Ühe nädalavahetuse lugu. Sand Dunes

24. novembril võtsime ette tripi meie oma enda autoga. Lõpuks ometi saame sõita kuhu hing ihkab. Teha seda kiirustamata nagu loodus. Sõltumata kellestki teisest.  Meie teekonna algus viis mööda rada ,kus naabriks viinamarjaistandused. Tohutud pikad marjapõõsad roheliste säbruliste triipudena tekitamas soovi noppida neid ja maitsta veel valmivata vilju. Pemberton Wine Region on täis viinamarjaistandusi ja veinikeldreid, kust saab osta just endale meelepärast märjukest väga soodsa hinnaga, samas on ka aastatetaguseid vanu veine, mille saad soetada vaid siis kui rahakotis on palju üleliigseid kupüüre. Teepeal näitasid nägu ka kaks emu, kes tuterdades põllul uimerdasid oma pikkade kaeladega. Nende taustal kummaliste kujudega puud, kes justkui tervitasid meid oma oksi lehvitades, kui me möödusime. Jõudsime lõpuks jõeni, kus kalamehed ja niisama paadimehed said veesõidukeid jõkke lasta. Jälgisime seal mõnda aega nende tegevust ja ka kanuu- ja süstatrippide algust. Tohutu soov oli isegi jõel mõni sõit teha, aga need kärestikud, mis siinkandis ees ootavad ei ole lihtsalt ületatavad, selleks peab ilmselt väga valmis olema ja teadlik, mis ees ootab. Edasi ootas meid ees Beedelup Falls, mis kauni joana väikesteks kärestikeks jaotatuna mäelt alla voolas. Kõige selle kohal sillal saime nautida vaadet, mis loodus meile pakkus. Jõele viisid veel mõned platvormid, kus loodus oli imet teinud ja jõeäärse maastiku soengusse sättinud, lastes kohati sellel kõigel veele langeda, et ei jääks nägemata kaunis peegelpilt klaasjal pinnal. Läbisime suure osa Heartbreak Treil’ist, nägime vee all esimest korda päris marronit, kes ruttu veesügavustesse põgenes. 75m kõrgune Bicentennial Tree jäi minul ronimata, aga Ainar käis selle tipus ära. Mina istusin puu all nagu väike kirp ja jälgisin kuidas poisid taevasse ronisid ning lõpuks ka väikesteks kirpudeks muutusid. Olime metsas seigelnud juba üsna pikalt ja kõhud hakkasid tühjaks minema. Sõitsime Northcliffi, kuigi samapikk maa oleks olnud Pembertoni tagasi sõita ja seal poes käia aga kuna Northcliffi polnud me veel kunagi jõudnud , siis tegime selle valiku. See on sama väike linn nagu Pemps’ki, üsna inimtühi ja oled õnnelik kui leida ühe poe, mis avatud on. Einestasime seal kohalikus väikses kohvikus, mis oli üsna õdus ja nukumajalik oma puidust mööbliga. Nurgas seisis üksik kuusepuu, mida ehtisid värvilised liblikad. Veetes seal aega , asusime lõpuks teele sinna, kuhu me jõuda olime soovinud -  Sand Dunes. Pildi pealt olime näinud ja uskumata, et meie silmad seda kõike päriselt näha saavad olime me ometi sinna teel. Meil oli nüüd ju auto, mis võimaldas sellisel maastikul sõita. Mööda metsa, üle küngaste ja mägede, läbi orgudest ja lohkudest, riivates oksi ja taimi, kriipides autot, kohates veel emusi ja iguaane, jõudis metsas meie tee alla lõpuks liivane pind, mis andis märku, et oleme lähenemas liivaväljadele, teadmata kuidas see tegelikult on. Lõpuks jõudis meie ette järsk liivane mägi, mis peitis enda taga miskit imelist, kuid seda ületades oli vaja ka oskust selle ületamiseks. Auto kummid olid juba pooltühjaks lastud enne liivasele pinnale jõudmist. Paar korda üritasime mäge ületada, samapalju kordi laskusime tagasi alla, kuni lõpuks jõudsime mäe nõlvale ja meie ette avanes see vaade, mis see mägi enda taga peitis- hiiglaslik  lõputu ja igavikuline liivaväli, Yeagarup Dunes. Me ei saanud arugi, kuigi sõitsime juba tohutul suurel valgel maastikul. Meie all oli vaid liiv. Nii hele ja nii valge ja lõputu, pettes meid , luues ennast meie vaimusilmas lumeks, eristamata kust algab taevas ja kus lõppeb maapiir. Me väljusime autost ja ükshetk ei mõistnud enam, kas see on reaalsus või mis see on. Nii uskumatu oli see silmale. Uskumatu kogu eksistentsile. Kõik oli valge. Kas me oleme taevas?- küsisid endalt võib-olla korraks mõttes. Reaalsusest kõrgemal tundus olema kogu su keha ja vaim ja mõttepiir. Justkui hõljuks olematuses, hele valgus pimestamas silmi ja mõttekäiku. Nagu päriselt? See kõik on päriselt? Appi, näpistage mind keegi, kus ma olen? Kas te ikka näete? Kuulete? Ainar, me oleme paradiisis. Ja siis sa naerad veidi hüsteeriliselt, kui tohutu tuul liivateri su jalgade vastu loobib nagu väikseid nõelu ja sa taipad, et imed on päriselt olemas. Kes ütles et pole? Loodus ongi ime, kui ta suutis luua midagi sellist ja meid, inimesi, imestajaid. Tuleb lihtsalt otsida ja sa leiad üles kõik ilusa. Nii lihtne. Sa lihtsalt vaatad ja imestad ja sulle on sellest küll. See lihtsalt on nii hea tunne ja see ei maksa midagi. Umbes 10 km teekonda sellises joovastuses viis meid rannale, inimtühjale rannale, mida võiks samuti nimetada paradiisiks. Tohutu kiire tuul tantsiskles meie ümber, haarates endaga kaasa nii liiva kui lained. Ja siis sa jälle naerad oma hüsteerilist naeru, üritades võimalikult normaalseks jääda kõige selle juures, kuigi see hullus seda õnne tabades ei lase sul rahuneda. Sa jooksed ja hüppad ja kargad ja kukud ja tormad siis taas mööda imelist kallast sama metsikult nagu need hiiglaslikud lained, kes üritavad maale jõuda. Nii ilus ja nii metsik. Korraks nagu tahaks nutta salaja ja tänada selle imelise kogemuse eest. Tänada õnne, et ta pole sind tegelikult kunagi maha jätnud.. Siis sa tormad kaela oma armsale kaaslasele ja te keerlete ja keerlete sellel pöörasel imedekarussellil ja nii hea on olla…

Ühe nädala lugu. Autoost

Vilju on palju ja me oleme kiired noppijad. Ostjaid ei ole. Meie tööpäevi on lühendatud see nädal. Nad ei taha, et me korjaksime nõnda palju.  Me oleme vabanenud nüüd kella kolmest, mis on ühtlasi olnud nii hea kui halb. Halb, sest töötunde vähem ja teenistus väiksem, samas ilmad on aina kuumemad ja tammis ujumine nii hea pärast varakult lõppevat tööpäev. Nüüd oleme pidanud kasutama korjamisel ka redeleid, mis on parajalt tüütu tegevus. Elo auto andis otsad ja me oleme tööle liikunud nüüd katkise hundayga. Neljapäeval käisime Heidiga jooksmas. Me jooksime 6 km mööda põldudest ja lehmadest karjamaal. Heidil olid viimased päevad siin. Jooksmine on nagu jooksmine suunas kuhu sa tahad jõuda ja iga kord kui sa lõpetad, oled lähemal sellele..

Nädalavahetusel võtsime ette teekonna Perthi, et endale lõpuks päris oma auto soetada. Abikäe osutasid meile Kaspar ja Karmo, kellega koos me selle teekonna ette võtsime. Meil olid soetatud juba mõned kontaktid, kuhu autot vaatama minna, aga kõik need kohtumised ei lõppenud plaanitult. Esimene auto, mis me vaatamas käisime oli paras logudik ja roosteuss, teine auto oli imeilus läikivmust ja korralik, aga rego puudus ja kapott lekkis. Paari kontaktiga ei saanud me üldse ühendust ja meie päev lõppes sellega, et õhtupimedus oli juba saabunud ja mitusada kilomeetrit tagasiteed ei tundunud enam ahvatlev. Me jäime ööseks Perthi, lootuses varahommikul autootsinguid jätkata. Võtsime toa Globe’is, kuhu me kõik kohad saime. See vana nõme mälestus nendest hostelitest oli jälle kohal, aga meil polnud valikut ja muidugi ei plaaninud me seal toas rohkem aega veeta kui vaid magades. Läksime linnapeale ööellu jalutama. Linn säras jõulutuledes ja väljakul seisis valvel ehitult hiigelsuur kuusk. Kõrgel õhus lendlesid inglikujutised ja rippusid kellukesed ning suure kiriku tornis helendas hiiglaslik kell aga südames ei olnud jõulutunnet. Polnud lumesadu ega näpistavat talveilma. Vaateaknad ja riiulid olid täis jõuluasju ja ehteid. Meil jalas rihmikud ja seljas suveriided. Nappides kleitides neiud tõttasid kontsadel klubidesse ja baaridesse. Uhiuues hoones linna keskel olid rahvahordid tohutus järjekorras ootel Nickelbacki kontserdile sissepääsu. Meie lihtsalt hulkusime ja uudistasime linnamelu. Einestasime ühes hiina restoranis. Hostelisse tagasi jõudes ootas autoaknal meid rõõmsalt parkimistrahv. Öö möödus vaevaliselt, kuna Perthi kliima on kordades kuumem, siis õhku polnud selles väikses toas mitmekesi. Kuna me polnud plaaninud ööseks jääda, ei olnud kellegil mingeid asju kaasas, ei hambaharju ega vahetusriideid, üsna ebamugav, aga me ärkasime varakult, tõime Ainariga endale tänavanurgalt kohvi ja ostsime aega hosteli internetis, et autoasju uurida. Lõpuks jäi meil alles vaid üks variant, mis asus hoopis tagasiteel koju ja me võtsime selle riski, teadmata, mis see auto tegelikult endast kujutas. Me sõitsime Mandurasse. Ühe maja hoovis ootas meid meie auto. 93 aasta Mitsubishi Pajero. Selle auto alghind oli 4500$, meile läks see maksma 3000$ . Igal asjal on oma head ja vead. Me saime soodsa auto, aga sellega kaasnesid oma agad. Nimelt see auto ei kuulunud Western Australia piirkonnale ja saime teada, et ümberregistreerimine läheb meil maksma kuskil 800$ pluss peame läbima ka ülevaatuse, mis tundus üsna ebatõenäoline sellise soodsa auto puhul. Ilmselt seetõttu mees oligi hinda niipalju alla lasknud ja üks põhjusi, miks keegi polnud tahtnud seda osta ka hea hinnaga, kuna sellega kaasnesid uued kohustused. Omanik oli käinud ülevaatusel kõigest 4 kuud tagasi ja auto oli siiski heas korras ja me läbisime ülevaatuse ning ümberregistreerimine läks meile maksma hoopis 400$. Nüüd on meil päris oma jeep, WA numbritega. Tol ostupäeval ütles mees, et kui me kunagi lahkume aussist, siis me võime talle helistada ja ta vblla ostab tagasi selle auto. Kõlas küll ebausutavalt, aga hiljem leidsime auto pagasist arved, mis olid tõestuseks , mis asjad kõik on ära vahetatud sellel autol ja korda tehtud. Võib-olla tal oli sel hetkel väga raha vaja ja auto maha müüa kiiresti, samas tundus, et tal oli kahju seda teha. Praeguseks oleme me soetanud endale ka 6 ja 7 istme taha, nüüd saab tagaistmetest kokku panna ka voodi, mis pikal tripil väga praktiline ja soodne asi. Ka katuseraam on olemas, kuhu Ainar saab kunagi oma surfilaua paigutada  või siis saame me sinna magama heita otse tähtede all. Sellest päevast, kui me saime endale rattad alla, saime me vabaks ja sõltumatuks ja meie uued seiklused olid juba ootejärjekorras..

Bridgetown Blues

Bridgetown on väike linnake meie kandis. Me arvame, et see nimi on sildade pärast selles linnas. Neid on mitmeid, aga me ei tea tegelikult. Bidgetown Blues’i võib võrrelda Eestis mõne folgi üritusega. Ainult muusika stiil on blues. Me sõitsime sinna neljakesi. Mina, Ainar, Elo ja Tõnu. See oli hea vaheldus metsaelule. Me saime teada sellest üritusest meie ülemuse käest ühel tööpäeval, kui ta küsis, et kas me oleme minemas. Tundus huvitav. Muusika. Pemberton ja Manjimup on alati nii tühjad ja nii väiksed paistnud. Bridgetown oli rahvast tulvil sel päeval. See oli põnev. Tänavad olid suletud kauplejate ja pillimeeste pärast. Asendunud olid müügiletid ja lavad. Siinses kultuuris on see muidugi erinev ja teistmoodi ,kuid tore ikkagi, et tullakse kokku nõnda. Oli laulu ja tantsu. Müügilette sadu. Melu ja vestlusi. Kirevates riietes inimesi. Hipid tantsisid trummide saatel ja kitarrihelid olid kõrvale head. Me külastasime igat kauplejat. Üks kaupmees müüs worry doll’e. See on lugu sellest, kuidas kunagi Maya rahval Guatemalas olid mured. Nad rääkisid oma muredest murenukkudele ja asetasid nad ööseks padja alla. Hommikuks olid murenukud kõik mured ära viinud. Meil on nüüd oma travel worry doll, kellele me saame kõik oma reisimured kurta, kui vajadus peaks tekkima. Kui me poleks rändajad, oleks ostnud nii palju, aga pole reisikotti nõnda suurt, et ruumi jaguks kõigele meeldivale. Igale sõbrale ja pereliikmele oleks leidnud sobivat. Peaasi, et see mõte jääb tallele kuskile. Südames sa alati tead ja vaatad ja tahad aga sa ei saa. Kuigi need asjad jäävad ostmata aga jääb teadmine, et seal kuskil kaugel on keegi.. Seal on palju inimesi, kellele sa teaksid täpselt mida osta. See teadmine ei lase unustada neid inimesi kodumaal. See on äratav märge, et on üks koht, kus meid oodatakse. See on kodu ja see on sõbrad ja mõttes me oleme neile ostnud juba nii palju asju, et neil ei oleks neid isegi paigutada kuskile. See ilus mõte on kusagil tuules ja pungades alati ja kõik need inimesed on meie südamefestivalil ikka tantsimas..

Elu keset metsa

Meenub elu Tallinnas seal kivilinnas. Vahel oli tööst pinge nii suur ja soov minna eemale kuskile. Eemale linnakärast ja melust. Rahu ja roheluse sisse. Vaikusesse. Tasa… Siin me oleme. Keset puid ja põõsaid. Keset sammalt ja lilli.. Meil ei ole siin telefoni ega interneti levi. Nagu lapsena. Kui tahtsid sõpra õue kutsuda, läksid ukse taha. Koputasid. Kui keegi läheb linna poodi ja meenub hiljem, et miskit oli veel vaja sealt, siis oled ilma. Sa ei saa helistada, et unustasin mainida, et pesupulbrit oli ka vaja. See on imelik tänapäeval. Harjumatu. Tahad googeldada, ei saa. Kuidas siis saab kui ei saa? Mis mõttes netti ei saa? Ei saa helistada? Keegi ei helista. Miks telefon ei helise? Saab küll. Vanasti ju sai. Miks siis nüüd ei saa? Ikka saab. Lihtsalt imelik on. Eriti alguses. Harjumatu..

Ükskord me läksime Ainariga levi otsima. Meie majast paremale viib metsa sisse kruusatee ülesmäge. Tööjuures kõrgemates kohtades oleme saanud kätte telefonilevi ja nii me otsustasime, et kõnnime siit mööda kruusateed mäeotsa. Sest kui juba telefonilevi kätte saab, siis peab ka interneti ühenduse kätte saama. Me võtsime kaasa oma arvutid ja kaks köögitooli, eeldades, et kui neti kätte saame, siis istume  ja võtame aja maha. Kõndisime oma asjadega mäe otsa. Just pärast esimest metsamaja ja ligidale hiigeltüvega puudele, saime me kätte levi. Nikerdamist jagus, kuna iga tuuleiil muutis levitugevust ja suunda. Aegajalt oli vaja ikka asendit ja asukohta muuta. Päris naljakas, kui seda ette kujutada, kuidas kaks tegelast keset metsa kruusateel istuvad köögitoolidel läpakad süles, nagu mõni metsakohvik. Nõnda pusides aeg möödub kiirelt ja enne kui arugi saime, oli hele taevas täitunud tähtedega tumedal taustal. Hakkasime oma Wattle poole tagasi liikuma, aga enam polnud üldse nii lõbus, sest võõral maal keset pimedat metsa kõndida, arvestades kõiki neid metsategelasi, kes siin ringi liiguvad ning toole oli ka veel vaja kaasas tassida.. Silm hakkab pimedas väga kiirelt fantaseerima. Ma nägin mingit tumedat kogu meie poole liikumas. Ainaril arvuti valgus helendas. Siis ma karjusin, et ta tuleb valguse peale. Me peaaegu jooksime, siis ma avastasin, et vist ikka pole kedagi. Järgmisel hetkel ehmatas Ainar iseenda varju peale, mille kuuvalgus oli suutnud tekitada. Me kõndisime mööda kruusateed kottpimedas metsas. Kuu küll valvas meie astumist, aga paksud konnad krooksusid hirmuäratavalt teeäärtes ja oksapraginad hoidsid meie meeled erksana olles valmis jooksma elueest. Jõudsime oma majani ja naersime õhtu läbi. Kui iseenda varju peale juba ehmatad, siis ikka peab väga hirmus olema. Pärast seda seika sai sellest mäest meie helistamise koht. Seal oleme saanud isegi kõik levipostid kätte telefonil ja suurem osa kõnedest koju on toimunud just seal üleval, hiigelsuurte tüvede lähedal. Teine võimalus on olnud linna sõita. Pembertonis on üks kohvik, Millhouse Coffee,  kus me ennast aegajalt oleme leidnud. Seal aknaäärse laua taga oleme netis omi asju ajanud. Samal ajal joonud kohvi või puuviljakokteile. Praeguseks oleme jõudnud sinnamaale, et meil on meie toas internet. Nimelt Aints tellis ühe asjanduse, mille abil me nüüd saamegi päriselt netti. Loomulikult selleks pidi ta terve katuse läbi ronima ja igasugu imeasju tegema enne kõike kui asi toimima hakkas. Imemees, ütleks selle peale J Algul kõik naersid, kui ta metallpottidega ümber maja tiirutas, aga nüüd naerame meie.

Ükskord me sõitsime linna, mina, Ainar, Elo, Kaarel, Tõnu ja poole tee peal sai bensiin otsa ning me jäime teele. Mida teha? Helistada ei saa kellelegi, et abi paluda. Muidugi kohalikud on siin väga abivalmid ja enamus möödujad peatusid, aga bensiini ei saanud keegi meile anda. Niisiis, Tõnu , spordipoiss läks joostes tagasi packeri poole, tal oli minna üle 5km, et paluda abi itaalia poistelt. Meie istusime senikaua autos nagu kukununnud reas ja vaatasime Elo läpakast Weeds’i osasi, kuni lõpuks Tõnu jõudis tagasi koos itaalia poistega ja nad käisid linnas ning tõid meile bensiini. Jätkasime oma teed, jõudsime linna ja kõik asjad said aetud. Teekond sinna võttis küll aega tunde arvestades vahepealseid sekeldusi aga kohale jõudsime. Selline seiklus. Toosama õhtu grillisime meie maja taga kogu seltskonnaga. Itaalia poisid tegid endamoodi lambaliha ja meie küpsetasime maisi ning muud paremat.

Paaril korral oleme me  käinud linnas hääletades. Taaskord inimesed sõbralikud ja ikka pakuvad küüti. Ükskord üks pereisa oma kahe lapsega võttis meid peale ja autos oli koer Holly, kes limpsis meid terve sõidu aja. Ükskord tagasi teel saime küüti ühelt farmeripaarikeselt, kes meid autokastis koju sõidutasid.

Ühel nädalavahetusel , kui Elo viibis Perthis, ei jõudnud ta tagasi esmaspäeval ja me Ainariga läksime jala tööle. Ärkasime varem, kui muidu ja asusime oma teekonnale kuskil 5km, et jõuda õigeks ajaks tööle. Siin on loodus nii kaunis, et ajal, mil maa alles ärkab ja päike hakkab põldu soojendama, võib avastada imelisi asju. Seetõttu oli tunne sellele teekonnale asudes mõnus ja värskendav ja ootusärev. Jalutasime käsikäes kergelt karges hommikus, püüdes silmata kõike, mida loodusel sel kellaajal pakkuda oli. Me ikka mõtlesime, et kas kängurud ikka on olemas. Kõik teadsid lugusi rääkida nendega kokkupuutest, ainult meie mitte. Me olime kõndinud vaid veidike meie majast kaugemale, kui Ainar viipas käega eemale põllule, kus kerge udu veel virvendas õhus ja selle keskel hüppas känguru. See oli meie esimene känguru. Ma olin nii põnevil, sest ta oligi just sama imelik ja veider nagu ma arvanud olin, nõnda laisalt hüples seal üksi keset suurt põldu ja kadus metsa taha. Rohelised papagoid olid samuti juba ärkvel ja tiirutasid puude ja põldude vahet, lehvitades oma kauneid tiibu, mis oleks justkui üle värvitud ja üldse mitte tõelised. Lehmad ja lambad ja hobused heinamaal sõid hoolsasti juba rohtu ja silmasid meid tobedate nägudega kui me neist möödusime. Ringutasid seal oma suuri konte, mis ööst kanged ehk. Eemal põllul tolknes oma suure laisa kere ja pikkade jalgadega paks emu, kes on sama naljakas ja imelik nagu kängurud. Samal teekonnal nägime me metsa sees veel kolme kängurut, kes meid nähes üheskoos kaugustesse hüppasid. Me hilinesime veidi tööle, kuna uimerdasime liiga palju loodust uurides, aga sellest polnud hullu. Tagasiteel koju nägime me teeääres lausa kahte madu. Ainari suurim hirm ongi ilmselt nendega kokku puutumine ja nüüd see juhtus. Toosama tigersnake roomas just Aianri poolsel teeäärel, lapseohtu oli ta veel, aga Aints sai oma esimese ussiehmatuse kätte. Lisaks nägime veel ühte hallikarva pikka vingerdist. Ükshetk kuulsime hirmsat varesekisa. Jõudsime puu juurde, mille all seisis vares ja selle otsas oksal seisis teine vares ,kes hirmsasti kisas. Veider, ei saanud aru me, mis mängu nad mängivad. Läksin maapinnal oleva varese juurde aga ta ei läinud ära, katsusin teda puuoksaga aga ta ei läinud ikka ära, seisis liikumatult, vaid tema punnis hirmusilmad liikusid ehmunud ilmel. Puuotsas  teine vares aina kisas, tundus, et nüüd kisab ta meie peale. Alumine vares ei liikunud ikka. Pakkusin talle küpsist, aga ta isegi ei vaadanud selle poole. Ülbe. Jätsime nad sinnapaika ja liikusime edasi, aga see lugu võis olla selline, et kaks varest, kes olid sõbrad omavahel, lendasid ringi ja hulkusid okstel. Üks neist murdis jala näiteks või hammustas teda keegi ja ta ei saanud enam puu otsa tagasi. Tema sõber vares karjus talle, et proovi ikka üles tulla, kuna inimesed tulevad. Aga kuna ta ei saanud seda teha, siis ta otsustas kivikuju mängida. Siis me jõudsime sinna ja too ülemine vares karjus vist siis meie peale, et proovigu me ainult tema sõbrale liiga teha. No aga me ju vaid pakkusime küpsist.

Paaril korral oleme me käinud linnas väljas. On kaks kohta, Sosial Club ja Pembertoni hotellialune pubi. Halloweeni ajal olime me Sosial Clubis ja seal polnud põhimõtteliselt peale meie kedagi teist. Baarman jagas halloweeni nänni meile. Mulle sokutas muuseas käepeale luukerepeaga tätoveeringu. Panin käe letile , et jooki tellida ja siis ükshetk mees pani märja kaltsu mu käele ja kui ära võttis siis asetses seal luukerepea. Ainar sai piraadisilma jne. See oli väga lõbus õhtu, jätkasime seda hotellialuses pubis, kus karaoke oli just lõppemas. Sosial Clubis on vahel poisid korraldanud ka pokkeriõhtuid omavahel. Või oleme seal piljardit mänginud.

Kängurud ehk hüpiknukud on ühed suured mureloomad siin. See lõik vblla paneb muretsema ema-isa, aga pole vaja, sest need sündmused on juba kuutagused ja kõik on korras. Nimelt, üks nädalavahetus, kui meie maja teised elanikud olid peopeal, oli meil kokkulepe, et Ainar läheb neile öösel järgi kella üheks. Kahjuks ei saanud mina kaasa minna, kuna autos olid kohad täis. Jäin üksi koju ootama. Aeg möödus, kedagi ei olnud kodus. Ilmselt olin lõpuks magama jäänud, kui ükshetk Ainar astus tuppa ja ütles, et ta sõitis kängurule otsa. Nimelt teel sinna, hüppas autokapotile känguru, Ainar ei saanud esmalt arugi, mis kahju ta tõi kuna auto sõitis edasi. Ta jõudis teisteni ja teatas juhtunust. Siis nad avastasid koos, et auto lekib õlist , kapott , klaas ja esituli on sees. Sama autoga tagasisõit ei tundunud enam turvaline, õnneks baarman tõi nad koju. Mõtlesin selle peale, et kui nad poleks sealt tagasi saanud, siis ma oleksin ärganud ükshetk hommikul ja kedagi poleks kodus olnud ja ma ei oleks teadnud, mis juhtunud on. Helistada ju ei saa… Aga õnneks kõik lõppes hästi. Inimesed on terved. Lahenes see lugu nii, et Ainar ostis Ivolt ära selle auto 700$ ja Ivo sai endale uue auto osta. Niisiis, siiamaani enne seda,olime me tööl käinud Elo autoga.. Aga üks nädalavahetus käis Elo packerirahvaga trippimas, selleks ajaks olid Tõnu ja Kaarel ka endale auto soetanud juba. Just selleks ajaks, kui Lucka auto lihtsalt otsad andis.  Tagasiteel koju hüppas Elo autole känguru ette, kapott sees ja auto jäeti teele, kuna see edasi enam ei liikunud. Tõnu viis osa rahvast oma autoga koju ära ja siis läks ülejäänutele järgi, u 70 km olid nad teel kodust eemal. Ja tagasi sõites ülejäänud rahvale järgi, hüppas Tõnu autole känguru sisse. Purustas küll vaid esitule ja tagasi nad ikkagi jõudsid. Kohutav needus meie autodel siin. Imelikul kombel just selleks ajaks saime oma valdusesse Ivo lömmis auto, millega ikkagi sõita kannatab. Niisiis pärast seda hakkasime me tööl käime selle lömmis autoga, kuna Elo auto enam ei sõitnud. Kõik asjad kuidagi jooksid omavahel kokku. Kui Lucka auto üles ütles, siis Tõnu ja Kaarel said endale auto. Packerirahval oli siiski sõiduvahend tänu sellele ja siis kui Elo auto lakkas töötamast , saime me kasutusse vana lömmis auto. Seega ikkagi töölesõidu vahend olemas. Tõnu ja Kaarli auto on praeguseks siiski töökorras ja liigub, kuigi vahepeal pääsesid nad napilt veel ühest kokkupõrkest känguruga. Siinkohal meenuvad selle naise sõnad tol korral, kui me auto rentisime. Et nii kui päike loojub, on hüpiknukud teel. Tõsi see on ja oleme kõik siin õppetunni kätte saanud. Võib-olla sellepärast oligi vaja selliseid kogemusi meile, et me mõistaksime ja oleksime tähelepanelikumad liikluses. Seepärast ongi praeguseks meil Ainariga oma Jeep, millel kängururauad ees ja pimedas sõitu me pigem eirame niipalju kui võimalik. Aga sellest autoostust tuleb juttu peagi lähemalt.

Ükskord töölt tulles silmasime üleni sinist väikest lindu. Üritasin teda pildile saada aga ta tiirutas põõsa sisse peitu. Sellist lindu oleme kohanud hiljemgi. Ma panin talle nimeks sinilind.  Võib-olla ta kaitseb meid. Kui sa väga usud, siis see ongi nii..

Tööpõld

Meie töökoht asub imeilusa maastikuga paigas. Looduskauniskoht , millele annab ilmet sillerdav sile järv, mis on tegelikult tehisjärv ehk siinmail kutsutakse seda tammiks. Maa on siin nagu ka mujal mägine, mistõttu on vaade silmapaistvam ja nähtav kõrgematel kohtadel. Mäel paistavad avokaado põõsad nagu väiksed rohelised tupsud, justkui joonistatud sinna. Ühel pool tammi kasvab raagus mets otse vees, mis päikese peegelduses kahekordistub tagurpidi metsaks ja ei saagi täpselt aru kus veepiir lõppeb. Teiselpool jällegi tihedad kohevate okstega puud paksu metsana. Mõnel pool teeääres lõppeb mets hägu-uduste puudega, mis loob haldjaliku õrna mulje, nagu pehme säbruline udu, mis peidaks enda sees midagi imelist ja salapärast. Meelitab iseendki  peitma  sinna õhkõrna olemisse. Me töötame avokaado istanduses. Kogu farm on päris suur, mis jaguneb osadeks märgistatud plokkidena. Tammi ääres on packbackerite hostel, mis on mõeldud töötajatele elamiseks. See on armas majake nelja magamistoaga, ühe kööktelekatoaga ja kahe vannitoaga. Sealt vaade on otse tammile. Tammi ääres on väike platvorm, kust saab vette minna. See paik on väga erinev teistest sarnastest hostelitest kus me Perth’is elasime. See siin on väike ja hubane ja siin elab kindel seltskond. Peale minu , Ainari ja Elo ongi kõik meie töölised siin, kes me töötame siin farmis. Meie olime esimesed töötajad kolmekesi siin esimesest päevast alates kui siin hooaeg pihta hakkas. Tol päeval oli ka üks inglastest paarike, kuid nemad said olla vaid mõned päevad kuni nad lahti lasti. Pärast neid tulid siia tööle Tõnu ja Kaarel, keda me kohtasime Bunbury’s. Meie soovitusel saidki poisid samasse farmi meiega. Ilmselt meie kohtumine seal rongijaamas oli millegipärast. Ükskord tuli lisaks ka üks prantsuse tüdruk, kuid ka tema töötas vaid ühe päeva. Olime tükk aega vaid meie viis eestlast siin tööl. Siis tulid kaks itaalia poissi, Luca ja Rob, kes on siiamaani meiega ja nad on väga toredad ja töökad poisid. Nemad elavad ka packeris. Kui me olime nõnda töötanud juba mõnda aega, saime teada, et meile lisandub veel tööjõudu. Ühel hommikul kui me tööle jõudsime, nimelt koguneme alati packeri ees , olid seal neli uut inimest ja kui me vaatasime neile otsa siis me saime otseloomulikult aru, et nad on meie kaasmaalased Eestlased. Sellest lihtsalt saab aru. Meiega ühinesid Brit, Karel, Enar ja Ertti. Ka nemad on elanud siiamaani packeris. Pärast neid ei ole lisandunud ühtegi uut töötajat. Inimestest farmis veel peab ära mainima Tara ja Jamie. Nemad on 40ndates aastates paar, kes on meie supervisor’id. Alguses tegelesid nad meiega mõlemad igapäevaselt, nüüd on meiega igapäevaselt vaid Tara ning Jamie teeb omi töid. Tara on kõhna kehaehitusega tavaline kohalik naisterahvas. Ma usun, et sätituna on ta väga kena naine, aga meie paraku näeme teda ilmselt vaid siin põldude vahel tööd tehes. Ta kannab peas kas villast munamütsi või beeži lätut. Tema pikad juuksed on sätitud mütsi alla peitu alati ja tema silmi, mis on alati kaetud päikeseprillidega, ma täpselt ei mäletagi enam. Keha on kaetud päikesetähnide ja pigmendilaikudega, ülejäänut katavad särgik ja sortsid. Jalas kannab ta nööridega kulunud nahksaapaid mille äärest paistavad sokisääred. Vihmasel päeval on nende asemel kummisaapad, mis muul ajal on asetatud traktori äärenurka ja sõidavad kaasa meiega tööajal. Suitsu pahmib ta ohtrasti aga olemuselt on sõbralik, kui ta kõneleb oma kohalikus inglise keeles. Jamie , tema mees, on ropu suuga põllumees, kes armastab hirmsasti õlut juua. See on näost näha. Tugevalt habetunud , täpsemalt pika habemega , kes tegelikult on kõigest 39 aastane aga näeb välja 60. Suure õllekõhuga pikka kasvu mürakas, kes viskab ümberaugunalju alatasa. Tema teksapüksid on ikka väga määrdunud alati ja higine särk mis pingul ümber suure kõhu tundub rebenevat kohekohe. Tegelikult on ta muhe tegelane. Nendel on koer Joppa, kes on meie kõigi suur sõber. Väga energiline avokaadosöödik ja torearmas helepruun koerpoiss, kes sõidab alati Jamiega kaasas mootorrattal, traktoril ja ilmselt sõidaks ta ka jalgrattal kui vaja. Alguses Joppa tõi meile koguaeg hambus avokaadosi, et me viskaks neid ja siis ta saaks järgi joosta, aga see keelati ära, sest ta hakkas puu küljest neid ise võtma ja siin on ju iga vili arvel. No tegelikult salaja saab seda ikka veel tehtud, sest Joppa lihtsalt on nii lahe. Joppal on ka sõbranna, kellega nad elavad ühes kodus, tema nimi on Shadow. Shadow on hästi häbelik koeraproua. Tema pai küsida ei julgegi. Pelgab üldiselt ja hoiab omaette, aga nii armas ikkagi. Shadow ei käi enamasti tööl nendega kaasas vaid valvab kodus. Lisaks on veel Sisko ja Peppa. Esimene on meie igapäevakaaslane põllul. Tema on meie ülemuse Stuarti koer. Peppa on meie ülemuse venna, Mitsh’i, koer. Stu ja Mitsh on väga sarnased nägusad noored mehed, kes on u meie vanused tegelikult vaid,  ja kes mõlemad omavad avokaado farmi nagu nende isa Georg’ki. Sisko ja Peppa on ülinaljakad sellepärast, et kui me autokastis tööpõllule sõidame, siis nemad on kasti ääres kabiini lähedal kumbki omas nurgas ja jälgivad üle ääre sõitu nii, et esikäpad on kastiäärel ning kui avokaado puu oksad kasti lähedusse ulatuvad, siis nad üritavad neid näksata. See on selline nende mäng ja kui juhuslikult keegi meist on istunud nende kohale siis nad ei lõpeta enne oma siblimist, kui saavad oma kohale. See on nii naljakas alati. Siskol on veel selline komme, et ta püüab varje ja päikesejänkusi. Siinkohal meenub meie Miki Eestis, kellel on täpselt sama komme. Me teeme siskole vahel nii, et kätega tekitame varje tee peale, siis ta jookseb järgi ja tahab neid  hammustada, see on täiega naljakas. Siis tundub, et ta on ikka täiesti otu peast. Niisiis , me korjame avokaadosi. Selleks on spetsiaalsed kotid , mis asetsevad kõhu peal nagu känguru taskud. Ca 20kg on täiskott avokaadosi, siis me valame selle traktori taha pinni. Siiamaani on meie ülesandeks korjata vaid päikesekollaseid ja suuri avokaadosi, varsti hakkame strippima kõiki puid, see tundub meie jaoks palju lihtsam. See aasta nimelt on väga suur viljasaak, seetõttu kestab tööhooaeg kauem kui tavaliselt, ilmselt veebruarini. Ongi olnud probleeme sellega, et korjame liiga palju ning müüa on raske kaupmeestele. Liige kiired töölised, nagu nad ütlevad. See on palju segadust tekitanud ning meie tööpäevi on lühendatud ning töötajaid jaotatud erinevate tööde peale, mis algselt plaanis ei olnud. Niisiis,  töös on üheaegselt kaks traktorit. Mõlema traktori taga on 6 pinni.  