Lennuk läks poole
üheteistajal õhtul, mis jõudis tunniajaga Taisse. Olime tagasi Bangkokis. Kell
oli üle südaöö. Möödusime kiirelt tüütutest taksojuhtidest ning võtsime Public
taxo. Tutvusime taksot oodates Hiinast
pärit noormehega, kes uuris , et kuhu oleme teel. Kui ütlesime, et Khaosan
Roadile, siis ta palus, et võtaksime ta endaga kaasa ning sõidutasu läheb
kolmeks. Ta oli rahvuselt hiinlane kuid õpingutel Malaisias ning otsustas paar
päeva Bangkokis hängida. Soovitasime
talle sama hotelli mille olime endale broneerinud, et saaks ka järgnevatel
päevadel koos aega veeta, kuid hind ei olnud talle sobilik ning meie teed
läksid seal lahku ja teda me enam kunagi ei näinud. Imelik oli olla jälle siin
tagasi, kõik oli nii tuttavlik. Samad tänavad, samasugune melu, kuid
millegipärast olime rõõmsad olles siin tagasi
,arvestades seda hullumeelsust, samas vabadust ja muretust. Seda
pöörasust , mis paneb sind lihtsalt sulama sinna mulli..
Aeg oli juba küll üle
südaöö kui hotelli jõudsime, kuid läksime ikkagi tänavale hulkuma, tegime mõned
dringid ja üritasime ära tunda tuttavaid seike ning sõime peaaegu et tasuta
kevadrulle. Magama saime alles kella nelja ajal varahommikul , mitte lastes end
häirida sellest tänavakärast, mis lihtsalt läbi akna hotellituppa tungis, sest
olime liialt väsinud, et lasta ennast sellest häirida. See sama hullus, sama
jalutu mees kerjamas, samad tüütud tuk- tuki mehed, taksojuhid, pintsakumeistrid,
naljakad harjamüüad, veidrikute pidu ja pillerkaar, teistmoodi tegelikkus..
Järgmine päev läksime hommikust sööma samasse
tänavakohvikusse , kus me eelmisel aastal
käisime tihti hommikuti söömas ja head värsket apelsinimahla nautimas.
Jalutasime tuttavatel tänavatel, nostalgitsesime. See oli paik, kust kogu meie
teekond alguse sai ja kuidas me oleme nüüd oma teekonna lõpus ning tagasi
siinsamas. Isegi kaupmehed olid samad. Jalutasime tolle koleda hotelli
kohvikust mööda, kus me kunagi oma esimese kultuurišoki saime. Tuttav
poisstüdruk ei olnud leti taga kuid maja oli sama. Ostsime tänavalt vana head
puuvilja, külmad joogid ning läksime oma
hotelli katusele basseini äärde pikutama. Taevas kiskus kohati pilviseks aga
mõnus oli. Õhtu saabudes läksime taas hulkuma. Käisime Tai massaašis, lubasime
kohalikel massööridel endid korralikult väänutada. Astusime baarist-baari ning
jalutasime niisama kärarikkal tuledesäras uulitsal, kõrvu kajamas valju muusika
erinevad rütmid ja kõla, ümberringi inimesed tantsisklemas nii vabad ja rõõmsad
ja kummaliselt naljakad. Kes soovib sulle ülikonda õmmelda, kes pakub Pussy
Ping Pong üritusele pileteid, kes tirib oma kohvikusse, kes müüb röstitud
skorpione või mängib puidust konnapilli. See kõik ei häiri meid enam, viskame
nalja nendega, lööme patsu. Ühel tänavakunstnikul lasin endast pildi
joonistada. Sel hetkel ,kui andekas tänavapoiss mind joonistas, tuli ligi
erinevaid inimesi. Sealt sai alguse meie sõprus ühe saksa tüdruku ja šveitsi poisiga.
Theresa ja Miko. Nad peatusid umbes 15 minutit jalateed eemal meie hotellist.
Neil oli plaan reisida 8 kuud erinevates paikades üle kogu maa. Nende suur kirg
oli sukeldumine. Ka nemad lasid tänavakunstnikul end maalida. Hiljem veetsime
üheskoos aega bussibaaris ja tegime üksteisega tutvust. Tagasiteel hotelli olime alles varahommikutundidel,
mil melu veel täies hoos. Röstitud tarakanid ja putukad. Noor ema beebiga
kerjamas, hulkurpoiss erkvärvides nooli taevapoole loopimas, mis pimeduses kui
langevad tähed. Kuskil maja ees preigib noor tütarlaps..
Hommikusöögi valisime taas ühes meelepärases tänavakohvikus,
kus kõik teenindajatest poisstüdrukud juba meie sõbrad. Üks neist saabus samal
ajal mootorrattaga. Eilne punane pitspluus oli vahetunud valge mikihiire piltidega pluusiga. Alati
hästi sätitud. Ilusad tugevad pikad juuksed peapeale krunni seotud, lehvitab
meid nähes ja naeratab sõbralikult nagu üks õige daam, millele annab kontrasti
mehised käed ja suured jalalabad plätudes. Järgmisel hetkel juba kiikudes
toolinajal kelmikalt kliente ligi meelitades. Peagi liitusid meiega Theresa ja
Miko ning me veetsime nendega aega taas varahommikutundideni.
Uuel hommikul magasime keskpäevani, tegime kiire eine
tänaval ning kuni õhtupimedani vedelesime basseini ääres. Sel õhtul plaanisime
varakult magama minna, kuna järgmine hommik oli vaja väga vara ärgata, kuid
kohtasime jälle Mikot ja Theresat ning aeg möödus lõbusalt ja kiirelt koos
nendega . Tol öösel pidime ka hüvasti jätma. Nad olid toredad! Saime magama
alles pärast südaööd.
13 oktoober oli äratus kell neli hommikul. Olime maganud
vaid mõned tunnid. Tänavapillerkaar oli endiselt täies hoos kui lasime end tuk-
tuki mehel lähimasse rongijaama sõidutada. Tundsime kaasa kahele valgele
noormehele, kes olid nii purjus, et ei saanud üldse aru, et neiud, kes neid
endaga kaasa meelitasid olid hoopiski üldse mitte neiud (: Head aega Khaosan Road!
Jaamas maha astudes
avastasime end valest kohast, mis oli meie endi eksitus ning seal pimedas
varahommikutunnil väsinuna jalutasime pika maa õigesse jaama, mille uksed olid
veel suletud. Kõrgel terrassil enne
turvamehi ja väravaid jälgisime pingsalt trellide taga olevat kella, mille suur
seier kohe kohe kaheteistkümne peale jõudmas ja meile märku andmas ,et kell
saab kuus. Uueks üllatuseks avastasime, et meie kell oli tund aega vale ning
väike seier suurel kellal oli hoopis viie peal. Milline iroonia. Istusime jaamapõrandal veel
tund aega, seltsiks turvamehed ja
kaugelt kajav tänavamüra. Väsinud meel oli ootuses ja mõtteis vaid üks
siht- Kodu! Meie seiklus oli lõppemas..
Olen õnnelik, et Sain veeta selle teekonna koos Ainariga ,
kellega üheskoos jagasime kõiki rõõme ja muresid. Kes kannatas välja kõik mu head
ja vead olles iga päev ja öö mu kõrval. Ja
niimoodi 389 päeva järjest. Olen tänulik selle kauni kogemuse ja seikluse eest
ning võimaluse eest nii palju reisida. Ja mis kõige tähtsam- me jõudsime koos tagasi koju! J
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar