neljapäev, 23. jaanuar 2014
TEINE MINEMINE!
Meist koju maha jäi kaunis valge maa. Karge sätendav aed täis tantsisklevaid lumehelbeid ja lumemütsidega kaetud puud. Lausa patt oli lahkuda sellisel imelisel ajal, samas oli suur rõõm, et saime veeta pühad pere keskel ja ka jõuluvanale patsu lüüa. Olime kodus täpselt kolm kuud ja kaks päeva. Siiski pitsitas hinges kerge igatsus sooja päikese ja helesinise vee järele..
Me startisime kell kolm öösel. Mu õde Laura, tema mees Andrus ning nende lapsed Eliise ja Therese olid nõus meid autoga Lätti viima. Enne kella üheksat hommikul jõudsime kohale lellujaama. Mäletan, sel hetkel oli hinges väga suur kurbus. Öelda jälle head aega kallitele inimestele, teadmata päris täpselt, millal neid taas näha saab. Teadsin, kui väga ma jään igatsema meie väikseid mänge oma õelastega..
Nüüd oli meil tarvis oodata. Mäletan, et einestasime kaasa võetud merevaiku koos tortillakrõpsudega. Kaasa oli võetud veel igasugust söögikraami, millest osa plaanisime ära jagada lennujaamade vahel, mis meile teele jäävad, et mitte eriti raha raisata sealsetes kohvikutes. Teel Venemaa poole jäi meist jalge alla valge taust , mille lõi lumine maa ning värvilised legoklotsid , mille kujutasid majad ja ehitised linnas, mis aina väiksemaks muutusid. Esimesel lennul pakuti ka süüa, kuigi see kestis alla kahe tunni. Uus peatus oli Moskvas. Sealne lennujaam oli meile juba tuttav ning tubakahais, mis ninna kargas tegi selle veel tuttavamaks ning muidugi keelekasutus. Kummalisel kombel võis taas jaama siseruumides näha lendlemas tuvisid, kes olid sinna lõksu jäänud.
Uue lennuni oli aega kaks tundi. Sättisime end ühe kohviku laua taha. Tellisime kaks kohvi, mis läksid meile maksma 240 rubla. Kõrval lauas einestasid Tartu Rocki korvpallipoisid. Istusime samas kohvikus, kus eelmine aasta samas jaamas. See on nii suur jaam, et ühest punktist teiseni jõudmiseks kulub ikka pool tundi või rohkemgi. Kella kuueks oli Moskva aja järgi õues juba pime ning jaam oli kuidagi inimtühi. Raadiost kõlamas venekeelsed tantsulood ning aeg andmas märku, et peagi saab edasi liikuda. Lend Hong Kongi kestis kümme tundi. Saime korralikult kaks einet süüa. Lennuk oli väga mugav ja mõnus. Televiisorist saime ise valida filme ja seriaale või mänge. Maandudes oli saabunud juba 16 jaanuar, kuna aeg oli meie jaoks kuskil 5 tundi edasi liikunud teise ajatsooni tõttu. Ootamist oli meil jällegi tunde uue lennuni ning me käisime lennujaamast ka väljas. Õues oli 13 soojakraadi. Silmapiiril kõrgusid suured mäed ning meil tekkis huvi siia ükskord tagasi tulla pikemaks ajaks , nt külastada kasvõi Disneylandi :)
Kui aeg sealmaal, pidime jaama siseselt lennuväravateni jõudmiseks sõitma nii rongi kui bussiga, kuna see jaam oli tohutu. Inimesed väga sõbralikud, lehvitasid ning väikesed lapsed tervitasid, kõnetasid ja uudistasid kui neist möödusime.
Uuel lennul teel Singapuri üritasime magada, kuigi istmed olid väga ebamugavad ja oli kitsas. Ärgates oli saabumas juba õhtupimedus. Lennukiaknast avanes vaade päikeseloojangule, mis oli imeilus oranž- punakas triip silmapiiril, kiirtekuma laiali valge pilveteki peale üle kogu taeva mis meie silmale nähtavaks ulatus. Milles me lendlesime ja vähelhaaval udusse kadusime..
See lend kestis neli tundi ning plaanipäraselt pidi kohale jõudma kella kaheksaks õhtul uue aja järgi. Taaskord saime immigratsioonipabereid täita ning üüratult pikas järjekorras seista. Singapuri lennujaamas oli mõnus ootela seal, kus check in läbi. Tasuta kohvi-mahla, mugav puhkeruum.
Viimane lend ehk teekond Kuldse Rannikuni kestis kuskil 8 tundi. Viimases tollis võttis meid maha narkokoer ning Ainaril tuli ette veidi pikem vestlus tollitöötajatega. Ilmselt tema seljakott, mis koeraninale nii suurt huvi äratas , oli häid lõhnu täis. Arutlseime isekeskis, et imekombel minu kohver kellelegi huvi ei äratanud, sest ühel vahelennul oli selle sees lõhkenud üks klaasist likööripudel ning kohvri sisu kleepus ja lõhnas üsna tugevalt. Kahepeale kokku oli meil kaasas viiskümmend pakki Kalevi komme, üle kahe kg šokolaadi, kuus karpi assortiikomme, seitse pakki küpsiseid, halvaad, müslibatoone, mitu pakki küüslauguleibu, tortillakrõpse, parankasid, peaaegu kaks kilo kohvi, õllevorstisnäkke, kolm pätsii leiba, pähkleid , juustu ja sulajuustu, 4 vanatallinnat, 1 pudel rummi, kaks pudelit likööri ja kaks purki õlut ning kodused võileivad, mis Ainari ema meile kaasa tegi, mis sai ära söödud lennujaamades ja lennukis . See kõik kokku oli kodu maitse meie kotis , mis meiega koos nüüd Kuldsele Rannikule maandus. Astusime välja lennujaama uksest ja soe tuul puhus mööda põski, päike paistis õla peale jutkui koputades ja märku andes: Tere tulemast tagasi Austraaliasse! See oli ilus! Me jõudsime tagasi Austraaliasse! Sukeldudes otse oma uutesse seiklustesse..
kolmapäev, 8. jaanuar 2014
Tere jälle, Bangkok! Teekonna lõpp..