Algselt liigutas traktorit edasi vaid supervisor. Hiljem hakkas tegema seda ka Ainar, kes nüüdseks viib juba täidetud pinnidega traktori aita, kus ta tühjendab ja asendab uutega , märgistab pinnid kleepekatega kuupäevaliselt ning toob tagasi põllule täitmiseks. Nüüdseks sõidan traktoriga vagude vahel ka mina, mis on üli äge, sest see masin on nii suur ja võimas, seal sees sõita ja ise seda juhtida on üpris lahe ja naljakas. Ainar nt sai palgakõrgendust, ta saab kõige rohkem palka meie töölistest kuna tal on kõige suurem vastutus. Lisaks traktorile oleme me teinud tööd ka cherrypicker’il. See on selline kollane kopaga masin. Sina seisad kopa sees ja liigutad ennast kõrgel puude kohal, et kätte saada ülal asuvad viljad. Oli päevi, kus ma töötasingi vaid sellel masinal. Selle kopa küljes on suur kott, kuhu sisse korjad kõik viljad ja siis tühjendad masinaga need murule pinni, mille supervisor ära viib. Cherrypickeri küljes on viljakott nii suur, et u kaks ja pool täis kotti täidab ära kogu pinni. Masinat juhid jalgadega pedaalidest. Üks pedaal liigutab üles-alla, teine paremale vasakule ning kopa osa veel eraldi erinevas suunas, et saaks ka puu sissepoole liikuda. Ükskord jäi avokaado pedaali vahele kinni ning kopp hakkas taevapoole liikuma ja ma ei saanud seda pidama ning ma ei teadnud, milles värk on ning tundus et see tõuseb niikaua kuni läheb katki ja kukub küljest ära, olin valmis juba puust kinni võtma ja end sinna rippu laskma, tagantjärgi päris naljakas. Nagu ka siis kui avokaado jäi kinni teise pedaali vahele ja kopp hakkas kiirelt pöörlema vasakule paremale, siis ma  lendlesin seal taeva all ja päris kuri olin, sest see ei tahtnud pidama jääda.  Lisaks korjame kõrgel asuvaid vilju ka redelitega, mis on kõige nõmedam töö. Need redelid on nii rasked ja väga ebaturvalised. Avokaado ise ei maitse eriti enam meile. Alguses ei maitsenud üldse, kuna me ei olnud söönud seda ja tundub imelik plöga, kuid kuna see on kasulik vili, siis ikka panime seda salatisse või sõime vahel puust otse kui leidsime küpse vilja aga nüüd  on nendest ikka päris kõriauguni. Köögikapil meil neist puudust ei tule. Itaalia poisid söövad seda saia peale määrdena ja panevad pipart soola peale, kiidavad väga. Peale koerte on meil siin põldude vahel igasugu muid tegelasi. Konnad, keda võib kohata isegi kõrgel avokaado peal istumas. Seal on sellised erkrohelised nagu mängukonnad, keda meie isiklikult polegi kohanud, vaid halle eestimaiseid tavalisi. Tara on rääkinud, et mõnedel konnadel on kombeks pritsida kaitseks mingit asja, mis pidi kipitama ajama, kui paned käe lähedale aga mürgised siinkandis nad ei ole. Olevat isegi mõned endised töötajad suudelnud konna suule. Vahel võib vedeleda kas rebase või kassi raibe kuskil puu vahel ja siis Joppal ning Siskol on komme seal sees püherdada ja see hais millised nad pärast välja on näinud ning keegi ei taha neid paitada enam. Ämblikuid on erisorte . Nende võrgud, mis põimitu avokaado okste vahele on tihtipeale nagu multifilmis, sellised selgejoonelised kindlad võrgud, millesse püütud mõni kärbes või putukas. Väikseid heintest punutud linnupesi leidub peaaegu igas reas, vahel on seal ka tillukesed munad sees või pojad, kes siutsuvad tasasel häälel. Kõige esimesel päeval kui me töötasime, nägin ma metsaääres tigersnake’i. Siis ma muidugi ei teadnud, mis madu see on. Julgel sammul astusin metsa ja ükshetk seisin silmitsi väga paksu ja kollasesäbrulise pika maoga, kes oli end kenasti kerra tõmmanud ja pikutas seal, kangestusin korra ja vaatasin temaga tõtt, kui ta keele suust sisisedes välja ajas ja mille peale ma kisades metsast välja jooksin. Selliseid tegelasi olen varem kohanud vaid loomaaias, täiesti uskumatu, et see oligi päris madu ja tegelikult väga väga ohtlik. Jamie pärast ütles, kui kirjeldasin, et see oli tigersnake ja ta üritas teda leida hilje, et suure oksaga ära tappa, aga madu ilmselt oli ära läinud, siis kui ma kisades jooksin. Siin tasub iga madu karta ja kui peaks ta ründama, sis tuleb kiiresti haiglasse saada. Ükskord oli meil suur mao häire tööajal. Nimelt Jamie ja Tara poeg, kes ka tuli tööle farmi, oli näinud suurt madu meie põldude vahel ja vahetus läheduses liikuvat meie suunas, kus me parasjagu töötasime, siis meid kutsuti kokku ja hoiatati, et peame liikuma teineteise läheduses ja trampima jalgadega. Ühes traktoris mängib enamasti ka raadio, mis on hea müra tekitaja ja loomulikult ka traktoripõrin . Tol päeval  olime kõik  hirmunud ja väga hull oli oma jalgadega astuda põõsastes  ning murul. Ettevaatlik peab olema koguaeg. Ühel hommikul teatas ülemus, et kui me peaksime madu nägema, siis mitte mingil juhul ei tohi me hakata teda ründama. Nimelt Ertti ja Enar olid näinud ning üritasid teda ära tappa :D aga meil on see rangelt keelatud, kuna me tegelikult ei tea kuidas seda täpselt teha ning seetõttu võib asi hoopis õnnetult lõppeda ning tööandja peab vastutama selle eest, kui kellegagi peaks juhtuma midagi. Lisaks on palju tigusid lehtede ja avokaadode küljes. Vahel haarad vilja, mille küljes tigu ning pigistad ta katki kogemat käega, see on nii rõve. Ja igasugu muid putukmutuktegelasi. Kärbseid on siin hullumoodi nagu Eestis sääski. See on nii närvesööv vahel. Lõunapausid on meil seal samas põlluvahel ja siis nad lendlevad meie söökidele ja meie higistele kehadele ja nii kurjaks teevad meid. Üks paus on ka hommikupoole, siinmail smoko. Sel ajal me  Ainariga tavaliselt sööme müslibatooni. Viljapuude vahel on mesilastarud nagu nuhtlused. Meelõhn, mis sealt ninna hõngub on muidugi ülihea aga need sutsakad, mis siin saadud, ei ole väga head . Mina ei ole kordagi saanud nõelata veel õnneks. Ainar sai ükskord kõrva ja siis teinekord sõrme, aga õnneks ta pole allergiline selle vastu ja kõik möödus ruttu. Karelil näiteks oli üks jalg topeltpaks ja paistes, et ta sai vaba päeva. Järgmine kord sai kätte nõelata, mis ka topeltpaksuks paistetas, aga allergiatablett aitas selle vastu.  Tõnu sai nõelata ükskord otsaette ja midagi ei juhtunud, va järgmine hommik tuli tööle ja üks silm oli täiesti kinni. Jamie on väga allergiline ning korduvalt ka nõelata saanud, tema peab lausa haiglasse minema pärast nõelata saamist, ka tema on tulnud kinnise silmaga tööle. Nimedega on meil siin kõvasti nalja saanud. Nimelt nende hääldamine on kohalike jaoks ülikeeruline. Tõnu nt on juba meie endigi jaoks Toni. Elo on Ella. Ainarile ja mulle sai vahepeal nimedeks Robert ja Helga :D aga üks Rob meil juba on . Meie nimed ikkagi õpiti pähe, kuigi olen ma endiselt aegajalt Endrik. Enam ei viitsi parandada kaa, mis seal ikka.  Tean nii mõnelgi tüdrukul poisi nime või vastupidi. Oma tütre nimeks küll Endrik ei paneks muidu.. Päike on siin väga kuum ja põletav. Päikesekreemi kulub ohtralt. Päevitus on meil nii ebanormaalne kui olla saab. Pikkade riietega tööl olla kuumal päeval lihtsalt on liiga piin ja kõik lühikesed riided on selga päevitunud. Rannariietes on keha lipilapiline ja triibu-laiguline, kõik sokid ja särgid.. On ka päevi, kus sajab  ja me töötame vihmaga, siis on tõesti külm ja paha. Üldse on ilm siin imelik veel. Ööd on väga jahedad, päeval põletavalt kuum. Õhtul läheb varakult pimedaks. Aga see on ilmselt vaid seetõttu, et pole veel saabunud suvi.  Vett joomiseks saame me vihmaveetünnidest ja seda kulub soojal päeval hulgi. Pärast tööd kohtuvad kõik packeris ja parim tegevus on siis tammis ujumine. Vahel hüppame otse tööriietega sügavale vette. Hea karastus pärast palavat tööpäeva. Siis asume me kolmekesi  oma Wattle poole pesema ja süüa tegema. Enne veel kui päike loojub..

