Tere Malaisia- Langkawi Island, Penang Island, Kuala Lumpur!

See oli 26 september, see oli kell 04: 00 hommikul Malaisia aja järgi, kui jõudsime taas Kuala Lumpuri lennujaama. Endalegi  üllatuseks leidsime passe avades, et täpselt aasta tagasi, 26 september olime siin samas lennujaamas. Kõrvuti kaks täpselt samasugust templit passis, vaid erineva aasta-arvuga. Oli see nüüd juhus või mis, et oli möödunud täpselt üks aasta, kui jõudsime  jälle siia samasse paika. Lennujaam andis kohe mõista, et jõudsime Aasiasse.  Müüa haigutas näkku nii, et kõik hambaaugud olid näha ja wc tädi magas. Läksime kohvikusse kohvi jooma, mis tuletas meelde kui kehv kohv on Aasias. Me olime kohutavalt väsinud, kuid siiski põnevil, teadmata, mis homne toob.

 Oli möödunud juba kolm tundi , kui me ikka veel ei teadnud mis edasi saab. Lõpuks sõitsime bussiga teise lennujaama ning ostsime piletid Langawi saarele. Olime otsustanud! Lisaks pidime netist ka välja otsima mingi peatuspaiga, et kohale jõudes oleks kohe koht, kus välja puhata. Broneerisime kaks ööd džunglis ühes puhkekülas. Lennuk oli ilus kuid turbulents oli nii suur, et süda oli paha terve sõidu, mis õnneks kestis vaid tunnike. Ilm oli väga soe. Soojem kui Kuala Lumpuris.

Langkawi asub Malaisia poolsaare läänerannikul, Phuketist on see 200 km lõunapool. Langkawi saarestik koosneb peaaegu sajast pisikesest saarest ning on tuntud muidugi imekauni looduse pärast, kus troopiline rohelus vaheldub pikkade kaunite liivarandadega. Lisaks on siinsed köögid põimunud Aasia köökide eri maitsete ning traditsioonidega.  Šoppajate rõõmuks on Langawi üks ainukesi kohti kogu Malaisias, mis on tax free tsoon.

Lennujaamast võtsime takso, mis viis meid sihtpunktini. Vastuvõtt oli tore. Ees laiutasid suured puuhütid, millest üks meie majake. See oli veidi kõle ja veidi kopitushais. Hämar, vanaaegse mööbliga, päevi näinud toake, mille keskel suur voodi ja tegelikult oli see kõik, mida me tol hetkel vajasime. Niiskusest räsitud mustriline sohva akna all. Klaasi taga suured palmilehed tuules kiikumas.  Vana televiisor, mida me kordagi tööle ei pannud. Ruumi oli maa ja ilm aga tundus mahajäetud  ja veidi nukrake ehk. Kujundus meenutas veidike vana aja filmi ja võis ette kujutada, et hobusekaarik ootab akna all. Uinusime paariks tunniks..  Ärkasin vile peale. See oli väike keko ,kes vannitoas end koduselt tundis senikaua kuni mind silmitses ja peitu siblis. Võtsime plaani minna basseini ujuma, mis oli meie majakesest veidi eemal, kuid niipea kui toast välja astusime, silmasime ahviperet  troopilise metsa ääres meid jõllitamas. Emaahv oli kurjust täis, näitas hambaid  ja ajas meile niipalju hirmu nahka, et pidime minema teispoolt maja. Ise naersime, et kas tõesti ei saa  üle tee, sest ahv on ees. Kuid see muutus peagi harjumuspäraseks, et need ahvinäod igal pool teel virvendasid, palmidel kiikusid ja imelikke hääli tegid , mille kaja puude üleval seda võimendas ja pimedas isegi judinaid tekitas. Tee oli inimtühi, teisi külastajaid liikumas polnud, vaid toapoisid autoga koristusasju vedamas ja puhtaid rätikuid. Puudel hüplemas oarvapoisid, murul uimased varaanid ning troopilise metsa kohinas veider linnulaul ning müstiline ümin tundmatute elukate poolt. Bassein asus trepist ülesse mäenõlval. Suur ja sinine, kuid inimtühi. Vaid meie kaks. Värvilised lehed veepeal hõljumas. Nende koristamiseks mõeldud võrgud hüljatult majanurgas seismas. Päevinäinud bambuskatused lamamistoolide kohal. Päike udupilvede tagant meie kehasid paitamas niigi palavas õhus. Basseinibaari ääres toolid lauale tõstetud ning unustuse hõlma jäetud.  Selline mahajäetud muljega paigake siiski omamoodi müstiline , mõnus ja vaikne. Meie kaks liuglemas kaelakuti selles sinises vees keset džunglimetsa. Läksime restorani einestama. See asus vastuvõtumajast paremal eemal teeääres vana majakese laial terrassil.  Mõtlesime teha väiksed puhkusekokteilid, kuid selgus, et selles puhkekülas on kõik moslemid ning alkoholi seal ei serveerita üldse, vaid eemal linnapoole minnes saab poest osta. Kuid leppisime need paarpäeva maitsva jääteega . Nautisime õhtusööki vürtsika söögiga. Puuviljataldrik kaetud värske arbuusi, meloni ja papaya lõikudega. Kerge õhtutuul jahutas palavusest niisket keha. Väiksed sääsed püüdes seda meelelolu rikkuda. Pimedas läbi metsa jalutasime tagasi oma hütini. Valgustus teeääres oli väga hämar. Meid saatmas hääled rohust ja puude otsast. Hiiglaslikud palmioksad kriiksumas. Liaanid kõikumas alla peade kohale, milledest oleks võinud kohati kinni haarata ja nende küljes kiikuda.  Öösel kolistas keegi akna ääres. Oli see ahv või varaan, kes seda teab.

 Ärkasime koputuse peale ukse taga. Kolmeliikmeline koristusmeeskond oli juba harjade ja lappidega valmis, kuid me saatsime nad viisakalt ära. Poole kümne ajal läksime samasse restorani  hommikust sööma. Muidugi maja ees ootas meid juba ahvipere , esirinnas emane kurimuri hambad irevil. Täiega nõmedad ahvid, samas täiega nummarid kaa nagu. Läksime siis jälle maja tagant kaudu, et mitte väikseid karvapäid marru ajada. Juba olid nad seal teiselpool meil vastas mäenõlval piilumas. Ilm oli sombune, kuid palav ikkagi. Isegi talutavam pigem nii kui päikesega. Pärast hommikusööki istusime lobibaaris ja uurisime netis veidi maad. Hiljem karastasime end bassus ning hütti tagasi jõudes hakkas sadama paduvihma .  Oma terrassilt õue vaadates oli näha väga ilusat külge loodusest. Kogu vihmamets oli täis suuri sademeid. Hiiglaslikud palmilehed märjast rasked kõrgelt alla rippumas nagu tekid väiksematele puudele. Istusime oma hütis kuni saju vaibumiseni. Läksime lõunatama alles kella nelja ajal. Õhk oli sajust värske. Vihmalõhna oli täis kogu mets ja maa. Oli märgata väikest melu, oli saabunud juurde külalisi. Peamisteks olid läheneva rattasõidu ürituse osalejad. Magustoiduks võtsime mingi kummalise söögi. Lauale jõudes nägi see väga kahtlane välja, kuid maitse oli siiski huvitav. Seal oli vahustatud kookospiim kergelt soolakas, selle keskel oli väike hunnik kleepuvat riisi, millele  peale valatud lagritsasiirupit laiale valgumas, tipuks üksik kokteilikirss. Teel tagasi oma hütti saime kaela metsiku paduvihma, riided olid läbimärjad nagu oleks koos nendega otse ujumast tulnud. Vaatasime arvutist filme kuni sadu vaibus ning läksime lobibaari mõtisklema mis homme saab. Oli jäänud selles paigas vaid üks öö veel. Õhtul viis hotellipoiss meid korraks autoga lähedale linna poodi ning kuni südaööni istusime lobis. Öösel oli kuulda krõbinat ,kuid seekord meenutas see rotti..

Uus päev oli 28 september, kui ärkasime taas varakult. Ahvid puude otstes juba sahistasid ning naljakad linnuhääled andsid märku, et aeg on ärgata. Jalutasime restorani. Sel päeval paistis päike, kuid vihmapilved kaugel eemal silmapiiril olid juba teel meie poole. Restorani kõlaritest 80-90ndate diskolood. Tellisime kohaliku nuudli hommikusöögi, mis oli nii terav, et ma ei suutnud seda süüa. Lisaks võtsime helerohelised pannkoogid serveeritud vahtrasiirupiga. Restorani terrassi all eemal tänaval toimetas lehekoristaja kelle puhur undas puudekohinas ning lehed lendlesid asfaldil nagu tantsiskledes. Tegime bassus hommikusupluse ning asusime vähehaaval asju pakkima. Tellisime takso ning olime teel juba uude kohta. Uus tuba , mille olime valinud , asus ühes kodumajutuses. See oli väike ja tagasihoidlik, kuid just piisav niipalju kui meil vaja oli. Olime rohkem tsiviliseeritumas paigas nüüd. Lähedal rannale ja linnale. Jalutasime pikalt võõrastel tänavatel, uurisime inimesi ja tutvusime ümbrusega, kolasime tänavapoodides ning leidsime ka külmad õlled . Leidsime ka ühe tax free poe, kus oli naeruväärselt odav alkohol. Lõunastasime naljakas tänavakohvikus. Vihma kallas nagu oavarrest. Hiljem veetsime aega rannal. Tohutu lai valge liiv. Ujusime suurtes lainetes. Nii mõnna, nii soe. Merekarbikillud jalge all. Õhtul hulkusime hämaral tänaval, kuhu oli puulaudadest baar püsti pandud. Pruun poiss šeikis tohutus valikus kokteile. Ladina ja rege rütmid kõlamas. Hiljem jõudsime öisele rannale. Kohutavalt ilus. Lained loksumas igavikuliselt suures vees. Taevatähed vilgutamas, peegeldudes rannale. Ilus.Ilus.Ilus ja soe! Rannabaarid otse liival tuledesäras. Mõnus melu. Istusime maha ühes nendest, kus kohalik bänd regerütmis laulis. Noored Bob Marleyd paljajalu ja palja ülakehaga teenindasid. Mis elul viga. Lihtsalt oled ja naudid. Limpsid kõrreotsast magusat pinacoladat. Ei muretse mitte millegi pärast. Vesi endiselt loksub lainetes vastu kaldaäärt joonistades erinevaid kujundeid öisele rannale. Tähed taevas endiselt vilgutavad pilvede vahelt. Soe tuul jahutamas niisket keha mis palavusest  läikimas. Lainetest märgade jalgade küljes liivaterad kõditamas.. Hiljem jalutasime tagasi tänavabaarini, toosama, mis puulaudadest kokku klopsitud. Asus see otse ühe poe ees, et inimesi juurde meelitada. Tol õhtul seal istudes tutvusime New Yorgist pärit Nicoleiga ja inglasest Mary-ga. Nicole oli tagasihoidlik noor reisihimuline neiu, kes  eestlastest ei teadnud midagi. Mary oli juba 60ndates aastates, tugevalt päikesepõlenud kehaga jutukas Inglise proua, kes selles baaris oli juba tuttav kunde ilmselgelt. Ta oli väga nooruslik ja seltsiv. Ka tema ei teadnud eestlastest midagi, kuid naaberriikidest rääkides, mainis ta, et on kunagi lugenud raamatutest Läti ja Leedu kohta, seetõttu oskas ta ette kujutada kus Eesti vähemalt asuda võib. Mary oli nüüdseks juba pikemat aega Langawi saare elanik ja enda väitel enam kunagi Inglismaale tagasi ei kipu. Poeg käivat tal külas seal ja sellest piisab. Kogu oma vanaduspõlve kuni surmani plaanib veeta just sellel samal soojal saarel, kus tal oma päris majagi. Pärast südaööd mööda pimedat tuledesäras tänavat jalutasime käsikäes tagasi oma  peatuspaigani ja uinusime heade mõtetega.

29. september ärkasime hoovihma peale, mis oli nii tugev , et tundus nagu lagi kukkuks alla. Jalutasime hommikusöögile ühte tänavakohvikusse ning pidasime päevaplaani. Ühest kioskist rentisime rolleri ning läksime saart avastama.  Meie tee viis meid seitsme kaevu juurde.  Kohaliku nimega Telaga Tujuh, mis on seitsme kaevu juga, sest juga, mis voolab eritasanditel mägedest alla, on moodustanud enda alla tasasemal pinnal kokku seitse looduslikku basseini, mille vesi on kalju sisse uuristanud. See on tohutult maaliline paik ja väidetavalt parim juga kogu saarel. Kogu vertikaalne langus on kokku 91 meetrit. See asub Pantai Kok piirkonnas, selle lähedal on rand ja küla, kus toimub ka köisraudtee sõit mägede orgudes. Kaevudes võis ka ujuda. Ühes on moodustunud nö liumägi, kust joaga koos alla voolates saab teise kaevu libiseda. See teine kaev, kuhu liumägi viib, on ülepea sügav ja umbes sama lai kui täpselt ühe inimese keha ning siis sa kukud sinna nagu põhjatusse tünni, mis kõlab hirmuäratavalt, kuid kogemus on väga põnev ja hirmu, et ennast kuidagi ära lõhkuda,  pole, sest kivim on libe ja veepoolt ära lihvitud. Esmalt küll kartsin, kuid teiste eeskujul pidin ikka ka selle elamuse saama ning kui ühe korra proovitud võidki proovima jääda ,sest see on lihtsalt nii nii äge. Vesi mõnusalt külm selles palavuses, mis on jahutav karastus kogu kehale ja hingele. Kristallselge ja peegelsile. Kõige kõrgemal kalju äärel , kust kõrgelt pikk juga alla voolab, on samuti kaevuke, kus istudes näeb kõrgele mägedesse köisraudtee sõitu.  Nendes looduse basseinides on kivi väga libe ja samas peab olema väga ettevaatlik. Teadaolevalt on seal mitmeid surmaga lõppevaid õnnetusi juhtunud, sest kui vooluga joast alla libised siis seal ellu jääda on võimatu.  Seal sulistades oli kohati hirmus, justkui voolaks alla  sealt kaljult , samas oli see nii tohutu elamus ja imeline vaade nii kaunile loodusele ja olla ise selle looduse poolt tekitatud ime sees. Ilmselt kirjeldada seda kõike ongi võimatu. Seitsme kaevu tippu jõudmiseks viib 638 trepisammu. Kogu juga pikkus esimestest treppidest alates on kokku umbes 480 meetrit. Kogu see teekond läbib vihmametsa, kus võib märgata lindude elu, hiiglaslikke oravaid ja hea õnne kohal ka sarvlinde oma hiiglaslike pruunide nokkadega saja aasta vanuste puude kohal, millede lehestik on väga metsik ja troopiline. Selle teekonna tippu jõudmiseks läheb aega kuskil tunnike, peab arvestama ka puhkamist ja looduse nautimist. All parklas on ostlemiseks ka mõned tänavakauplused kust saab osta suveniire ja suveriideid. Sellel teekonnal muidugi ei jää märkamata ka ahve, kes väga loomulikult külastajaid kiusavad. Sinna sõites nägime maanteeääres ühte peatuvat turistide autot, mida ahvid ahistasid. Auto oli peatunud teeäärde ning ahvid olid auto katusel ja kapotil ning sees istuvad noormees ja neiu pildistasid neid läbi autoakna. Tegime ka väikse peatuse ja jälgisime mängu kuid kui ahvid meid märkasid sõitsime tuhatnelja. Külastasime veel ühte imelist koske, kus hoopis valgete kulmudega ahvid meid teepeal teretasid ja liaanidel kiikusid. Kohalikud lapsed ujusid seal allikaveel kuid puudeküljes olid sildid hoiatamaks haiguste eest kui vesi peaks sattuma haavale või suhu.  Sinna ujuma me ei kippunud vaid lihtsalt imetlesime seda kaunist vaadet ning hulljulgeid poisse kes mööda libedat kaljuseina mitmeid meetreid üles ronisid, et alla vette hüpata. 

Taas hakkas vihma kallama. Panime selga kaasavõetud keebid ning andsime rollerile gaasi. Sõitsime ühele söögiturule, kus sõime hullumoodi igasugu imelikke kuid maitsvaid asju. Külastasime suurt kaubanduskeskust, ostsime papayat ja draakonivilja kaasa, ka minilaime ja kirsstomateid. Hilja pimedas jõudsime teekonnalt tagasi oma tuppa ning jäime nautima magusa puuvilja maitset.

