Ühe nädalavahetuse lugu. Rattaost. III advent.

Võtsime ette teekonna Bunbury plaaniga osta meile pühadekingituseks jalgrattad. Sõitsime läbi Manjimup’ist ühest plaadipoest ja ostsime Jamie Cullum’i plaadi. Ta laulis meile terve tee, kui me läbisime Bridgetown’i,Bulingup’i, Kirup’i jm. Teeäärtes tervitamas meid lumivalged lehmad taas. Need väikelinnad tuletavad meelde vanu vestern filme. Muidugi ei möödu ükski teekond siinkandis ilma, et mööduks mõnest farmist või istandusest. Seekord siis kirsi ja aprikoosifarmid esirinnas. Lisaks läbisime veel Donnybrook’i, Boyanup’i ja jõudsimegi Bunbury. Enne veel astusime läbi ühest farmist kust ostsime 2 kg nektariine. Need olid nii head ja magusad, kugistasime kõik , mis kotis oli. Uudistasime ka aprikoosipuid lähedalt. Niisiis me jõudsime Bunbury ja me leidsime endale jalgrattad ja ostsime kohe ära ka. Kahjuks rattastanget seekord ei saanud, mida autole kinnitada, et rattaid kaasas kanda. Ainaril on nüüd ilus punase-mustaga meestekas ja minul ilus valge naistekas. Lisaks ostsime juurde pumba, veepudelid ja luku. Kogu komplekt ikka. Nüüd on meil oma jalgrattad, nii tore. Tagasiteel käisime läbi ühest viinamarjaistandusest ja ostsime head valget veini. Onu, kes meid veinikeldris leti taga teenindas, degusteeris meile veine. Millegipärast valas ta iga kord pokaali täis ja viisakusest jõime need ka tühjaks, arvestades, et Ainar pole üldse veinisõber. Tuli välja, et see mees on tegelikult farmitööline seal ja asendab omanikku ning ei tea sellest asjast midagi. Seega, me maitsesime kolme veini ja olemine oli nagu veidi purjakil pärast seda. Ma ostsin head valget veini sealt. Veinikeldri ees õues sirgus kirsipuu ja me võisime endale sealt noppida. Nii hääd olid. Koduteel möödusime ka pirnifarmist, mille ääres me tegime peatuse ja varastasime mõned pirnid puult. Lisaks leidsime me ühest aiast sidrunipuu, mille küljest Ainar nii muuseas mõned viljad meile laenas. Päris viljakas reis, ütleks selle peale. Siinmaal ei ole kuusepuid näha olnud, kuid teeääres nägime suur hulk kuusepuid ja me oletasime , et see oli jõulukuuse istandus? Tagasi jõudnud,  üritasime enne pimedaks minekut rattad kokku panna ja ära testida. Sättisime nad kenasti meie terrassile esimest sõitu ootama. Triin ja Ivo olid lahkumas ning samuti Elo ja me olime arvestanud sellega, et peame mingi hetk otsima uue elukoha. Pühapäeval võtsime ette teekonna erinevatesse majutuspaikadesse ja käisime ka Pembertonis poes. Kohtasime erinevates farmides nii eesleid kui kalkuneid ja igasugu muid loomi ja tegelasi. Mõnus seikluslik päev jalgratastega. Tagasi jõudes tegime tavalisi argitoimetusi. Pesime pesu. Hobused pesumaja juures on päris julged meiega. Nimelt on meil komme alati neile viia leiba või midagi muud hamba alla ja nad juba ootavad ja jooksevad vastu kui lähed. Olin pesumajas sees ja siis hobused pistsid pead uksest sisse ja põrisesid ja küsisid leiba. Siis ma ütlesin neile, et kuulge, minge ära praegu, aga nad ikka ootasid seal ja norisid. Ükskord me viisime neile avokaadosid. Tegelikult on nad väga toredad ja vahvad seltsilised, vahel lihtsalt veidi tüütud, aga pühad on ju neilgi. Head kolmandat adventi!