Tere jälle, Austraalia!

Maandusime Perthis. Kella nelja ajal hommikul. Maganud vblla tunnike. Selline väsimus oli peal, oli ju ikkagi öö veel. Lennujaamast saime kohe takso suunaga sinna tänavale, kuhu me auto viimati jätsime. Nii rõõmus meel oli teda näha, autot siis. Nii armas oli ta seal meid ootamas ja nii kodune oli sinna sisse istuda, meie asjad, meie lõhn. Jällenägemisrõõm oli suur. Meie auto on meie sõber, pelgupaik, kodu. Kõige omam asi. Päris meie oma paik ja kõik meie asjad olid ilusti alles ja jalgrattaid oli ka nii hea meel näha ja oma kohvikruusi ja oma tekki. Aga polnud meil aega puhkama jääda, pidime edasi liikuma, nimelt oli kella 12-ks meil Pembertonis autoremonditöökojas aeg ja mõni aeg tagasi sai Ainar teada, et vanasse farmi oli kaks pakki saabunud, millele me pidime järgi minema ja ka Wattle’isse viis meid tagasitee, et Adami käest võtta üks ümbrik. Niisiis oli meil vaja sõita 300km, et jõuda pembertoni.  Mc-ist võtsime kohvid, et ärkvel püsida ja asusime teele. Stuart teadis, et me tuleme. Ja ma olin nii elevil , et saan veelkord Siscot näha. Soe tunne oli seal tagasi olla, vanad mälestused olid silme ees. Stuarti saime kätte otse põllult, vestlesime veidi ja  Sisco ootas meid oma kodu trepi ees ja nii alandlikult nagu ta alati seda tegi, roomas meie juurde ja niutsus, saba lehvis kõigest väest. Sisco on nii armas ikka, aga minu õnneks või minu kahjuks valmistas ta väikse pettumuse meile. Nagu tal ikka kombeks, oli ta taas kuskil raipe sees püherdamas käinud ja haises nii hullusti kui üldse haiseda saab, seljakarvad rokased ja pulstunud. Me ikka paitasime teda niimoodi väga delikaatselt, sest tema rõõm oli nii suur. Halb oli see hais sellepärast, et ma ei saanud teda korralikult kaisutada aga hea sellepärast, et lahkumine polnud nii raske. Aints sai kätte oma pakid, need olid nimelt ühed autoosad, ning võtsime suuna Wattle’i poole. Adamit ei olnud kodus ja ka tema naist mitte. Läksin tere ütlema vanadele sõpradele hobustele pesumaja juures ja kitsedele. Matildat aga ei olnud kusagil. Läksime lõpuks Pembertoni. Kella 12-ni oli veel aega ja me külastasime pesumaja. Pesime kõik oma mustad riided ning senikaua , kuni auto töökojas oli, istusime vanas tuttavas Millhouse Coffee’s. Umbes 3h pärst saime kätte auto ning sõitsime Manjimupi, et lasta lisaks veel rehvid ära vahetada. Sõitsime tagasi Pembertoni .Söögipoes ostlemas olles tabas meid meeldiv üllatus, kohtasime Simonit ja Clementine’i. Tore oli näha vanu tuttavaid inimesi. Lõpetasime oma ostud ning ööseks oli plaan minna Big Brook Dam’i äärde. Hea oli lõpuks jõuda kuskile pärale ja peatuda ja puhata . Lõpuks ometi, selleks ajaks olime ärkvel juba pea terve öö ja päeva ja enam ei olnud jaksu mitte millekski. Tammi ääres oli kena ja rahulik. Kuu oli juba päikesega kohad vahetanud ja viimased autod lahkumas ning me jäime omapead, vaid meie kaks ja tamm.  Vesi oli peegelsile , vaid kuuvalgus helendas selle kohal. Metsast kostus hiliste lindude laulu ja puud kohisesid vaikse tuule käes. Meil piisas vaid silmad sulgeda, et vajuda sügavasse unne..

Ärkasime vara, et pesta enda tammivees. Keetsime kohvi ja sõime helbeid piimaga. Vaatasime, kuidas esimesed pardid veele laskusid ja kuidas loodus ärkas koos meiega. Olime puhanud ja valmis. Valmis oma rännakuks. Alustada teekonda idakaldale!

Väike tagasipöördumine Bali saarele.

