Ühe nädalavahetuse lugu. Cherry Festival. II advent

See oli 7-9. Detsember. Reedel istusime Ainariga kahekesi köögilaua ääres ja jõime rummi ning vaatasime arvutist filme. Ülejäänud majarahvas oli kuskile kondama läinud. Laupäeval võtsime ette teekonna Cherry Festivalile. See üritus sarnanes natuke Bridgetown Blues’ile, kuid siiski erinev. Cherry Festivalil müüsid kaupmehed väga palju söögi- ja joogikraami. Viinamarjafarmerid degusteerisid erinevaid veine ja mahlasid. Tuntud pitsameister valmistas pitsasid otse inimeste silme ees ja kõik soovijad said maitsta. Meie ülemuse vend müüs marron’eid. Igasugu kooke ja muffeneid ja muud head ja huvitavat kraami võis seal kohata. Põhikaup oli muidugi kirsid. 1kg 15$. Üks ruum, millest me olime seal varem korduvalt tänaval möödunud tavapäevadel, oli seekord avatud ja me saime sinna siseneda. See ruum oli täis nukke. Tuhandeid nukke. Uksel tervitamas vanaproua, kellel süles samuti nukk. No seal oli ikka igasuguseid nukke. Kohati tekkis veidi imelik olemine nagu keset õudusfilmi ja need nukud hakkavad elama. Üsna imelik, kuid huvitav samas, et need kõik olid selle sama vana daami kogutud nukud tema elu jooksul. Neid nukke oli nii palju, et lausa hirmus oli. Väga imelik tädi.. Toimus ka vanade autode näitus ja esinesid bändid. Mõnus melu. Selline kirju olemine. Kolasime seal lihtsalt ringi ja kohtasime palju tuttavat rahvast. Taaskord väike vaheldus metsaelule. Pühapäeval küpsetasin esimese leiva siin maal. Umbes nädal aega mässasin selle juuretisega kuni lõpuks käärima sain ja siin ta on, iga päev leib laual nagu naksti. Kuna oli II advent , siis võtsime ette väikse tripi. Mina, Ainar ja Elo. Leidsime kaardi pealt ühe ranna kuhu me jõuda soovisime, kuid paraku eksisime metsas ära. Sõitsime üle 20 km ei tea kus. Aimamata, kas jõuame kusagile kohale või sõidame suletud ringis. See oli päris naljakas. Õnneks meie auto lubab meile selliseid teid läbida, kust ükski tavaline sõiduauto läbi ei pääseks. Nägime mitut iguaani murul siblimas ja ükshetk jäi meie teele emu. Ta seisis tee peal nagu lollike ja ei määranud metsa minna. Sõitsime temani ja ta hakkas jooksma. Jooksis nii, kuis jaksas ja me ei andnud armu, sest see oli lihtsalt kõige naljakam üldse, et ta ei keeranud metsa, vaid jooksis mööda teed ja kui tuli kurv, siis ta ilusti keeras kurvis uuele teele ja me muudkui jälitasime teda. See emu polnud elus niipalju ja nii kiiresti ilmselt kunagi jooksnud. Miks ta metsa ei keeranud, me ei mõistnud, oleksime võinud teda jälitada veel kaua kaua, kuid lõpuks tee rataste all muutus olematuks ja me halastasime ta peale. See oli nii naljakas. Me naersime kõhud kõveras terve sõidu aja. Aga randa ei paistnud kusagil. Olime juba niikaua ekselnud seal metsas, kuni lõpuks nägime postkasti numbrit ja saime aimu, et kellegi maja on läheduses. Jõudsime ühte farmi, kus silmasime eemal külameest autoga. Ta sõitis meile vastu ja me küsisime selle ranna kohta, kuhu me jõuda soovisime. Tuli välja, et me oleme valel teel ja sinna randa jõuab vaid läbi Sand Dunes’ide. Olime ikka päris rängalt valel teel ja pumpa meil ei olnud ,et liivavälju läbida. Mees juhatas, kuidas me saame jõuda Windy Harbour’i juurde, kuna see sealt lähim rand. Otsustasime hoopis Salmon Beachile tagasi pöörduda. Sinna ilusasse paika, kus me juba kord olime. Tegime pikniku soojal liival. Me sõime leiba. Kui hea see võib olla. Suplesime hiigellainetes ja mõtlesime selle peale, kui imelik see on, et on II advent.  Tagasiteel jäi meile ette Choudalup Mount. Kui me esimest korda Salmon Beachil käisime Ainariga, siis see läbisõit sinna oli suletud. Seekord oli see avatud ja me läksime vaatama, mis seal on. U km metsateed läbi kaarjate põõsaste, läbi linnulaulu ja rohutirtsude koori, jõudsime me tohutu suure mäekivini ja hakkasime sinna otsa ronima. Iga samm kõrgemale tõi aina imelisema vaate kogu maale. See oli sama uskumatu nagu Sand Dunes. Me jõudsime kõige kõrgemale ja meie imestusel ei olnud piire. See oli nii nii ilus, mida silm nägi. Kõik metsad ja mäed olid justkui meie omad, sest meie silmad ulatusid kõigeni. Kui tõstsid käe, siis tundus nagu katsuksid pilvi. Me justkui ulatusime taevani. See oli õnnis tunne, nagu lendaks. Nagu lind. Lendlesime selles vaates kuni hämara saabumiseni. Justkui oleks saanud haarata kinni päikesest, et ta ometi ei loojuks. Talletasime oma mällu selle kauni pildi ja asusime koduteele. Head teist adventi!