Lennuk läks poole
üheteistajal õhtul, mis jõudis tunniajaga Taisse. Olime tagasi Bangkokis. Kell
oli üle südaöö. Möödusime kiirelt tüütutest taksojuhtidest ning võtsime Public
taxo. Tutvusime taksot oodates Hiinast
pärit noormehega, kes uuris , et kuhu oleme teel. Kui ütlesime, et Khaosan
Roadile, siis ta palus, et võtaksime ta endaga kaasa ning sõidutasu läheb
kolmeks. Ta oli rahvuselt hiinlane kuid õpingutel Malaisias ning otsustas paar
päeva Bangkokis hängida. Soovitasime
talle sama hotelli mille olime endale broneerinud, et saaks ka järgnevatel
päevadel koos aega veeta, kuid hind ei olnud talle sobilik ning meie teed
läksid seal lahku ja teda me enam kunagi ei näinud. Imelik oli olla jälle siin
tagasi, kõik oli nii tuttavlik. Samad tänavad, samasugune melu, kuid
millegipärast olime rõõmsad olles siin tagasi
,arvestades seda hullumeelsust, samas vabadust ja muretust. Seda
pöörasust , mis paneb sind lihtsalt sulama sinna mulli..
Aeg oli juba küll üle
südaöö kui hotelli jõudsime, kuid läksime ikkagi tänavale hulkuma, tegime mõned
dringid ja üritasime ära tunda tuttavaid seike ning sõime peaaegu et tasuta
kevadrulle. Magama saime alles kella nelja ajal varahommikul , mitte lastes end
häirida sellest tänavakärast, mis lihtsalt läbi akna hotellituppa tungis, sest
olime liialt väsinud, et lasta ennast sellest häirida. See sama hullus, sama
jalutu mees kerjamas, samad tüütud tuk- tuki mehed, taksojuhid, pintsakumeistrid,
naljakad harjamüüad, veidrikute pidu ja pillerkaar, teistmoodi tegelikkus..
Järgmine päev läksime hommikust sööma samasse
tänavakohvikusse , kus me eelmisel aastal
käisime tihti hommikuti söömas ja head värsket apelsinimahla nautimas.
Jalutasime tuttavatel tänavatel, nostalgitsesime. See oli paik, kust kogu meie
teekond alguse sai ja kuidas me oleme nüüd oma teekonna lõpus ning tagasi
siinsamas. Isegi kaupmehed olid samad. Jalutasime tolle koleda hotelli
kohvikust mööda, kus me kunagi oma esimese kultuurišoki saime. Tuttav
poisstüdruk ei olnud leti taga kuid maja oli sama. Ostsime tänavalt vana head
puuvilja, külmad joogid ning läksime oma
hotelli katusele basseini äärde pikutama. Taevas kiskus kohati pilviseks aga
mõnus oli. Õhtu saabudes läksime taas hulkuma. Käisime Tai massaašis, lubasime
kohalikel massööridel endid korralikult väänutada. Astusime baarist-baari ning
jalutasime niisama kärarikkal tuledesäras uulitsal, kõrvu kajamas valju muusika
erinevad rütmid ja kõla, ümberringi inimesed tantsisklemas nii vabad ja rõõmsad
ja kummaliselt naljakad. Kes soovib sulle ülikonda õmmelda, kes pakub Pussy
Ping Pong üritusele pileteid, kes tirib oma kohvikusse, kes müüb röstitud
skorpione või mängib puidust konnapilli. See kõik ei häiri meid enam, viskame
nalja nendega, lööme patsu. Ühel tänavakunstnikul lasin endast pildi
joonistada. Sel hetkel ,kui andekas tänavapoiss mind joonistas, tuli ligi
erinevaid inimesi. Sealt sai alguse meie sõprus ühe saksa tüdruku ja šveitsi poisiga.
Theresa ja Miko. Nad peatusid umbes 15 minutit jalateed eemal meie hotellist.
Neil oli plaan reisida 8 kuud erinevates paikades üle kogu maa. Nende suur kirg
oli sukeldumine. Ka nemad lasid tänavakunstnikul end maalida. Hiljem veetsime
üheskoos aega bussibaaris ja tegime üksteisega tutvust. Tagasiteel hotelli olime alles varahommikutundidel,
mil melu veel täies hoos. Röstitud tarakanid ja putukad. Noor ema beebiga
kerjamas, hulkurpoiss erkvärvides nooli taevapoole loopimas, mis pimeduses kui
langevad tähed. Kuskil maja ees preigib noor tütarlaps..
Hommikusöögi valisime taas ühes meelepärases tänavakohvikus,
kus kõik teenindajatest poisstüdrukud juba meie sõbrad. Üks neist saabus samal
ajal mootorrattaga. Eilne punane pitspluus oli vahetunud valge mikihiire piltidega pluusiga. Alati
hästi sätitud. Ilusad tugevad pikad juuksed peapeale krunni seotud, lehvitab
meid nähes ja naeratab sõbralikult nagu üks õige daam, millele annab kontrasti
mehised käed ja suured jalalabad plätudes. Järgmisel hetkel juba kiikudes
toolinajal kelmikalt kliente ligi meelitades. Peagi liitusid meiega Theresa ja
Miko ning me veetsime nendega aega taas varahommikutundideni.
Uuel hommikul magasime keskpäevani, tegime kiire eine
tänaval ning kuni õhtupimedani vedelesime basseini ääres. Sel õhtul plaanisime
varakult magama minna, kuna järgmine hommik oli vaja väga vara ärgata, kuid
kohtasime jälle Mikot ja Theresat ning aeg möödus lõbusalt ja kiirelt koos
nendega . Tol öösel pidime ka hüvasti jätma. Nad olid toredad! Saime magama
alles pärast südaööd.
13 oktoober oli äratus kell neli hommikul. Olime maganud
vaid mõned tunnid. Tänavapillerkaar oli endiselt täies hoos kui lasime end tuk-
tuki mehel lähimasse rongijaama sõidutada. Tundsime kaasa kahele valgele
noormehele, kes olid nii purjus, et ei saanud üldse aru, et neiud, kes neid
endaga kaasa meelitasid olid hoopiski üldse mitte neiud (: Head aega Khaosan Road!
Jaamas maha astudes
avastasime end valest kohast, mis oli meie endi eksitus ning seal pimedas
varahommikutunnil väsinuna jalutasime pika maa õigesse jaama, mille uksed olid
veel suletud. Kõrgel terrassil enne
turvamehi ja väravaid jälgisime pingsalt trellide taga olevat kella, mille suur
seier kohe kohe kaheteistkümne peale jõudmas ja meile märku andmas ,et kell
saab kuus. Uueks üllatuseks avastasime, et meie kell oli tund aega vale ning
väike seier suurel kellal oli hoopis viie peal. Milline iroonia. Istusime jaamapõrandal veel
tund aega, seltsiks turvamehed ja
kaugelt kajav tänavamüra. Väsinud meel oli ootuses ja mõtteis vaid üks
siht- Kodu! Meie seiklus oli lõppemas..
