Tere tulemast paradiisisaarele. Gili Meno

Gili saared on kolmest väiksest saarest koosnev saarestik, Gili Meno, Gili Air ja Gili Tarawangan. Gili tegelikult tõlkes tähendabki „väike saar“.  Kõik kolm asuvad Lomboki saare väinas, suunaga loodes. Bali saar asub nendest 35 km lääne poole. Selge ilmaga on kõigilt kolmelt saarelt näha nii Bali kui ka Lombok….

Me ei teadnud midagi laevade ja paatide aegadest. Sadamasse jõudsime enne keskpäeva. Ka ei teadnud me veel täpselt sel hetkel millisele saarele me lähme. Olime välistanud Tarawangani, mis on saartest kõige suurem, kõige arenenum ja turistiderohke. Nii palav, olime läbimärjad, päike aina lõõmas ja põletas. Väike räpane tänavaturg oli avatud sadama ääres. Inimesed nõutud nägudega seljakottide ja kohvritega. Tolmu lendas ja ümber kõlas võõrkeelset juttu. Mõned kohalikud mehed tulid ligi pileteid pakkuma, küsimusega kuhu saarele soovime minna. Eirasime neid , olles varem eeltööd teinud, et ainuõige valik pilet osta on sadamamajast. Kole maja, tädike leti ääres ulatas meile ajad. Kõige lähim laev läks kella kahe ajal suunaga Gili Menole. Olime otsustanud. Ostsime piletid ning seadsime sammud ühe suure kiviamja katuse alla päikesevarju ning lubasime endale istet kivitrepil, et lasta korra käest seljakotid ja puhata päiksest räsitud keha. Meil oli aega paar tunnikest. Peagi lähenesid meile saksa tüdrukud, kellega kohtusime eelnevalt teel siia einestades ühes tänavakohvikus. Vestlesime veidi aega parajaks tehes. Üks tüdrukutest oli üksi rännanud Aasias juba viis kuud. Kuid peagi jätsid meiega head aega minnes laevale suunaga Tarawangani saarele. Seadsime ka endid kaldalähedale pingile, et mitte õigest paadist maha jääda. Väiksed paadid ja kalalaevad loksusid vaikse lainega kristallselges kaldavees, millelt peegeldus vastu kogu taevas ja päiksekiired sillerdasid.  Peagi istus mu kõrvale kohalik poiss kohvriga, kes alustas juttu. Me vestlesime enam ei mäletagi millest. Ostsime temalt kaks kaelapaela lihtsalt sellepärast, et ta oli väga viisakas ja sõbralik, erinevalt teistest kaupmeestest, kes on kohati väga tüütud ja ebameeldivad. Oli aeg. Võtsime oma seljakotid ja astusime pardale. Väikse kalalaeva pardale.  See väike teekond peatas korraks aja. Sinine sinine vesi jättes valge vahutava raja laeva taha selle  liikudes. Siis sa kiigud seal veepeal loksudes ja imetled ümbritsevat ning lased mõttel rännata. Ümbritsevate saarte mäetipud silmapiiril. Selline uimastav joove puhtast looduse ilust. Siis sa jõuad rannani ja võib-olla korraks kahtled, kas see pole mitte üks lõputult kaua kestev kaunis unenägu ja sa lihtsalt upud sellesse helesinisesse . Siis sa ärkad seljakotti kaldale vedades, mõistes , et sa pole veel tegelikult uinunud. Saarel on liiklusvahendiks vaid jalad, jalgrattad ja hobused. Selle läbimõõt on 2km x1km. Imekaunis väike paradiisisaar. Meie seiklus seal algaski sellega, et me matkasime jala ümber saare ringi peale. See võttis kokku kuskil paar tunnikest. Väike katsumus omaette kuigi teekond pole ju pikk, aga see palavus ja seljakotid.. Selle raskuse seljas unustad peagi märgates kõike enda ümber. Läbides metsiku loodusega metsaradu ning külastades bungalo majakesi, teadmata veel millise kasuks ise otsustame. Peatusime ühes rannavillas  ja lubasime endale jääkülma kohaliku õlle. Seal liival istudes kohtasime ühte norra poissi, kes meiega sõbralikku vestlust alustas. Me rääkisime seiklustest  nii nende kui ka meie teekonnal ning ta rääkis kuidas ta kavatseb kõik ülejäänud päevad veeta snorgeldades ja ta rääkis kilpkonnadest.. Olime teinud ringi peale tervele saarele, ometigi jäime öömaja leidmisega hiljapeale. Esimesest paigast, mille me välja valisime, lahkusime, avastades, et kraanist ei tulnud vett.  Meie lõplik valik oli Balenta Bungalows. Ühest majakesest seal sai meie kodu mõneks päevaks. Meie oma rannaäärne bungalo. Väike trepp, mis viis terrassile, sellelt uks majja väikse toa ja duširuumiga. Ideaalne, armas, hubane, looduslik. Heitsime suurele voodile, ääristatud õrna pitskardinaga. Ja lihtsalt puhkasime. Nii väsinud aga nii õnnelikud..

