Vana hea Toowoomba ja sõber Auto. Aitäh, et ootasite! Aitäh iirlane Will!

 Kella kaheksaks hommikul jõudsime Kuldsele Rannikule. Meie eestlastest sõbrad Marina ja Rando, kes tol hetkel elasid just sealkandis, olid meiega juba eelnevalt kokku leppinud, et uhel paeval kui taas sinna jõuame , võime nende abile loota. Niisiis tulidki nad meile lennujaama oma autoga vastu ja pakkusid meile küüti metroojaama, kui ootasime neid lennujaama ees tänavaäärel.Tore oli näha nende päikesepruune ja säravad nägusid taaskohtumisel, kui meie olime vahepeal Eestimaa talve karguses kahvatumateks muutunud. Tuttavlik oli tunda sooje päikesekiiri meiegi põskedele taas pai tegemas.  Ilm oli meeletult ilus ja soe. Olime tänulikud , kuid ei hoidnud neid kaua kinni , sest peagi oli saabumas meie metroo , mis oli lihtne viis jõudmaks edasi bussijaama. Lõbus pikkade põlvikutega bussijuht sõidutas meid otseteed Toowoomba. See vana hea Toowoomba oli meid jälle tervitamas . Olin nii kärsitu ja ei jõudnud ära oodata, millal kohtume taas Autoga, meie Ainus päris kodu Austraalias. Kas ta ikka ootab meid seal kuhu ta viimati jätsime?  Bussijaamast edasi komberdasime jala oma suuri kohvreid järgi lohistades paar kilomeetrit, mis oli ilmselgelt liiast minu tuttuuele Eestist vahepeal ostetud kohvrile, pisikesed rattad selle all olid kulunud veel pisemateks . Me olime tohutult väsinud ja elevil uheaegselt , ka veidi ärevil sest me ei teadnud mis või kes meid seal ees ootab kui silmasime lõpuks eemalt Stuarti tänava nurgal asuvat majakest mis kunagi oli mõnda aega olnud meie koduks. Meie üllatuseks kuulsime üsna pea tuttavaid hääli, eestlased Martin ja Katrin, kes kunagi varasemalt ammu enne meid juba kord seal elanud olid, asusid taaskord seal, askeldades käägis sel hetkel , uks irvakil.. Tore oli taas näha tuttavaid nägusid . Järgmisel hetkel jõudis mu pilk maja kõrval aias ootavale auotle, see oli meie Auto. Kurgus kiskus kibedaks, kui salamisi hoidsin endas tagasi rõõmupisaraid. Ämblikuvõrkudega üleni kaetud masin ja jalgrattad selle taga kinnitatult , mille sadulatele ja ratastele olid samuti ämbikud ilusad tekid kudunud. Ämblikud olid kolme kuuga heitnud võrguvaiba meie armsale kodukesele, justkui kaitsnud ja hoidnud teda soojas . Padjad, millele mõnest küljest oli päike ligi pääsenud läbi akna, olid nüüdseks triibuliseks pleekinud ja akende ümber olevad putukavõrgud, mis vanasti olid musta värvi, oli päikene värvinud valgeks.   Kolm kuud oli jätnud ka väsimuse  jälgi, avastas Ainar kui Autosse istus ja seda käivitada üritas. Olime sellega ka arvestanud et nii võib olla juhtunud.  Martinil ja Katrinil krokodille ei olnud, kuid nad lubasid oma autot Ainarile, et too saaks käia lähimas bensiinijaamas ja need osta. Lisaks oli läbi saanud ka meie auto rego, millega tegelesime samuti nende sekelduste keskel. Vaatamata väikestele takistustele ja sellele et aeg oli juba hiline , lahenes siiski kõik väga ilusti. Saime uute krokodillidega vanade sõprade abiga nende autolt jõudu oma auto jaoks ja meie suur sõber käivitus kenasti. Lisaks sellele oli meiel vahepeal sõnumi saatnud Iirlane Will , kes kunagi elas koos meiega just seal samas Stuarti tänava majas ning kes oli teadlik, et jõuame tol päeval Toowoombasse ja ta kutsus meid oma uude kodusse külla, kui Ainar talle helistas, et oleme Toowoombas. Meil oli tohutlult hea meel tõdeda, et inimesed kes olid meie esimesel teekonnal võõrsil meie teeäärde jäänud olid meie jaoks olemas meie teise teekonna alguses, mis tegi kõik selle meie jaoks nii toredaks ja asjad sujusid nii ilusti juba meie uue seikluse alguses. Niisiis ei pidanud me kaua segama Martinit ja Katrinit, kes pärast rasket tööpäeva uueks päevaks valmistusid, lasime neil puhkama jääda ja oma toimetusi jätkata ning sõitsime külla iirlasele Willile. Nagu varasemalt ka mainitud, elas Will nüüdseks täiesti omaette ilusas suures majas kenas piirkonnas Toowoomba linnaääres.  