Elu pärast Perth’i

Täna on 11. November. Möödunud on 29 päeva ajast, mil me lahkusime Perth’ist. Tahan kirjutada nüüd kõigest, mis vahepeal juhtunud on. Te võite ju mõelda, et 29 päeva ei ole palju päevi, aga tegelikult just niipalju päevi võib tunduda nagu mitu kuud, kui sa kulged võõral maal. Vahel võib-olla ei saagi päriselt aru kus sa oled või mis toimub. See saab juhtuda just siis kui sa seisad keset seda suurt loodust ja ükshetk tekib mõttesse küsimus: Kas see oli känguru , keda ma just nägin? Miks ta on? Nii imelik ju on ta. Kuidas see lind saab lendu tõusta sellelt samalt puult ,mille all ma istun, kui ta on pärit sellest raamatust, mis ma kord lapsena lugesin. Mängult ta oligi olemas. Kas ma olen päriselt või mängult? Keset neid mõtteid kostab hääl mu kõrvalt: „Hedvig, lähme nüüd edasi..“ Ja mu käest haarab mu kõige armsam inimene ja parim sõber. See ainuke hetkel. Siis ma tõstan pea ja vaatan üles tema poole. Ta silmis on heasüdamlik pilk ja suul muhe naeratus ning käsi soe. Sellel hetkel ma saan alati aru, et ma olen päriselt. Et me oleme päriselt. Ja me oleme tegelikult Eestimaalt. Tegelikult oleme me nii siin kui sealpool silmapiiri. Meie kingatallad kulutavad küll seda maapinda siin aga mõtted rändavad omavoliliselt vahel päris kodu trepile ja avavad ukse ja teavad täpselt kuidas kõik seal on. Kõik on päriselt. Kõik on just täpselt nii nagu sa tahad. Mina tahan, et meie lugu oleks natuke ka Eestimaal. Seepärast me kirjutame. Me kirjutame koju, et reisida koos..

Head aega Perth! Tere Bunbury, Donnybrook,Manjimup, Pemberton!

