TEINE MINEMINE!

Meist koju maha jäi kaunis valge maa. Karge sätendav aed täis tantsisklevaid lumehelbeid  ja lumemütsidega kaetud puud. Lausa patt oli lahkuda sellisel imelisel ajal, samas oli suur rõõm, et  saime veeta pühad pere keskel ja ka jõuluvanale patsu lüüa. Olime kodus täpselt kolm kuud ja kaks päeva. Siiski pitsitas hinges kerge igatsus sooja päikese ja helesinise vee järele..
Me startisime kell kolm öösel. Mu õde Laura, tema mees Andrus ning nende lapsed  Eliise ja Therese olid nõus meid autoga Lätti viima. Enne kella üheksat hommikul jõudsime kohale lellujaama. Mäletan, sel hetkel oli hinges väga suur kurbus. Öelda jälle head aega kallitele inimestele, teadmata päris täpselt, millal neid taas näha saab. Teadsin, kui väga ma jään igatsema meie väikseid mänge oma õelastega..
Nüüd oli meil tarvis oodata. Mäletan, et einestasime kaasa võetud merevaiku koos tortillakrõpsudega. Kaasa oli võetud veel igasugust söögikraami, millest osa plaanisime ära jagada lennujaamade vahel, mis meile teele jäävad, et mitte eriti raha raisata sealsetes kohvikutes. Teel Venemaa poole jäi meist jalge alla valge taust , mille lõi lumine maa ning värvilised  legoklotsid , mille kujutasid majad ja ehitised linnas, mis aina väiksemaks muutusid.  Esimesel lennul pakuti ka süüa, kuigi see kestis alla kahe tunni. Uus peatus oli Moskvas. Sealne lennujaam oli meile juba tuttav ning tubakahais, mis ninna kargas tegi selle veel tuttavamaks ning muidugi  keelekasutus. Kummalisel kombel võis taas jaama siseruumides näha lendlemas tuvisid, kes olid sinna lõksu jäänud.
Uue lennuni oli aega kaks tundi. Sättisime end ühe kohviku laua taha. Tellisime kaks kohvi, mis läksid meile maksma 240 rubla. Kõrval lauas einestasid Tartu Rocki korvpallipoisid. Istusime samas kohvikus, kus eelmine aasta samas jaamas. See on nii suur jaam, et ühest punktist teiseni jõudmiseks kulub ikka pool tundi või rohkemgi. Kella kuueks oli Moskva aja järgi õues juba pime ning jaam oli kuidagi inimtühi. Raadiost kõlamas venekeelsed tantsulood ning aeg andmas märku, et peagi saab edasi liikuda.  Lend Hong Kongi kestis kümme tundi. Saime korralikult kaks einet süüa. Lennuk oli väga mugav ja mõnus. Televiisorist saime ise valida filme ja seriaale või mänge. Maandudes oli saabunud juba 16 jaanuar, kuna aeg oli meie jaoks kuskil 5 tundi edasi liikunud teise ajatsooni tõttu. Ootamist oli meil jällegi tunde uue lennuni ning me käisime lennujaamast ka väljas. Õues oli 13 soojakraadi. Silmapiiril kõrgusid suured mäed  ning meil tekkis huvi siia ükskord tagasi tulla pikemaks ajaks , nt külastada kasvõi Disneylandi :)
Kui aeg sealmaal, pidime jaama siseselt lennuväravateni jõudmiseks sõitma nii rongi kui bussiga, kuna see jaam oli tohutu. Inimesed väga sõbralikud, lehvitasid ning väikesed lapsed tervitasid, kõnetasid  ja uudistasid kui neist möödusime.
Uuel lennul teel Singapuri üritasime magada, kuigi istmed olid väga ebamugavad ja oli kitsas. Ärgates oli saabumas juba õhtupimedus. Lennukiaknast avanes vaade päikeseloojangule, mis oli imeilus oranž- punakas triip silmapiiril, kiirtekuma laiali valge pilveteki peale üle kogu taeva mis meie silmale nähtavaks ulatus. Milles me lendlesime ja vähelhaaval udusse kadusime..
See lend kestis neli tundi ning plaanipäraselt pidi kohale jõudma kella kaheksaks õhtul uue aja järgi. Taaskord saime immigratsioonipabereid täita ning üüratult pikas järjekorras seista. Singapuri lennujaamas oli mõnus ootela seal, kus check in läbi. Tasuta kohvi-mahla, mugav puhkeruum.
Viimane lend ehk teekond Kuldse Rannikuni kestis kuskil 8 tundi. Viimases tollis võttis meid maha narkokoer ning Ainaril tuli ette veidi pikem vestlus tollitöötajatega. Ilmselt tema seljakott, mis koeraninale nii suurt huvi äratas , oli häid lõhnu täis. Arutlseime isekeskis, et imekombel minu kohver kellelegi huvi ei äratanud, sest ühel vahelennul oli selle sees lõhkenud üks klaasist likööripudel ning kohvri sisu kleepus ja lõhnas üsna tugevalt. Kahepeale kokku oli meil kaasas  viiskümmend pakki Kalevi komme, üle kahe kg šokolaadi, kuus karpi assortiikomme, seitse pakki küpsiseid, halvaad, müslibatoone, mitu pakki küüslauguleibu, tortillakrõpse, parankasid, peaaegu kaks kilo kohvi, õllevorstisnäkke, kolm pätsii leiba, pähkleid , juustu ja sulajuustu, 4 vanatallinnat, 1 pudel rummi, kaks pudelit likööri  ja kaks purki õlut ning kodused võileivad, mis Ainari ema meile kaasa tegi, mis sai ära söödud lennujaamades ja lennukis . See kõik kokku oli kodu maitse meie kotis , mis meiega koos nüüd Kuldsele Rannikule maandus. Astusime välja lennujaama uksest ja soe tuul puhus mööda põski, päike paistis õla peale jutkui koputades ja märku andes: Tere tulemast tagasi Austraaliasse!  See oli ilus! Me jõudsime tagasi Austraaliasse! Sukeldudes otse oma uutesse seiklustesse..

Tere jälle, Bangkok! Teekonna lõpp..

 Lennuk läks poole üheteistajal õhtul, mis jõudis tunniajaga Taisse. Olime tagasi Bangkokis. Kell oli üle südaöö. Möödusime kiirelt tüütutest taksojuhtidest ning võtsime Public taxo.  Tutvusime taksot oodates Hiinast pärit noormehega, kes uuris , et kuhu oleme teel. Kui ütlesime, et Khaosan Roadile, siis ta palus, et võtaksime ta endaga kaasa ning sõidutasu läheb kolmeks. Ta oli rahvuselt hiinlane kuid õpingutel Malaisias ning otsustas paar päeva  Bangkokis hängida. Soovitasime talle sama hotelli mille olime endale broneerinud, et saaks ka järgnevatel päevadel koos aega veeta, kuid hind ei olnud talle sobilik ning meie teed läksid seal lahku ja teda me enam kunagi ei näinud. Imelik oli olla jälle siin tagasi, kõik oli nii tuttavlik. Samad tänavad, samasugune melu, kuid millegipärast olime rõõmsad olles siin tagasi  ,arvestades seda hullumeelsust, samas vabadust ja muretust. Seda pöörasust , mis paneb sind lihtsalt sulama sinna mulli..

 Aeg oli juba küll üle südaöö kui hotelli jõudsime, kuid läksime ikkagi tänavale hulkuma, tegime mõned dringid ja üritasime ära tunda tuttavaid seike ning sõime peaaegu et tasuta kevadrulle. Magama saime alles kella nelja ajal varahommikul , mitte lastes end häirida sellest tänavakärast, mis lihtsalt läbi akna hotellituppa tungis, sest olime liialt väsinud, et lasta ennast sellest häirida. See sama hullus, sama jalutu mees kerjamas, samad tüütud tuk- tuki mehed, taksojuhid, pintsakumeistrid, naljakad harjamüüad, veidrikute pidu ja pillerkaar, teistmoodi tegelikkus..

Järgmine päev läksime hommikust sööma samasse tänavakohvikusse , kus me eelmisel aastal  käisime tihti hommikuti söömas ja head värsket apelsinimahla nautimas. Jalutasime tuttavatel tänavatel, nostalgitsesime. See oli paik, kust kogu meie teekond alguse sai ja kuidas me oleme nüüd oma teekonna lõpus ning tagasi siinsamas. Isegi kaupmehed olid samad. Jalutasime tolle koleda hotelli kohvikust mööda, kus me kunagi oma esimese kultuurišoki saime. Tuttav poisstüdruk ei olnud leti taga kuid maja oli sama. Ostsime tänavalt vana head puuvilja,  külmad joogid ning läksime oma hotelli katusele basseini äärde pikutama. Taevas kiskus kohati pilviseks aga mõnus oli. Õhtu saabudes läksime taas  hulkuma. Käisime Tai massaašis, lubasime kohalikel massööridel endid korralikult väänutada. Astusime baarist-baari ning jalutasime niisama kärarikkal tuledesäras uulitsal, kõrvu kajamas valju muusika erinevad rütmid ja kõla, ümberringi inimesed tantsisklemas nii vabad ja rõõmsad ja kummaliselt naljakad. Kes soovib sulle ülikonda õmmelda, kes pakub Pussy Ping Pong üritusele pileteid, kes tirib oma kohvikusse, kes müüb röstitud skorpione või mängib puidust konnapilli. See kõik ei häiri meid enam, viskame nalja nendega, lööme patsu.   Ühel tänavakunstnikul lasin endast pildi joonistada. Sel hetkel ,kui andekas tänavapoiss mind joonistas, tuli ligi erinevaid inimesi. Sealt sai alguse meie sõprus ühe saksa tüdruku ja šveitsi poisiga. Theresa ja Miko. Nad peatusid umbes 15 minutit jalateed eemal meie hotellist. Neil oli plaan reisida 8 kuud erinevates paikades üle kogu maa. Nende suur kirg oli sukeldumine. Ka nemad lasid tänavakunstnikul end maalida. Hiljem veetsime üheskoos aega bussibaaris ja tegime üksteisega tutvust.  Tagasiteel hotelli olime alles varahommikutundidel, mil melu veel täies hoos. Röstitud tarakanid ja putukad. Noor ema beebiga kerjamas, hulkurpoiss erkvärvides nooli taevapoole loopimas, mis pimeduses kui langevad tähed. Kuskil maja ees preigib noor tütarlaps..

Hommikusöögi valisime taas ühes meelepärases tänavakohvikus, kus kõik teenindajatest poisstüdrukud juba meie sõbrad. Üks neist saabus samal ajal mootorrattaga. Eilne punane pitspluus oli vahetunud  valge mikihiire piltidega pluusiga. Alati hästi sätitud. Ilusad tugevad pikad juuksed peapeale krunni seotud, lehvitab meid nähes ja naeratab sõbralikult nagu üks õige daam, millele annab kontrasti mehised käed ja suured jalalabad plätudes. Järgmisel hetkel juba kiikudes toolinajal kelmikalt kliente ligi meelitades. Peagi liitusid meiega Theresa ja Miko ning me veetsime nendega aega taas varahommikutundideni.

Uuel hommikul magasime keskpäevani, tegime kiire eine tänaval ning kuni õhtupimedani vedelesime basseini ääres. Sel õhtul plaanisime varakult magama minna, kuna järgmine hommik oli vaja väga vara ärgata, kuid kohtasime jälle Mikot ja Theresat ning aeg möödus lõbusalt ja kiirelt koos nendega . Tol öösel pidime ka hüvasti jätma. Nad olid toredad! Saime magama alles pärast südaööd.

13 oktoober oli äratus kell neli hommikul. Olime maganud vaid mõned tunnid. Tänavapillerkaar oli endiselt täies hoos kui lasime end tuk- tuki mehel lähimasse rongijaama sõidutada. Tundsime kaasa kahele valgele noormehele, kes olid nii purjus, et ei saanud üldse aru, et neiud, kes neid endaga kaasa meelitasid olid hoopiski üldse mitte neiud (:  Head aega Khaosan Road!

 Jaamas maha astudes avastasime end valest kohast, mis oli meie endi eksitus ning seal pimedas varahommikutunnil väsinuna jalutasime pika maa õigesse jaama, mille uksed olid veel suletud. Kõrgel terrassil  enne turvamehi ja väravaid jälgisime pingsalt trellide taga olevat kella, mille suur seier kohe kohe kaheteistkümne peale jõudmas ja meile märku andmas ,et kell saab kuus. Uueks üllatuseks avastasime, et meie kell oli tund aega vale ning väike seier suurel kellal oli hoopis viie peal.  Milline iroonia. Istusime jaamapõrandal veel tund aega, seltsiks turvamehed ja  kaugelt kajav tänavamüra. Väsinud meel oli ootuses ja mõtteis vaid üks siht- Kodu! Meie seiklus oli lõppemas..

Olen õnnelik, et Sain veeta selle teekonna koos Ainariga , kellega üheskoos jagasime kõiki rõõme ja muresid. Kes kannatas välja kõik mu head ja vead olles  iga päev ja öö mu kõrval. Ja niimoodi 389 päeva järjest. Olen tänulik selle kauni kogemuse ja seikluse eest ning võimaluse eest nii palju reisida. Ja mis kõige tähtsam- me  jõudsime koos tagasi koju!  J

Tere Malaisia- Langkawi Island, Penang Island, Kuala Lumpur!

See oli 26 september, see oli kell 04: 00 hommikul Malaisia aja järgi, kui jõudsime taas Kuala Lumpuri lennujaama. Endalegi  üllatuseks leidsime passe avades, et täpselt aasta tagasi, 26 september olime siin samas lennujaamas. Kõrvuti kaks täpselt samasugust templit passis, vaid erineva aasta-arvuga. Oli see nüüd juhus või mis, et oli möödunud täpselt üks aasta, kui jõudsime  jälle siia samasse paika. Lennujaam andis kohe mõista, et jõudsime Aasiasse.  Müüa haigutas näkku nii, et kõik hambaaugud olid näha ja wc tädi magas. Läksime kohvikusse kohvi jooma, mis tuletas meelde kui kehv kohv on Aasias. Me olime kohutavalt väsinud, kuid siiski põnevil, teadmata, mis homne toob.

 Oli möödunud juba kolm tundi , kui me ikka veel ei teadnud mis edasi saab. Lõpuks sõitsime bussiga teise lennujaama ning ostsime piletid Langawi saarele. Olime otsustanud! Lisaks pidime netist ka välja otsima mingi peatuspaiga, et kohale jõudes oleks kohe koht, kus välja puhata. Broneerisime kaks ööd džunglis ühes puhkekülas. Lennuk oli ilus kuid turbulents oli nii suur, et süda oli paha terve sõidu, mis õnneks kestis vaid tunnike. Ilm oli väga soe. Soojem kui Kuala Lumpuris.

Langkawi asub Malaisia poolsaare läänerannikul, Phuketist on see 200 km lõunapool. Langkawi saarestik koosneb peaaegu sajast pisikesest saarest ning on tuntud muidugi imekauni looduse pärast, kus troopiline rohelus vaheldub pikkade kaunite liivarandadega. Lisaks on siinsed köögid põimunud Aasia köökide eri maitsete ning traditsioonidega.  Šoppajate rõõmuks on Langawi üks ainukesi kohti kogu Malaisias, mis on tax free tsoon.

Lennujaamast võtsime takso, mis viis meid sihtpunktini. Vastuvõtt oli tore. Ees laiutasid suured puuhütid, millest üks meie majake. See oli veidi kõle ja veidi kopitushais. Hämar, vanaaegse mööbliga, päevi näinud toake, mille keskel suur voodi ja tegelikult oli see kõik, mida me tol hetkel vajasime. Niiskusest räsitud mustriline sohva akna all. Klaasi taga suured palmilehed tuules kiikumas.  Vana televiisor, mida me kordagi tööle ei pannud. Ruumi oli maa ja ilm aga tundus mahajäetud  ja veidi nukrake ehk. Kujundus meenutas veidike vana aja filmi ja võis ette kujutada, et hobusekaarik ootab akna all. Uinusime paariks tunniks..  Ärkasin vile peale. See oli väike keko ,kes vannitoas end koduselt tundis senikaua kuni mind silmitses ja peitu siblis. Võtsime plaani minna basseini ujuma, mis oli meie majakesest veidi eemal, kuid niipea kui toast välja astusime, silmasime ahviperet  troopilise metsa ääres meid jõllitamas. Emaahv oli kurjust täis, näitas hambaid  ja ajas meile niipalju hirmu nahka, et pidime minema teispoolt maja. Ise naersime, et kas tõesti ei saa  üle tee, sest ahv on ees. Kuid see muutus peagi harjumuspäraseks, et need ahvinäod igal pool teel virvendasid, palmidel kiikusid ja imelikke hääli tegid , mille kaja puude üleval seda võimendas ja pimedas isegi judinaid tekitas. Tee oli inimtühi, teisi külastajaid liikumas polnud, vaid toapoisid autoga koristusasju vedamas ja puhtaid rätikuid. Puudel hüplemas oarvapoisid, murul uimased varaanid ning troopilise metsa kohinas veider linnulaul ning müstiline ümin tundmatute elukate poolt. Bassein asus trepist ülesse mäenõlval. Suur ja sinine, kuid inimtühi. Vaid meie kaks. Värvilised lehed veepeal hõljumas. Nende koristamiseks mõeldud võrgud hüljatult majanurgas seismas. Päevinäinud bambuskatused lamamistoolide kohal. Päike udupilvede tagant meie kehasid paitamas niigi palavas õhus. Basseinibaari ääres toolid lauale tõstetud ning unustuse hõlma jäetud.  Selline mahajäetud muljega paigake siiski omamoodi müstiline , mõnus ja vaikne. Meie kaks liuglemas kaelakuti selles sinises vees keset džunglimetsa. Läksime restorani einestama. See asus vastuvõtumajast paremal eemal teeääres vana majakese laial terrassil.  Mõtlesime teha väiksed puhkusekokteilid, kuid selgus, et selles puhkekülas on kõik moslemid ning alkoholi seal ei serveerita üldse, vaid eemal linnapoole minnes saab poest osta. Kuid leppisime need paarpäeva maitsva jääteega . Nautisime õhtusööki vürtsika söögiga. Puuviljataldrik kaetud värske arbuusi, meloni ja papaya lõikudega. Kerge õhtutuul jahutas palavusest niisket keha. Väiksed sääsed püüdes seda meelelolu rikkuda. Pimedas läbi metsa jalutasime tagasi oma hütini. Valgustus teeääres oli väga hämar. Meid saatmas hääled rohust ja puude otsast. Hiiglaslikud palmioksad kriiksumas. Liaanid kõikumas alla peade kohale, milledest oleks võinud kohati kinni haarata ja nende küljes kiikuda.  Öösel kolistas keegi akna ääres. Oli see ahv või varaan, kes seda teab.

 Ärkasime koputuse peale ukse taga. Kolmeliikmeline koristusmeeskond oli juba harjade ja lappidega valmis, kuid me saatsime nad viisakalt ära. Poole kümne ajal läksime samasse restorani  hommikust sööma. Muidugi maja ees ootas meid juba ahvipere , esirinnas emane kurimuri hambad irevil. Täiega nõmedad ahvid, samas täiega nummarid kaa nagu. Läksime siis jälle maja tagant kaudu, et mitte väikseid karvapäid marru ajada. Juba olid nad seal teiselpool meil vastas mäenõlval piilumas. Ilm oli sombune, kuid palav ikkagi. Isegi talutavam pigem nii kui päikesega. Pärast hommikusööki istusime lobibaaris ja uurisime netis veidi maad. Hiljem karastasime end bassus ning hütti tagasi jõudes hakkas sadama paduvihma .  Oma terrassilt õue vaadates oli näha väga ilusat külge loodusest. Kogu vihmamets oli täis suuri sademeid. Hiiglaslikud palmilehed märjast rasked kõrgelt alla rippumas nagu tekid väiksematele puudele. Istusime oma hütis kuni saju vaibumiseni. Läksime lõunatama alles kella nelja ajal. Õhk oli sajust värske. Vihmalõhna oli täis kogu mets ja maa. Oli märgata väikest melu, oli saabunud juurde külalisi. Peamisteks olid läheneva rattasõidu ürituse osalejad. Magustoiduks võtsime mingi kummalise söögi. Lauale jõudes nägi see väga kahtlane välja, kuid maitse oli siiski huvitav. Seal oli vahustatud kookospiim kergelt soolakas, selle keskel oli väike hunnik kleepuvat riisi, millele  peale valatud lagritsasiirupit laiale valgumas, tipuks üksik kokteilikirss. Teel tagasi oma hütti saime kaela metsiku paduvihma, riided olid läbimärjad nagu oleks koos nendega otse ujumast tulnud. Vaatasime arvutist filme kuni sadu vaibus ning läksime lobibaari mõtisklema mis homme saab. Oli jäänud selles paigas vaid üks öö veel. Õhtul viis hotellipoiss meid korraks autoga lähedale linna poodi ning kuni südaööni istusime lobis. Öösel oli kuulda krõbinat ,kuid seekord meenutas see rotti..