Ühe nädala lugu. Äikesetormid. Big Brook Dam

Selle nädala keskel algasid esimesed suuremad tormid. Saime töölt varem ära, kaks päeva olid üldse vabad. Paaril ööl oli selline mürgel väljas, et tundus nagu maja lendab, mitmel korral oli vool ära. Ühel nendest päevadest käisime õhtupoolikul Pembertonis netti püüdmas. Kogu linnas oli vool ära ja tänavad olid pimedad, istusime autos ja see kõikus tormikäes nii hirmsasti nagu liiguks ise paigast. Teed olid täis oksterisu ,mis puudelt kukkunud ja kogu ilm oli inimtühi. Tol laupäeval läksime Manjimupi poodidesse niisama. Teel põikasime metsa ja käisime Diamond Tree juures, see on u 20 m lühem kui Bicentennial Tree. Selle otsa me kumbki ei roninud, lihtsalt uudistasime ümbrust ja lugesime ajaloo tahvleid. Kohtasime erinevaid linde ja uurisime huvitavaid taimi. Lisaks on olemas siinkandis ka Gloucester Tree, mis on 10 m kõrgem Diamond Treest. Need puud olid algselt selle jaoks, et seal üleval pidas alati keegi vahti, otsiti tulekahjusid. Tolsamal poeskäigul avastasime esimest korda rukkijahu ja manna, mis oli meie jaoks ülim leid. Pühapäeva hommikul sõime mannaputru ja ilmselt Eestis ei kujuta keegi ette, et me sellest nii ülimat rõõmu tundsime. Päev viis meid Pembertoni juba tuttavasse kohvikusse. Ka mõned töökaaslased ühinesid meiega. Surfasime seal internetis ja veetsime niisama aega. See oli pärast torme esimene selgem päev. Külastasime ka ühte veinikeldrit ühes viinamarjaistanduses , mis oli nii õdus oma olemuselt, saime maitsta ühtteist ja endalegi soetada. Sealne aed kaunistas end üksiku mandariini puuga, kust me vilju salaja noppisime. Eemal põldudel sõid rohtu lumivalged lehmad nagu suured lumehelbed. Ilm oli tõesti ilus üle pika aja ja me sõitsime Big Brook Dam’i äärde, mida kohalikud rannana kasutavad.  See tamm on ikka kordades suurem kui meie tööjuures. Selle ääres on suur liivaga kaetud ranna ala ja pingid-toolid-lauad, kus kohalikud pikniku peavad. Üle tammi lookleb kivist sild, mis viib jalgteele, tehes ringi peale kogu tammile. Kokku on see mitu km.  Veeääres ujuvad julgelt pardid koos lastega. Kõik on ju väga ilus, ainult suur tüütus selle kõige juures on miljonid kärbsed, kes ei anna sulle kunagi rahu. Tegime ka seal väikse pikniku ja veel tuttavat rahvast tuli juurde. See päev oli täpselt pühapäeva nägu. Lisaks tegin ma algust juuretise aretamisega, et leiba lõpuks küpsetada, kuna rukkijahu peidukoha olime ju üles leidnud…

Windy Harbour

Windy Harbour’is on kaunis rand oma helesinise ookeaniga, veidike kivine ja üksik, kuid lummav siiski oma väikse paadisadamaga. Sealt viib jalgtee mööda ilusat maastikku väiksele platvormile, kust saab kena vaate kogu ookeanile ja kõrgele kaljunukile selle ääres. Istusime seal pingil ja puhkasime silmi. Milline vaade. Ookean on üks aga sa ikka ja jälle vaatad ja imestad. Läksime autoni, et edasi sõita ja leidsimegi teeava, mis viis auto otse randa. Taas üks paradiisivärav. Sõitsime kuni 5km mööda rannaäärt, meid saatmas vaid lained ja liiv. Ei ühtegi inimest ega looma. Ehk mõned kajakad rannal tervitamas. Lõpuks peatasime auto, pooleldi veel ratastega vees ja nautisime seda omaette olemist inimtühjal rannal. Justkui üksikul saarel. Võtsime seljast riided, jooksime alasti rannal nagu kahekesi maailmas, sulpsates ookeani metsikutes lainetes, veidi peljates nende jõudu. Lastes päikesel paitada meie kehasid ja tuulel jahutada neid. Nõnda me seal olelesime ei tea kui kaua, tundmata muret aja pärast, tundes rõõmu elust ja teineteisest. Justkui aeg peatuks hetkeks..  Tagasiteel jäime mõneks ajaks Windy Harbour’i. Väike külake oma kensakate majakestega ja puudega, mille õied meenutavad maisikepikesi. Ühe suure puu alla justkui meie jaoks sätitud puidust laud ja pingid, laotasime sellele laiali oma piknikukoti sisu ja einestasime soojas looduses, tõstes toostiks punaseid plastmassist šampusepokaale meie kahe terviseks, vahepeal kätt viibates naeratavatele külaelanikele, kes meist möödusid.  Sealt edasi viis meid tee Salmon Beach’ile, seni kauneim rand meie jaoks. Sel rannal oli üks seltsiline, kalamees, kes lainetes oma õngega võitles ja lõhekalu ligi meelitas. Jalutasime ja jooksime seal rannal üksteist taga ajades. Valge laulev liiv helises iga astumise all muutes veel erilisemaks olemise. Lained vahutasid kaljunukkide äärtes ja eemal vetes silmasime üksikuid surfareid, kes üritasid püsti jääda kõrgetel laineharjadel. Kaunid kõrged vaateplatvormid rannikuäärtes, mis meie teele veel ette jäid, ei lasknud vaibuda meie imestusel kuni pimedani. Üritasime jõuda igale poole, kuhu tee meid juhatas. Kõrged kaljud oma vaadetega lubavad vahel ka delfiine ja vaalu näha, kuid see ilu jääb meile ilmselt teisteks kordadeks. Õhtuhakul asusime tagasiteele. Wattle ootas juba ja me uinusime heade mõtetega, samas väikse kahtlusega kas ehk see polnudki hoopis uni kust me just saabusime…