Tõmbasime viimased lukud kinni oma punnis kohvritel ja ütlesime head aega Billabongile. Nii hea oli asuda teele. Sõit rongiga kestis kuskil 3 tundi. Rong oli mõnus avar ja puhas. Aknast välja oli kena vaade, kui meist möödus ilusa loodusega põld ja mets ja maa, mida valvasid koduloomad aasal ja karjamaal. Ilus rohelus, mis värvus triipudena kirevaks maastikupildiks istanduste ja metsamajakestega. Põllud tõmbasid pikad vaod kontrastiks ning lilled ja pisikesed põõsad kui mummud ja tupsud, mis andsid erksust  sellele mägisele maale, millele sammal vaiba kattis. See oli nagu kaunis liikuv looduse kunstiteos, mis värskendas hinge oma lihtsuse ja loomulikkusega. Rong viis meid lõpuks Bunbury’sse. Astusime peatusesse väikeses linnas, mida vihm oli juba mõnda aega kastnud. Õues oli jahe. Kõige jahedam ilmselt meie reisipäevadest. Rongijaam oli kõle ja vaikne. Üksikud inimesed ootuses ja teel kuhugi. Silmasime samast rongist väljumas kahte poissi, keda me mäletasime Perth’i ajast kui veetsime tunde tööbüroos. Me teadsime, et nad on eestlased. Mõtlesime endamisi, et kuhu nad on teel. Ehk nad leidsid ka töö endale ja olid teel kuhugi farmi nagu meiegi. Me ei teadnud seda ja tundus, et nad olid ootamas bussi, et edasi liikuda. Kuid juba varsti sebisid nad ringi rongijaama läheduses ja kui nad meist möödusid, siis me teretasime . Ka nemad teadsid, et me oleme eestlased ja see oli see hetk, kus oli õige aeg käed ühendada. Väike võõras linn, millest keegi midagi ei teadnud. Nüüd olime meie , neli eestlast, need võõrad seal, kes otsisid oma kohta. Saagem tuttavaks: Tõnu ja Kaarel!  Bunbury’s on kaks packbackeri hostelit. Me otsustasime leida endale öömajad  kusagil seal ja seltsis ikka segasem.  Me peatusime Dolphin’s Retreat’is. Vastuvõtt avanes seal alles kella neljast, kuid oli alles keskpäev ja me jäime sinna telekatuppa ootama. Sealsed elanikud asusid meid kohe kõnetama ja uurima meie teekonna kohta. Teise hostelisse olid poisid helistanud ja sealsed toad olid kõik kinni. Istusime seal ja vaatasime televiisorit ja ootasime. Varsti helistas meile Elo, kellega me pidimegi kohtuma Bunbury’s, kuna ta plaanis endale autot osta, et siis koos meie uude töökohta teele asuda. Varsti kohtusime me esimest korda Elo’ga. Muljetasime seal mõnda aega ja tegime plaane, millest üks oli rentida auto, et oleks lihtsam asju ajada. Kaarel ja Tõnu jäid meie kohvritega sinna hostelisse ootama ja meie kolmekesi läksime autorendi kohta otsima. See oli laupäev ja siinsetes väikelinnades suletakse väga varakult kõik paigad. Siis kui olukord tundus juba lootusetu, leidsime ühe paiga, kus saime rentida auto. See oli ainuke auto, mis järgi oli. Toyota Yaris hõbehall .Müüa hoiatas meid kängurute eest, et oleksime ettevaatlikud hämaras sõites, kuna nii kui päike loojub hakkavad need hüplevad tegelased teedel liikuma. Kuna meie Ainariga ei olnud näinud ühtegi kängurut siiamaani, siis tundus see hoiatus imelik.. Vahepeal helistasime poistele, et teatada, et me saime auto ja et oleme tagasiteel hostelisse. Tuli välja , et poisid ei saanud peatuda enam seal, kuna kohad olid täis ja võõrad ei tohtinud seal niisama istuda ja oodata. Nad olid juba lahkunud sealt koos meie kohvritega ja ootasid meid kuskil seal läheduses pargis. Me olime nii tänulikud neile, et nad võtsid kaasa meie kohvrid, sest vihma sadas ja nendel endal oli kaks kohvrit pluss kotid ja lisaks siis veel meie paksud kohvrid. Kiirustasime ruttu sinna. Kuigi poistel oli esmalt plaan jääda ikkagi Bunbury’sse, liitusid nad meiega meie teel, sest me mõtlesime kohe, et kus nad ikka niimoodi jäävad kui öömaja ei olnud nagunii kuskil. Me asusime teele Donnybrook’i, kus oli Elo hetke elukoht. Sõit meie väikses rendiautos kulges väga naljakalt. Meid oli viis inimest pluss hiigelkohvrid ja kotid. Auto oli otseses mõttes punnis asjadest ja inimestest, tundus et auto käib sõites vastu maad oma selle raskusega. Niimoodi me siis asusime teele. Veetsime selle öö Donnybrook’is ühes majakeses, mis oli tegelikult nagu suur kuur, mis oli elamuks tehtud. Neid elas seal päris mitu inimest ja kohad leiti meilegi. Olime tänulikud öömaja eest. Hommikul asusime varakult teele ühte talusse autot vaatama, mida Elo osta plaanis. See sõit oli natuke avaram, kuna saime kohvrid ajutiselt maha jätta. Me sõitsime ühte külla metsa sees, kus oli väike majake. See maja oli samuti nagu suur kuur, kus elu sees. Aias oli paar linnupuuri kus papakoid sädistasid. Valvuriks koer, kes kohe häält tõstis kui natukenegi lähenesid. Majast paremal asus garaaž, mille ees ootas meid naine, kes nägi välja tõeline maa naine sõna otseses mõttes. Tema väljaveninud plekilised püksid rippusid põlvede kohal väljaveninuna. Kakaporised kummikud pükste peale tõmmatud. Hääl oli tal käre, millele andis selgituse suitsukoni, mis tal koguaeg hambus oli. Kammimata juuksed lehvisid veidi takkudena ära kantud dressipluusil. Kõnes, mis väljus tema suult koos suitsutossuga,  oli tugev kohalik aksent, mis arusaamise veidi keeruliseks tegi. Aga ta oli sõbraliku moega. Garaaži ees puu küljes oli keti otsas väike vasikas, kes võttis meid sõbralikult vastu, kui me lähenesime. Emal aia taga põllul määgisid lambad armukadedalt, kui me vasika kõrvataguseid sügasime. Auto, mida Elo osta plaanis, oli juba proovisõidul ühe teise soovijaga. Ootasime tema tagasitulekut, et ka autot katsetada, pöialt hoides, et too soovija loobub sellest autost siiski. Seda ta tegigi. Läksime proovisõidule. Auto oli vana ront ja ligadilogadi. Üks aken ei liikunud, mis oli osaliselt praokil. Autoistmed olid väga määrdunud ning väga ühte nägu tema peremehega. Kuid tehing sai tehtud siiski. Ford Firemont, ebaühtlane sininehall, osaliselt üle värvitud. Hind oli 1100$. Asusime teele autorendi asutusse, et tagastada võõras auto. Meie Eloga sõitsime värskelt soetatud masinaga, poisid juhatasid meile teed rendiautol. Teepeal jäid meist Bunbury’sse maha Tõnu ja Kaarel. Jõudsime õigeks ajaks tagastada auto rendimajja. Läksime kolmekesi tagasi Donnybrook’i, et võtta oma kohvrid ja et Elo saaks head aega jätta oma sõpradega seal. Ja me asusime teele Pembertoni. Me sõitsime läbi ka Manjimup’ist, millest edaspidi veel juttu tuleb. See koht on u 30 km meie elukohast. Enne käisime läbi ka oma tööpaigast. Avokaado istandusest, mis on imeilusa loodusega farm. Seal ootas meid meie otsese ülemuse vend, kellega me vestlesime ja panime paika esimese tööaja. Nimelt meie päris ülemus oli tol hetkel pulmareisil. Sealt edasi kuskil 5 km ootas meid metsa sees meie uus koduke. Väike majake nimega Wattle, kus mõned tunnid varem enne meid olid juba end sisse seadmas Triin, Heidi ja Ivo. Kaminas praksumas tuli ja meid ootamas meie päris oma tuba..