Olen õnnelik, et Sain veeta selle teekonna koos Ainariga ,
kellega üheskoos jagasime kõiki rõõme ja muresid. Kes kannatas välja kõik mu head
ja vead olles iga päev ja öö mu kõrval. Ja
niimoodi 389 päeva järjest. Olen tänulik selle kauni kogemuse ja seikluse eest
ning võimaluse eest nii palju reisida. Ja mis kõige tähtsam- me jõudsime koos tagasi koju! J
Tere Malaisia- Langkawi Island, Penang Island, Kuala Lumpur!
See oli 26 september, see oli kell 04: 00 hommikul Malaisia
aja järgi, kui jõudsime taas Kuala Lumpuri lennujaama. Endalegi üllatuseks leidsime passe avades, et täpselt
aasta tagasi, 26 september olime siin samas lennujaamas. Kõrvuti kaks täpselt
samasugust templit passis, vaid erineva aasta-arvuga. Oli see nüüd juhus või
mis, et oli möödunud täpselt üks aasta, kui jõudsime jälle siia samasse paika. Lennujaam andis kohe
mõista, et jõudsime Aasiasse. Müüa
haigutas näkku nii, et kõik hambaaugud olid näha ja wc tädi magas. Läksime
kohvikusse kohvi jooma, mis tuletas meelde kui kehv kohv on Aasias. Me olime
kohutavalt väsinud, kuid siiski põnevil, teadmata, mis homne toob.
Oli möödunud juba
kolm tundi , kui me ikka veel ei teadnud mis edasi saab. Lõpuks sõitsime bussiga
teise lennujaama ning ostsime piletid Langawi saarele. Olime otsustanud! Lisaks
pidime netist ka välja otsima mingi peatuspaiga, et kohale jõudes oleks kohe
koht, kus välja puhata. Broneerisime kaks ööd džunglis ühes puhkekülas. Lennuk
oli ilus kuid turbulents oli nii suur, et süda oli paha terve sõidu, mis õnneks
kestis vaid tunnike. Ilm oli väga soe. Soojem kui Kuala Lumpuris.
Langkawi asub Malaisia poolsaare läänerannikul, Phuketist on
see 200 km lõunapool. Langkawi saarestik koosneb peaaegu sajast pisikesest
saarest ning on tuntud muidugi imekauni looduse pärast, kus troopiline rohelus
vaheldub pikkade kaunite liivarandadega. Lisaks on siinsed köögid põimunud
Aasia köökide eri maitsete ning traditsioonidega. Šoppajate rõõmuks on Langawi üks ainukesi
kohti kogu Malaisias, mis on tax free tsoon.
Lennujaamast võtsime takso, mis viis meid sihtpunktini.
Vastuvõtt oli tore. Ees laiutasid suured puuhütid, millest üks meie majake. See
oli veidi kõle ja veidi kopitushais. Hämar, vanaaegse mööbliga, päevi näinud
toake, mille keskel suur voodi ja tegelikult oli see kõik, mida me tol hetkel
vajasime. Niiskusest räsitud mustriline sohva akna all. Klaasi taga suured
palmilehed tuules kiikumas. Vana televiisor,
mida me kordagi tööle ei pannud. Ruumi oli maa ja ilm aga tundus
mahajäetud ja veidi nukrake ehk.
Kujundus meenutas veidike vana aja filmi ja võis ette kujutada, et hobusekaarik
ootab akna all. Uinusime paariks tunniks..
Ärkasin vile peale. See oli väike keko ,kes vannitoas end koduselt
tundis senikaua kuni mind silmitses ja peitu siblis. Võtsime plaani minna
basseini ujuma, mis oli meie majakesest veidi eemal, kuid niipea kui toast
välja astusime, silmasime ahviperet
troopilise metsa ääres meid jõllitamas. Emaahv oli kurjust täis, näitas
hambaid ja ajas meile niipalju hirmu
nahka, et pidime minema teispoolt maja. Ise naersime, et kas tõesti ei saa üle tee, sest ahv on ees. Kuid see muutus
peagi harjumuspäraseks, et need ahvinäod igal pool teel virvendasid, palmidel
kiikusid ja imelikke hääli tegid , mille kaja puude üleval seda võimendas ja
pimedas isegi judinaid tekitas. Tee oli inimtühi, teisi külastajaid liikumas
polnud, vaid toapoisid autoga koristusasju vedamas ja puhtaid rätikuid. Puudel
hüplemas oarvapoisid, murul uimased varaanid ning troopilise metsa kohinas
veider linnulaul ning müstiline ümin tundmatute elukate poolt. Bassein asus
trepist ülesse mäenõlval. Suur ja sinine, kuid inimtühi. Vaid meie kaks.
Värvilised lehed veepeal hõljumas. Nende koristamiseks mõeldud võrgud hüljatult
majanurgas seismas. Päevinäinud bambuskatused lamamistoolide kohal. Päike
udupilvede tagant meie kehasid paitamas niigi palavas õhus. Basseinibaari ääres
toolid lauale tõstetud ning unustuse hõlma jäetud. Selline mahajäetud muljega paigake siiski
omamoodi müstiline , mõnus ja vaikne. Meie kaks liuglemas kaelakuti selles
sinises vees keset džunglimetsa. Läksime restorani einestama. See asus vastuvõtumajast
paremal eemal teeääres vana majakese laial terrassil. Mõtlesime teha väiksed puhkusekokteilid, kuid
selgus, et selles puhkekülas on kõik moslemid ning alkoholi seal ei serveerita
üldse, vaid eemal linnapoole minnes saab poest osta. Kuid leppisime need paarpäeva
maitsva jääteega . Nautisime õhtusööki vürtsika söögiga. Puuviljataldrik kaetud
värske arbuusi, meloni ja papaya lõikudega. Kerge õhtutuul jahutas palavusest
niisket keha. Väiksed sääsed püüdes seda meelelolu rikkuda. Pimedas läbi metsa
jalutasime tagasi oma hütini. Valgustus teeääres oli väga hämar. Meid saatmas
hääled rohust ja puude otsast. Hiiglaslikud palmioksad kriiksumas. Liaanid
kõikumas alla peade kohale, milledest oleks võinud kohati kinni haarata ja
nende küljes kiikuda. Öösel kolistas
keegi akna ääres. Oli see ahv või varaan, kes seda teab.