Esimese  hommiku veetsime rannal lebades.  Hiljem tegime jalutuskäigu külla, et osta puuvilju. Kohalikud lapsed müüsid külateid jalutades kala, suurt vaagnat peapeal kandes. Millegipärast eksisime veidi teel ja külapoodi me üles ei leidnud, esimesed puuviljad soetasime sadamast. Jõudsime tagasi oma rannale pikutasime seal palava tuule sees. Vesi oli nii soe. Karastamiseks ainus võimalus oli külm dušš, mis oli ka abiks vaid mõned minutid. Kaldaäär oli nagu kõrge korrallimägi, väikestest kildudest kuhjunud, mis kõlisesid nagu kristallid üksteise vastu kui laine neid liigutas ja endasse haaras. Nagu imeõrn muusika, mis helises kõrvus nii öil kui päevil. Eemal laintes hõljusid värvilised torud, snorgeldusmaskid. Läksime lõunat sööme mõnisada meetrit eemale rannakohvikusse. Värskelt suitsetatud kanaliha, kui hea see oli. Eemal lauast kõlas kitarrimäng ja naer. Meile seltsiks kaks kassikest, kes oma kõhnasi kehasid meie jalgade vastu hõõrusid ja meie toidujäänuseid ootasid. Tagasi jalutasime mööda kaldaäärt, vesi oli nii palju langenud, et kõik kaunid teokarbid olid liival pikutamas ja sädelesid päikese käes. Õhtu veetsime oma hubasel rannatoolil pehmetel patjadel. Teiste saarte tuled sätendasid kaugel silmapiiril, ja kuu peegeldas veepinnal. Sellel õhtul müristas. Sa lihtsalt oled ja hingad seda ilu endasse..

Uuel päeval sõime hommikust taas rannal. Vaikne vesi loksus. Eemalt külast kostus kukehääl. Laevad silmapiiril igaüks teel kuhugi. Me jälgisime suurt rannakarpi, mis peitis endas ühte asukat, kes salamisi üritas välja hiilida ja minema jalutada, kuid vaid pärast paari sammu, nabisime ta kinni ja siis uuesti ja uuesti, see oli naljaks olend. Lõpuks lasime tal minna oma teed.  Lõunasöögile jalutades kohtasime mitut sakslast. Sõime juba tuttavas paigas seltsiks sõbrad kassid, me panime neile nimed, Mev ja Mev’i vanaema, võib-olla sellepärast tahtsid nad meie söögi ära süüa, kättemaksuks. Mev oli tegelikult nii armas, väike kõhna kiisuke, kes piiksus koguaeg, veel üsna beebi.  Tegime uue jalutuskäigu külla ja leidsime selle otsitud poe. Tutvusime külaeluga, uudistasime teel veidraid inimesi ja veel veidramaid katusealuseid. Külatee viis meid kokku suurte mitmevärviliste ämblikutega ja  lehmadega, kes nägid välja nagu kitsed. Vedasime terve tee suurt papayat ja kookospähklit, millest viimane ei olnud üldsegi mitte ostetud, vaid otse küla  palmi otsast. Hea kui sul on üks pikk poiss J Tagasi jõudes tegime väikse uinaku, sest sellises kuumuses nõuab iga liigutus päris suurt pingutust, kuid sellega harjub. Õhtul vaatasime rannal filmi ja sõime papayat, mugisime, sest nii hea oli, kuni sääsed kõik ilusa ära rikkusid ja me pidime ütlema head ööd kuule ja veele..

