Tööpõld

Meie töökoht asub imeilusa maastikuga paigas. Looduskauniskoht , millele annab ilmet sillerdav sile järv, mis on tegelikult tehisjärv ehk siinmail kutsutakse seda tammiks. Maa on siin nagu ka mujal mägine, mistõttu on vaade silmapaistvam ja nähtav kõrgematel kohtadel. Mäel paistavad avokaado põõsad nagu väiksed rohelised tupsud, justkui joonistatud sinna. Ühel pool tammi kasvab raagus mets otse vees, mis päikese peegelduses kahekordistub tagurpidi metsaks ja ei saagi täpselt aru kus veepiir lõppeb. Teiselpool jällegi tihedad kohevate okstega puud paksu metsana. Mõnel pool teeääres lõppeb mets hägu-uduste puudega, mis loob haldjaliku õrna mulje, nagu pehme säbruline udu, mis peidaks enda sees midagi imelist ja salapärast. Meelitab iseendki  peitma  sinna õhkõrna olemisse. Me töötame avokaado istanduses. Kogu farm on päris suur, mis jaguneb osadeks märgistatud plokkidena. Tammi ääres on packbackerite hostel, mis on mõeldud töötajatele elamiseks. See on armas majake nelja magamistoaga, ühe kööktelekatoaga ja kahe vannitoaga. Sealt vaade on otse tammile. Tammi ääres on väike platvorm, kust saab vette minna. See paik on väga erinev teistest sarnastest hostelitest kus me Perth’is elasime. See siin on väike ja hubane ja siin elab kindel seltskond. Peale minu , Ainari ja Elo ongi kõik meie töölised siin, kes me töötame siin farmis. Meie olime esimesed töötajad kolmekesi siin esimesest päevast alates kui siin hooaeg pihta hakkas. Tol päeval oli ka üks inglastest paarike, kuid nemad said olla vaid mõned päevad kuni nad lahti lasti. Pärast neid tulid siia tööle Tõnu ja Kaarel, keda me kohtasime Bunbury’s. Meie soovitusel saidki poisid samasse farmi meiega. Ilmselt meie kohtumine seal rongijaamas oli millegipärast. Ükskord tuli lisaks ka üks prantsuse tüdruk, kuid ka tema töötas vaid ühe päeva. Olime tükk aega vaid meie viis eestlast siin tööl. Siis tulid kaks itaalia poissi, Luca ja Rob, kes on siiamaani meiega ja nad on väga toredad ja töökad poisid. Nemad elavad ka packeris. Kui me olime nõnda töötanud juba mõnda aega, saime teada, et meile lisandub veel tööjõudu. Ühel hommikul kui me tööle jõudsime, nimelt koguneme alati packeri ees , olid seal neli uut inimest ja kui me vaatasime neile otsa siis me saime otseloomulikult aru, et nad on meie kaasmaalased Eestlased. Sellest lihtsalt saab aru. Meiega ühinesid Brit, Karel, Enar ja Ertti. Ka nemad on elanud siiamaani packeris. Pärast neid ei ole lisandunud ühtegi uut töötajat. Inimestest farmis veel peab ära mainima Tara ja Jamie. Nemad on 40ndates aastates paar, kes on meie supervisor’id. Alguses tegelesid nad meiega mõlemad igapäevaselt, nüüd on meiega igapäevaselt vaid Tara ning Jamie teeb omi töid. Tara on kõhna kehaehitusega tavaline kohalik naisterahvas. Ma usun, et sätituna on ta väga kena naine, aga meie paraku näeme teda ilmselt vaid siin põldude vahel tööd tehes. Ta kannab peas kas villast munamütsi või beeži lätut. Tema pikad juuksed on sätitud mütsi alla peitu alati ja tema silmi, mis on alati kaetud päikeseprillidega, ma täpselt ei mäletagi enam. Keha on kaetud päikesetähnide ja pigmendilaikudega, ülejäänut katavad särgik ja sortsid. Jalas kannab ta nööridega kulunud nahksaapaid mille äärest paistavad sokisääred. Vihmasel päeval on nende asemel kummisaapad, mis muul ajal on asetatud traktori äärenurka ja sõidavad kaasa meiega tööajal. Suitsu pahmib ta ohtrasti aga olemuselt on sõbralik, kui ta kõneleb oma kohalikus inglise keeles. Jamie , tema mees, on ropu suuga põllumees, kes armastab hirmsasti õlut juua. See on näost näha. Tugevalt habetunud , täpsemalt pika habemega , kes tegelikult on kõigest 39 aastane aga näeb välja 60. Suure õllekõhuga pikka kasvu mürakas, kes viskab ümberaugunalju alatasa. Tema teksapüksid on ikka väga määrdunud alati ja higine särk mis pingul ümber suure kõhu tundub rebenevat kohekohe. Tegelikult on ta muhe tegelane. Nendel on koer Joppa, kes on meie kõigi suur sõber. Väga energiline avokaadosöödik ja torearmas helepruun koerpoiss, kes sõidab alati Jamiega kaasas mootorrattal, traktoril ja ilmselt sõidaks ta ka jalgrattal kui vaja. Alguses Joppa tõi meile koguaeg hambus avokaadosi, et me viskaks neid ja siis ta saaks järgi joosta, aga see keelati ära, sest ta hakkas puu küljest neid ise võtma ja siin on ju iga vili arvel. No tegelikult salaja saab seda ikka veel tehtud, sest Joppa lihtsalt on nii lahe. Joppal on ka sõbranna, kellega nad elavad ühes kodus, tema nimi on Shadow. Shadow on hästi häbelik koeraproua. Tema pai küsida ei julgegi. Pelgab üldiselt ja hoiab omaette, aga nii armas ikkagi. Shadow ei käi enamasti tööl nendega kaasas vaid valvab kodus. Lisaks on veel Sisko ja Peppa. Esimene on meie igapäevakaaslane põllul. Tema on meie ülemuse Stuarti koer. Peppa on meie ülemuse venna, Mitsh’i, koer. Stu ja Mitsh on väga sarnased nägusad noored mehed, kes on u meie vanused tegelikult vaid,  ja kes mõlemad omavad avokaado farmi nagu nende isa Georg’ki. Sisko ja Peppa on ülinaljakad sellepärast, et kui me autokastis tööpõllule sõidame, siis nemad on kasti ääres kabiini lähedal kumbki omas nurgas ja jälgivad üle ääre sõitu nii, et esikäpad on kastiäärel ning kui avokaado puu oksad kasti lähedusse ulatuvad, siis nad üritavad neid näksata. See on selline nende mäng ja kui juhuslikult keegi meist on istunud nende kohale siis nad ei lõpeta enne oma siblimist, kui saavad oma kohale. See on nii naljakas alati. Siskol on veel selline komme, et ta püüab varje ja päikesejänkusi. Siinkohal meenub meie Miki Eestis, kellel on täpselt sama komme. Me teeme siskole vahel nii, et kätega tekitame varje tee peale, siis ta jookseb järgi ja tahab neid  hammustada, see on täiega naljakas. Siis tundub, et ta on ikka täiesti otu peast. Niisiis , me korjame avokaadosi. Selleks on spetsiaalsed kotid , mis asetsevad kõhu peal nagu känguru taskud. Ca 20kg on täiskott avokaadosi, siis me valame selle traktori taha pinni. Siiamaani on meie ülesandeks korjata vaid päikesekollaseid ja suuri avokaadosi, varsti hakkame strippima kõiki puid, see tundub meie jaoks palju lihtsam. See aasta nimelt on väga suur viljasaak, seetõttu kestab tööhooaeg kauem kui tavaliselt, ilmselt veebruarini. Ongi olnud probleeme sellega, et korjame liiga palju ning müüa on raske kaupmeestele. Liige kiired töölised, nagu nad ütlevad. See on palju segadust tekitanud ning meie tööpäevi on lühendatud ning töötajaid jaotatud erinevate tööde peale, mis algselt plaanis ei olnud. Niisiis,  töös on üheaegselt kaks traktorit. Mõlema traktori taga on 6 pinni.  