30 september sõime hommikut vikerkaare terrassil. See oli ööbimispaik meie omast vaid mõne sammu kaugusel. Sealne omanik andis meile kasulikku infot teiste saarte kohta. Sõitsime vaatama ühte teist ööbimispaika, mis asus rohkem ranna lähedal ning hind oli veelgi soodsam. Otsustasime sinna kolida. Nüüd saime toa ja rolleri sama hinnaga , mis oli enne pelgalt toa rent. Pikendasime kaheks päevaks rolleri, pakkisime kohvrid. Mina läksin takso ja kohvritega , Ainar rollerige. Uus koht oli isegi puhtam kuna see oli üsna uus. Tuba asus ühe maja teisel korrusel. Number 6. Tegelikult oli oluline vaid see, et oli olemas voodi ja dušš. Kohale jõudes sättisime end tuppa sisse ning hüppasime taas rolleri selga saart avastama. Leidsime veel ühe joa, kuhuni jõudes saime taas paduvihma kaela. Sõitsime ühele rannale, kust kena vaade kaugetele saartele. Möödusime ka sadamakaist, kus tegime peatuse, sealt oleks saanud osta päevase tripi koobastesse, kuid me loobusime sellest. Käisime exootiliste puuviljade istanduses ning koduteele asusime enne pimedat , et puhata. Õhtustasime lähedal tänavabaaris muljetades päevasündmusi.

1 september siras varakult päike aknast sisse. Õue vaadates võis näha all murul kanakarja, kes sõid mahakukkunud mangosid. Läksime Starbuxi õiget kohvi jooma, mis on hinnapoolest kallim kui korralik praad, kuid maitselt ikka kohvi  moodi. Siis juba tuttavale tänavale hommikusöögile, kus pisike keko meile laual seltsi pakkus ja me kostitasime teda väikse praemuna tükikesega, millega ta kohe ära kadus. Panime lauale singitükikese, mille peale ta tagasi  tuli, võttis oma noosi ning kadus jällegi. Veetsime päeva rannas. Jälgisime paraseilingu ja jetide sõite. Nii palav oli. Jõime kookospiima ja suplesime soojades lainetes. Õhtuhakul läksime taas rolleriga tiirutama, kolasime tänavaturgudel . Hulkusime niikaua kui jaksasime. Ilmselt uinusime varakult teadmisega, et juba hommikul ootab meid ees laevareis Marine Parki.

Hommikust sõime juba poole kaheksa ajal, kuna kella kaheksaks pidime tagastama rolleri laenutuskioskisse. Ainar viskas mind rolleriga paika, kust buss meid peale pidi võtma , et sadamasse viia. Ise aga läks rollerit viima ja bussijuhiga oli kokkulepe, et tolle kioski juures teeb peatuse, et Ainar saaks bussile hüpata. Bussis sõites jälgisin koguaeg teed, kartuses, et äkki Ainar ei märka õiget bussi ja ma sõidan üksi tundmatusse, kuid tema ja buss kohtusid õigel hetkel. Kohtudes selgus tõde, et rollerikiosk oli suletud ja ühtegi hingelist seal ei olnud. Seetõttu jäi masin sinna ukse kõrvale, kiivrid sadulal ja võti ees, tuli vaid pöialt hoida, et keegi seda ära ei varasta ning lisaks kõigele jäi meie tagatisraha ka saamata seetõttu.  Buss viis meid sadamasse, kust ujusime praamil Marine Parki. See oli piiratud ala kaunis helesinises vees, kus sai sukelduda ja snorgeldada. See paik asus ühel teisel saarel. Sealne veealune maailm oli imeline muidugi, kuid kaldad rannas olid väga räpased ja prahti täis ning natuke jama , et veeala oli piiretega, kuid see oli ju ikkagi ohutuse tõttu nii. Miljonid kalad ja mustuimhaid tervitasid juba kalda madalas vees. Inimesed söötsid neid ja võisime ujuda nende tuhandete kalade sees. Sügavamas vees väikesed Nemod tiirutasid su ümber nagu vanad sõbrad, ja kõditades sind igalt poolt. See oli nii imeline, olla koos nendega seal sinises sinises vees, tunda end ühena neist, hõljuda nagu kala vees justkui see olekski su enda kodu ja meelispaik. Nii ilus. Suure silla all sukeldudes silmasid tohutuid parvesid suurte kaladega, kuidas nad tantsisklevad ühes rütmis. Kuidas erinevad värvid parvedes kohtuvad või mööduvad teineteisest või kokku põrkavad. Väikesed mustuimhaid muidugi haruldused meie jaoks, seetõttu jälitasime neid , silmale justkui uskumatu, nagu peaks kartma kuid siiski mitte. Kaunis veealune elu, mis ülalt sillalt sama selgena paistis kui ise vees olles. Sa lihtsalt vaatad ja vaatad ja mõtled kui ilus! Seal sillal pakuti ka lõunasööki, mis oli laevasõidu hinna sees. Toiduks oli tagasihoidlik riis väikeste lisanditega ja vesi. Kella viieks olime tagasi Langkawil. Hüppasie läbi rollerikioskist ning selgus, et naine oli ise kellaajaga eksinud, ta vabandas. Rolleri oli kätte saanud ning ka meile tagastas meie raha. Kõndisime jala tagasi oma hotellini, mis oli päris pikk maa osaliselt mööda maanteed. Kohalikud imestasid valgeid inimesi nõnda jala liikumas nähes sellises piirkonnas. Lehvitasid ja tervitasid möödudes ja uudistasid. Meie vaid naeratasime ja unistasime voodist ja padjast.

3. septembril magasime lõunani. Ootasime päris kaua all lobibaaris, et tuleks keegi kellele võti üle anda. Oli plaan edasi rännata järgmisele saarele.  Saime taksoga Kuahi sadamasse, kus ostsime praami piletid  Penangi saarele. Praamisõit kestis väga kaua, esimene peatus oli Marine Park, kus eelmine päev snorgeldamas käisime. Kumaline oli see, et praami telekast näidati sõidu ajal õudusfilmi Final Destination. Väike India tüdruk meie kõrval istmetel jälgis hoolega kuidas inimesi tapeti ja verd lendas. Sellel sõidul istusime eraldi kohtades, kuna piletid sattusid nii . Mina mängisid mängukonsoolis pärsia printsi ja Aints vaatas arvutist seriaali.  Saarele jõudes esimese asjana taaskord taksojuhid käisid pinda . Juba laevalt paistsid silma kõrged hooned nagu läheneks suurlinnale. Hoopis erinev paik Langkawi saarest. Istusime tunde ühes esimeses kohvikus, mis teele jäi. Mekkisime kohalikku rooga ning uurisime mis edasi.

Penangi saar asub Malaisia poolsaare loodekalda ligidal. Mõned nimetavad seda Idamaa pärliks. Öeldakse, et sellel saarel on ühinenud muinasaeg ja tänapäev. Tänaval liiguvad rikšad, kellest kihutavad mööda viimase mudeli autod. Tagasihoidlikud koloniaalaja pereelamud ja vanad kirikud moodsate villade ja pilvelõhkujatega lähimas naabruses.  Penangi pealinn on Georg Town. Lisaks on seal veel Väike India ja Hiinalinn. Nii mitmete erinevate kultuuride ja rahvaste segunemise tõttu  on võimalus näha uskumatult kaunist ja omanäolist arhidektuuri ning kunsti.  Lisaks kutsutakse Penangi ka toidugurmaanide paradiisiks ja üleüldse kogu Malaisia toidupealinnaks ning sealsed suured kaubanduskeskused on poodlejate meelispaikadeks. Üks tõsiselt kirjumirju koht.

Selles kohvikus broneerisime endale ka elamispaiga saarel. Shuttle bussiga sõitsime rohkem linna keskele ning sealt kõmpisime edasi jala, kuni leidsime oma hotelli. Selle asukoht oli suht ghetto piirkond, kuid hea ligipääs igalepoole. Enne südaööd tegime jalutuskäigu tänavatel. Hilised kaupmehed veel puu ja juurvilju müümas. Hotelli tagasi jõudes avastasime, et lagi tilgub ja nett on olematu. Kuid meid see ei murjendanud . Ainus mis me tol hetkel vajasime oli hea uni.

Hommikul varakult läksime lähedalasuvasse Food Gallerysse, mis oli hiljuti avatud uues suures kaubanduskeskuses. Huvitav söögiala erinevate rahvaste toitudega. Seal oli tuhandeid poode. Õhtul  toimus keskuse tagahoovis suurel laval saatesarja Voice of Penang kontsert, mida me kuulamas käisime. Naljakas oli selles keeles kontserti kuulata aga oli elamus ikkagi. Istusime platsil rahvaseas kuni algas sadu ja me jätkasime kuulamist ülevalt Food Gallery terrassilt

Järgmisel päeval läksime hommikusööki otsima. Kõhud olid nii hellad kõiksugu imelikest toitudest, seetõttu otsustasime einestada Subways ning võtsime jällegi Starbuksist korraliku kohvi. Järgmiseks otsisime rollerirenti. Sõitsime taksoga Hiinalinna, kust saime hea hinnaga rolleri. Võtsime ette teekonna mööda rannikuäärt, veidi kivilinnast eemale , kus meid saatmas kaunid vaated ilusa loodusega , läbi vihmametsa kuni liblikafarmini. See oli üks armsamaid paiku . Need imeõrnatiivulised hiiglaslikud ja vähem hiiglaslikud lendlesid seal justkui viibiks muinasjutus ja riivasid sind oma tiibadega. Nende kookonid ja siidiussid, sajajalgsed ja naljakad konnad, hiiglaslik ja iidvana kilpkonn hämaras akvaariumis, lihasööjataimed ja ilusad sisalikud, kes einestasid neid kauneid tiivulisi jahti pidades oma pikkade keeltega. See oli nagu päris muinasjutu aed kõige kauni ja veidike pahade kuid siiski ilusate tegelastega sealhulgas. Lisaks olid seal videoruumid väga huvitavate loodusfilmidega  ning suveniiripood . Tagasiteel Georgtowni jõudsime väiksesse külla, kust tee edasi viis kõrgele mäkke, kus meie roller lihtsalt välja suri. Libisesime mäest alla tagasi bussijaama läheduses oleva majakese juurde. Jätsime sõiduki sinna, võtsime kaasa isiklikud asjad ja läksime bussijaamast abi paluma. Visiitkaart, mille olime saanud rollerilaenutusputkast, oli vihma tõttu tuhmunud ning kontaktandmeid oli raske tuvastada . Palusime abi bussijaama poistelt , et nad internetiteel meile visiitkaardil märgitud rendimaja telefoninumbri leiaksid. Samal ajal läks Aints üle tee tagasi rolleri juurde mingit asja täpsustama ning veidi aja pärast sõitis ta hoopis rolleriga tagasi . Misasja? Nii naljakas oli, mehed jaamas olid igasugu abi pakkumas ning siis nagu me oleks nalja teinud nendega. Naersime kõik seal peatäie. Tänasime abistajaid ning kimasime edasi. Üritasime uuesti teekonda mäest üles, kui  roller taas välja suri. Mõistsime, et masin lihtsalt kuumeneb üles sellise pingutuse peale.  Olles poole mäe peal hakkasime lükkama seda siis seniks, kuni maha jahtus ja jälle liikuma saime. Edasi minnes ületasime kõik tõusud sõites vaid kiirusel 20 ja niimoodi saime ilma lükkamata edasi. Oli pime ja aeg hiline. Olime seda rollerit üksjagu vedinud ja jamanud sellega kui kõige tipuks oh üllatust, olime eksinud. Olime omadega kiirsillale sattunud, mis viis maismaale ja tagasiteed polnud. Kihutavad autod vihmas , märjal teel meist möödumas, ümberringi aukartust äratav tume sügav vesi. Nii hirmus oli, samas oli täiega äge seiklus. Silmapiiril linnatuled . Nimelt tagasi sai pöörata alles maismaale jõudes, bensiiniga polnud kindel kas jõuame üldse kohale, lisaks oli vaja veel tollist läbi sõita tagasiteel. Täiega naljakas ikka kuhu me sattunud olime. Läbimärjad keset eimiskit suurel kiirusel rolleriseljas kimamas. Kehad vihmast läbimärjad. Lõpuks siis ei teagi päris täpselt kui kaua aega oli möödunud kui viimaks läbi seiklusrikka ekslemise olime tagasi jõudnud Georgtowni.  Ostsime poest suure arbuusi. Jõudsime alles südaööks hotelli. Naersime tagantjärgi oma uskumatut seiklust. Vaatasime arvutist filme ja lubasime endile klaasikese viskit (:

Järgmisel hommikul läksime sööma India restorani. Päeva veetsime Georg Townis tänavakunsti pilte läbi sõites, otsides aadresside järgi. Neid joonistusi oli majaseintel , ustel, sildadel ja sadamates ja katustel. Väga väga lahe! Õhtul sõitsime linnavahel. Külastasime Väikest Indiat ja Hiinalinna. Kirev ööelu. Rahvas söömas tänavakohvikutes, baarides, turgudel, muusika, esinejad. Tohutu melu. Otsisime turgudelt arbuusi, kuid ei leidnud kusagilt, mis oli ülaltus meie jaoks, seetõttu võtsime ette teekonna saare teise otsa . Vaid üheainsa arbuusi pärast, sest me teadsime, et seal poes peaks kindlasti olema. Tagasiteel olime juba keskööpaiku, mööda promenaadi, kaunis tuledes linn õhtuhämaruses, peegeldumas vaiksele veele, soe tuul vastu puhumas. See oli meie viimane öö Penangis.

Järgmine päev ehk 7 oktoober sõime hommikut jälle Subways ja võtsime kohvi Starbuksist.  Jõudsime lennujaama mõned tunnid enne  väljumist ning tegime aega parajaks  otsides hotelli mida broneerida meile järgnevaks kaheks ööks Kuala Lumpuris. Enne kella üheksat õhtul maandusimegi sinna lennujaama. Et kesklinna saada, oli vaja leida variant, kuidas seda teha. Võtsime Shuttle bussi, mis oli kõige odavam variant, kuid hiljem selgus et kõige kehvem variant kuna selle sõiduga läks kolm tundi. Kesklinnas paigutati meid ümber minibussi, kus kõik pilusilmsed mehed juba ees istumas. Meid pressiti neile lisaks sinna väiksesse bussi istuma. Viimaks, kui kõik reisijad olid juba hotellidesse paigutatud, sõitsime meie ikka ringi, kuna bussijuht ei leidnud üles aadressi, kus meie hotell asus. Südaööks siis lõpuks jõudsime rampväsinud.  Tuba oli suitsuhaisuline ja müra tänavalt oli nii tugev nagu asuks magama nende laternate äärde. Siiski magasime nagu kotid ja uni oli hea!

 See oli ainuke meie Malaisia ööbimispaikadest, kus oli hinnas ka hommikusöök. Sõime, läksime linnapeale,  ilm päikseline ja palav  Selle päeva veetsime Time Squer kaubanduskeskuses, kus oli kolmteist  korrust pelgalt ostukeskuse osas, kus kuni tuhat kauplust pluss söögikohad, lisaks hotelliosa, mis teeb kokku kuni 50 korrust, lisaks ka lõbustuspark ning bowlingusaal. Ja seal oli kõige armasm trepp, kus mu jalad astunud on, välja arvatud kodutrepp muidugi. Astmed olid klahvid ja iga samm oli noot ning astudes helises klaver. See oli nii armas astumine. Keskus asus paar kilomeetrit meie hotellist.  Einestasime sealses Sakae Sushis, kus saime parima maitseelamuse. Tõenäoliselt oli see parim söök Malaisisa reisi jooksul. See viis tõesti keele alla. Veetsime terve päeva seal keskuses ja jalad olid väsinud nagu oleks maratonil jooksnud. Teekond, mis me maha kõndisime nö poes käies, oli kokku kümneid kilomeetreid. Uskumatu aga tõsi. Meie viimastel öötundidel Malaisias  hotelli tagasi jalutades oli linn melu täis. Söögiplatsid üle rahvastatud. Keegi laulis kuskil nii, et hääl kajas üle linna, tuled sirasid, liiklus karjus ja tolmu lendas ning üks väike valge tüdruk ja pikk valge poiss jalutasid käsikäes mööda selle suure ja kummalise linna tänavat..
9 oktoobri hommikul pakkisime asjad ning pärast hommikusööki jätsime oma kohvrid veel hotelli hoiule ning läksime taas linnapeale kolama. Külastasime erinevaid keskuseid, jälgisime kummalisi inimesi ja kombeid tänaval ja poodides. Sõime lõunat taaskord Sakae Sushis, kus taaskord saime imelise maitseelamuse ning rüüpasime pruuni riisi teed..  Kolasime veel kus jalg viis ning lõpuks oli aeg sealmaal, et võtta oma kohvrid ja liikuda lennujaama poole. Jalutasime oma kodinatega kuni 500 m rongipeatuseni, sõitsime sealt metroojaama, sealt bussijaama ning edasi lennujaama. Seal oli meil aega mõned tunnid, et leida ööbimiskoht järgnevateks päevadeks juba uues riigis..