Kolmandal päeval läksime varakult snorgeldama. Me ujusime päris kaugele, võiks öelda, et me hõljusime käest kinni selles imelises maailmas, kuni jõudsime veealuse kaljuseinani. See üleminek sealt kaugele sügavasse sügavasse sügavikku. Ühelpool imeline värvidemaailm korallide ja kaladega ja teisel hetkel järsk sügavik ja sa vaatad ja vaatad nii sügavale kui saad ja ootad, et miski tuleb sealt äkki. Kilpkonn. Ma järgnesin talle, ta oli suurem kui mina ja ühel hetkel me ujusime paralleelselt, mina tema kohal, ta vaatas mind silmanurgast. See oli lihtsalt uskumatu. Ta oli minust suurem, nii ilus oli ta. Nagu suur ja sõbralik lame kivimürakas. Ja ma järgnesin talle ja järgnesin, vesi mu all oli nii sügav, et enam polnud midagi näha, vaid mina ja kilpkonn. Ta suundus veepinnale ja pistis pea veest välja ja mina pistsin pea veest välja ja ma nägin kuidas ta hingas sõõmu õhku ja laskus alla tagasi vette, aina sügavamale ja kaugemale, kuni ma kaotasin ta silmapiirilt ja ma ujusin tagasi Aintsi juurde ja me tulime veepinnale ja me rääkisime kilpkonnadest ja päike paistis ja sinine vesi sillerdas. Me snorgeladasime veel tunde, vahepeal käisime lõunastamas ja snorgeldasime veel tunde. Me nägime nelja kilpkonna. Ja sa soovid jäädagi sinna, igaveseks, sest nii ilus on…

Neljandal päeval oli raske ärgata, sest me olime päikesepõlenud. Kreemitasime ennast paksult sisse ja jalutasime sadamasse ja jalutasime külla, kohtasime tuttavaid ämblikke, einestasime rannakohvikus maitsvat kala ja läksime tagasi. Lebasime oma bungalos ja tundsime rõõmu sellest saarest. See oli viimane õhtu. Pimedas võtsime ette uue jalutuskäigu sadamasse, kohalikud valmistasid kalagrilli, istusime mitmes rannabaaris. Õhtul pimedas jalutasime mööda küla ja metsateed. Hääled pimedusest olid veidi hirmsad, kõik metsaelukad olid ärkvel ja liikvel ja ma pelgasin veidi ja hoidsin Aintsi lähedusse. Ees ootas kaunis tuledes rand, silmapiiril  imeilus vaade naabersaartele, vesi loksus vaikselt.. Võtsime kohad oma rannal , oma rannatoolil ja sõime papayat ja kuulasime korallide kõlinat..

Viimane hommik oli nostalgia ja igatsus minna ajas tagasi. Nautisime puuviljade mahlast maitset. Bungalopoiss valmistas meile omletisaia ja kohvi. Salvestasime viimse pildi meie rannalt oma mällu, pakkisime asjad ja jalutasime sadamasse. Kiirpaat viis meid otse Bali saarele tagasi. Väike peatus oli Tarawangani saarel ja sealt edasi kaugenesid saared silmapiiril, tuul tormas ja lasi laintel möllata. See on vabadus . Olla teel. Seiklus ja muinasjutt..