Niisiis oli see 14.mai 2013, kui meie esimene tööpäev
Laavaorus vihmatõttu ära jäi ja meil oli võimalus otsida endale elukoht. Kuna see paik asus keset eimiskit, oli üsna
keeruline leida mõni ulualune. Lähimad linnad olid ühelepoole sõites Gayndah ja
teiselepoole sõites Biggenden. Gayndah oli juba seljakotiränduritest nii täis
topitud , et sinna me küll elama minna ei tahtnud, kuid Biggenden jällegi asus
kaugemal Ban Ban Springsist ehk siis ka Laavaorust. Viimaks siis ei jäänud meil
muud üle kui jääda ikkagi peatuma Biggendenis asuvasse Mounatin Vew
karavanparki.
Biggenden asub Lõuna –Queenslandis, kus elab vähem kui 800
elanikku. Armas väike linnake, kus kasvatatakse veise- ja piimakarja, teravilja,
maapähkleid, tsitruselisi ja puitu. Inimesed elavad oma majakestes põllu ja
metsa ääres, ning kõige selle keskel on väike keskus, mis koosneb mõnest
tänavast, mille ääres kaks toidupoodi, milledest meie külastasime üldjuhul vaid
ühte. Pagariäri, kust värskeid pirukaid
ja kooki sai vaid sularaha eest, ukse ees vanal pingil kohalikud vanakesed
ajasid külajutte ja ootasid millal värskeid saiu tuuakse. Juuksur, mida ka
korra külastatud sai 16 dollari eest. Mõned kirbuturud, kus vahel leidus miskit
huvitavat ning müüjad olid toredad tädikesed. Kunstipood, lihaäri. Kaks kõrtsu ,kus vanad peerud juba vahel
päevavalgel õllekanne koksisid. Apteek,
väike kohvik, hobusetarvete pood, showground ja karavanpark..
Mountain Vew haagisepark on oma suuruselt kolm aakrit, kust
tohutult kaunis vaade otse Walsh’i mäele. Biggendeni peatänavast asub see 5
minuti kaugusel jalutades. Väga puhas ja hoolitsetud. Pargi väravatest sisse
sõites tervitavad omanike maja ees puu all roosatiivulised papagoid, kes kiiguvad hiiglaslikul
metalltaldrikul, kuhu maaomanikud teri puistanud. Sama puu otsas ülal ajavad
juttu ka punase-rohelise tiivulised papakoid ja ka kookaburrad, kellega me
olime tuttavad juba Western Austraalias. See on linnuliik, keda on võimalik näha
enamjaolt vaid Austraalias ja ka Uus-Guineas. Nad võivad olla suuruselt kuni
poole meetrised. Kõige omanäolisem on neile nende kõne, mistõttu nende
äratundmises pole võimalik eksida. See kõlab valjusti ning jäljendaks justkui
inimese naeru, mis kõlab heasüdamlikult, samas hüsteeriliselt. Või ka ahvi häält. Rõõmsama
häälega kookaburrasi on nimetatud ka naeratavateks koaaladeks ning veidi
lustlikuma häälega kookaburrasi nimetatakse
sinisetiivulisteks koaaladeks. Nemad on oma kasvult veidi väiksemad.
Kookaburrad ei ole üldiselt veelinnud , kuid võivad elada vabalt niiskes
metsas, savannis, äärelinna elamurajoonide kõrgel puulatvades, põllul või
voolava vee ülal okstel. Parasjagu seal, kust toitu saab lihtsalt otsida.
Väidetavalt söövad nad isegi madusid… Paremal kenad kämpingmajad, mille lähedal
suure katuse all grillköök ,kus kõik söögitegemiseks vajalik. Helesinised
puulauad pinkidega mahutavalt piisavalt palju inimesi üheskoos sööma. Ülejäänud haljasala ilusa rohelise muruga on
ruumiks karavanidele, haagistele, telkidele.. Külalised saavad oma elamistesse
ka elektri vedada kui soovi on ja nõus hinnale veidi juurde maksma. Pesemiseks
on tagaaia juures majake, kus väga hästi hoolitsetud duširuumid ja wc-d
jaotatud meestele ,naistele. Eesaia juures teine samasugune, mille küljeuksest
viib sisse väike pesumaja kolme pesumasina ja kuivatusmasinaga, lisaks
triikimisalus ja triikraud. Selle majakese ees laiutab suur metallist
kuivatusrest, mis mahutab kenasti kõikide külastajate puhta pesu ja kus just
nii hästi päike ligi pääseb ja tuul ning pesule hea värske lõhna jätab. . Ja
kõige tipuks iga hommik ärgates ja õue piiludes, avaneb vaade otse mägedele. Me
asusime elama mägede keskel.
