Vahepeatus Lomboki saarel

Sõime viimast korda hommikut selles nukutemplis. Oli aeg lahkuda. Pidime sõitma tagasi Canggu’sse, et tagastada oma päevi näinud roller. Umbes keskpäevaks jõudsime Puri juurde. Naine leti taga lehvitas juba kaugelt tuttaval ilmel, selline jällenägemisrõõm. Tagastasime rolleri ja einestasime lõunat juba varem oldud  terrassil väikse riisipõllu kõrval, mis heledalt sätendas päikese käes ja kiigutas oma rohelisi taimi. Jutustasime naisele lühikese loo Bali ringreisist ja oli aeg hüvasti jätta, et jõuda õigeks ajaks Denpasari lennujaama. Palusime tellida takso ning pettumuseks tuli välja , et pühadeajal taksod ei sõida. Väike segadus oli korraks. Mis saab? Me jääme lennukist maha.. Naisel tärkas idee ja ta helistas oma sõbrannale, kes oli meid nõus lennujaama sõidutama väikse tasu eest. Olime nii tänulikud sellise lahkuse eest. Jätsime hüvasti ja istusime valgesse autosse, mis kohviku ees peatus. Cecilia oli tolle naise nimi, kes meid sõidutas. Tema kõrvalistmel istus väike tüdruk nimega Paula, kes oli tema tütar. Nad olid pärit Columbiast ja nüüd elanud juba mõned aastad Balil. Umbes tunnike kestnud sõidu jooksul rääkis Cecilia meile lugusid oma elust Balil. Meie teed läksid lahku Denpasari lennujaamas. Me jõudsime õigeks ajaks oma lennule ning juba peagi olime taevamasina pardal ning teel Lomboki saarele. Vaade maapinnast aina kaugenes ja maa meie all muutus aina pisemaks ja pisemaks, aga ei kadunud kordagi päriselt ära selle pooleteist tunnise sõidu jooksul. Terve tee oli aknast kaunis ülevaade. Olime jõudnud Lomboki saarele. Sel korral oli meil ööbimiskoht broneeritud. Hüppasime bussi peale, mis liikus suunas kuhu meil oli vaja jõuda. Tänavad olid tolmused ja räpased, kõik oli palju koledam kui Balil. Oli märgata palju vaesust ja õhkkond oli teistsugune, mis oligi ju eesmärk, näha midagi uut. Me hüppasime bussist maha palju varem, kuna polnud kindlad ja kõndisime pika teekonna jala mööda tolmust maanteed, tohutu palavus räsis olemist ja seljakotid olid tüütud, nõnda me kõndisime käsikäes , möödasõitjad –ja käijad uudistasid ja lehvitasid. Vaatamata sellele, et tolm lendles meie higistele kehadele ja seljakotid soonisid, olime siiski ju põnevil. Uus koht, uued inimesed, mis saab, ei tea. Jälgisime silte tee ääres, et mitte märkamata jätta meie peatuspaika. Lõpuks leidsime punase kirjaga sildi: Ressi Homestay. Olime kohal. Suures hoovis jooksid kaks alasti tõmmunahalist väikest poissi, eemal toimetas vanem naisterahvas ja meile vastu tõttas noormees, kes meid edasi juhendas. Hoovis oli peale avatud köögihüti väike elamu , mis kuulus kõikidele nendele tegelastele, kes seal toimetasid. Lisaks mitu väikest toakest mõeldud külalistele. Iga ukse kõrval pambus toolid ja laud. Ühest nendest tubadest sai meie ajutine peatuspaik. Tuba oli lihtne ja puhas. Perekond oli tore ja sõbralik. Laenutasime perepojalt soodsa hinnaga helerohelise rolleri, millel ilutses Super Mario kleeppilt. Sõitsime mööda tolmust teed Senggigi'sse, kus suurem melu toimus. Oli saabunud juba hämar ja kohvikutuled tänavateääres sirasid kirevalt. Tüütud kaupmehed tuiasid ringi. Mõnes hoovipoolses paigas istusid tänavakividel miniseelikutes lohakad neiud. Iga kohviku ees karjus juba eemalt uksepoiss, et hinnad on soodsad just meile. Siis mingi hetk oli tunne, et tere tulemast Egiptusesse. Võtsime siis valikusse ühe uhke mitmekorruselise