Elu keset metsa

...

"Bridgetown Blues"

...

Majakene metsa sees

Meie maja asub 10km kaugusel Pembertonist. Keset kauget metsa. Meie maja nimi on Wattl’e. Igal metsamajakesel siin on oma nimi. Meie majas on kolm magamistuba, köök, elutuba ja vannituba ja väike terrass. Viimane on maja ees esimene asi, mida me läbime sisenedes. Seal on armas vana keraamiline pink, mille kõrval suur puukast täis küttepuid. Teiselpool terrassil on laud ja paar tooli. Kõige keskel asub uks, mis viib tuppa. Ukse kõrval pikutavad osad meie jalanõud, vahel ka kollane vihmavari avali, mis pärast vihmast päeva kuivama jäetud. Terrassi äärel võib-olla kuivamas mõned riided, mis töölt tulles sinna asetatud. Tuppa astudes ootab esimesena ees elutuba, mille põrandal lebab kaks vanamoodsat diivanit, millel padjad juba veidi päevi näinud. Otse nende vastas vaatab otsa televiisor, mis pole kõige uhkemat laadi aga vahel pärast tööd lõbustab ta meid oma saadetega ja meile on sellest küll. Selle kõrval laiutavad kaminakivid seinal, mis ümbritsevad kaminaahju oma tumeda müüriga. Tuld tehes on tuba soe ja hubane. Puude praksumine meenutab päris kodu ahju, isegi kaminauks kriiksub tuttavlikult. Veidi tossu ajab sisse aga hubane ikkagi. Kui paar päeva pole köetud siis õhk on üsna rõske. Seal me istume tavaliselt fliistekid üll. Diivanilaual seltsiks tee või veinitass. Esmaspäeva  ja teisipäeva õhtud on minu päralt selles toas, siis ma vaatan Austraalia x-factorit, mida vanasti sai neti vahendusel jälgitud, nüüd aga otse live’is sellel samal maal. Veider. Elutoast viib edasi kaks ust. Esimene on Ivo ja Triinu tuba. See on magamistubadest kõige suurem. Sealt edasi koridorist viib kööki. See on suur ruum, mida täidab keskelt suur köögilaud, ümber kuus tooli, mis algul jagusid kõigile kuid nüüd on meid majas kokku seitse.( Meiega on liitunud Manuel) Gaasipliiti kaitseb ümbert peaaegu samasugune müür nagu kaminatki. Kraanikausist mõlemal pool on tööpinda kõigi jaoks ning riiulid seintel hoiavad enda peal meie toidu asju ja sööginõusi, lisaks suur külmutuskapp, mille me oleme omavahel ära jaotanud. Pärast tööpäeva on köögis palju sagimist, kuna kõik tahavad kiirelt maitsvad road valmis saada, et tööst väsinud tühja kõhtu täita. Köögi kõrval on veel üks magamistuba, kus elavad Elo, Heidi ja Manuel. Tegelikult on selles toas lausa kuus voodikohta. Edasi viib väiksesse esikusse, milles seisavad valvel kaks valget riiulitega kappi. Ühes neist on erinevad majapidamisvahendid, teises voodipesud. Põrandat katab vana kandiline ja kulunud õlevaip. Selles majaosas on kolm ust. Üks viib vannituppa. Selle uks kriiksub kohutavalt nagu vana laudauks, mis õlitamata ja roostes. Vannitoas on väike duššinurk ja wc-pott. Hommikuti käib kõva võistlus selle ruumi pärast, vahel ka pärast tööpäeva. Põrandal on külmad kahhelkivid ja kraanikausi kohal väike aknake, mis lahti ei käi ja klaas on läbipaistmatu tuhm. Selle all seinal väike riiulike, millel püstipäi töövalmis alati meie hambaharjad. Nurgas väike kapike, kus kreemitopsid reas. Igivana peeglike seinapeal, kes pärast tööpäeva kunagi ei taha sulle öelda, et sa oled kõige kaunim maailmas. Selle ruumi vastas viib uks meie tuppa. See on pisike aga armas siiski meile. Kollased seinad siniste liistudega. Meie tuba on ainuke, kus on peegel, peale vannitoa. Voodi kõrval seisab vanaemanäoline nõukaaegne peeglikapp. Kokku seitse sahtlit, kus me hoiame osa tavaari oma segasumasuvilast. Voodi on meil tegelikult narivoodi, mis on veidi kummaline, sest alumine voodiosa on kahekohaline suur voodi ja ülal ühe inimese voodi, see on meil riidekapi eest. Ühes seinas on väike aknake, mis käib väga keeruliselt lahti-kinni, aga Ainar on juba ekspert sellel alal. Helesinised kardinad, mis öösiti kuuvalgust katavad , on üsna pleekinud juba. Akna all on väike tumbake, mille me soetasime ühest vanakraami poest 6$ eest. Saladuskatte all võib öelda, et see on tegelikult meie musta pesu panipaik. See on selline puust tumbake, mida katab värviline kate ja see sobib siia väga hästi. Selle kõrval nõjatub end vastu seina kitarr, mille ma omandasin endale packerist. See on majake kus elavad meie farmi töötajad, kellel pole kuskil mujal elada ja see kitarr oli sinna jäänud ilmselt kellegist kunagi ammu ja ma laenasin selle määramata ajaks endale.  Nurgas elektriradiaator, mida meil varsti enam vaja ei lähe. Peeglikapi kõrval seinal on maal, mille ma tegin ühel päeval kui ma ostsin endale postkontorist kunstitarbeid. Sellel on elupuu. Põrandal on veel üks pilt, aga see on maalitud šokolaadikarbi kaanele ja seal on känguru ja see pole üldse ilus. Peeglikapil on igasugu asju. Keset kõike puukorvis kuivatatud lilleõied ja alustassil juba sulanud lõhnaküünal ning viirukialus. Ka Mircy on meiega kaasas. Enamuse oma ajast on ta veetnud just peeglikapil ja ta ajab koguaeg tuba sassi. Põrand on meil selline huvitav. Nimelt päevavalgusel on näha põrandavahedest maja alla murule. Aga meile ikkagi meeldib meie tuba. Vannitoa ukse ja meie toa ukse vahel on uks mis viib samuti õue. Meie majal on kaks õue ust, aga sellest uksest väljudes on vaid väike kolmeastmeline trepp. See uks on väga loomasõbralik. Selle alumine äär on niipalju maast kõrgemal, et meid külastavad iga päev kekod. Tegelikult on nad ju armsad tegelased, aga vahel ehmatavad meid kui nad salaja hiilivad kapi all või pliidi ääres. Mõned neist kellel pole saba on selle ilmselt kuskile kapi alla jätnud. Koduloomi on meil veel. Üks mikihiir, kes on tegelikult päris hiir ja nii osav, et lõksust pistab vabalt juustu nahka, ilma et varvaski alla jääks. Mõned kurjad prussakad on ka liikvel vahel. Õues on meie kasutada ka barbecue katusealune, kus saab head liha küpsetada. Õues kohtame me alatihti Matildat. Matilda on maailma armas väike kutsutüdruk, kes on ülisõbralik nihveridis ja tal on kaks sõpra , kelle nimesid ma ei mäleta enam. Veidi suuremad kutsud, kes on sama sõbralikud ja vahvad ja alati meid tervitamas. Nad kõik elavad siin lähedal majades. Enamasti kohtab neid pesumaja juures. Pesumaja on siit mõned sammud eemal. See on väike puust majake, kus on kaks suurt pesumasinat ja üks kuivatusmasin. See on kasutamiseks kõikide majade vahel. Meie majaga kokku on siin kuus samasugust majakest, kuid kõikides nendes ei ela alaliselt inimesed. Pesumaja ääres õues on õlgedest punutud tugitool, mille Ainar sinna viis ja me käime seal vahel internetis , mille ühenduse me smuugeldasime majaomanikult salaja. Siinpool pesumaja on liivaplats kus saab võrku mängida. Pesumaja ümbruses niidavad muru oma suurte hammastega kaks muhedat ja tugevat hobusepoissi. Nad on nii sõbralikud ja ägedad. Siis kui me lähme sinna, kappavad nad eemalt juba vastu ja paluvad patsutust ning midagi hamba alla. Ükskord me andsime neile kartulikrõpsu. Hobustel on kolm sõpra, kellega nad öösiti ühes aias uinuvad. Need on kolm kitsekest, kes on nagu truud koerad. Juba eemalt nad liputavad saba ja isegi rohtu mäludes nende suud jäävad paigale ning nad ootavad sügamist ja lihtsalt seltsi. Muidugi ei ütle nad ära ühest suurest peotäiest rohelisest murust. Ühel neist on peas ainult üks sarv ja me panime talle nimeks Ükssarv. Ta on nagu muinasjututegelane. Need kitsed on tegelikult natuke totunäoga aga nad on nii toredad ja teevad meele rõõmsaks oma tobenaljaka ilmega, millega nad sulle otsa vaatavad. Nii muretud ja vahvad. Just selline see eluke siin olla saabki, kui see on keset metsa. Tegelikult väga lihtne. Linnud teavad ja puud teavad..
 

Elu pärast Perth’i

Täna on 11. November. Möödunud on 29 päeva ajast, mil me lahkusime Perth’ist. Tahan kirjutada nüüd kõigest, mis vahepeal juhtunud on. Te võite ju mõelda, et 29 päeva ei ole palju päevi, aga tegelikult just niipalju päevi võib tunduda nagu mitu kuud, kui sa kulged võõral maal. Vahel võib-olla ei saagi päriselt aru kus sa oled või mis toimub. See saab juhtuda just siis kui sa seisad keset seda suurt loodust ja ükshetk tekib mõttesse küsimus: Kas see oli känguru , keda ma just nägin? Miks ta on? Nii imelik ju on ta. Kuidas see lind saab lendu tõusta sellelt samalt puult ,mille all ma istun, kui ta on pärit sellest raamatust, mis ma kord lapsena lugesin. Mängult ta oligi olemas. Kas ma olen päriselt või mängult? Keset neid mõtteid kostab hääl mu kõrvalt: „Hedvig, lähme nüüd edasi..“ Ja mu käest haarab mu kõige armsam inimene ja parim sõber. See ainuke hetkel. Siis ma tõstan pea ja vaatan üles tema poole. Ta silmis on heasüdamlik pilk ja suul muhe naeratus ning käsi soe. Sellel hetkel ma saan alati aru, et ma olen päriselt. Et me oleme päriselt. Ja me oleme tegelikult Eestimaalt. Tegelikult oleme me nii siin kui sealpool silmapiiri. Meie kingatallad kulutavad küll seda maapinda siin aga mõtted rändavad omavoliliselt vahel päris kodu trepile ja avavad ukse ja teavad täpselt kuidas kõik seal on. Kõik on päriselt. Kõik on just täpselt nii nagu sa tahad. Mina tahan, et meie lugu oleks natuke ka Eestimaal. Seepärast me kirjutame. Me kirjutame koju, et reisida koos..

Head aega Perth! Tere Bunbury, Donnybrook,Manjimup, Pemberton!