Uus päev oli 28 september, kui ärkasime taas varakult. Ahvid puude otstes juba sahistasid ning naljakad linnuhääled andsid märku, et aeg on ärgata. Jalutasime restorani. Sel päeval paistis päike, kuid vihmapilved kaugel eemal silmapiiril olid juba teel meie poole. Restorani kõlaritest 80-90ndate diskolood. Tellisime kohaliku nuudli hommikusöögi, mis oli nii terav, et ma ei suutnud seda süüa. Lisaks võtsime helerohelised pannkoogid serveeritud vahtrasiirupiga. Restorani terrassi all eemal tänaval toimetas lehekoristaja kelle puhur undas puudekohinas ning lehed lendlesid asfaldil nagu tantsiskledes. Tegime bassus hommikusupluse ning asusime vähehaaval asju pakkima. Tellisime takso ning olime teel juba uude kohta. Uus tuba , mille olime valinud , asus ühes kodumajutuses. See oli väike ja tagasihoidlik, kuid just piisav niipalju kui meil vaja oli. Olime rohkem tsiviliseeritumas paigas nüüd. Lähedal rannale ja linnale. Jalutasime pikalt võõrastel tänavatel, uurisime inimesi ja tutvusime ümbrusega, kolasime tänavapoodides ning leidsime ka külmad õlled . Leidsime ka ühe tax free poe, kus oli naeruväärselt odav alkohol. Lõunastasime naljakas tänavakohvikus. Vihma kallas nagu oavarrest. Hiljem veetsime aega rannal. Tohutu lai valge liiv. Ujusime suurtes lainetes. Nii mõnna, nii soe. Merekarbikillud jalge all. Õhtul hulkusime hämaral tänaval, kuhu oli puulaudadest baar püsti pandud. Pruun poiss šeikis tohutus valikus kokteile. Ladina ja rege rütmid kõlamas. Hiljem jõudsime öisele rannale. Kohutavalt ilus. Lained loksumas igavikuliselt suures vees. Taevatähed vilgutamas, peegeldudes rannale. Ilus.Ilus.Ilus ja soe! Rannabaarid otse liival tuledesäras. Mõnus melu. Istusime maha ühes nendest, kus kohalik bänd regerütmis laulis. Noored Bob Marleyd paljajalu ja palja ülakehaga teenindasid. Mis elul viga. Lihtsalt oled ja naudid. Limpsid kõrreotsast magusat pinacoladat. Ei muretse mitte millegi pärast. Vesi endiselt loksub lainetes vastu kaldaäärt joonistades erinevaid kujundeid öisele rannale. Tähed taevas endiselt vilgutavad pilvede vahelt. Soe tuul jahutamas niisket keha mis palavusest  läikimas. Lainetest märgade jalgade küljes liivaterad kõditamas.. Hiljem jalutasime tagasi tänavabaarini, toosama, mis puulaudadest kokku klopsitud. Asus see otse ühe poe ees, et inimesi juurde meelitada. Tol õhtul seal istudes tutvusime New Yorgist pärit Nicoleiga ja inglasest Mary-ga. Nicole oli tagasihoidlik noor reisihimuline neiu, kes  eestlastest ei teadnud midagi. Mary oli juba 60ndates aastates, tugevalt päikesepõlenud kehaga jutukas Inglise proua, kes selles baaris oli juba tuttav kunde ilmselgelt. Ta oli väga nooruslik ja seltsiv. Ka tema ei teadnud eestlastest midagi, kuid naaberriikidest rääkides, mainis ta, et on kunagi lugenud raamatutest Läti ja Leedu kohta, seetõttu oskas ta ette kujutada kus Eesti vähemalt asuda võib. Mary oli nüüdseks juba pikemat aega Langawi saare elanik ja enda väitel enam kunagi Inglismaale tagasi ei kipu. Poeg käivat tal külas seal ja sellest piisab. Kogu oma vanaduspõlve kuni surmani plaanib veeta just sellel samal soojal saarel, kus tal oma päris majagi. Pärast südaööd mööda pimedat tuledesäras tänavat jalutasime käsikäes tagasi oma  peatuspaigani ja uinusime heade mõtetega.

29. september ärkasime hoovihma peale, mis oli nii tugev , et tundus nagu lagi kukkuks alla. Jalutasime hommikusöögile ühte tänavakohvikusse ning pidasime päevaplaani. Ühest kioskist rentisime rolleri ning läksime saart avastama.  Meie tee viis meid seitsme kaevu juurde.  Kohaliku nimega Telaga Tujuh, mis on seitsme kaevu juga, sest juga, mis voolab eritasanditel mägedest alla, on moodustanud enda alla tasasemal pinnal kokku seitse looduslikku basseini, mille vesi on kalju sisse uuristanud. See on tohutult maaliline paik ja väidetavalt parim juga kogu saarel. Kogu vertikaalne langus on kokku 91 meetrit. See asub Pantai Kok piirkonnas, selle lähedal on rand ja küla, kus toimub ka köisraudtee sõit mägede orgudes. Kaevudes võis ka ujuda. Ühes on moodustunud nö liumägi, kust joaga koos alla voolates saab teise kaevu libiseda. See teine kaev, kuhu liumägi viib, on ülepea sügav ja umbes sama lai kui täpselt ühe inimese keha ning siis sa kukud sinna nagu põhjatusse tünni, mis kõlab hirmuäratavalt, kuid kogemus on väga põnev ja hirmu, et ennast kuidagi ära lõhkuda,  pole, sest kivim on libe ja veepoolt ära lihvitud. Esmalt küll kartsin, kuid teiste eeskujul pidin ikka ka selle elamuse saama ning kui ühe korra proovitud võidki proovima jääda ,sest see on lihtsalt nii nii äge. Vesi mõnusalt külm selles palavuses, mis on jahutav karastus kogu kehale ja hingele. Kristallselge ja peegelsile. Kõige kõrgemal kalju äärel , kust kõrgelt pikk juga alla voolab, on samuti kaevuke, kus istudes näeb kõrgele mägedesse köisraudtee sõitu.  Nendes looduse basseinides on kivi väga libe ja samas peab olema väga ettevaatlik. Teadaolevalt on seal mitmeid surmaga lõppevaid õnnetusi juhtunud, sest kui vooluga joast alla libised siis seal ellu jääda on võimatu.  Seal sulistades oli kohati hirmus, justkui voolaks alla  sealt kaljult , samas oli see nii tohutu elamus ja imeline vaade nii kaunile loodusele ja olla ise selle looduse poolt tekitatud ime sees. Ilmselt kirjeldada seda kõike ongi võimatu. Seitsme kaevu tippu jõudmiseks viib 638 trepisammu. Kogu juga pikkus esimestest treppidest alates on kokku umbes 480 meetrit. Kogu see teekond läbib vihmametsa, kus võib märgata lindude elu, hiiglaslikke oravaid ja hea õnne kohal ka sarvlinde oma hiiglaslike pruunide nokkadega saja aasta vanuste puude kohal, millede lehestik on väga metsik ja troopiline. Selle teekonna tippu jõudmiseks läheb aega kuskil tunnike, peab arvestama ka puhkamist ja looduse nautimist. All parklas on ostlemiseks ka mõned tänavakauplused kust saab osta suveniire ja suveriideid. Sellel teekonnal muidugi ei jää märkamata ka ahve, kes väga loomulikult külastajaid kiusavad. Sinna sõites nägime maanteeääres ühte peatuvat turistide autot, mida ahvid ahistasid. Auto oli peatunud teeäärde ning ahvid olid auto katusel ja kapotil ning sees istuvad noormees ja neiu pildistasid neid läbi autoakna. Tegime ka väikse peatuse ja jälgisime mängu kuid kui ahvid meid märkasid sõitsime tuhatnelja. Külastasime veel ühte imelist koske, kus hoopis valgete kulmudega ahvid meid teepeal teretasid ja liaanidel kiikusid. Kohalikud lapsed ujusid seal allikaveel kuid puudeküljes olid sildid hoiatamaks haiguste eest kui vesi peaks sattuma haavale või suhu.  Sinna ujuma me ei kippunud vaid lihtsalt imetlesime seda kaunist vaadet ning hulljulgeid poisse kes mööda libedat kaljuseina mitmeid meetreid üles ronisid, et alla vette hüpata. 

Taas hakkas vihma kallama. Panime selga kaasavõetud keebid ning andsime rollerile gaasi. Sõitsime ühele söögiturule, kus sõime hullumoodi igasugu imelikke kuid maitsvaid asju. Külastasime suurt kaubanduskeskust, ostsime papayat ja draakonivilja kaasa, ka minilaime ja kirsstomateid. Hilja pimedas jõudsime teekonnalt tagasi oma tuppa ning jäime nautima magusa puuvilja maitset.

30 september sõime hommikut vikerkaare terrassil. See oli ööbimispaik meie omast vaid mõne sammu kaugusel. Sealne omanik andis meile kasulikku infot teiste saarte kohta. Sõitsime vaatama ühte teist ööbimispaika, mis asus rohkem ranna lähedal ning hind oli veelgi soodsam. Otsustasime sinna kolida. Nüüd saime toa ja rolleri sama hinnaga , mis oli enne pelgalt toa rent. Pikendasime kaheks päevaks rolleri, pakkisime kohvrid. Mina läksin takso ja kohvritega , Ainar rollerige. Uus koht oli isegi puhtam kuna see oli üsna uus. Tuba asus ühe maja teisel korrusel. Number 6. Tegelikult oli oluline vaid see, et oli olemas voodi ja dušš. Kohale jõudes sättisime end tuppa sisse ning hüppasime taas rolleri selga saart avastama. Leidsime veel ühe joa, kuhuni jõudes saime taas paduvihma kaela. Sõitsime ühele rannale, kust kena vaade kaugetele saartele. Möödusime ka sadamakaist, kus tegime peatuse, sealt oleks saanud osta päevase tripi koobastesse, kuid me loobusime sellest. Käisime exootiliste puuviljade istanduses ning koduteele asusime enne pimedat , et puhata. Õhtustasime lähedal tänavabaaris muljetades päevasündmusi.

1 september siras varakult päike aknast sisse. Õue vaadates võis näha all murul kanakarja, kes sõid mahakukkunud mangosid. Läksime Starbuxi õiget kohvi jooma, mis on hinnapoolest kallim kui korralik praad, kuid maitselt ikka kohvi  moodi. Siis juba tuttavale tänavale hommikusöögile, kus pisike keko meile laual seltsi pakkus ja me kostitasime teda väikse praemuna tükikesega, millega ta kohe ära kadus. Panime lauale singitükikese, mille peale ta tagasi  tuli, võttis oma noosi ning kadus jällegi. Veetsime päeva rannas. Jälgisime paraseilingu ja jetide sõite. Nii palav oli. Jõime kookospiima ja suplesime soojades lainetes. Õhtuhakul läksime taas rolleriga tiirutama, kolasime tänavaturgudel . Hulkusime niikaua kui jaksasime. Ilmselt uinusime varakult teadmisega, et juba hommikul ootab meid ees laevareis Marine Parki.