Ühe nädalavahetuse lugu. Sand Dunes

24. novembril võtsime ette tripi meie oma enda autoga. Lõpuks ometi saame sõita kuhu hing ihkab. Teha seda kiirustamata nagu loodus. Sõltumata kellestki teisest.  Meie teekonna algus viis mööda rada ,kus naabriks viinamarjaistandused. Tohutud pikad marjapõõsad roheliste säbruliste triipudena tekitamas soovi noppida neid ja maitsta veel valmivata vilju. Pemberton Wine Region on täis viinamarjaistandusi ja veinikeldreid, kust saab osta just endale meelepärast märjukest väga soodsa hinnaga, samas on ka aastatetaguseid vanu veine, mille saad soetada vaid siis kui rahakotis on palju üleliigseid kupüüre. Teepeal näitasid nägu ka kaks emu, kes tuterdades põllul uimerdasid oma pikkade kaeladega. Nende taustal kummaliste kujudega puud, kes justkui tervitasid meid oma oksi lehvitades, kui me möödusime. Jõudsime lõpuks jõeni, kus kalamehed ja niisama paadimehed said veesõidukeid jõkke lasta. Jälgisime seal mõnda aega nende tegevust ja ka kanuu- ja süstatrippide algust. Tohutu soov oli isegi jõel mõni sõit teha, aga need kärestikud, mis siinkandis ees ootavad ei ole lihtsalt ületatavad, selleks peab ilmselt väga valmis olema ja teadlik, mis ees ootab. Edasi ootas meid ees Beedelup Falls, mis kauni joana väikesteks kärestikeks jaotatuna mäelt alla voolas. Kõige selle kohal sillal saime nautida vaadet, mis loodus meile pakkus. Jõele viisid veel mõned platvormid, kus loodus oli imet teinud ja jõeäärse maastiku soengusse sättinud, lastes kohati sellel kõigel veele langeda, et ei jääks nägemata kaunis peegelpilt klaasjal pinnal. Läbisime suure osa Heartbreak Treil’ist, nägime vee all esimest korda päris marronit, kes ruttu veesügavustesse põgenes. 75m kõrgune Bicentennial Tree jäi minul ronimata, aga Ainar käis selle tipus ära. Mina istusin puu all nagu väike kirp ja jälgisin kuidas poisid taevasse ronisid ning lõpuks ka väikesteks kirpudeks muutusid. Olime metsas seigelnud juba üsna pikalt ja kõhud hakkasid tühjaks minema. Sõitsime Northcliffi, kuigi samapikk maa oleks olnud Pembertoni tagasi sõita ja seal poes käia aga kuna Northcliffi polnud me veel kunagi jõudnud , siis tegime selle valiku. See on sama väike linn nagu Pemps’ki, üsna inimtühi ja oled õnnelik kui leida ühe poe, mis avatud on. Einestasime seal kohalikus väikses kohvikus, mis oli üsna õdus ja nukumajalik oma puidust mööbliga. Nurgas seisis üksik kuusepuu, mida ehtisid värvilised liblikad. Veetes seal aega , asusime lõpuks teele sinna, kuhu me jõuda olime soovinud -  Sand Dunes. Pildi pealt olime näinud ja uskumata, et meie silmad seda kõike päriselt näha saavad olime me ometi sinna teel. Meil oli nüüd ju auto, mis võimaldas sellisel maastikul sõita. Mööda metsa, üle küngaste ja mägede, läbi orgudest ja lohkudest, riivates oksi ja taimi, kriipides autot, kohates veel emusi ja iguaane, jõudis metsas meie tee alla lõpuks liivane pind, mis andis märku, et oleme lähenemas liivaväljadele, teadmata kuidas see tegelikult on. Lõpuks jõudis meie ette järsk liivane mägi, mis peitis enda taga miskit imelist, kuid seda ületades oli vaja ka oskust selle ületamiseks. Auto kummid olid juba pooltühjaks lastud enne liivasele pinnale jõudmist. Paar korda üritasime mäge ületada, samapalju kordi laskusime tagasi alla, kuni lõpuks jõudsime mäe nõlvale ja meie ette avanes see vaade, mis see mägi enda taga peitis- hiiglaslik  lõputu ja igavikuline liivaväli, Yeagarup Dunes. Me ei saanud arugi, kuigi sõitsime juba tohutul suurel valgel maastikul. Meie all oli vaid liiv. Nii hele ja nii valge ja lõputu, pettes meid , luues ennast meie vaimusilmas lumeks, eristamata kust algab taevas ja kus lõppeb maapiir. Me väljusime autost ja ükshetk ei mõistnud enam, kas see on reaalsus või mis see on. Nii uskumatu oli see silmale. Uskumatu kogu eksistentsile. Kõik oli valge. Kas me oleme taevas?- küsisid endalt võib-olla korraks mõttes. Reaalsusest kõrgemal tundus olema kogu su keha ja vaim ja mõttepiir. Justkui hõljuks olematuses, hele valgus pimestamas silmi ja mõttekäiku. Nagu päriselt? See kõik on päriselt? Appi, näpistage mind keegi, kus ma olen? Kas te ikka näete? Kuulete? Ainar, me oleme paradiisis. Ja siis sa naerad veidi hüsteeriliselt, kui tohutu tuul liivateri su jalgade vastu loobib nagu väikseid nõelu ja sa taipad, et imed on päriselt olemas. Kes ütles et pole? Loodus ongi ime, kui ta suutis luua midagi sellist ja meid, inimesi, imestajaid. Tuleb lihtsalt otsida ja sa leiad üles kõik ilusa. Nii lihtne. Sa lihtsalt vaatad ja imestad ja sulle on sellest küll. See lihtsalt on nii hea tunne ja see ei maksa midagi. Umbes 10 km teekonda sellises joovastuses viis meid rannale, inimtühjale rannale, mida võiks samuti nimetada paradiisiks. Tohutu kiire tuul tantsiskles meie ümber, haarates endaga kaasa nii liiva kui lained. Ja siis sa jälle naerad oma hüsteerilist naeru, üritades võimalikult normaalseks jääda kõige selle juures, kuigi see hullus seda õnne tabades ei lase sul rahuneda. Sa jooksed ja hüppad ja kargad ja kukud ja tormad siis taas mööda imelist kallast sama metsikult nagu need hiiglaslikud lained, kes üritavad maale jõuda. Nii ilus ja nii metsik. Korraks nagu tahaks nutta salaja ja tänada selle imelise kogemuse eest. Tänada õnne, et ta pole sind tegelikult kunagi maha jätnud.. Siis sa tormad kaela oma armsale kaaslasele ja te keerlete ja keerlete sellel pöörasel imedekarussellil ja nii hea on olla…

Ühe nädala lugu. Autoost

Vilju on palju ja me oleme kiired noppijad. Ostjaid ei ole. Meie tööpäevi on lühendatud see nädal. Nad ei taha, et me korjaksime nõnda palju.  Me oleme vabanenud nüüd kella kolmest, mis on ühtlasi olnud nii hea kui halb. Halb, sest töötunde vähem ja teenistus väiksem, samas ilmad on aina kuumemad ja tammis ujumine nii hea pärast varakult lõppevat tööpäev. Nüüd oleme pidanud kasutama korjamisel ka redeleid, mis on parajalt tüütu tegevus. Elo auto andis otsad ja me oleme tööle liikunud nüüd katkise hundayga. Neljapäeval käisime Heidiga jooksmas. Me jooksime 6 km mööda põldudest ja lehmadest karjamaal. Heidil olid viimased päevad siin. Jooksmine on nagu jooksmine suunas kuhu sa tahad jõuda ja iga kord kui sa lõpetad, oled lähemal sellele..

Nädalavahetusel võtsime ette teekonna Perthi, et endale lõpuks päris oma auto soetada. Abikäe osutasid meile Kaspar ja Karmo, kellega koos me selle teekonna ette võtsime. Meil olid soetatud juba mõned kontaktid, kuhu autot vaatama minna, aga kõik need kohtumised ei lõppenud plaanitult. Esimene auto, mis me vaatamas käisime oli paras logudik ja roosteuss, teine auto oli imeilus läikivmust ja korralik, aga rego puudus ja kapott lekkis. Paari kontaktiga ei saanud me üldse ühendust ja meie päev lõppes sellega, et õhtupimedus oli juba saabunud ja mitusada kilomeetrit tagasiteed ei tundunud enam ahvatlev. Me jäime ööseks Perthi, lootuses varahommikul autootsinguid jätkata. Võtsime toa Globe’is, kuhu me kõik kohad saime. See vana nõme mälestus nendest hostelitest oli jälle kohal, aga meil polnud valikut ja muidugi ei plaaninud me seal toas rohkem aega veeta kui vaid magades. Läksime linnapeale ööellu jalutama. Linn säras jõulutuledes ja väljakul seisis valvel ehitult hiigelsuur kuusk. Kõrgel õhus lendlesid inglikujutised ja rippusid kellukesed ning suure kiriku tornis helendas hiiglaslik kell aga südames ei olnud jõulutunnet. Polnud lumesadu ega näpistavat talveilma. Vaateaknad ja riiulid olid täis jõuluasju ja ehteid. Meil jalas rihmikud ja seljas suveriided. Nappides kleitides neiud tõttasid kontsadel klubidesse ja baaridesse. Uhiuues hoones linna keskel olid rahvahordid tohutus järjekorras ootel Nickelbacki kontserdile sissepääsu. Meie lihtsalt hulkusime ja uudistasime linnamelu. Einestasime ühes hiina restoranis. Hostelisse tagasi jõudes ootas autoaknal meid rõõmsalt parkimistrahv. Öö möödus vaevaliselt, kuna Perthi kliima on kordades kuumem, siis õhku polnud selles väikses toas mitmekesi. Kuna me polnud plaaninud ööseks jääda, ei olnud kellegil mingeid asju kaasas, ei hambaharju ega vahetusriideid, üsna ebamugav, aga me ärkasime varakult, tõime Ainariga endale tänavanurgalt kohvi ja ostsime aega hosteli internetis, et autoasju uurida. Lõpuks jäi meil alles vaid üks variant, mis asus hoopis tagasiteel koju ja me võtsime selle riski, teadmata, mis see auto tegelikult endast kujutas. Me sõitsime Mandurasse. Ühe maja hoovis ootas meid meie auto. 93 aasta Mitsubishi Pajero. Selle auto alghind oli 4500$, meile läks see maksma 3000$ . Igal asjal on oma head ja vead. Me saime soodsa auto, aga sellega kaasnesid oma agad. Nimelt see auto ei kuulunud Western Australia piirkonnale ja saime teada, et ümberregistreerimine läheb meil maksma kuskil 800$ pluss peame läbima ka ülevaatuse, mis tundus üsna ebatõenäoline sellise soodsa auto puhul. Ilmselt seetõttu mees oligi hinda niipalju alla lasknud ja üks põhjusi, miks keegi polnud tahtnud seda osta ka hea hinnaga, kuna sellega kaasnesid uued kohustused. Omanik oli käinud ülevaatusel kõigest 4 kuud tagasi ja auto oli siiski heas korras ja me läbisime ülevaatuse ning ümberregistreerimine läks meile maksma hoopis 400$. Nüüd on meil päris oma jeep, WA numbritega. Tol ostupäeval ütles mees, et kui me kunagi lahkume aussist, siis me võime talle helistada ja ta vblla ostab tagasi selle auto. Kõlas küll ebausutavalt, aga hiljem leidsime auto pagasist arved, mis olid tõestuseks , mis asjad kõik on ära vahetatud sellel autol ja korda tehtud. Võib-olla tal oli sel hetkel väga raha vaja ja auto maha müüa kiiresti, samas tundus, et tal oli kahju seda teha. Praeguseks oleme me soetanud endale ka 6 ja 7 istme taha, nüüd saab tagaistmetest kokku panna ka voodi, mis pikal tripil väga praktiline ja soodne asi. Ka katuseraam on olemas, kuhu Ainar saab kunagi oma surfilaua paigutada  või siis saame me sinna magama heita otse tähtede all. Sellest päevast, kui me saime endale rattad alla, saime me vabaks ja sõltumatuks ja meie uued seiklused olid juba ootejärjekorras..

Bridgetown Blues

Bridgetown on väike linnake meie kandis. Me arvame, et see nimi on sildade pärast selles linnas. Neid on mitmeid, aga me ei tea tegelikult. Bidgetown Blues’i võib võrrelda Eestis mõne folgi üritusega. Ainult muusika stiil on blues. Me sõitsime sinna neljakesi. Mina, Ainar, Elo ja Tõnu. See oli hea vaheldus metsaelule. Me saime teada sellest üritusest meie ülemuse käest ühel tööpäeval, kui ta küsis, et kas me oleme minemas. Tundus huvitav. Muusika. Pemberton ja Manjimup on alati nii tühjad ja nii väiksed paistnud. Bridgetown oli rahvast tulvil sel päeval. See oli põnev. Tänavad olid suletud kauplejate ja pillimeeste pärast. Asendunud olid müügiletid ja lavad. Siinses kultuuris on see muidugi erinev ja teistmoodi ,kuid tore ikkagi, et tullakse kokku nõnda. Oli laulu ja tantsu. Müügilette sadu. Melu ja vestlusi. Kirevates riietes inimesi. Hipid tantsisid trummide saatel ja kitarrihelid olid kõrvale head. Me külastasime igat kauplejat. Üks kaupmees müüs worry doll’e. See on lugu sellest, kuidas kunagi Maya rahval Guatemalas olid mured. Nad rääkisid oma muredest murenukkudele ja asetasid nad ööseks padja alla. Hommikuks olid murenukud kõik mured ära viinud. Meil on nüüd oma travel worry doll, kellele me saame kõik oma reisimured kurta, kui vajadus peaks tekkima. Kui me poleks rändajad, oleks ostnud nii palju, aga pole reisikotti nõnda suurt, et ruumi jaguks kõigele meeldivale. Igale sõbrale ja pereliikmele oleks leidnud sobivat. Peaasi, et see mõte jääb tallele kuskile. Südames sa alati tead ja vaatad ja tahad aga sa ei saa. Kuigi need asjad jäävad ostmata aga jääb teadmine, et seal kuskil kaugel on keegi.. Seal on palju inimesi, kellele sa teaksid täpselt mida osta. See teadmine ei lase unustada neid inimesi kodumaal. See on äratav märge, et on üks koht, kus meid oodatakse. See on kodu ja see on sõbrad ja mõttes me oleme neile ostnud juba nii palju asju, et neil ei oleks neid isegi paigutada kuskile. See ilus mõte on kusagil tuules ja pungades alati ja kõik need inimesed on meie südamefestivalil ikka tantsimas..

Elu keset metsa

Meenub elu Tallinnas seal kivilinnas. Vahel oli tööst pinge nii suur ja soov minna eemale kuskile. Eemale linnakärast ja melust. Rahu ja roheluse sisse. Vaikusesse. Tasa… Siin me oleme. Keset puid ja põõsaid. Keset sammalt ja lilli.. Meil ei ole siin telefoni ega interneti levi. Nagu lapsena. Kui tahtsid sõpra õue kutsuda, läksid ukse taha. Koputasid. Kui keegi läheb linna poodi ja meenub hiljem, et miskit oli veel vaja sealt, siis oled ilma. Sa ei saa helistada, et unustasin mainida, et pesupulbrit oli ka vaja. See on imelik tänapäeval. Harjumatu. Tahad googeldada, ei saa. Kuidas siis saab kui ei saa? Mis mõttes netti ei saa? Ei saa helistada? Keegi ei helista. Miks telefon ei helise? Saab küll. Vanasti ju sai. Miks siis nüüd ei saa? Ikka saab. Lihtsalt imelik on. Eriti alguses. Harjumatu..

Ükskord me läksime Ainariga levi otsima. Meie majast paremale viib metsa sisse kruusatee ülesmäge. Tööjuures kõrgemates kohtades oleme saanud kätte telefonilevi ja nii me otsustasime, et kõnnime siit mööda kruusateed mäeotsa. Sest kui juba telefonilevi kätte saab, siis peab ka interneti ühenduse kätte saama. Me võtsime kaasa oma arvutid ja kaks köögitooli, eeldades, et kui neti kätte saame, siis istume  ja võtame aja maha. Kõndisime oma asjadega mäe otsa. Just pärast esimest metsamaja ja ligidale hiigeltüvega puudele, saime me kätte levi. Nikerdamist jagus, kuna iga tuuleiil muutis levitugevust ja suunda. Aegajalt oli vaja ikka asendit ja asukohta muuta. Päris naljakas, kui seda ette kujutada, kuidas kaks tegelast keset metsa kruusateel istuvad köögitoolidel läpakad süles, nagu mõni metsakohvik. Nõnda pusides aeg möödub kiirelt ja enne kui arugi saime, oli hele taevas täitunud tähtedega tumedal taustal. Hakkasime oma Wattle poole tagasi liikuma, aga enam polnud üldse nii lõbus, sest võõral maal keset pimedat metsa kõndida, arvestades kõiki neid metsategelasi, kes siin ringi liiguvad ning toole oli ka veel vaja kaasas tassida.. Silm hakkab pimedas väga kiirelt fantaseerima. Ma nägin mingit tumedat kogu meie poole liikumas. Ainaril arvuti valgus helendas. Siis ma karjusin, et ta tuleb valguse peale. Me peaaegu jooksime, siis ma avastasin, et vist ikka pole kedagi. Järgmisel hetkel ehmatas Ainar iseenda varju peale, mille kuuvalgus oli suutnud tekitada. Me kõndisime mööda kruusateed kottpimedas metsas. Kuu küll valvas meie astumist, aga paksud konnad krooksusid hirmuäratavalt teeäärtes ja oksapraginad hoidsid meie meeled erksana olles valmis jooksma elueest. Jõudsime oma majani ja naersime õhtu läbi. Kui iseenda varju peale juba ehmatad, siis ikka peab väga hirmus olema. Pärast seda seika sai sellest mäest meie helistamise koht. Seal oleme saanud isegi kõik levipostid kätte telefonil ja suurem osa kõnedest koju on toimunud just seal üleval, hiigelsuurte tüvede lähedal. Teine võimalus on olnud linna sõita. Pembertonis on üks kohvik, Millhouse Coffee,  kus me ennast aegajalt oleme leidnud. Seal aknaäärse laua taga oleme netis omi asju ajanud. Samal ajal joonud kohvi või puuviljakokteile. Praeguseks oleme jõudnud sinnamaale, et meil on meie toas internet. Nimelt Aints tellis ühe asjanduse, mille abil me nüüd saamegi päriselt netti. Loomulikult selleks pidi ta terve katuse läbi ronima ja igasugu imeasju tegema enne kõike kui asi toimima hakkas. Imemees, ütleks selle peale J Algul kõik naersid, kui ta metallpottidega ümber maja tiirutas, aga nüüd naerame meie.

Ükskord me sõitsime linna, mina, Ainar, Elo, Kaarel, Tõnu ja poole tee peal sai bensiin otsa ning me jäime teele. Mida teha? Helistada ei saa kellelegi, et abi paluda. Muidugi kohalikud on siin väga abivalmid ja enamus möödujad peatusid, aga bensiini ei saanud keegi meile anda. Niisiis, Tõnu , spordipoiss läks joostes tagasi packeri poole, tal oli minna üle 5km, et paluda abi itaalia poistelt. Meie istusime senikaua autos nagu kukununnud reas ja vaatasime Elo läpakast Weeds’i osasi, kuni lõpuks Tõnu jõudis tagasi koos itaalia poistega ja nad käisid linnas ning tõid meile bensiini. Jätkasime oma teed, jõudsime linna ja kõik asjad said aetud. Teekond sinna võttis küll aega tunde arvestades vahepealseid sekeldusi aga kohale jõudsime. Selline seiklus. Toosama õhtu grillisime meie maja taga kogu seltskonnaga. Itaalia poisid tegid endamoodi lambaliha ja meie küpsetasime maisi ning muud paremat.

Paaril korral oleme me  käinud linnas hääletades. Taaskord inimesed sõbralikud ja ikka pakuvad küüti. Ükskord üks pereisa oma kahe lapsega võttis meid peale ja autos oli koer Holly, kes limpsis meid terve sõidu aja. Ükskord tagasi teel saime küüti ühelt farmeripaarikeselt, kes meid autokastis koju sõidutasid.

Ühel nädalavahetusel , kui Elo viibis Perthis, ei jõudnud ta tagasi esmaspäeval ja me Ainariga läksime jala tööle. Ärkasime varem, kui muidu ja asusime oma teekonnale kuskil 5km, et jõuda õigeks ajaks tööle. Siin on loodus nii kaunis, et ajal, mil maa alles ärkab ja päike hakkab põldu soojendama, võib avastada imelisi asju. Seetõttu oli tunne sellele teekonnale asudes mõnus ja värskendav ja ootusärev. Jalutasime käsikäes kergelt karges hommikus, püüdes silmata kõike, mida loodusel sel kellaajal pakkuda oli. Me ikka mõtlesime, et kas kängurud ikka on olemas. Kõik teadsid lugusi rääkida nendega kokkupuutest, ainult meie mitte. Me olime kõndinud vaid veidike meie majast kaugemale, kui Ainar viipas käega eemale põllule, kus kerge udu veel virvendas õhus ja selle keskel hüppas känguru. See oli meie esimene känguru. Ma olin nii põnevil, sest ta oligi just sama imelik ja veider nagu ma arvanud olin, nõnda laisalt hüples seal üksi keset suurt põldu ja kadus metsa taha. Rohelised papagoid olid samuti juba ärkvel ja tiirutasid puude ja põldude vahet, lehvitades oma kauneid tiibu, mis oleks justkui üle värvitud ja üldse mitte tõelised. Lehmad ja lambad ja hobused heinamaal sõid hoolsasti juba rohtu ja silmasid meid tobedate nägudega kui me neist möödusime. Ringutasid seal oma suuri konte, mis ööst kanged ehk. Eemal põllul tolknes oma suure laisa kere ja pikkade jalgadega paks emu, kes on sama naljakas ja imelik nagu kängurud. Samal teekonnal nägime me metsa sees veel kolme kängurut, kes meid nähes üheskoos kaugustesse hüppasid. Me hilinesime veidi tööle, kuna uimerdasime liiga palju loodust uurides, aga sellest polnud hullu. Tagasiteel koju nägime me teeääres lausa kahte madu. Ainari suurim hirm ongi ilmselt nendega kokku puutumine ja nüüd see juhtus. Toosama tigersnake roomas just Aianri poolsel teeäärel, lapseohtu oli ta veel, aga Aints sai oma esimese ussiehmatuse kätte. Lisaks nägime veel ühte hallikarva pikka vingerdist. Ükshetk kuulsime hirmsat varesekisa. Jõudsime puu juurde, mille all seisis vares ja selle otsas oksal seisis teine vares ,kes hirmsasti kisas. Veider, ei saanud aru me, mis mängu nad mängivad. Läksin maapinnal oleva varese juurde aga ta ei läinud ära, katsusin teda puuoksaga aga ta ei läinud ikka ära, seisis liikumatult, vaid tema punnis hirmusilmad liikusid ehmunud ilmel. Puuotsas  teine vares aina kisas, tundus, et nüüd kisab ta meie peale. Alumine vares ei liikunud ikka. Pakkusin talle küpsist, aga ta isegi ei vaadanud selle poole. Ülbe. Jätsime nad sinnapaika ja liikusime edasi, aga see lugu võis olla selline, et kaks varest, kes olid sõbrad omavahel, lendasid ringi ja hulkusid okstel. Üks neist murdis jala näiteks või hammustas teda keegi ja ta ei saanud enam puu otsa tagasi. Tema sõber vares karjus talle, et proovi ikka üles tulla, kuna inimesed tulevad. Aga kuna ta ei saanud seda teha, siis ta otsustas kivikuju mängida. Siis me jõudsime sinna ja too ülemine vares karjus vist siis meie peale, et proovigu me ainult tema sõbrale liiga teha. No aga me ju vaid pakkusime küpsist.

Paaril korral oleme me käinud linnas väljas. On kaks kohta, Sosial Club ja Pembertoni hotellialune pubi. Halloweeni ajal olime me Sosial Clubis ja seal polnud põhimõtteliselt peale meie kedagi teist. Baarman jagas halloweeni nänni meile. Mulle sokutas muuseas käepeale luukerepeaga tätoveeringu. Panin käe letile , et jooki tellida ja siis ükshetk mees pani märja kaltsu mu käele ja kui ära võttis siis asetses seal luukerepea. Ainar sai piraadisilma jne. See oli väga lõbus õhtu, jätkasime seda hotellialuses pubis, kus karaoke oli just lõppemas. Sosial Clubis on vahel poisid korraldanud ka pokkeriõhtuid omavahel. Või oleme seal piljardit mänginud.

Kängurud ehk hüpiknukud on ühed suured mureloomad siin. See lõik vblla paneb muretsema ema-isa, aga pole vaja, sest need sündmused on juba kuutagused ja kõik on korras. Nimelt, üks nädalavahetus, kui meie maja teised elanikud olid peopeal, oli meil kokkulepe, et Ainar läheb neile öösel järgi kella üheks. Kahjuks ei saanud mina kaasa minna, kuna autos olid kohad täis. Jäin üksi koju ootama. Aeg möödus, kedagi ei olnud kodus. Ilmselt olin lõpuks magama jäänud, kui ükshetk Ainar astus tuppa ja ütles, et ta sõitis kängurule otsa. Nimelt teel sinna, hüppas autokapotile känguru, Ainar ei saanud esmalt arugi, mis kahju ta tõi kuna auto sõitis edasi. Ta jõudis teisteni ja teatas juhtunust. Siis nad avastasid koos, et auto lekib õlist , kapott , klaas ja esituli on sees. Sama autoga tagasisõit ei tundunud enam turvaline, õnneks baarman tõi nad koju. Mõtlesin selle peale, et kui nad poleks sealt tagasi saanud, siis ma oleksin ärganud ükshetk hommikul ja kedagi poleks kodus olnud ja ma ei oleks teadnud, mis juhtunud on. Helistada ju ei saa… Aga õnneks kõik lõppes hästi. Inimesed on terved. Lahenes see lugu nii, et Ainar ostis Ivolt ära selle auto 700$ ja Ivo sai endale uue auto osta. Niisiis, siiamaani enne seda,olime me tööl käinud Elo autoga.. Aga üks nädalavahetus käis Elo packerirahvaga trippimas, selleks ajaks olid Tõnu ja Kaarel ka endale auto soetanud juba. Just selleks ajaks, kui Lucka auto lihtsalt otsad andis.  Tagasiteel koju hüppas Elo autole känguru ette, kapott sees ja auto jäeti teele, kuna see edasi enam ei liikunud. Tõnu viis osa rahvast oma autoga koju ära ja siis läks ülejäänutele järgi, u 70 km olid nad teel kodust eemal. Ja tagasi sõites ülejäänud rahvale järgi, hüppas Tõnu autole känguru sisse. Purustas küll vaid esitule ja tagasi nad ikkagi jõudsid. Kohutav needus meie autodel siin. Imelikul kombel just selleks ajaks saime oma valdusesse Ivo lömmis auto, millega ikkagi sõita kannatab. Niisiis pärast seda hakkasime me tööl käime selle lömmis autoga, kuna Elo auto enam ei sõitnud. Kõik asjad kuidagi jooksid omavahel kokku. Kui Lucka auto üles ütles, siis Tõnu ja Kaarel said endale auto. Packerirahval oli siiski sõiduvahend tänu sellele ja siis kui Elo auto lakkas töötamast , saime me kasutusse vana lömmis auto. Seega ikkagi töölesõidu vahend olemas. Tõnu ja Kaarli auto on praeguseks siiski töökorras ja liigub, kuigi vahepeal pääsesid nad napilt veel ühest kokkupõrkest känguruga. Siinkohal meenuvad selle naise sõnad tol korral, kui me auto rentisime. Et nii kui päike loojub, on hüpiknukud teel. Tõsi see on ja oleme kõik siin õppetunni kätte saanud. Võib-olla sellepärast oligi vaja selliseid kogemusi meile, et me mõistaksime ja oleksime tähelepanelikumad liikluses. Seepärast ongi praeguseks meil Ainariga oma Jeep, millel kängururauad ees ja pimedas sõitu me pigem eirame niipalju kui võimalik. Aga sellest autoostust tuleb juttu peagi lähemalt.

Ükskord töölt tulles silmasime üleni sinist väikest lindu. Üritasin teda pildile saada aga ta tiirutas põõsa sisse peitu. Sellist lindu oleme kohanud hiljemgi. Ma panin talle nimeks sinilind.  Võib-olla ta kaitseb meid. Kui sa väga usud, siis see ongi nii..