Me pidime tagasi pöörduma Balile seetõttu, et sealt siis lennukiga tagasi Austraaliasse sõita, kuid meie lend läks alles järgmisel päeval. Jõudsime sadamasse enne keskpäeva, rahvast oli seal liiga palju ja õhutemperatuur polnud grammigi jahedam. Olime omajagu väsinud ja igatsesime rahu ja vaikuse kätte. Peagi saime shuttle bussile, mis viis meid otse lennujaamani, sealt pidime siis ise vaatama, mis edasi. Selleks ööks oli meil juba ette broneeritud tuba Denpasaris, Uno Bali hotellis. See juba enne Gili Menole jõudmist, sest me arvestasime, et ilmselt oleme surmväsinud tagasi jõudes ja siis hotelli hakata otsim.. Oli hea teada, et meil on koht juba olemas kuhu öövarjule jääda, iseasi oli nüüd kuidas sinna saada.  Taksojuhid lennujaamas suutsid meid niimoodi ära tüüdata, et me otsustasime neid igal võimalikul viisil ignoreerida. Olime nii väsinud ja nii kuum oli, aga samas  nii kanged, et võtsime oma seljakotid ja asusime jala teele, 3km läbi palavat tolmust linna, aga ikkagi oma aja peremehed, sõltumatud. See hullus ajas meid ennast ka naerma ja ilmselt kogu see vestlus sellel teel oli täiesti ebaloogiline udujutt, silme ees oli koguaeg kujutelm külmast dušist ja jahedast ruumist pehme suure voodiga. Üsna teekonna lõpus sai telefonil aku tühjaks, meie ainuke teejuht. Ülejäänud teekonna pidime läbima mälu järgi, niipalju kui sinna talletunud oli. Paar korda panime ikka nii puusse, et hakka või nutma, aga kohale jõudsime. Suur Uno Bali silt kõrgel mitmete akende kohal, silm ikka säras selle peale päris heledalt. See hotell oli avatud üsna äsja, seega täitsa uus koht, mistõttu me ka broneerimise hetkel selle kasuks otsustasime.  Maja oli uus ja puhas, teenindus oli tõeliselt tore ja sõbralik, meie tuba oli armas pisike konditsioneeri  ja väikse vannitoaga. Milline nauding, jahe ruum, külm dušš, pehme voodi puhaste jahedate linadega . See oli üks väheseid kordi üldse, ilmselt ka ainuke  meie rännaku jooksul, kus me vaatasime televiisorit, isegi natuke lahe oli kuigi midagi aru ei saanud. Varsti oli uksele koputus ja vastuvõtudaam ulatas meile jääjoogid, mis oli veel kirsiks sellele tordile. See jahedus oli meid juba üsna reipaks teinud ja otsustasime liikvele minna. Naine vastuvõtust juhtis korraks meie tähelepanu hotelli naaberuksele ja juhatas meid sinna sisse. Hotelliomanik ajas seal kohviäri ja järgmisel hetkel istusime me ühe onu vastas laua taga ja degusteerisime erinevat Bali kohvi ja teed ja mingeid maiuseid. Selline kogus kohvi ei lubanud meil mitte mingil juhul enam paigal istuda ja läksime linnapeale poodidesse ja sööma. Õhtu veetsime hotelli lobibaaris, tegime juttu töötajatega ja kasutasime kohalikku internetti, et veidi maad uurida. Nimelt oli külastajaid sel hetkel väga vähe, kuna tegelikult mõned remonditööd veel käisid ja personalil oli vabalt aega meie jaoks kulutada.

Hommikusöök oli hotelli poolt, pärast seda jäime veel tunde lobibaari istuma. Kirjutasime valmis postkaardid Eesti ja probleemiks oli nüüd postkontori leidmine. Personal ütles, et postkontor asub liiga kaugel jala minna, et nad käivad ise ära rolleriga ja panevad posti kaa, hiljem andsime vaid margiraha. Uskumatult abivalmid oldi seal. Lisaks saime veel hotellipoolt kingituseks Bali kohvi komme.  Nimelt oli meie broneering juba ammu läbi, kuid kuna meie lennuk sellel päeval läks 5min enne südaööd, siis personal lubas meil aega veeta seal lobibaaris niikaua kui meil vaja ja oma asju seal hoida. See oli väga tore nende poolt, kuna plaanisime veel väikse šopingu teha ja oli palju lihtsam seigelda seal kärarikkal tänaval ilma seljakottideta.  Linnapeale minnes avastasime, et  postkontor asus tegelikult vaid mõned majad edasi sealt.. J Hiljem veetsimegi oma aja kuni lennujaama minekuni seal lobibaaris ja olime tõeliselt  tänulikud sooja ja abivalmi vastuvõtu eest.  Hilisõhtul jätsime hüvasti hotelli personaliga ja lasime taksol end lennujaama sõidutada, et saaks peagi uuesti öelda: Tere,Austaalia!

Tere tulemast paradiisisaarele. Gili Meno

Gili saared on kolmest väiksest saarest koosnev saarestik, Gili Meno, Gili Air ja Gili Tarawangan. Gili tegelikult tõlkes tähendabki „väike saar“.  Kõik kolm asuvad Lomboki saare väinas, suunaga loodes. Bali saar asub nendest 35 km lääne poole. Selge ilmaga on kõigilt kolmelt saarelt näha nii Bali kui ka Lombok….