Kuskil nädalake elasime autos sealsamas karavanpargis . Me
otsisime erinevaid variante, vaatasime ka lähedalasuvaid maju mida üürida, kuid
valikus polnud midagi sobivat, õigemini nagu polnudki midagi. Siis
otsustasimegi jääda paigale ja muretseda endale telk. Auto on meil mõnus ja
hea, meil on seal hubane autovoodivoodi, mille saab kokku panna viiest
tagaistmest ja kõik eluks vajalik, kuid tööl käies on selline elu jube tüütu,
kuna iga hommik enne minekut peab kogu kraami ilusti kokku pakkima ja see kõik
võtab aega..
Soetasime endale kuue
inimese telgi, kõrguselt umbes kaks meetrit nii et isegi Aints seisis seal
püsti. See oli kahetoaline ja suurte avarate akendega, justnagu päris oma
majake. Tagatuba oli magamistuba, kus suur kaheinimese madrats ja eestuppa panime
siis laua ja kaks tooli ning kõik söögiasjad. Esmalt ei olnud meil elektrit
kuid hiljem saime ka elektri sisse. Ostsime paraja pikkusega
välipikendusjuhtme, mille jaoks oli telgis olemas spetsiaalne lukuga auguke
kust juhe sisse tuua. Valgust andsid meile laualambid mõlemas toas ja ka
elektriahju muretsesime, et jahedatel talveõhtutel poleks niiske ja külm. Kõik eluks vajalik oli olemas ja ruumi oli
just niipalju kui tarvis. Telgiostuga
läks meil eriti hästi ka seetõttu, et sattusime just soodusajal nii et kogu see
suur telkmajake läks meile maksma ainult 180 dollarit. Ja ei murdnud seda ükski
tuul ja torm mida ilmataat välja käis. Ükskord oli küll juhus, kus tundus, et
maja lendab paigast, kuid siis sidusime telginöörid parajale kõrgusele lähedal
olevate puude külge, et oleks väiksem kõikumine . Kõige jahedamal ajal
kinnitasime tagaseina külge haaknõeltega fliisteki, mis hoidis sooja ega
lasknud õhuaukudest külma sisse. Põrandale ostsime second hand poest suure villase
vaibakese, mis jalatallad soojas hoidis. See telkmajake oli meie esimene päris
oma koduke ja see oli kõige armsam sest kõik asjad olid meie enda omad , seal
oli meie lõhn ja see oli meie nägu.
Inimesed olid pargis kõik väga muhedad vanakesed. Justnimelt
olid enamus vanakesed. Omanikud John ja Karen olid keskealine paarike, kes
elasid ise sealsamas pargis ja nende maja oligi ka vastuvõtt, kus inimesed end
sissevälja bookisid. Mõlemad olid sellised paksukesed , väliselt näha, et heal
järjel omadega ning ilmselt olid nad ka oma elukesega väga rahul. Kui Johnil
poleks sellist suurt mürakat õllekõhtu olnud sis oleks ta ilmselt üsna sale
välja paistnud.
Inimesi käis sealt läbi sadu ja sadu. Pidime korduvalt leierdama oma lugu , ikka iga
päev paar korda: kust maalt me tuleme , mis me teeme, kes me oleme jne, see oli
lõpuks päris väsitav. Juba mõte sellest lausest: kust te pärit olete, tekitas
judinaid, üritasime eirata seda, vältida , nad oleks võind ju lihtsalt küsida,
et mis täna süüa teed vms , aga ilmselge et alates sellest hetkest kuni me oma
suud avasime oli ju kuulda aktsenti ja teada et oleme nii öelda tulnukad
teiselt planeedilt.
Nagu öeldakse, et inimesed tulevad ja lähevad aga mõned
inimesed jäävad sinu mälestustesse pidama selgemini kui teised ja nii ka meie
teel..