Hommikust sõime juba poole kaheksa ajal, kuna kella kaheksaks pidime tagastama rolleri laenutuskioskisse. Ainar viskas mind rolleriga paika, kust buss meid peale pidi võtma , et sadamasse viia. Ise aga läks rollerit viima ja bussijuhiga oli kokkulepe, et tolle kioski juures teeb peatuse, et Ainar saaks bussile hüpata. Bussis sõites jälgisin koguaeg teed, kartuses, et äkki Ainar ei märka õiget bussi ja ma sõidan üksi tundmatusse, kuid tema ja buss kohtusid õigel hetkel. Kohtudes selgus tõde, et rollerikiosk oli suletud ja ühtegi hingelist seal ei olnud. Seetõttu jäi masin sinna ukse kõrvale, kiivrid sadulal ja võti ees, tuli vaid pöialt hoida, et keegi seda ära ei varasta ning lisaks kõigele jäi meie tagatisraha ka saamata seetõttu.  Buss viis meid sadamasse, kust ujusime praamil Marine Parki. See oli piiratud ala kaunis helesinises vees, kus sai sukelduda ja snorgeldada. See paik asus ühel teisel saarel. Sealne veealune maailm oli imeline muidugi, kuid kaldad rannas olid väga räpased ja prahti täis ning natuke jama , et veeala oli piiretega, kuid see oli ju ikkagi ohutuse tõttu nii. Miljonid kalad ja mustuimhaid tervitasid juba kalda madalas vees. Inimesed söötsid neid ja võisime ujuda nende tuhandete kalade sees. Sügavamas vees väikesed Nemod tiirutasid su ümber nagu vanad sõbrad, ja kõditades sind igalt poolt. See oli nii imeline, olla koos nendega seal sinises sinises vees, tunda end ühena neist, hõljuda nagu kala vees justkui see olekski su enda kodu ja meelispaik. Nii ilus. Suure silla all sukeldudes silmasid tohutuid parvesid suurte kaladega, kuidas nad tantsisklevad ühes rütmis. Kuidas erinevad värvid parvedes kohtuvad või mööduvad teineteisest või kokku põrkavad. Väikesed mustuimhaid muidugi haruldused meie jaoks, seetõttu jälitasime neid , silmale justkui uskumatu, nagu peaks kartma kuid siiski mitte. Kaunis veealune elu, mis ülalt sillalt sama selgena paistis kui ise vees olles. Sa lihtsalt vaatad ja vaatad ja mõtled kui ilus! Seal sillal pakuti ka lõunasööki, mis oli laevasõidu hinna sees. Toiduks oli tagasihoidlik riis väikeste lisanditega ja vesi. Kella viieks olime tagasi Langkawil. Hüppasie läbi rollerikioskist ning selgus, et naine oli ise kellaajaga eksinud, ta vabandas. Rolleri oli kätte saanud ning ka meile tagastas meie raha. Kõndisime jala tagasi oma hotellini, mis oli päris pikk maa osaliselt mööda maanteed. Kohalikud imestasid valgeid inimesi nõnda jala liikumas nähes sellises piirkonnas. Lehvitasid ja tervitasid möödudes ja uudistasid. Meie vaid naeratasime ja unistasime voodist ja padjast.

3. septembril magasime lõunani. Ootasime päris kaua all lobibaaris, et tuleks keegi kellele võti üle anda. Oli plaan edasi rännata järgmisele saarele.  Saime taksoga Kuahi sadamasse, kus ostsime praami piletid  Penangi saarele. Praamisõit kestis väga kaua, esimene peatus oli Marine Park, kus eelmine päev snorgeldamas käisime. Kumaline oli see, et praami telekast näidati sõidu ajal õudusfilmi Final Destination. Väike India tüdruk meie kõrval istmetel jälgis hoolega kuidas inimesi tapeti ja verd lendas. Sellel sõidul istusime eraldi kohtades, kuna piletid sattusid nii . Mina mängisid mängukonsoolis pärsia printsi ja Aints vaatas arvutist seriaali.  Saarele jõudes esimese asjana taaskord taksojuhid käisid pinda . Juba laevalt paistsid silma kõrged hooned nagu läheneks suurlinnale. Hoopis erinev paik Langkawi saarest. Istusime tunde ühes esimeses kohvikus, mis teele jäi. Mekkisime kohalikku rooga ning uurisime mis edasi.

Penangi saar asub Malaisia poolsaare loodekalda ligidal. Mõned nimetavad seda Idamaa pärliks. Öeldakse, et sellel saarel on ühinenud muinasaeg ja tänapäev. Tänaval liiguvad rikšad, kellest kihutavad mööda viimase mudeli autod. Tagasihoidlikud koloniaalaja pereelamud ja vanad kirikud moodsate villade ja pilvelõhkujatega lähimas naabruses.  Penangi pealinn on Georg Town. Lisaks on seal veel Väike India ja Hiinalinn. Nii mitmete erinevate kultuuride ja rahvaste segunemise tõttu  on võimalus näha uskumatult kaunist ja omanäolist arhidektuuri ning kunsti.  Lisaks kutsutakse Penangi ka toidugurmaanide paradiisiks ja üleüldse kogu Malaisia toidupealinnaks ning sealsed suured kaubanduskeskused on poodlejate meelispaikadeks. Üks tõsiselt kirjumirju koht.

Selles kohvikus broneerisime endale ka elamispaiga saarel. Shuttle bussiga sõitsime rohkem linna keskele ning sealt kõmpisime edasi jala, kuni leidsime oma hotelli. Selle asukoht oli suht ghetto piirkond, kuid hea ligipääs igalepoole. Enne südaööd tegime jalutuskäigu tänavatel. Hilised kaupmehed veel puu ja juurvilju müümas. Hotelli tagasi jõudes avastasime, et lagi tilgub ja nett on olematu. Kuid meid see ei murjendanud . Ainus mis me tol hetkel vajasime oli hea uni.

Hommikul varakult läksime lähedalasuvasse Food Gallerysse, mis oli hiljuti avatud uues suures kaubanduskeskuses. Huvitav söögiala erinevate rahvaste toitudega. Seal oli tuhandeid poode. Õhtul  toimus keskuse tagahoovis suurel laval saatesarja Voice of Penang kontsert, mida me kuulamas käisime. Naljakas oli selles keeles kontserti kuulata aga oli elamus ikkagi. Istusime platsil rahvaseas kuni algas sadu ja me jätkasime kuulamist ülevalt Food Gallery terrassilt

Järgmisel päeval läksime hommikusööki otsima. Kõhud olid nii hellad kõiksugu imelikest toitudest, seetõttu otsustasime einestada Subways ning võtsime jällegi Starbuksist korraliku kohvi. Järgmiseks otsisime rollerirenti. Sõitsime taksoga Hiinalinna, kust saime hea hinnaga rolleri. Võtsime ette teekonna mööda rannikuäärt, veidi kivilinnast eemale , kus meid saatmas kaunid vaated ilusa loodusega , läbi vihmametsa kuni liblikafarmini. See oli üks armsamaid paiku . Need imeõrnatiivulised hiiglaslikud ja vähem hiiglaslikud lendlesid seal justkui viibiks muinasjutus ja riivasid sind oma tiibadega. Nende kookonid ja siidiussid, sajajalgsed ja naljakad konnad, hiiglaslik ja iidvana kilpkonn hämaras akvaariumis, lihasööjataimed ja ilusad sisalikud, kes einestasid neid kauneid tiivulisi jahti pidades oma pikkade keeltega. See oli nagu päris muinasjutu aed kõige kauni ja veidike pahade kuid siiski ilusate tegelastega sealhulgas. Lisaks olid seal videoruumid väga huvitavate loodusfilmidega  ning suveniiripood . Tagasiteel Georgtowni jõudsime väiksesse külla, kust tee edasi viis kõrgele mäkke, kus meie roller lihtsalt välja suri. Libisesime mäest alla tagasi bussijaama läheduses oleva majakese juurde. Jätsime sõiduki sinna, võtsime kaasa isiklikud asjad ja läksime bussijaamast abi paluma. Visiitkaart, mille olime saanud rollerilaenutusputkast, oli vihma tõttu tuhmunud ning kontaktandmeid oli raske tuvastada . Palusime abi bussijaama poistelt , et nad internetiteel meile visiitkaardil märgitud rendimaja telefoninumbri leiaksid. Samal ajal läks Aints üle tee tagasi rolleri juurde mingit asja täpsustama ning veidi aja pärast sõitis ta hoopis rolleriga tagasi . Misasja? Nii naljakas oli, mehed jaamas olid igasugu abi pakkumas ning siis nagu me oleks nalja teinud nendega. Naersime kõik seal peatäie. Tänasime abistajaid ning kimasime edasi. Üritasime uuesti teekonda mäest üles, kui  roller taas välja suri. Mõistsime, et masin lihtsalt kuumeneb üles sellise pingutuse peale.  Olles poole mäe peal hakkasime lükkama seda siis seniks, kuni maha jahtus ja jälle liikuma saime. Edasi minnes ületasime kõik tõusud sõites vaid kiirusel 20 ja niimoodi saime ilma lükkamata edasi. Oli pime ja aeg hiline. Olime seda rollerit üksjagu vedinud ja jamanud sellega kui kõige tipuks oh üllatust, olime eksinud. Olime omadega kiirsillale sattunud, mis viis maismaale ja tagasiteed polnud. Kihutavad autod vihmas , märjal teel meist möödumas, ümberringi aukartust äratav tume sügav vesi. Nii hirmus oli, samas oli täiega äge seiklus. Silmapiiril linnatuled . Nimelt tagasi sai pöörata alles maismaale jõudes, bensiiniga polnud kindel kas jõuame üldse kohale, lisaks oli vaja veel tollist läbi sõita tagasiteel. Täiega naljakas ikka kuhu me sattunud olime. Läbimärjad keset eimiskit suurel kiirusel rolleriseljas kimamas. Kehad vihmast läbimärjad. Lõpuks siis ei teagi päris täpselt kui kaua aega oli möödunud kui viimaks läbi seiklusrikka ekslemise olime tagasi jõudnud Georgtowni.  Ostsime poest suure arbuusi. Jõudsime alles südaööks hotelli. Naersime tagantjärgi oma uskumatut seiklust. Vaatasime arvutist filme ja lubasime endile klaasikese viskit (:

Järgmisel hommikul läksime sööma India restorani. Päeva veetsime Georg Townis tänavakunsti pilte läbi sõites, otsides aadresside järgi. Neid joonistusi oli majaseintel , ustel, sildadel ja sadamates ja katustel. Väga väga lahe! Õhtul sõitsime linnavahel. Külastasime Väikest Indiat ja Hiinalinna. Kirev ööelu. Rahvas söömas tänavakohvikutes, baarides, turgudel, muusika, esinejad. Tohutu melu. Otsisime turgudelt arbuusi, kuid ei leidnud kusagilt, mis oli ülaltus meie jaoks, seetõttu võtsime ette teekonna saare teise otsa . Vaid üheainsa arbuusi pärast, sest me teadsime, et seal poes peaks kindlasti olema. Tagasiteel olime juba keskööpaiku, mööda promenaadi, kaunis tuledes linn õhtuhämaruses, peegeldumas vaiksele veele, soe tuul vastu puhumas. See oli meie viimane öö Penangis.

Järgmine päev ehk 7 oktoober sõime hommikut jälle Subways ja võtsime kohvi Starbuksist.  Jõudsime lennujaama mõned tunnid enne  väljumist ning tegime aega parajaks  otsides hotelli mida broneerida meile järgnevaks kaheks ööks Kuala Lumpuris. Enne kella üheksat õhtul maandusimegi sinna lennujaama. Et kesklinna saada, oli vaja leida variant, kuidas seda teha. Võtsime Shuttle bussi, mis oli kõige odavam variant, kuid hiljem selgus et kõige kehvem variant kuna selle sõiduga läks kolm tundi. Kesklinnas paigutati meid ümber minibussi, kus kõik pilusilmsed mehed juba ees istumas. Meid pressiti neile lisaks sinna väiksesse bussi istuma. Viimaks, kui kõik reisijad olid juba hotellidesse paigutatud, sõitsime meie ikka ringi, kuna bussijuht ei leidnud üles aadressi, kus meie hotell asus. Südaööks siis lõpuks jõudsime rampväsinud.  Tuba oli suitsuhaisuline ja müra tänavalt oli nii tugev nagu asuks magama nende laternate äärde. Siiski magasime nagu kotid ja uni oli hea!