Algselt liigutas traktorit edasi vaid supervisor. Hiljem hakkas tegema seda ka Ainar, kes nüüdseks viib juba täidetud pinnidega traktori aita, kus ta tühjendab ja asendab uutega , märgistab pinnid kleepekatega kuupäevaliselt ning toob tagasi põllule täitmiseks. Nüüdseks sõidan traktoriga vagude vahel ka mina, mis on üli äge, sest see masin on nii suur ja võimas, seal sees sõita ja ise seda juhtida on üpris lahe ja naljakas. Ainar nt sai palgakõrgendust, ta saab kõige rohkem palka meie töölistest kuna tal on kõige suurem vastutus. Lisaks traktorile oleme me teinud tööd ka cherrypicker’il. See on selline kollane kopaga masin. Sina seisad kopa sees ja liigutad ennast kõrgel puude kohal, et kätte saada ülal asuvad viljad. Oli päevi, kus ma töötasingi vaid sellel masinal. Selle kopa küljes on suur kott, kuhu sisse korjad kõik viljad ja siis tühjendad masinaga need murule pinni, mille supervisor ära viib. Cherrypickeri küljes on viljakott nii suur, et u kaks ja pool täis kotti täidab ära kogu pinni. Masinat juhid jalgadega pedaalidest. Üks pedaal liigutab üles-alla, teine paremale vasakule ning kopa osa veel eraldi erinevas suunas, et saaks ka puu sissepoole liikuda. Ükskord jäi avokaado pedaali vahele kinni ning kopp hakkas taevapoole liikuma ja ma ei saanud seda pidama ning ma ei teadnud, milles värk on ning tundus et see tõuseb niikaua kuni läheb katki ja kukub küljest ära, olin valmis juba puust kinni võtma ja end sinna rippu laskma, tagantjärgi päris naljakas. Nagu ka siis kui avokaado jäi kinni teise pedaali vahele ja kopp hakkas kiirelt pöörlema vasakule paremale, siis ma  lendlesin seal taeva all ja päris kuri olin, sest see ei tahtnud pidama jääda.  Lisaks korjame kõrgel asuvaid vilju ka redelitega, mis on kõige nõmedam töö. Need redelid on nii rasked ja väga ebaturvalised. Avokaado ise ei maitse eriti enam meile. Alguses ei maitsenud üldse, kuna me ei olnud söönud seda ja tundub imelik plöga, kuid kuna see on kasulik vili, siis ikka panime seda salatisse või sõime vahel puust otse kui leidsime küpse vilja aga nüüd  on nendest ikka päris kõriauguni. Köögikapil meil neist puudust ei tule. Itaalia poisid söövad seda saia peale määrdena ja panevad pipart soola peale, kiidavad väga. Peale koerte on meil siin põldude vahel igasugu muid tegelasi. Konnad, keda võib kohata isegi kõrgel avokaado peal istumas. Seal on sellised erkrohelised nagu mängukonnad, keda meie isiklikult polegi kohanud, vaid halle eestimaiseid tavalisi. Tara on rääkinud, et mõnedel konnadel on kombeks pritsida kaitseks mingit asja, mis pidi kipitama ajama, kui paned käe lähedale aga mürgised siinkandis nad ei ole. Olevat isegi mõned endised töötajad suudelnud konna suule. Vahel võib vedeleda kas rebase või kassi raibe kuskil puu vahel ja siis Joppal ning Siskol on komme seal sees püherdada ja see hais millised nad pärast välja on näinud ning keegi ei taha neid paitada enam. Ämblikuid on erisorte . Nende võrgud, mis põimitu avokaado okste vahele on tihtipeale nagu multifilmis, sellised selgejoonelised kindlad võrgud, millesse püütud mõni kärbes või putukas. Väikseid heintest punutud linnupesi leidub peaaegu igas reas, vahel on seal ka tillukesed munad sees või pojad, kes siutsuvad tasasel häälel. Kõige esimesel päeval kui me töötasime, nägin ma metsaääres tigersnake’i. Siis ma muidugi ei teadnud, mis madu see on. Julgel sammul astusin metsa ja ükshetk seisin silmitsi väga paksu ja kollasesäbrulise pika maoga, kes oli end kenasti kerra tõmmanud ja pikutas seal, kangestusin korra ja vaatasin temaga tõtt, kui ta keele suust sisisedes välja ajas ja mille peale ma kisades metsast välja jooksin. Selliseid tegelasi olen varem kohanud vaid loomaaias, täiesti uskumatu, et see oligi päris madu ja tegelikult väga väga ohtlik. Jamie pärast ütles, kui kirjeldasin, et see oli tigersnake ja ta üritas teda leida hilje, et suure oksaga ära tappa, aga madu ilmselt oli ära läinud, siis kui ma kisades jooksin. Siin tasub iga madu karta ja kui peaks ta ründama, sis tuleb kiiresti haiglasse saada. Ükskord oli meil suur mao häire tööajal. Nimelt Jamie ja Tara poeg, kes ka tuli tööle farmi, oli näinud suurt madu meie põldude vahel ja vahetus läheduses liikuvat meie suunas, kus me parasjagu töötasime, siis meid kutsuti kokku ja hoiatati, et peame liikuma teineteise läheduses ja trampima jalgadega. Ühes traktoris mängib enamasti ka raadio, mis on hea müra tekitaja ja loomulikult ka traktoripõrin . Tol päeval  olime kõik  hirmunud ja väga hull oli oma jalgadega astuda põõsastes  ning murul. Ettevaatlik peab olema koguaeg. Ühel hommikul teatas ülemus, et kui me peaksime madu nägema, siis mitte mingil juhul ei tohi me hakata teda ründama. Nimelt Ertti ja Enar olid näinud ning üritasid teda ära tappa :D aga meil on see rangelt keelatud, kuna me tegelikult ei tea kuidas seda täpselt teha ning seetõttu võib asi hoopis õnnetult lõppeda ning tööandja peab vastutama selle eest, kui kellegagi peaks juhtuma midagi. Lisaks on palju tigusid lehtede ja avokaadode küljes. Vahel haarad vilja, mille küljes tigu ning pigistad ta katki kogemat käega, see on nii rõve. Ja igasugu muid putukmutuktegelasi. Kärbseid on siin hullumoodi nagu Eestis sääski. See on nii närvesööv vahel. Lõunapausid on meil seal samas põlluvahel ja siis nad lendlevad meie söökidele ja meie higistele kehadele ja nii kurjaks teevad meid. Üks paus on ka hommikupoole, siinmail smoko. Sel ajal me  Ainariga tavaliselt sööme müslibatooni. Viljapuude vahel on mesilastarud nagu nuhtlused. Meelõhn, mis sealt ninna hõngub on muidugi ülihea aga need sutsakad, mis siin saadud, ei ole väga head . Mina ei ole kordagi saanud nõelata veel õnneks. Ainar sai ükskord kõrva ja siis teinekord sõrme, aga õnneks ta pole allergiline selle vastu ja kõik möödus ruttu. Karelil näiteks oli üks jalg topeltpaks ja paistes, et ta sai vaba päeva. Järgmine kord sai kätte nõelata, mis ka topeltpaksuks paistetas, aga allergiatablett aitas selle vastu.  Tõnu sai nõelata ükskord otsaette ja midagi ei juhtunud, va järgmine hommik tuli tööle ja üks silm oli täiesti kinni. Jamie on väga allergiline ning korduvalt ka nõelata saanud, tema peab lausa haiglasse minema pärast nõelata saamist, ka tema on tulnud kinnise silmaga tööle. Nimedega on meil siin kõvasti nalja saanud. Nimelt nende hääldamine on kohalike jaoks ülikeeruline. Tõnu nt on juba meie endigi jaoks Toni. Elo on Ella. Ainarile ja mulle sai vahepeal nimedeks Robert ja Helga :D aga üks Rob meil juba on . Meie nimed ikkagi õpiti pähe, kuigi olen ma endiselt aegajalt Endrik. Enam ei viitsi parandada kaa, mis seal ikka.  Tean nii mõnelgi tüdrukul poisi nime või vastupidi. Oma tütre nimeks küll Endrik ei paneks muidu.. Päike on siin väga kuum ja põletav. Päikesekreemi kulub ohtralt. Päevitus on meil nii ebanormaalne kui olla saab. Pikkade riietega tööl olla kuumal päeval lihtsalt on liiga piin ja kõik lühikesed riided on selga päevitunud. Rannariietes on keha lipilapiline ja triibu-laiguline, kõik sokid ja särgid.. On ka päevi, kus sajab  ja me töötame vihmaga, siis on tõesti külm ja paha. Üldse on ilm siin imelik veel. Ööd on väga jahedad, päeval põletavalt kuum. Õhtul läheb varakult pimedaks. Aga see on ilmselt vaid seetõttu, et pole veel saabunud suvi.  Vett joomiseks saame me vihmaveetünnidest ja seda kulub soojal päeval hulgi. Pärast tööd kohtuvad kõik packeris ja parim tegevus on siis tammis ujumine. Vahel hüppame otse tööriietega sügavale vette. Hea karastus pärast palavat tööpäeva. Siis asume me kolmekesi  oma Wattle poole pesema ja süüa tegema. Enne veel kui päike loojub..