restorani, mille hoovis suur purskkaev sulises, kuna too uksepoiss lihtsalt meelitas meid ära ja me ei viitsinud temaga vaielda, ta arvas, et meile mesinädalate puhul on see ideaalne restoran. See on ikka väga naljakas kuidas seal kõik arvavad, et valged inimesed käivad seal mesinädalatel. Lihtsalt lubasime end teenindada. Koht oli tegelikult kena, tähistaeva all, õdus muusika mängimas, seintel ilutsemas kaunid maalid ja sealt ülevalt terrassilt oli kena vaade sellele tuledesäras õuele. Jälgisime neid kummalisi inimesi ja itsitasime omaette. Külastasime erinevaid tänavaäärseid kohvikuid, lõpuks jäime peatuma ühes lihtsas paigas, kus kuu otse meie peale vaatas, justkui tahaks seltsi tulla. Laud oli peaaegu otse tänaval ja mõtlesime, et nii hea koht, kus jälgida inimesi ja tänavaltoimuvat, aga veelgi parem oli see paik tänavakaupmeestele, kes siis kõik kordamööda oma vaipade ja ehete ja piltide ja mis iganes kraamiga meid tüütasid, lõpuks üritasime eirata, kui keegi naaseb meie laua ette ja see oli nii naljakas. Üritasime siis nagu mitte välja teha ja rääkisime oma juttu edasi ja ei suutnud naeru pidada kui kaupmeest see üldse ei kottinud ja ta ikka kõik oma kraami ette kandis nagu seinale. See oli nii naljakas, et mõnel korral me lihtsalt hakkasime kõval häälel naerma. Tegelt oli nagu kahju ka neist. Aga kui juba viies mees tuleb täpselt samasuguse kraamiga sulle reklaami tegema nagu eelmised neli on juba käinud, siis enam ei teagi kas peaks nutma või naerma. Meie kõrval seespool lauas istuv turistide kamp naeris ilmselt selle peale, et me arvasime, et saime nii hea tänavaäärse laua endale. Kogemus Lomboki ööelust. Looduse mõistes oleks seal palju kohti, kuhu tahaks minna kunagi, aga seekord olid meil lihtsalt teistsugused plaanid, olime vaid läbisõidul, ajaliselt ei oleks jõudnud, kuna see oli meie esimene ja viimane õhtu seal. Jõudsime pererahva juurde hilistel tundidel. Köögihütis oli püsti pandud projektor ja keegi mängis kitarri. Pere istus oma rahvaseltsis koos , lauldi ja naerdi ja kutsuti ka meid kampa, aga kahjuks olime liialt väsinud ja uinusime üsna ruttu, kuna uue päikese ajaks olid meil juba plaanid ning tahtsime ärgata varakult. Sõime hommikut seal pambus toolidel ja juba peagi asusime jälle teele, tagastasime pererahvale rolleri ja jätsime hüvasti. Plaan oli minna tagasi Senggigi'sse, et kolada veidi poodides ja turgudel. Teedmööda jalutades võttis meid peale üks vana väike tööliste kaubik. Juht oli selline tumedate hõredate kikudega muidu muhe vana, bussis sees istusid kaks kohaliku vanaprouat, kellel suurtes korvides juurvilju ja muud kraami, üks naistest magas suurema aja, vahepeal silmanurgast piiludes, teine vaatas meiega tõtt, kohati rääkis midagi, millest me aru ei saanud, aga me ikka naeratasime koguaeg. Üldiselt tundus, et neil oli päris lahe , et me nende bussis olime. Siis eikusagil oli meie peatus ja me pidime maha tulema, andsime mehele sümboolse summa ja olime väga tänulikud. Kaupmehed olid endiselt väga tüütud ja see oli üsna väsitav. Soetasime endale ühtteist siiski odava raha eest ning jätkasime teekonda. Hääletasime takso ja palusime suunaks sadama. Peatus oli siiski varem, kuna teatud maalt sai edasi sõita vaid rolleri või hobusega või jalaga. Läksime jala ja uurisime maad omal käel. Kuskil tänavaääres tegime väikse söögipeatuse ja karastasime end jääkülma joogiga. Lõpuks jõudsime sadamasse. Lõpuks ometi!J