Elu suurel liivasaarel ehk Frazer Island

Üllatuslik tagasipöördumine Stanthorpe’i ehk õunafarm nr 2 ja kuidas me hakkasime kalameesteks.

Niisiis tol Austraalia päeval saime kirja, vastuse ühest farmist , meile pakuti tööd Stanthorpe’i. Nagu juba mainitud, see linn ei jätnud meile endast eriti head mälestust ja me poleks uskunud, et sinna tagasi pöördume. Sellel hetkel olime ka rahaliselt tegelikult väga heas seisus ja otsest vajadust polnud tööle veel minna, aga nagu eestlasele omane, näpud natuke ikka sügelesid töö järele ja alati on hea ennast rohkem kindlustada, teadmata, millal järgmine kord oleks see võimalus tulnud  Võtsime vastu otsuse, et lähme teeme natuke tööd ja kogume raha juurde. Seal kirjas seisiki, et tööd jagub paariks nädalaks, see sobis meile. Asusime taas teele Stanthorpe’i poole. See teekond viis meid kokku eestlase Mikuga, kahekümnendates noormees, igati viks ja viisakas, keda me kohtasime esimest korda elus Brisbane’is , kust me ta endaga kampa võtsime. Seal kirjas, kus meid tööle kutsuti, oli info, et üks eesti noormees Mikk on samuti teel sinna samasse farmi, kuid ta on ilma autota ja et kas oleks võimalik ta peale võtta Brisbane’ist. Meile meenus , kui kunagi Eloga koos oma esimesse öökohta jõudsime, nüüd oli tore teha samasugune teene kellegile teisele, kuigi  me polnud Mikku varasemalt näinud, ega teadnud temast suurt, osutus ta väga toredaks poisiks, kelle võtsime rõõmuga oma seltsi.   Tol päeval jõudsime Stanthorpe’i üsna varakult, et külastada veel kohaliku tööbürood ja täita seal mõned paberid ning jõudsime teha lähedal pargis väikse bbq eine. Samal õhtul leidsime ka uue elamise.

Esimene tööpäev tolles farmis möödus ainult eestlaste seltsis, välja arvatud ülemus ja kohalikud töötajad. Tööle sõit elukohast kestis pool tundi läbi käänulist metsateed, kus meid alati tervitasid hüplevad kängurud kui ka ka teeääres autode alla jäänud kängurute laibad. Töö toimus meil kolmekesi tiimis. Juba kolmanadal tööpäeval ütles ülemus, et oleme end väga hästi tõestanud ja pakkus meile kahe nädala asemel tööd kuni neljaks kuuks, mis ei läinud tegelikult kokku meie plaanidega, samas olime väga rõõmsad, et meie tööd hinnati kõrgelt . Tol päeval me aga ei julenud mainida, et me tegelikult nii pikaks ei jää. See farm oli hoopis erinev varasemast õunafamist selles linnas, siin võis vabalt õunu süüa nii palju kui jaksasid. Muidugi korjamisreegel oli ikkagi range, pidid olema kiire ja tugev ning samas kohtlema õunu nagu tooreid kanamune, õrnalt, et üksi muljumisjälg ei oleks viljal.

Maja, milles, elasime oli pooleldi õudustemaja, se oli väga rõske, räpane ja must, seal elutsesid hiired, kes sõid meie kuivained kõik ära, augustasid meie maiustusi ja isegi meie asju. Põrandad olid kaetud üleni vaipadega, mis pooleldi hallitasid ja need olid koduks sadadele prussakatele, nälkjatele, kes ringi siblisid nii ööl kui päeval. Selle olukorra tegi veel creepymaks see, et meie magamisase asus madratsil, nende samade vaipade peal. Tuba, milles Ainariga elasime oli hämar. Võidunud kardinaga kaetud akna taga polnud mitte vaade õuele vaid selle taga asetses vana linnaliinibuss. Kui me vaatasime aknast välja siis me vaatasime tegelikult bussiaknast sisse, milles paiknesid vanad tolmunud bussiistmed kaetud ämblikuvõrkudega. See oli üsnagi õudusttekitav, eriti öösiti. Õhtu hakul tõmbasin alati vanad võidunud pitskardinad üleni akna ette, et võimalikult vähe oma ettekujutusvõimet toita ja öösiti seal bussiistmetel „reisijate“ nägusid näha. Elutuba, kui seda nii nimetada võib, oli väga suur ja sellest oli tehtud nö trennisaal, hoidsime seal oma jalgrattaid ja Ainar tegi vahest pärast tööd seal isegi trenni. See maja oli niivõrd imelik ja segane, et seda kirjeldada on isegi keeruline. Ilmselt tekib nii mõnelgi küsimus, et miks me sinna urkasse kolisime. Selles linnas on üldse väga keeruline leida elukohta ja isegi sellised õudustemajad on üsna kallid. Tegelikult oli iva ka selles, et inimene, kes selle koha meile võimaldas, oli toosama poiss Lauri , kelle kaudu me selle töö saime ja kes ise elas seal samas majas koos oma eestlasest tüdruku Eleriga. Lauri oli ise elanud seal juba väga kaua ja see maja kuulus selle sama farmi omanikule, kus me töötasime. Selle maja kõrval asus farmi pakkimismaja, mille hoovis rippus meie pesunöör, kus meie kuivavad riided olid alati kaetud erinevate pisikeste külalistega.  Meie maja väisukse kõrval asuvas praos elas keegi sirtsuv tegelane. Iga õhtu , kui päike loojus, hakkas tema kõval häälel sirtsuma nagu laulaks ööserenaadi ja kui päike hakkas uuesti tõusma hommikul, jäi tema vait. Üritasime korduvalt teda üles leida, aga ta oli nagu majavaim, keda oli kuulda, aga näha mitte kunagi.

Me töötasime ka laupäeviti , juba tol esimesel laupäeval , see oli 1 veebruar, töötasime terve pika päeva ja see oli ka esimene päev, kui paistis päike ja oli tunda et suvi on jõudnud Stanthorpe’i. Saime tuttavaks farmi koera Enzoga. See oli esimene kord kui me töötasime nö kodufarmis, mis asus vaid 5 km läheduses meie elukohast. Kui varasemalt korjasime ainult punaseid õunu siis nüüd oli vaja teha kõik puud tühjaks. Need olid noored puud, mis kasvasid pika rohu sees. Mikk sai oma esimese puugi ja mind tervitas korjamiskoti peal punaselgämblik, just see sama surmav ämblik, keda kõik kardavad kui tuld..  Need esimesed kuus päeva töötamist üle pika aja võtsid kenasti läbi ja valmistasime õhtul ise jäätist , teadmisega ,e t homme on vaba päev.

Hommikul tervitas meid väisukse ees suur karvajalgne ämblik, kes oli vist uudistama tulnud , kuna oli pannkoogipühapäev. See oli ka pesupäev meie jaoks ja see oli väga ilusa ilmaga päev, mistõttu otsustasime teha väikse tripi Robert Channon Wines veiniistandusse. See oli maaliline koht, kus esmalt väravas võttis meid vastu väike koerapoeg. Paremat kätt oli Laulva Järve kohvik, mille seest oli ilus vaade tammile, mille veetase oli langenud ja see lookles üle oruks. Ostsime kaks veini . Kokkamisveinid ehk toiduvalmistamiseks mõeldud veinid maksid selles istanduses ainult 2 dollarit, aga maitselt olid need ikka väga head ka niisama joomiseks. Järgmisena jõudsime Kuupaiste istandusse , kus oli kaunis vaade mägedele üle viinamarjapõldude. Seal elas kolme jalaga koer Shadow. Leti taga oli väga sõbralik mees , kellega venis jutt meil pikkaks kui jäime veine maitsma.  Ostsime 26 dollari eest pudeli , mis oli üks 24 pudelist , mida enam ei toodeta. Selles istanduses oli diil, et kui hakkad veiniklubi liikmeks, siis saad kaks ööd seal tasuta ööbida , juua lõputult veini , süüa lõhet jne. Klubiliikmemaksumus oli mitmetes sadades dollarites ja arvestades, et meie plaanid Stanthorpe’ga ei olnud väga pikad siis ei me ei leidnud, et see oleks olnud mõistlik tehing .

Esmaspäev jätkus taas tööhoos. Õunapuude ridade vahel vaatasid meiega pidevalt tõtt kängurud, helerohelised konnad ja farmikoer Enzo valvas meid. Juurde tuli uusi töötajaid, kes olid taas rahvuselt eestlased. Farmi omanik oligi üsna põhimõttekindel just eestlaste suhtes, nimetades meid töökateks ja tublideks inimesteks, kelle peale saab alati kindel olla.

Töölt majja jõudes, oli Eleri saanud kätte ebayst oma tellimuse. Lihasööja taim, kellele me söötsime kärbseid ja juustu.

Uuel hommikul avastasin, et hiired olid mu kohvri katki närinud. Selle sees kahe tasku vahel oli suur auk ja paar väiksemat auku ja riiete vahel olid kakajunnid. Kuigi kohver oli suletud , olid nad ligi pääsenud luku vahelt läbi imepisikese ava. Ka tähtsaid pabereid , nt pass ja muud dokumendid, ei saanud kuskil laokile jätta sest nälkjad võisid need vabalt nahka pista, kes seal omavoliliselt tegutsesid , kui me kodust ära olime. Jutt käib ikkagi paksudest limastest hiigelsuurtest rõvedatest nälkjatest, keda minu silmad polnud kunagi varem isegi ette kujutanud. Õnneks olid nad aeglased. Vahel töölt tulles oli näha nende limast teekonda , isegi kui nad olid ükse alt jõudnud meie toani, siis voodi ja kohvrini oleks läinud veel vblla üks päev aega, aga me jõudsime tavaliselt ette ja tegime neile tuhatnelja. Õigemini Ainar tegi. Kolmapäeval tööle sõites olid puude tipud udusse peidetud, vihma sadas õrnalt ja kõik õunapuud tilkusid. Lahkusime töölt lõuan ajal , kuna riided olid läbimärjad, ülemus suhtus väga mõistvalt. Otsisime linnas vihmariideid poodidest. Lõpuks Ainar leidis kohalikust kirparist tibukollase vihmamantli ja Mikk sai helesinise jaki, mina aga jäin tühjade pihkudega. Kohalik ehituspood müüs korralikke vihmakostüüme, aga müüa ütles, et s ja xs suuruseid enam ammu ei tellita kuna kohalikud on liiga paksud ja sellist kaupa ei osteta.

Reedel saime kella kolmest vabaks, mis sobis meile hästi, saime varem õhtale. Sellel päeval olid hiired jälle tööd teinud , paigaldasime kaks uut hiirelõksu ja mürki. Sellel õhtul käis külalisi ja muljetati aegadest kui nad ise kuangi selles majas olid elanud ja kuidas nälkjad olid nende passe maitsnud.

Laupäeva hommikul olid autod märjad ja me teadsime, et tõotab tulla märg ja külm tööpäev, samas lohutas meid teadminek, et umbes nädala pärast oleme siit läinud. Sellel päeval korjasime pirne. See oli hea vaheldus õuntele, kuid pirnide korjamine on nõks keerulisem, kuna vili ei tule nii kergelt oksaküljest lahti, sest pirnid on järelküpsevad ja neid korjatakse täitsa rohelistena. Pärast puult korjamist jäävad need kolmeks kuuks külma ruumi seisma, kus nad järelküpsevad. Viljad, mis puuküljes juba küpsenud olid, võisime ära süüa, need olid ilusad kollased ja pehmed ja imemaitsvad. Samuti mahakukkunud viljad, mis olid juba küpseks saanud, pistsime nahka,sest need olid supermaitsvad. Ülemus andis meile valida, et võime teha lõuna, millal tahame, aga need pirnipuu read peame ära lõpetama, siis oleme vabad. Pausi me ei teinudki, lõpetasime oma töö ja olime juba poole ühest vabad. Ilm oli ideaalne ning sellest päevast alates sai alguse meie kalapüügi kirg. . Ostsime poest oma esimese õnge ja otsustasime kalameesteks hakata. Läksime King Storm dam’i äärde kalale , meiega koos Elerin ja Mikk. Sillal oli silt , et kalapüügiks on vaja luba ja tundus mõistlik minna kalapoest küsima selle kohta. Meie , tüdrukud, jäime sillale peesitama , kui poisid kalapoodi otsima läksid, kuid kõik poed olid suletud ja saime teha kalastusloa online’is. Ühtegi teist kalameest polnud silmapiiril näha , mis selgitas nii mõndagi, et miks meil kala ei näkanud. Kes pidas niisama perega piknikku, kes sõitis veesuuskadel. Kaldaäär oli täis austreid, mida kasutasime kalasöödaks . Päike siras taevas, vesi sillerdas ja peegeldas päikesele vastu. Õrn laine loksus mööda sillaäärt. Kuigi me tol õhtul kalapraadi siiski ei saanud, oli see tore päev ja imeline õhtu, kui loojangu ajal kella seitsme paiku saatis meid peade kohal helesinise ja roosakirju taevas.