Elu keset metsa

...

"Bridgetown Blues"

...

Majakene metsa sees

Meie maja asub 10km kaugusel Pembertonist. Keset kauget metsa. Meie maja nimi on Wattl’e. Igal metsamajakesel siin on oma nimi. Meie majas on kolm magamistuba, köök, elutuba ja vannituba ja väike terrass. Viimane on maja ees esimene asi, mida me läbime sisenedes. Seal on armas vana keraamiline pink, mille kõrval suur puukast täis küttepuid. Teiselpool terrassil on laud ja paar tooli. Kõige keskel asub uks, mis viib tuppa. Ukse kõrval pikutavad osad meie jalanõud, vahel ka kollane vihmavari avali, mis pärast vihmast päeva kuivama jäetud. Terrassi äärel võib-olla kuivamas mõned riided, mis töölt tulles sinna asetatud. Tuppa astudes ootab esimesena ees elutuba, mille põrandal lebab kaks vanamoodsat diivanit, millel padjad juba veidi päevi näinud. Otse nende vastas vaatab otsa televiisor, mis pole kõige uhkemat laadi aga vahel pärast tööd lõbustab ta meid oma saadetega ja meile on sellest küll. Selle kõrval laiutavad kaminakivid seinal, mis ümbritsevad kaminaahju oma tumeda müüriga. Tuld tehes on tuba soe ja hubane. Puude praksumine meenutab päris kodu ahju, isegi kaminauks kriiksub tuttavlikult. Veidi tossu ajab sisse aga hubane ikkagi. Kui paar päeva pole köetud siis õhk on üsna rõske. Seal me istume tavaliselt fliistekid üll. Diivanilaual seltsiks tee või veinitass. Esmaspäeva  ja teisipäeva õhtud on minu päralt selles toas, siis ma vaatan Austraalia x-factorit, mida vanasti sai neti vahendusel jälgitud, nüüd aga otse live’is sellel samal maal. Veider. Elutoast viib edasi kaks ust. Esimene on Ivo ja Triinu tuba. See on magamistubadest kõige suurem. Sealt edasi koridorist viib kööki. See on suur ruum, mida täidab keskelt suur köögilaud, ümber kuus tooli, mis algul jagusid kõigile kuid nüüd on meid majas kokku seitse.( Meiega on liitunud Manuel) Gaasipliiti kaitseb ümbert peaaegu samasugune müür nagu kaminatki. Kraanikausist mõlemal pool on tööpinda kõigi jaoks ning riiulid seintel hoiavad enda peal meie toidu asju ja sööginõusi, lisaks suur külmutuskapp, mille me oleme omavahel ära jaotanud. Pärast tööpäeva on köögis palju sagimist, kuna kõik tahavad kiirelt maitsvad road valmis saada, et tööst väsinud tühja kõhtu täita. Köögi kõrval on veel üks magamistuba, kus elavad Elo, Heidi ja Manuel. Tegelikult on selles toas lausa kuus voodikohta. Edasi viib väiksesse esikusse, milles seisavad valvel kaks valget riiulitega kappi. Ühes neist on erinevad majapidamisvahendid, teises voodipesud. Põrandat katab vana kandiline ja kulunud õlevaip. Selles majaosas on kolm ust. Üks viib vannituppa. Selle uks kriiksub kohutavalt nagu vana laudauks, mis õlitamata ja roostes. Vannitoas on väike duššinurk ja wc-pott. Hommikuti käib kõva võistlus selle ruumi pärast, vahel ka pärast tööpäeva. Põrandal on külmad kahhelkivid ja kraanikausi kohal väike aknake, mis lahti ei käi ja klaas on läbipaistmatu tuhm. Selle all seinal väike riiulike, millel püstipäi töövalmis alati meie hambaharjad. Nurgas väike kapike, kus kreemitopsid reas. Igivana peeglike seinapeal, kes pärast tööpäeva kunagi ei taha sulle öelda, et sa oled kõige kaunim maailmas. Selle ruumi vastas viib uks meie tuppa. See on pisike aga armas siiski meile. Kollased seinad siniste liistudega. Meie tuba on ainuke, kus on peegel, peale vannitoa. Voodi kõrval seisab vanaemanäoline nõukaaegne peeglikapp. Kokku seitse sahtlit, kus me hoiame osa tavaari oma segasumasuvilast. Voodi on meil tegelikult narivoodi, mis on veidi kummaline, sest alumine voodiosa on kahekohaline suur voodi ja ülal ühe inimese voodi, see on meil riidekapi eest. Ühes seinas on väike aknake, mis käib väga keeruliselt lahti-kinni, aga Ainar on juba ekspert sellel alal. Helesinised kardinad, mis öösiti kuuvalgust katavad , on üsna pleekinud juba. Akna all on väike tumbake, mille me soetasime ühest vanakraami poest 6$ eest. Saladuskatte all võib öelda, et see on tegelikult meie musta pesu panipaik. See on selline puust tumbake, mida katab värviline kate ja see sobib siia väga hästi. Selle kõrval nõjatub end vastu seina kitarr, mille ma omandasin endale packerist. See on majake kus elavad meie farmi töötajad, kellel pole kuskil mujal elada ja see kitarr oli sinna jäänud ilmselt kellegist kunagi ammu ja ma laenasin selle määramata ajaks endale.  