 See oli ainuke meie Malaisia ööbimispaikadest, kus oli hinnas ka hommikusöök. Sõime, läksime linnapeale,  ilm päikseline ja palav  Selle päeva veetsime Time Squer kaubanduskeskuses, kus oli kolmteist  korrust pelgalt ostukeskuse osas, kus kuni tuhat kauplust pluss söögikohad, lisaks hotelliosa, mis teeb kokku kuni 50 korrust, lisaks ka lõbustuspark ning bowlingusaal. Ja seal oli kõige armasm trepp, kus mu jalad astunud on, välja arvatud kodutrepp muidugi. Astmed olid klahvid ja iga samm oli noot ning astudes helises klaver. See oli nii armas astumine. Keskus asus paar kilomeetrit meie hotellist.  Einestasime sealses Sakae Sushis, kus saime parima maitseelamuse. Tõenäoliselt oli see parim söök Malaisisa reisi jooksul. See viis tõesti keele alla. Veetsime terve päeva seal keskuses ja jalad olid väsinud nagu oleks maratonil jooksnud. Teekond, mis me maha kõndisime nö poes käies, oli kokku kümneid kilomeetreid. Uskumatu aga tõsi. Meie viimastel öötundidel Malaisias  hotelli tagasi jalutades oli linn melu täis. Söögiplatsid üle rahvastatud. Keegi laulis kuskil nii, et hääl kajas üle linna, tuled sirasid, liiklus karjus ja tolmu lendas ning üks väike valge tüdruk ja pikk valge poiss jalutasid käsikäes mööda selle suure ja kummalise linna tänavat..
9 oktoobri hommikul pakkisime asjad ning pärast hommikusööki jätsime oma kohvrid veel hotelli hoiule ning läksime taas linnapeale kolama. Külastasime erinevaid keskuseid, jälgisime kummalisi inimesi ja kombeid tänaval ja poodides. Sõime lõunat taaskord Sakae Sushis, kus taaskord saime imelise maitseelamuse ning rüüpasime pruuni riisi teed..  Kolasime veel kus jalg viis ning lõpuks oli aeg sealmaal, et võtta oma kohvrid ja liikuda lennujaama poole. Jalutasime oma kodinatega kuni 500 m rongipeatuseni, sõitsime sealt metroojaama, sealt bussijaama ning edasi lennujaama. Seal oli meil aega mõned tunnid, et leida ööbimiskoht järgnevateks päevadeks juba uues riigis..

Nägemiseni, Austraalia!

24.september vannitasin Banditit. Selle karvase sõbrakesega tuli nüüd peagi hüvasti jätta.. Tol õhtul lebas ta meie voodil. Panin pea ta pehmele seljale ja kuulatasin nurrumist. Se oli vist tema viis öelda head aega. (Alles oli, kui töölt tulles autoga aeda sõitsime ja Bandit meile majatrepilt vastu jooksis, väike  kelluke kaelas kõlisemas. Murule astudes surus oma väikse pea su jala vastu ja hõõrus oma vurrusid nii kuis jaksas. See oli tema viis tervitada. )

Sel päeval oli ka Will kolimas. Ainar aitas mööblit vedada tema uude majja ning vastutasuks sai kasti õlut, mida me kõik koos limpsisime hiljem. Oli ka teada, et Sarah ja Jameson lahkuvad ning Rachel oli üsna muserdunud teadmisega, et peagi on maja täis tühjust ja vaikust.

25. september ärkasime varakult, pakkisime oma viimased asjad, jätsime head aega majaga Stuarti tänaval ja oma autoga, mis meid sinna aeda ootama jäi, koos kõigi asjadega. Iiripoiss Will , kellel oli ees sõit oma tüdruku juurde, oli nõus meile küüti pakkuma kuna ka tema teekond viis Brisbane’i.  Jõudsime veel külastada tema uut maja. Tol päeval pidime ka Williga head aega jätma, samuti Toowoombaga.  Kuid me teadsime , et ühel päeval toob tee meid siia tagasi…

 Brisbane’ist sõitsime metrooga Gold Coasti linnaäärde, sealt edasi bussiga kesklinna , kus istusime ümber järgmisele bussile, mis viis meid otse lennujaama ning peagi tuli meil pikemaks ajaks seljataha jätta kaunis kaunis Austraalia. Sealt alates hakkasime tibusammuhaaval jõudma lähemale kodule. Läbi väikeste vaheseiklustega Aasias!

Kõik teed viivad Toowoombasse ja avokaadofarm nr.3 ehk elu Toowoombas

...

2 kuud elu telgis ehk Biggenden ja Mountain View Caravan Park

Niisiis oli see 14.mai 2013, kui meie esimene tööpäev Laavaorus vihmatõttu ära jäi ja meil oli võimalus otsida endale elukoht.  Kuna see paik asus keset eimiskit, oli üsna keeruline leida mõni ulualune. Lähimad linnad olid ühelepoole sõites Gayndah ja teiselepoole sõites Biggenden. Gayndah oli juba seljakotiränduritest nii täis topitud , et sinna me küll elama minna ei tahtnud, kuid Biggenden jällegi asus kaugemal Ban Ban Springsist ehk siis ka Laavaorust. Viimaks siis ei jäänud meil muud üle kui jääda ikkagi peatuma Biggendenis asuvasse Mounatin Vew karavanparki.

Biggenden asub Lõuna –Queenslandis, kus elab vähem kui 800 elanikku. Armas väike linnake, kus kasvatatakse veise- ja piimakarja, teravilja, maapähkleid, tsitruselisi ja puitu. Inimesed elavad oma majakestes põllu ja metsa ääres, ning kõige selle keskel on väike keskus, mis koosneb mõnest tänavast, mille ääres kaks toidupoodi, milledest meie külastasime üldjuhul vaid ühte.  Pagariäri, kust värskeid pirukaid ja kooki sai vaid sularaha eest, ukse ees vanal pingil kohalikud vanakesed ajasid külajutte ja ootasid millal värskeid saiu tuuakse. Juuksur, mida ka korra külastatud sai 16 dollari eest. Mõned kirbuturud, kus vahel leidus miskit huvitavat ning müüjad olid toredad tädikesed. Kunstipood, lihaäri.  Kaks kõrtsu ,kus vanad peerud juba vahel päevavalgel õllekanne koksisid. Apteek,  väike kohvik, hobusetarvete pood, showground ja karavanpark..

Mountain Vew haagisepark on oma suuruselt kolm aakrit, kust tohutult kaunis vaade otse Walsh’i mäele. Biggendeni peatänavast asub see 5 minuti kaugusel jalutades. Väga puhas ja hoolitsetud. Pargi väravatest sisse sõites tervitavad omanike maja ees puu all roosatiivulised  papagoid, kes kiiguvad hiiglaslikul metalltaldrikul, kuhu maaomanikud teri puistanud. Sama puu otsas ülal ajavad juttu ka punase-rohelise tiivulised papakoid ja ka kookaburrad, kellega me olime tuttavad juba Western Austraalias.  See on linnuliik, keda on võimalik näha enamjaolt vaid Austraalias ja ka Uus-Guineas. Nad võivad olla suuruselt kuni poole meetrised. Kõige omanäolisem on neile nende kõne, mistõttu nende äratundmises pole võimalik eksida. See kõlab valjusti ning jäljendaks justkui inimese naeru, mis kõlab heasüdamlikult, samas  hüsteeriliselt. Või ka ahvi häält. Rõõmsama häälega kookaburrasi on nimetatud ka naeratavateks koaaladeks ning veidi lustlikuma häälega kookaburrasi nimetatakse  sinisetiivulisteks koaaladeks. Nemad on oma kasvult veidi väiksemad. Kookaburrad ei ole üldiselt veelinnud , kuid võivad elada vabalt niiskes metsas, savannis, äärelinna elamurajoonide kõrgel puulatvades, põllul või voolava vee ülal okstel. Parasjagu seal, kust toitu saab lihtsalt otsida. Väidetavalt söövad nad isegi madusid…  Paremal kenad kämpingmajad, mille lähedal suure katuse all grillköök ,kus kõik söögitegemiseks vajalik. Helesinised puulauad pinkidega mahutavalt piisavalt palju inimesi üheskoos sööma.  Ülejäänud haljasala ilusa rohelise muruga on ruumiks karavanidele, haagistele, telkidele.. Külalised saavad oma elamistesse ka elektri vedada kui soovi on ja nõus hinnale veidi juurde maksma. Pesemiseks on tagaaia juures majake, kus väga hästi hoolitsetud duširuumid ja wc-d jaotatud meestele ,naistele. Eesaia juures teine samasugune, mille küljeuksest viib sisse väike pesumaja kolme pesumasina ja kuivatusmasinaga, lisaks triikimisalus ja triikraud. Selle majakese ees laiutab suur metallist kuivatusrest, mis mahutab kenasti kõikide külastajate puhta pesu ja kus just nii hästi päike ligi pääseb ja tuul ning pesule hea värske lõhna jätab. . Ja kõige tipuks iga hommik ärgates ja õue piiludes, avaneb vaade otse mägedele. Me asusime elama  mägede keskel.

Kuskil nädalake elasime autos sealsamas karavanpargis . Me otsisime erinevaid variante, vaatasime ka lähedalasuvaid maju mida üürida, kuid valikus polnud midagi sobivat, õigemini nagu polnudki midagi. Siis otsustasimegi jääda paigale ja muretseda endale telk. Auto on meil mõnus ja hea, meil on seal hubane autovoodivoodi, mille saab kokku panna viiest tagaistmest ja kõik eluks vajalik, kuid tööl käies on selline elu jube tüütu, kuna iga hommik enne minekut peab kogu kraami ilusti kokku pakkima ja see kõik võtab aega..

 Soetasime endale kuue inimese telgi, kõrguselt umbes kaks meetrit nii et isegi Aints seisis seal püsti. See oli kahetoaline ja suurte avarate akendega, justnagu päris oma majake. Tagatuba oli magamistuba, kus suur kaheinimese madrats ja eestuppa panime siis laua ja kaks tooli ning kõik söögiasjad. Esmalt ei olnud meil elektrit kuid hiljem saime ka elektri sisse. Ostsime paraja pikkusega välipikendusjuhtme, mille jaoks oli telgis olemas spetsiaalne lukuga auguke kust juhe sisse tuua. Valgust andsid meile laualambid mõlemas toas ja ka elektriahju muretsesime, et jahedatel talveõhtutel poleks niiske ja külm.  Kõik eluks vajalik oli olemas ja ruumi oli just niipalju kui tarvis.  Telgiostuga läks meil eriti hästi ka seetõttu, et sattusime just soodusajal nii et kogu see suur telkmajake läks meile maksma ainult 180 dollarit. Ja ei murdnud seda ükski tuul ja torm mida ilmataat välja käis. Ükskord oli küll juhus, kus tundus, et maja lendab paigast, kuid siis sidusime telginöörid parajale kõrgusele lähedal olevate puude külge, et oleks väiksem kõikumine . Kõige jahedamal ajal kinnitasime tagaseina külge haaknõeltega fliisteki, mis hoidis sooja ega lasknud õhuaukudest külma sisse. Põrandale ostsime second hand poest suure villase vaibakese, mis jalatallad soojas hoidis. See telkmajake oli meie esimene päris oma koduke ja see oli kõige armsam sest kõik asjad olid meie enda omad , seal oli meie lõhn ja see oli meie nägu.

Inimesed olid pargis kõik väga muhedad vanakesed. Justnimelt olid enamus vanakesed. Omanikud John ja Karen olid keskealine paarike, kes elasid ise sealsamas pargis ja nende maja oligi ka vastuvõtt, kus inimesed end sissevälja bookisid. Mõlemad olid sellised paksukesed , väliselt näha, et heal järjel omadega ning ilmselt olid nad ka oma elukesega väga rahul. Kui Johnil poleks sellist suurt mürakat õllekõhtu olnud sis oleks ta ilmselt üsna sale välja paistnud.

Inimesi käis sealt läbi sadu ja sadu.  Pidime korduvalt leierdama oma lugu , ikka iga päev paar korda: kust maalt me tuleme , mis me teeme, kes me oleme jne, see oli lõpuks päris väsitav. Juba mõte sellest lausest: kust te pärit olete, tekitas judinaid, üritasime eirata seda, vältida , nad oleks võind ju lihtsalt küsida, et mis täna süüa teed vms , aga ilmselge et alates sellest hetkest kuni me oma suud avasime oli ju kuulda aktsenti ja teada et oleme nii öelda tulnukad teiselt planeedilt.

Nagu öeldakse, et inimesed tulevad ja lähevad aga mõned inimesed jäävad sinu mälestustesse pidama selgemini kui teised ja nii ka meie teel..

Selles haagisepargis sai alguse meie sõprus Jockiga. Nagu ma olen öelnud, et olen õnnelikuim laps iial, sest jõuluvana on minu sõber.. Just, Jock näeb välja nagu jõuluvana. Tal on pikk valge habe ja valged juuksed ja ta on selline muhe mees nagu jõuluvanad ikka on. Suurt kingikotti tal muidugi polnud aga ta kinkis meile oma sõpruse . Jocki teiseks nimeks sai mootorratturhiir, sest tal oli vähemalt kaks motikat. Hingelt ongi ta üks tõsine motomees ja seikleja. Kui ta meist mööda kimas nahkriietes siis kiivri alt lehvis valge juukselakk ja habe kõikus rinnal tuulekäes ning alati viipas ta kaega tervitades, see oli selline soe hetk. Vanust oli tal umbes seitsekümmend. Ta elas juba pikemat aega seal pargis oma karavanis , kuid meie aja jooksul hakkas ta ehitama oma maja mitte kaugele sealt ning ta lahkus mingi aeg, kuid käis meid ikka aegajalt vaatamas ning sai võimaluse kasutada pargi vannituba, kuna ta enda majas polnud veel kanalisatsiooni sees.  Jock ütles alati, et tema majas on meil koht olemas kui vaja kunagi kuskil peatuda.

Kommimees kõlab küll nagu halvustavalt kuid kommimees oli kommimees sellepärast et ta meisterdas ise komme ja me ei saanud kunagi ta nime teada. Pargis oli ta elanud juba väga kaua samuti oma karavanis. Ta oli ka sõber Jocki ja Kareni ja Johniga. Ta oli ütlemata lahke vanamees, selline armas võiks öelda, kui ta vahel vaikselt tuli meie juurde ja karbikese ulatas, seal sees oli alati ka paberitükike kirjeldamaks millest antud kommid tehtud on. See oli lihtsalt nii tore, et ta meile komme valmistas, vastutasuks andsime talle aegajalt avokaadosid, siis ta oli alati väga tänulik. Millegipärast oli mul vahel kurb meel tema pärast, sest ta oli nii tore mees aga üksildane hing, ma soovin et ta leiaks endale sama heatahtliku sõbranna kellega koos aega veeta ja kellele ta saaks komme meisterdada.

Joan oli üks armas vanaproua. Ta nägi alati väga kena ja hoolitsetud välja, kuid naerukurdudest võis välja lugeda aastaid palju. Ta hiilis alati minuga vestlema kui ma päikselisel päeval kaltsuvaipa heegeldasin ning ta oli esimene inimene  seal , kes ostis minu käsitööna valmistatud liblikakaardi. Ta ütles, et ta saadab selle kaardi oma tütrele, kes nimelt meisterdab nukumajasid. Joan ütles, et ta kavatseb reisida kuni oma surmani.

Damian oli Tasmaaniast pärit noormees ning ta oli endine sõjaväelane. Ta oli tegemas vabatahtlikku tööd seal lähedal. Temaga koos tegi seda sama tööd veel üks väga meeldiv vanapaarike, kes elasid algselt meie telgi kõrval oma vagunis. Nimelt panid nad maanteede äärde aedu. Damian rääkis meile lugusid Tasmaaniast ning ta andis meile suure kotitäie kraami, mis sisaldas sääsetõrjet, niisutavaid kreeme, kaitseprille, kõrvatroppe ning pudelite kaupa puhast vett, ühesõnaga asju, mida ta sai vabatahtliku töötajana tööandja poolt tasuta. Minu viimane mälestus temast on ühest õhtust kui ta tuli kööki ja ta oli väga purjus ja punase näoga , tol õhtul napsutas ta päris ohtralt ühe pargielanikuga. Pärast seda õhtut nägime me teda vähe, justkui tal oleks olnud piinlik ning siis ühel päeval oli ta telk kadunud ning ka meie telgi kõrval olnud vagun oli läinud, nende töö oli läbi saanud ja nad olid lahkunud.

Roosabussimees oli väike kiimitseja, no ta oli väga sõbralik ja samas nagu tore, aga alati kui ta duši alt tuli siis ta möödus meie telgist oma lühikeses hommikumantlis, ja kõva häälega alati teretas ning lehvitas mulle, samal ajal suutis ta umbes sada korda vist ette kujutada mis mu riiete all peidus on, vähemalt meile tundus nii. Ühel õhtul kutsus ta mind oma bussi veini jooma, mis oli väga naljakas sest ta tegi seda siis kui Ainar oli minu kõrval , vblla ta arvas et Aints on mu vend vms. Mõned teised pargielanikud naeruvääristasid tema bussi nende roosade tulukeste pärast mis õhtupimeduses vilkusid , kuid ükskord ta rääkis mulle selle loo nende tulede kohta. Ta ütles, et ta lapselapsed panid need tuled sinna ja palusid, et ta ei võtaks neid küljest ära kui ta reisib. Selle loo peale ma veidi leebusin ja muutusin veidi sõbralikumaks tema suhtes.

Opossumitädi oli väga jutukas ja tol päeval kui me tutvusime, tegin just süüa ja ta muudkui lobises. Aga tal oli üks tore lugu, millepärast ma teda mäletan. Ta rääkis, et nende katuse alla ilmus koguaeg opossum. Nende loomadega ega on see lugu, et kui sa ükskord neid toidad oma majas siis nad sinna jäävad. Mingi aeg ta ei olnud enam kindel kas see on ikka see sama loomake, keda ta toidab ja ta oli värvinud opossumi ühe jala küüned ära värvilise küünelakiga, et olla kindel kas iga päev käib sama loom ja nii see oli. Lihtsalt ükspäev  oli see päev pärast mida ta enam kunagi ei tulnud ..

Mees punase põllega oli ainukene sinnamaani, kes teadis palju Eestimaast ning ta oli ka külastanud Tallinnat. Ta ütles, et ta mäletab, et nad jalutasid vanalinnas ja vihma sadas ja see oli ilus koht. See oli tore vestlus mehega, kelle silmades oli väike osake minu kodumaast ja ma olin rõõmus selle üle ja ma ütlesin talle et mulle meeldib ta põll, kuigi tegelikult oli see kole pikk ja punane J

Oli uudishimulikke , uhkeid, kuid rohkem toredaid ja vahvaid.  Enamus ränduritest möödakäiad olid kohalikud juba vanemas eas ja kõikidel neil oli üks ühine lugu, nad olid maha müünud oma kodud ja võtnud plaani reisida oma vagunites ja karavanides nii kaua kuni jumal tervist annab ja nad kõik olid õnnelikud inimesed ja nad õpetasid mulle midagi. Nad õpetasid mulle usku ja tahet olla õnnelik just nõnda vanana nagu nemad  ja teadmist , et see kõik on sinu enda kätes.

Vabadel päevadel me grillisime oma telgi ees ja nädalavahetuseti toimus aia taga värske puu ja juurviljamüük, siis me tegime ohtralt värsket mahla. Tõstsime oma laua ja toolid õue päikse kätte . Lennukid tiirlesid taevas, vahel vaatlesime pilvekujundeid. Nahaalsed varesed olid tüütud . Ja armas väike keko vilistas köögis külmkapi taga. Kookaburrad  naersid oma naeru ja vahel oli kära ja lindude kaklus. Vahel sõitsime ratastega poodi ja mägede äärde .

21-23 juuni oli Helena siin. Mu kallis kallis lapsepõlve Helena. Me polnud kohtunud kuskil aastaid kümme. Ja nüüd oli ta siin. Olin väga õnnelik. Meie lapsepõlve sõbrasoojus ei olnud kadunud. See oli reede. Vihma sadas ja meil oli vaba päev. Helena helistas. Ja juba samal õhtul saabusid nad koos Vivekaga meile külla. Kas pole uskumatu. Viveka oli Helena sõbranna.  Plaanisime grilli teha nende jaoks, kuid selgus, et mõlemad tüdrukud on taimetoitlased, niisiis otsustasime teha sushit. Vestlus meie nelja keskis oli väga naljakas ja lõbus meie soome-inglise-eesti keeles. Nimelt Viveka on soomlane ja Helena on elanud Soomes juba liiga palju aastaid.  Nendel oli kahepeale autovoodi kus nad ööbida said ning selle sai kenasti parkida meie auto kõrvale, mainisime ka Johnile ja Karenile, et meie sõbrad jäävad mõneks päevaks peatuma. See oli tõesti tore aeg. Käisime Walshi mäel ronimas ning Helena vana juuksur lõikas Ainarile uue soengu. Külmal õhtul pugesime kõik neljakesi meie telki ning vaatasime koos filmi. Mõnusad hommikusöögid heas seltsis . Valmistasime ka küpsisetorti ja muidugi ei puudunud vein meie õhtutest. Esmaspäeval asusid tüdrukud teele tööd otsima ja me jätsime head aega. Olin kurb, kuid siiski õnnelik nende toredate  päevade pärast. Ja siis ühel päeval tulime töölt ja kui möödusime autoga pargiaiast, silmasime oma telgi kõrval väikest minitelki. Olime rõõmsad, sest saime aru, et tüdrukud on tagasi. Nende telk oli nagu kirp meie oma kõrval J Kuid peagi nad siiski jälle lahkusid ja me jäime taas omapäid. Kuid Helena on siinsamas Austraalias ja see teadmine on tore  ja ma võin talle alati helistada ja ma tean, et kui ühel päeval kunagi kõik kodus tagasi oleme, siis me ei lase juhtuda sellisel asjal, et möödub 10-15 aastat kui me ei kohtu.