Me ei teadnud midagi laevade ja paatide aegadest. Sadamasse jõudsime enne keskpäeva. Ka ei teadnud me veel täpselt sel hetkel millisele saarele me lähme. Olime välistanud Tarawangani, mis on saartest kõige suurem, kõige arenenum ja turistiderohke. Nii palav, olime läbimärjad, päike aina lõõmas ja põletas. Väike räpane tänavaturg oli avatud sadama ääres. Inimesed nõutud nägudega seljakottide ja kohvritega. Tolmu lendas ja ümber kõlas võõrkeelset juttu. Mõned kohalikud mehed tulid ligi pileteid pakkuma, küsimusega kuhu saarele soovime minna. Eirasime neid , olles varem eeltööd teinud, et ainuõige valik pilet osta on sadamamajast. Kole maja, tädike leti ääres ulatas meile ajad. Kõige lähim laev läks kella kahe ajal suunaga Gili Menole. Olime otsustanud. Ostsime piletid ning seadsime sammud ühe suure kiviamja katuse alla päikesevarju ning lubasime endale istet kivitrepil, et lasta korra käest seljakotid ja puhata päiksest räsitud keha. Meil oli aega paar tunnikest. Peagi lähenesid meile saksa tüdrukud, kellega kohtusime eelnevalt teel siia einestades ühes tänavakohvikus. Vestlesime veidi aega parajaks tehes. Üks tüdrukutest oli üksi rännanud Aasias juba viis kuud. Kuid peagi jätsid meiega head aega minnes laevale suunaga Tarawangani saarele. Seadsime ka endid kaldalähedale pingile, et mitte õigest paadist maha jääda. Väiksed paadid ja kalalaevad loksusid vaikse lainega kristallselges kaldavees, millelt peegeldus vastu kogu taevas ja päiksekiired sillerdasid.  Peagi istus mu kõrvale kohalik poiss kohvriga, kes alustas juttu. Me vestlesime enam ei mäletagi millest. Ostsime temalt kaks kaelapaela lihtsalt sellepärast, et ta oli väga viisakas ja sõbralik, erinevalt teistest kaupmeestest, kes on kohati väga tüütud ja ebameeldivad. Oli aeg. Võtsime oma seljakotid ja astusime pardale. Väikse kalalaeva pardale.  See väike teekond peatas korraks aja. Sinine sinine vesi jättes valge vahutava raja laeva taha selle  liikudes. Siis sa kiigud seal veepeal loksudes ja imetled ümbritsevat ning lased mõttel rännata. Ümbritsevate saarte mäetipud silmapiiril. Selline uimastav joove puhtast looduse ilust. Siis sa jõuad rannani ja võib-olla korraks kahtled, kas see pole mitte üks lõputult kaua kestev kaunis unenägu ja sa lihtsalt upud sellesse helesinisesse . Siis sa ärkad seljakotti kaldale vedades, mõistes , et sa pole veel tegelikult uinunud. Saarel on liiklusvahendiks vaid jalad, jalgrattad ja hobused. Selle läbimõõt on 2km x1km. Imekaunis väike paradiisisaar. Meie seiklus seal algaski sellega, et me matkasime jala ümber saare ringi peale. See võttis kokku kuskil paar tunnikest. Väike katsumus omaette kuigi teekond pole ju pikk, aga see palavus ja seljakotid.. Selle raskuse seljas unustad peagi märgates kõike enda ümber. Läbides metsiku loodusega metsaradu ning külastades bungalo majakesi, teadmata veel millise kasuks ise otsustame. Peatusime ühes rannavillas  ja lubasime endale jääkülma kohaliku õlle. Seal liival istudes kohtasime ühte norra poissi, kes meiega sõbralikku vestlust alustas. Me rääkisime seiklustest  nii nende kui ka meie teekonnal ning ta rääkis kuidas ta kavatseb kõik ülejäänud päevad veeta snorgeldades ja ta rääkis kilpkonnadest.. Olime teinud ringi peale tervele saarele, ometigi jäime öömaja leidmisega hiljapeale. Esimesest paigast, mille me välja valisime, lahkusime, avastades, et kraanist ei tulnud vett.  Meie lõplik valik oli Balenta Bungalows. Ühest majakesest seal sai meie kodu mõneks päevaks. Meie oma rannaäärne bungalo. Väike trepp, mis viis terrassile, sellelt uks majja väikse toa ja duširuumiga. Ideaalne, armas, hubane, looduslik. Heitsime suurele voodile, ääristatud õrna pitskardinaga. Ja lihtsalt puhkasime. Nii väsinud aga nii õnnelikud..

Esimese  hommiku veetsime rannal lebades.  Hiljem tegime jalutuskäigu külla, et osta puuvilju. Kohalikud lapsed müüsid külateid jalutades kala, suurt vaagnat peapeal kandes. Millegipärast eksisime veidi teel ja külapoodi me üles ei leidnud, esimesed puuviljad soetasime sadamast. Jõudsime tagasi oma rannale pikutasime seal palava tuule sees. Vesi oli nii soe. Karastamiseks ainus võimalus oli külm dušš, mis oli ka abiks vaid mõned minutid. Kaldaäär oli nagu kõrge korrallimägi, väikestest kildudest kuhjunud, mis kõlisesid nagu kristallid üksteise vastu kui laine neid liigutas ja endasse haaras. Nagu imeõrn muusika, mis helises kõrvus nii öil kui päevil. Eemal laintes hõljusid värvilised torud, snorgeldusmaskid. Läksime lõunat sööme mõnisada meetrit eemale rannakohvikusse. Värskelt suitsetatud kanaliha, kui hea see oli. Eemal lauast kõlas kitarrimäng ja naer. Meile seltsiks kaks kassikest, kes oma kõhnasi kehasid meie jalgade vastu hõõrusid ja meie toidujäänuseid ootasid. Tagasi jalutasime mööda kaldaäärt, vesi oli nii palju langenud, et kõik kaunid teokarbid olid liival pikutamas ja sädelesid päikese käes. Õhtu veetsime oma hubasel rannatoolil pehmetel patjadel. Teiste saarte tuled sätendasid kaugel silmapiiril, ja kuu peegeldas veepinnal. Sellel õhtul müristas. Sa lihtsalt oled ja hingad seda ilu endasse..

Uuel päeval sõime hommikust taas rannal. Vaikne vesi loksus. Eemalt külast kostus kukehääl. Laevad silmapiiril igaüks teel kuhugi. Me jälgisime suurt rannakarpi, mis peitis endas ühte asukat, kes salamisi üritas välja hiilida ja minema jalutada, kuid vaid pärast paari sammu, nabisime ta kinni ja siis uuesti ja uuesti, see oli naljaks olend. Lõpuks lasime tal minna oma teed.  Lõunasöögile jalutades kohtasime mitut sakslast. Sõime juba tuttavas paigas seltsiks sõbrad kassid, me panime neile nimed, Mev ja Mev’i vanaema, võib-olla sellepärast tahtsid nad meie söögi ära süüa, kättemaksuks. Mev oli tegelikult nii armas, väike kõhna kiisuke, kes piiksus koguaeg, veel üsna beebi.  Tegime uue jalutuskäigu külla ja leidsime selle otsitud poe. Tutvusime külaeluga, uudistasime teel veidraid inimesi ja veel veidramaid katusealuseid. Külatee viis meid kokku suurte mitmevärviliste ämblikutega ja  lehmadega, kes nägid välja nagu kitsed. Vedasime terve tee suurt papayat ja kookospähklit, millest viimane ei olnud üldsegi mitte ostetud, vaid otse küla  palmi otsast. Hea kui sul on üks pikk poiss J Tagasi jõudes tegime väikse uinaku, sest sellises kuumuses nõuab iga liigutus päris suurt pingutust, kuid sellega harjub. Õhtul vaatasime rannal filmi ja sõime papayat, mugisime, sest nii hea oli, kuni sääsed kõik ilusa ära rikkusid ja me pidime ütlema head ööd kuule ja veele..

Kolmandal päeval läksime varakult snorgeldama. Me ujusime päris kaugele, võiks öelda, et me hõljusime käest kinni selles imelises maailmas, kuni jõudsime veealuse kaljuseinani. See üleminek sealt kaugele sügavasse sügavasse sügavikku. Ühelpool imeline värvidemaailm korallide ja kaladega ja teisel hetkel järsk sügavik ja sa vaatad ja vaatad nii sügavale kui saad ja ootad, et miski tuleb sealt äkki. Kilpkonn. Ma järgnesin talle, ta oli suurem kui mina ja ühel hetkel me ujusime paralleelselt, mina tema kohal, ta vaatas mind silmanurgast. See oli lihtsalt uskumatu. Ta oli minust suurem, nii ilus oli ta. Nagu suur ja sõbralik lame kivimürakas. Ja ma järgnesin talle ja järgnesin, vesi mu all oli nii sügav, et enam polnud midagi näha, vaid mina ja kilpkonn. Ta suundus veepinnale ja pistis pea veest välja ja mina pistsin pea veest välja ja ma nägin kuidas ta hingas sõõmu õhku ja laskus alla tagasi vette, aina sügavamale ja kaugemale, kuni ma kaotasin ta silmapiirilt ja ma ujusin tagasi Aintsi juurde ja me tulime veepinnale ja me rääkisime kilpkonnadest ja päike paistis ja sinine vesi sillerdas. Me snorgeladasime veel tunde, vahepeal käisime lõunastamas ja snorgeldasime veel tunde. Me nägime nelja kilpkonna. Ja sa soovid jäädagi sinna, igaveseks, sest nii ilus on…

Neljandal päeval oli raske ärgata, sest me olime päikesepõlenud. Kreemitasime ennast paksult sisse ja jalutasime sadamasse ja jalutasime külla, kohtasime tuttavaid ämblikke, einestasime rannakohvikus maitsvat kala ja läksime tagasi. Lebasime oma bungalos ja tundsime rõõmu sellest saarest. See oli viimane õhtu. Pimedas võtsime ette uue jalutuskäigu sadamasse, kohalikud valmistasid kalagrilli, istusime mitmes rannabaaris. Õhtul pimedas jalutasime mööda küla ja metsateed. Hääled pimedusest olid veidi hirmsad, kõik metsaelukad olid ärkvel ja liikvel ja ma pelgasin veidi ja hoidsin Aintsi lähedusse. Ees ootas kaunis tuledes rand, silmapiiril  imeilus vaade naabersaartele, vesi loksus vaikselt.. Võtsime kohad oma rannal , oma rannatoolil ja sõime papayat ja kuulasime korallide kõlinat..

Viimane hommik oli nostalgia ja igatsus minna ajas tagasi. Nautisime puuviljade mahlast maitset. Bungalopoiss valmistas meile omletisaia ja kohvi. Salvestasime viimse pildi meie rannalt oma mällu, pakkisime asjad ja jalutasime sadamasse. Kiirpaat viis meid otse Bali saarele tagasi. Väike peatus oli Tarawangani saarel ja sealt edasi kaugenesid saared silmapiiril, tuul tormas ja lasi laintel möllata. See on vabadus . Olla teel. Seiklus ja muinasjutt..

Vahepeatus Lomboki saarel

Sõime viimast korda hommikut selles nukutemplis. Oli aeg lahkuda. Pidime sõitma tagasi Canggu’sse, et tagastada oma päevi näinud roller. Umbes keskpäevaks jõudsime Puri juurde. Naine leti taga lehvitas juba kaugelt tuttaval ilmel, selline jällenägemisrõõm. Tagastasime rolleri ja einestasime lõunat juba varem oldud  terrassil väikse riisipõllu kõrval, mis heledalt sätendas päikese käes ja kiigutas oma rohelisi taimi. Jutustasime naisele lühikese loo Bali ringreisist ja oli aeg hüvasti jätta, et jõuda õigeks ajaks Denpasari lennujaama. Palusime tellida takso ning pettumuseks tuli välja , et pühadeajal taksod ei sõida. Väike segadus oli korraks. Mis saab? Me jääme lennukist maha.. Naisel tärkas idee ja ta helistas oma sõbrannale, kes oli meid nõus lennujaama sõidutama väikse tasu eest. Olime nii tänulikud sellise lahkuse eest. Jätsime hüvasti ja istusime valgesse autosse, mis kohviku ees peatus. Cecilia oli tolle naise nimi, kes meid sõidutas. Tema kõrvalistmel istus väike tüdruk nimega Paula, kes oli tema tütar. Nad olid pärit Columbiast ja nüüd elanud juba mõned aastad Balil. Umbes tunnike kestnud sõidu jooksul rääkis Cecilia meile lugusid oma elust Balil. Meie teed läksid lahku Denpasari lennujaamas. Me jõudsime õigeks ajaks oma lennule ning juba peagi olime taevamasina pardal ning teel Lomboki saarele. Vaade maapinnast aina kaugenes ja maa meie all muutus aina pisemaks ja pisemaks, aga ei kadunud kordagi päriselt ära selle pooleteist tunnise sõidu jooksul. Terve tee oli aknast kaunis ülevaade. Olime jõudnud Lomboki saarele. Sel korral oli meil ööbimiskoht broneeritud. Hüppasime bussi peale, mis liikus suunas kuhu meil oli vaja jõuda. Tänavad olid tolmused ja räpased, kõik oli palju koledam kui Balil. Oli märgata palju vaesust ja õhkkond oli teistsugune, mis oligi ju eesmärk, näha midagi uut. Me hüppasime bussist maha palju varem, kuna polnud kindlad ja kõndisime pika teekonna jala mööda tolmust maanteed, tohutu palavus räsis olemist ja seljakotid olid tüütud, nõnda me kõndisime käsikäes , möödasõitjad –ja käijad uudistasid ja lehvitasid. Vaatamata sellele, et tolm lendles meie higistele kehadele ja seljakotid soonisid, olime siiski ju põnevil. Uus koht, uued inimesed, mis saab, ei tea. Jälgisime silte tee ääres, et mitte märkamata jätta meie peatuspaika. Lõpuks leidsime punase kirjaga sildi: Ressi Homestay. Olime kohal. Suures hoovis jooksid kaks alasti tõmmunahalist väikest poissi, eemal toimetas vanem naisterahvas ja meile vastu tõttas noormees, kes meid edasi juhendas. Hoovis oli peale avatud köögihüti väike elamu , mis kuulus kõikidele nendele tegelastele, kes seal toimetasid. Lisaks mitu väikest toakest mõeldud külalistele. Iga ukse kõrval pambus toolid ja laud. Ühest nendest tubadest sai meie ajutine peatuspaik. Tuba oli lihtne ja puhas. Perekond oli tore ja sõbralik. Laenutasime perepojalt soodsa hinnaga helerohelise rolleri, millel ilutses Super Mario kleeppilt. Sõitsime mööda tolmust teed Senggigi'sse, kus suurem melu toimus. Oli saabunud juba hämar ja kohvikutuled tänavateääres sirasid kirevalt. Tüütud kaupmehed tuiasid ringi. Mõnes hoovipoolses paigas istusid tänavakividel miniseelikutes lohakad neiud. Iga kohviku ees karjus juba eemalt uksepoiss, et hinnad on soodsad just meile. Siis mingi hetk oli tunne, et tere tulemast Egiptusesse. Võtsime siis valikusse ühe uhke mitmekorruselise restorani, mille hoovis suur purskkaev sulises, kuna too uksepoiss lihtsalt meelitas meid ära ja me ei viitsinud temaga vaielda, ta arvas, et meile mesinädalate puhul on see ideaalne restoran. See on ikka väga naljakas kuidas seal kõik arvavad, et valged inimesed käivad seal mesinädalatel. Lihtsalt lubasime end teenindada. Koht oli tegelikult kena, tähistaeva all, õdus muusika mängimas, seintel ilutsemas kaunid maalid ja sealt ülevalt terrassilt oli kena vaade sellele tuledesäras õuele. Jälgisime neid kummalisi inimesi ja itsitasime omaette. Külastasime erinevaid tänavaäärseid kohvikuid, lõpuks jäime peatuma ühes lihtsas paigas, kus kuu otse meie peale vaatas, justkui tahaks seltsi tulla. Laud oli peaaegu otse tänaval ja mõtlesime, et nii hea koht, kus jälgida inimesi ja tänavaltoimuvat, aga veelgi parem oli see paik tänavakaupmeestele, kes siis kõik kordamööda oma vaipade ja ehete ja piltide ja mis iganes kraamiga meid tüütasid, lõpuks üritasime eirata, kui keegi naaseb meie laua ette ja see oli nii naljakas. Üritasime siis nagu mitte välja teha ja rääkisime oma juttu edasi ja ei suutnud naeru pidada kui kaupmeest see üldse ei kottinud ja ta ikka kõik oma kraami ette kandis nagu seinale. See oli nii naljakas, et mõnel korral me lihtsalt hakkasime kõval häälel naerma. Tegelt oli nagu kahju ka neist. Aga kui juba viies mees tuleb täpselt samasuguse kraamiga sulle reklaami tegema nagu eelmised neli on juba käinud, siis enam ei teagi kas peaks nutma või naerma. Meie kõrval seespool lauas istuv turistide kamp naeris ilmselt selle peale, et me arvasime, et saime nii hea tänavaäärse laua endale. Kogemus Lomboki ööelust. Looduse mõistes oleks seal palju kohti, kuhu tahaks minna kunagi, aga seekord olid meil lihtsalt teistsugused plaanid, olime vaid läbisõidul, ajaliselt ei oleks jõudnud, kuna see oli meie esimene ja viimane õhtu seal. Jõudsime pererahva juurde hilistel tundidel. Köögihütis oli püsti pandud projektor ja keegi mängis kitarri. Pere istus oma rahvaseltsis koos , lauldi ja naerdi ja kutsuti ka meid kampa, aga kahjuks olime liialt väsinud ja uinusime üsna ruttu, kuna uue päikese ajaks olid meil juba plaanid ning tahtsime ärgata varakult. Sõime hommikut seal pambus toolidel ja juba peagi asusime jälle teele, tagastasime pererahvale rolleri ja jätsime hüvasti. Plaan oli minna tagasi Senggigi'sse, et kolada veidi poodides ja turgudel. Teedmööda jalutades võttis meid peale üks vana väike tööliste kaubik. Juht oli selline tumedate hõredate kikudega muidu muhe vana, bussis sees istusid kaks kohaliku vanaprouat, kellel suurtes korvides juurvilju ja muud kraami, üks naistest magas suurema aja, vahepeal silmanurgast piiludes, teine vaatas meiega tõtt, kohati rääkis midagi, millest me aru ei saanud, aga me ikka naeratasime koguaeg. Üldiselt tundus, et neil oli päris lahe , et me nende bussis olime. Siis eikusagil oli meie peatus ja me pidime maha tulema, andsime mehele sümboolse summa ja olime väga tänulikud. Kaupmehed olid endiselt väga tüütud ja see oli üsna väsitav. Soetasime endale ühtteist siiski odava raha eest ning jätkasime teekonda. Hääletasime takso ja palusime suunaks sadama. Peatus oli siiski varem, kuna teatud maalt sai edasi sõita vaid rolleri või hobusega või jalaga. Läksime jala ja uurisime maad omal käel. Kuskil tänavaääres tegime väikse söögipeatuse ja karastasime end jääkülma joogiga. Lõpuks jõudsime sadamasse. Lõpuks ometi!J