Nurgas elektriradiaator, mida meil varsti enam vaja ei lähe. Peeglikapi kõrval seinal on maal, mille ma tegin ühel päeval kui ma ostsin endale postkontorist kunstitarbeid. Sellel on elupuu. Põrandal on veel üks pilt, aga see on maalitud šokolaadikarbi kaanele ja seal on känguru ja see pole üldse ilus. Peeglikapil on igasugu asju. Keset kõike puukorvis kuivatatud lilleõied ja alustassil juba sulanud lõhnaküünal ning viirukialus. Ka Mircy on meiega kaasas. Enamuse oma ajast on ta veetnud just peeglikapil ja ta ajab koguaeg tuba sassi. Põrand on meil selline huvitav. Nimelt päevavalgusel on näha põrandavahedest maja alla murule. Aga meile ikkagi meeldib meie tuba. Vannitoa ukse ja meie toa ukse vahel on uks mis viib samuti õue. Meie majal on kaks õue ust, aga sellest uksest väljudes on vaid väike kolmeastmeline trepp. See uks on väga loomasõbralik. Selle alumine äär on niipalju maast kõrgemal, et meid külastavad iga päev kekod. Tegelikult on nad ju armsad tegelased, aga vahel ehmatavad meid kui nad salaja hiilivad kapi all või pliidi ääres. Mõned neist kellel pole saba on selle ilmselt kuskile kapi alla jätnud. Koduloomi on meil veel. Üks mikihiir, kes on tegelikult päris hiir ja nii osav, et lõksust pistab vabalt juustu nahka, ilma et varvaski alla jääks. Mõned kurjad prussakad on ka liikvel vahel. Õues on meie kasutada ka barbecue katusealune, kus saab head liha küpsetada. Õues kohtame me alatihti Matildat. Matilda on maailma armas väike kutsutüdruk, kes on ülisõbralik nihveridis ja tal on kaks sõpra , kelle nimesid ma ei mäleta enam. Veidi suuremad kutsud, kes on sama sõbralikud ja vahvad ja alati meid tervitamas. Nad kõik elavad siin lähedal majades. Enamasti kohtab neid pesumaja juures. Pesumaja on siit mõned sammud eemal. See on väike puust majake, kus on kaks suurt pesumasinat ja üks kuivatusmasin. See on kasutamiseks kõikide majade vahel. Meie majaga kokku on siin kuus samasugust majakest, kuid kõikides nendes ei ela alaliselt inimesed. Pesumaja ääres õues on õlgedest punutud tugitool, mille Ainar sinna viis ja me käime seal vahel internetis , mille ühenduse me smuugeldasime majaomanikult salaja. Siinpool pesumaja on liivaplats kus saab võrku mängida. Pesumaja ümbruses niidavad muru oma suurte hammastega kaks muhedat ja tugevat hobusepoissi. Nad on nii sõbralikud ja ägedad. Siis kui me lähme sinna, kappavad nad eemalt juba vastu ja paluvad patsutust ning midagi hamba alla. Ükskord me andsime neile kartulikrõpsu. Hobustel on kolm sõpra, kellega nad öösiti ühes aias uinuvad. Need on kolm kitsekest, kes on nagu truud koerad. Juba eemalt nad liputavad saba ja isegi rohtu mäludes nende suud jäävad paigale ning nad ootavad sügamist ja lihtsalt seltsi. Muidugi ei ütle nad ära ühest suurest peotäiest rohelisest murust. Ühel neist on peas ainult üks sarv ja me panime talle nimeks Ükssarv. Ta on nagu muinasjututegelane. Need kitsed on tegelikult natuke totunäoga aga nad on nii toredad ja teevad meele rõõmsaks oma tobenaljaka ilmega, millega nad sulle otsa vaatavad. Nii muretud ja vahvad. Just selline see eluke siin olla saabki, kui see on keset metsa. Tegelikult väga lihtne. Linnud teavad ja puud teavad..
 

Elu pärast Perth’i

Täna on 11. November. Möödunud on 29 päeva ajast, mil me lahkusime Perth’ist. Tahan kirjutada nüüd kõigest, mis vahepeal juhtunud on. Te võite ju mõelda, et 29 päeva ei ole palju päevi, aga tegelikult just niipalju päevi võib tunduda nagu mitu kuud, kui sa kulged võõral maal. Vahel võib-olla ei saagi päriselt aru kus sa oled või mis toimub. See saab juhtuda just siis kui sa seisad keset seda suurt loodust ja ükshetk tekib mõttesse küsimus: Kas see oli känguru , keda ma just nägin? Miks ta on? Nii imelik ju on ta. Kuidas see lind saab lendu tõusta sellelt samalt puult ,mille all ma istun, kui ta on pärit sellest raamatust, mis ma kord lapsena lugesin. Mängult ta oligi olemas. Kas ma olen päriselt või mängult? Keset neid mõtteid kostab hääl mu kõrvalt: „Hedvig, lähme nüüd edasi..“ Ja mu käest haarab mu kõige armsam inimene ja parim sõber. See ainuke hetkel. Siis ma tõstan pea ja vaatan üles tema poole. Ta silmis on heasüdamlik pilk ja suul muhe naeratus ning käsi soe. Sellel hetkel ma saan alati aru, et ma olen päriselt. Et me oleme päriselt. Ja me oleme tegelikult Eestimaalt. Tegelikult oleme me nii siin kui sealpool silmapiiri. Meie kingatallad kulutavad küll seda maapinda siin aga mõtted rändavad omavoliliselt vahel päris kodu trepile ja avavad ukse ja teavad täpselt kuidas kõik seal on. Kõik on päriselt. Kõik on just täpselt nii nagu sa tahad. Mina tahan, et meie lugu oleks natuke ka Eestimaal. Seepärast me kirjutame. Me kirjutame koju, et reisida koos..

Head aega Perth! Tere Bunbury, Donnybrook,Manjimup, Pemberton!