Selles haagisepargis sai alguse meie sõprus Jockiga. Nagu ma
olen öelnud, et olen õnnelikuim laps iial, sest jõuluvana on minu sõber.. Just,
Jock näeb välja nagu jõuluvana. Tal on pikk valge habe ja valged juuksed ja ta
on selline muhe mees nagu jõuluvanad ikka on. Suurt kingikotti tal muidugi
polnud aga ta kinkis meile oma sõpruse . Jocki teiseks nimeks sai
mootorratturhiir, sest tal oli vähemalt kaks motikat. Hingelt ongi ta üks
tõsine motomees ja seikleja. Kui ta meist mööda kimas nahkriietes siis kiivri
alt lehvis valge juukselakk ja habe kõikus rinnal tuulekäes ning alati viipas
ta kaega tervitades, see oli selline soe hetk. Vanust oli tal umbes
seitsekümmend. Ta elas juba pikemat aega seal pargis oma karavanis , kuid meie
aja jooksul hakkas ta ehitama oma maja mitte kaugele sealt ning ta lahkus mingi
aeg, kuid käis meid ikka aegajalt vaatamas ning sai võimaluse kasutada pargi
vannituba, kuna ta enda majas polnud veel kanalisatsiooni sees. Jock ütles alati, et tema majas on meil koht
olemas kui vaja kunagi kuskil peatuda.
Kommimees kõlab küll nagu halvustavalt kuid kommimees oli
kommimees sellepärast et ta meisterdas ise komme ja me ei saanud kunagi ta nime
teada. Pargis oli ta elanud juba väga kaua samuti oma karavanis. Ta oli ka
sõber Jocki ja Kareni ja Johniga. Ta oli ütlemata lahke vanamees, selline armas
võiks öelda, kui ta vahel vaikselt tuli meie juurde ja karbikese ulatas, seal
sees oli alati ka paberitükike kirjeldamaks millest antud kommid tehtud on. See
oli lihtsalt nii tore, et ta meile komme valmistas, vastutasuks andsime talle
aegajalt avokaadosid, siis ta oli alati väga tänulik. Millegipärast oli mul
vahel kurb meel tema pärast, sest ta oli nii tore mees aga üksildane hing, ma
soovin et ta leiaks endale sama heatahtliku sõbranna kellega koos aega veeta ja
kellele ta saaks komme meisterdada.
Joan oli üks armas vanaproua. Ta nägi alati väga kena ja
hoolitsetud välja, kuid naerukurdudest võis välja lugeda aastaid palju. Ta
hiilis alati minuga vestlema kui ma päikselisel päeval kaltsuvaipa heegeldasin
ning ta oli esimene inimene seal , kes
ostis minu käsitööna valmistatud liblikakaardi. Ta ütles, et ta saadab selle
kaardi oma tütrele, kes nimelt meisterdab nukumajasid. Joan ütles, et ta
kavatseb reisida kuni oma surmani.
Damian oli Tasmaaniast pärit noormees ning ta oli endine
sõjaväelane. Ta oli tegemas vabatahtlikku tööd seal lähedal. Temaga koos tegi
seda sama tööd veel üks väga meeldiv vanapaarike, kes elasid algselt meie telgi
kõrval oma vagunis. Nimelt panid nad maanteede äärde aedu. Damian rääkis meile
lugusid Tasmaaniast ning ta andis meile suure kotitäie kraami, mis sisaldas
sääsetõrjet, niisutavaid kreeme, kaitseprille, kõrvatroppe ning pudelite kaupa
puhast vett, ühesõnaga asju, mida ta sai vabatahtliku töötajana tööandja poolt
tasuta. Minu viimane mälestus temast on ühest õhtust kui ta tuli kööki ja ta
oli väga purjus ja punase näoga , tol õhtul napsutas ta päris ohtralt ühe
pargielanikuga. Pärast seda õhtut nägime me teda vähe, justkui tal oleks olnud
piinlik ning siis ühel päeval oli ta telk kadunud ning ka meie telgi kõrval olnud
vagun oli läinud, nende töö oli läbi saanud ja nad olid lahkunud.