Pühapäev möödus samuti kalamehi mängides. Esmalt katsetasime taas King Storm tammi ääres, hiljem eemal jõe ääres, mis osutus hoopis kellegi farmi veevõtukohaks. Proovisime ka infokeskuse juures oleva jõeääres , kuid  kohalik hoiatas , et neis vetes ujub punakõht madu, kes on väga ohtlik, et me oleksime ettevaatlikud ja ise vette väga ei kipuks, mees ise oli paadiga veel. Kuritegelast ennast me ei kohanud kuid leidsime ussinaha. Kalasöödaks kasutasime härja südant ja maisi, kuid ei näkanud miskitki. Meid tervitas vaid kilpkonn ja rõõm oli ilusast ilmast. Sellest õhtust kujunes lõpusk sushi ja rummiõhtu.

Uus nädal algas kõrbekuumusega. Ilmateade näitas 31 ja tajutav oli 40 ligi. Tohutult palav. Hommikul oli suur udu üle taeva justkui vangistanud kogu looduse enda alla. Sellel päeval, 10 veebruaril, 2014 saatsime selle aasta esimesed postkaardi Eesti poole teele. Sellel õhtul ukerdas koridoris hiireke, kes mind ehmatas. Komberdas väga aeglaselt, tõenäoliselt oli mürki söönud ja see mõjuma hakanud, hingeldas teine nurgas tükka ega. Tol hetkel oli isegi temast natuke kahju. Järgmisel hommikul leidsime köögis olevast hiirelõksust nälkja. Nälkjas selle kõige suuremas mõistes, ta oli jube paks ja rõve, u 10 cm pikk ja paks magu ees, lutsutas juustutükki, mis oli lõksu küljes ja klamber isegi polnud kinni löönud. Tundus kaval sell, kuid ta lõpetas oma elupäevad tühjas moosipurgis prügikastis. Vähemalt suri õnnelikult, moosi limpsides. Kuni nädala lõpuni oli tohutult kuum , üldsielt saime neil päevil tunnike või paar varem vabaks. Rauast redelid, millel ronisime, et jõuda kõrgemal asuvate viljadeni, olid nii kuumad, et kui palja nahaga sinna vastu läksid siis jättis põletushaava, üks eesti tüdruk kukkus kõrgelt redelilt alla ja redel kukkus talle otsa, ta sai päris korralikult vigastada. Reedel oli sõbrapäev, mis sellest päevast alates tähistab Leo sünnipäeva. Tulin tol õhtul duši alt pärast tööpäeva ja tuppa jõudes istus kohvri otsas pruun mängukaru, kes rääkis, väga Ainari häälega. Nimelt Ainar istus kapis peidus ja mängis rääkivat karu. See oli minu valentinipäeva kink ja me panime talle nimeks Leo. See nimi sündis sellest , et kui mu pere saatis mulle meie esimesel teekonnal võõrsil sünnipäevaks Maarja plaadi, siis me hakkasime koguaeg seda kuulama, kui me ringi reisisime ja seal ühes laulus on selline koht: viibib hommikune post, kohvki voodis ümber läeb, keegi on Leo.. Me alati diskuteerisime selle üle. Nüüd sai asi selgeks, nüüd me teame , kes on  Leo. Sellest päevast alates sai Leost meie reisitalisman.

Laupäeval võtsime ette tripi Boonoo Boonoo rahvusparki, see New South Wales’is asuv rahvuspark on väga maaliline paik , mida paljud külastama suunduvad. Nagu nimigi ütleb, sellest voolad läbi Boonoo Boonoo jõgi, kus on 210 meetrine veekosk ja vihmamets sügavate orgudega, mille kivimites on tohutu hulk erinevaid allikaid, milles saab ujuda. Vesi seal on mõnusalt karge ja jahutav just sellistel kuumadel päevadel. Esmalt on see natuke aukartust tekitav aga kui juba sisse sulpsad , siis see tunne on võimas ja tahakski sinna mõnulema jääda. Selline värskus ja puhtus kaunis looduses. Matkasime seal ringi kõrgetel kivinukkidel, kust avanes imeline vaade kogu pargile, allikatele ja koskedele. Me kohtasime seal sakslasi Jutat ja Ollyt, vanuselt keskealised, kes rääkisid loo sellest kuidas nemadki kunagi seljakotiränduritena Austraaliat avastama tulid ja siis lõpuks siia jäidki. Nende kodu asub Byron Bays ja nad küsisid, et kas me ei tahaks minna nende koju vabarahtlikku tööd tegema , samal ajal nende juures elades. See pakkumine oli väga üllas ja nad ise olid väga toredad aga , kuna me olime olnud nii iseseisvad, siis eelistasime ikkagi teha päris tööd ja ise maad avastada. Rahvuspargi üks osa on Morgans Gully, kraniitkiviväljad ning ajaloolise tähendusega paik, kus vanasti olid kullakaevandused. Tohutu hulk metslilli ja veeauke, kus kohatsime väga pikka ja peenikest  paelussi taolist roomajat, musta-kollasekirjut hiigelpapagoid, tohutuid sipelgapesasid ja muidugi känguruid väikseid ja suuri. Kui me koskede juurest hakkasime lahkuma, algas sadu, kui mööda metsateed tagasi autoni liikusime, õhus oli värske metsalõhn ja vihmalõhn, see oli suur sõõm loodust meie sõõrmetes. Ainari jalale tekkis pärast seda seiklust mingi hiigelkupp. Kes teda näris seda ei saanudki teada.

Pühapäeval tegime Miku ja Ainariga oma viimase kalastustripi Tormikuninga tammi ääres. Püüdsime alguses peekoniga, siis karpidega. Õhus oli leitsak, skuutrid tiirutasid tammivees, pered pidasid piknikuid. Hakkasime aina rohkem märkama oma kehadel erinevat löövet ja sügelust. Päike väsitas ja tegi loiuks. Sellel päeval kuivas meie maja vihmaveetünnist vesi , me ei sanud pesta , ega joogivett. Andrew, meie ülemus, lahendas siiski olukorra ja sai võimaluse täita tünnid varukaevu veega. Neil päevil oli kõrbekuumus. Esmaspäeva hommikul teatasime ülemusele, et me homme enam ei tule. Meil oli juba mõnda ega peas plaan jõuda minu sünnipäevaks Frazeri saarele. Veidi süümepiinad olid küll, et me nii lühikese etteteatamisega lahkumas olime ja tegelikult olime tööga väga rahul ja ülemus pooldas meid väga, lihtsalt see maja tekitas päris palju vastumeelt ja mõte, et ookean on meist kaugel, pani igatsema selle vabaduse järele. Andrew oli väga mõistev, ta sai aru, et selliseid asju juhtub tihti, kuna kõik töölised on siiski rändurid ja kunagi ei tea mis homne päev toob.  Saime veel paar päeva võimaluse peatuda selles õudustemajas, et pakkida oma asjad.  Terve teisipäeva pesime pesu , küpsetasime pannkooke, ostsime romulast uued autoukselingid ja Ainar vahetas konditsioneeririhma ära. Allkirjastasime ülemuse naise juures viimased paberid . Sorteerisime oma asju, et varahommikuks valmis olla. Äratus oli kell viis hommikul. Pakkisime kohvrid autosse ja head aega Stanthorpe. See minek oli kiire ja polnud nii raske, samas jäi meist maha ikkagi mõnusaid mälestusi ja see aeg oli siiski väärt olemist. Omad kogemused igal lool. Meie kambas oli endiselt Mikk ja meie uus sõber Leo.  Sellel päeval leidsime ennast jälle üles Toowoombas, vana hea Toowoomba, armas ja kodune, kuid me vaid sõitsime läbi sellest juba tuttavast linnast , külastasime K-Marti,kust Mikk ostis 15 dollari eest endale telgi ja soetasime mõned uued suveriided. Külastasime 100 kella maja , mis asub vahetult enne seda teed, kuhu viib meie vana avokaadofarm nr 3-ni. See hetk oli täis nostalgiat, see väike teelõik , mis meist kaugusesse kadus, vaid oma silmades me teadsime, kuidas see tee kulgeb edasi ja kuhu see jõuab..  1000 kella maja on saksahõnguline suveniiripood, mis on täis tuhandeid käokellasid, hiigelsuuri ja imepisikesi , seal on vanaaegseid muusikakaste ja imelisi nipsasjakesi.

Õhtuhämaruses jõudsime Harvey Baysse. Selles armsas ookeaniäärses linnakeses olime kord Ainariga juba olnud. Ostsime poest kogu söögipoolise, mis varuda andis. Aeg oli hiline. Kõik karavan pargid olid juba suletud, vastuvõttude uksed olid lukus. Peatusime ühes karavan pargis, kus me olime kord varem Ainariga juba ööbinud, kuid seekord tasuta, sest polnud kedagi kellele raha maksta. Jalutasime õhtul rannal, soe tuul paitas põski. Hilisõhtul oli soojakraade 28. Rõõm olla tagasi veeläheduses. See oli taaskohtumine ookeaniga, see oli vabadus. Öö oli väga palav , kuid me ei heitnud meelt, sest meil oli laintelaul...

Kuidas me jõudsime Tweed Riveri äärde ehk elu jõe ääres.