Nägemiseni, Austraalia!

24.september vannitasin Banditit. Selle karvase sõbrakesega tuli nüüd peagi hüvasti jätta.. Tol õhtul lebas ta meie voodil. Panin pea ta pehmele seljale ja kuulatasin nurrumist. Se oli vist tema viis öelda head aega. (Alles oli, kui töölt tulles autoga aeda sõitsime ja Bandit meile majatrepilt vastu jooksis, väike  kelluke kaelas kõlisemas. Murule astudes surus oma väikse pea su jala vastu ja hõõrus oma vurrusid nii kuis jaksas. See oli tema viis tervitada. )

Sel päeval oli ka Will kolimas. Ainar aitas mööblit vedada tema uude majja ning vastutasuks sai kasti õlut, mida me kõik koos limpsisime hiljem. Oli ka teada, et Sarah ja Jameson lahkuvad ning Rachel oli üsna muserdunud teadmisega, et peagi on maja täis tühjust ja vaikust.

25. september ärkasime varakult, pakkisime oma viimased asjad, jätsime head aega majaga Stuarti tänaval ja oma autoga, mis meid sinna aeda ootama jäi, koos kõigi asjadega. Iiripoiss Will , kellel oli ees sõit oma tüdruku juurde, oli nõus meile küüti pakkuma kuna ka tema teekond viis Brisbane’i.  Jõudsime veel külastada tema uut maja. Tol päeval pidime ka Williga head aega jätma, samuti Toowoombaga.  Kuid me teadsime , et ühel päeval toob tee meid siia tagasi…

 Brisbane’ist sõitsime metrooga Gold Coasti linnaäärde, sealt edasi bussiga kesklinna , kus istusime ümber järgmisele bussile, mis viis meid otse lennujaama ning peagi tuli meil pikemaks ajaks seljataha jätta kaunis kaunis Austraalia. Sealt alates hakkasime tibusammuhaaval jõudma lähemale kodule. Läbi väikeste vaheseiklustega Aasias!

Kõik teed viivad Toowoombasse ja avokaadofarm nr.3 ehk elu Toowoombas

...

2 kuud elu telgis ehk Biggenden ja Mountain View Caravan Park

Niisiis oli see 14.mai 2013, kui meie esimene tööpäev Laavaorus vihmatõttu ära jäi ja meil oli võimalus otsida endale elukoht.  Kuna see paik asus keset eimiskit, oli üsna keeruline leida mõni ulualune. Lähimad linnad olid ühelepoole sõites Gayndah ja teiselepoole sõites Biggenden. Gayndah oli juba seljakotiränduritest nii täis topitud , et sinna me küll elama minna ei tahtnud, kuid Biggenden jällegi asus kaugemal Ban Ban Springsist ehk siis ka Laavaorust. Viimaks siis ei jäänud meil muud üle kui jääda ikkagi peatuma Biggendenis asuvasse Mounatin Vew karavanparki.

Biggenden asub Lõuna –Queenslandis, kus elab vähem kui 800 elanikku. Armas väike linnake, kus kasvatatakse veise- ja piimakarja, teravilja, maapähkleid, tsitruselisi ja puitu. Inimesed elavad oma majakestes põllu ja metsa ääres, ning kõige selle keskel on väike keskus, mis koosneb mõnest tänavast, mille ääres kaks toidupoodi, milledest meie külastasime üldjuhul vaid ühte.  Pagariäri, kust värskeid pirukaid ja kooki sai vaid sularaha eest, ukse ees vanal pingil kohalikud vanakesed ajasid külajutte ja ootasid millal värskeid saiu tuuakse. Juuksur, mida ka korra külastatud sai 16 dollari eest. Mõned kirbuturud, kus vahel leidus miskit huvitavat ning müüjad olid toredad tädikesed. Kunstipood, lihaäri.  Kaks kõrtsu ,kus vanad peerud juba vahel päevavalgel õllekanne koksisid. Apteek,  väike kohvik, hobusetarvete pood, showground ja karavanpark..

Mountain Vew haagisepark on oma suuruselt kolm aakrit, kust tohutult kaunis vaade otse Walsh’i mäele. Biggendeni peatänavast asub see 5 minuti kaugusel jalutades. Väga puhas ja hoolitsetud. Pargi väravatest sisse sõites tervitavad omanike maja ees puu all roosatiivulised  papagoid, kes kiiguvad hiiglaslikul metalltaldrikul, kuhu maaomanikud teri puistanud. Sama puu otsas ülal ajavad juttu ka punase-rohelise tiivulised papakoid ja ka kookaburrad, kellega me olime tuttavad juba Western Austraalias.  See on linnuliik, keda on võimalik näha enamjaolt vaid Austraalias ja ka Uus-Guineas. Nad võivad olla suuruselt kuni poole meetrised. Kõige omanäolisem on neile nende kõne, mistõttu nende äratundmises pole võimalik eksida. See kõlab valjusti ning jäljendaks justkui inimese naeru, mis kõlab heasüdamlikult, samas  hüsteeriliselt. Või ka ahvi häält. Rõõmsama häälega kookaburrasi on nimetatud ka naeratavateks koaaladeks ning veidi lustlikuma häälega kookaburrasi nimetatakse  sinisetiivulisteks koaaladeks. Nemad on oma kasvult veidi väiksemad. Kookaburrad ei ole üldiselt veelinnud , kuid võivad elada vabalt niiskes metsas, savannis, äärelinna elamurajoonide kõrgel puulatvades, põllul või voolava vee ülal okstel. Parasjagu seal, kust toitu saab lihtsalt otsida. Väidetavalt söövad nad isegi madusid…  Paremal kenad kämpingmajad, mille lähedal suure katuse all grillköök ,kus kõik söögitegemiseks vajalik. Helesinised puulauad pinkidega mahutavalt piisavalt palju inimesi üheskoos sööma.  Ülejäänud haljasala ilusa rohelise muruga on ruumiks karavanidele, haagistele, telkidele.. Külalised saavad oma elamistesse ka elektri vedada kui soovi on ja nõus hinnale veidi juurde maksma. Pesemiseks on tagaaia juures majake, kus väga hästi hoolitsetud duširuumid ja wc-d jaotatud meestele ,naistele. Eesaia juures teine samasugune, mille küljeuksest viib sisse väike pesumaja kolme pesumasina ja kuivatusmasinaga, lisaks triikimisalus ja triikraud. Selle majakese ees laiutab suur metallist kuivatusrest, mis mahutab kenasti kõikide külastajate puhta pesu ja kus just nii hästi päike ligi pääseb ja tuul ning pesule hea värske lõhna jätab. . Ja kõige tipuks iga hommik ärgates ja õue piiludes, avaneb vaade otse mägedele. Me asusime elama  mägede keskel.

Kuskil nädalake elasime autos sealsamas karavanpargis . Me otsisime erinevaid variante, vaatasime ka lähedalasuvaid maju mida üürida, kuid valikus polnud midagi sobivat, õigemini nagu polnudki midagi. Siis otsustasimegi jääda paigale ja muretseda endale telk. Auto on meil mõnus ja hea, meil on seal hubane autovoodivoodi, mille saab kokku panna viiest tagaistmest ja kõik eluks vajalik, kuid tööl käies on selline elu jube tüütu, kuna iga hommik enne minekut peab kogu kraami ilusti kokku pakkima ja see kõik võtab aega..

 Soetasime endale kuue inimese telgi, kõrguselt umbes kaks meetrit nii et isegi Aints seisis seal püsti. See oli kahetoaline ja suurte avarate akendega, justnagu päris oma majake. Tagatuba oli magamistuba, kus suur kaheinimese madrats ja eestuppa panime siis laua ja kaks tooli ning kõik söögiasjad. Esmalt ei olnud meil elektrit kuid hiljem saime ka elektri sisse. Ostsime paraja pikkusega välipikendusjuhtme, mille jaoks oli telgis olemas spetsiaalne lukuga auguke kust juhe sisse tuua. Valgust andsid meile laualambid mõlemas toas ja ka elektriahju muretsesime, et jahedatel talveõhtutel poleks niiske ja külm.  Kõik eluks vajalik oli olemas ja ruumi oli just niipalju kui tarvis.  Telgiostuga läks meil eriti hästi ka seetõttu, et sattusime just soodusajal nii et kogu see suur telkmajake läks meile maksma ainult 180 dollarit. Ja ei murdnud seda ükski tuul ja torm mida ilmataat välja käis. Ükskord oli küll juhus, kus tundus, et maja lendab paigast, kuid siis sidusime telginöörid parajale kõrgusele lähedal olevate puude külge, et oleks väiksem kõikumine . Kõige jahedamal ajal kinnitasime tagaseina külge haaknõeltega fliisteki, mis hoidis sooja ega lasknud õhuaukudest külma sisse. Põrandale ostsime second hand poest suure villase vaibakese, mis jalatallad soojas hoidis. See telkmajake oli meie esimene päris oma koduke ja see oli kõige armsam sest kõik asjad olid meie enda omad , seal oli meie lõhn ja see oli meie nägu.

Inimesed olid pargis kõik väga muhedad vanakesed. Justnimelt olid enamus vanakesed. Omanikud John ja Karen olid keskealine paarike, kes elasid ise sealsamas pargis ja nende maja oligi ka vastuvõtt, kus inimesed end sissevälja bookisid. Mõlemad olid sellised paksukesed , väliselt näha, et heal järjel omadega ning ilmselt olid nad ka oma elukesega väga rahul. Kui Johnil poleks sellist suurt mürakat õllekõhtu olnud sis oleks ta ilmselt üsna sale välja paistnud.

Inimesi käis sealt läbi sadu ja sadu.  Pidime korduvalt leierdama oma lugu , ikka iga päev paar korda: kust maalt me tuleme , mis me teeme, kes me oleme jne, see oli lõpuks päris väsitav. Juba mõte sellest lausest: kust te pärit olete, tekitas judinaid, üritasime eirata seda, vältida , nad oleks võind ju lihtsalt küsida, et mis täna süüa teed vms , aga ilmselge et alates sellest hetkest kuni me oma suud avasime oli ju kuulda aktsenti ja teada et oleme nii öelda tulnukad teiselt planeedilt.

Nagu öeldakse, et inimesed tulevad ja lähevad aga mõned inimesed jäävad sinu mälestustesse pidama selgemini kui teised ja nii ka meie teel..

Selles haagisepargis sai alguse meie sõprus Jockiga. Nagu ma olen öelnud, et olen õnnelikuim laps iial, sest jõuluvana on minu sõber.. Just, Jock näeb välja nagu jõuluvana. Tal on pikk valge habe ja valged juuksed ja ta on selline muhe mees nagu jõuluvanad ikka on. Suurt kingikotti tal muidugi polnud aga ta kinkis meile oma sõpruse . Jocki teiseks nimeks sai mootorratturhiir, sest tal oli vähemalt kaks motikat. Hingelt ongi ta üks tõsine motomees ja seikleja. Kui ta meist mööda kimas nahkriietes siis kiivri alt lehvis valge juukselakk ja habe kõikus rinnal tuulekäes ning alati viipas ta kaega tervitades, see oli selline soe hetk. Vanust oli tal umbes seitsekümmend. Ta elas juba pikemat aega seal pargis oma karavanis , kuid meie aja jooksul hakkas ta ehitama oma maja mitte kaugele sealt ning ta lahkus mingi aeg, kuid käis meid ikka aegajalt vaatamas ning sai võimaluse kasutada pargi vannituba, kuna ta enda majas polnud veel kanalisatsiooni sees.  Jock ütles alati, et tema majas on meil koht olemas kui vaja kunagi kuskil peatuda.

Kommimees kõlab küll nagu halvustavalt kuid kommimees oli kommimees sellepärast et ta meisterdas ise komme ja me ei saanud kunagi ta nime teada. Pargis oli ta elanud juba väga kaua samuti oma karavanis. Ta oli ka sõber Jocki ja Kareni ja Johniga. Ta oli ütlemata lahke vanamees, selline armas võiks öelda, kui ta vahel vaikselt tuli meie juurde ja karbikese ulatas, seal sees oli alati ka paberitükike kirjeldamaks millest antud kommid tehtud on. See oli lihtsalt nii tore, et ta meile komme valmistas, vastutasuks andsime talle aegajalt avokaadosid, siis ta oli alati väga tänulik. Millegipärast oli mul vahel kurb meel tema pärast, sest ta oli nii tore mees aga üksildane hing, ma soovin et ta leiaks endale sama heatahtliku sõbranna kellega koos aega veeta ja kellele ta saaks komme meisterdada.

Joan oli üks armas vanaproua. Ta nägi alati väga kena ja hoolitsetud välja, kuid naerukurdudest võis välja lugeda aastaid palju. Ta hiilis alati minuga vestlema kui ma päikselisel päeval kaltsuvaipa heegeldasin ning ta oli esimene inimene  seal , kes ostis minu käsitööna valmistatud liblikakaardi. Ta ütles, et ta saadab selle kaardi oma tütrele, kes nimelt meisterdab nukumajasid. Joan ütles, et ta kavatseb reisida kuni oma surmani.

Damian oli Tasmaaniast pärit noormees ning ta oli endine sõjaväelane. Ta oli tegemas vabatahtlikku tööd seal lähedal. Temaga koos tegi seda sama tööd veel üks väga meeldiv vanapaarike, kes elasid algselt meie telgi kõrval oma vagunis. Nimelt panid nad maanteede äärde aedu. Damian rääkis meile lugusid Tasmaaniast ning ta andis meile suure kotitäie kraami, mis sisaldas sääsetõrjet, niisutavaid kreeme, kaitseprille, kõrvatroppe ning pudelite kaupa puhast vett, ühesõnaga asju, mida ta sai vabatahtliku töötajana tööandja poolt tasuta. Minu viimane mälestus temast on ühest õhtust kui ta tuli kööki ja ta oli väga purjus ja punase näoga , tol õhtul napsutas ta päris ohtralt ühe pargielanikuga. Pärast seda õhtut nägime me teda vähe, justkui tal oleks olnud piinlik ning siis ühel päeval oli ta telk kadunud ning ka meie telgi kõrval olnud vagun oli läinud, nende töö oli läbi saanud ja nad olid lahkunud.

Roosabussimees oli väike kiimitseja, no ta oli väga sõbralik ja samas nagu tore, aga alati kui ta duši alt tuli siis ta möödus meie telgist oma lühikeses hommikumantlis, ja kõva häälega alati teretas ning lehvitas mulle, samal ajal suutis ta umbes sada korda vist ette kujutada mis mu riiete all peidus on, vähemalt meile tundus nii. Ühel õhtul kutsus ta mind oma bussi veini jooma, mis oli väga naljakas sest ta tegi seda siis kui Ainar oli minu kõrval , vblla ta arvas et Aints on mu vend vms. Mõned teised pargielanikud naeruvääristasid tema bussi nende roosade tulukeste pärast mis õhtupimeduses vilkusid , kuid ükskord ta rääkis mulle selle loo nende tulede kohta. Ta ütles, et ta lapselapsed panid need tuled sinna ja palusid, et ta ei võtaks neid küljest ära kui ta reisib. Selle loo peale ma veidi leebusin ja muutusin veidi sõbralikumaks tema suhtes.