Ärkasime koputuse
peale ukse taga. Kolmeliikmeline koristusmeeskond oli juba harjade ja lappidega
valmis, kuid me saatsime nad viisakalt ära. Poole kümne ajal läksime samasse
restorani hommikust sööma. Muidugi maja
ees ootas meid juba ahvipere , esirinnas emane kurimuri hambad irevil. Täiega
nõmedad ahvid, samas täiega nummarid kaa nagu. Läksime siis jälle maja tagant
kaudu, et mitte väikseid karvapäid marru ajada. Juba olid nad seal teiselpool
meil vastas mäenõlval piilumas. Ilm oli sombune, kuid palav ikkagi. Isegi
talutavam pigem nii kui päikesega. Pärast hommikusööki istusime lobibaaris ja
uurisime netis veidi maad. Hiljem karastasime end bassus ning hütti tagasi
jõudes hakkas sadama paduvihma . Oma
terrassilt õue vaadates oli näha väga ilusat külge loodusest. Kogu vihmamets
oli täis suuri sademeid. Hiiglaslikud palmilehed märjast rasked kõrgelt alla
rippumas nagu tekid väiksematele puudele. Istusime oma hütis kuni saju
vaibumiseni. Läksime lõunatama alles kella nelja ajal. Õhk oli sajust värske.
Vihmalõhna oli täis kogu mets ja maa. Oli märgata väikest melu, oli saabunud
juurde külalisi. Peamisteks olid läheneva rattasõidu ürituse osalejad.
Magustoiduks võtsime mingi kummalise söögi. Lauale jõudes nägi see väga
kahtlane välja, kuid maitse oli siiski huvitav. Seal oli vahustatud kookospiim
kergelt soolakas, selle keskel oli väike hunnik kleepuvat riisi, millele peale valatud lagritsasiirupit laiale
valgumas, tipuks üksik kokteilikirss. Teel tagasi oma hütti saime kaela metsiku
paduvihma, riided olid läbimärjad nagu oleks koos nendega otse ujumast tulnud.
Vaatasime arvutist filme kuni sadu vaibus ning läksime lobibaari mõtisklema mis
homme saab. Oli jäänud selles paigas vaid üks öö veel. Õhtul viis hotellipoiss
meid korraks autoga lähedale linna poodi ning kuni südaööni istusime lobis.
Öösel oli kuulda krõbinat ,kuid seekord meenutas see rotti..
Uus päev oli 28 september, kui ärkasime taas varakult. Ahvid
puude otstes juba sahistasid ning naljakad linnuhääled andsid märku, et aeg on
ärgata. Jalutasime restorani. Sel päeval paistis päike, kuid vihmapilved kaugel
eemal silmapiiril olid juba teel meie poole. Restorani kõlaritest 80-90ndate
diskolood. Tellisime kohaliku nuudli hommikusöögi, mis oli nii terav, et ma ei
suutnud seda süüa. Lisaks võtsime helerohelised pannkoogid serveeritud
vahtrasiirupiga. Restorani terrassi all eemal tänaval toimetas lehekoristaja
kelle puhur undas puudekohinas ning lehed lendlesid asfaldil nagu
tantsiskledes. Tegime bassus hommikusupluse ning asusime vähehaaval asju
pakkima. Tellisime takso ning olime teel juba uude kohta. Uus tuba , mille
olime valinud , asus ühes kodumajutuses. See oli väike ja tagasihoidlik, kuid
just piisav niipalju kui meil vaja oli. Olime rohkem tsiviliseeritumas paigas
nüüd. Lähedal rannale ja linnale. Jalutasime pikalt võõrastel tänavatel,
uurisime inimesi ja tutvusime ümbrusega, kolasime tänavapoodides ning leidsime
ka külmad õlled . Leidsime ka ühe tax free poe, kus oli naeruväärselt odav
alkohol. Lõunastasime naljakas tänavakohvikus. Vihma kallas nagu oavarrest.
Hiljem veetsime aega rannal. Tohutu lai valge liiv. Ujusime suurtes lainetes.
Nii mõnna, nii soe. Merekarbikillud jalge all. Õhtul hulkusime hämaral tänaval,
kuhu oli puulaudadest baar püsti pandud. Pruun poiss šeikis tohutus valikus
kokteile. Ladina ja rege rütmid kõlamas. Hiljem jõudsime öisele rannale.
Kohutavalt ilus. Lained loksumas igavikuliselt suures vees. Taevatähed
vilgutamas, peegeldudes rannale. Ilus.Ilus.Ilus ja soe! Rannabaarid otse liival
tuledesäras. Mõnus melu. Istusime maha ühes nendest, kus kohalik bänd regerütmis
laulis. Noored Bob Marleyd paljajalu ja palja ülakehaga teenindasid. Mis elul
viga. Lihtsalt oled ja naudid. Limpsid kõrreotsast magusat pinacoladat. Ei
muretse mitte millegi pärast. Vesi endiselt loksub lainetes vastu kaldaäärt
joonistades erinevaid kujundeid öisele rannale. Tähed taevas endiselt
vilgutavad pilvede vahelt. Soe tuul jahutamas niisket keha mis palavusest läikimas. Lainetest märgade jalgade küljes
liivaterad kõditamas.. Hiljem jalutasime tagasi tänavabaarini, toosama, mis
puulaudadest kokku klopsitud. Asus see otse ühe poe ees, et inimesi juurde
meelitada. Tol õhtul seal istudes tutvusime New Yorgist pärit Nicoleiga ja
inglasest Mary-ga. Nicole oli tagasihoidlik noor reisihimuline neiu, kes eestlastest ei teadnud midagi. Mary oli juba
60ndates aastates, tugevalt päikesepõlenud kehaga jutukas Inglise proua, kes
selles baaris oli juba tuttav kunde ilmselgelt. Ta oli väga nooruslik ja
seltsiv. Ka tema ei teadnud eestlastest midagi, kuid naaberriikidest rääkides,
mainis ta, et on kunagi lugenud raamatutest Läti ja Leedu kohta, seetõttu oskas
ta ette kujutada kus Eesti vähemalt asuda võib. Mary oli nüüdseks juba pikemat
aega Langawi saare elanik ja enda väitel enam kunagi Inglismaale tagasi ei kipu.