Sõitsime veelkord läbi Stuarti tänava maja juurest, võtsime oma krokodillid ja jätsime kingituse Joanile, maja omanikule, tänutäheks, et saime oma auto jätta sinnna parkima kolmeks kuuks. Teda ennast me ei kohanud sel päeval ja Martin ja Katrin olid tööl kuid jätsime kingituse teiste üürnike kätte. Kingituseks oli pudel Vana Tallinnat ja assortiikarp Tuhat Tänu. See oli viimane kord kui me olime selle maja juures, see oli hüvastijätt selle mälestusega, mis meist sinna maha jäi.. Teel välja Toowoombast oli 4km allamäge laskumist, ümberringi hingemattev vaade. Poolepeal tegime söögipeatuse Mcdonaldsis ning ostsime kaasa mangot ja arbuusi. Sõitsime mööda roosikasvatusest ja emu farmist kus juba eemalt oli näha kõveraid päid üle aia vingerdamas. Sõitsime läbi Brisbanei , et vältida tasulist tolliteed. Määdusime ka maasikafarmist  ja tundsime taas seda vabadusetunnet olla jälle nõnda teel. Puudel värvilised papagoid lendelmas. Enne jõudmist  kaunisse jõeäärsesse linna nimega Robina , eeslinnas kolm meest lennutamas järve ääres suurel muruplatsil mudellennukeid. Selle öö veetsime Nerang järve ääres, seal oli Skate park ja paadisadam, see oli kohutavalt palav öö, raske oli uinuda, rohutirtsud siristasid kooris ja unetud kekod vilistasid öölaule. Ärkasime juba veidi pärast kella kuute , tegime kohvi ja putru, huvitavad linnukesed oksal teretamas, päike sillerdas igalpool, taustal kaugel suurlinna toonid. Kella poole kaheni istusime ühes kohvikus kasutades interneti ja uurides tööasju. Hiljem sõitsime Coolangatale, Greenmouth beachile, olime osaliselt juba new South Walesis, asusime täpselt piiri peal. Ujusime, kulutasime vana bodyboardi, eemal rannavalve pidas vahti inimeste järgi kes hiigellainetes kirpudena sabistasid, surfarite hordid nende harjadel, millimallikad kaldaliival, oli imelik tõdeda, et olime jälle selle helesinise vee ääres, see tunne oli vapustav, hing ei osanudki tahta muud. Pikutasime, jalutasime kaljuäärsel teel, mis lookles ranna ääres suure mäe künkal, kaunis vaade alla hiiglasele rannale, kust paistsid inimesed nagu täpid suures sinises vees, ilus ülevaade surfaritest, suured sisalikud igalpool, jahutamas end veekraanide all silla ääres, sõbralikud, mõned inimesed toitsid neid saiapuruga. Neil olid hiigelvarbad nii naljakad. Päev hakkas looja minema tasapisi, pesime end rannaduši all puhtaks soolasest veest ja asusime uut ööbimispaika otsima. Leidsime ühe paadisadama, see oligi Tweed River, mille äärde me peatuma jäime. Sel õhtul me veel ei teadnud et jääme siia peatuma pikemalt kui arvasime. Tol õhtul saime me kaks vastust tööpakkumise kohta ja juba homseks kella kümneks hommikul oli meil kokku lepitud töövestlus. Sõime õhtuks tuunikala ja Eesti leiba. Hiljem nautisime head arbuusi selle ilusa paadisadama kaldal, kus veelinnud meile armsalt sädistasid, kari pelikane veekaldal kividel jalutamas, õhk oli juba mõnusamaks muutunud, veidigi jahedamaks kui päike oli loojunud. Näos ja kehal oli kerge õhetus palavast päikesest. Jälgisime kuidas väike poiss saabus isaga kalalt paadiga kui nad randusid, õnge otsas väike kalake, mille poiss vette vabaks lasi kui isa pesi paati.. see oli ilus.
Esimest korda avasime silmad kella viie ajal kui esimesed kalamehed olid juba kogunenud, tukkusime veel tunnikese kuni päike ei andnud enam rahu. Keetsime kohvi piknikualal, kus oli kõik vajalik olema. Eemal puude alla ärkamas ka teine rändurite paar, kaks blondi tüdrukut, kes välimuselt võisid olla eestlased. Põrkasin kokku ühega neist sadama tualetis hambaid pestes kuid jäigi teadmata mis keelt nad kõnelesid. Varahommikused võimlejad ja koerte omanikud määduvad meist jõe ääres kui einestame hommikusööki, teretavad  ja kordavad üle milline kena varahommik. Sätime end valmis kell kümme algavaks töövestluseks Gotton Jobis. Teeme aega parajaks lähedal asuvas kohvikus kus on interneti võimalus. Lõpuks kui olime õigesse kohta jõudnud oli keeruline leida üles kontorit, kuhu lõpuks jõudes läbi mitme hoone võttis meid vastu naine nimega Marion. Ta oli meeldiv ja sõbralik ja kiitis eestlasi. Istusime kohvipoe terrassil koos ja ajasime veidi juttu. Saime töökoha puuvillatööstusesse, kuid algusega märtsikuust, mis tähendas, et kuni sinnamaani oli vaja muu töö otsida.  Hiljem ajasime veidi veel tööasju ja siis ülejäänud poole päevast veetsime rannas ujudes, õhtuks olid lained veelgi suuremaks muutunud. Sain nii pikki liuge oma bodyboardiga, see oli metsik veemöll, sel hetkel kui laine veel murduda ei joudnud kukud koos selle harjaga pikale liule kuni kaldani, peatud siis kui liiv lainelaua enda külge klammerdab ja järellaine toob kõik liiva sinu peale hooga või tirib sind edasi mööda liiva , kohati võib see väga valus olla, aga lihtsalt nii põnev on et sa ei tee sellest välja ja lased ennast lihtsalt kaasa haarata looduse kätel, kuni lõpuks murdus mu lainelaud, aga oma tööd oli ta sinnamaani teinud väga hästi. Rannavalve lõpetas tavalislet pool seitse õhtul ja oli soovitav lõpetada ka meil, kuid meie lõpetasiem alles pärast seitset, kui õues oli juba pime, nosisime Eestist toodud küüslauguleibu  kui tüütud kajakad ei andnud meile rahu, õues oli 26 kraadi kui kell hakkas saama kehaksa, pesime end soolasest veest veel enne seda kui hakkas tibutama. Kinokava sirvides me miskit head ei leidnud ja suundusime tagasi Tweed Riveri äärde. Seal parkis tuttav auto, me polnud ainukesed, kes avastasnud selle koha heaks ööbimispaigaks olevat.  Saabumas oli torm koos äikesega. Tõstsime oma kohvrid ööseks katuselt igaksjuhuks salongi, kuna oli vihmaoht. Terve öö välgutas mis hirmus aga vihma ei tulnudki. Ärkasime palavuse tipus, kohutavalt lämbe ja kuum terve öö. Sõime hommikut taas sealsamas järvekaldal ning suundusime randa end värskendama. Kuna mu vana lainelaud murdus eile rannas täielikult, soetasin endale juba uue, lained olid hullumoodi ägedad ja võimsad aga oli ikkagi turvaline sest rannavalve oli koguaeg pinokliga kuklas, hullasime seal lainetes tunde kuni suundusime taas tuttavasse kohvikusse kus manager meid juba nägupidi tundis. Ajasime vahepeal jällegi tööasju ja sis ülejäänud päeva kus mujal kui rannas . Veel suurem torm oli tulemas, lained olid meeletud ja hing oli õnnelik, veetsime lihtsalt aega ujudes ja niisama, hullasime vees nagu hullud ja olime hullult rahul  Käisime lähedalasuvas poes ja ostsime õhtuks hulgaliselt kohalike puuvilju kuni jõudsime autoni ja üllatus mitte nii tore. Auto ei käivitunud. Normaalne. Passisime seal ja ootasime kõrvalauto omanikke kuni tund aega , ise kahtlustades juba et äkki nad ööbivad kuskil siin ja ei saabu niipea ja me peame oma ää veetma sealsamas ranna ja poe parklas keset linnamelu. Lõpuks saabus üks kõrvalauto omanik kes meid aitas ja me auto käima saime, et sõita tagasi Tweed Riveri äärde. See teekond oli väga keeruline, kuna valgusfooride ees peatumine oli väga riskantne, auto hakkas iga kord välja surema nii et Aints pidi hoidma koguaeg pinget siduris ja gaasis, läbi häda vedasime välja täpselt Tweed Riveri äärde sinna kus me juba varem olime parkinud oma autokodu ja niikui peatusime oligi kõik, ütleme nii et see oli vedamise tipp, et sinna jõudsime. Ok, vähemalt olime turvalises kohas ja teadsime et me ei jää kellegile ette aga siis avastasime et üks autoaken oli lahti ja seda kinni saada oli võimalik ainult siis kui auto käivitada mis ei olnud võimalik enam, samas teadsime et oli oht paduvihmale ja tormile..  Ühed vanapapid sealsamas paadisadamas aitasid meid niipalju et saime korraks auto tööle ja akna sulgeda. Võtsime akujuhtme maha kogu ööks lootes imele et vähemalt saame hommikul minna uue aku järgigi.. Sadam oli paate ja kalamehi täis . eemal taevas taas teravad piksenooled. Jalutasime pika maa maha pimeduses mööda jõeäärseid tänavaid. Öösel oli suur torm ja sadu , auto kõikus nagu kiige ja meil polnud aimugi millal või kuidas selle taas käima saame.  Hommik oli pilves ja õhk oli veidi jahedam mis meile meeldis vahelduseks. Einestasime jõekaldal ja üritasime välja nuputada et mida teha autoga, mis oli lõplikult lakanud töötamast.  Jõel pelikanid karjas suplemas. Papid, kes meid eile aitasid olid juba lahkunud, juurde oli tulnud uusi paate ja kalamehi. Mis seal ikka, tegime jalgrattad ämblikuvõrkudest puhtaks , võtsime seljakoti ja asusime teele uue aku järele.Läbi pika teekonna jalgratastega üle suure autosilla mis oli päris hirmutav, jõudsime linna ja peatusime esimese autovaruosade poe juures. Astusime poodi ja küsisime akut, mis sobiks meie autole, siis müüa ütles et näidake kus te auto on , et saame kohe ka katsetada siis me rääkisime oma loo ja ütlesime et me oleme jalgratastega ja et autoni on mitmeid kilomeetreid ja et meil on seljakott. Müüa vaatas meid imeliku näoga, algul vist mõtles et me teeme nalja. Saime tuttuue aku 150 dollariga, lisaks sõidutas onu meid oma autoga meie autoni, pani uue aku meie autole, testis ära ka ja siis sõitsime koos tagasi poeni et võtta oma rattad, kinkisime selle poe müüatele Eesti kommi ja tänasime taevani ja olime superhüper rõõmsad, et meie Autoke taas jalad alla sai. Müüad muidugi naersid veel mitu korda, et tahtsime autoakut seljakotis jalgratastega trantsportida mitu km, mis meie meelest ei tunudnud üldsegi nii väga imelik ja ilmvõimatu . Lisaks saime jätta ka oma vana aku sinna. Läksime Currumbin Beachile, mis muutus meie jaoks peagi privaatrannaks koos rannavalvega. Taevas muutus aina tumedamaks ja kattus pilvedega. Vihm aina ägenes, kuid meie ei tahtnud üldse veest lahkuda sest see oli nii võimas . Lennukid lendasid väga madalalt meie peade kohal justkui nad näeksid meid kui lehvitame, nii äge. Sel päeval pidime kohtuma ka Marina ja Randoga ranna, kuid ilm kiskus lõpuks nii käest ära. Enne Tweed Riverit jõudsime vahepeal jälle kilo mangosid ära süüa. Terve see päev sadas vaheldumisi tugevalt ja nõrgemalt. Tegime õhtul imehead avokaadosalatit , jõime veini ja vaatasime filme oma autokodus, õues tormas ja möllas, vihma ladistas ja peksis proovides läbi tungida läbi akende, auto kõikus ja kumises, see oli ühteaegu hirmus ja ka romantiline, metsik ja ilus. Ka loodusel on omad tujud ja me täname teda, et ta meiega suhtleb ja meil ei ole kunagi igav, kui ta meid paitab või kiigutab, hüpitab või kastab..
Hommikuks oli sadu vaibunud. Päike kuumendas nii kuis jaksas ja armu ei andnud. Sel hommikul oli paadisadam autosid ja treilereid pungil täis. Väga varajased paadimehed, kalamehed, veespordiharrastajad, kõik juba jõevoolus. Väike keko vilistas meile hommikusöögipiknukul katuse ääres. Saabunud oli reede. Veidi eemalt oli kuulda kolme eestlase juttu, kuid meie suundusime juba varakult juba tuttavasse randa. Veetsime seal omajagu aega ning siis läksime külla Randole ja Marinale, kes olid asunud elama Nerangi. Küpsetasime lõunaks nende maja terrassil sea- ja känguruliha ning  tutvusime koer Bellaga. Saime nende aiast kaasa ka mõned sidrunid. Naaberaiast rippus üleääre vana mangopuu, mille kõrgustes olid ka näha mõned viljad kuid meie nendeni ei küündinud, milline elu, aias kasvab mangopuu. Vaatsime ka Nerangi kinokava kuid miskit silma ei hakanud seal mis huvi pakuks ning õhtuhakul suundusime tuttavasse Tweed Headsi puuviljapoodi, kust haarasime kaasa kaks kilo värskeid ploome ning suundusime randa õhtusuplusele niikauaks kuni rannavalve lahkus. Just parasjagu kui loputasime end soolasest veest kõnetas meid naisterahvas kahe lapsega kes olid tulnud paaripäevasele puhkusele ja olid nüüd lahkumas ning pakkusid meile oma lainelaudu, mis olid ostetud vaid puhkuseajaks, kuid kuna üks meil oli olemas siis mõlemat me ei võtnud, võtsime vastu ühe ja tänasime sõbralikult, mõttes ümisesin laulu: mul on üks tore tädi.. Õhtu paadisadamas oli jällegi liigpalav, lahendasime kahekesi 14 kilogrammist arbuusi. Jõel hulpis hiigel paatmaja, kus toimus mingi suurem pidustus, jälgisime nende tegemisi kuni see veel meie silmapiiril oli..
Hommikul oli õnneks jälle natuke õhku kuna taevas oli pilves. Nimelt sealsamas sadamas otse kalda ääres oli kaks kraanikaussi mis mõelnud kalapuhastamiseks ja nendest alla jõkke suunatud suur toru kuhu kalajäänused lasti, et need jõuaks vette uude ringlusesse, söögiks pelikanidele ja mõndadele teistele kaladele ja jõeloomadele. Kaks poissi puhastasid seal äsjapüütud kala mis oli tugevalt suurem kui mina, vahtisime nende tegevust tükk aega suu ammuli. Oli pilvine päev kuid see ei takistanud meid randa minemast, kugistasime lõunaks ehtsaid aussi burgereid ja õhtuks tulime tagasi koduks saanud Tweed Riveri äärde ja tegime pika jalutuskäigu sealsamas kaldal, mõnus tuul puhus, tegime väikse peatuse, istusime kividele kaldaääres, pelikanid kugistasid kalajäänuseid ja andsid meile imelise etenduse sellega. Jalutasime teisele poole, kus lookles Endless Summer Canal. Nägime hiigelsuurt rai kala, roosakas , ujus silla alt läbi otse meie nina all, olime nii vaimustuses sellest vaatepildist ja järgnesime talle silmadega kuni ta kadus kaugustesse, papagoid sädistasid puude kohal. Istusime päikeseloojangul kividel jõekaldal. Mida kaugemale loojus päike seda rohkem ärkas elu meie istumise all olevate kivide all, jõerotid, sisalikud, ämblikud, krabid. Jälgisime kuidas kaks silda meie silmapiiril koos päikesega hämarasse kadusid.. Pühapäev oli austraallaste jaoks suur püha. Kõik tähistasid Austraalia päeva, kõikjal lehvisid lipud ja ka riided ja mütsid ja tätoveeringud olid nendes värvides. Meie jaoks oli see lihtsalt pannkoogipühapäev. Sellel hommikul oli tohutu tugev tuul tänu millele saime magada üsna hästi , kuna aitas hoida auto seest veidi jahedamana puhudes sisse võimalikest vahedest. Kuna tuul oli nii tugev siis mõtlesime välja igasugu nippe kuidas pannakoogid ikka valmis saaksid ilma, et tuli kustuks pliidi all. Sellel hommikul kraaksusid papagoid veel kõvemini justkui ka tähistades Austraalia päeva. Kohalik punt tähistas juba varakult kriketit mängides jõe ääres , kutsudes ka meid punti kuid meie kibelesime juba randa. Kogu riik tähistas seda päeva ja see paistis välja igalpoolt kuhu vaatasid. Kõik poed ja pargid olid rahvast täis , ka lained olid selle päeva puhul veel imelisemad ja uhked, võiks öelda, et suurimad, milles me kunagi üldse hullanud oleme.  Jalutasime Green Mouth Hillil, kus oli peale meie veel sadamiljonit inimpead ja lisaks veedraakonid ja põõsakalkunid siblimas igalpool loogiliselt, ainult meie imetlesime ja imestasime. Ühes teises pargis ühe teise jõe ääres, kus oli sel päeval natukenegi rahulikum, grillisime lambaliha ja et massi sulanduda tähistasime ka väikse veiniga Austraalia päeva. Sel päeval saime vastuse ühest õunafarmist Stanthorpist kuhu olime kandideerinud ja meid kutsuti tööle. Otsustasime selle vastu võtta ja minna mõneks nädalaks natuke raha teenima.
Sel päeval külastasime ka ühte vanade autode näitust ja siis muidugi randa. Võtsime veel mis võtta andis suurtest lainetest. Pikutasime puidust platvormidel kalda lähedal. Liival olemine oli võimatu suure tuule tõttu, sest see piitsutas jalgu ja keha ning kui tahtsid maiustada puuvilju siis hamba all nagises. Ainar eidis odava surfilaua kuulutuse, kuid see nr ei vastanud. Sel päeval lahkusime rannast alles hilja õhtul ning see oli ka meie viimane öö Tweed Riveri ääres.. Kuna me asusime täpselt NSW ja Queenslandi piiril, siis meie liikumisega kell koguaeg vaheldus ühe tunni jagu siia ja sinna, seetõttu panime ka äratuse valesti ja ärkasime kella kuue asemel kell viis. Meile laulis hommikualulu linnuke imeõrnal häälel, justkui teadis, et oleme lahkumas. Pakkisime kokku oma autokodu. Jätsime hüvasti jõega ja pelikanidega ja puudega, kes olid meile kaitsvaks katuseks. Sadam oli vaikne meie , vaid paar kalameest ,kes olid samuti öö siin veetnud. Tuul ulgus ja kõigutas puuoksi, mis meile lehvitasid kui lahkusime. Head aega Tweed River ja head aega ookean mõneks ajaks. Asusime teele Stanthorpe poole. Linna, kus me kord juba olime ja kuhu me tegelikult kunagi tagasi ei tahtnud minna. Panime käima Maarja „kuldse põllu“ plaadi ja lendlesime nagu priid mööda maanteed juba uutele seiklustele võimalust andes ja ootama jäädes, mis tee toob ning millest möödub. Lahkusime Kuldse Ranniku äärest. Vähemalt selleks korraks..