Roosabussimees oli väike kiimitseja, no ta oli väga sõbralik
ja samas nagu tore, aga alati kui ta duši alt tuli siis ta möödus meie telgist
oma lühikeses hommikumantlis, ja kõva häälega alati teretas ning lehvitas
mulle, samal ajal suutis ta umbes sada korda vist ette kujutada mis mu riiete
all peidus on, vähemalt meile tundus nii. Ühel õhtul kutsus ta mind oma bussi
veini jooma, mis oli väga naljakas sest ta tegi seda siis kui Ainar oli minu
kõrval , vblla ta arvas et Aints on mu vend vms. Mõned teised pargielanikud
naeruvääristasid tema bussi nende roosade tulukeste pärast mis õhtupimeduses
vilkusid , kuid ükskord ta rääkis mulle selle loo nende tulede kohta. Ta ütles,
et ta lapselapsed panid need tuled sinna ja palusid, et ta ei võtaks neid
küljest ära kui ta reisib. Selle loo peale ma veidi leebusin ja muutusin veidi
sõbralikumaks tema suhtes.
Opossumitädi oli väga jutukas ja tol päeval kui me
tutvusime, tegin just süüa ja ta muudkui lobises. Aga tal oli üks tore lugu,
millepärast ma teda mäletan. Ta rääkis, et nende katuse alla ilmus koguaeg
opossum. Nende loomadega ega on see lugu, et kui sa ükskord neid toidad oma
majas siis nad sinna jäävad. Mingi aeg ta ei olnud enam kindel kas see on ikka
see sama loomake, keda ta toidab ja ta oli värvinud opossumi ühe jala küüned
ära värvilise küünelakiga, et olla kindel kas iga päev käib sama loom ja nii
see oli. Lihtsalt ükspäev oli see päev
pärast mida ta enam kunagi ei tulnud ..
Mees punase põllega oli ainukene sinnamaani, kes teadis
palju Eestimaast ning ta oli ka külastanud Tallinnat. Ta ütles, et ta mäletab,
et nad jalutasid vanalinnas ja vihma sadas ja see oli ilus koht. See oli tore
vestlus mehega, kelle silmades oli väike osake minu kodumaast ja ma olin rõõmus
selle üle ja ma ütlesin talle et mulle meeldib ta põll, kuigi tegelikult oli
see kole pikk ja punane J
Oli uudishimulikke , uhkeid, kuid rohkem toredaid ja
vahvaid. Enamus ränduritest möödakäiad
olid kohalikud juba vanemas eas ja kõikidel neil oli üks ühine lugu, nad olid
maha müünud oma kodud ja võtnud plaani reisida oma vagunites ja karavanides nii
kaua kuni jumal tervist annab ja nad kõik olid õnnelikud inimesed ja nad
õpetasid mulle midagi. Nad õpetasid mulle usku ja tahet olla õnnelik just nõnda
vanana nagu nemad ja teadmist , et see
kõik on sinu enda kätes.
Vabadel päevadel me grillisime oma telgi ees ja
nädalavahetuseti toimus aia taga värske puu ja juurviljamüük, siis me tegime
ohtralt värsket mahla. Tõstsime oma laua ja toolid õue päikse kätte . Lennukid
tiirlesid taevas, vahel vaatlesime pilvekujundeid. Nahaalsed varesed olid
tüütud . Ja armas väike keko vilistas köögis külmkapi taga. Kookaburrad naersid oma naeru ja vahel oli kära ja lindude
kaklus. Vahel sõitsime ratastega poodi ja mägede äärde .
21-23 juuni oli Helena siin. Mu kallis kallis lapsepõlve
Helena. Me polnud kohtunud kuskil aastaid kümme. Ja nüüd oli ta siin. Olin väga
õnnelik. Meie lapsepõlve sõbrasoojus ei olnud kadunud. See oli reede. Vihma
sadas ja meil oli vaba päev. Helena helistas. Ja juba samal õhtul saabusid nad
koos Vivekaga meile külla. Kas pole uskumatu. Viveka oli Helena sõbranna. Plaanisime grilli teha nende jaoks, kuid selgus,
et mõlemad tüdrukud on taimetoitlased, niisiis otsustasime teha sushit. Vestlus
meie nelja keskis oli väga naljakas ja lõbus meie soome-inglise-eesti keeles.
