Windy Harbour

Windy Harbour’is on kaunis rand oma helesinise ookeaniga, veidike kivine ja üksik, kuid lummav siiski oma väikse paadisadamaga. Sealt viib jalgtee mööda ilusat maastikku väiksele platvormile, kust saab kena vaate kogu ookeanile ja kõrgele kaljunukile selle ääres. Istusime seal pingil ja puhkasime silmi. Milline vaade. Ookean on üks aga sa ikka ja jälle vaatad ja imestad. Läksime autoni, et edasi sõita ja leidsimegi teeava, mis viis auto otse randa. Taas üks paradiisivärav. Sõitsime kuni 5km mööda rannaäärt, meid saatmas vaid lained ja liiv. Ei ühtegi inimest ega looma. Ehk mõned kajakad rannal tervitamas. Lõpuks peatasime auto, pooleldi veel ratastega vees ja nautisime seda omaette olemist inimtühjal rannal. Justkui üksikul saarel. Võtsime seljast riided, jooksime alasti rannal nagu kahekesi maailmas, sulpsates ookeani metsikutes lainetes, veidi peljates nende jõudu. Lastes päikesel paitada meie kehasid ja tuulel jahutada neid. Nõnda me seal olelesime ei tea kui kaua, tundmata muret aja pärast, tundes rõõmu elust ja teineteisest. Justkui aeg peatuks hetkeks..  Tagasiteel jäime mõneks ajaks Windy Harbour’i. Väike külake oma kensakate majakestega ja puudega, mille õied meenutavad maisikepikesi. Ühe suure puu alla justkui meie jaoks sätitud puidust laud ja pingid, laotasime sellele laiali oma piknikukoti sisu ja einestasime soojas looduses, tõstes toostiks punaseid plastmassist šampusepokaale meie kahe terviseks, vahepeal kätt viibates naeratavatele külaelanikele, kes meist möödusid.  Sealt edasi viis meid tee Salmon Beach’ile, seni kauneim rand meie jaoks. Sel rannal oli üks seltsiline, kalamees, kes lainetes oma õngega võitles ja lõhekalu ligi meelitas. Jalutasime ja jooksime seal rannal üksteist taga ajades. Valge laulev liiv helises iga astumise all muutes veel erilisemaks olemise. Lained vahutasid kaljunukkide äärtes ja eemal vetes silmasime üksikuid surfareid, kes üritasid püsti jääda kõrgetel laineharjadel. Kaunid kõrged vaateplatvormid rannikuäärtes, mis meie teele veel ette jäid, ei lasknud vaibuda meie imestusel kuni pimedani. Üritasime jõuda igale poole, kuhu tee meid juhatas. Kõrged kaljud oma vaadetega lubavad vahel ka delfiine ja vaalu näha, kuid see ilu jääb meile ilmselt teisteks kordadeks. Õhtuhakul asusime tagasiteele. Wattle ootas juba ja me uinusime heade mõtetega, samas väikse kahtlusega kas ehk see polnudki hoopis uni kust me just saabusime…