Vana hea Toowoomba ja sõber Auto. Aitäh, et ootasite! Aitäh iirlane Will!

 Kella kaheksaks hommikul jõudsime Kuldsele Rannikule. Meie eestlastest sõbrad Marina ja Rando, kes tol hetkel elasid just sealkandis, olid meiega juba eelnevalt kokku leppinud, et uhel paeval kui taas sinna jõuame , võime nende abile loota. Niisiis tulidki nad meile lennujaama oma autoga vastu ja pakkusid meile küüti metroojaama, kui ootasime neid lennujaama ees tänavaäärel.Tore oli näha nende päikesepruune ja säravad nägusid taaskohtumisel, kui meie olime vahepeal Eestimaa talve karguses kahvatumateks muutunud. Tuttavlik oli tunda sooje päikesekiiri meiegi põskedele taas pai tegemas.  Ilm oli meeletult ilus ja soe. Olime tänulikud , kuid ei hoidnud neid kaua kinni , sest peagi oli saabumas meie metroo , mis oli lihtne viis jõudmaks edasi bussijaama. Lõbus pikkade põlvikutega bussijuht sõidutas meid otseteed Toowoomba. See vana hea Toowoomba oli meid jälle tervitamas . Olin nii kärsitu ja ei jõudnud ära oodata, millal kohtume taas Autoga, meie Ainus päris kodu Austraalias. Kas ta ikka ootab meid seal kuhu ta viimati jätsime?  Bussijaamast edasi komberdasime jala oma suuri kohvreid järgi lohistades paar kilomeetrit, mis oli ilmselgelt liiast minu tuttuuele Eestist vahepeal ostetud kohvrile, pisikesed rattad selle all olid kulunud veel pisemateks . Me olime tohutult väsinud ja elevil uheaegselt , ka veidi ärevil sest me ei teadnud mis või kes meid seal ees ootab kui silmasime lõpuks eemalt Stuarti tänava nurgal asuvat majakest mis kunagi oli mõnda aega olnud meie koduks. Meie üllatuseks kuulsime üsna pea tuttavaid hääli, eestlased Martin ja Katrin, kes kunagi varasemalt ammu enne meid juba kord seal elanud olid, asusid taaskord seal, askeldades käägis sel hetkel , uks irvakil.. Tore oli taas näha tuttavaid nägusid . Järgmisel hetkel jõudis mu pilk maja kõrval aias ootavale auotle, see oli meie Auto. Kurgus kiskus kibedaks, kui salamisi hoidsin endas tagasi rõõmupisaraid. Ämblikuvõrkudega üleni kaetud masin ja jalgrattad selle taga kinnitatult , mille sadulatele ja ratastele olid samuti ämbikud ilusad tekid kudunud. Ämblikud olid kolme kuuga heitnud võrguvaiba meie armsale kodukesele, justkui kaitsnud ja hoidnud teda soojas . Padjad, millele mõnest küljest oli päike ligi pääsenud läbi akna, olid nüüdseks triibuliseks pleekinud ja akende ümber olevad putukavõrgud, mis vanasti olid musta värvi, oli päikene värvinud valgeks.   Kolm kuud oli jätnud ka väsimuse  jälgi, avastas Ainar kui Autosse istus ja seda käivitada üritas. Olime sellega ka arvestanud et nii võib olla juhtunud.  Martinil ja Katrinil krokodille ei olnud, kuid nad lubasid oma autot Ainarile, et too saaks käia lähimas bensiinijaamas ja need osta. Lisaks oli läbi saanud ka meie auto rego, millega tegelesime samuti nende sekelduste keskel. Vaatamata väikestele takistustele ja sellele et aeg oli juba hiline , lahenes siiski kõik väga ilusti. Saime uute krokodillidega vanade sõprade abiga nende autolt jõudu oma auto jaoks ja meie suur sõber käivitus kenasti. Lisaks sellele oli meiel vahepeal sõnumi saatnud Iirlane Will , kes kunagi elas koos meiega just seal samas Stuarti tänava majas ning kes oli teadlik, et jõuame tol päeval Toowoombasse ja ta kutsus meid oma uude kodusse külla, kui Ainar talle helistas, et oleme Toowoombas. Meil oli tohutlult hea meel tõdeda, et inimesed kes olid meie esimesel teekonnal võõrsil meie teeäärde jäänud olid meie jaoks olemas meie teise teekonna alguses, mis tegi kõik selle meie jaoks nii toredaks ja asjad sujusid nii ilusti juba meie uue seikluse alguses. Niisiis ei pidanud me kaua segama Martinit ja Katrinit, kes pärast rasket tööpäeva uueks päevaks valmistusid, lasime neil puhkama jääda ja oma toimetusi jätkata ning sõitsime külla iirlasele Willile. Nagu varasemalt ka mainitud, elas Will nüüdseks täiesti omaette ilusas suures majas kenas piirkonnas Toowoomba linnaääres.  Me jõudsime Willi juurde. Tema maja oli väga kaasaegne ja avar, aiaga ja väikese terrassiga. Tema tüdruk Kaitlyn,kellega olime varasemalt juba tuttavad  ja kõrvaltmajast naabripoiss Paul olid parasjagu tal samuti külas. Paul on 33 aastane poissmees. Naine oli ta juurest lahkunud umbes neli nädalat tagasi . Ametilt on ta helikopterite remontija. Will pakkus õlut ja külakosti, meie omakorda Eesti sokolaadi ja Eesti õlut ning me tutvusime Pauliga, kes oli põline austraallane ja me tutvustasime pildi pealt Paulile Ainari venan kassi kelle nimi on ka Paul. See oli selline mõnus õhtu, mille keskmes olid kaks eestlast , iirlane ja kaks austraallast. Me olime tegelikult arvestanud sellega, et me veedame öö oma armsas autokodus, kui Will pakkus välja , et võime vabalt paariks päevaks tema juurde jääda, kuna tal oli vaba tuba ja ruumi küllaga. Võtsime tema lahke pakkumise vastu ja olime väga rõõmsad tema külalislahkuse üle, sest meie seljataga oli paaripäevane reis ja me olime väsinud ja kasimata, milline luksus oli meie jaoks see et nõnda saime võimaluse kasutada kuuma dussi ja magada värskete linade vahel korralikus majas toredate inimeste kodus.  Sellel ööl me magasime nagu nukud suures voodis 12 tundi järjest.  Me ärkasime kell 11, kui pererahvas juba köögis toimetas ja hommikusöök oli valmis. Lubasime endale selle hommikusöögi, et siis minna poodi ja osta ise söögipoolist. Istusime autosse ja arvake mida. Ei miskit. Ei ühtegi häält. Auto ei käivitunud taas. Väga nigel tunne oli kuna meile ei meeldi teiste najal elada, me oleme alati tahtnud ise hakkama saada ja olla iseseisvad. Poisid uuristasid koos auot ja otsustati siis ühiselt et patareis on vesi puudu ning peab seda ostma minema . Will andis meile oma auto kasutada ja me saime käia söögipoes ning autopoes. See oli 18 jaanuar, pühapaev, mis tähendas et kõiksugu autopoed olid kinni . Meil ei jäänud muud üle kui leppida vaid toiduostuga ja nördinult tagasi sõita.  Willil muidugi ei olnud selle vastu midagi ja ta otsustas et me valmistame koos bbq ja naudime oma pärastlõunat koos terrassil hea söögi seltsis. Kõpsetasime lambaliha ja kana burgereid . Nautisime pühapäeva ja mõnustae inimeste seltsi, ka naabripoiss Paul oli kohal.. sellel päeval tegime Autos suurpuhastuse, koristasime ja sättisime , nii kodune tunne oli jälle askeldada oma autokodus.  Sorteerisime oma komme ja kinkisime Willile veel eesti sokolaadi ja vana tallinna assortiikarbi . Avastasime , et olime oma krokodillid unustanud Stuarti tänavale.. Willi garaazis avastasime red back ambliku.  Tavaliselt elavad need ämblikud aedades, katsealustes ja kuurides, kuid tugevad vihmad ja tuuled ajavad umbe vihmaveetorud kus nende võrgud tavaliselt on ja seetõttu trügivad nad inimeste kodudesse. Selle emase ämbliku hammustusele järgneb tavaliselt lihasevalu ja higistamine, mis kasvab lõpuks üle väljakannatamatuks valuks ja kui vastumürki ei anta õigeaegselt võib inimene surra. See punase seljaga ämblik on ise vaid päidlasuurune, kuid täiesti nö amoraalne tegelane lisaks mürgisusele tapab pärast paaritumist emane ämblik ära väikse isase ämbliku. Will ja Paul tapsid punaselja kohe ära ja jäi vaid loota et uut kohtumist ei toimu. Willi palvel otsustasime veel üheks ööks tema juurde jääda. Ted talk ja muusikavideod suurest ekraanist...  Südaööl jäime magama.  Hommikul oli taas pererahvas üleval enne meid ja askeldas köögis. Sellel päeval otsustasime lahkuda. Paul tõmbas oma autoga meie auto tööle.  Kuigi Will oleks hea meelega oma külalislahkust pakkunud ja need kaks päeva olid väga lõbusad , aga me ei tahtnud tema lahkust ära kasutada . eks neilgi ole oma elu ja pealegi me igatsesime väga randa. Otsustasime liikuma hakata teadmata päris täpselt mis suunas... 