Poeg käivat tal külas seal ja sellest piisab. Kogu oma vanaduspõlve kuni
surmani plaanib veeta just sellel samal soojal saarel, kus tal oma päris
majagi. Pärast südaööd mööda pimedat tuledesäras tänavat jalutasime käsikäes
tagasi oma peatuspaigani ja uinusime
heade mõtetega.
29. september ärkasime hoovihma peale, mis oli nii tugev ,
et tundus nagu lagi kukkuks alla. Jalutasime hommikusöögile ühte
tänavakohvikusse ning pidasime päevaplaani. Ühest kioskist rentisime rolleri
ning läksime saart avastama. Meie tee
viis meid seitsme kaevu juurde. Kohaliku
nimega Telaga Tujuh, mis on seitsme kaevu juga, sest juga, mis voolab
eritasanditel mägedest alla, on moodustanud enda alla tasasemal pinnal kokku
seitse looduslikku basseini, mille vesi on kalju sisse uuristanud. See on
tohutult maaliline paik ja väidetavalt parim juga kogu saarel. Kogu vertikaalne
langus on kokku 91 meetrit. See asub Pantai Kok piirkonnas, selle lähedal on
rand ja küla, kus toimub ka köisraudtee sõit mägede orgudes. Kaevudes võis ka
ujuda. Ühes on moodustunud nö liumägi, kust joaga koos alla voolates saab teise
kaevu libiseda. See teine kaev, kuhu liumägi viib, on ülepea sügav ja umbes sama
lai kui täpselt ühe inimese keha ning siis sa kukud sinna nagu põhjatusse
tünni, mis kõlab hirmuäratavalt, kuid kogemus on väga põnev ja hirmu, et ennast
kuidagi ära lõhkuda, pole, sest kivim on
libe ja veepoolt ära lihvitud. Esmalt küll kartsin, kuid teiste eeskujul pidin
ikka ka selle elamuse saama ning kui ühe korra proovitud võidki proovima jääda ,sest
see on lihtsalt nii nii äge. Vesi mõnusalt külm selles palavuses, mis on
jahutav karastus kogu kehale ja hingele. Kristallselge ja peegelsile. Kõige
kõrgemal kalju äärel , kust kõrgelt pikk juga alla voolab, on samuti kaevuke,
kus istudes näeb kõrgele mägedesse köisraudtee sõitu. Nendes looduse basseinides on kivi väga libe
ja samas peab olema väga ettevaatlik. Teadaolevalt on seal mitmeid surmaga
lõppevaid õnnetusi juhtunud, sest kui vooluga joast alla libised siis seal ellu
jääda on võimatu. Seal sulistades oli
kohati hirmus, justkui voolaks alla sealt kaljult , samas oli see nii tohutu
elamus ja imeline vaade nii kaunile loodusele ja olla ise selle looduse poolt
tekitatud ime sees. Ilmselt kirjeldada seda kõike ongi võimatu. Seitsme kaevu
tippu jõudmiseks viib 638 trepisammu. Kogu juga pikkus esimestest treppidest
alates on kokku umbes 480 meetrit. Kogu see teekond läbib vihmametsa, kus võib
märgata lindude elu, hiiglaslikke oravaid ja hea õnne kohal ka sarvlinde oma
hiiglaslike pruunide nokkadega saja aasta vanuste puude kohal, millede lehestik
on väga metsik ja troopiline. Selle teekonna tippu jõudmiseks läheb aega kuskil
tunnike, peab arvestama ka puhkamist ja looduse nautimist. All parklas on
ostlemiseks ka mõned tänavakauplused kust saab osta suveniire ja suveriideid.
Sellel teekonnal muidugi ei jää märkamata ka ahve, kes väga loomulikult
külastajaid kiusavad. Sinna sõites nägime maanteeääres ühte peatuvat turistide
autot, mida ahvid ahistasid. Auto oli peatunud teeäärde ning ahvid olid auto
katusel ja kapotil ning sees istuvad noormees ja neiu pildistasid neid läbi
autoakna. Tegime ka väikse peatuse ja jälgisime mängu kuid kui ahvid meid
märkasid sõitsime tuhatnelja. Külastasime veel ühte imelist koske, kus hoopis valgete
kulmudega ahvid meid teepeal teretasid ja liaanidel kiikusid. Kohalikud lapsed
ujusid seal allikaveel kuid puudeküljes olid sildid hoiatamaks haiguste eest
kui vesi peaks sattuma haavale või suhu.
Sinna ujuma me ei kippunud vaid lihtsalt imetlesime seda kaunist vaadet
ning hulljulgeid poisse kes mööda libedat kaljuseina mitmeid meetreid üles
ronisid, et alla vette hüpata.
Taas hakkas vihma kallama. Panime selga kaasavõetud keebid
ning andsime rollerile gaasi. Sõitsime ühele söögiturule, kus sõime hullumoodi
igasugu imelikke kuid maitsvaid asju. Külastasime suurt kaubanduskeskust, ostsime
papayat ja draakonivilja kaasa, ka minilaime ja kirsstomateid. Hilja pimedas
jõudsime teekonnalt tagasi oma tuppa ning jäime nautima magusa puuvilja
maitset.
30 september sõime hommikut vikerkaare terrassil. See oli
ööbimispaik meie omast vaid mõne sammu kaugusel. Sealne omanik andis meile
kasulikku infot teiste saarte kohta. Sõitsime vaatama ühte teist ööbimispaika,
mis asus rohkem ranna lähedal ning hind oli veelgi soodsam. Otsustasime sinna
kolida. Nüüd saime toa ja rolleri sama hinnaga , mis oli enne pelgalt toa rent.
Pikendasime kaheks päevaks rolleri, pakkisime kohvrid. Mina läksin takso ja
kohvritega , Ainar rollerige. Uus koht oli isegi puhtam kuna see oli üsna uus.
Tuba asus ühe maja teisel korrusel. Number 6. Tegelikult oli oluline vaid see,
et oli olemas voodi ja dušš. Kohale jõudes sättisime end tuppa sisse ning
hüppasime taas rolleri selga saart avastama. Leidsime veel ühe joa, kuhuni
jõudes saime taas paduvihma kaela. Sõitsime ühele rannale, kust kena vaade
kaugetele saartele. Möödusime ka sadamakaist, kus tegime peatuse, sealt oleks saanud
osta päevase tripi koobastesse, kuid me loobusime sellest. Käisime exootiliste
puuviljade istanduses ning koduteele asusime enne pimedat , et puhata.