Opossumitädi oli väga jutukas ja tol päeval kui me tutvusime, tegin just süüa ja ta muudkui lobises. Aga tal oli üks tore lugu, millepärast ma teda mäletan. Ta rääkis, et nende katuse alla ilmus koguaeg opossum. Nende loomadega ega on see lugu, et kui sa ükskord neid toidad oma majas siis nad sinna jäävad. Mingi aeg ta ei olnud enam kindel kas see on ikka see sama loomake, keda ta toidab ja ta oli värvinud opossumi ühe jala küüned ära värvilise küünelakiga, et olla kindel kas iga päev käib sama loom ja nii see oli. Lihtsalt ükspäev  oli see päev pärast mida ta enam kunagi ei tulnud ..

Mees punase põllega oli ainukene sinnamaani, kes teadis palju Eestimaast ning ta oli ka külastanud Tallinnat. Ta ütles, et ta mäletab, et nad jalutasid vanalinnas ja vihma sadas ja see oli ilus koht. See oli tore vestlus mehega, kelle silmades oli väike osake minu kodumaast ja ma olin rõõmus selle üle ja ma ütlesin talle et mulle meeldib ta põll, kuigi tegelikult oli see kole pikk ja punane J

Oli uudishimulikke , uhkeid, kuid rohkem toredaid ja vahvaid.  Enamus ränduritest möödakäiad olid kohalikud juba vanemas eas ja kõikidel neil oli üks ühine lugu, nad olid maha müünud oma kodud ja võtnud plaani reisida oma vagunites ja karavanides nii kaua kuni jumal tervist annab ja nad kõik olid õnnelikud inimesed ja nad õpetasid mulle midagi. Nad õpetasid mulle usku ja tahet olla õnnelik just nõnda vanana nagu nemad  ja teadmist , et see kõik on sinu enda kätes.

Vabadel päevadel me grillisime oma telgi ees ja nädalavahetuseti toimus aia taga värske puu ja juurviljamüük, siis me tegime ohtralt värsket mahla. Tõstsime oma laua ja toolid õue päikse kätte . Lennukid tiirlesid taevas, vahel vaatlesime pilvekujundeid. Nahaalsed varesed olid tüütud . Ja armas väike keko vilistas köögis külmkapi taga. Kookaburrad  naersid oma naeru ja vahel oli kära ja lindude kaklus. Vahel sõitsime ratastega poodi ja mägede äärde .

21-23 juuni oli Helena siin. Mu kallis kallis lapsepõlve Helena. Me polnud kohtunud kuskil aastaid kümme. Ja nüüd oli ta siin. Olin väga õnnelik. Meie lapsepõlve sõbrasoojus ei olnud kadunud. See oli reede. Vihma sadas ja meil oli vaba päev. Helena helistas. Ja juba samal õhtul saabusid nad koos Vivekaga meile külla. Kas pole uskumatu. Viveka oli Helena sõbranna.  Plaanisime grilli teha nende jaoks, kuid selgus, et mõlemad tüdrukud on taimetoitlased, niisiis otsustasime teha sushit. Vestlus meie nelja keskis oli väga naljakas ja lõbus meie soome-inglise-eesti keeles. Nimelt Viveka on soomlane ja Helena on elanud Soomes juba liiga palju aastaid.  Nendel oli kahepeale autovoodi kus nad ööbida said ning selle sai kenasti parkida meie auto kõrvale, mainisime ka Johnile ja Karenile, et meie sõbrad jäävad mõneks päevaks peatuma. See oli tõesti tore aeg. Käisime Walshi mäel ronimas ning Helena vana juuksur lõikas Ainarile uue soengu. Külmal õhtul pugesime kõik neljakesi meie telki ning vaatasime koos filmi. Mõnusad hommikusöögid heas seltsis . Valmistasime ka küpsisetorti ja muidugi ei puudunud vein meie õhtutest. Esmaspäeval asusid tüdrukud teele tööd otsima ja me jätsime head aega. Olin kurb, kuid siiski õnnelik nende toredate  päevade pärast. Ja siis ühel päeval tulime töölt ja kui möödusime autoga pargiaiast, silmasime oma telgi kõrval väikest minitelki. Olime rõõmsad, sest saime aru, et tüdrukud on tagasi. Nende telk oli nagu kirp meie oma kõrval J Kuid peagi nad siiski jälle lahkusid ja me jäime taas omapäid. Kuid Helena on siinsamas Austraalias ja see teadmine on tore  ja ma võin talle alati helistada ja ma tean, et kui ühel päeval kunagi kõik kodus tagasi oleme, siis me ei lase juhtuda sellisel asjal, et möödub 10-15 aastat kui me ei kohtu.

Ükskord oli selline üritus nagu Biggenden Show. Seal oli hobuste võistlus ja kohalikud kauboid ei jäänud tulemata. Tivoli nagu filmides tuledesäras. Sel õhtul me pidutsesime. Kohtasime tantsuplatsil Annat ja tema meest Henrit. Ka Bobby oma lastega oli kohal. Veider oli olla üritusel, kus sul oli selline võialus, et kohtad kedagi tuttavat.  See oli selline omamoodi vahva pidu. Maapidu. Nagu Texase külapidu, kus võib esineda selline stseen, et kauboi lööb oma saapaga kohaliku kõrtsu lükandukse lahti ja siis tuleb see muusika.. noh teate küll.. Täiesti teistsugune. Üsna veider samas, ütleks.

Vahepeal käisime puhkamas ka Hervey Bays. See oli reede, 7. Juuni, kui ärkasime varakult et pakkida vajalikud asjad ning asusime teele. See oli ilus päikseline hommik ma mäletan.  Lambad teeääres peesitamas. Ühest linnakesest ostsime 10 kg tomateid kõigest 2 dollari eest.  Hervey Baysse jõudes uudistasime sealsetes poodides ja tänavamarketil. Selle öö veetsime sealses Scarless Beach haagisepargis. Õhtusöögi pidasime ookeanikaldal liival, kuhu vedasime oma laua ja toolid. Romantilise olemise lõi lainete laul ja tähistaevas. Grillisime ise valmistatud kanaliha, kui ükshetk oli kogu laud , toolid ja meie jalad ning grillijalad ookeanis vee all. Tõus oli tekkinud nii äkki, et me ei märganudki tema tulekut. Õnneks oli vesi piisavalt madal, et grillituli jäi põlema ning me vaid nihutasime end kaldast kaugemale.  Tol ööl kohtasime oma ööbimispaigas opossumipoissi ,kes oli nii julge, et võttis oma käpaga mu käest kanatiiva, ma sain teha pai ta sabale ja seljale kui ta puu otsa ronima hakkas ning hiljem kohtasime veel kahte. Nii armsad olid nad. Hommikupiknik rannal jäi ära kuna ilmataat oli meelt muutnud ja igalpool oli ainult vihm. Tegime siiski jalutuskäigu ookeanikaldal. Lahkudes uudistasime vastuvõtulaua ääres Fraser Islandi kohta. Mõtlesime tol hetkel, et ühel päeval me sõidame sinna saarele.. Külastasime veel ühte varahommikust tänavaturgu kust ostsime huvitava maitsega pähkleid ning käsitsivalmistatud kommi. Sõime hommikust veidi hiljem seal lähedal rannakohvikus ning imekombel kohtasime minnes ühes poes Helenit ja Peterit , kes samuti olid väljasõidul. See oli selline tore nädalavahetus natuke eemal tööst ja argipäevast.

Kui meie töö Laavaorus läbi sai 18 juuli, siis otsustasime nädalaks ikkagi parki jääda veel puhkama . 20 juuli külastasid meid Helen ja Peter ja Mindy. Nad olid mootorratastega ja teel kuhugi trippima, tore oli neid veel näha ja Mindy oli nii armas koerakräsu. Nad ostsid mult viis liblikakaarti mälestuseks.

 Juba 22 juuli tegime väikse väljasõidu lähedal asuvatesse farmipiirkondadesse. Otsustasime ikkagi kohe uue töö otsida , kuid see oli ka selline, et kui leiame siis leiame ja kui ei siis puhkame kuniks jälle tuju tuleb. Külastasime ühte infokeskust kus meile öeldi, et sealkandis kindlasti tööd ei leidu, kuid esimene farm, kus me tol päeval sisse astusime, oli valmis meid tööle võtma kohe. See oli tsitruse farm Gin Ginis. Täitsime sealsamas kohe paberid ning järgmisel päeval alustasime uut tööd.   Sõitsime läbi ühest farmile lähedal asuvast haagisepragist, lootes sinna elukohta saada, kuid see paik oli uputuse tagajärjel suletud , vaid kängurud pesitsesid seal iga maja ees ja taga.

23 varahommikul kui uude töökohta sõitsime siis vihma kallas, meil oli vaja sõita umbes kolmveerand tundi,  siniste mantlitega hobused olid põllul varajased ning üksikud varesed teeäärtes nokkimas autode alla jäänud loomade jäänuseid. Kohale jõudes oli vihm lakanud ning me saime alustada oma tööpäeva. Sellel päeval korjasime me sidruneid ja see oli ka ainuke päev kui mina sidruneid korjasin. Saime juba alguses aru, et sellest tööst asja ei saa, kuna tasu oli pinni pealt ja vilju oli vähe ning tsitrusepuud on okkalised, mis tähendab et väga kiirelt korjates lõhkusime oma käed korralikult verele nagu oleks kassipojaga mänginud. Supervisor ütles, et me oleme kõige kiiremad korjajad üldse kes seal on. See oli nii imelik, sest meie jaoks oli see täiesti mõtetu. See raha, mis me saime, kattis umbes täpselt meie bensiini raha vaid, mis me tööle pidime sõitma iga hommik ja vblla ainut natuke peale. Ainar otsustas siiski veel ühe päeva käia sidruneid korjamas, sest kolmandal päeval lubati mandarini korjamisele ning ta tahtis näha, et kas äkki mandariinidest on rohkem kasu. Juba teisel päeval koju tulles oli auto mandariine täis ja ka kolmandal ning mõned laimid ja sidrunid.. . 26 juuli Ainar enam tööle  tagasi ei läinud. Otsustasime , et sellest pole meile kasu miskit ja puhkame parem. Meil oli nüüd suure kasti täis mandariine, avokaadosid ja mõned sidrunid ja laimid otse põllult. Tegime ohtralt värsket mahla ning jagasime pargirahvale kaa oma vilju.

27 juuli külastasime Laavaorgu, et viia ära Willile oma korjamiskotid ja pakkimiskella. Willi ja Jessi kodus polnud kuid Mike oli seal. Saime hüvasti jätta JD, PJ, Scoudy ja Browniega, meie nelja armsa koersõbraga .

Enne lõpliku lahkumist pargist jõudsime külastada ka Paradise Dam’i. See on tohutult kena suur järv, mille all on peidus nö kummituste linn ehk Paradiis. Tammi kohal oli kunagi väike külake, mille nimi oli Paradiis ja sellest ka on saanud see tamm omale nime. See oli maaliline looduspaik, kus olid piknikukohad, sai ujuda ja kämpida. See oli veidi nukker. Teadmine, et üks osa meie Austraaliast on jälle läbi saamas. Siis me veel ei teadnud et kõik teed viivad tagasi Toowoombasse..

Ban Ban Spring’s ja Laavaoru avokaadod

Väike roadhouse, kust viib tee laavaoru avokaadode juurde. Päikesekõrbenud maastikuga metsa ja põllutee, mille ääres kari rohtu sööb. Nad tervitavad alati, suunavad oma tobedad pilgud sinu suunas, valged peenikesed linnud seljas istumas või peapeal. Esimese kuuri ääres kõiksugu masinad reas, paremat kätt viigimarjapõld, selle ääres kivist öökull valvamas teelt tulijaid. Eemalt jooksevad vastu neli talukoera, sabad lippus ,rõõmsal meelel, küsimas pai, kui väjud autost. Vasakut kätt suur pakkimismaja, mille küljes taluelanike kodu. Selle taga ja ümber pesitsevad suurel põllul laavaoru avokaadod,mille puude vahel pikutasid üksikud arbuusid ja metsikud kurgid ning omaette väikses reas piilumas kireviljad ja laimid ning mõned mandarinid.  Sellest paigast sai meie tööpõld paariks kuuks…

Kuidas me leidsime Willi? Tol päeval, enne seda,  kui olime saanud töö Stanthorpe’i õunafarmi, helistasime me Harvest Trail’i ja küsisime, et kas nad teavad mõnda avokaadofarmi, kus oleks hooaeg ja vajatakse töötajaid, saime telefonile vastanud naiselt ühe numbri, mis kuulus mehele nimega Will. Me helistasime sinna, kuid telefonile keegi ei vastanud. Pärast seda, kui olime juba õunafarmi töö saanud, helistas Will meile tagasi.  Saime teada, et Will elab Ban Ban Springsis ja  tal on avokaadofarm. Tol korral ütlesin Aintsile, et salvesta igaks juhuks see number ära, kunagi ei tea..   Kuna nüüd me olime endiselt tööotsingul ja meil oli alles Willi telefoni number, otsustasime sõita Ban Ban Springsi. See pole isegi mitte linn, pigem selle jaama nimetus, vaid roadhouse, mille ümber suured karjamaad. Ainar vaatas google earth kaardilt täpsemalt järgi, kus seal asub põllu moodi väljak ning me asusime sinna poole teele. Otsustasime ise kohapeal käia. Jõudsime Ban Ban Spring’si road house’ini. Teiselpool, üle suure maantee märkasime shed’i ja põldu, avokaadopõldu, ümbritsetud aiaga. Mõned traktorid seismas seal ja üksik karavan. Läksime väravani, kedagi polnud seal, ei ühtegi hinge. Mhm, mõtlesime, et kas hooaeg üldse kestab enam, kuid värava kõrval väiksel letil olid müügiks avokaadod, hind juures ja rahakassa kõrval. Kuid kus on kõik inimesed? Läksime kõrvalasuvasse bensiinijaama. Küsisime, et kas siin kuskil elab mees nimega Will, naine veidi põikles, et kes me sellised oleme, ütlesime, et lähme tööle ja ta juhatas meid veidi kõrval olevat teedpidi, kuidas pääseb Willi majani. Enda meelest olime jõle kavalad. Ja me jõudsime Willi majani. Keegi blond naisterahvas tuli meid kõnetama ja kutsud, keda me siis veel ei tundnud. Ta ütles, et kutsub kohe Willi. Varsti ilmus meie ette noormees, kulunud lühikestes teksades, poristes töösaabastes ja päevi näinud särgis ja näoilmelt täpselt koopia Tom Cruise’iga. Omavahel panimegi talle hiljem hüüdnimeks Tom. Ta oli veidi üllatunud meid kohates. Rääkisime talle, et ükskord me vestlesime telefoni teel..  Kuid me ei rääkinud väga pikalt kui ta juba mainis, et jah tal on meile tööd pakkuda. Võisime alustada juba homme J Lahkudes, nägime ühte paarikest, kes samuti just teada said, et tööpäeva ei toimu. Need olid ninatark Sira ja tema peigmees Amy. Iirlased. Muidugi siis me veel ei teadnud seda. Me uurisime, et kus nad elavad ja et kas nad tahaksid meiega koos üürida mõnda maja. Nad ütlesid, et neil on juba elukoht olemas.

Veetsime selle öö sealsamas road house’i puhkealal. Avokaadofarm, mis üle tee asus, kuulus ka Willile ja  samuti üsna lähedal tema kodule. Õhtul silmasime aiast üksikust karavanist väljumas kaht inimest, vihmavarjud peakohal ja väike kutsu nööri otsas. Siis me veel ei teadnud, et need olid Helen ja Peter.

Oli sadu. Ka hommikul oli sadu.  See oli 15.mai, meie esimene tööpäev paigas nimega Lava Valley Avocados, mis piirdus vaid paberite täitmisega kuna oli sadu ja vilju korjata ei saanud. Tegelikult sobis see meile väga hästi, sest meil oli küll töö, kuid meil polnud elukohta ja nüüd oli hea võimalus kasutada see vaba päev elukoha otsimiseks…

Lühikest aega me korjasime maa peal, hiljem töötasime meie Ainariga kuni lõpuni  vaid cherrypickeritel. Oli päevi, kui me korjasime viigimarju ja paar korda nädalas töötasime pakkimismajas, kuna sellel farmil oli päris oma pakkimismaja.

