Kuues päev Bali saarel

Avastasime hommikusöögile minnes, kui esimesed sammud murule astusime ja esimesed päikesekiired  põski paitasid, et otse meie ees kõrgel pilvede sees valvab meid tohutu suur mägi. Selline kaunis paik ööbimiseks. Meie ümber oli saksa keele sumin, kuna hotelli omanik oli sakslane. Veel suurema sumina tekitasid hiiglaslikud herilased, kes oma paksu karvase kehaga ümber meie päid tiirutasid. See päev viis meid kõrgustesse, kust läbisõit osutus pikemaks seikluseks kui arvasime.  Me eksisime ära mägedesse, ega leidnud enam tagasiteed. Aina kõrgemale ja kõrgemale. Isegi pilved olid meie kõrgusel, justkui oleks võinud ulatada käe nendeni ja haarata õhkõrna valget vatti. Me olime eksinud ja õnnelikud, et olime eksinud imedemaale otse sinise taeva all. Olime merepinnast kuni 1000 km kõrgusel ja need pildid, mis silmale avanesid.. Me ekslesime ja ekslesime valel teel ja imestasime ja olime sõnatud. Signaal kadus ja õige tee leidmiseks polnud inimesi, kes oleks meist aru saanud. Elu mägedes ja inimesed olid vabad nagu loomad oma urgudes.  Tumedanahalised lapsed jooksid ja mängisid. Vabad ja siirad mägedelapsed, kellest enamus teadmata , mis asub nende mägede taga.  Imestunud ilmed näol meid nähes, siiski sõbralikult tervitades toimetamas oma hüttides ja põldudel nende laste emad ja isad. Räsitud sulgedega kummalise kehaehitusega kanapojad tippimas oma linnuvarvastel ning päikesevarjude all peesitavad lehmad peletades väikseid tiivulisi oma ninadelt. Banaanipuud ja palmid tuules kõikumas ümbritsetud kummaliste taimedega. Kurvid, mida meie väike roller läbis olid kohati 180 kraadilised ja selle kaherattalise peale ei olnud me üldse kindlad. Meie raskus oli suur , aga me ei peatunud, andsime gaasi palju võimalik, et jõuda lõpuks tagasi õigele teele. Viimaks jõudsime tagasi, kust alustasime ning alustasime uuesti, saime  kätte signaali, mis meile teed näitas ning peatusime hetkeks kohvikus, et karastada end külma joogiga. Soovisime jõuda enne pimedat Ubudi, mis oli ühtlasi ka lõpp-peatus . Sellega sai ring peale meie ümber Bali tiirule..  Juba teepeal möödusid meist mõned rongkäigud. Suured pidustused olid alanud. Pühad. Kaunistused koduuste ees, suure pambusvarre küljes kõikumas kaarjalt alla. See oli aeg, mil jumalad tulevad maa peale ning nendele ohverdatakse söögipoolist ja vilju ja põletatakse viirukeid. Tänaval tantsisklesid suured loomamaskotid kilinal kolinal ja väiksed lapsed nende taga rivis kogudes raha inimestelt tänavatel. Otsisime kaua öömaja, kuna pühadetõttu olid kõik kohad täis, käisime erinevates kohtades külastades vahvaid kodumajutusi ja toredaid inimesi, lõpuks saime toa ühes homestay’s. See nägi välja nagu väike kirju tempel, värvilised kujundid aias ja vanaaegsed toolid-lauad terrassidel, saime toa teisel korrusel, väikse kirju terrassiga. Tuba oli väike ja hämar, samaaegselt hubane ja kõle, seadsime end seal sisse ja ükshetk kadus elekter, siis oli pigem kõle, kuid uut kohta leida tundus ilmselt võimatu ning õnneks saabus hämar valgus peagi tagasi. Terrassilt oli vaade aeda-hoovi, vesi sulises väikses purskkaevus ning ninna hõngus viirukilõhna, tundmatud linnud vilistasid õhtuviisi ja tänavalt kostus sigimist sagimist. Toa pisikesest aknast avanes vaade vanaaegsete majade katustele, nagu mustrilised nukumajad, mille katuseid pidi oleks käia saanud. Meie toa uksest alla aeda ja vastupidi viis kivist keerdtrepp, mis meenutas mõne muinasjutu lossi treppi. Terrassil vanad pambus toolid ja lauake ning ukse ees värvikirev kaltsuvaibake. Selline jumalate-kõle-hubane-värviline-nukumaja. Vahetasime riided , panime oma rollerile hääled sisse ja läksime linnapeale. Veetsime õhtu restoranis einestades. Linn oli inimkirev ja täis muusikat. Südaööl läbi selle melu jõudsime tagasi ööbimispaika. Head ööd Ubud! Kuigi see linn kunagi ei uinu…