Õhtustasime lähedal tänavabaaris muljetades päevasündmusi.
1 september siras varakult päike aknast sisse. Õue vaadates
võis näha all murul kanakarja, kes sõid mahakukkunud mangosid. Läksime Starbuxi
õiget kohvi jooma, mis on hinnapoolest kallim kui korralik praad, kuid maitselt
ikka kohvi moodi. Siis juba tuttavale
tänavale hommikusöögile, kus pisike keko meile laual seltsi pakkus ja me
kostitasime teda väikse praemuna tükikesega, millega ta kohe ära kadus. Panime
lauale singitükikese, mille peale ta tagasi tuli, võttis oma noosi ning kadus jällegi.
Veetsime päeva rannas. Jälgisime paraseilingu ja jetide sõite. Nii palav oli.
Jõime kookospiima ja suplesime soojades lainetes. Õhtuhakul läksime taas
rolleriga tiirutama, kolasime tänavaturgudel . Hulkusime niikaua kui jaksasime.
Ilmselt uinusime varakult teadmisega, et juba hommikul ootab meid ees laevareis
Marine Parki.
Hommikust sõime juba poole kaheksa ajal, kuna kella
kaheksaks pidime tagastama rolleri laenutuskioskisse. Ainar viskas mind
rolleriga paika, kust buss meid peale pidi võtma , et sadamasse viia. Ise aga
läks rollerit viima ja bussijuhiga oli kokkulepe, et tolle kioski juures teeb
peatuse, et Ainar saaks bussile hüpata. Bussis sõites jälgisin koguaeg teed,
kartuses, et äkki Ainar ei märka õiget bussi ja ma sõidan üksi tundmatusse,
kuid tema ja buss kohtusid õigel hetkel. Kohtudes selgus tõde, et rollerikiosk
oli suletud ja ühtegi hingelist seal ei olnud. Seetõttu jäi masin sinna ukse
kõrvale, kiivrid sadulal ja võti ees, tuli vaid pöialt hoida, et keegi seda ära
ei varasta ning lisaks kõigele jäi meie tagatisraha ka saamata seetõttu. Buss viis meid sadamasse, kust ujusime praamil
Marine Parki. See oli piiratud ala kaunis helesinises vees, kus sai sukelduda
ja snorgeldada. See paik asus ühel teisel saarel. Sealne veealune maailm oli imeline
muidugi, kuid kaldad rannas olid väga räpased ja prahti täis ning natuke jama ,
et veeala oli piiretega, kuid see oli ju ikkagi ohutuse tõttu nii. Miljonid
kalad ja mustuimhaid tervitasid juba kalda madalas vees. Inimesed söötsid neid
ja võisime ujuda nende tuhandete kalade sees. Sügavamas vees väikesed Nemod
tiirutasid su ümber nagu vanad sõbrad, ja kõditades sind igalt poolt. See oli
nii imeline, olla koos nendega seal sinises sinises vees, tunda end ühena neist,
hõljuda nagu kala vees justkui see olekski su enda kodu ja meelispaik. Nii
ilus. Suure silla all sukeldudes silmasid tohutuid parvesid suurte kaladega,
kuidas nad tantsisklevad ühes rütmis. Kuidas erinevad värvid parvedes kohtuvad
või mööduvad teineteisest või kokku põrkavad. Väikesed mustuimhaid muidugi
haruldused meie jaoks, seetõttu jälitasime neid , silmale justkui uskumatu,
nagu peaks kartma kuid siiski mitte. Kaunis veealune elu, mis ülalt sillalt
sama selgena paistis kui ise vees olles. Sa lihtsalt vaatad ja vaatad ja mõtled
kui ilus! Seal sillal pakuti ka lõunasööki, mis oli laevasõidu hinna sees.
Toiduks oli tagasihoidlik riis väikeste lisanditega ja vesi. Kella viieks olime
tagasi Langkawil. Hüppasie läbi rollerikioskist ning selgus, et naine oli ise
kellaajaga eksinud, ta vabandas. Rolleri oli kätte saanud ning ka meile
tagastas meie raha. Kõndisime jala tagasi oma hotellini, mis oli päris pikk maa
osaliselt mööda maanteed. Kohalikud imestasid valgeid inimesi nõnda jala liikumas
nähes sellises piirkonnas. Lehvitasid ja tervitasid möödudes ja uudistasid.
Meie vaid naeratasime ja unistasime voodist ja padjast.
3. septembril magasime lõunani. Ootasime päris kaua all
lobibaaris, et tuleks keegi kellele võti üle anda. Oli plaan edasi rännata
järgmisele saarele. Saime taksoga Kuahi
sadamasse, kus ostsime praami piletid Penangi
saarele. Praamisõit kestis väga kaua, esimene peatus oli Marine Park, kus
eelmine päev snorgeldamas käisime. Kumaline oli see, et praami telekast näidati
sõidu ajal õudusfilmi Final Destination. Väike India tüdruk meie kõrval
istmetel jälgis hoolega kuidas inimesi tapeti ja verd lendas. Sellel sõidul
istusime eraldi kohtades, kuna piletid sattusid nii . Mina mängisid mängukonsoolis
pärsia printsi ja Aints vaatas arvutist seriaali. Saarele jõudes esimese asjana taaskord
taksojuhid käisid pinda . Juba laevalt paistsid silma kõrged hooned nagu
läheneks suurlinnale. Hoopis erinev paik Langkawi saarest. Istusime tunde ühes esimeses
kohvikus, mis teele jäi. Mekkisime kohalikku rooga ning uurisime mis edasi.
Penangi saar asub Malaisia poolsaare loodekalda ligidal. Mõned
nimetavad seda Idamaa pärliks. Öeldakse, et sellel saarel on ühinenud muinasaeg
ja tänapäev. Tänaval liiguvad rikšad, kellest kihutavad mööda viimase mudeli autod.
Tagasihoidlikud koloniaalaja pereelamud ja vanad kirikud moodsate villade ja
pilvelõhkujatega lähimas naabruses. Penangi pealinn on Georg Town. Lisaks on seal
veel Väike India ja Hiinalinn. Nii mitmete erinevate kultuuride ja rahvaste
segunemise tõttu on võimalus näha
uskumatult kaunist ja omanäolist arhidektuuri ning kunsti. Lisaks kutsutakse Penangi ka toidugurmaanide
paradiisiks ja üleüldse kogu Malaisia toidupealinnaks ning sealsed suured
kaubanduskeskused on poodlejate meelispaikadeks. Üks tõsiselt kirjumirju koht.