Ükskord oli selline üritus nagu Biggenden Show. Seal oli hobuste võistlus ja kohalikud kauboid ei jäänud tulemata. Tivoli nagu filmides tuledesäras. Sel õhtul me pidutsesime. Kohtasime tantsuplatsil Annat ja tema meest Henrit. Ka Bobby oma lastega oli kohal. Veider oli olla üritusel, kus sul oli selline võialus, et kohtad kedagi tuttavat.  See oli selline omamoodi vahva pidu. Maapidu. Nagu Texase külapidu, kus võib esineda selline stseen, et kauboi lööb oma saapaga kohaliku kõrtsu lükandukse lahti ja siis tuleb see muusika.. noh teate küll.. Täiesti teistsugune. Üsna veider samas, ütleks.

Vahepeal käisime puhkamas ka Hervey Bays. See oli reede, 7. Juuni, kui ärkasime varakult et pakkida vajalikud asjad ning asusime teele. See oli ilus päikseline hommik ma mäletan.  Lambad teeääres peesitamas. Ühest linnakesest ostsime 10 kg tomateid kõigest 2 dollari eest.  Hervey Baysse jõudes uudistasime sealsetes poodides ja tänavamarketil. Selle öö veetsime sealses Scarless Beach haagisepargis. Õhtusöögi pidasime ookeanikaldal liival, kuhu vedasime oma laua ja toolid. Romantilise olemise lõi lainete laul ja tähistaevas. Grillisime ise valmistatud kanaliha, kui ükshetk oli kogu laud , toolid ja meie jalad ning grillijalad ookeanis vee all. Tõus oli tekkinud nii äkki, et me ei märganudki tema tulekut. Õnneks oli vesi piisavalt madal, et grillituli jäi põlema ning me vaid nihutasime end kaldast kaugemale.  Tol ööl kohtasime oma ööbimispaigas opossumipoissi ,kes oli nii julge, et võttis oma käpaga mu käest kanatiiva, ma sain teha pai ta sabale ja seljale kui ta puu otsa ronima hakkas ning hiljem kohtasime veel kahte. Nii armsad olid nad. Hommikupiknik rannal jäi ära kuna ilmataat oli meelt muutnud ja igalpool oli ainult vihm. Tegime siiski jalutuskäigu ookeanikaldal. Lahkudes uudistasime vastuvõtulaua ääres Fraser Islandi kohta. Mõtlesime tol hetkel, et ühel päeval me sõidame sinna saarele.. Külastasime veel ühte varahommikust tänavaturgu kust ostsime huvitava maitsega pähkleid ning käsitsivalmistatud kommi. Sõime hommikust veidi hiljem seal lähedal rannakohvikus ning imekombel kohtasime minnes ühes poes Helenit ja Peterit , kes samuti olid väljasõidul. See oli selline tore nädalavahetus natuke eemal tööst ja argipäevast.

Kui meie töö Laavaorus läbi sai 18 juuli, siis otsustasime nädalaks ikkagi parki jääda veel puhkama . 20 juuli külastasid meid Helen ja Peter ja Mindy. Nad olid mootorratastega ja teel kuhugi trippima, tore oli neid veel näha ja Mindy oli nii armas koerakräsu. Nad ostsid mult viis liblikakaarti mälestuseks.

 Juba 22 juuli tegime väikse väljasõidu lähedal asuvatesse farmipiirkondadesse. Otsustasime ikkagi kohe uue töö otsida , kuid see oli ka selline, et kui leiame siis leiame ja kui ei siis puhkame kuniks jälle tuju tuleb. Külastasime ühte infokeskust kus meile öeldi, et sealkandis kindlasti tööd ei leidu, kuid esimene farm, kus me tol päeval sisse astusime, oli valmis meid tööle võtma kohe. See oli tsitruse farm Gin Ginis. Täitsime sealsamas kohe paberid ning järgmisel päeval alustasime uut tööd.   Sõitsime läbi ühest farmile lähedal asuvast haagisepragist, lootes sinna elukohta saada, kuid see paik oli uputuse tagajärjel suletud , vaid kängurud pesitsesid seal iga maja ees ja taga.

23 varahommikul kui uude töökohta sõitsime siis vihma kallas, meil oli vaja sõita umbes kolmveerand tundi,  siniste mantlitega hobused olid põllul varajased ning üksikud varesed teeäärtes nokkimas autode alla jäänud loomade jäänuseid. Kohale jõudes oli vihm lakanud ning me saime alustada oma tööpäeva. Sellel päeval korjasime me sidruneid ja see oli ka ainuke päev kui mina sidruneid korjasin. Saime juba alguses aru, et sellest tööst asja ei saa, kuna tasu oli pinni pealt ja vilju oli vähe ning tsitrusepuud on okkalised, mis tähendab et väga kiirelt korjates lõhkusime oma käed korralikult verele nagu oleks kassipojaga mänginud. Supervisor ütles, et me oleme kõige kiiremad korjajad üldse kes seal on. See oli nii imelik, sest meie jaoks oli see täiesti mõtetu. See raha, mis me saime, kattis umbes täpselt meie bensiini raha vaid, mis me tööle pidime sõitma iga hommik ja vblla ainut natuke peale. Ainar otsustas siiski veel ühe päeva käia sidruneid korjamas, sest kolmandal päeval lubati mandarini korjamisele ning ta tahtis näha, et kas äkki mandariinidest on rohkem kasu. Juba teisel päeval koju tulles oli auto mandariine täis ja ka kolmandal ning mõned laimid ja sidrunid.. . 26 juuli Ainar enam tööle  tagasi ei läinud. Otsustasime , et sellest pole meile kasu miskit ja puhkame parem. Meil oli nüüd suure kasti täis mandariine, avokaadosid ja mõned sidrunid ja laimid otse põllult. Tegime ohtralt värsket mahla ning jagasime pargirahvale kaa oma vilju.

27 juuli külastasime Laavaorgu, et viia ära Willile oma korjamiskotid ja pakkimiskella. Willi ja Jessi kodus polnud kuid Mike oli seal. Saime hüvasti jätta JD, PJ, Scoudy ja Browniega, meie nelja armsa koersõbraga .

Enne lõpliku lahkumist pargist jõudsime külastada ka Paradise Dam’i. See on tohutult kena suur järv, mille all on peidus nö kummituste linn ehk Paradiis. Tammi kohal oli kunagi väike külake, mille nimi oli Paradiis ja sellest ka on saanud see tamm omale nime. See oli maaliline looduspaik, kus olid piknikukohad, sai ujuda ja kämpida. See oli veidi nukker. Teadmine, et üks osa meie Austraaliast on jälle läbi saamas. Siis me veel ei teadnud et kõik teed viivad tagasi Toowoombasse..

Ban Ban Spring’s ja Laavaoru avokaadod

Väike roadhouse, kust viib tee laavaoru avokaadode juurde. Päikesekõrbenud maastikuga metsa ja põllutee, mille ääres kari rohtu sööb. Nad tervitavad alati, suunavad oma tobedad pilgud sinu suunas, valged peenikesed linnud seljas istumas või peapeal. Esimese kuuri ääres kõiksugu masinad reas, paremat kätt viigimarjapõld, selle ääres kivist öökull valvamas teelt tulijaid. Eemalt jooksevad vastu neli talukoera, sabad lippus ,rõõmsal meelel, küsimas pai, kui väjud autost. Vasakut kätt suur pakkimismaja, mille küljes taluelanike kodu. Selle taga ja ümber pesitsevad suurel põllul laavaoru avokaadod,mille puude vahel pikutasid üksikud arbuusid ja metsikud kurgid ning omaette väikses reas piilumas kireviljad ja laimid ning mõned mandarinid.  Sellest paigast sai meie tööpõld paariks kuuks…

Kuidas me leidsime Willi? Tol päeval, enne seda,  kui olime saanud töö Stanthorpe’i õunafarmi, helistasime me Harvest Trail’i ja küsisime, et kas nad teavad mõnda avokaadofarmi, kus oleks hooaeg ja vajatakse töötajaid, saime telefonile vastanud naiselt ühe numbri, mis kuulus mehele nimega Will. Me helistasime sinna, kuid telefonile keegi ei vastanud. Pärast seda, kui olime juba õunafarmi töö saanud, helistas Will meile tagasi.  Saime teada, et Will elab Ban Ban Springsis ja  tal on avokaadofarm. Tol korral ütlesin Aintsile, et salvesta igaks juhuks see number ära, kunagi ei tea..   Kuna nüüd me olime endiselt tööotsingul ja meil oli alles Willi telefoni number, otsustasime sõita Ban Ban Springsi. See pole isegi mitte linn, pigem selle jaama nimetus, vaid roadhouse, mille ümber suured karjamaad. Ainar vaatas google earth kaardilt täpsemalt järgi, kus seal asub põllu moodi väljak ning me asusime sinna poole teele. Otsustasime ise kohapeal käia. Jõudsime Ban Ban Spring’si road house’ini. Teiselpool, üle suure maantee märkasime shed’i ja põldu, avokaadopõldu, ümbritsetud aiaga. Mõned traktorid seismas seal ja üksik karavan. Läksime väravani, kedagi polnud seal, ei ühtegi hinge. Mhm, mõtlesime, et kas hooaeg üldse kestab enam, kuid värava kõrval väiksel letil olid müügiks avokaadod, hind juures ja rahakassa kõrval. Kuid kus on kõik inimesed? Läksime kõrvalasuvasse bensiinijaama. Küsisime, et kas siin kuskil elab mees nimega Will, naine veidi põikles, et kes me sellised oleme, ütlesime, et lähme tööle ja ta juhatas meid veidi kõrval olevat teedpidi, kuidas pääseb Willi majani. Enda meelest olime jõle kavalad. Ja me jõudsime Willi majani. Keegi blond naisterahvas tuli meid kõnetama ja kutsud, keda me siis veel ei tundnud. Ta ütles, et kutsub kohe Willi. Varsti ilmus meie ette noormees, kulunud lühikestes teksades, poristes töösaabastes ja päevi näinud särgis ja näoilmelt täpselt koopia Tom Cruise’iga. Omavahel panimegi talle hiljem hüüdnimeks Tom. Ta oli veidi üllatunud meid kohates. Rääkisime talle, et ükskord me vestlesime telefoni teel..  Kuid me ei rääkinud väga pikalt kui ta juba mainis, et jah tal on meile tööd pakkuda. Võisime alustada juba homme J Lahkudes, nägime ühte paarikest, kes samuti just teada said, et tööpäeva ei toimu. Need olid ninatark Sira ja tema peigmees Amy. Iirlased. Muidugi siis me veel ei teadnud seda. Me uurisime, et kus nad elavad ja et kas nad tahaksid meiega koos üürida mõnda maja. Nad ütlesid, et neil on juba elukoht olemas.