Will , meie ülemus, oli kõigest 26 aastane. Ta oli väga tore ja sõbralik ning nagu juba mainitud, meenutas ta välimuselt kohutavalt Tom Cruise’i. Oma loomuselt oli ta pigem tagasihoidlik, kuid ikkagi konkreetne. Meid usaldas ta pimesi. Oli päevi, kui me terve tööpäeva jooksul teda kordagi ei näinud. Meil oli teada oma tööülesanded ning me täitsime neid alati väga kohusetundlikult nii ,et keegi ei pidanud meid valvama, ega kontrollima. Kuid meil olid alati seltsilised. Nimelt farmi neli koera, PJ, Brownie, Jadei ja Scoudy, veetsid alati kõik päevad meiega koos põllul, truud sõbrad , keda ma jään alati taga igatsema. Will oli kihlatud Jess’iga, kellega nad olid sama vanad. Jess oli väga töökas, ilmselt ka seetõttu Will ta välja valis . Jess oli meie ülemuseks pakkimismajas. Lisaks minule ja Ainarile oli farmis välismaalasi vaid kaks, iirlased Sira ja Amy. Ülejäänud olid kõik kohalikud töötajad. Sira oli suur ninatark, kes võttis endale julguseks käsutada isegi kohalikke töötajaid. Ta ei meeldinud eriti kellelegi, kuid siiski oli ta töökas ning tema noormees Amy oli vastupidiselt tore ja rahulik poiss, kelle unistuseks oli teenida Austraalias piisavalt raha, et ühel päeval minna tagasi Iirimaale, osta oma maja ning ülejäänud raha säästa oma hobbile, sukeldumisele.  Aga kas ka selles majas Sira kunagi elama hakkab, selles me nii kindlad pole. Üksik karavan, mis asus Ban Ban’i poolse avokaadopõllu kuuri ääres, oli koduks Helenile ja Peterile. 60ndates aastates kohalik paar, kelle päris kodukoht asus hoopis kusagil mujal. Viimase aasta olid nad elanud selles samas väikses karavanis koos väikse koerapreili Mindyga ning töötanud selles samas farmis. Helen ja Peter meenutasid meile esimesel kohtumisel smurfe või päkapikke, sest nad olid sellised hea näoga toredad lühemat kasvu tegelased ja omavahel me hüüdsime neid hiljem smurfideks. Peter muidugi oli üks suuremat sorti naljanina, juba pelgalt tema näoilme ajas vahel naeru suule. Nende suureks hobiks oli mootorrattad. Neid oli neil mõlemil vist kaks või rohkemgi ja vabal ajal käisid nad mototrippimas. Mindyl oli oma väike kuut Heleni pakiraamil ja seal ta reisis nendega igale poole kaasa. Sira, Amy, Helen ja Peter töötasid enamus aja koos. Kui olid pakkimispäevad, siis töötasid kõik farmitöölised pakkimismajas ja põllul polnud kedagi. Niikaua kuni viigimarju veel jätkus, askeldasid nad sellel põllul või siis korjasid maas avokaadosi. Farmis töötas veel kohalik mees Bobby, kes oli kuskil 35 aastane, selline tumedat verd üsna nägus. Kui me rääkisime talle lugusid Eestimaast, tekitas see temas huvi ja ta ütles, et ta tahaks kunagi minna reisima Eestisse. Bobbyl oli kolm last. Siinkohal meenub, et ükskord tööle sõites sai meil autos Bensiin otsa. Meie auto seiskus täpselt ühe farmeri maja ees. Selles elav mees oli meile abiks ning sõitis Ainariga bensiini tooma, samal ajal kui mina autot valvama jäin. Samal ajal möödus minust Bobby. Kuna see oli laupäev, siis kohalikud töötajad ei olnud tööpostil. Bobby oli teel kuskile mujale ning ta peatas auto, et küsida, kas ma vajan abi. Ta keeras peatudes alla oma autoaknad ning tagaistmelt vaatasid vastu kaks imearmsat rosinasilmset tõmmut väikest poissi. Need olid tema kaks poega.. Bobby ei töötanud selles farmis enam kaua, kuna Will vallandas ta, sest mehel oli kombeks tihti töölt puududa. Kui mitte töölisena, siis inimesena oli ta siiski mõnus sell. Ka Willi isa Michael töötas farmis, keda me kohtasime põhiliselt vaid pakkimispäevadel või siis vahel aitas ta mul traktorit parandada. Michael oli vana, kuid nägus ja muhe töömees.  Minu lemmikuks oli John, kelle oli samuti kolm last , kõik tütred ,kellest kaks olid kaksikud ja kes külastasid üsna tihti farmi. Johniga meil oli kokkulepe, et kui ta näeb või märkab mõnd  looma või lindu või putukat, kes võiks mulle huvi pakkuda, siis ta annab mulle märku, sest ma tahtsin kohtuda alati kõikide tegelastega ka peale inimeste, kes farmis elutsesid.  Ma ei unusta kunagi oma sõpru kaelussisalikku Sid’i, konnasuu öökulli, imevärvilist päevakoera, känguruid tagapõllul, sinise nokaga pisikest varblast, kellest oli saanud ingel juba enne meiega kohtumist, just munast koorunud linnubeebisid, hiigelkotkaid taeva all, vöödilisi kekosid , triibulisi ja pruune ning ülejäänud miljoneid ämblikke  lehevarjus ja nende hiigelvõrke, kuhu nad traktoreid püüdsid ,  siidiusse kookonites ning taevalikke liblikaid otse muinasjuturaamatust ja helerohelisi konnapoisse. Ja muidugi meie parimad sõbrad koerad PJ, kes oli maailmameister avokaado ja puupulkade püüdmises ja ka kurbade silmade tegemises, et oma poolehoid võita, kõigele lisaks oli ta juba kümne aastane, kuid kiire ja ergas nagu välk.  Brownie, kes oli pruun nagu šokolaadimuffin ja õrn nagu arglik hiireke, kes kartis iga väiksematki müra ning kelle jaoks ei olnud tähtis miski muu kui pehme pai ja patsutus. Ja karjakoer Jadei, kellel olid tõenäoliselt kirbud, aga naisterahvana siiski vapper lehmi karjatama ja nii mõnigi kord vedas poisse ninapidi neilt puupulki röövides. Ja bokser Scoudy, kes oli välimuselt üsna hirmuäratav ja suur kuid hingelt hell koeratüdruk ja neil kõigil olid varahommikuti vestid seljas, kui me tööle jõudsime. Jess nimetas neid pidžaamadeks , kuna öösiti oli ju külm . Ja ma olen ääretult kurb, et me ei saa enam kunagi neile avokaadosid visata. Tõelised südametemurdjad. Ja muidugi ei saa mainimata jätta Anna’t. Tüdruk, kelle nimeks võiks olla pilveke, kuna tema helevalged lokkis juuksed on nagu õhkõrnad pilved. Ta töötas meiega vaid pakkimismajas ja oli suur sõber Willi ja Jessiga. Kahjuks ei jõudnud me kunagi nende tallu külla, kuigi Anna ikka kutsus. Tal oli mõnus naljahaas ja jääb alati mu südamesse kui tüdruk, kellest oleks võinud saada mu väga hea sõbranna, kui ma poleks pidanud enam kunagi teele minema. Viimasel päeval, kui Anna mind kallistas, siis kui kurgus veidi kibe..

Üks laupäev kui me töötasime, oli kuuri esine verine. Will ütles, et neli lehma olid lämbumas ning oli vaja ära tappa. Koertel oli head ajad siis. Küll nad jooksid vastu lehma sõrg hambavahel või suur kintsukont. Will oma sõbraga valmistasid kilodeviisi vorstikesi erinevate maitsetega ning ka meie, töötajad, saime endale mõned kotitäied grillimiseks. Võib-olla just need neli lehma olid ühed neist, kes hommikuti meid teeääres teretasid valged linnud peas, mõtlesin ma ja nagu polnudki eriti isu, kuid see on elu. Vorstid olid väga maitsvad, kui me need ükskord hiljem Aintsiga ära grillisime.

17.juuli oli päev kui korjasime puult viimased Laavaoru avokaadod. 18.juuli oli viimane tööpäev, siis me pakkisime viimased avokaadod. Sellel päeval üritasin talletada oma mällu kogu selle kauni teekonna, mis meid alati tööle viis ja tagasi. Kas ma ikka mainisin, et me elasime mägedes, ning see 30 minutiline tee lookles nii nende mägede vahel, orgudes või kõrgustes. Silmapiirini ulatuvad põllud kohati mägede harjadel. Just hommikuti hõljus udu nende kohal nagu valge vatt siidkerge, õrn ja hägune. Kari mäenõlvadel pikutamas kambakesi. Mustad, valged, pruunid , kirjud, rohelisel taustal, vahel udusse hajudes. Kujumuutvad pilved taevalael. Jälle ja jälle võiks uppuda sinna valgesse vatti justnagu seda teevad mägede tipud. Väiksed talud kaugel põllul üksikuna eksinud, kuhu viib tee üle mägede. Varajased päikesekiired muutes mäetipud kuldseteks. Vahel udu peidab kogu vaate, vahel sünged vihmapilved luues taevale tumeda katuse. Möödume ploomi ja õuna orust, suured veoautod vastu teretamas, sõidutades puu ja juurvilju pakkimismajadesse. Tee käänuline, kauge ja mägine. Väike jõgi, linnake ja külapood. Hiigelkotkad hommikulennul. All murul papagoid parvedes. Eemal maanteel varesed nokkimas autode alla jäänud loomade jäänuseid. Kõrvitsa ja mangoriiulid põlluäärel , müügiks tulijatele ja minejatele. Raske sõnadesse panna seda vaadet loojangu ajal, minekul.  Just siis kui on kõige ilusam ja veidi kurvem. Just siis kui on jälle aeg öelda: Head aega!

Teekond läänekaldalt idakaldale..

See oli üks märtsi viimaseid päevi. Jõudsime täpselt lõunaks Walpole’i. Valmistasime pastat ühes looduskaunis pargis ja mõtisklesime oma teekonna üle. Ilmad olid muutunud juba palju jahedamaks, tuul tugevamaks ja õhtud veelgi pimedamaks. Loodus oli veidi teistmoodi nüüd, kuid ikka ilus. Walpole oli meile juba tuttav koht ja me ei jäänud sinna kauaks peatuma. Teekonnal Denmark’i sattusime kunstnik DJ Brennani galeriisse. The Valley of the Giants. Ühtlasi oli see ka mehe enda kodu, mis oli külalislahke. Majakene metsa sees, toad täis kunsti, iga maali taga oma lugu. Ta tutvustas meile oma maale ja rääkis nende sündimise lugusid. See oli huvitav ja inspireeriv. Ka tutvustas ta meile oma naist ja sõprust sobitasid  pere kaks väikest krussis koera. DJ Brennan on vana mees. Hallide juuste ja halli habemega. Justkui tavaline mees, kuid tema hing on täis loovust, selline muinasjutulisus tema piltides, kuidas ta näeb asju omamoodi ja mõtleb mõtteid omamoodi.  See oli meeldiv kohtumine inimesega, kelle maalidega postkaardid olime soetanud mõni aeg tagasi oma kaardikogusse ja nüüd siis me seisime siin tema kodus, tema toas, tema kunsti keskel ja kuulasime tema lugu. Kummaline veidi, et me siia jõudsime. Olen kohanud paari inimest, kes on öelnud, et Denmark on kauneim koht Western Austraalias. Tõeliselt maaliline on sealne Greens Pool’i rand. Ronisime elevandikividel ookeani sees ja selle kaldal. Elephant Rocks on kindlasti üks märkimisväärsemaid paiku sealkandis, aga sellel pinnal peab ise kõndima, et seda mõista.. Nagu on öeldud- taevalikult kaitstud paik!  Edasi viis meid tee šokolaadivabrikusse. Denmark’i šokolaadivabrikusse. Seal võiks ju küll tööd teha või mis. Naine leti taga andis meile proovida ühtteist, kuna ta eeldas, et me tulime suurele šokolaadi šopingule. Ega me tagasi ka ei hoidnud, proovisime ikka kõike ,lõpuks ostsime siis kõige väiksema kotikese apelsinimaitselisi  šokolaadinööpe. Seal oli sada grammi ja maksis kümme dollarit. Mõnus maiasmokkade atmosfäär oli selles majas.  Öö veetsime ühel kaljunukil. Hommikusööki tegime ühes pargis linnaääres, kus meile seltsiks laua ümber olid haned ja pardid, kes väga julgelt andsid märku, et midagi oleks vaja noka vahele. Ega me kadedad polnud. Esimeste külaliste sõbrad kõrvalasuvast tiigiäärest muidugi sellepeale ennast tagasi ei hoidnud ja tulid ka osa saama. See oli päris naljakas, kuidas nad meie ümber kogunesid ja sellepeale möödakäijate tähelepanu oli meile suunatud. Kes tegi pilti, kes viipas käega, kes lihtsalt möödaminnes naeratas. Järgmine peatus oli Albany. Seda rannikuäärt, mis läbib Walpole- Denmark- Albany, nimetatakse vikerkaare rannikuks. Kaunis teekond. Albany linnas kasutasime võimalust seljakotireisijatele mõeldud paigas, kus saab käia tasuta duši all. Nii see elu käib ,kui sul pole kodu ja oled pidevalt teel. Seiklus, mis hoiab sind ärkvel ja põnevil või murrab maha, valik on sinu. Me õhtustasime ühes pargis ja leidsime ööbimispaiga ühes metsatukas. Väike parkla, kust viis puudest värav metsaradapidi kes teab kuhu, pimedas võib-olla veidi sünge aga väike peidukoht. Sättisime hubaseks oma autovoodi ja vaatasime arvutist filmi. Millegipärast väljusin autost korraks kui ükshetk nägime autotulesid meie suunas , keegi lähenes meie paigale. Kutsusin Ainari. Võõra auto tuled pimestasid silmi ja me ei mõistnud, miks see peatus meie läheduses sellisel õhtutunnil. Ja siis justkui tundus , et keegi lehvitab sealt seest. Me olime Albany’s.  Paigas, kus elab üle 30 tuhande elaniku ei ole väga väike paik . Ma kartsin, et see võib olla ranger. . See tuli, mis meie silmi pimestas, oli Simon’i ja Clementin’i auto. Nad olid juhtumisi ka Albany’s ja kuna nad olid vähe valet teedpidi läinud, siis avastasid, et vasakule pöörab metsatukka tee, et seal ümberpööre teha.  Ja seal olime meie . Ja kes siis selgitab, kuidas sellised asjad juhtuvad. Me naersime neljakesi ja olime nõutud .Nii tore muidugi. Veelkord jällenägemisrõõm. Aga nad ei jäänud meiega, sest neil oli juba paik, kus nad ööbisid, kuskil mujal metsatukas, mis polnud esimene öö nende jaoks. Nad lihtsalt olid veidi eksinud. Ja me lobisesime ja siis soovisime head ööd ja jätsime hüvasti! Otsisime hommikusöögiks ilusat paika, enne seda käisime söögipoes ja me kohtasime seal Simon’it ja Clemenitine’i. Isegi ei imestanud enam selle üle J Einestasime neljakesi ühes armsas pargis väikse tiigiääres. Pärast seda läksid meie teed lahku. Uitasime linnapeal ja uudistasime ümbrust. Ühes rohelises pargis keetsime suppi ja ööseks leidsime taaskord ühe kena kaljunuki, kust kena vaade linnale. Oli saabunud torm. Taevas vilkus välgunooltest. Vihma sadas ja tuul oli tige ja kiire. Hommikuks oli torm vaibunud.  Märkasime autoaknast ühte meest kaljunukil. Aastaid umbes 70 ja ta tõstis käsi üles ja jalgu. Hommikuvõimlemine. Kui tore. Eemal majadest oli kuulda koera haukumist …