Selles kohvikus broneerisime endale ka elamispaiga saarel.
Shuttle bussiga sõitsime rohkem linna keskele ning sealt kõmpisime edasi jala,
kuni leidsime oma hotelli. Selle asukoht oli suht ghetto piirkond, kuid hea
ligipääs igalepoole. Enne südaööd tegime jalutuskäigu tänavatel. Hilised
kaupmehed veel puu ja juurvilju müümas. Hotelli tagasi jõudes avastasime, et
lagi tilgub ja nett on olematu. Kuid meid see ei murjendanud . Ainus mis me tol
hetkel vajasime oli hea uni.
Hommikul varakult läksime lähedalasuvasse Food Gallerysse,
mis oli hiljuti avatud uues suures kaubanduskeskuses. Huvitav söögiala erinevate
rahvaste toitudega. Seal oli tuhandeid poode. Õhtul toimus keskuse tagahoovis suurel laval
saatesarja Voice of Penang kontsert, mida me kuulamas käisime. Naljakas oli
selles keeles kontserti kuulata aga oli elamus ikkagi. Istusime platsil
rahvaseas kuni algas sadu ja me jätkasime kuulamist ülevalt Food Gallery
terrassilt
Järgmisel päeval läksime hommikusööki otsima. Kõhud olid nii
hellad kõiksugu imelikest toitudest, seetõttu otsustasime einestada Subways
ning võtsime jällegi Starbuksist korraliku kohvi. Järgmiseks otsisime
rollerirenti. Sõitsime taksoga Hiinalinna, kust saime hea hinnaga rolleri.
Võtsime ette teekonna mööda rannikuäärt, veidi kivilinnast eemale , kus meid
saatmas kaunid vaated ilusa loodusega , läbi vihmametsa kuni liblikafarmini.
See oli üks armsamaid paiku . Need imeõrnatiivulised hiiglaslikud ja vähem
hiiglaslikud lendlesid seal justkui viibiks muinasjutus ja riivasid sind oma
tiibadega. Nende kookonid ja siidiussid, sajajalgsed ja naljakad konnad,
hiiglaslik ja iidvana kilpkonn hämaras akvaariumis, lihasööjataimed ja ilusad
sisalikud, kes einestasid neid kauneid tiivulisi jahti pidades oma pikkade
keeltega. See oli nagu päris muinasjutu aed kõige kauni ja veidike pahade kuid
siiski ilusate tegelastega sealhulgas. Lisaks olid seal videoruumid väga
huvitavate loodusfilmidega ning
suveniiripood . Tagasiteel Georgtowni jõudsime väiksesse külla, kust tee edasi
viis kõrgele mäkke, kus meie roller lihtsalt välja suri. Libisesime mäest alla
tagasi bussijaama läheduses oleva majakese juurde. Jätsime sõiduki sinna, võtsime
kaasa isiklikud asjad ja läksime bussijaamast abi paluma. Visiitkaart, mille
olime saanud rollerilaenutusputkast, oli vihma tõttu tuhmunud ning
kontaktandmeid oli raske tuvastada . Palusime abi bussijaama poistelt , et nad
internetiteel meile visiitkaardil märgitud rendimaja telefoninumbri leiaksid.
Samal ajal läks Aints üle tee tagasi rolleri juurde mingit asja täpsustama ning
veidi aja pärast sõitis ta hoopis rolleriga tagasi . Misasja? Nii naljakas oli,
mehed jaamas olid igasugu abi pakkumas ning siis nagu me oleks nalja teinud
nendega. Naersime kõik seal peatäie. Tänasime abistajaid ning kimasime edasi.
Üritasime uuesti teekonda mäest üles, kui roller taas välja suri. Mõistsime, et masin
lihtsalt kuumeneb üles sellise pingutuse peale.
Olles poole mäe peal hakkasime lükkama seda siis seniks, kuni maha
jahtus ja jälle liikuma saime. Edasi minnes ületasime kõik tõusud sõites vaid
kiirusel 20 ja niimoodi saime ilma lükkamata edasi. Oli pime ja aeg hiline.
Olime seda rollerit üksjagu vedinud ja jamanud sellega kui kõige tipuks oh
üllatust, olime eksinud. Olime omadega kiirsillale sattunud, mis viis maismaale
ja tagasiteed polnud. Kihutavad autod vihmas , märjal teel meist möödumas,
ümberringi aukartust äratav tume sügav vesi. Nii hirmus oli, samas oli täiega
äge seiklus. Silmapiiril linnatuled . Nimelt tagasi sai pöörata alles maismaale
jõudes, bensiiniga polnud kindel kas jõuame üldse kohale, lisaks oli vaja veel
tollist läbi sõita tagasiteel. Täiega naljakas ikka kuhu me sattunud olime.
Läbimärjad keset eimiskit suurel kiirusel rolleriseljas kimamas. Kehad vihmast
läbimärjad. Lõpuks siis ei teagi päris täpselt kui kaua aega oli möödunud kui
viimaks läbi seiklusrikka ekslemise olime tagasi jõudnud Georgtowni. Ostsime poest suure arbuusi. Jõudsime alles
südaööks hotelli. Naersime tagantjärgi oma uskumatut seiklust. Vaatasime
arvutist filme ja lubasime endile klaasikese viskit (:
Järgmisel hommikul läksime sööma India restorani. Päeva
veetsime Georg Townis tänavakunsti pilte läbi sõites, otsides aadresside järgi.
Neid joonistusi oli majaseintel , ustel, sildadel ja sadamates ja katustel.
Väga väga lahe! Õhtul sõitsime linnavahel. Külastasime Väikest Indiat ja
Hiinalinna. Kirev ööelu. Rahvas söömas tänavakohvikutes, baarides, turgudel, muusika,
esinejad. Tohutu melu. Otsisime turgudelt arbuusi, kuid ei leidnud kusagilt,
mis oli ülaltus meie jaoks, seetõttu võtsime ette teekonna saare teise otsa .
Vaid üheainsa arbuusi pärast, sest me teadsime, et seal poes peaks kindlasti
olema. Tagasiteel olime juba keskööpaiku, mööda promenaadi, kaunis tuledes linn
õhtuhämaruses, peegeldumas vaiksele veele, soe tuul vastu puhumas. See oli meie
viimane öö Penangis.