Tõmbasime viimased lukud kinni oma punnis kohvritel ja ütlesime head aega Billabongile. Nii hea oli asuda teele. Sõit rongiga kestis kuskil 3 tundi. Rong oli mõnus avar ja puhas. Aknast välja oli kena vaade, kui meist möödus ilusa loodusega põld ja mets ja maa, mida valvasid koduloomad aasal ja karjamaal. Ilus rohelus, mis värvus triipudena kirevaks maastikupildiks istanduste ja metsamajakestega. Põllud tõmbasid pikad vaod kontrastiks ning lilled ja pisikesed põõsad kui mummud ja tupsud, mis andsid erksust  sellele mägisele maale, millele sammal vaiba kattis. See oli nagu kaunis liikuv looduse kunstiteos, mis värskendas hinge oma lihtsuse ja loomulikkusega. Rong viis meid lõpuks Bunbury’sse. Astusime peatusesse väikeses linnas, mida vihm oli juba mõnda aega kastnud. Õues oli jahe. Kõige jahedam ilmselt meie reisipäevadest. Rongijaam oli kõle ja vaikne. Üksikud inimesed ootuses ja teel kuhugi. Silmasime samast rongist väljumas kahte poissi, keda me mäletasime Perth’i ajast kui veetsime tunde tööbüroos. Me teadsime, et nad on eestlased. Mõtlesime endamisi, et kuhu nad on teel. Ehk nad leidsid ka töö endale ja olid teel kuhugi farmi nagu meiegi. Me ei teadnud seda ja tundus, et nad olid ootamas bussi, et edasi liikuda. Kuid juba varsti sebisid nad ringi rongijaama läheduses ja kui nad meist möödusid, siis me teretasime . Ka nemad teadsid, et me oleme eestlased ja see oli see hetk, kus oli õige aeg käed ühendada. Väike võõras linn, millest keegi midagi ei teadnud. Nüüd olime meie , neli eestlast, need võõrad seal, kes otsisid oma kohta. Saagem tuttavaks: Tõnu ja Kaarel!  Bunbury’s on kaks packbackeri hostelit. Me otsustasime leida endale öömajad  kusagil seal ja seltsis ikka segasem.  Me peatusime Dolphin’s Retreat’is. Vastuvõtt avanes seal alles kella neljast, kuid oli alles keskpäev ja me jäime sinna telekatuppa ootama. Sealsed elanikud asusid meid kohe kõnetama ja uurima meie teekonna kohta. Teise hostelisse olid poisid helistanud ja sealsed toad olid kõik kinni. Istusime seal ja vaatasime televiisorit ja ootasime. Varsti helistas meile Elo, kellega me pidimegi kohtuma Bunbury’s, kuna ta plaanis endale autot osta, et siis koos meie uude töökohta teele asuda. Varsti kohtusime me esimest korda Elo’ga. Muljetasime seal mõnda aega ja tegime plaane, millest üks oli rentida auto, et oleks lihtsam asju ajada. Kaarel ja Tõnu jäid meie kohvritega sinna hostelisse ootama ja meie kolmekesi läksime autorendi kohta otsima. See oli laupäev ja siinsetes väikelinnades suletakse väga varakult kõik paigad. Siis kui olukord tundus juba lootusetu, leidsime ühe paiga, kus saime rentida auto. See oli ainuke auto, mis järgi oli. Toyota Yaris hõbehall .Müüa hoiatas meid kängurute eest, et oleksime ettevaatlikud hämaras sõites, kuna nii kui päike loojub hakkavad need hüplevad tegelased teedel liikuma. Kuna meie Ainariga ei olnud näinud ühtegi kängurut siiamaani, siis tundus see hoiatus imelik.. Vahepeal helistasime poistele, et teatada, et me saime auto ja et oleme tagasiteel hostelisse. Tuli välja , et poisid ei saanud peatuda enam seal, kuna kohad olid täis ja võõrad ei tohtinud seal niisama istuda ja oodata. Nad olid juba lahkunud sealt koos meie kohvritega ja ootasid meid kuskil seal läheduses pargis. Me olime nii tänulikud neile, et nad võtsid kaasa meie kohvrid, sest vihma sadas ja nendel endal oli kaks kohvrit pluss kotid ja lisaks siis veel meie paksud kohvrid. Kiirustasime ruttu sinna. Kuigi poistel oli esmalt plaan jääda ikkagi Bunbury’sse, liitusid nad meiega meie teel, sest me mõtlesime kohe, et kus nad ikka niimoodi jäävad kui öömaja ei olnud nagunii kuskil. Me asusime teele Donnybrook’i, kus oli Elo hetke elukoht. Sõit meie väikses rendiautos kulges väga naljakalt. Meid oli viis inimest pluss hiigelkohvrid ja kotid. Auto oli otseses mõttes punnis asjadest ja inimestest, tundus et auto käib sõites vastu maad oma selle raskusega. Niimoodi me siis asusime teele. Veetsime selle öö Donnybrook’is ühes majakeses, mis oli tegelikult nagu suur kuur, mis oli elamuks tehtud. Neid elas seal päris mitu inimest ja kohad leiti meilegi. Olime tänulikud öömaja eest. Hommikul asusime varakult teele ühte talusse autot vaatama, mida Elo osta plaanis. See sõit oli natuke avaram, kuna saime kohvrid ajutiselt maha jätta. Me sõitsime ühte külla metsa sees, kus oli väike majake. See maja oli samuti nagu suur kuur, kus elu sees. Aias oli paar linnupuuri kus papakoid sädistasid. Valvuriks koer, kes kohe häält tõstis kui natukenegi lähenesid. Majast paremal asus garaaž, mille ees ootas meid naine, kes nägi välja tõeline maa naine sõna otseses mõttes. Tema väljaveninud plekilised püksid rippusid põlvede kohal väljaveninuna. Kakaporised kummikud pükste peale tõmmatud. Hääl oli tal käre, millele andis selgituse suitsukoni, mis tal koguaeg hambus oli. Kammimata juuksed lehvisid veidi takkudena ära kantud dressipluusil. Kõnes, mis väljus tema suult koos suitsutossuga,  oli tugev kohalik aksent, mis arusaamise veidi keeruliseks tegi. Aga ta oli sõbraliku moega. Garaaži ees puu küljes oli keti otsas väike vasikas, kes võttis meid sõbralikult vastu, kui me lähenesime. Emal aia taga põllul määgisid lambad armukadedalt, kui me vasika kõrvataguseid sügasime. Auto, mida Elo osta plaanis, oli juba proovisõidul ühe teise soovijaga. Ootasime tema tagasitulekut, et ka autot katsetada, pöialt hoides, et too soovija loobub sellest autost siiski. Seda ta tegigi. Läksime proovisõidule. Auto oli vana ront ja ligadilogadi. Üks aken ei liikunud, mis oli osaliselt praokil. Autoistmed olid väga määrdunud ning väga ühte nägu tema peremehega. Kuid tehing sai tehtud siiski. Ford Firemont, ebaühtlane sininehall, osaliselt üle värvitud. Hind oli 1100$. Asusime teele autorendi asutusse, et tagastada võõras auto. Meie Eloga sõitsime värskelt soetatud masinaga, poisid juhatasid meile teed rendiautol. Teepeal jäid meist Bunbury’sse maha Tõnu ja Kaarel. Jõudsime õigeks ajaks tagastada auto rendimajja. Läksime kolmekesi tagasi Donnybrook’i, et võtta oma kohvrid ja et Elo saaks head aega jätta oma sõpradega seal. Ja me asusime teele Pembertoni. Me sõitsime läbi ka Manjimup’ist, millest edaspidi veel juttu tuleb. See koht on u 30 km meie elukohast. Enne käisime läbi ka oma tööpaigast. Avokaado istandusest, mis on imeilusa loodusega farm. Seal ootas meid meie otsese ülemuse vend, kellega me vestlesime ja panime paika esimese tööaja. Nimelt meie päris ülemus oli tol hetkel pulmareisil. Sealt edasi kuskil 5 km ootas meid metsa sees meie uus koduke. Väike majake nimega Wattle, kus mõned tunnid varem enne meid olid juba end sisse seadmas Triin, Heidi ja Ivo. Kaminas praksumas tuli ja meid ootamas meie päris oma tuba..