9. aprill olime teel Esperance’i. Siin  meenub üks päev Margaret Riveril , kui kohtasin rannal naist, kes ütles mulle, et ma oma teel kindlasti külastaksin sellist paika nagu Esperance. Ta ütles, et ta elas seal palju aastaid, aga  iga kord rannale jalutades ta vaatas enda ümber ja mõtles: milline imeline paik. Ühel laste mänguväljakul Albanys tegime viimase söögipeatuse. Kajakad kogu oma nahaalsuses pidades end julgeteks näpates meie toitu. Taas teel. Paremal kõrged mäetipud kaetud pilvevaibaga, meenutades Bali  saart. Osa teekonnast varjas metsaserv enda taga olevat, lõpuks ilmutades  suure kuldse põllu, kus lambakarjad suure villakuhja all end mugavalt tundsid rohtu närides. Wellstead roadhouse’is tegime kiire kohvipeatuse Sealt edasi vaid tohutu lage maa , kust paistis silmapiir igavikukaugusel. Vaid suured lambakarjad hiiglaslikul rohelisel maal. Üksikud möödasõitvad autod, mille juhid rõõmsalt lehvitavad-tervitavad. Loodus  koguaeg vahelduv. Varasem mägine maastik vahetunud tasase maaga. Taevas sombune. Kui võtad valge paberi. Tõmbad keskele joone. Värvid alumise osa roheliseks ja ülemise osa halliks. Just selline vaade. Lihtsalt kaks paralleelset värvi. Üheaegselt igav, ilus ja lihtne. Siis vasakul metsa tagant hallide pilvede vahelt  ilmub välja erekollane taevas, nagu päike üritaks toast õue trügida, kuid hallid pilved on liialt suured ja tugevad , et vastu punnida. Poole kuue ajal õhtul oli parempoolne taevas täitunud paduvihmast, väike vikerkaar püüdis püsti jääda, kui äike oma nooltega teda läbistas ja lõhkuda üritas. Lõpuks teine kaare pool maandus kaugel eemal põllul ja otse selle all kari rohtu söömas. Kella kuueks jõudsime selge taeva alla. Jerramungup.  Päike oli loojumas ja me pidime leidma ööbimispaiga. Leidsime koha jalgpalliväljaku lähedal metsaäärses parklas. Hommikul leidsime infokeskuse eest kena puhkeala, kus süüa teha. Seal olid lauad ja bbq pliit. Meile lähenes karavanbuss. Need oranžid kardinad tundusid tuttavad. Sama bussi olime näinud juba kusagil sõitmas. Sellel hommikul seal infokeskuse ees saime tuttavaks Geoffi ja Monicaga. Nad olid samuti teel. Tore keskealine paar. Vestlesime nendega nii meie kui nende teekonnast. Sellel hommikul tegime pannkooke. See oli tore tutvus ja meeldiv vestlus. Nad lahkusid enne meid, et jätkata oma teekonda. Olime endiselt teel Esperance’i. Ka päike tuli lõpuks välja ja muutis päeva selgemaks ja helgemaks.  Vahel on tee nii pikksirge, et silm näeb, kuidas peenike triip vaid lookleb kaugel kaugel ja see silmapiir seal nagu murraks selle. Hopetouni teeääres märkasime põllul karja kaamleid. Houptouni rannas liival nagu meie jaoks pandud puidust pink ja lauake, tegime rannal lõunasöögiks  kartuliputru. Valge liiv ja vesi ikka sama sinine nagu alati, kuid meil oli aeg edasi liikuda. Ükshetk märkasime vastassuunavööndis teel midagi valget liikumas, lähemale jõudes nägime väikest lambatalle. Kelle poole suundus suur rekka. Peatasime auto ja ma jooksin talle suunas, ta määgis õnnetult ja liikus minu poole. Krabasin ta sülle ja viisin autosse. Ta oli nii armas ja nii väike, nabanöörgi veel küljes. Tema õhuke beebikarv oli nii krussis ja nii harjumatu käele katsudes.  Ta määgis mõnda aega ja siis uinus mu süles. Väike lambabeebi sõitis meiega kaasa pikka maad kui me tema kodu otsisime. Paar talu, kus küsimas käisime, olid tühjad, kedagi polnud kodus. Lõpuks üks mees teadis arvata kellele lammas kuuluda võib. Leidsime veel ühe farmi. Esmalt ei paistnud sealgi kedagi kodus olevat, siis märkasime kaugelt põllul kuuri ning  lähenemas ühte meest. Liikusime sinna. See oligi lambabeebi kodu. Mees esmalt pakkus, et kas ma tahaksin teda endale. Ta võttis mu sülest oma lamba ja pani selle autokasti suurte koerte kõrvale, mille peale ma ehmusin hetkeks, kuid koerad võtsid teda kui oma venda ega üritanudki maha murda. Mees uuris, et kust me pärit oleme. Sellepeale, kui ütlesime, et oleme Eestist, viipas ta kahele noormehele eemal ja kutsus meie juurde. Nende nimed olid Ivar ja ja Tauno ja nad olid pärit Pärnust J Lobisesime ka nende poistega mõnda aega, kõik olid rõõmsad kodumaalasi kohates ja me asusime tagasi teele. Jäin igatsema seda väikest lambabeebit. Sellel teel oli palju põllumaad ja palju loomi. Enne kella kuute õhtul jõudsime Esperance’i.  Esimese öö veetsime sadamas. Paadid ja purjekad kiikusid vaiksel veel kuuvalguses loksutades õrnalt laineid vastu kaldaäärt. Sõime rannal hommikust. Tõotas tulla pilvine päev, kuid peagi ilmus nende tagant välja päikene. Võtsime rattad ja läksime linnapeale kolama. Tegime pikad sõidud mööda linna ja promenaadi. Lõunaks läksime tagasi rannale, kus peatus meie auto ning pärast lõunasööki taas ratastega sõitma. Sellel õhtupoolikul saime tuttavaks Muffiniga. Vahva 16 aastane koerapoiss, kelle peremees oli umbes kümme korda sama vana. Uskumatud tegelased olid nemad. Hämaras otsisime uut ööbimiskohta. Sõitsime mööda kaldaäärt ja peatusime, et jälgida surfareid lainetel. Tegime tiiru tuledes linnas. Öö veetsime Salmon Beach’i ja Blue Heaven Beach’i rannikul, just seal kus nad omavahel kohtuvad. Ookean lainetas ja möllas terve öö. Hommikul vara, kui kalamehed hakkasid kogunema, lahkusime , et minna Twilight Beach’i äärde end hommiku karastama ning einestama rannale . See oli peaaegu inimtühi, vaid mõned seljakotireisijad, kes olid seal öö veetnud. Ilmad olid jahedamad, seetõttu olid kõik rannad nii vaiksed. Istud seal liival ja lihtsalt sulandud selle vaatega ookeanile. See on nii hea. Hingele hea ja ilus. Kahjuks jõudsime meie siia sellisel jahedal ajal, kui sügis juba oli hõivanud maad ja varjas päikest oma hallide pilvede taga. Siiski on need rannad siin  tohutult kaunid ja me teame, et me tuleme siia ükskord tagasi. See on paik, mis kutsub sind tagasi. Me lahkusime Esperance’ist 12. aprillil, kui asusime teele Norseman’i poole. Meid saatmas soine maastik. Põikasime kauni tammi äärde ,mille läheduses olev mets peitis endas kadunud linna ja järve. Seal oli kunagi väike linn, mille asemel nüüd mets, kuid rajad on endiselt märgistatud siltidega, kus alles tänavanimed. Külastasime Bacon Hill’i, millelt ülim vaade kullakaevandusele ja soolajärvele ning kõike seda ümbritsemas tuhanded eukalüptipuud. Pidime öö veetma Norsemanis, kuna hakkas juba pimedaks kiskuma. Leidsime ühe linnaäärse pargi, et õhtust süüa . Linn justkui magas juba, kedagi polnud liikumas. Ühel hetkel , kui Ainar läks midagi autost tooma, kuulsin, et ta justkui teretab kedagi  väga tuttaval ja üllataval häälel, suunasin pilgu sinna ja nii uskumatu kui see ka ei tundunud, see oli Geoff. Nad olid samuti otsustanud enne pimedat peatuspaiga leida ning leidsid selleks parkla, mis asus täpselt meie lähedal, meie vahel oli vaid külalistekeskuse maja. Ta oli tulnud lihtsalt uudistama, et mis teiselpool maja pargis asub ja seal oli juhtumisi meie auto . No ei ole võimalik. Tõsiselt tore oli kohata neid jälle ja ka Geoff oli nii meeldivalt üllatunud, et ta palus meil oma tegemised katki jätta ning võtta autost kaks klaasi ning järgneda talle. Ta kutsus meid külla oma karavanbussi, kus Monica juba õhtusööki valmistas. Mahtusime täpselt mõnusalt sinna neljakesi mugavalt istuma. Monica tervitas meid sõbralikul häälel ja me naersime veel kaua seda, et nõnda jälle tee meid kokku viis. Geoff valas veini ja me vestlesime pikalt. Nad rääkisid enda elust, kuidas nad kohtusid ja abiellusid ja kuidas Geoff väga noorelt juba maailmas üksi rändama hakkas. Rääkisime erinevatest rahvustest ja kultuuridest, naersime erinevate keelte kõlade üle. Oli huvitav kuulata nende lugu. Inimeste, kellelt on midagi õppida, kuna nende elukogemus on mitmete aastate võrra suurem. Me mõtlesime, et sellel peab olema mingi põhjus ,miks me teed nõnda ristuvad. Nad andsid meile oma koduaadressi Toowoombas ja palusid, et me kirjutaksime neile, kui kunagi sinnakanti satume, siis läheksime nendele külla, et siis jutustaksime, kuidas on möödunud meie teekond võõrsil.  Nad olid lahked pakkuma meile öömaja oma kodus, kui peaksime sattuma sinnakanti. See oli tore tutvus ja ma jäin alati mõtlema selle üle ja uskuma, et me näeme neid ükskord jälle oma teel..  Järgmisel päeval asusime teele Nullabori poole. Nullabor Plain on maailma suurim lubjakivi üksik tükk, see moodustab poolringikujulise helepruuni rannikujoone, peaaegu  puudeta kõrbeala, läbi mille lookleb Austraalia suurim pikksirge tee.  Austraallaste jaoks on sellel oma kultuuriline tähendus. Nö hüüdlause „olen läbinud Nullabori“ on populaarne kleebistel ja postkaartidel ja suveniiridel. Öeldakse, et see on teekond, mille sa pead läbima vähemalt ükskord oma elus. Tegelikult saime liikuma alles keskpäeval kuna otsustasime enne pikka asustamata kõrbeteed lasta ära teha auto õlivahetuse, meie õnneks oli see võimalus Norsemanis olema.  Nullabori teel olime sõitnud vähem kui 100km kui märkasime teelt väljas eemal kõrbetaimede vahel helerohelist veekogu. Muidugi läksime seda uudistama. Olime autoga teelt välja sõitnud mõned meetrid kui pehme pinnas tõmbas meid enda sisse kinni. Pealt vaadates polnud aru saadagi, et maapind millele sõitsime, oli pehme muda, mitte midagi ei saanud enam teha. Mida rohkem üritasime, seda sügavamale maasse auto kaevus. Muda lendas laias kaares ja paras pudrumudru oli ümberringi. Parmud sõid ja päike lõõmas täiel kuumusel. Kõndisime teele ja hakkasime hääletama autosid sellel liiklushõredal teel. Sihtgrupp olid 4wd autod, et keegi saaks meid välja tõmmata ilma ,et ise kinni jääks. Kõik inimesed peatusid ja olid abivalmid, kuid suurte haagiste tõttu väljatõmbamine oli välistatud, paljud olid isegi nõus oma haagise eemaldama kui oleks olnud pime aeg, kuid päevaajal on ikkagi tõenäosus, et keegi saab aidata. Lõpuks peatusid kaks meest ja naine, kes kohe suure abivalmidusega kõik hakkasid oksi koguma ja rataste alla panema. Need inimesed tegelikult möödusid meist juba korra, kuid poolel teel keerasid tagasi , et küsida, kas on abi vaja. Lisaks peatus veel üks mees nende peatumise peale ja siis kõik jõud kokku pannes lükkasime meie armsa auto mudamülkast välja.  Aitäh oli suur nendele inimestele! Vahepeal oli väike hirm, et äkki keegi ei tulegi ja peame öö veetma seal mülkas, aga kokku  tegelikult oli möödunud vaid veidi üle tunni kui olime jälle teel. Muda lendas veel pikalt igast  august. Auto nägi välja nagu murjam. Väikese peatuse tegime Belladonia Roadhouse’is. Veel enne, kui alustasime läbimist 147 km pikkusel sirgel, käisime Old Telegraf Stationis, mille varemed olid kaldaäärsel liivaväljal säilinud. Pikk sirge tee. Nii kaugele kui silm veel ulatub, nagu pliiatsioon. Ümberringi vaid tühermaa-kõrb. Väikeste vahemaade järel oli kuivanud metsas  kämpimisalad, kus teelolijad saavad puhata ja veeta öö. Igal alal olid ka lõkkeplatsid, lauad-pingid, wc. Nendes paikades oli palju mahajäätud autosi ja ka teeäärtes. Osad katki sõidetud teelt kõrvale kaldudes või kokkupõrke tõttu loomadega . Teeääres võis kohata palju loomi, kes öiste rekkade poolt alla aetud, linnuparved nende kehadel nokkimas. Sellel teekonnal möödus meist korra ka politseiauto. Aegajalt lendlesid  kõrgel taevakohal suured kotkad. Caiguna Roadhouse’is saime käia 5 dollari eest sooja duši all. Kuna Nullabor Plain läbib kahte ajatsooni, siis peagi pidime kella edasi keerama 45 minutit. Olime jõudmas South Austraaliasse. Pimedaks läks nüüd juba enne kella kuute, kuid olime ikka teel, et leida ööbimispaik. Lõpuks jõudsime Coclebiddy roadhouse’ini ja peatusime seal puhkealal, kus saime mõnusalt õhtusööki valmistada. Öösel ärkasime krabina peale, mis kostus meie auto lähedalt. Avastasime, et prügikott, mille olime jätnud auto kõrvale, et hommikul valges ära visata, liikus. Täiesti pime oli ja kujutasime erinevaid variante ette, mis loomaga võiks tegu olla. Autost väljuda kohe ei julgenud. Siis tegime diili, et üks avab ukse ja teine näitab valgust koti suunas. Kuigi ülekaalus oli variant rebane, olime veidi ettevaatlikud. See oli nii naljakas, sest otse taskulambi tulesäras vaatas vastu metskass, kes miskit juba mätsutas seal. Ta ehmus päris kõvasti ja lippas kõrbe poole. Veidi aja möödudes oli sõber tagasi, kuna kott jälle krõbises, aga me ei lasknud enam end sellest häirida, las kõuts sööb kui on mida süüa, mõtlesime.  Kõutsi jaoks muidugi oli seal kotis pidu veel pikalt. Hommikul olid varesed kassi töö üle võtnud ja me lõpetasime selle pulli. Ajasime nad ära ja viskasime üsna õhukeseks tuhnitud koti prügikasti, lisaks pidime ümber auto tassitud jäänuseid korjama. Hommikusöögi lükkasime veidi edasi, kuni jõudsime ühele kämpimisplatsile. Taas teel olles,  ilmusid äkki ei tea kust, kaks takkusvillaga lammast, üsna kõrged pulstunud soengud olid neil, päris naljakad tegelased. Väike tee mis varsti kõrvale keeras , hoidis püsti silti, mis viitas, et eemal on mingi lookout. Põikasime korraks sellele rajale. Nägime seitset kängurut.  Lõpuks laius meie ees võimas vaade. Hiigel tühermaa-kõrb, millel miljon väikest puutupsu. Teerada, mis meid ringiga tagasi viis, oli üheltpoolt ääristatud suure mäenõlvaga, kus võis näha veel känguruid hüplemas ning mäest üles ronisid kohmakal sammul neli lammast, kes olid tõeliselt suured tuustipead. Oleks kohe tahtnud neid veits patsutada. Peagi võttis meid rajalt maha politsei, kes küsis juhilube ja mõned küsimused, kuid see olevat vaid mingi statistika eesmärgil. Ikka teel. Eemal tühermaal märkasime, nagu seal oleks kass ja koer, kuid viimane oli hoopis dingo, kes meie peatumise peale minema jooksis. Nad olid täpselt tee ääres ja eeldasime, et dingo vist jahtis kassi.  