Nimelt Viveka on soomlane ja Helena on elanud Soomes juba liiga palju
aastaid. Nendel oli kahepeale autovoodi
kus nad ööbida said ning selle sai kenasti parkida meie auto kõrvale, mainisime
ka Johnile ja Karenile, et meie sõbrad jäävad mõneks päevaks peatuma. See oli
tõesti tore aeg. Käisime Walshi mäel ronimas ning Helena vana juuksur lõikas
Ainarile uue soengu. Külmal õhtul pugesime kõik neljakesi meie telki ning
vaatasime koos filmi. Mõnusad hommikusöögid heas seltsis . Valmistasime ka
küpsisetorti ja muidugi ei puudunud vein meie õhtutest. Esmaspäeval asusid
tüdrukud teele tööd otsima ja me jätsime head aega. Olin kurb, kuid siiski
õnnelik nende toredate päevade pärast.
Ja siis ühel päeval tulime töölt ja kui möödusime autoga pargiaiast, silmasime
oma telgi kõrval väikest minitelki. Olime rõõmsad, sest saime aru, et tüdrukud
on tagasi. Nende telk oli nagu kirp meie oma kõrval J Kuid peagi nad siiski jälle
lahkusid ja me jäime taas omapäid. Kuid Helena on siinsamas Austraalias ja see
teadmine on tore ja ma võin talle alati
helistada ja ma tean, et kui ühel päeval kunagi kõik kodus tagasi oleme, siis
me ei lase juhtuda sellisel asjal, et möödub 10-15 aastat kui me ei kohtu.
Ükskord oli selline üritus nagu Biggenden Show. Seal oli
hobuste võistlus ja kohalikud kauboid ei jäänud tulemata. Tivoli nagu filmides
tuledesäras. Sel õhtul me pidutsesime. Kohtasime tantsuplatsil Annat ja tema
meest Henrit. Ka Bobby oma lastega oli kohal. Veider oli olla üritusel, kus sul
oli selline võialus, et kohtad kedagi tuttavat.
See oli selline omamoodi vahva pidu. Maapidu. Nagu Texase külapidu, kus
võib esineda selline stseen, et kauboi lööb oma saapaga kohaliku kõrtsu
lükandukse lahti ja siis tuleb see muusika.. noh teate küll.. Täiesti
teistsugune. Üsna veider samas, ütleks.
Vahepeal käisime puhkamas ka Hervey Bays. See oli reede, 7. Juuni,
kui ärkasime varakult et pakkida vajalikud asjad ning asusime teele. See oli
ilus päikseline hommik ma mäletan. Lambad
teeääres peesitamas. Ühest linnakesest ostsime 10 kg tomateid kõigest 2 dollari
eest. Hervey Baysse jõudes uudistasime
sealsetes poodides ja tänavamarketil. Selle öö veetsime sealses Scarless Beach
haagisepargis. Õhtusöögi pidasime ookeanikaldal liival, kuhu vedasime oma laua
ja toolid. Romantilise olemise lõi lainete laul ja tähistaevas. Grillisime ise
valmistatud kanaliha, kui ükshetk oli kogu laud , toolid ja meie jalad ning
grillijalad ookeanis vee all. Tõus oli tekkinud nii äkki, et me ei märganudki tema
tulekut. Õnneks oli vesi piisavalt madal, et grillituli jäi põlema ning me vaid
nihutasime end kaldast kaugemale. Tol
ööl kohtasime oma ööbimispaigas opossumipoissi ,kes oli nii julge, et võttis oma
käpaga mu käest kanatiiva, ma sain teha pai ta sabale ja seljale kui ta puu
otsa ronima hakkas ning hiljem kohtasime veel kahte. Nii armsad olid nad. Hommikupiknik
rannal jäi ära kuna ilmataat oli meelt muutnud ja igalpool oli ainult vihm.
Tegime siiski jalutuskäigu ookeanikaldal. Lahkudes uudistasime vastuvõtulaua
ääres Fraser Islandi kohta. Mõtlesime tol hetkel, et ühel päeval me sõidame
sinna saarele.. Külastasime veel ühte varahommikust tänavaturgu kust ostsime huvitava
maitsega pähkleid ning käsitsivalmistatud kommi. Sõime hommikust veidi hiljem
seal lähedal rannakohvikus ning imekombel kohtasime minnes ühes poes Helenit ja
Peterit , kes samuti olid väljasõidul. See oli selline tore nädalavahetus
natuke eemal tööst ja argipäevast.