Veetsime selle öö sealsamas road house’i puhkealal. Avokaadofarm, mis üle tee asus, kuulus ka Willile ja  samuti üsna lähedal tema kodule. Õhtul silmasime aiast üksikust karavanist väljumas kaht inimest, vihmavarjud peakohal ja väike kutsu nööri otsas. Siis me veel ei teadnud, et need olid Helen ja Peter.

Oli sadu. Ka hommikul oli sadu.  See oli 15.mai, meie esimene tööpäev paigas nimega Lava Valley Avocados, mis piirdus vaid paberite täitmisega kuna oli sadu ja vilju korjata ei saanud. Tegelikult sobis see meile väga hästi, sest meil oli küll töö, kuid meil polnud elukohta ja nüüd oli hea võimalus kasutada see vaba päev elukoha otsimiseks…

Lühikest aega me korjasime maa peal, hiljem töötasime meie Ainariga kuni lõpuni  vaid cherrypickeritel. Oli päevi, kui me korjasime viigimarju ja paar korda nädalas töötasime pakkimismajas, kuna sellel farmil oli päris oma pakkimismaja.

Will , meie ülemus, oli kõigest 26 aastane. Ta oli väga tore ja sõbralik ning nagu juba mainitud, meenutas ta välimuselt kohutavalt Tom Cruise’i. Oma loomuselt oli ta pigem tagasihoidlik, kuid ikkagi konkreetne. Meid usaldas ta pimesi. Oli päevi, kui me terve tööpäeva jooksul teda kordagi ei näinud. Meil oli teada oma tööülesanded ning me täitsime neid alati väga kohusetundlikult nii ,et keegi ei pidanud meid valvama, ega kontrollima. Kuid meil olid alati seltsilised. Nimelt farmi neli koera, PJ, Brownie, Jadei ja Scoudy, veetsid alati kõik päevad meiega koos põllul, truud sõbrad , keda ma jään alati taga igatsema. Will oli kihlatud Jess’iga, kellega nad olid sama vanad. Jess oli väga töökas, ilmselt ka seetõttu Will ta välja valis . Jess oli meie ülemuseks pakkimismajas. Lisaks minule ja Ainarile oli farmis välismaalasi vaid kaks, iirlased Sira ja Amy. Ülejäänud olid kõik kohalikud töötajad. Sira oli suur ninatark, kes võttis endale julguseks käsutada isegi kohalikke töötajaid. Ta ei meeldinud eriti kellelegi, kuid siiski oli ta töökas ning tema noormees Amy oli vastupidiselt tore ja rahulik poiss, kelle unistuseks oli teenida Austraalias piisavalt raha, et ühel päeval minna tagasi Iirimaale, osta oma maja ning ülejäänud raha säästa oma hobbile, sukeldumisele.  Aga kas ka selles majas Sira kunagi elama hakkab, selles me nii kindlad pole. Üksik karavan, mis asus Ban Ban’i poolse avokaadopõllu kuuri ääres, oli koduks Helenile ja Peterile. 60ndates aastates kohalik paar, kelle päris kodukoht asus hoopis kusagil mujal. Viimase aasta olid nad elanud selles samas väikses karavanis koos väikse koerapreili Mindyga ning töötanud selles samas farmis. Helen ja Peter meenutasid meile esimesel kohtumisel smurfe või päkapikke, sest nad olid sellised hea näoga toredad lühemat kasvu tegelased ja omavahel me hüüdsime neid hiljem smurfideks. Peter muidugi oli üks suuremat sorti naljanina, juba pelgalt tema näoilme ajas vahel naeru suule. Nende suureks hobiks oli mootorrattad. Neid oli neil mõlemil vist kaks või rohkemgi ja vabal ajal käisid nad mototrippimas. Mindyl oli oma väike kuut Heleni pakiraamil ja seal ta reisis nendega igale poole kaasa. Sira, Amy, Helen ja Peter töötasid enamus aja koos. Kui olid pakkimispäevad, siis töötasid kõik farmitöölised pakkimismajas ja põllul polnud kedagi. Niikaua kuni viigimarju veel jätkus, askeldasid nad sellel põllul või siis korjasid maas avokaadosi. Farmis töötas veel kohalik mees Bobby, kes oli kuskil 35 aastane, selline tumedat verd üsna nägus. Kui me rääkisime talle lugusid Eestimaast, tekitas see temas huvi ja ta ütles, et ta tahaks kunagi minna reisima Eestisse. Bobbyl oli kolm last. Siinkohal meenub, et ükskord tööle sõites sai meil autos Bensiin otsa. Meie auto seiskus täpselt ühe farmeri maja ees. Selles elav mees oli meile abiks ning sõitis Ainariga bensiini tooma, samal ajal kui mina autot valvama jäin. Samal ajal möödus minust Bobby. Kuna see oli laupäev, siis kohalikud töötajad ei olnud tööpostil. Bobby oli teel kuskile mujale ning ta peatas auto, et küsida, kas ma vajan abi. Ta keeras peatudes alla oma autoaknad ning tagaistmelt vaatasid vastu kaks imearmsat rosinasilmset tõmmut väikest poissi. Need olid tema kaks poega.. Bobby ei töötanud selles farmis enam kaua, kuna Will vallandas ta, sest mehel oli kombeks tihti töölt puududa. Kui mitte töölisena, siis inimesena oli ta siiski mõnus sell. Ka Willi isa Michael töötas farmis, keda me kohtasime põhiliselt vaid pakkimispäevadel või siis vahel aitas ta mul traktorit parandada. Michael oli vana, kuid nägus ja muhe töömees.  Minu lemmikuks oli John, kelle oli samuti kolm last , kõik tütred ,kellest kaks olid kaksikud ja kes külastasid üsna tihti farmi. Johniga meil oli kokkulepe, et kui ta näeb või märkab mõnd  looma või lindu või putukat, kes võiks mulle huvi pakkuda, siis ta annab mulle märku, sest ma tahtsin kohtuda alati kõikide tegelastega ka peale inimeste, kes farmis elutsesid.  Ma ei unusta kunagi oma sõpru kaelussisalikku Sid’i, konnasuu öökulli, imevärvilist päevakoera, känguruid tagapõllul, sinise nokaga pisikest varblast, kellest oli saanud ingel juba enne meiega kohtumist, just munast koorunud linnubeebisid, hiigelkotkaid taeva all, vöödilisi kekosid , triibulisi ja pruune ning ülejäänud miljoneid ämblikke  lehevarjus ja nende hiigelvõrke, kuhu nad traktoreid püüdsid ,  siidiusse kookonites ning taevalikke liblikaid otse muinasjuturaamatust ja helerohelisi konnapoisse. Ja muidugi meie parimad sõbrad koerad PJ, kes oli maailmameister avokaado ja puupulkade püüdmises ja ka kurbade silmade tegemises, et oma poolehoid võita, kõigele lisaks oli ta juba kümne aastane, kuid kiire ja ergas nagu välk.  Brownie, kes oli pruun nagu šokolaadimuffin ja õrn nagu arglik hiireke, kes kartis iga väiksematki müra ning kelle jaoks ei olnud tähtis miski muu kui pehme pai ja patsutus. Ja karjakoer Jadei, kellel olid tõenäoliselt kirbud, aga naisterahvana siiski vapper lehmi karjatama ja nii mõnigi kord vedas poisse ninapidi neilt puupulki röövides. Ja bokser Scoudy, kes oli välimuselt üsna hirmuäratav ja suur kuid hingelt hell koeratüdruk ja neil kõigil olid varahommikuti vestid seljas, kui me tööle jõudsime. Jess nimetas neid pidžaamadeks , kuna öösiti oli ju külm . Ja ma olen ääretult kurb, et me ei saa enam kunagi neile avokaadosid visata. Tõelised südametemurdjad. Ja muidugi ei saa mainimata jätta Anna’t. Tüdruk, kelle nimeks võiks olla pilveke, kuna tema helevalged lokkis juuksed on nagu õhkõrnad pilved. Ta töötas meiega vaid pakkimismajas ja oli suur sõber Willi ja Jessiga. Kahjuks ei jõudnud me kunagi nende tallu külla, kuigi Anna ikka kutsus. Tal oli mõnus naljahaas ja jääb alati mu südamesse kui tüdruk, kellest oleks võinud saada mu väga hea sõbranna, kui ma poleks pidanud enam kunagi teele minema. Viimasel päeval, kui Anna mind kallistas, siis kui kurgus veidi kibe..

Üks laupäev kui me töötasime, oli kuuri esine verine. Will ütles, et neli lehma olid lämbumas ning oli vaja ära tappa. Koertel oli head ajad siis. Küll nad jooksid vastu lehma sõrg hambavahel või suur kintsukont. Will oma sõbraga valmistasid kilodeviisi vorstikesi erinevate maitsetega ning ka meie, töötajad, saime endale mõned kotitäied grillimiseks. Võib-olla just need neli lehma olid ühed neist, kes hommikuti meid teeääres teretasid valged linnud peas, mõtlesin ma ja nagu polnudki eriti isu, kuid see on elu. Vorstid olid väga maitsvad, kui me need ükskord hiljem Aintsiga ära grillisime.

17.juuli oli päev kui korjasime puult viimased Laavaoru avokaadod. 18.juuli oli viimane tööpäev, siis me pakkisime viimased avokaadod. Sellel päeval üritasin talletada oma mällu kogu selle kauni teekonna, mis meid alati tööle viis ja tagasi. Kas ma ikka mainisin, et me elasime mägedes, ning see 30 minutiline tee lookles nii nende mägede vahel, orgudes või kõrgustes. Silmapiirini ulatuvad põllud kohati mägede harjadel. Just hommikuti hõljus udu nende kohal nagu valge vatt siidkerge, õrn ja hägune. Kari mäenõlvadel pikutamas kambakesi. Mustad, valged, pruunid , kirjud, rohelisel taustal, vahel udusse hajudes. Kujumuutvad pilved taevalael. Jälle ja jälle võiks uppuda sinna valgesse vatti justnagu seda teevad mägede tipud. Väiksed talud kaugel põllul üksikuna eksinud, kuhu viib tee üle mägede. Varajased päikesekiired muutes mäetipud kuldseteks. Vahel udu peidab kogu vaate, vahel sünged vihmapilved luues taevale tumeda katuse. Möödume ploomi ja õuna orust, suured veoautod vastu teretamas, sõidutades puu ja juurvilju pakkimismajadesse. Tee käänuline, kauge ja mägine. Väike jõgi, linnake ja külapood. Hiigelkotkad hommikulennul. All murul papagoid parvedes. Eemal maanteel varesed nokkimas autode alla jäänud loomade jäänuseid. Kõrvitsa ja mangoriiulid põlluäärel , müügiks tulijatele ja minejatele. Raske sõnadesse panna seda vaadet loojangu ajal, minekul.  Just siis kui on kõige ilusam ja veidi kurvem. Just siis kui on jälle aeg öelda: Head aega!