7 päev Bali saarel

Monkey Forest street algab ahvidega nagu ikka. . Ärkasime kaheksa ajal kukkede kisa peale. Sellel hommikul käisime ahvimetsas. See oli nii naljakas ja tore.No ahvid on ju päris toredad ja ka päris tüütud tegelikult. Kogu see tänava algus on täis ahve, kes üritavad inimeste tähelepanu endale tõmmata ja neid ninapidi vedada.  Seetõttu, et selle tänava alguses asuv  troopiline vihmamets oligi nende ahvide päris kodu, kus nad elasid nõnda vabas looduses , millega kohalikud raha teenisid turistide külastuste pealt. Seal oli nii palju ahve kui palju ahve me pole nagu ka arvata võib kunagi elus ühe korraga näinud ja niimoodi vabalt liikumas. Alates beebiahvidest kuni vanaisa-ahvideni välja. Oli armsaid ja kavalpäid ja kurje ja muhedaid, nii pisikesi ja pikemaid kui ka suuri ja paksemaid. Tegelikult on nad kõik väga kavalad, nimelt kui sul on kotis kaasas midagi söödavat siis põhimõtteliselt ei jäta nad ennem järgi kui saavad kätte kas su koti või söögipoolise selle seest, nii et oma asju tuli hoolsalt hoida. Mets on suur ja ilus, väikeste allikate ja koskede ja sildadega  ja tohutult pikalt väljarippuvate liaanidega ja pühade templitega. Ahvid on iga nurga peal sul kannul kui sa vähegi vaevud nende tähelepanu köita. Paari väikse ahviga üritasime sõbrustada, üks pärdik, kes mulle sülle hüppas ja õlale, hammustas mind puusast, sasis mu juukseid ja näris kleidipaelu, see oli päris naljakas. Ja see kuidas nad omavahel mängivad ja üksteist taga ajavad. Mitte kõvasti muidugi nad ei hammusta, aga nad on veidi ettearvamatud, need väiksed õnneks ei küünista tugevalt ja muidugi kõiksugu paelad ja ehted, mis vähegi nähtaval, saavad peagi nende omaks,  kui sa piisavalt tähelepanelik ei ole. See oli nii tore ja põnev hommik nende kavalpeade seltsis, seal võiks lõputult aega veeta juba ainuüksi selle kauni looduse pärast. Lõunastasime veidi eemal tänavakohvikus ning edasine tee viis meid mitmeid kilomeetreid kaugele kaunitele hiiglaslikele riisipõldudele. Need sügavrohelised astmelised riisiväljad üleujutatud märjal maastikul on nagu üks suur kunstiteos. Lihtsalt vaatad ja imestad ja upud sellesse tohutult suurde rohelisse põldu. Nii tohutu ,et tundub uskumatu, lõputu rohelus mägedes ja nende orgudes nagu hiiglaslik trepp, millel pole otsa ega äärt ja mis on nii ilus nagu voolitud. Ja see on ühe lihtsa teravilja kodu.. Ja kui palju käsitööd tehakse nendest õlgedest, igasugu korve , sandaale ja köisi ja kübaraid. Ja muidugi riisipudru üksi on ju kaa hea kraam.Moosiga ikka!  Üheaegselt nii lihtne ja nii eriline lugu selle taga peidus. Heade mõtetega veetsime oma viimase õhtu Ubudis külastades tänavakohvikuid. Õdusa muusika seltsis mekkisime kohaliku õlut ja meenutasime toredaid hetki meie seiklustest. Inimesed ümber olid rõõmsad selles jumalikus pühademelus. Selle naeru, laulu ja tantsu , värvikirevuse ja tuledesära keskel oli hing täis siiski omamoodi rahu..

Kuues päev Bali saarel

Avastasime hommikusöögile minnes, kui esimesed sammud murule astusime ja esimesed päikesekiired  põski paitasid, et otse meie ees kõrgel pilvede sees valvab meid tohutu suur mägi. Selline kaunis paik ööbimiseks. Meie ümber oli saksa keele sumin, kuna hotelli omanik oli sakslane. Veel suurema sumina tekitasid hiiglaslikud herilased, kes oma paksu karvase kehaga ümber meie päid tiirutasid. See päev viis meid kõrgustesse, kust läbisõit osutus pikemaks seikluseks kui arvasime.  Me eksisime ära mägedesse, ega leidnud enam tagasiteed. Aina kõrgemale ja kõrgemale. Isegi pilved olid meie kõrgusel, justkui oleks võinud ulatada käe nendeni ja haarata õhkõrna valget vatti. Me olime eksinud ja õnnelikud, et olime eksinud imedemaale otse sinise taeva all. Olime merepinnast kuni 1000 km kõrgusel ja need pildid, mis silmale avanesid.. Me ekslesime ja ekslesime valel teel ja imestasime ja olime sõnatud. Signaal kadus ja õige tee leidmiseks polnud inimesi, kes oleks meist aru saanud. Elu mägedes ja inimesed olid vabad nagu loomad oma urgudes.  Tumedanahalised lapsed jooksid ja mängisid. Vabad ja siirad mägedelapsed, kellest enamus teadmata , mis asub nende mägede taga.  Imestunud ilmed näol meid nähes, siiski sõbralikult tervitades toimetamas oma hüttides ja põldudel nende laste emad ja isad. Räsitud sulgedega kummalise kehaehitusega kanapojad tippimas oma linnuvarvastel ning päikesevarjude all peesitavad lehmad peletades väikseid tiivulisi oma ninadelt. Banaanipuud ja palmid tuules kõikumas ümbritsetud kummaliste taimedega. Kurvid, mida meie väike roller läbis olid kohati 180 kraadilised ja selle kaherattalise peale ei olnud me üldse kindlad. Meie raskus oli suur , aga me ei peatunud, andsime gaasi palju võimalik, et jõuda lõpuks tagasi õigele teele. Viimaks jõudsime tagasi, kust alustasime ning alustasime uuesti, saime  kätte signaali, mis meile teed näitas ning peatusime hetkeks kohvikus, et karastada end külma joogiga. Soovisime jõuda enne pimedat Ubudi, mis oli ühtlasi ka lõpp-peatus . Sellega sai ring peale meie ümber Bali tiirule..  Juba teepeal möödusid meist mõned rongkäigud. Suured pidustused olid alanud. Pühad. Kaunistused koduuste ees, suure pambusvarre küljes kõikumas kaarjalt alla. See oli aeg, mil jumalad tulevad maa peale ning nendele ohverdatakse söögipoolist ja vilju ja põletatakse viirukeid. Tänaval tantsisklesid suured loomamaskotid kilinal kolinal ja väiksed lapsed nende taga rivis kogudes raha inimestelt tänavatel. Otsisime kaua öömaja, kuna pühadetõttu olid kõik kohad täis, käisime erinevates kohtades külastades vahvaid kodumajutusi ja toredaid inimesi, lõpuks saime toa ühes homestay’s. See nägi välja nagu väike kirju tempel, värvilised kujundid aias ja vanaaegsed toolid-lauad terrassidel, saime toa teisel korrusel, väikse kirju terrassiga. Tuba oli väike ja hämar, samaaegselt hubane ja kõle, seadsime end seal sisse ja ükshetk kadus elekter, siis oli pigem kõle, kuid uut kohta leida tundus ilmselt võimatu ning õnneks saabus hämar valgus peagi tagasi. Terrassilt oli vaade aeda-hoovi, vesi sulises väikses purskkaevus ning ninna hõngus viirukilõhna, tundmatud linnud vilistasid õhtuviisi ja tänavalt kostus sigimist sagimist. Toa pisikesest aknast avanes vaade vanaaegsete majade katustele, nagu mustrilised nukumajad, mille katuseid pidi oleks käia saanud. Meie toa uksest alla aeda ja vastupidi viis kivist keerdtrepp, mis meenutas mõne muinasjutu lossi treppi. Terrassil vanad pambus toolid ja lauake ning ukse ees värvikirev kaltsuvaibake. Selline jumalate-kõle-hubane-värviline-nukumaja. Vahetasime riided , panime oma rollerile hääled sisse ja läksime linnapeale. Veetsime õhtu restoranis einestades. Linn oli inimkirev ja täis muusikat. Südaööl läbi selle melu jõudsime tagasi ööbimispaika. Head ööd Ubud! Kuigi see linn kunagi ei uinu…

Viies päev Bali saarel

Hommikusöögiks pakkus Komang meile enda valmistatud desserti. See koosnes banaanist, kookosepiimast, kleepuvast riisist ja palmisuhkrust. See oli nii hea. Nautisime hommikumagustoitu ja  kohvi, samal ajal kui mees oma hoovis sättis kaunistusi saabuvateks pühadeks. Sellel hommikul jätsime hüvasti Komangiga ning jätkasime ringreisi ümber saare. Mäed taevakõrgused saatsid meid kogu tee, justkui kaitsvad müürid silmapiiril, pilvevatimütsid peas . Ühes rannas kohtasime palju ahve, keda kohalikud eemale piitsutasid. Jah, just, ahve! See polnudki enam nii imelik. Peatusime, sest oli huvitav. Üks naine müüs kotiga viinamarju , et neid ahvidele sööta. Ta hoiatas, et ükshaaval tuleb anda. Ma kummardusin ühe ahvi poole, et  viinamarja anda ning ta varastas terve kotitäie ära niimoodi ,et silm ka ei jõudnud pilkuda Olin üsna pahane ta peale ja üritasime kotti tagasi saada, siis ta näitas meile hambaid ja tegi imeliku häält. Nõmedad ahvid!

 Linnatänava äärest leidsime hubase pagarikohviku, kus leidus pehmeid värskeid pirukaid ja saiakesi ja need olid ikka väga maitsvad. Maiaspõsk, nagu Aints on, oleks ta võind kõik pirukad ära süüa.  

Edasine tee viis kuumaveeallikani, kus me ujusime. Allikas tuli otse mägedest, mis voolas väikestesse basseinidesse kauni looduse keskel . See vesi oli tõesti kuum, mis tundub uskumatu. Oma olemuselt oli see hallikassogane ja üsnagi veider oli selle sees sulistada Samas oli see imeliselt naturaalne looduse osa, mida oli värskendav kogeda ja ette kujutada, kuidas selle tee saab alguse kõrgelt mägedest. Kontrastiks soojale veele ujusime tol päeval ka laulva kose jahedas vees otse mägede keskel. Sellele teele saatsid meid kaks tarzanpoissi. See oli käänuline ja veidi ohtlikult põnev, kuidas sinna jõudsime. Metsarada, mis meenutas veidi krokodillide kodu ja järsud mäenukid, millele astudes osake sellest purunes. Meid saatmas kakaopuu oma veidrate viljadega.  Jõudsime laulva kose rüppe mäeorus. Imekaunis! Tohutult kivise põhjaga uduhall vesi, kristalselt külm, ääristatuna kõrgete mäekaljudega, mille põhjanurgad peidavad endas ravimuda, millega enda keha neegrimustaks maalida ning hiljem otse kose raske veesurve all puhtaks pesta See tohutu kohin laulab sulle kõrva veelaulu, mille heli on nii võimas ja endasse haarav ja sa mõtled, et sa kohe ärkad sellest unest, aga see pole uni, see on kauni looduse heli, mis paneb sind unelema selle imedemaa ilusatesse tubadesse. Hetkeks võis tunduda see hirmutavgi, samas tohutult võimas kogemus, justkui nende mägede jõud tungiks sinu sisse..

Me jõudsime paika, kus sai kohtuda delfiinidega. Delfiinid kõnelevad sellisel häälel, mis on nii ilus, et teeb haiget. See oli paik, mille kohta ma olin kunagi õppinud. Kus saavad ravi puuetega lapsed, kus nad ujuvad koos nendega. See on hea ja üllas mõte ja see on tore. Tõesti! Ja nii väga, kui ma ka olen kõikide laste sõber ja nii lähedalt, kui ma pole kunagi varem näinud delfiini, võin ma siiski öelda, et ma pigem loobuks sellest kogemusest näha nõnda lähedalt selle kauni olevuse silmi, selle nimel , et näha teda lihtsalt ehtsas looduses kauges ookeanis, kui nõnda basseinis, kus ta pole üldsegi kurb, aga ma ikkagi loobuks sellest..  See kogemus, kuidas ma tean, et delfiinid on inimeste sõbrad ka kaugetes lainetes ja kuigi seal paigas oli kiri selle kohta ,et  nad on päästetud kuskilt tsirkusest.. Ma pole mingi tarkpea selles asjus ja suurte kogemustega, aga kui ma väga aus olen, siis see sama paik oli siiski veidike sama nagu tsirkus.  Võib-olla pole minu asi siin sõna võtta, aga kui vaadata delfiini basseinis, kuidas ta saab käsud, mida teha, isegi kui ta seda ka armastab ja ta ju ometigi naerab, ma nägin, et ta naerab ja kuulsin.. või vaadata teda koos oma karjaga ookeani võimsates lainetes väikseid kalu jahtimas ja sulpsamas ja tema kuju, mis veest välja hüppab sinise vee taustal, just nõnda nagu me oleme harjunud teda joonistama.. ma ilmselt loobuksin oma unistusest näha teda lähedalt ja katsuda ja lepiksin selle kauge kauni vaatega. Just nii see on! Võib-olla see kõlab veidi imalalt aga ehk ma ikkagi veidi tean millest ma räägin J

Terve järgneva tee ma mõtlesin , et kuidas oleks vaadata läbi delfiini silmade. Kuidas tema näeb meid, või mis ta mõtleb. Tegelikult ta ilmselt ei mõtle aga ma ikkagi arutlesin selle üle, ja ma olin veidi kade, et nad on nii imekaunid ja erilised ja vblla ma isegi kohati olen soovinud olla nende nahas, sest no nende kodu on ju üks imeline paik selles suures looduses. Olime jõudnud Bali mere äärde ja peatusime rannaääres. Istusime madala laua ääres bambusest katusega , jõime colat ja vaatasime sinist vett. Nii palju rõõmu coca colast J

Me külastasime erinevaid ööbimispaiku, mis oli omaette seiklus ja see võtab alati päris kaua aega, kui sul ei ole miskit broneeritud. Me leidsime sobiva hinnaga koha , kus ööbida. Päris õige ülevaate saime alles hommikuvalguses. Enne päikesetõusu me veel ei teadnudki kuhu me päriselt olime jõudnud..