Kui meie töö Laavaorus läbi sai 18 juuli, siis otsustasime
nädalaks ikkagi parki jääda veel puhkama . 20 juuli külastasid meid Helen ja
Peter ja Mindy. Nad olid mootorratastega ja teel kuhugi trippima, tore oli neid
veel näha ja Mindy oli nii armas koerakräsu. Nad ostsid mult viis liblikakaarti
mälestuseks.
Juba 22 juuli tegime
väikse väljasõidu lähedal asuvatesse farmipiirkondadesse. Otsustasime ikkagi
kohe uue töö otsida , kuid see oli ka selline, et kui leiame siis leiame ja kui
ei siis puhkame kuniks jälle tuju tuleb. Külastasime ühte infokeskust kus meile
öeldi, et sealkandis kindlasti tööd ei leidu, kuid esimene farm, kus me tol
päeval sisse astusime, oli valmis meid tööle võtma kohe. See oli tsitruse farm
Gin Ginis. Täitsime sealsamas kohe paberid ning järgmisel päeval alustasime uut
tööd. Sõitsime läbi ühest farmile lähedal asuvast
haagisepragist, lootes sinna elukohta saada, kuid see paik oli uputuse
tagajärjel suletud , vaid kängurud pesitsesid seal iga maja ees ja taga.
23 varahommikul kui uude töökohta sõitsime siis vihma
kallas, meil oli vaja sõita umbes kolmveerand tundi, siniste mantlitega hobused olid põllul
varajased ning üksikud varesed teeäärtes nokkimas autode alla jäänud loomade
jäänuseid. Kohale jõudes oli vihm lakanud ning me saime alustada oma tööpäeva.
Sellel päeval korjasime me sidruneid ja see oli ka ainuke päev kui mina
sidruneid korjasin. Saime juba alguses aru, et sellest tööst asja ei saa, kuna
tasu oli pinni pealt ja vilju oli vähe ning tsitrusepuud on okkalised, mis
tähendab et väga kiirelt korjates lõhkusime oma käed korralikult verele nagu
oleks kassipojaga mänginud. Supervisor ütles, et me oleme kõige kiiremad
korjajad üldse kes seal on. See oli nii imelik, sest meie jaoks oli see täiesti
mõtetu. See raha, mis me saime, kattis umbes täpselt meie bensiini raha vaid,
mis me tööle pidime sõitma iga hommik ja vblla ainut natuke peale. Ainar
otsustas siiski veel ühe päeva käia sidruneid korjamas, sest kolmandal päeval
lubati mandarini korjamisele ning ta tahtis näha, et kas äkki mandariinidest on
rohkem kasu. Juba teisel päeval koju tulles oli auto mandariine täis ja ka
kolmandal ning mõned laimid ja sidrunid.. . 26 juuli Ainar enam tööle tagasi ei läinud. Otsustasime , et sellest
pole meile kasu miskit ja puhkame parem. Meil oli nüüd suure kasti täis
mandariine, avokaadosid ja mõned sidrunid ja laimid otse põllult. Tegime
ohtralt värsket mahla ning jagasime pargirahvale kaa oma vilju.
27 juuli külastasime Laavaorgu, et viia ära Willile oma
korjamiskotid ja pakkimiskella. Willi ja Jessi kodus polnud kuid Mike oli seal.
Saime hüvasti jätta JD, PJ, Scoudy ja Browniega, meie nelja armsa koersõbraga .
Enne lõpliku lahkumist pargist jõudsime külastada ka
Paradise Dam’i. See on tohutult kena suur järv, mille all on peidus nö kummituste
linn ehk Paradiis. Tammi kohal oli kunagi väike külake, mille nimi oli Paradiis
ja sellest ka on saanud see tamm omale nime. See oli maaliline looduspaik, kus
olid piknikukohad, sai ujuda ja kämpida. See oli veidi nukker. Teadmine, et üks
osa meie Austraaliast on jälle läbi saamas. Siis me veel ei teadnud et kõik
teed viivad tagasi Toowoombasse..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar