Pühadeaeg. Jõulud

Mõnda aega enne pühi toimus palju muudatusi tööjuures. Kuna pühadeajal on turul nõudlus suurem, siis ka viljakorjamise koha pealt toimusid teistsugused nõudmised. Nüüdseks oli vaja korjata palju rohkem. Juurde tuli palju uusi töötajaid ja kuumade ilmade tõttu hakkasime tööle käima kella kuueks hommikul, mis eeldas ka seda, et tööpäeva lõpp oli varasem. Kõige alguses oli meil vaid üks grupp, mis ühiselt töötas. Nüüdseks on kujunenud kolm gruppi. Kaks maas korjajate gruppi ja üks cherrypicker’ite grupp. Meie grupi ülemuseks sai Ainar ja juba pikemat aega on olnud nüüd tema meie nö supervisor, mis on loomulikult ülitore. Meie grupis olid pikka aega vaid Eestlased ja teises grupis Itaallased, seega kuulasime aegajalt hommikuti traktorist läbi telefoni Sky + hommikuprogrammi ülekandeid, kui Ainaril oli võimalik netist neid tõmmata. Nendel hommikutel läks aeg kiirelt ja töötamine oli täitsa mõnus. Ilmad muutusid aina kuumemaks ja oli päevi, mil saime varem vabaks, siis kui temperatuur tõusis 40 kraadini. Põhjamaa lapsed, nagu me oleme, igatseme aegajalt lumesõja ja kelgusõidu järele, et karge tuul me põski jahutaks, siis kui kuumus püüab meid maha murda, kuid me oleme siiski head võitlejad, nagu Eestimaalasele kombeks. Nagu vintsked sõdurid, kes saavad igas olukorras hakkama. Tõsised tööinimesed ikka, kes ärkavad hommikul pool viis ja uinuvad õhtul kell kaheksa J 22 detsember oli meil viimane tööpäev enne pühi. Sama päeva õhtul oli meil kõigil töötajatel kutse meie ülemuse poole jõule tähistama, mis oli suur üllatus meie kõigi jaoks ja väga tore muidugi. Pidu ehk siis jõuluistumine toimus Stewarti kodu terrassil. Ta elab seal koos oma naise Augustine’iga, kes oli samuti kodus sel ajal ja meile seltsi pakkumas. Loomulikult ei puudunud ka Sisko, kes teadagi on nende koer. See suur valge maja keset avokaado põldu, selle kauni looduse keskel, ei olnud meile tegelikult päris võõras, oleme ju sealsamas lähedal põllul juba korduvalt tööd teinud, samal ajal kui ta ise on terrassil mõnusalt aega sisustanud ja meil salaja silma peal hoidnud. Tegelikult Stewarti venna, Mitch’iga , kohtusime esimest korda just selle maja trepil kõige esimesel päeval, kui me farmi sisenesime. Mina , Ainar ja Elo jõudsime kohale veidi hiljem kui teised, külakostiks oli kaasas minu küpsetatud hapukoorekook. Teised olid juba kogunenud, kes laua ümber veini/õlut mekkimas,  kes juba oma esimest pizzat ahjust ootamas. Nimelt oli selle peo põhi teema pizza valmistamine. Kohe terrassi kõrval , säravselgel ja siledal rohelisel murul asetseb päris pizza ahi, milles me kõik võisime ise valmistada meelepärase pizza. Ahju kõrval oli piklik laud täis kausikesi, mis täidetud erinevate komponentidega, mida pizzale panna. Alates erinevast juustu valikust, lõpetades seente, erinevate aiasaaduste  ja muu hea kraamiga, mida kõike oli nii suur valik. Lisaks pakkideviisi teraviljast pizza põhjasi. Loomulikult ei puudunud valikust ka avokaado. Need kõik pizzad , mis valmistatud sai, viisid keeled alla kõikidel. Lisaks minu küpsetatud koogile oli laual juba ka Briti küpsetatud kook. Ka need lõigati lahti nii, et kõik said tükikese maitsta. Söödi ja kiideti. Augustine tutvustas meile ka natuke nende traditsiooni jõuludest, mis neil oli lapsena kombeks. Saime kõik enda kätte papist torukesed, mille otstes olid väiksed nagad. Istusime ringis nii, et käed