Ühe nädala lugu. Autoost

Vilju on palju ja me oleme kiired noppijad. Ostjaid ei ole. Meie tööpäevi on lühendatud see nädal. Nad ei taha, et me korjaksime nõnda palju.  Me oleme vabanenud nüüd kella kolmest, mis on ühtlasi olnud nii hea kui halb. Halb, sest töötunde vähem ja teenistus väiksem, samas ilmad on aina kuumemad ja tammis ujumine nii hea pärast varakult lõppevat tööpäev. Nüüd oleme pidanud kasutama korjamisel ka redeleid, mis on parajalt tüütu tegevus. Elo auto andis otsad ja me oleme tööle liikunud nüüd katkise hundayga. Neljapäeval käisime Heidiga jooksmas. Me jooksime 6 km mööda põldudest ja lehmadest karjamaal. Heidil olid viimased päevad siin. Jooksmine on nagu jooksmine suunas kuhu sa tahad jõuda ja iga kord kui sa lõpetad, oled lähemal sellele..

Nädalavahetusel võtsime ette teekonna Perthi, et endale lõpuks päris oma auto soetada. Abikäe osutasid meile Kaspar ja Karmo, kellega koos me selle teekonna ette võtsime. Meil olid soetatud juba mõned kontaktid, kuhu autot vaatama minna, aga kõik need kohtumised ei lõppenud plaanitult. Esimene auto, mis me vaatamas käisime oli paras logudik ja roosteuss, teine auto oli imeilus läikivmust ja korralik, aga rego puudus ja kapott lekkis. Paari kontaktiga ei saanud me üldse ühendust ja meie päev lõppes sellega, et õhtupimedus oli juba saabunud ja mitusada kilomeetrit tagasiteed ei tundunud enam ahvatlev. Me jäime ööseks Perthi, lootuses varahommikul autootsinguid jätkata. Võtsime toa Globe’is, kuhu me kõik kohad saime. See vana nõme mälestus nendest hostelitest oli jälle kohal, aga meil polnud valikut ja muidugi ei plaaninud me seal toas rohkem aega veeta kui vaid magades. Läksime linnapeale ööellu jalutama. Linn säras jõulutuledes ja väljakul seisis valvel ehitult hiigelsuur kuusk. Kõrgel õhus lendlesid inglikujutised ja rippusid kellukesed ning suure kiriku tornis helendas hiiglaslik kell aga südames ei olnud jõulutunnet. Polnud lumesadu ega näpistavat talveilma. Vaateaknad ja riiulid olid täis jõuluasju ja ehteid. Meil jalas rihmikud ja seljas suveriided. Nappides kleitides neiud tõttasid kontsadel klubidesse ja baaridesse. Uhiuues hoones linna keskel olid rahvahordid tohutus järjekorras ootel Nickelbacki kontserdile sissepääsu. Meie lihtsalt hulkusime ja uudistasime linnamelu. Einestasime ühes hiina restoranis. Hostelisse tagasi jõudes ootas autoaknal meid rõõmsalt parkimistrahv. Öö möödus vaevaliselt, kuna Perthi kliima on kordades kuumem, siis õhku polnud selles väikses toas mitmekesi. Kuna me polnud plaaninud ööseks jääda, ei olnud kellegil mingeid asju kaasas, ei hambaharju ega vahetusriideid, üsna ebamugav, aga me ärkasime varakult, tõime Ainariga endale tänavanurgalt kohvi ja ostsime aega hosteli internetis, et autoasju uurida. Lõpuks jäi meil alles vaid üks variant, mis asus hoopis tagasiteel koju ja me võtsime selle riski, teadmata, mis see auto tegelikult endast kujutas. Me sõitsime Mandurasse. Ühe maja hoovis ootas meid meie auto. 93 aasta Mitsubishi Pajero. Selle auto alghind oli 4500$, meile läks see maksma 3000$ . Igal asjal on oma head ja vead. Me saime soodsa auto, aga sellega kaasnesid oma agad. Nimelt see auto ei kuulunud Western Australia piirkonnale ja saime teada, et ümberregistreerimine läheb meil maksma kuskil 800$ pluss peame läbima ka ülevaatuse, mis tundus üsna ebatõenäoline sellise soodsa auto puhul. Ilmselt seetõttu mees oligi hinda niipalju alla lasknud ja üks põhjusi, miks keegi polnud tahtnud seda osta ka hea hinnaga, kuna sellega kaasnesid uued kohustused. Omanik oli käinud ülevaatusel kõigest 4 kuud tagasi ja auto oli siiski heas korras ja me läbisime ülevaatuse ning ümberregistreerimine läks meile maksma hoopis 400$. Nüüd on meil päris oma jeep, WA numbritega. Tol ostupäeval ütles mees, et kui me kunagi lahkume aussist, siis me võime talle helistada ja ta vblla ostab tagasi selle auto. Kõlas küll ebausutavalt, aga hiljem leidsime auto pagasist arved, mis olid tõestuseks , mis asjad kõik on ära vahetatud sellel autol ja korda tehtud. Võib-olla tal oli sel hetkel väga raha vaja ja auto maha müüa kiiresti, samas tundus, et tal oli kahju seda teha. Praeguseks oleme me soetanud endale ka 6 ja 7 istme taha, nüüd saab tagaistmetest kokku panna ka voodi, mis pikal tripil väga praktiline ja soodne asi. Ka katuseraam on olemas, kuhu Ainar saab kunagi oma surfilaua paigutada  või siis saame me sinna magama heita otse tähtede all. Sellest päevast, kui me saime endale rattad alla, saime me vabaks ja sõltumatuks ja meie uued seiklused olid juba ootejärjekorras..