TEINE MINEMINE!

Meist koju maha jäi kaunis valge maa. Karge sätendav aed täis tantsisklevaid lumehelbeid  ja lumemütsidega kaetud puud. Lausa patt oli lahkuda sellisel imelisel ajal, samas oli suur rõõm, et  saime veeta pühad pere keskel ja ka jõuluvanale patsu lüüa. Olime kodus täpselt kolm kuud ja kaks päeva. Siiski pitsitas hinges kerge igatsus sooja päikese ja helesinise vee järele..
Me startisime kell kolm öösel. Mu õde Laura, tema mees Andrus ning nende lapsed  Eliise ja Therese olid nõus meid autoga Lätti viima. Enne kella üheksat hommikul jõudsime kohale lellujaama. Mäletan, sel hetkel oli hinges väga suur kurbus. Öelda jälle head aega kallitele inimestele, teadmata päris täpselt, millal neid taas näha saab. Teadsin, kui väga ma jään igatsema meie väikseid mänge oma õelastega..
Nüüd oli meil tarvis oodata. Mäletan, et einestasime kaasa võetud merevaiku koos tortillakrõpsudega. Kaasa oli võetud veel igasugust söögikraami, millest osa plaanisime ära jagada lennujaamade vahel, mis meile teele jäävad, et mitte eriti raha raisata sealsetes kohvikutes. Teel Venemaa poole jäi meist jalge alla valge taust , mille lõi lumine maa ning värvilised  legoklotsid , mille kujutasid majad ja ehitised linnas, mis aina väiksemaks muutusid.  Esimesel lennul pakuti ka süüa, kuigi see kestis alla kahe tunni. Uus peatus oli Moskvas. Sealne lennujaam oli meile juba tuttav ning tubakahais, mis ninna kargas tegi selle veel tuttavamaks ning muidugi  keelekasutus. Kummalisel kombel võis taas jaama siseruumides näha lendlemas tuvisid, kes olid sinna lõksu jäänud.
Uue lennuni oli aega kaks tundi. Sättisime end ühe kohviku laua taha. Tellisime kaks kohvi, mis läksid meile maksma 240 rubla. Kõrval lauas einestasid Tartu Rocki korvpallipoisid. Istusime samas kohvikus, kus eelmine aasta samas jaamas. See on nii suur jaam, et ühest punktist teiseni jõudmiseks kulub ikka pool tundi või rohkemgi. Kella kuueks oli Moskva aja järgi õues juba pime ning jaam oli kuidagi inimtühi. Raadiost kõlamas venekeelsed tantsulood ning aeg andmas märku, et peagi saab edasi liikuda.  Lend Hong Kongi kestis kümme tundi. Saime korralikult kaks einet süüa. Lennuk oli väga mugav ja mõnus. Televiisorist saime ise valida filme ja seriaale või mänge. Maandudes oli saabunud juba 16 jaanuar, kuna aeg oli meie jaoks kuskil 5 tundi edasi liikunud teise ajatsooni tõttu. Ootamist oli meil jällegi tunde uue lennuni ning me käisime lennujaamast ka väljas. Õues oli 13 soojakraadi. Silmapiiril kõrgusid suured mäed  ning meil tekkis huvi siia ükskord tagasi tulla pikemaks ajaks , nt külastada kasvõi Disneylandi :)
Kui aeg sealmaal, pidime jaama siseselt lennuväravateni jõudmiseks sõitma nii rongi kui bussiga, kuna see jaam oli tohutu. Inimesed väga sõbralikud, lehvitasid ning väikesed lapsed tervitasid, kõnetasid  ja uudistasid kui neist möödusime.
Uuel lennul teel Singapuri üritasime magada, kuigi istmed olid väga ebamugavad ja oli kitsas. Ärgates oli saabumas juba õhtupimedus. Lennukiaknast avanes vaade päikeseloojangule, mis oli imeilus oranž- punakas triip silmapiiril, kiirtekuma laiali valge pilveteki peale üle kogu taeva mis meie silmale nähtavaks ulatus. Milles me lendlesime ja vähelhaaval udusse kadusime..
See lend kestis neli tundi ning plaanipäraselt pidi kohale jõudma kella kaheksaks õhtul uue aja järgi. Taaskord saime immigratsioonipabereid täita ning üüratult pikas järjekorras seista. Singapuri lennujaamas oli mõnus ootela seal, kus check in läbi. Tasuta kohvi-mahla, mugav puhkeruum.
Viimane lend ehk teekond Kuldse Rannikuni kestis kuskil 8 tundi. Viimases tollis võttis meid maha narkokoer ning Ainaril tuli ette veidi pikem vestlus tollitöötajatega. Ilmselt tema seljakott, mis koeraninale nii suurt huvi äratas , oli häid lõhnu täis. Arutlseime isekeskis, et imekombel minu kohver kellelegi huvi ei äratanud, sest ühel vahelennul oli selle sees lõhkenud üks klaasist likööripudel ning kohvri sisu kleepus ja lõhnas üsna tugevalt. Kahepeale kokku oli meil kaasas  viiskümmend pakki Kalevi komme, üle kahe kg šokolaadi, kuus karpi assortiikomme, seitse pakki küpsiseid, halvaad, müslibatoone, mitu pakki küüslauguleibu, tortillakrõpse, parankasid, peaaegu kaks kilo kohvi, õllevorstisnäkke, kolm pätsii leiba, pähkleid , juustu ja sulajuustu, 4 vanatallinnat, 1 pudel rummi, kaks pudelit likööri  ja kaks purki õlut ning kodused võileivad, mis Ainari ema meile kaasa tegi, mis sai ära söödud lennujaamades ja lennukis . See kõik kokku oli kodu maitse meie kotis , mis meiega koos nüüd Kuldsele Rannikule maandus. Astusime välja lennujaama uksest ja soe tuul puhus mööda põski, päike paistis õla peale jutkui koputades ja märku andes: Tere tulemast tagasi Austraaliasse!  See oli ilus! Me jõudsime tagasi Austraaliasse! Sukeldudes otse oma uutesse seiklustesse..

Tere jälle, Bangkok! Teekonna lõpp..

 Lennuk läks poole üheteistajal õhtul, mis jõudis tunniajaga Taisse. Olime tagasi Bangkokis. Kell oli üle südaöö. Möödusime kiirelt tüütutest taksojuhtidest ning võtsime Public taxo.  Tutvusime taksot oodates Hiinast pärit noormehega, kes uuris , et kuhu oleme teel. Kui ütlesime, et Khaosan Roadile, siis ta palus, et võtaksime ta endaga kaasa ning sõidutasu läheb kolmeks. Ta oli rahvuselt hiinlane kuid õpingutel Malaisias ning otsustas paar päeva  Bangkokis hängida. Soovitasime talle sama hotelli mille olime endale broneerinud, et saaks ka järgnevatel päevadel koos aega veeta, kuid hind ei olnud talle sobilik ning meie teed läksid seal lahku ja teda me enam kunagi ei näinud. Imelik oli olla jälle siin tagasi, kõik oli nii tuttavlik. Samad tänavad, samasugune melu, kuid millegipärast olime rõõmsad olles siin tagasi  ,arvestades seda hullumeelsust, samas vabadust ja muretust. Seda pöörasust , mis paneb sind lihtsalt sulama sinna mulli..

 Aeg oli juba küll üle südaöö kui hotelli jõudsime, kuid läksime ikkagi tänavale hulkuma, tegime mõned dringid ja üritasime ära tunda tuttavaid seike ning sõime peaaegu et tasuta kevadrulle. Magama saime alles kella nelja ajal varahommikul , mitte lastes end häirida sellest tänavakärast, mis lihtsalt läbi akna hotellituppa tungis, sest olime liialt väsinud, et lasta ennast sellest häirida. See sama hullus, sama jalutu mees kerjamas, samad tüütud tuk- tuki mehed, taksojuhid, pintsakumeistrid, naljakad harjamüüad, veidrikute pidu ja pillerkaar, teistmoodi tegelikkus..

Järgmine päev läksime hommikust sööma samasse tänavakohvikusse , kus me eelmisel aastal  käisime tihti hommikuti söömas ja head värsket apelsinimahla nautimas. Jalutasime tuttavatel tänavatel, nostalgitsesime. See oli paik, kust kogu meie teekond alguse sai ja kuidas me oleme nüüd oma teekonna lõpus ning tagasi siinsamas. Isegi kaupmehed olid samad. Jalutasime tolle koleda hotelli kohvikust mööda, kus me kunagi oma esimese kultuurišoki saime. Tuttav poisstüdruk ei olnud leti taga kuid maja oli sama. Ostsime tänavalt vana head puuvilja,  külmad joogid ning läksime oma hotelli katusele basseini äärde pikutama. Taevas kiskus kohati pilviseks aga mõnus oli. Õhtu saabudes läksime taas  hulkuma. Käisime Tai massaašis, lubasime kohalikel massööridel endid korralikult väänutada. Astusime baarist-baari ning jalutasime niisama kärarikkal tuledesäras uulitsal, kõrvu kajamas valju muusika erinevad rütmid ja kõla, ümberringi inimesed tantsisklemas nii vabad ja rõõmsad ja kummaliselt naljakad. Kes soovib sulle ülikonda õmmelda, kes pakub Pussy Ping Pong üritusele pileteid, kes tirib oma kohvikusse, kes müüb röstitud skorpione või mängib puidust konnapilli. See kõik ei häiri meid enam, viskame nalja nendega, lööme patsu.   Ühel tänavakunstnikul lasin endast pildi joonistada. Sel hetkel ,kui andekas tänavapoiss mind joonistas, tuli ligi erinevaid inimesi. Sealt sai alguse meie sõprus ühe saksa tüdruku ja šveitsi poisiga. Theresa ja Miko. Nad peatusid umbes 15 minutit jalateed eemal meie hotellist. Neil oli plaan reisida 8 kuud erinevates paikades üle kogu maa. Nende suur kirg oli sukeldumine. Ka nemad lasid tänavakunstnikul end maalida. Hiljem veetsime üheskoos aega bussibaaris ja tegime üksteisega tutvust.  Tagasiteel hotelli olime alles varahommikutundidel, mil melu veel täies hoos. Röstitud tarakanid ja putukad. Noor ema beebiga kerjamas, hulkurpoiss erkvärvides nooli taevapoole loopimas, mis pimeduses kui langevad tähed. Kuskil maja ees preigib noor tütarlaps..