Elu Billabongis 2.osa

…

Tolsamal õhtul istusime Sweni ja Ainariga basseini ääres. Otsisime korterikuulutusi, et meile kolmele mõnus pesa leida ja limpsisime Vana Tallinnat, mis Ainaril oli Eestist kaasa võetud ja veel alles. Nagu Sweni tuleku puhul või nii. Nüüd olime me kolmekesi. Uuel hommikul läks Ainar teist päeva tööle Perth Royal Show’d kokku kolima. Meie Sweniga läksime Aussijob’i tööjahile. Swen läks ruttu ära, kuna tööd, mis välja kuulutati ei olnud temale vastavad ja ma jäin üksi sinna päris pikaks ajaks. Seal ongi nii, et vahel peab ootama tunde, kuna tööotsijaid on nii palju.

Linnapeal vol. 1

Meil Ainariga oli intervjuu juba tehtud seal ja ootasin, et saaks vestelda konkreetse töö asjus. Üksi tööle saada on sealtkaudu väga lihtne, aga kahekesi raskem ja kolmekesi veelgi raskem. Nimelt Aussijob’i töökuulutused on suunatud enamjaolt farmitööle just ja kui ma võtaksin vastu üksiku töö sealtkaudu, see tähendaks et  ma järgmised mitu kuud veedan üksi kuskil tundmatuses keset võõrast küla ja farmi, see aga polnud ju meie eesmärk, et oleme lõpuks kõik Austraalias küll aga igaüks eri paigus. Mingi hetk loobusin ootamisest ja läksin tagasi hostelisse, et netiteel töökuulutusi uurida. Tol päeval oli meie tuppa kolinud uus poiss ja kui ma olin mõnda aega seal omi asju ajanud, tuli ta minuga vestlema. Olime mõnda aega vestelnud kui selgus et noormees on eestlane hoopis.

Tema teadis, et mina olen eestlane, kuna ma helistasin Ainarile vahepeal. Mikk oli tolle noormehe nimi ja ta tõmbas mind hästi haneks minuga inglise keeles vesteldes, see oli päris naljakas. Niisiis, kuna ta oli uus ja samuti tööotsingul, seadsime sammud koos Aussijob’i tagasi. Seal oodates tutvusime veel ühe eestlasega. Triinuga. Ja me ootasime seal kolmekesi üle kahe tunni, kuid ei läinud õnneks ja me läksime hostelisse tagasi. Ainar lõpetas kell neli õhtul töö. Oligi päris tore olemine meil seal, kuna meie ruumi ei olnud tulnud juurde kedagi uut, vaid mina, Ainar ja Swen ja nüüd oli toa teises osas ka Mikk. Eestlasi küll ja küll (: Veetsime seal mõnusalt aega. Üks prantslane, kes teises toa osas elutses, temalt laenasime kitarri ja tinistasime seda seal Sweniga. Aegajalt hoidsime kordamööda kõik silma peal korteri- ja töökuulutustel. Keset mõnusat olemist sadas meie tuppa ükshetk mingi kahtlane mees, kes oli üleni must tolmune ja higine, suurte juustega ja väga veider kõhnake ning tal oli suur kott. Isegi natuke hirmus oli ta. Liiga palju rõõmustasime, et meie neljandasse voodisse kedagi ei tule, see koht oligi selle tegelase oma. Suunurgad vajusid ikka väga kaardu allapoole, kui ta end sisse seadis minu ja Ainari nari allolevasse voodisse. Me panime talle nimeks Nukitsamees. Tema pulstunud juuksetuusti all võisid isegi väiksed sarved kasvada. Kõigele lisaks ta köhis nagu hull ja me kartsime, et me saame temalt tuberkuloosi ja ta suitsetas hirmsasti, rõdul muidugi. Nuki oli vähemalt niipalju normaalne, et kui ta oli oma koti maha pannud ja voodi omaks võtnud, läks ta pesema. Magama minnes muidugi poisid ei suutnud oma fantaasiat ohjeldada. Nimelt meie narivoodi oli seinast eemal veidi ja teooria oli selline, et see on sellepärast, et Nukil mahuksid sarved üle voodiääre. Ta karistas meid meie naermise eest, köhides enne magamajäämist oma jõhkrat tuberkuloosiköha. Tegelikult oli mul temast isegi natuke kahju. Hommikul ta ärkas vara ja läks tööle ja kui ta voodist püsti tõusis, siis ta oli täpselt nii pikk kui meie ülemine narivoodi ja kui ma siis silmad avasin, siis Nuki vaatas mulle täpselt otsa ja ma tõmbasin ruttu teki üle pea. See oli meie viimane öö selles toas ja me ei näinud Nukit enam kunagi. Varakult läksime jälle Miku ja Sweniga Aussijob’i. Sellel hommikul kolisime me Sweniga üle uude tuppa meie kõigi kolme asjad, Ainar oli juba tööle läinud. Mikk jäi elama meie vanasse tuppa. Taaskord sai Aussijob’is tunde veeta, ka Triin oli tulnud uuele katsele. Keskpäeval helistas mulle Ainar, et ta lõpetab juba töö ja hakkab varsti rongiga tagasi sõitma.