ristusid ja olid kõik ühenduses omavahel nende papist torukestega. Siis kõik korraga pidid tõmbama nii kõvasti, et kõik torud avaneksid. Nende seest lendas välja üllatus. Igaüks sai ühe sisu endale. Seal oli paberist kroon, mida pidi peo ajal peas kandma, väike mänguasi ja tarkusetera väiksel paberil. Meie Ainariga saime endale mõlemad väiksed punased konnad, aga mõistatusi ei mäleta enam, mida on lihtne öelda, sest tegelikult võis olla hoopis nii, et me ei saanud aru , mis need tähendasid.. Ja need konnad ilmselt said suudelda kunagi ja siis neist ilmusid mina ja Aints ehk siis printsess ja prints isiklikult , mõistagi väga usutav lugu. Mis neist suudlejatest sai, kes seda teab.. See õhtu oli tõesti tore ja lõbus. Jõulud on ju selline ühinemise ja koosolemise aeg heade inimestega, kelleks on tavaliselt perekond. Oli tore veeta seda aega heas seltsis, mis pani veidi unustama igatsuse selliste jõulude järele, kui vanaisa küpsetab ahjus liha ja õde praeb kapsast, kui ema avab eile keedetud pohlamoosi purki ja väiksemad tegelased nosivad juba laua ääres piparkoogiglasuuri ja ootavad pikkisilmi jõulumeest, samal ajal, kui isa roogib aias lund ja puistab jääle soola, et kõikidele pereliikmetele, kes pole veel saabunud, oleks tee koju lihtne.. Niisiis, see õhtu oli üleni tore ja vahva, lisaks saime Stu’lt näpunäiteid meie jõulutripi kohta, mis meil kahekesi kavas oli juba ammu. 23 detsember me lihtsalt puhkasime pikast töönädalast. Me lubasime selle päeva endale logelemiseks, mida me juba ammu polnud teha saanud. Pikad töönädalad oli ära väsitanud ja saime valmistuda jõulutripiks. Esmalt oli meil plaan ära sõita juba 23ndal, kui viimasel hetkel tegi Stu Ainarile pakkumise teha tööd 24ndal detsembril, mis siin maal ei ole püha, vastupidiselt Eestile. Kaalusime seda veidike, kuid Aints ise oli nõus, kuna tööpäev oli lühem, kui tavaliselt ja ei sisaldanud peale traktorisõidu midagi muud, samal ajal sain mina teha ettevalmistusi meie minekuks ja olla ootel, et startida kohe kui Ainar töölt naaseb. Võtsime ette reisi kaheks ööks rannikuäärde ja paikadesse, mida me polnud veel külastanud. Me asusime teele Margaret Riveri poole, täpsemalt Augustale. Üsna tee alguses ühel põllul kohtasime kahte laamat, esmalt ei taibanudki kohe, mis loomad need sellised on. Kogu see rannikuäär on väga koralliline ja vaated ookeanile imelised nagu alati. Esimese öö veetsime Hamelin Bay’s. Väike armas paigake otse rannaääres. Tegelikult on seal spetsiaalne kämpimisala, kuhu pühadeajaks paljud pered kokku tulevad, aga meie tegime pattu ja ööbisime ikkagi rannal. Pimeduse saabudes jäi rannapiir üsna vaikseks ja saime oma piknikuteki laiali laotada. Grillisime salamisi liivaaugus enda valmistatud kanasašlõkki, jõime rummi ja kuulasime lainte laulu. Kuu taevas põles nagu lamp ja valgustas meid meie õhtusöögil hubaselt ja tähed moodustasid kujundeid oma pisikeste valgustäppidega. Öösel võtsime arvuti kaenlasse ja ronisime treppiastmeid pidi, mis viisid vaateplatvormile, et teha videokõne Ainari vanematega. Täpselt enne tripileminekut jõudis meieni nende poolt saadetud jõulupakk, mis oli parimaks kingituseks siin kaugel maal. Me avasime paki just nende silme ees, mis oli nii põnev ja ootusärev. Seal sees oli kümneid pakke Kalevi komme, šokolaadi  ja piparkooke, justkui jõuluvana oleks käinud, selline lapselik rõõm valdas meid. Kahjuks videokõnes  ookeani näidata ei saanud kuna ööpimedus ei lubanud seda, võib-olla veidike laintekohinat. Niimoodi trippides kaua magada ei saa, ärgata tuleb koos päikesetõusuga sest soojad kiired ei luba rohkem und, siis saab end turgutada ookeani soolases jahedas vees, et uuele päevale jälle reipalt vastu astuda ja ootusärevalt, mis teekond toob. Tegime rannal pikniku ja nautisime oma hommikusööki, mis tuul aegajalt liivateradega üle maitsestas, aga sellega oleme juba harjunud. Kohvi kahjuks oli puudu sellest täiuslikust hommikust. Me sõitsime edasi Augustale lootuses leida mõni avatud pood, mis küll tundus mitteusutav, arvestades pühadeaega. Ühest bensiinijaamast saime isekuumenevad kohvipurgid, milles maitse oli väga imelik aga meenutas ikkagi veidike kohvi. Jõgi, mis lookleb läbi augusta, korraldab kruiise, mille käigus on võimalik kohata jõedelfiine aga kahjuks pühadeajal olid kõik paadid puhkeasendis ja sellest kogemusest jäime me ilma. Margaret Riverisse jõudes, leidsime imekombel ainsa avatud söögikoha, milleks osutus kiirtoidukohvik, hankisime endale sealt miskit hamba alla ja edasi mööda rannikuid, avastasime imelisi rannaribasid klaasselge sinise veega ja taevas oli kogu see aeg meie poolt. Teiseks õhtuks jõudsime Brewelly Beach’i. Ranna ääres pakub istet ja seltsi inimestele Valge Elevandi kohvik, mis oli selleks ajaks juba suletud kui meie sinna jõudsime. Kuu oli üle võtmas päikese kohta ja valvas meid nüüd omal moel. Ka see öö ei möödunud ilma piknikuta rannal. Peale meie oli seal veel inimesi, kes vastupidiselt, olid väga lärmakad ja tormakad, kuid nemad askeldasid suletud kohviku terrassil. Rannaäärne parkla, kuhu me plaanisime oma liikuva voodi ööseks parkida, jäi meile rahvarohkuse tõttu liialt ebaprivaatseks ja me sõitsime üles kaljunukile, selle all asetseski kohvik. Hommikul äratas meid torm, mis kiigutas autot nagu vankrit. Tohutut tuul, mis tormas kõrgel lagedal kaljunukil ei hirmutanud meid. See oli ilus ja metsik omal viisil. Püsisime autos kuni tormi vaibumiseni. Siis kui oma ameti võttis üle päikene. Kell oli umbes kuus hommikul. Und enam ei tulnud, sest päike üritas auto saunaks muuta. Kas keegi pakuks kohvi? Ilmselt mitte, kuna on pühad ja kõik puhkavad. Pärast selliseid mõtteid hakkas liikuma rahvast. Samalt kaljunukilt viis jalgtee alla kohvikuni ja me nägime nii mõndagi  inimest sinna poole suundumas. See võis tähendada vaid ühte: kohvik on avatud. Mõned sportlikud kohalikud sörkisid hommikujooksul mööda kõrval looklevat loodusrada, paar vanemat prouat jalutasid oma kutsusid. Kõik inimesed, kes meist möödusid, siis kui me oma hommikuvoodit kokku pakkisime, teretasid meid sõbralikult naerulsui ja nende ilme taga peitus sõnum: tuleb ilus päev!  Sõitsime alla kohviku juurde tagasi. Terrass oli avatud ja varasemad juba hoidsid sõrmede vahel pooltühja kohvitassi. See oli tõesti ilus päeva algus. Kõik lauad ja toolid täitusid kiiresti inimestega, leti ääres järjekord. Valged toolid ja lauad terrassil lubasid vaate otse ookeanile . Just nagu filmis. Oli boxing day, püha. Hinnad kohvikus seetõttu olid 15% kallimad tavapärasest. Mm, värske kohvi lõhn. Suundusime rannale ja laotasime lahti oma piknikuteki ja nautisime sooja hommikut, ennekõike värskendades end ookeani soolases vees. Jõulukingituseks ostsime endale piletid kolme maa-alusesse koopasse, mis peidavad end Margaret Riveri all. 50$ nägu. Jewel Cave, Mammouth Cave ja Lake Cave. See on kolmikpilet kolme populaarsemasse koopasse, mille läbimine kokku võtab aega umbes kolm tundi. Uskumatu, milline looduse kätetöö. Kuidas vesi on kristalliseerunud langedes tuhandeteks purikateks, piiskadeks ja kujunditeks, moodustades enamjaolt pikki peeni ogasid koopa lagedesse. Mis kasvab ja kujundab võttes aega tuhandeid aastaid ja lõpuks sünnitab sellise ime. See on see salajane kivide elu ja liikumine, mida me kunagi ei suuda märgata, aga me suudame alati imestada ja imetleda. Kõige esimesena külastasime Mammuti koobast. Laudsild mis läbib koobast ,näitab sulle teed hämaras hiigelaugus. Kaasa antakse kõrvaklapid ja väike player, millel pead ise teatud kohtadeni jõudes sagedusi muutma, et kuulata ajalugu ja ilmaimet, mida jutustab üks härra mahedal häälel, taustaks kohisev heli, mida tekitavad koopaseinad ja urud oma akustikaga, mida saadab veetilkade kukkumise hääl, kajades mitmekordseks heledaks heliks. Sa kõnnid ja imestad ja veidi pelgad seda pimedat hiiglaslikku külma sügavat paika, kuulates lugu loomadest, kes on jäänud koopalõksu, nähes nende tuhandete aastate vanuseid luid ja siis suunad pilgu taas seintele, mida on maalinud igivanad veekristallid ja sa mõtled endamisi: nüüd ma olen seda näinud, nüüd ma olen siin käinud. Kas tõesti? Jah, see kõik on päriselt. Pärlikoobas oli neist kolmest kõige suurem ja maalilisem. Tema seinad meenutasid valgeid pärleid, mis olid kujundanud sinna nii inglitiibu, kui ka magava kaamli, mida mõned võisid kujutada ka teoks. Üks seinaosa oli kasvanud justkui karri metsaks ja korallisein, millele anti jumet eri valgusefektiga, mis kujutas veelainetust ja muutis korallikujutised värviliseks ja sa võisid ette kujutada, et sa sukeldud ookeanipõhjas. Kiid suunas valguse ükshetk kõrgele laeseinale, millel olid veekristallid voolinud naisekujutise ja see osa on tuntud kui „põgenev pruut“. See oli maailm, mida ei osanud kunagi ette kujutada. Me igapäev kõnnime ja sõidame mööda teid ja me ei oska arvatagi, et kusagil seal all on peidus miskit imelist. Ikka arvatakse, et kõik imeline on üleval, mitte all, aga see pole tõsi. Igal pool on imeline, kui sa selle vaid üles leiad. Viimane koobas peitis endas midagi veel imelisemat. Samamoodi puittee viis mitukümmend meetrit sügavale, koopaseinad kasvatanud enda külge kauneid kujutisi ja sa ikka ja jälle imestad ja imestad, kuni me jõudsime alla päris pimedasse ja kiid läitis õrna valguse, ning meie ees laius järv. Maa-alune järv. See oli nii kaunis. Vesi peegeldas seal hämaras kogu koobast ja veekristallid olid moodustanud laest alla väikesed saarekesed järvele, kuid need olid õhus, vaevuvaevu puudutamas järve vee pinda. Tahaks midagi öelda, aga ei oska, sest pole sõnu kirjeldamaks seda . Oeh. Ja sa soovid hetkeks jäädagi sinna pimedasse ilusasse saladusse. Järves elavat ka üks elanik. Konn. Ainuke, keda nähtud seal ja vblla paar nahkhiirt, kes vaid läbi astuvad. Kiid tegi valgusega imesid seal ja kõik kaunis muutus veel kaunimaks ja salapärasemaks ja mõttes mõikusid illusioonid sellest, kuidas on kõik nende seinade sees, nende taga ja nende tumedate hiigelurgude sügavustes, kuhu silm ei ulatu.. Nüüd maapeal tagasi  olles mõtled alati kõndides ükskõik millisel pinnal, et seal all kuskil on midagi peidus või kedagi peidus ja vblla ta kuuleb mu astumise häält ja teab mu teekonda.. Need olid imelised jõulud!