Hommikusöögi valisime taas ühes meelepärases tänavakohvikus, kus kõik teenindajatest poisstüdrukud juba meie sõbrad. Üks neist saabus samal ajal mootorrattaga. Eilne punane pitspluus oli vahetunud  valge mikihiire piltidega pluusiga. Alati hästi sätitud. Ilusad tugevad pikad juuksed peapeale krunni seotud, lehvitab meid nähes ja naeratab sõbralikult nagu üks õige daam, millele annab kontrasti mehised käed ja suured jalalabad plätudes. Järgmisel hetkel juba kiikudes toolinajal kelmikalt kliente ligi meelitades. Peagi liitusid meiega Theresa ja Miko ning me veetsime nendega aega taas varahommikutundideni.

Uuel hommikul magasime keskpäevani, tegime kiire eine tänaval ning kuni õhtupimedani vedelesime basseini ääres. Sel õhtul plaanisime varakult magama minna, kuna järgmine hommik oli vaja väga vara ärgata, kuid kohtasime jälle Mikot ja Theresat ning aeg möödus lõbusalt ja kiirelt koos nendega . Tol öösel pidime ka hüvasti jätma. Nad olid toredad! Saime magama alles pärast südaööd.

13 oktoober oli äratus kell neli hommikul. Olime maganud vaid mõned tunnid. Tänavapillerkaar oli endiselt täies hoos kui lasime end tuk- tuki mehel lähimasse rongijaama sõidutada. Tundsime kaasa kahele valgele noormehele, kes olid nii purjus, et ei saanud üldse aru, et neiud, kes neid endaga kaasa meelitasid olid hoopiski üldse mitte neiud (:  Head aega Khaosan Road!

 Jaamas maha astudes avastasime end valest kohast, mis oli meie endi eksitus ning seal pimedas varahommikutunnil väsinuna jalutasime pika maa õigesse jaama, mille uksed olid veel suletud. Kõrgel terrassil  enne turvamehi ja väravaid jälgisime pingsalt trellide taga olevat kella, mille suur seier kohe kohe kaheteistkümne peale jõudmas ja meile märku andmas ,et kell saab kuus. Uueks üllatuseks avastasime, et meie kell oli tund aega vale ning väike seier suurel kellal oli hoopis viie peal.  Milline iroonia. Istusime jaamapõrandal veel tund aega, seltsiks turvamehed ja  kaugelt kajav tänavamüra. Väsinud meel oli ootuses ja mõtteis vaid üks siht- Kodu! Meie seiklus oli lõppemas..

Olen õnnelik, et Sain veeta selle teekonna koos Ainariga , kellega üheskoos jagasime kõiki rõõme ja muresid. Kes kannatas välja kõik mu head ja vead olles  iga päev ja öö mu kõrval. Ja niimoodi 389 päeva järjest. Olen tänulik selle kauni kogemuse ja seikluse eest ning võimaluse eest nii palju reisida. Ja mis kõige tähtsam- me  jõudsime koos tagasi koju!  J

Tere Malaisia- Langkawi Island, Penang Island, Kuala Lumpur!

See oli 26 september, see oli kell 04: 00 hommikul Malaisia aja järgi, kui jõudsime taas Kuala Lumpuri lennujaama. Endalegi  üllatuseks leidsime passe avades, et täpselt aasta tagasi, 26 september olime siin samas lennujaamas. Kõrvuti kaks täpselt samasugust templit passis, vaid erineva aasta-arvuga. Oli see nüüd juhus või mis, et oli möödunud täpselt üks aasta, kui jõudsime  jälle siia samasse paika. Lennujaam andis kohe mõista, et jõudsime Aasiasse.  Müüa haigutas näkku nii, et kõik hambaaugud olid näha ja wc tädi magas. Läksime kohvikusse kohvi jooma, mis tuletas meelde kui kehv kohv on Aasias. Me olime kohutavalt väsinud, kuid siiski põnevil, teadmata, mis homne toob.

 Oli möödunud juba kolm tundi , kui me ikka veel ei teadnud mis edasi saab. Lõpuks sõitsime bussiga teise lennujaama ning ostsime piletid Langawi saarele. Olime otsustanud! Lisaks pidime netist ka välja otsima mingi peatuspaiga, et kohale jõudes oleks kohe koht, kus välja puhata. Broneerisime kaks ööd džunglis ühes puhkekülas. Lennuk oli ilus kuid turbulents oli nii suur, et süda oli paha terve sõidu, mis õnneks kestis vaid tunnike. Ilm oli väga soe. Soojem kui Kuala Lumpuris.

Langkawi asub Malaisia poolsaare läänerannikul, Phuketist on see 200 km lõunapool. Langkawi saarestik koosneb peaaegu sajast pisikesest saarest ning on tuntud muidugi imekauni looduse pärast, kus troopiline rohelus vaheldub pikkade kaunite liivarandadega. Lisaks on siinsed köögid põimunud Aasia köökide eri maitsete ning traditsioonidega.  Šoppajate rõõmuks on Langawi üks ainukesi kohti kogu Malaisias, mis on tax free tsoon.

Lennujaamast võtsime takso, mis viis meid sihtpunktini. Vastuvõtt oli tore. Ees laiutasid suured puuhütid, millest üks meie majake. See oli veidi kõle ja veidi kopitushais. Hämar, vanaaegse mööbliga, päevi näinud toake, mille keskel suur voodi ja tegelikult oli see kõik, mida me tol hetkel vajasime. Niiskusest räsitud mustriline sohva akna all. Klaasi taga suured palmilehed tuules kiikumas.  Vana televiisor, mida me kordagi tööle ei pannud. Ruumi oli maa ja ilm aga tundus mahajäetud  ja veidi nukrake ehk. Kujundus meenutas veidike vana aja filmi ja võis ette kujutada, et hobusekaarik ootab akna all. Uinusime paariks tunniks..  Ärkasin vile peale. See oli väike keko ,kes vannitoas end koduselt tundis senikaua kuni mind silmitses ja peitu siblis. Võtsime plaani minna basseini ujuma, mis oli meie majakesest veidi eemal, kuid niipea kui toast välja astusime, silmasime ahviperet  troopilise metsa ääres meid jõllitamas. Emaahv oli kurjust täis, näitas hambaid  ja ajas meile niipalju hirmu nahka, et pidime minema teispoolt maja. Ise naersime, et kas tõesti ei saa  üle tee, sest ahv on ees. Kuid see muutus peagi harjumuspäraseks, et need ahvinäod igal pool teel virvendasid, palmidel kiikusid ja imelikke hääli tegid , mille kaja puude üleval seda võimendas ja pimedas isegi judinaid tekitas. Tee oli inimtühi, teisi külastajaid liikumas polnud, vaid toapoisid autoga koristusasju vedamas ja puhtaid rätikuid. Puudel hüplemas oarvapoisid, murul uimased varaanid ning troopilise metsa kohinas veider linnulaul ning müstiline ümin tundmatute elukate poolt. Bassein asus trepist ülesse mäenõlval. Suur ja sinine, kuid inimtühi. Vaid meie kaks. Värvilised lehed veepeal hõljumas. Nende koristamiseks mõeldud võrgud hüljatult majanurgas seismas. Päevinäinud bambuskatused lamamistoolide kohal. Päike udupilvede tagant meie kehasid paitamas niigi palavas õhus. Basseinibaari ääres toolid lauale tõstetud ning unustuse hõlma jäetud.  Selline mahajäetud muljega paigake siiski omamoodi müstiline , mõnus ja vaikne. Meie kaks liuglemas kaelakuti selles sinises vees keset džunglimetsa. Läksime restorani einestama. See asus vastuvõtumajast paremal eemal teeääres vana majakese laial terrassil.  Mõtlesime teha väiksed puhkusekokteilid, kuid selgus, et selles puhkekülas on kõik moslemid ning alkoholi seal ei serveerita üldse, vaid eemal linnapoole minnes saab poest osta. Kuid leppisime need paarpäeva maitsva jääteega . Nautisime õhtusööki vürtsika söögiga. Puuviljataldrik kaetud värske arbuusi, meloni ja papaya lõikudega. Kerge õhtutuul jahutas palavusest niisket keha. Väiksed sääsed püüdes seda meelelolu rikkuda. Pimedas läbi metsa jalutasime tagasi oma hütini. Valgustus teeääres oli väga hämar. Meid saatmas hääled rohust ja puude otsast. Hiiglaslikud palmioksad kriiksumas. Liaanid kõikumas alla peade kohale, milledest oleks võinud kohati kinni haarata ja nende küljes kiikuda.  Öösel kolistas keegi akna ääres. Oli see ahv või varaan, kes seda teab.

 Ärkasime koputuse peale ukse taga. Kolmeliikmeline koristusmeeskond oli juba harjade ja lappidega valmis, kuid me saatsime nad viisakalt ära. Poole kümne ajal läksime samasse restorani  hommikust sööma. Muidugi maja ees ootas meid juba ahvipere , esirinnas emane kurimuri hambad irevil. Täiega nõmedad ahvid, samas täiega nummarid kaa nagu. Läksime siis jälle maja tagant kaudu, et mitte väikseid karvapäid marru ajada. Juba olid nad seal teiselpool meil vastas mäenõlval piilumas. Ilm oli sombune, kuid palav ikkagi. Isegi talutavam pigem nii kui päikesega. Pärast hommikusööki istusime lobibaaris ja uurisime netis veidi maad. Hiljem karastasime end bassus ning hütti tagasi jõudes hakkas sadama paduvihma .  Oma terrassilt õue vaadates oli näha väga ilusat külge loodusest. Kogu vihmamets oli täis suuri sademeid. Hiiglaslikud palmilehed märjast rasked kõrgelt alla rippumas nagu tekid väiksematele puudele. Istusime oma hütis kuni saju vaibumiseni. Läksime lõunatama alles kella nelja ajal. Õhk oli sajust värske. Vihmalõhna oli täis kogu mets ja maa. Oli märgata väikest melu, oli saabunud juurde külalisi. Peamisteks olid läheneva rattasõidu ürituse osalejad. Magustoiduks võtsime mingi kummalise söögi. Lauale jõudes nägi see väga kahtlane välja, kuid maitse oli siiski huvitav. Seal oli vahustatud kookospiim kergelt soolakas, selle keskel oli väike hunnik kleepuvat riisi, millele  peale valatud lagritsasiirupit laiale valgumas, tipuks üksik kokteilikirss. Teel tagasi oma hütti saime kaela metsiku paduvihma, riided olid läbimärjad nagu oleks koos nendega otse ujumast tulnud. Vaatasime arvutist filme kuni sadu vaibus ning läksime lobibaari mõtisklema mis homme saab. Oli jäänud selles paigas vaid üks öö veel. Õhtul viis hotellipoiss meid korraks autoga lähedale linna poodi ning kuni südaööni istusime lobis. Öösel oli kuulda krõbinat ,kuid seekord meenutas see rotti..