Linnapeal vol. 2

Olin Mikuga vahepeal taas kokku saanud ja Me jalutasime Ainarile vastu, põikasime veel läbi kohalikust raamatukogust. Sellel päeval läksime me koos Ainariga tagasi Aussijob’i ja me saime lõpuks jutule. Nina, kes seal töötas, mainis ära ka selle, et ta on märganud, et me oleme seal nii koos, kui mina üksi mitu päeva oodanud ja ta võtab meid kindlasti täna jutule. Pärast seda ootasime kindlasti veel kuskil tunni ja me saime vestlema konkreetse töö asjus. Nina arvas, et me oleksime ideaalne paar kuskil farmis töötama nii, et mina oleksin maja- ja lapsehoidja ning Ainar töötaks põllul suurte masinatega. Ta andis meile kaasa vormi ja palus, et me homseks hommikuks saadaksime talle korrektselt täidetud cv-d, see tähendas juba seda, et me oleme tööootejärjekorras esimesed. Nimelt paarile mõeldud töö. Ja ta palus, et me tuleksime tagasi neljapäeval, kuna tol kolmapäeval oli Aussijob suletud. Me olime kolmekesi arutanud seda, et võimalik, et töö viib meid kolme lahku mõneks ajaks, kuna kolmele leida oli raske ning Swen pigem eelistas linna kui maatööd. Samal päeval sai Swen tuttava kaudu tööpakkumise Darwinisse automehaanikuks. Enne kõike seda olime me saanud juba ka korteri pakkumise, kuid nüüd olid plaanid kõik muutunud. Swen ostis juba ülehomseks lennupileti Darwinisse ja meie jäime lootma Nina peale, et ehk tal on juba neljapäeval meile midagi pakkuda ja me saame Perthist  ära sõita. Seega otsustasime veel peatuda Billabongis. Tol õhtupoolikul olime rõõmsad, et üks meist oli saanud töö ja meil kahel oli ka juba lootust, samas oli kahju, et meie teed mõneks ajaks lahku viivad. Muideks need kolm päeva kui Ainar töötas, 18h eest kokku teenis ta 360$. Hakkasime oma cv-si vormistama ja Ainar leidis ühe kuulutuse netis, kus otsitakse kahte eestlast avokaado istandusse. See oli Eesti tüdruku kuulutus. Kuna see oli üleval olnud juba 2 h siis olime kindlad, et see töö on juba läinud, kuid me ikkagi saatsime Elole kirja, et oleksime huvitatud. Saime ka kirja vastu. Selgus, et Elo on ka Lääne-Virumaalt. Pidime üle helistama järgmisel päeval. Selles toas olid meie toanaabriteks Iirlasest paarike, väga rahulik ja normaalne elu oli sel ajal, kuid sealt toast pidime me ka üsna pea ümber kolima. Oli jäänud veel üks päev seal toas. See oli vaba päev meie kõigi kolme jaoks. Swen oli töö saanud juba ja meil oli põhimõtteliselt kaks asja soolas, aga kuna Aussijob oli kinni sel kolmapäeval, siis me otsustasime koos ühe mõnusa päeva veeta, tööotsimine oli väga väsitav ja pingeline aeg. Asjaajamine oli juba mõnda aega meil netis kergem, kuna Aints häkkis ühe interneti  parooli meile ja me saime mitu päeva mõnusalt netti kasutada. Enne seda kasutasime me oma netipulka nii, et jagasime seda kahearvuti vahel ja pilte vaadata ei saanud, kuna nii oli soodsam säästa. Me alustasime oma päeva sellega, et jalutsaime Nõiamütsi ja tõime ära sealt meile saabunud posti, kus olid meie tax file numbrid sees. Päev oli päikseline ja heatujuline. Olime saanud Elolt kõne, et töö on meie ja me kõik olime nii rõõmsad, sest me olime saanud tööle, selline vabastav  tunne. Me läksime randa. See oli uus rand. Sõitsime sinna bussiga kuskil 45 minutit. Sweni jaoks oli see esimene rannaskäik siin olles ja kuigi meie olime juba India ookeani külastanud, olime me taaskord vaimustuses kõigest. Lained olid seekord veelgi suuremad, nendes hullata oli mõnus. Pikutasime seal tekil mõnusasti ja nautisime sooja päikest ja randa. Läksin jalutama ükshetk mööda mereäärt, lihtsalt vaatasin suurt sinist vett ja uurisin teokarpe liival. Aegajalt naersin omaette, lausa piinlik oli kohati nõnda omaette naerda. Ma lihtsalt olin nii õnnelik ja tundus uskumatu, et see kõik juhtub päriselt. Armusin nendesse lainetesse. Selline joovastus, kui ükshetk tõi mind maapeale tagasi terav sireen, mis lõikas kõrvust läbi. Ehmusin korraks, samas olin nii põnevil, sest ma teadsin, mis heli see on, jälgides inimesi, kes veest välja tormasid. See oli hai häire. Ma jooksin nii kiiresti kui jaksasin, tembeldades oma väikseid jalajälgi valgesse liiva. Mitte, et ma kartnud oleksin, ma olin nii põnevil, et tahtsin kohe poiste juurde jõuda, et siis koos muljetada, et mis edasi saab. See tundub ilmselt natuke tobe lugeja jaoks, et miks me elevil olime, kui oli oht. Aga no me olime nii elevil, sest selline asi ju juhtus ka tavaliselt ainult filmis. Üks vetelpäästjate paat triivis kohe ohtlikku vette uurima miskit. Taevakohal lendas lennuk, kust oligi tulnud teade hai olemasolu kohta. See oli haivalve lennuk. Me suunasime oma pilgud ookeanile lootuses näha haiuime piilumas veest välja, isegi kujutasime erinevaid asju vees haiuimena. Aga me tegelikult ei näinud seda. Kaugel eemal paremal ookeanis sulpsamas küll nägime kolme delfiini. Nad olid väga kaugel aga ma vaimusilmas kujutasin ette neid, millised nad lähedal oleksid. Võimalik, et ma isegi kujutasin ette, et meie oleme need kolm delfiini. Niisiis, melu kestis. Sireen undas. Mõningased uljaspead ronisid vette, mille peale vetelpäästja onud väga kurjalt oma valjuhääldist hõikasid ja sõnelesid. Kuulsime ühe vetelpäästja käest, et rand suletakse vähemalt tunniks ajaks. Suur osa inimesi oli lahkunud, meie olelesime seal ikka ja olime endiselt elu põnevil ja kooskõlastasime end toimunuga. Posid jäid lebama tekile, mina läksin jalutama , seekord suunaga teisele poole. See sireen peas hakkas juba küll ajudele aga tegelesin oma teokarbiuuringuga. Ükshetk kuulsin häält küsimas mult inglise keeles, et kas ma olen midagi kaotanud. Vastasin selle peale, et ei, ma lihtsalt uurin teokarpe. See oli Eska, üks Aasia noormees, kes samuti nautis rannas kena päeva. Me vestlesime veidi. Tuli välja, et ta töötab lähedal restoranis, kus nende ülemuseks on keegi eestlane Jaak, see oli täitsa huvitav. Kui mul ei oleks juba tööpakkumisi soolas, ilmselt ma oleksin küsinud selle Jaagu numbrit lootuses restorani tööle pääseda. Eska, kelle jaoks on selline loodus ja elu väga tavaline, arvas, et minu teokarbiuuring on kummaline kuid samas väga armas. Ta ei osanud mõista mu vaimustust nende vastu, justkui oleks olnud see sama, nagu Eestis tänavalt väikseid kive korjata või uurida. Ta muide vestles ka ühe vetelpäästjaga ja tuli välja, et toosama hai, kelle pärast selline segadus rannas lahti läks, oli kuni 30m läheduses kaldast. See kuulus tegelane oli Suur Valgehai nimelt ja oli arvata, et rand suletakse kogu päevaks. See päev rannas oli kõige ägedam rannapäev üldse. Kas me olime päriselt seal? Kas ma nägin seda unes? Ei, Ainar ja Swen ju ei teaks mu unenägu. (:  Tol samal kolimise päeva varahommikul jätsime Sweniga head aega ja me jäime taas kahekesi. Lennujaama sai ta Mikuga, kes oli nõus ülivara sellepärast ärkama. Swen läkski ära Darwinisse, aga me kohtume juba mõne kuu pärast ja siis meil on pangaarvel juba ühtteist  ja siis me saame kõik kolmekesi edasi rännata. Tol hommikul pidime taas tuba vahetama. See oli jälle kahest osast koosnev tuba, kuid meie eelis oli see, et nende vahel oli uks ja meie poolel oli ainult üks narivoodi, seega oli meil nüüd nagu oma tuba, olime väga rahul ka seetõttu, et teadsime, et juba laupäeval sõidame me ära Perthist ja et meid on ees ootamas töö. Järgmine päev kuulasime me pikalt sky plussi ja nokitsesime netis oma asjade kallal. Ka Elo helistas meile ja me saime veelkord kindlust selle kohta, et meil on olemas töökoht uuest nädalast. Samal õhtul läksime me King’s Park’i jalutama. Tutvusime natuke Perth’i ööeluga teekonnal sinna. Park oli võimas. Sealt vaade linnale oli uskumatult ilus. Justkui kogu linn oleks su peopesal. Kõik need tuledes kõrged majad ja õhtukumas veekogud ning kirev suurlinnaliiklus ja kui pisikesed meie olime kõige selle juures, aga meie mõtted olid suured, suuremad veel kui kogu see vaade ja ilusamad veel kui see ilu. Tagasi hostelisse läksime ka jala. Lihtsalt jalutasime ja lasime jalgadel end kanda. Meil oli jäänud veel üks päev Perth’is. See oli reede. Sellel päeval läksime me kolmandasse randa, City Beach’ile. Enne veel tegime tuttavas pargis pikniku ja läksime bussi peale. Kuna ilm oli tuuline, siis rand oli üsna tühi. Tuul loksutas laineid igas suunas. Eemal murul jalutasid kohalikud rihma otsas oma Mukidega. Muulil kivide all siblisid krabid võideldes lainetega, millele nad vastu ei saanud. Läbi udupilvede valvas meid päike kui me tukastasime oma tekil, mõtted juba uuel teekonnal, samas meenutades möödunut. See viimane öö Perth’is oli unetu. Kirev mõtetepundar kujutamas uut teekonda..