Järgmine päev ehk 7 oktoober sõime hommikut jälle Subways ja
võtsime kohvi Starbuksist. Jõudsime
lennujaama mõned tunnid enne väljumist
ning tegime aega parajaks otsides
hotelli mida broneerida meile järgnevaks kaheks ööks Kuala Lumpuris. Enne kella
üheksat õhtul maandusimegi sinna lennujaama. Et kesklinna saada, oli vaja leida
variant, kuidas seda teha. Võtsime Shuttle bussi, mis oli kõige odavam variant,
kuid hiljem selgus et kõige kehvem variant kuna selle sõiduga läks kolm tundi.
Kesklinnas paigutati meid ümber minibussi, kus kõik pilusilmsed mehed juba ees
istumas. Meid pressiti neile lisaks sinna väiksesse bussi istuma. Viimaks, kui
kõik reisijad olid juba hotellidesse paigutatud, sõitsime meie ikka ringi, kuna
bussijuht ei leidnud üles aadressi, kus meie hotell asus. Südaööks siis lõpuks
jõudsime rampväsinud. Tuba oli
suitsuhaisuline ja müra tänavalt oli nii tugev nagu asuks magama nende
laternate äärde. Siiski magasime nagu kotid ja uni oli hea!
See oli ainuke meie
Malaisia ööbimispaikadest, kus oli hinnas ka hommikusöök. Sõime, läksime
linnapeale, ilm päikseline ja palav Selle päeva veetsime Time Squer
kaubanduskeskuses, kus oli kolmteist korrust pelgalt ostukeskuse osas, kus kuni
tuhat kauplust pluss söögikohad, lisaks hotelliosa, mis teeb kokku kuni 50
korrust, lisaks ka lõbustuspark ning bowlingusaal. Ja seal oli kõige armasm trepp,
kus mu jalad astunud on, välja arvatud kodutrepp muidugi. Astmed olid klahvid
ja iga samm oli noot ning astudes helises klaver. See oli nii armas astumine.
Keskus asus paar kilomeetrit meie hotellist. Einestasime sealses Sakae Sushis, kus saime
parima maitseelamuse. Tõenäoliselt oli see parim söök Malaisisa reisi jooksul.
See viis tõesti keele alla. Veetsime terve päeva seal keskuses ja jalad olid
väsinud nagu oleks maratonil jooksnud. Teekond, mis me maha kõndisime nö poes
käies, oli kokku kümneid kilomeetreid. Uskumatu aga tõsi. Meie viimastel
öötundidel Malaisias hotelli tagasi
jalutades oli linn melu täis. Söögiplatsid üle rahvastatud. Keegi laulis kuskil
nii, et hääl kajas üle linna, tuled sirasid, liiklus karjus ja tolmu lendas ning
üks väike valge tüdruk ja pikk valge poiss jalutasid käsikäes mööda selle suure ja kummalise linna tänavat..
9 oktoobri hommikul pakkisime asjad ning pärast hommikusööki jätsime oma kohvrid veel hotelli hoiule ning läksime taas linnapeale kolama. Külastasime erinevaid keskuseid, jälgisime kummalisi inimesi ja kombeid tänaval ja poodides. Sõime lõunat taaskord Sakae Sushis, kus taaskord saime imelise maitseelamuse ning rüüpasime pruuni riisi teed.. Kolasime veel kus jalg viis ning lõpuks oli aeg sealmaal, et võtta oma kohvrid ja liikuda lennujaama poole. Jalutasime oma kodinatega kuni 500 m rongipeatuseni, sõitsime sealt metroojaama, sealt bussijaama ning edasi lennujaama. Seal oli meil aega mõned tunnid, et leida ööbimiskoht järgnevateks päevadeks juba uues riigis..
9 oktoobri hommikul pakkisime asjad ning pärast hommikusööki jätsime oma kohvrid veel hotelli hoiule ning läksime taas linnapeale kolama. Külastasime erinevaid keskuseid, jälgisime kummalisi inimesi ja kombeid tänaval ja poodides. Sõime lõunat taaskord Sakae Sushis, kus taaskord saime imelise maitseelamuse ning rüüpasime pruuni riisi teed.. Kolasime veel kus jalg viis ning lõpuks oli aeg sealmaal, et võtta oma kohvrid ja liikuda lennujaama poole. Jalutasime oma kodinatega kuni 500 m rongipeatuseni, sõitsime sealt metroojaama, sealt bussijaama ning edasi lennujaama. Seal oli meil aega mõned tunnid, et leida ööbimiskoht järgnevateks päevadeks juba uues riigis..
laupäev, 4. jaanuar 2014
Nägemiseni, Austraalia!
24.september vannitasin Banditit. Selle karvase sõbrakesega
tuli nüüd peagi hüvasti jätta.. Tol õhtul lebas ta meie voodil. Panin pea ta
pehmele seljale ja kuulatasin nurrumist. Se oli vist tema viis öelda head aega.
(Alles oli, kui töölt tulles autoga aeda sõitsime ja Bandit meile majatrepilt
vastu jooksis, väike kelluke kaelas
kõlisemas. Murule astudes surus oma väikse pea su jala vastu ja hõõrus oma vurrusid
nii kuis jaksas. See oli tema viis tervitada. )
Sel päeval oli ka Will kolimas. Ainar aitas mööblit vedada
tema uude majja ning vastutasuks sai kasti õlut, mida me kõik koos limpsisime
hiljem. Oli ka teada, et Sarah ja Jameson lahkuvad ning Rachel oli üsna
muserdunud teadmisega, et peagi on maja täis tühjust ja vaikust.
25. september ärkasime varakult, pakkisime oma viimased
asjad, jätsime head aega majaga Stuarti tänaval ja oma autoga, mis meid sinna
aeda ootama jäi, koos kõigi asjadega. Iiripoiss Will , kellel oli ees sõit oma
tüdruku juurde, oli nõus meile küüti pakkuma kuna ka tema teekond viis
Brisbane’i. Jõudsime veel külastada tema
uut maja. Tol päeval pidime ka Williga head aega jätma, samuti Toowoombaga. Kuid me teadsime , et ühel päeval toob tee
meid siia tagasi…
Brisbane’ist sõitsime
metrooga Gold Coasti linnaäärde, sealt edasi bussiga kesklinna , kus istusime
ümber järgmisele bussile, mis viis meid otse lennujaama ning peagi tuli meil
pikemaks ajaks seljataha jätta kaunis kaunis Austraalia. Sealt alates hakkasime
tibusammuhaaval jõudma lähemale kodule. Läbi väikeste vaheseiklustega Aasias!
Tellimine:
Postitused (Atom)