Uus päev oli 28 september, kui ärkasime taas varakult. Ahvid puude otstes juba sahistasid ning naljakad linnuhääled andsid märku, et aeg on ärgata. Jalutasime restorani. Sel päeval paistis päike, kuid vihmapilved kaugel eemal silmapiiril olid juba teel meie poole. Restorani kõlaritest 80-90ndate diskolood. Tellisime kohaliku nuudli hommikusöögi, mis oli nii terav, et ma ei suutnud seda süüa. Lisaks võtsime helerohelised pannkoogid serveeritud vahtrasiirupiga. Restorani terrassi all eemal tänaval toimetas lehekoristaja kelle puhur undas puudekohinas ning lehed lendlesid asfaldil nagu tantsiskledes. Tegime bassus hommikusupluse ning asusime vähehaaval asju pakkima. Tellisime takso ning olime teel juba uude kohta. Uus tuba , mille olime valinud , asus ühes kodumajutuses. See oli väike ja tagasihoidlik, kuid just piisav niipalju kui meil vaja oli. Olime rohkem tsiviliseeritumas paigas nüüd. Lähedal rannale ja linnale. Jalutasime pikalt võõrastel tänavatel, uurisime inimesi ja tutvusime ümbrusega, kolasime tänavapoodides ning leidsime ka külmad õlled . Leidsime ka ühe tax free poe, kus oli naeruväärselt odav alkohol. Lõunastasime naljakas tänavakohvikus. Vihma kallas nagu oavarrest. Hiljem veetsime aega rannal. Tohutu lai valge liiv. Ujusime suurtes lainetes. Nii mõnna, nii soe. Merekarbikillud jalge all. Õhtul hulkusime hämaral tänaval, kuhu oli puulaudadest baar püsti pandud. Pruun poiss šeikis tohutus valikus kokteile. Ladina ja rege rütmid kõlamas. Hiljem jõudsime öisele rannale. Kohutavalt ilus. Lained loksumas igavikuliselt suures vees. Taevatähed vilgutamas, peegeldudes rannale. Ilus.Ilus.Ilus ja soe! Rannabaarid otse liival tuledesäras. Mõnus melu. Istusime maha ühes nendest, kus kohalik bänd regerütmis laulis. Noored Bob Marleyd paljajalu ja palja ülakehaga teenindasid. Mis elul viga. Lihtsalt oled ja naudid. Limpsid kõrreotsast magusat pinacoladat. Ei muretse mitte millegi pärast. Vesi endiselt loksub lainetes vastu kaldaäärt joonistades erinevaid kujundeid öisele rannale. Tähed taevas endiselt vilgutavad pilvede vahelt. Soe tuul jahutamas niisket keha mis palavusest  läikimas. Lainetest märgade jalgade küljes liivaterad kõditamas.. Hiljem jalutasime tagasi tänavabaarini, toosama, mis puulaudadest kokku klopsitud. Asus see otse ühe poe ees, et inimesi juurde meelitada. Tol õhtul seal istudes tutvusime New Yorgist pärit Nicoleiga ja inglasest Mary-ga. Nicole oli tagasihoidlik noor reisihimuline neiu, kes  eestlastest ei teadnud midagi. Mary oli juba 60ndates aastates, tugevalt päikesepõlenud kehaga jutukas Inglise proua, kes selles baaris oli juba tuttav kunde ilmselgelt. Ta oli väga nooruslik ja seltsiv. Ka tema ei teadnud eestlastest midagi, kuid naaberriikidest rääkides, mainis ta, et on kunagi lugenud raamatutest Läti ja Leedu kohta, seetõttu oskas ta ette kujutada kus Eesti vähemalt asuda võib. Mary oli nüüdseks juba pikemat aega Langawi saare elanik ja enda väitel enam kunagi Inglismaale tagasi ei kipu. Poeg käivat tal külas seal ja sellest piisab. Kogu oma vanaduspõlve kuni surmani plaanib veeta just sellel samal soojal saarel, kus tal oma päris majagi. Pärast südaööd mööda pimedat tuledesäras tänavat jalutasime käsikäes tagasi oma  peatuspaigani ja uinusime heade mõtetega.

29. september ärkasime hoovihma peale, mis oli nii tugev , et tundus nagu lagi kukkuks alla. Jalutasime hommikusöögile ühte tänavakohvikusse ning pidasime päevaplaani. Ühest kioskist rentisime rolleri ning läksime saart avastama.  Meie tee viis meid seitsme kaevu juurde.  Kohaliku nimega Telaga Tujuh, mis on seitsme kaevu juga, sest juga, mis voolab eritasanditel mägedest alla, on moodustanud enda alla tasasemal pinnal kokku seitse looduslikku basseini, mille vesi on kalju sisse uuristanud. See on tohutult maaliline paik ja väidetavalt parim juga kogu saarel. Kogu vertikaalne langus on kokku 91 meetrit. See asub Pantai Kok piirkonnas, selle lähedal on rand ja küla, kus toimub ka köisraudtee sõit mägede orgudes. Kaevudes võis ka ujuda. Ühes on moodustunud nö liumägi, kust joaga koos alla voolates saab teise kaevu libiseda. See teine kaev, kuhu liumägi viib, on ülepea sügav ja umbes sama lai kui täpselt ühe inimese keha ning siis sa kukud sinna nagu põhjatusse tünni, mis kõlab hirmuäratavalt, kuid kogemus on väga põnev ja hirmu, et ennast kuidagi ära lõhkuda,  pole, sest kivim on libe ja veepoolt ära lihvitud. Esmalt küll kartsin, kuid teiste eeskujul pidin ikka ka selle elamuse saama ning kui ühe korra proovitud võidki proovima jääda ,sest see on lihtsalt nii nii äge. Vesi mõnusalt külm selles palavuses, mis on jahutav karastus kogu kehale ja hingele. Kristallselge ja peegelsile. Kõige kõrgemal kalju äärel , kust kõrgelt pikk juga alla voolab, on samuti kaevuke, kus istudes näeb kõrgele mägedesse köisraudtee sõitu.  Nendes looduse basseinides on kivi väga libe ja samas peab olema väga ettevaatlik. Teadaolevalt on seal mitmeid surmaga lõppevaid õnnetusi juhtunud, sest kui vooluga joast alla libised siis seal ellu jääda on võimatu.  Seal sulistades oli kohati hirmus, justkui voolaks alla  sealt kaljult , samas oli see nii tohutu elamus ja imeline vaade nii kaunile loodusele ja olla ise selle looduse poolt tekitatud ime sees. Ilmselt kirjeldada seda kõike ongi võimatu. Seitsme kaevu tippu jõudmiseks viib 638 trepisammu. Kogu juga pikkus esimestest treppidest alates on kokku umbes 480 meetrit. Kogu see teekond läbib vihmametsa, kus võib märgata lindude elu, hiiglaslikke oravaid ja hea õnne kohal ka sarvlinde oma hiiglaslike pruunide nokkadega saja aasta vanuste puude kohal, millede lehestik on väga metsik ja troopiline. Selle teekonna tippu jõudmiseks läheb aega kuskil tunnike, peab arvestama ka puhkamist ja looduse nautimist. All parklas on ostlemiseks ka mõned tänavakauplused kust saab osta suveniire ja suveriideid. Sellel teekonnal muidugi ei jää märkamata ka ahve, kes väga loomulikult külastajaid kiusavad. Sinna sõites nägime maanteeääres ühte peatuvat turistide autot, mida ahvid ahistasid. Auto oli peatunud teeäärde ning ahvid olid auto katusel ja kapotil ning sees istuvad noormees ja neiu pildistasid neid läbi autoakna. Tegime ka väikse peatuse ja jälgisime mängu kuid kui ahvid meid märkasid sõitsime tuhatnelja. Külastasime veel ühte imelist koske, kus hoopis valgete kulmudega ahvid meid teepeal teretasid ja liaanidel kiikusid. Kohalikud lapsed ujusid seal allikaveel kuid puudeküljes olid sildid hoiatamaks haiguste eest kui vesi peaks sattuma haavale või suhu.  Sinna ujuma me ei kippunud vaid lihtsalt imetlesime seda kaunist vaadet ning hulljulgeid poisse kes mööda libedat kaljuseina mitmeid meetreid üles ronisid, et alla vette hüpata. 

Taas hakkas vihma kallama. Panime selga kaasavõetud keebid ning andsime rollerile gaasi. Sõitsime ühele söögiturule, kus sõime hullumoodi igasugu imelikke kuid maitsvaid asju. Külastasime suurt kaubanduskeskust, ostsime papayat ja draakonivilja kaasa, ka minilaime ja kirsstomateid. Hilja pimedas jõudsime teekonnalt tagasi oma tuppa ning jäime nautima magusa puuvilja maitset.

30 september sõime hommikut vikerkaare terrassil. See oli ööbimispaik meie omast vaid mõne sammu kaugusel. Sealne omanik andis meile kasulikku infot teiste saarte kohta. Sõitsime vaatama ühte teist ööbimispaika, mis asus rohkem ranna lähedal ning hind oli veelgi soodsam. Otsustasime sinna kolida. Nüüd saime toa ja rolleri sama hinnaga , mis oli enne pelgalt toa rent. Pikendasime kaheks päevaks rolleri, pakkisime kohvrid. Mina läksin takso ja kohvritega , Ainar rollerige. Uus koht oli isegi puhtam kuna see oli üsna uus. Tuba asus ühe maja teisel korrusel. Number 6. Tegelikult oli oluline vaid see, et oli olemas voodi ja dušš. Kohale jõudes sättisime end tuppa sisse ning hüppasime taas rolleri selga saart avastama. Leidsime veel ühe joa, kuhuni jõudes saime taas paduvihma kaela. Sõitsime ühele rannale, kust kena vaade kaugetele saartele. Möödusime ka sadamakaist, kus tegime peatuse, sealt oleks saanud osta päevase tripi koobastesse, kuid me loobusime sellest. Käisime exootiliste puuviljade istanduses ning koduteele asusime enne pimedat , et puhata. Õhtustasime lähedal tänavabaaris muljetades päevasündmusi.

1 september siras varakult päike aknast sisse. Õue vaadates võis näha all murul kanakarja, kes sõid mahakukkunud mangosid. Läksime Starbuxi õiget kohvi jooma, mis on hinnapoolest kallim kui korralik praad, kuid maitselt ikka kohvi  moodi. Siis juba tuttavale tänavale hommikusöögile, kus pisike keko meile laual seltsi pakkus ja me kostitasime teda väikse praemuna tükikesega, millega ta kohe ära kadus. Panime lauale singitükikese, mille peale ta tagasi  tuli, võttis oma noosi ning kadus jällegi. Veetsime päeva rannas. Jälgisime paraseilingu ja jetide sõite. Nii palav oli. Jõime kookospiima ja suplesime soojades lainetes. Õhtuhakul läksime taas rolleriga tiirutama, kolasime tänavaturgudel . Hulkusime niikaua kui jaksasime. Ilmselt uinusime varakult teadmisega, et juba hommikul ootab meid ees laevareis Marine Parki.

Hommikust sõime juba poole kaheksa ajal, kuna kella kaheksaks pidime tagastama rolleri laenutuskioskisse. Ainar viskas mind rolleriga paika, kust buss meid peale pidi võtma , et sadamasse viia. Ise aga läks rollerit viima ja bussijuhiga oli kokkulepe, et tolle kioski juures teeb peatuse, et Ainar saaks bussile hüpata. Bussis sõites jälgisin koguaeg teed, kartuses, et äkki Ainar ei märka õiget bussi ja ma sõidan üksi tundmatusse, kuid tema ja buss kohtusid õigel hetkel. Kohtudes selgus tõde, et rollerikiosk oli suletud ja ühtegi hingelist seal ei olnud. Seetõttu jäi masin sinna ukse kõrvale, kiivrid sadulal ja võti ees, tuli vaid pöialt hoida, et keegi seda ära ei varasta ning lisaks kõigele jäi meie tagatisraha ka saamata seetõttu.  Buss viis meid sadamasse, kust ujusime praamil Marine Parki. See oli piiratud ala kaunis helesinises vees, kus sai sukelduda ja snorgeldada. See paik asus ühel teisel saarel. Sealne veealune maailm oli imeline muidugi, kuid kaldad rannas olid väga räpased ja prahti täis ning natuke jama , et veeala oli piiretega, kuid see oli ju ikkagi ohutuse tõttu nii. Miljonid kalad ja mustuimhaid tervitasid juba kalda madalas vees. Inimesed söötsid neid ja võisime ujuda nende tuhandete kalade sees. Sügavamas vees väikesed Nemod tiirutasid su ümber nagu vanad sõbrad, ja kõditades sind igalt poolt. See oli nii imeline, olla koos nendega seal sinises sinises vees, tunda end ühena neist, hõljuda nagu kala vees justkui see olekski su enda kodu ja meelispaik. Nii ilus. Suure silla all sukeldudes silmasid tohutuid parvesid suurte kaladega, kuidas nad tantsisklevad ühes rütmis. Kuidas erinevad värvid parvedes kohtuvad või mööduvad teineteisest või kokku põrkavad. Väikesed mustuimhaid muidugi haruldused meie jaoks, seetõttu jälitasime neid , silmale justkui uskumatu, nagu peaks kartma kuid siiski mitte. Kaunis veealune elu, mis ülalt sillalt sama selgena paistis kui ise vees olles. Sa lihtsalt vaatad ja vaatad ja mõtled kui ilus! Seal sillal pakuti ka lõunasööki, mis oli laevasõidu hinna sees. Toiduks oli tagasihoidlik riis väikeste lisanditega ja vesi. Kella viieks olime tagasi Langkawil. Hüppasie läbi rollerikioskist ning selgus, et naine oli ise kellaajaga eksinud, ta vabandas. Rolleri oli kätte saanud ning ka meile tagastas meie raha. Kõndisime jala tagasi oma hotellini, mis oli päris pikk maa osaliselt mööda maanteed. Kohalikud imestasid valgeid inimesi nõnda jala liikumas nähes sellises piirkonnas. Lehvitasid ja tervitasid möödudes ja uudistasid. Meie vaid naeratasime ja unistasime voodist ja padjast.