Me jõudsime Willi juurde. Tema maja oli väga kaasaegne ja avar, aiaga ja väikese terrassiga. Tema tüdruk Kaitlyn,kellega olime varasemalt juba tuttavad  ja kõrvaltmajast naabripoiss Paul olid parasjagu tal samuti külas. Paul on 33 aastane poissmees. Naine oli ta juurest lahkunud umbes neli nädalat tagasi . Ametilt on ta helikopterite remontija. Will pakkus õlut ja külakosti, meie omakorda Eesti sokolaadi ja Eesti õlut ning me tutvusime Pauliga, kes oli põline austraallane ja me tutvustasime pildi pealt Paulile Ainari venan kassi kelle nimi on ka Paul. See oli selline mõnus õhtu, mille keskmes olid kaks eestlast , iirlane ja kaks austraallast. Me olime tegelikult arvestanud sellega, et me veedame öö oma armsas autokodus, kui Will pakkus välja , et võime vabalt paariks päevaks tema juurde jääda, kuna tal oli vaba tuba ja ruumi küllaga. Võtsime tema lahke pakkumise vastu ja olime väga rõõmsad tema külalislahkuse üle, sest meie seljataga oli paaripäevane reis ja me olime väsinud ja kasimata, milline luksus oli meie jaoks see et nõnda saime võimaluse kasutada kuuma dussi ja magada värskete linade vahel korralikus majas toredate inimeste kodus.  Sellel ööl me magasime nagu nukud suures voodis 12 tundi järjest.  Me ärkasime kell 11, kui pererahvas juba köögis toimetas ja hommikusöök oli valmis. Lubasime endale selle hommikusöögi, et siis minna poodi ja osta ise söögipoolist. Istusime autosse ja arvake mida. Ei miskit. Ei ühtegi häält. Auto ei käivitunud taas. Väga nigel tunne oli kuna meile ei meeldi teiste najal elada, me oleme alati tahtnud ise hakkama saada ja olla iseseisvad. Poisid uuristasid koos auot ja otsustati siis ühiselt et patareis on vesi puudu ning peab seda ostma minema . Will andis meile oma auto kasutada ja me saime käia söögipoes ning autopoes. See oli 18 jaanuar, pühapaev, mis tähendas et kõiksugu autopoed olid kinni . Meil ei jäänud muud üle kui leppida vaid toiduostuga ja nördinult tagasi sõita.  Willil muidugi ei olnud selle vastu midagi ja ta otsustas et me valmistame koos bbq ja naudime oma pärastlõunat koos terrassil hea söögi seltsis. Kõpsetasime lambaliha ja kana burgereid . Nautisime pühapäeva ja mõnustae inimeste seltsi, ka naabripoiss Paul oli kohal.. sellel päeval tegime Autos suurpuhastuse, koristasime ja sättisime , nii kodune tunne oli jälle askeldada oma autokodus.  Sorteerisime oma komme ja kinkisime Willile veel eesti sokolaadi ja vana tallinna assortiikarbi . Avastasime , et olime oma krokodillid unustanud Stuarti tänavale.. Willi garaazis avastasime red back ambliku.  Tavaliselt elavad need ämblikud aedades, katsealustes ja kuurides, kuid tugevad vihmad ja tuuled ajavad umbe vihmaveetorud kus nende võrgud tavaliselt on ja seetõttu trügivad nad inimeste kodudesse. Selle emase ämbliku hammustusele järgneb tavaliselt lihasevalu ja higistamine, mis kasvab lõpuks üle väljakannatamatuks valuks ja kui vastumürki ei anta õigeaegselt võib inimene surra. See punase seljaga ämblik on ise vaid päidlasuurune, kuid täiesti nö amoraalne tegelane lisaks mürgisusele tapab pärast paaritumist emane ämblik ära väikse isase ämbliku. Will ja Paul tapsid punaselja kohe ära ja jäi vaid loota et uut kohtumist ei toimu. Willi palvel otsustasime veel üheks ööks tema juurde jääda. Ted talk ja muusikavideod suurest ekraanist...  Südaööl jäime magama.  Hommikul oli taas pererahvas üleval enne meid ja askeldas köögis. Sellel päeval otsustasime lahkuda. Paul tõmbas oma autoga meie auto tööle.  Kuigi Will oleks hea meelega oma külalislahkust pakkunud ja need kaks päeva olid väga lõbusad , aga me ei tahtnud tema lahkust ära kasutada . eks neilgi ole oma elu ja pealegi me igatsesime väga randa. Otsustasime liikuma hakata teadmata päris täpselt mis suunas...