Veel känguruid ja veel. Lisaks nägime kahte rebast. Eucla roadhouse taga oli kaunis iluaed basseiniga. Kogu see aed oli tegelikult üks kõrge terrass, millelt oli vaade kaugele ookeanile ja sealt nägi teekonda liivaväljadeni. Lumivalge liiv. 14aprill olime jõudnud Lõuna-Austraaliasse. See oli enne kella nelja pärastlõunal.  Väga lähedal ookeanile. Sadas vihma jälle. Lühike vikerkaar taevas. Teeäärde ilmus aina rohkem märke, et puu-ja juurvilju ei tohi üle viia. Me sõime õunu terve tee, peaaegu kõik õunad, et mitte ära visata, aga keegi ei kontrollinud. Jõudsime rannikuääreni. Kaunis lookout. Sinine sinine lõputu vesi. Ja siis me nägime veel ühte dingot.  Kõrberohus piilumas. Nagu väike oranž kutsu. Tee, millel sõitsime oli, osaliselt ka lennukite hädamaandumisrada.  Järgmine vaateplatvorm oli Nullabori rahvuspark. Üksikud karavanid juba platsis.  Kõrge rannikuäär, kus kõrb kohtub ookeaniga. Peatusime seal kaldanukil, kuhu viis väike märgistamata tee. Ookean peksis terve öö vastu kallast, tuul oli metsik ja keskööks oli taevas nii selgeks muutunud. Miljonid tähed olid end ilmutanud. Hommikul äratas meid päike, kuna soojus tungis autosse. Dingod polnudki meie prügikotis nuuskimas käinud ega muud loomad, kuigi seal olid tuunikalakonservid, mis üsna hästi peaks loomanina äratama. Kell üheksa hommikul asusime uuesti teele. Järgmine peatus oli Nullabori põhiroadhouse nimega Nullabor. Nö põhipunkt sellel Eyre highway’l. Hakkas lõpusirgele jõudma see 1000km. Sõime hommikut piknikulaudadel ja 1dollari eest saime 5min kuuma duši. See oli odavaim tasuline dušš kogu meie rännaku jooksul. Lõuna-Austraalias pidavatki ju elu odavam olema. Peagi võisime siis öelda selle kuulsa lause „me oleme läbinud Nullabori!“ Möödusime ka vaalade jälgimise platvormist, kuid see õige aeg on vaid juunis  ja oktoobris. Ka kõrb hakkas läbi saama. Puud muutusid aina kõrgemateks ja mets tihedamaks. Järgmises roadhouse’is keetsime endale kohvi. Vahel oli see tegevus päris keeruline kui tuul oli väga tugev või vihma sadas. Penong oli esimene linnamoodi koht peale 1000km teekonda. See andis meile aimu, et oleme jõudnud tagasi nö tsivilisatsiooni. Karantiinis andsime raske südamega ära oma puu ja juurviljad. Hakkasime silmama aina rohkem aborigeene. Uue öö veetsime Wirrulas. See oli esimene öö, kui oli väga külm. Ninad olid jääs. Ärgates sõitsime kohe järgmise külani, et süüa seal hommikust. Kauni maastikuga ala viis meid suure kivini, mille äär oli kujult nagu hiidlaine. Ülesse ronides avanes kaunis kauge vaade üle põldude. Teel Port Augustasse oli maastik taas mägine. Tohutu mägine maa meie ümber, mille ühes osas ristusid kohakuti maantee ja raudtee. Üks mäe peal ja teine mäe all. Maapind oli koguaeg vahelduv. Kord kõrb, kord lopsakad põllud, kus lambad rohtu söömas. Sellel õhtul käisime Port Augustas kinos, mis oli nii hea vaheldus seljataha jäänud outbackile. Järgmine päev sõitsime Port Pierre’i, kuid sinna ööseks ei jäänud ,vaid põrutasime kohe edasi Adelaide’i. Kahes kohas oli tulekahi , taevas oli kaetud hiigelsuurte tossupilvedega. Korraks tekkis plaan, et teeks tööd nädala või kaks, kuna põikasime teele, mis läbis mitmeid viinamarjaistandusi. Igal pool viinamarju. Kaunis vaade põldudele, kuid siiski ei söendanud me kuskile sisse astuda, sest sama kiirelt otsustasime ümber, et me ikkagi ei taha veel tööle tagasi minna ja jätkasime oma trippi. 17 aprill jõudsime Adelaide’i. Veetsime öö kena järve ääres, järgmisel päeval külastasime pesumaja. Õhtul tegime linnapeal pika sõidu jalgratastega. Hommikul oli väga külm. Otsisime sooja duši ning otsustasime Adelaide’is lahkuda. Temperatuur oli sel hommikul vaid 10 plusskraadi. Olime ületamas ühte mäge kui ükshetk hakkas auto imeliku häält tegema ning õli hakkas lekkima. Sel hetkel polnud jõudnud veel linnast lahkuda ja meie õnneks asus esimene autoremonditöökoda üsna lähedal. Oli saabumas nädalavahetus , mis tähendas, et pidime kolmeks päevaks loobuma oma autost ning otsima endale öömaja kusagil mujal. Võtsime seljakotiga kaasa vaid olulised asjad ja hakkasime kõmpima kuhugile poole. Veetsime need kolm ööd äärelinnas ühes hotellis lukstoas, mille me saime tänu töötajate eksimuse tõttu ja selle kõik tavatoa hinnaga. Olime ülirahul. Tuba oli nagu korter, hea oli vahelduseks päris voodis magada ja nautida mugavusi. Need päevad veetsimegi enamasti hotellitoas, nautisime lihtsalt olemist, sõime maitsvaid snäkke ja õhtuti jõime veini. Õues oli tõeline koerailm, külm, kõle ja vihmane. Esmaspäeval saime kätte oma auto. Parandus läks meil maksma 730 dollarit. Ühe öö veetsime veel Adelaide’is ning 23 aprill lahkusime sealt. Plaanid olid nüüd natuke muutunud. Seoses eelarve muudatuste tõttu, otsustasime Melbourne’i külastuse vahele jätta ja lõigata teed sisemaadpidi.  Sellel teel nägime hiigelsuurt maasikafarmi ning muid huvitavaid viljapõlde. Juba enne keskpäeva jõudsime üle piiri  Victoria osariiki ning enne õhtut juba New South Wales’i osariiki. Teeääred olid täis citrusefarme, ühelpool mandarinid teiselpool apelsinid jne Näppasime ühest neist farmidest ka endale paar värsket vilja otse puult. Hea meelega oleks sinna tööle jäänud. Kohati läks tee üle kõrbemaastikuks taas ning siis hoopis saatsid meid pistaatsiapähkli istandused. NSW-is olid kiirtee äärtes hoopis nooblimad puhkealad. Lisaks WC-le oli pea igalpool ka tasuta dušivõimalus. Ühe öö veetsime kenas kohas nimega Sandy Point, see asus Hay’s. Metsatukas kena järv, lauad toolid, telgiplatsid, tualettruumid ja ööbimine oli seal tasuta, kena looduskaunis paik. Kuid ilm oli väga külm, ujumine oli paraku välistatud. Üks grupp inimesi korraldas seal paadiõppuseid. Hommikul olime taas ratastel,  möödudes suurtest maisipõldudest ja surnud kängurutest. Pärast lõunat olime juba Waga Waga’s ning tegime poesopingu ning otsisime uue kämpimispaiga ,kus öö veeta. Leidsime linna ääres metsa all ühe rohelise ala, kus juba karavanid end mugavalt sisse seadnud, leidsime ka oma autole ühe mõnusa puualuse platsi. Grillisime sel õhtul hiliste tundideni, sooja oli vaid 6 kraadi, kuid istusime fliistekid ümber ja oli täitsa mõnus karge metsaõhk ja ninas grillilõhn.  Sel ööl magasime mütsid peas. Hommikul üllatas meid siniselge taevas päikesega. Sellest sai mõnusalt karge ja ilus pannkoogihommik, puuokstel teretamas oma käreda lauluga lumivalged papagoid. Enne keskpäeva olime juba suunaga Sidney poole, meid saatmas kaunis mägine maastik ning lambad olid siin ja lambad olid seal. Võiks öelda , et populaarseim põlluloom . Ilusa mälestuse jättis teele jäänud Goulburn’i ajalooline linn, vanaaegsed majad ja haagisepark. Veetsime öö Moss Valc’i karavani platsil. Tol ööl oli täiskuu, taustaks helesinine-roosa taevas. Külm ilm sügiskirjude lehtedega puudel  lõi kodutunde. 26ndal kuupäeval jõudsime lõpuks Sidney eeslinna Campbell Town’i. Külastasime infokeskust, kus meeldiv daam, kes oli veendunud, et me oleme sakslased, andis meile infot Palmiranna, Sidney ja Sinimägede kohta. Kaunis ilm sellel päeval andis mõista, et oleme jõudnud veidi soojemasse kliimasse. Siis lõpuks sellel keskpäeval jõudsime Blue Mountain’s National Park’i.   Minu jaoks oli see olnud üks unistuste paik ja nüüd siis olime kohal. Sinimäed meie ümber. Uskumatult kaunid vaated. Katoomba’s juba olime 1000 m merepinnast kõrgemal. Kaunis juga mägedest alla voolamas, päiksekiirte sädelus selle vulinas. Three Sisters ning kõik muu kaunis ja imeline. See sinine kuma miljonitest eucalüptipuudest nendes meeletutes orgudes. Aborigeenitsenter kauni värvikireva kunstigalerii ja käsitööga. Jalutasime tagasi autoni ja otsustasime võtta rattad. Päris raske oli sõita mägedes, võttis ikka võhmale küll  aga nii ilus. Mõnes neist linnadest seal elaks hea meelega. Elu keset sinimägesid.. Muidugi külastasime ka Sinimägede šokolaadivabrikut, kust ostsime natuke magusat taskusse. Öö veetsime seal mägedes, sest ilmselgelt ühe päevaga ei jõua siin midagi teha. Siin võiks veeta nädalaid. Järgmise päeva kavas oli Scienic World. Taevatee viib vaguniga sind kõrgele vihmametsa kohale, 270 m pikk üle iidse oru ning 720 m kõrge. Läbipaistva põhja ja seintega vagun lubab hingematvaid vaateid Katoomba joale, Kolmele Õele ja Jamisoni orule, nii kaugele kuhu silm veel ulatub. Ning köistee, mis laskub alla orgu vaatega üle Sinimäe. Otse jaama, kust viib jalgtee läbi vihmametsa. See köistee on järsem ja suurim õhus olev köisraudtee kogu lõunapoolkeral. Ning õhuraudtee, kus sõiduajal saad kogeda kuni 64 kraadist kallakut otse Jamisoni orgu. See on 310 meetri pikkune tunnel läbi kaljuääre, millega pääseb samuti alla jaama ja vihmametsa. Meil oli ostetud päevapilet ning saime sõita kõigi kolme vaguniga palju hing ihkas. Imekaunis seiklus nende tohutute sinikumaga mägede orgudes. Jalutuskäik vihmametsa laudteel. Kohtasime imenaljakat lindu, kes suure puu all oksapuru riisus oma linnuvarvastega ega lasknud ennast häirida fotoaparaadi valgussähvatusest. Ümberringi eukalüpti ja tärpentini puud, mis on sobivaks koduks nii koaaladele kui ka opossumitele. Vana söekivi kaevandus ning liaanid puudelt alla rippumas. Sõitsime tagasi üles, et võtta autost dressipluusid, kuna all orus on päris jahe õhk, ning minna väiksele matkale mööda päris metsarada, mis viis kindluseni mägede keskel orus. See tee oli hoopis huvitavam. Mööda kõrgete mägede ääri sinises orus. Imeline seiklus vihmametsas. Linnud laulsid huvitaval häälel ning juga, mis helises meie kõrvus ning aegajalt meist lähedalt mööda voolas oma kristallselge veega, piisad tantsisklemas sädeleval kiviseinal. Kõrged ja rabedad järsakud, mille lagedamatel aladel oli tunda päikesesoojust enda peale laskumas. Kuna hämarduma hakkas üsna varakult, siis kaks kohalikku, kes meie matkal meist teisele poole möödusid, soovitasid meil teekond katkestada, kuna me ei jõua enne pimedat tagasi sealt kui soovime sihtpunkti jõuda ja pimedas on see teekond üsna ohtlik. Nad ütlesid, et mõne aja pärast saame teed lõigata ja jõuda enne valget üles tagasi. See varuväljapääs olid Golden Stairs trepid, milleni me jõudsime  üsna pea. See oli 800 m järsk mööda kaljuäärt otse üles mäetippu. Me olime nii võhmal kui lõpuks pärale jõudsime, see oli nii võimas kogemus. Siis mööda maanteed jalutasime läbi linna autoni. Selle öö veetsime üsna lähedal Kuldse Trepi alguses, ühel kõrgel mäenõlval, kus avastasime jalutades väikse lagendiku, millelt otse vaade üle Sinimägede. Grillisime kala loojangu ajal, mil oli seal vaade puude vahelt nagu läbi akna taevale, kus laiutas oranz-punakas triip ning sinine kuma üle mägede. Tähise taeva all lihtsalt istusime ja jälgisime seda imelist vaadet. See oli meie teine öö Sinimägedes. Südaöö paiku tuul tugevnes ja saabus torm- Puud olid nagu rahutud mägilased, kes jalgupidi maa küljes kinni ja lahti rabeleda püüdsid. Hommikuks oli tuul veel tugevamaks muutunud nagu tahaks mägesi paigast liigutada ja meie autot kuristiku lükata. Me ei söönud hommikust vaid tegime karge varajase seikluse . Külmas õhus , Kolme Õe varjus kõrgel kõrgel pingil istudes vaatasime üle kauni mäe, kuidas org ärkas udu seest. Kas oskab hing veel muud ihata.. Seekord ostsime kohvi kohvikust ja hommikusöögiks suure koti täie mandariine, kui olime juba taas teel. See oli 28 aprill ja olime jõudnud omadega Sidneysse. Selles linnas tundsime end kui kaks kirbupoega. Tornmajad olid nii suured justkui nad tahaks meid ära süüa. Parkimiskohta suures linnas leida on muidugi väga keeruline kuid meie õnneks oli pühapäev ja leidsime kergelt tasuta parkla. Võtsime rattad ja läksime linnapeale uudistama. Ilm oli päikseline. Käisime Sidney raamatukogus, kus oli just sel päeval kuulus näitus. Külastasime ooperimaja ja sulandusime sellesse suurde glamuuri inimhortide keskel. Me sõitsime jalgratastega kuni pimeduse saabumiseni ning sõime õhtust ühes pargis . See oli vahva ja põnev seiklus võõras suurlinnas. Pimedas, mööda kiirteed, läbi suurte tunnelite tohutus autodemeres, olime teel Palm Beach’i ehk Summer Bay’sse. Meid saatmas äärelinnad mägede otsas, mille kõrged tuled majade akendes paistsid pimedas nagu suured taevatähed. Milline võimas vaade. Kell seitse õhtul jõudsime pärale. Ma olin koguaeg nii elevil. See paik meenutas mulle vanaema ja vanaisa, kellega lapsena õhtuti telekast Kodus ja Võõrsil vaatasime. Ja lapsepõlvesõpru! See paik oli minu jaoks nii eriline paik ja ma ei suutnud üldse uskuda, et ma sinna jõudsin . Juba see mõte iseenesest oli nii nii äge. Ma ei suutnud ära oodata hommikut, et näha kõike seda päevavalges. Veetsime öö rannaäärses pargis ja kohe peatudes nägime põõsa ääres opossumit , kes nosis midagi seal. See oli meie esimene opossum. Väga nummar. Sellel õhtul helistasin oma lapsepõlve sõbrannale Veronikale ja ütlesin talle, et ma olen Summer Bays. Ilmselt oleks sellest piisanudki ja ma oleksin võinud sellega kõne lõpetada. Ma arvan, et ta oli umbes täpselt sama põnevil kui mina. No kui ülilahe ikka J Öö veetsime rannaääres. Olime ärkvel juba kella nelja ajal hommiku. Nägime päikesetõusu, kuidas helepunane kuma, mis langes veele, saatis aegamisi ära öö. Vaiksele veele ilmus tasapisi valgus, imeõrnad lained loksusid liivale ja peegeldasid taeva punakat tooni. See oli kaunis värvidemäng. Imeline päeva algus. Õige vaikselt avanes silmale Palm Beach. Tere hommikust, Summer Bay! Hommikusöögi valmistasime pargis ning pärast seda läksime otsima surfi klubi. Parkisime auto ühe tänava äärde ja sammusime rannale, et kasta vette varbad. Mulle hommikujooksis vastu mees, kes asus mind kõnetama. Ta küsis , et kas ma otsin varajasi surfilaineid ning kõnes mu aktsenti märgates uuris, et kust me tuleme. Ma rääkisin talle, kuidas ma tean Sumer Bay’d ja me rääkisime“ Kodus ja võõrsil“ seriaalist. Ta oli üllatunud, et nõnda võõras riigis nagu  Eesti, on see seriaal populaarne ja ikka kestab veel. Ta rääkis, et kui ta oli noor mees, siis käis ta siin samas rannal vaatamas filmivõtteid ja vestles näitlejatega ning palus autogramme ja ta soovis , et ehk avaneb meilegi see võimalus. Soovis meile kõike head ja hommikujooksis edasi mööda kaunist rannaäärt otse tõusvale päikesele vastu. Otse meie seljataga, kui me seisime näoga ranna poole, rannarohu taga väiksel nõlvakul  seisis surfiklubi kogu oma hiilguses. Väike lihtne majake, aga sama silt nagu televiisoris J Tiirutasime ümber maja ja üritasime luua seoseid ja tuttavaid mälupilte. Veetsime selle päeva seal samas rannal surfiklubi lähedal. Lebasime liival, ujusime. Korjasin merekarpe oma Summer Bay kollektsiooni . Nii imearmas paik, nii rahulik ja ilus. Võrratu rand, ümber mägede nõlvadel majad. Mida hing veel oskab tahta kui omada kodu sellises paigas.. Enne minekut tegime jalutuskäigu ümbruskonnas. Selline nostalgiline tunne valdas mind, justkui oleks varem siin olnud..  