3. septembril magasime lõunani. Ootasime päris kaua all lobibaaris, et tuleks keegi kellele võti üle anda. Oli plaan edasi rännata järgmisele saarele.  Saime taksoga Kuahi sadamasse, kus ostsime praami piletid  Penangi saarele. Praamisõit kestis väga kaua, esimene peatus oli Marine Park, kus eelmine päev snorgeldamas käisime. Kumaline oli see, et praami telekast näidati sõidu ajal õudusfilmi Final Destination. Väike India tüdruk meie kõrval istmetel jälgis hoolega kuidas inimesi tapeti ja verd lendas. Sellel sõidul istusime eraldi kohtades, kuna piletid sattusid nii . Mina mängisid mängukonsoolis pärsia printsi ja Aints vaatas arvutist seriaali.  Saarele jõudes esimese asjana taaskord taksojuhid käisid pinda . Juba laevalt paistsid silma kõrged hooned nagu läheneks suurlinnale. Hoopis erinev paik Langkawi saarest. Istusime tunde ühes esimeses kohvikus, mis teele jäi. Mekkisime kohalikku rooga ning uurisime mis edasi.

Penangi saar asub Malaisia poolsaare loodekalda ligidal. Mõned nimetavad seda Idamaa pärliks. Öeldakse, et sellel saarel on ühinenud muinasaeg ja tänapäev. Tänaval liiguvad rikšad, kellest kihutavad mööda viimase mudeli autod. Tagasihoidlikud koloniaalaja pereelamud ja vanad kirikud moodsate villade ja pilvelõhkujatega lähimas naabruses.  Penangi pealinn on Georg Town. Lisaks on seal veel Väike India ja Hiinalinn. Nii mitmete erinevate kultuuride ja rahvaste segunemise tõttu  on võimalus näha uskumatult kaunist ja omanäolist arhidektuuri ning kunsti.  Lisaks kutsutakse Penangi ka toidugurmaanide paradiisiks ja üleüldse kogu Malaisia toidupealinnaks ning sealsed suured kaubanduskeskused on poodlejate meelispaikadeks. Üks tõsiselt kirjumirju koht.

Selles kohvikus broneerisime endale ka elamispaiga saarel. Shuttle bussiga sõitsime rohkem linna keskele ning sealt kõmpisime edasi jala, kuni leidsime oma hotelli. Selle asukoht oli suht ghetto piirkond, kuid hea ligipääs igalepoole. Enne südaööd tegime jalutuskäigu tänavatel. Hilised kaupmehed veel puu ja juurvilju müümas. Hotelli tagasi jõudes avastasime, et lagi tilgub ja nett on olematu. Kuid meid see ei murjendanud . Ainus mis me tol hetkel vajasime oli hea uni.

Hommikul varakult läksime lähedalasuvasse Food Gallerysse, mis oli hiljuti avatud uues suures kaubanduskeskuses. Huvitav söögiala erinevate rahvaste toitudega. Seal oli tuhandeid poode. Õhtul  toimus keskuse tagahoovis suurel laval saatesarja Voice of Penang kontsert, mida me kuulamas käisime. Naljakas oli selles keeles kontserti kuulata aga oli elamus ikkagi. Istusime platsil rahvaseas kuni algas sadu ja me jätkasime kuulamist ülevalt Food Gallery terrassilt

Järgmisel päeval läksime hommikusööki otsima. Kõhud olid nii hellad kõiksugu imelikest toitudest, seetõttu otsustasime einestada Subways ning võtsime jällegi Starbuksist korraliku kohvi. Järgmiseks otsisime rollerirenti. Sõitsime taksoga Hiinalinna, kust saime hea hinnaga rolleri. Võtsime ette teekonna mööda rannikuäärt, veidi kivilinnast eemale , kus meid saatmas kaunid vaated ilusa loodusega , läbi vihmametsa kuni liblikafarmini. See oli üks armsamaid paiku . Need imeõrnatiivulised hiiglaslikud ja vähem hiiglaslikud lendlesid seal justkui viibiks muinasjutus ja riivasid sind oma tiibadega. Nende kookonid ja siidiussid, sajajalgsed ja naljakad konnad, hiiglaslik ja iidvana kilpkonn hämaras akvaariumis, lihasööjataimed ja ilusad sisalikud, kes einestasid neid kauneid tiivulisi jahti pidades oma pikkade keeltega. See oli nagu päris muinasjutu aed kõige kauni ja veidike pahade kuid siiski ilusate tegelastega sealhulgas. Lisaks olid seal videoruumid väga huvitavate loodusfilmidega  ning suveniiripood . Tagasiteel Georgtowni jõudsime väiksesse külla, kust tee edasi viis kõrgele mäkke, kus meie roller lihtsalt välja suri. Libisesime mäest alla tagasi bussijaama läheduses oleva majakese juurde. Jätsime sõiduki sinna, võtsime kaasa isiklikud asjad ja läksime bussijaamast abi paluma. Visiitkaart, mille olime saanud rollerilaenutusputkast, oli vihma tõttu tuhmunud ning kontaktandmeid oli raske tuvastada . Palusime abi bussijaama poistelt , et nad internetiteel meile visiitkaardil märgitud rendimaja telefoninumbri leiaksid. Samal ajal läks Aints üle tee tagasi rolleri juurde mingit asja täpsustama ning veidi aja pärast sõitis ta hoopis rolleriga tagasi . Misasja? Nii naljakas oli, mehed jaamas olid igasugu abi pakkumas ning siis nagu me oleks nalja teinud nendega. Naersime kõik seal peatäie. Tänasime abistajaid ning kimasime edasi. Üritasime uuesti teekonda mäest üles, kui  roller taas välja suri. Mõistsime, et masin lihtsalt kuumeneb üles sellise pingutuse peale.  Olles poole mäe peal hakkasime lükkama seda siis seniks, kuni maha jahtus ja jälle liikuma saime. Edasi minnes ületasime kõik tõusud sõites vaid kiirusel 20 ja niimoodi saime ilma lükkamata edasi. Oli pime ja aeg hiline. Olime seda rollerit üksjagu vedinud ja jamanud sellega kui kõige tipuks oh üllatust, olime eksinud. Olime omadega kiirsillale sattunud, mis viis maismaale ja tagasiteed polnud. Kihutavad autod vihmas , märjal teel meist möödumas, ümberringi aukartust äratav tume sügav vesi. Nii hirmus oli, samas oli täiega äge seiklus. Silmapiiril linnatuled . Nimelt tagasi sai pöörata alles maismaale jõudes, bensiiniga polnud kindel kas jõuame üldse kohale, lisaks oli vaja veel tollist läbi sõita tagasiteel. Täiega naljakas ikka kuhu me sattunud olime. Läbimärjad keset eimiskit suurel kiirusel rolleriseljas kimamas. Kehad vihmast läbimärjad. Lõpuks siis ei teagi päris täpselt kui kaua aega oli möödunud kui viimaks läbi seiklusrikka ekslemise olime tagasi jõudnud Georgtowni.  Ostsime poest suure arbuusi. Jõudsime alles südaööks hotelli. Naersime tagantjärgi oma uskumatut seiklust. Vaatasime arvutist filme ja lubasime endile klaasikese viskit (:

Järgmisel hommikul läksime sööma India restorani. Päeva veetsime Georg Townis tänavakunsti pilte läbi sõites, otsides aadresside järgi. Neid joonistusi oli majaseintel , ustel, sildadel ja sadamates ja katustel. Väga väga lahe! Õhtul sõitsime linnavahel. Külastasime Väikest Indiat ja Hiinalinna. Kirev ööelu. Rahvas söömas tänavakohvikutes, baarides, turgudel, muusika, esinejad. Tohutu melu. Otsisime turgudelt arbuusi, kuid ei leidnud kusagilt, mis oli ülaltus meie jaoks, seetõttu võtsime ette teekonna saare teise otsa . Vaid üheainsa arbuusi pärast, sest me teadsime, et seal poes peaks kindlasti olema. Tagasiteel olime juba keskööpaiku, mööda promenaadi, kaunis tuledes linn õhtuhämaruses, peegeldumas vaiksele veele, soe tuul vastu puhumas. See oli meie viimane öö Penangis.

Järgmine päev ehk 7 oktoober sõime hommikut jälle Subways ja võtsime kohvi Starbuksist.  Jõudsime lennujaama mõned tunnid enne  väljumist ning tegime aega parajaks  otsides hotelli mida broneerida meile järgnevaks kaheks ööks Kuala Lumpuris. Enne kella üheksat õhtul maandusimegi sinna lennujaama. Et kesklinna saada, oli vaja leida variant, kuidas seda teha. Võtsime Shuttle bussi, mis oli kõige odavam variant, kuid hiljem selgus et kõige kehvem variant kuna selle sõiduga läks kolm tundi. Kesklinnas paigutati meid ümber minibussi, kus kõik pilusilmsed mehed juba ees istumas. Meid pressiti neile lisaks sinna väiksesse bussi istuma. Viimaks, kui kõik reisijad olid juba hotellidesse paigutatud, sõitsime meie ikka ringi, kuna bussijuht ei leidnud üles aadressi, kus meie hotell asus. Südaööks siis lõpuks jõudsime rampväsinud.  Tuba oli suitsuhaisuline ja müra tänavalt oli nii tugev nagu asuks magama nende laternate äärde. Siiski magasime nagu kotid ja uni oli hea!

 See oli ainuke meie Malaisia ööbimispaikadest, kus oli hinnas ka hommikusöök. Sõime, läksime linnapeale,  ilm päikseline ja palav  Selle päeva veetsime Time Squer kaubanduskeskuses, kus oli kolmteist  korrust pelgalt ostukeskuse osas, kus kuni tuhat kauplust pluss söögikohad, lisaks hotelliosa, mis teeb kokku kuni 50 korrust, lisaks ka lõbustuspark ning bowlingusaal. Ja seal oli kõige armasm trepp, kus mu jalad astunud on, välja arvatud kodutrepp muidugi. Astmed olid klahvid ja iga samm oli noot ning astudes helises klaver. See oli nii armas astumine. Keskus asus paar kilomeetrit meie hotellist.  Einestasime sealses Sakae Sushis, kus saime parima maitseelamuse. Tõenäoliselt oli see parim söök Malaisisa reisi jooksul. See viis tõesti keele alla. Veetsime terve päeva seal keskuses ja jalad olid väsinud nagu oleks maratonil jooksnud. Teekond, mis me maha kõndisime nö poes käies, oli kokku kümneid kilomeetreid. Uskumatu aga tõsi. Meie viimastel öötundidel Malaisias  hotelli tagasi jalutades oli linn melu täis. Söögiplatsid üle rahvastatud. Keegi laulis kuskil nii, et hääl kajas üle linna, tuled sirasid, liiklus karjus ja tolmu lendas ning üks väike valge tüdruk ja pikk valge poiss jalutasid käsikäes mööda selle suure ja kummalise linna tänavat..
9 oktoobri hommikul pakkisime asjad ning pärast hommikusööki jätsime oma kohvrid veel hotelli hoiule ning läksime taas linnapeale kolama. Külastasime erinevaid keskuseid, jälgisime kummalisi inimesi ja kombeid tänaval ja poodides. Sõime lõunat taaskord Sakae Sushis, kus taaskord saime imelise maitseelamuse ning rüüpasime pruuni riisi teed..  Kolasime veel kus jalg viis ning lõpuks oli aeg sealmaal, et võtta oma kohvrid ja liikuda lennujaama poole. Jalutasime oma kodinatega kuni 500 m rongipeatuseni, sõitsime sealt metroojaama, sealt bussijaama ning edasi lennujaama. Seal oli meil aega mõned tunnid, et leida ööbimiskoht järgnevateks päevadeks juba uues riigis..