Tõmbasime viimased lukud kinni oma punnis kohvritel ja ütlesime head aega Billabongile. Nii hea oli asuda teele. Sõit rongiga kestis kuskil 3 tundi. Rong oli mõnus avar ja puhas. Aknast välja oli kena vaade, kui meist möödus ilusa loodusega põld ja mets ja maa, mida valvasid koduloomad aasal ja karjamaal. Ilus rohelus, mis värvus triipudena kirevaks maastikupildiks istanduste ja metsamajakestega. Põllud tõmbasid pikad vaod kontrastiks ning lilled ja pisikesed põõsad kui mummud ja tupsud, mis andsid erksust  sellele mägisele maale, millele sammal vaiba kattis. See oli nagu kaunis liikuv looduse kunstiteos, mis värskendas hinge oma lihtsuse ja loomulikkusega. Rong viis meid lõpuks Bunbury’sse. Astusime peatusesse väikeses linnas, mida vihm oli juba mõnda aega kastnud. Õues oli jahe. Kõige jahedam ilmselt meie reisipäevadest. Rongijaam oli kõle ja vaikne. Üksikud inimesed ootuses ja teel kuhugi. Silmasime samast rongist väljumas kahte poissi, keda me mäletasime Perth’i ajast kui veetsime tunde tööbüroos. Me teadsime, et nad on eestlased. Mõtlesime endamisi, et kuhu nad on teel. Ehk nad leidsid ka töö endale ja olid teel kuhugi farmi nagu meiegi. Me ei teadnud seda ja tundus, et nad olid ootamas bussi, et edasi liikuda. Kuid juba varsti sebisid nad ringi rongijaama läheduses ja kui nad meist möödusid, siis me teretasime . Ka nemad teadsid, et me oleme eestlased ja see oli see hetk, kus oli õige aeg käed ühendada. Väike võõras linn, millest keegi midagi ei teadnud. Nüüd olime meie , neli eestlast, need võõrad seal, kes otsisid oma kohta. Saagem tuttavaks: Tõnu ja Kaarel!  Bunbury’s on kaks packbackeri hostelit. Me otsustasime leida endale öömajad  kusagil seal ja seltsis ikka segasem.  Me peatusime Dolphin’s Retreat’is. Vastuvõtt avanes seal alles kella neljast, kuid oli alles keskpäev ja me jäime sinna telekatuppa ootama. Sealsed elanikud asusid meid kohe kõnetama ja uurima meie teekonna kohta. Teise hostelisse olid poisid helistanud ja sealsed toad olid kõik kinni. Istusime seal ja vaatasime televiisorit ja ootasime. Varsti helistas meile Elo, kellega me pidimegi kohtuma Bunbury’s, kuna ta plaanis endale autot osta, et siis koos meie uude töökohta teele asuda. Varsti kohtusime me esimest korda Elo’ga. Muljetasime seal mõnda aega ja tegime plaane, millest üks oli rentida auto, et oleks lihtsam asju ajada. Kaarel ja Tõnu jäid meie kohvritega sinna hostelisse ootama ja meie kolmekesi läksime autorendi kohta otsima. See oli laupäev ja siinsetes väikelinnades suletakse väga varakult kõik paigad. Siis kui olukord tundus juba lootusetu, leidsime ühe paiga, kus saime rentida auto. See oli ainuke auto, mis järgi oli. Toyota Yaris hõbehall .Müüa hoiatas meid kängurute eest, et oleksime ettevaatlikud hämaras sõites, kuna nii kui päike loojub hakkavad need hüplevad tegelased teedel liikuma. Kuna meie Ainariga ei olnud näinud ühtegi kängurut siiamaani, siis tundus see hoiatus imelik.. Vahepeal helistasime poistele, et teatada, et me saime auto ja et oleme tagasiteel hostelisse. Tuli välja , et poisid ei saanud peatuda enam seal, kuna kohad olid täis ja võõrad ei tohtinud seal niisama istuda ja oodata. Nad olid juba lahkunud sealt koos meie kohvritega ja ootasid meid kuskil seal läheduses pargis. Me olime nii tänulikud neile, et nad võtsid kaasa meie kohvrid, sest vihma sadas ja nendel endal oli kaks kohvrit pluss kotid ja lisaks siis veel meie paksud kohvrid. Kiirustasime ruttu sinna. Kuigi poistel oli esmalt plaan jääda ikkagi Bunbury’sse, liitusid nad meiega meie teel, sest me mõtlesime kohe, et kus nad ikka niimoodi jäävad kui öömaja ei olnud nagunii kuskil. Me asusime teele Donnybrook’i, kus oli Elo hetke elukoht. Sõit meie väikses rendiautos kulges väga naljakalt. Meid oli viis inimest pluss hiigelkohvrid ja kotid. Auto oli otseses mõttes punnis asjadest ja inimestest, tundus et auto käib sõites vastu maad oma selle raskusega. Niimoodi me siis asusime teele. Veetsime selle öö Donnybrook’is ühes majakeses, mis oli tegelikult nagu suur kuur, mis oli elamuks tehtud. Neid elas seal päris mitu inimest ja kohad leiti meilegi. Olime tänulikud öömaja eest. Hommikul asusime varakult teele ühte talusse autot vaatama, mida Elo osta plaanis. See sõit oli natuke avaram, kuna saime kohvrid ajutiselt maha jätta. Me sõitsime ühte külla metsa sees, kus oli väike majake. See maja oli samuti nagu suur kuur, kus elu sees. Aias oli paar linnupuuri kus papakoid sädistasid. Valvuriks koer, kes kohe häält tõstis kui natukenegi lähenesid. Majast paremal asus garaaž, mille ees ootas meid naine, kes nägi välja tõeline maa naine sõna otseses mõttes. Tema väljaveninud plekilised püksid rippusid põlvede kohal väljaveninuna. Kakaporised kummikud pükste peale tõmmatud. Hääl oli tal käre, millele andis selgituse suitsukoni, mis tal koguaeg hambus oli. Kammimata juuksed lehvisid veidi takkudena ära kantud dressipluusil. Kõnes, mis väljus tema suult koos suitsutossuga,  oli tugev kohalik aksent, mis arusaamise veidi keeruliseks tegi. Aga ta oli sõbraliku moega. Garaaži ees puu küljes oli keti otsas väike vasikas, kes võttis meid sõbralikult vastu, kui me lähenesime. Emal aia taga põllul määgisid lambad armukadedalt, kui me vasika kõrvataguseid sügasime. Auto, mida Elo osta plaanis, oli juba proovisõidul ühe teise soovijaga. Ootasime tema tagasitulekut, et ka autot katsetada, pöialt hoides, et too soovija loobub sellest autost siiski. Seda ta tegigi. Läksime proovisõidule. Auto oli vana ront ja ligadilogadi. Üks aken ei liikunud, mis oli osaliselt praokil. Autoistmed olid väga määrdunud ning väga ühte nägu tema peremehega. Kuid tehing sai tehtud siiski. Ford Firemont, ebaühtlane sininehall, osaliselt üle värvitud. Hind oli 1100$. Asusime teele autorendi asutusse, et tagastada võõras auto. Meie Eloga sõitsime värskelt soetatud masinaga, poisid juhatasid meile teed rendiautol. Teepeal jäid meist Bunbury’sse maha Tõnu ja Kaarel. Jõudsime õigeks ajaks tagastada auto rendimajja. Läksime kolmekesi tagasi Donnybrook’i, et võtta oma kohvrid ja et Elo saaks head aega jätta oma sõpradega seal. Ja me asusime teele Pembertoni. Me sõitsime läbi ka Manjimup’ist, millest edaspidi veel juttu tuleb. See koht on u 30 km meie elukohast. Enne käisime läbi ka oma tööpaigast. Avokaado istandusest, mis on imeilusa loodusega farm. Seal ootas meid meie otsese ülemuse vend, kellega me vestlesime ja panime paika esimese tööaja. Nimelt meie päris ülemus oli tol hetkel pulmareisil. Sealt edasi kuskil 5 km ootas meid metsa sees meie uus koduke. Väike majake nimega Wattle, kus mõned tunnid varem enne meid olid juba end sisse seadmas Triin, Heidi ja Ivo. Kaminas praksumas tuli ja meid ootamas meie päris oma tuba..