Nagu ilmselt kõik juba teavad, et tegelikult Palm Beach oli vaid väike osa kogu seriaalist, siis enamus majad ja kodud asusid päriselt üldse kaugemal sellest rannast, kuni Sidney’ni välja.  Minu suurimaks sooviks oli külastada haagiseparki, kuid me pidime asuma teele ja see park asus liiga kaugel. Kuid me siiski külastasime paari majakest, mis ei jäänud meie teekonnast väga kaugele. Me külastasime vana Beach House originaali. Seda rentisid algselt Adam ja Matt ning hiljem ostis selle maja ära Marylin, kes omakorda müüs selle hiljem Bobbyle ja Craig’ile ning kui Bobby suri siis läks see maja taas müüki ning ostjaks osutus Irene, kes teadaolevalt elab seriaalis endiselt selles samas majas. Nüüd asus see maja kõrge aia sees ja me maja ennast väga ei näinudki, lihtsalt oli teadmine, et selle aia taga asub see maja.  Ning Fisheri maja aastal 92-95. Sealt majast tuli välja naine, kelle jaoks me polnud ilmselt ainukesed tegelesed, kes tema kodu jõllitamas käivad. Me külastasime ka teist Fisheri maja, aastast 88-92. See oli maja, mida ma mäletasin nii selgelt, isegi võisin ette kujutada, et Donald Fisher astub kohe aeda J  Kui ma tol ajal väikse tüdrukuna koos vanaema ja vanaisaga Kodus ja võõrsil vaatasin, kes siis oleks võinud arvata , et ühel päeval ma lähen sinna teleka sisse..  Sellel teekonnal sõitsime läbi ka Sidney Olympia linnast, mida otsustasime kunagi veel tagasi avastama tulla. See oli kaunis päev nagu paljud eelnevad ja tulevased päevad. Olime teel , hämaral kiirteel. Kõrgete mägede vahel,  justkui oleks need teed raiutud mägede sisse. Järgneva öö veetsime kiirtee ääres asuva teenindusjaama parklas koos suurte rekkadega.   Juba nii palju päevi olime olnud teel, seigelnud kauneid kaugeid teid. Oli aeg taas jääda peatuma. Otsustasime nii. Otsustasime leida jälle töö.  Võtsime suuna Wee Waa poole, et külastada puuvilla farmide piirkondi. Veetsime öö Burning Mountain’i lähedal suure heinamaa ääres, eemal mägi ikka põles ja tossas. See oli külm öö, kuid järgmine päev saabus koos soojaga. Sõime hommikut päikselisel heinamaal nagu tõelised maalapsed. Oli alanud mai. Hobused teeääres oma uhkete lakkadega, mis lendlesid sügisese tuule käes, erksas looduses, kus esindatud kõik värvid, siiski suvesoe päike. Mõned kabjalised varjumas päikese eest tallides, mõnedel mantlid õlgadel, hõlmad külgedelt rippu, võrkmaskid silme ees. Keskpäeval jälitasime ühte cottoni autot, suured villapallid taga, valged tutid lendlemas meie esiklaasile. Kuni jõudsime puuvillatehaseni, kust me tööd küsisime, kuid vabu kohti ei olnud. Veetsime öö Wee Waa haagisepargis, kus meid vastu võttis tore mees Bruce. Seal elasid ka kaks eestlastest paarikest, kuid nendega me ei kohtunud. Järgmise öö veetsime Morees ühes jõeäärses pargis. Olime külastanud umbes nelja cottoni gin’i, kuid hooaeg oli juba peal ja vabu töökohti ei olnud kusagil. Võtsime kontakti ka ühe citruse farmiga ning helistasime ühte oliivifarmi, kuid keegi ei vastanud . Otsustasime lahkuda New South Wales’ist ning asuda teele Queenslandi poole. Olime sõitnud 70 km kui helises telefon . See oli keegi Chris oliivifarmist. Me saime töö! Sõitsime tagasi Moree’sse ning veetsime öö juba tuttavas pargis. Õhtul helistas meile uuesti Chris ja teatas, et võtaksime kindlasti kaasa söögipoolist, kuna farmi läheduses pole ühtegi linna ega poode. Äratus oli hommikul kell viis kottpimedas ja külmas, oli kuulda vaid vaikse jõe sulinat ja varajaste lindude laulu. Hommikukohvid võtsime Mackist. Asusime teele päikesetõusu saatel. Taevas oli kui leekides, nii ilus, et põletas silmi. Teeääres tervitamas lehmad ja kängurud , linnud tiirutamas oma varajasel lennul. Tõotas tulla kena päev. Oli saabunud 4. mai. Algamas oli 1. tööpäev uuel töökohal, mis osutus hoopis teistsuguseks kui me olime oodanud.  Chris oli horvaatlane, tumedat verd, pikka kasvu mees veidi küürus seljaga. Ühtegi teist inimest me tol päeval ei kohanud seal. Küll oli tal kolm koera, Holly, Blacky ja Whufy.  Esmalt tutvustas mees meile töötajatele mõeldud elamispinda, pisikesed räämas hütid keset heinamaad, väike köök, tualettruumid, dušš, õues bbq ahi ja pingid. Tekkis küsimus, et millal seal keegi viimati üldse elas? Jube räämas oli kõik aga mõtlesime, et pole hullu, koristame enda järgi ära ja teeme hubaseks. Siis me läksime põllule, kus mees polnud ise ilmselt väga pikka aega käinud, kuna talle endalegi üllatuseks tuli, et suur osa oliive on kuivanud  ja ripuvad puudel nagu rosinad. Polnud enam kahtluski, et olukord on kahtlane. Okei, siiski oli siledaid oliive ka veidi ja ülesandeks sai siis, et tohime korjata ainult neid oliive mis ei ole närtsinud. Ta ütles, et kui vihma vaid tuleks, siis see parandaks viljad ära. Olevat olnud pikka aega kuiv aeg ja vihmuteid ei olnud seal olemaski. Vaesed puud. Saime ilmselgelt aru, et siin pikka pidu ei ole, kuna pole midagi korjata. Mees ise ütles siis ka, et paar kolm päeva, heal juhul veidi rohkem ehk on siin tööd. Korjamine toimus suurtesse plasttünnidesse, mis olid täidetud pooleldi veega. 1 tünn sada taala. Korjasime sellistesse kottidesse nagu vanasti avokaadosi, kuid need siin olid poole väiksemad ja sellised kõvad, nagu pooleks lõigatud kohvrid, ühte kotti mahtus 10 kg oliive. Asusime tööle. Põld koosnes 15 000 oliivipuust. Töökäigus saime aru, et kui  võiks korjata kõiki oliive, siis teeniks päris hästi, kuid me pidime valima vaid mittekortsus ja musta värvi, see aeglustas meie tööd kõvasti. Kogu see aeg me itsitasime ikka täiega, sest nii kahtlane oli kõik, puude alused olid täis känguru kakajunne, nii hüljatud tundus see paik, kuid mees ise oli ka aegajalt meiega koos põllul ja korjas. Mõtlesime, et mis seal ikka , veedame selle tööpäeva lõpuni ja siis vaatab, mis saab. Mingeid pabereid me täitma ei pidanud ning olime isegi arvestanud sellega, et kui me otsustame enam mitte tulla, siis oleme teinud terve päeva tasuta tööd. Ükshetk see mees seisis mu puu all kui ma olin parasjagu redeli otsas ja suunas telefoni minu poole. Misasja? Teeb pilti v? Ah? Mõtlesin, et pealekauba mingi pervert ka, aga siis ta suundus Ainari poole ja samuti telefon käes, lõpuks ütles, et teeb videokõnet oma pojaga, kes elab New Yorgis ja tahtis talle näidata, et töö käib. Normaalne!  Me korjasime päevalõpuks  täis kõik kolm tünni. Läksime oma autoni, mees asjatas garaažis midagi. Garaaži kõrval oli suur oliivi tehas, kus tehakse sisse oliive ja oliiviõli jne, kuid mis tõenäoliselt ei olnud enam aktiivselt töös. Ütlesime mehele, et me kahjuks lahkume, kuna otsisime püsivamat tööd. Mees ütles, et ta mõistab ja saab aru. Ta läks tehasesse ning tagasi tulles andis meile kingituseks kaks pooleliitrist purki küüslauguga sisse tehtud oliive originaalsildiga ja puha ning liitrise pudeli oliiviõli. Mis oli väga kena temast ja mõtlesime, et ilmselt see ongi siis meie päeva tasu. Siis ta läks tuppa ning tagasi tulles ulatas meile sularahas 300 dollarit. Lisaks tõi meile ja endale külma õlle. Chris oli tegelikult üks tore , lihtsalt vana ja väsinud mees, kelle farm oli müügis. Ta pajatas lugusid Horvaatiast kuni õlled otsa said ja soovis meile head teed ning tänas, et vaevusime tulla. Me olime sõnatud ja kahetsesime teele asudes, et oleks võinud ikka jääda veel niikauaks kuni tööd oleks jätkunud J  Asusime teele pimedas, kui sekundiga nägime põõsast välja hüppamas kängurut, mäletasin vaid järsku pidurdust , kõva mütakat vastu auto vasakpoolset külge. Järgmisel hetkel me lihtsalt sõitsime nagu tavaliselt, mina nutsin, sest ma ei teadnud, mis sai sellest kängurust ja ma ei teadnud mis autoga juhtus. Aga auto sõitis edasi. Muidugi ma saan aru, et pimedas ei oleks keegi tahtnud tagasi sõita ja vaadata kas loomal on soolikad väljas või pea pooleks. Aintsu muidugi ütles mulle, et kui ta küljepeeglist tagasi vaatas, siis ta ei näinud kedagi maas lamamas ja ta ütles, et see känguru ilmselt sai ainult natuke viga ja hüppas metsa tagasi. Ma ei saanud kunagi teada ,kas ta valetas või mitte ja ma ei küsinud enam kunagi. Veidi aja pärast tegime ikkagi peatuse, et näha palju auto viga sai ja siiamaani on mõistmatu, et me ei leidnud ühtegi mõlki ega kriimu.. Olime juba kolmandat korda tagasi selles samas jõeäärses pargis, et seal öö veeta. Järgmine päev, 5.mai, jõudsime Queenslandi. Tee äärtes oli märgata palju troopilisemat loodust. Olime jõudnud soojemasse kliimasse. Me peatusime Toowoombas, see oli linna, kus elasid Geoff ja Monica. Mõtlesin, et meie tee ikkagi tõi meid jälle nende juurde. Me külastasime ühte tööbürood, kus meil õnne ei olnud ning veetsime seal linnas vaid ühe öö, kuna järgmisel päeval saime tööpakkumise õunafarmi Stanthorpe’is. Juba samal õhtul jõudsime Stanthorpe’i ning ööbisime otseses mõttes lihtsalt ühe puu all , autos muidugi.  See oli vast kõige külmem öö üldse. Siis ma igatsesin koju. Me ärkasime taas varahommikutundidel pimedas, et õigeks ajaks tööle jõuda, pidime vahetama riided ning midagi süüa kaasa panema. Oli kõle ja pime ja külm ja me ei teadnud, mis eesolev päev toob. Õunafarmi jõudes oli ikka veel hämar. Meid ootas ees mees, nimega Dino, vanakurat isiklikult. Algul tundus kõik ju tore, kuid hiljem selgus, et mees annaks isegi enda elu ära ühe õuna eest oma farmis. Meie töö nägi välja siis nii, et meil oli oma traktor, millel oli taga kolm pinni. Sõitsime sellega põllule ja asusime korjama. Kui pinnid täis, pidime viime need tagasi shedi jne. Põld oli muidugi mõnus, õunad olid nagu kunstõunad, suured ja punased ja milline lõhn seal puude vahel oli ,mm.  Korjamisreeglid olid muidugi nii ranged, et õuna võis katsuda a’la vaid kahe sõrmega ja õrnalt keerata varre otsast lahti ning kahte kätt korraga ei tohtinud kasutada ja tasu oli pinni pealt. Kuna me siiski tahtsime raha ka teenida, siis tegime veits pätti ikkagi, aga supervisor oli alati rahul ja ütles, et hea töö, kuna me olime väga kiired ja õunad olid terved, muljumata. Sama esimese tööpäeva lõpus leidsime endale ka elamispinna. See oli majake Denham’i tänaval. Suur aiaga maja, väikse sisehooviga, kus sai pesu kuivatada . Väike bbq ahi ning õuepink ja puidust laud. Uksel tuli meile vastu Aasia poiss nimega Young, kes justkui oleks välja ilmunud otse multifilist. Ta oli ühtlasi ka vastutav isik selles majas. Magaistube oli seal neli, lisaks suur köök, telekatuba ning vannituba ja kolm välisust, millest üks viis otse terrassile. Maja oli tegelikult päris kõle, kuna oli külm aeg aga inimesed olid seal toredad. Lisaks Youngile elas majas veel Aasia tüdruk Wing, prantslane Sam ja sakslane Dennis, lõpuks lisandus veel üks Aasia tüdruk Heidy. Nad kõik olid väga toredad inimesed, kuid sinna majja jäime peatuma vähem kui nädalaks, kuna vanakurat Dino sattus peale, kui Ainar puuotsast kaks õuna maha pillas ning ta otsustas meiega töösuhted lõpetada. Me töötasime seal farmis kolm päeva, kuid me polnud õnnetud, sest Stanthorpe oli nii kõle linn, ilmselt ka seetõttu, et talv oli algamas ja maja oli ka üsna kõle seetõttu, aga meil jäi tore mälestus inimestest, kes seal elasid ja selle kolme päeva eest tööl, saime hiljem tasu 540 dollarit nägu, millega me olime väga rahul. Laupäeval pakkisime oma asjad. Poodides olid vaateaknad täis emadepäeva kaunistusi, mis tegi meele härdaks veidi. Pühapäeval, 12.mail, lahkusime Stanthorpe’ist, pakkisime taaskord asjad, jätsime hüvasti majaga Denham’i tänaval ning samal päeval kella poole neljaks jõudsime juba omadega Brisbane’i ning hilisõhtuks Sunshine Coast’ile, kus veetsime öö sealses koerterannas, see oli ilus soe õhtu, olime jälle teises kliimas ja veel imelisem oli hommik. Vedasime oma laua rannale ja toolid, otse sillerdava vee ääres soojal liival küpsetasime muna ja peekonit, jõime kuuma kohvi ja jälgisime kuidas rand täitus sadade kutsudega, keda peremehed olid hommikujalutama toonud. Inimesed kõnetasid meid ja ütlesid, et kes leiaks veel ilusama paiga hommikusöögiks J Nautisime seda hommikut ja tõdesime, et oleme oma teekonnal jõudnud idakaldale.  Võib-olla olime veidi väsinud sellest rännakust, kuid jälle üks kogemustepagas oli punnis ja lukk hästi kinni ei läinud. Ega polnudki muud kui võtta ette uus pagas. Selle põhja mahtus kõige esimesena Ban Ban Spring’s- kohtumiseni seal!