Elu Billabongis 1.osa

See oli pühapäev 30.september kui me kolisime Nõiamütsist Billabongi. See oli esimene päev, mil õhus oli tunda suve ja me olime nii rõõmsad selle pärast. Jõudsime pärale üsna varakult. Saime kohe oma tuppa. See oli kaheksane tuba. Ehk siis kaks ühendatud tuba, mõlemis kaks narivoodit, millest ühe saime enda valdusesse. See oli nö tagumine tuba, kus viis otse uks vannituppa. Väike eelis, et see ei asunud koridori peal. Ülemise voodi sättisime endale magamiseks. Alumisele paigutasime kohvrid. See paik oli parem paik, kui eelmine aga mitte eriti meeldiv ikkagi. Narid asetsesid väga lähestikku teineteisele. Nende läheduses sinised raudkapid, mida sai võimalusel lukustada, kui oli olemas enda tabalukk. Ruumiga ei olnud priisata. Toal oli rõduke.

Billabongi bassein

Korruseid oli majas mitu. Inimesi mahtus siia väga palju. Meie tuba asus kolmandal korrusel. Number 32. Tagahoovis oleles väike bassein, mille ääres omajagu päevitustoole. Seal kõrgusid ka mõned palmipuud, mis niimoodi mõnusasti õõtsusid, kui tuul neid lükata vaevus. Basseinis ujujaid kohtas harva. Veidi räämas oli teine. Ümbertringi  basseini äärt asetsesid lauad toolidega. Seal õhtuti rahvas istus õllepudelid nina ees. Ainult meie ei istunud seal nendega, sest meil ei olnud õlut, meie jõime teed  õhtuti. Ükskord me istusime, aga sellest ma räägin hiljem. Hilistel tundidel võis märgata siblimas mõnda prussakapoissi. Ka köögis aknalaudadel. Sealt oli vaade basseinile. Köök oli suur kõle ruum, alati saiapuru täis. Pliite oli seal umbes kaheksa äkki. Lisaks kaks mikrouuni, kaks veekeetjat, kaks rösterit ja vblla 10 hiigelsuurt plassmassist värvilist lõikelauda. Neli suurt kraanikaussi oli ka ja üks eraldi ruum, mis oli nagu üks suur külmutuskapp, kus elanikud oma söögipoolist säilitasid. Teisel korrusel on telekatuba, kus teisipäeviti toimuvad filmiõhtud. Ja mängutuba ja niisama olemise ja lugemise toad. Tubadesse viivate treppide ja vastuvõtu laua vahepeal asub arvutinurk, kus sa 2 taala eest saad 15 min internetis olla, kui sul oma netipulka ei ole. Selline see elu siin on kui sa ei tea veel päris täpselt kuhu sa oled teel või kus soovid peatuda .Siis sa eladki sellistes kohtades. See on lihtsalt üks võimalus. See on mööduv. Õnneks. Aga päev oli ikkagi kena ja rõõmustas meid oma suvise ilmaga. Me ei jäänud seda raiskama. Me küll tegime endale kontod ühte tööportaali kuid rohkem tööasju ajada ei saanud. Pühapäev on ikkagi puhkepäev, ka teiselpool maakera. Saime jälle tennised asendada plätudega ning dressipluusi sitskleidiga ja särgiga. Pilvitu taeva all asusime pikemale jalutuskäigule, nautides ilma ja tutvudes uue linnaga. Eesmärk oli jõuda Swan River’ini (edaspidi Luigejärv).

Swan River'i äärne

Nii soe, nii soe ja nii hea. Jõudsime kaini. Jalutasime mööda jõeäärt tundmatusse. Lihtsalt jalutasime. Inimesed möödusid meist jalgratastel, sörkides ja samuti jalutades. Erinevas vanuses ja erinevat naha värvi. Erineva kehaehitusega ja erinevast soost. Ja ikka need palmipuud. Nemad ei möödunud. Meie möödusime neist. Oma tugevate tüvedega seisid nad seal teeäärtes nii kindlameelselt ja kõigutasid oma laialehelisi päid justkui tervitades, justkui tutvustades. Olime jalutanud juba omajagu pikka maad, kui asetasime murule fliisteki, mis kotis kaasas seikles. Pikutasime seal muret tundmata aja pärast ja muretsemata homse pärast. Lihtsalt lebasime tunde ja vaatasime helesinist taevast. Nautisime sooja loodust, kes valvas meid oma murututil. Tagasiteel tegime väikse pikniku pargis.

Piknik Pargis

Hostelini jõudes oli õhtu juba saabumas ning hing oli tänulik toreda päeva eest. Järgmisel päeval olime väga valmis alustama oma tööotsinguid. Olime varakult teel ühte tööbüroosse kui teepeal märkasime , et kõik mööduvate poodide ja asutuste aknad on pimedad ja uksed suletud. Selgus, et on püha ja pole sel päeval võimalik tööasju ajada. Läksime sama teedpidi tagasi ja vahetasime riided. Pakkisime kotti rannateki ja päevitusriided ning võtsime ette teekonna randa. Lõpuks. Pidime sõitma rongiga päris mitu peatust et sihile jõuda. Peale seda veel väike jalutuskäik mõniteist minutit ja kaugelt eemalt hakkas vastu piiluma helesinine meri. Aina lähemale ja lähemale. Me jõudsime lõpuks sinna kuhu me olime soovinud jõuda juba oma kogu teekonna alguses. Sellest olime me unistanud juba siis kui meie jalad tallasid veel Eestimaa pinnal. Me jõudsime India ookeani äärde. Oeh. Kole palav oli aga me olime päral. Läksime õige vee lähedale liivale, panime teki maha ja hakkasime nautima seda olemist seal.

Cottesloe  Beach

Inimesi oli nii palju seal liival siblimas nagu sipelgad oma pesas. Lained vees olid nii jõulised ja nii soolased. Tegime muulil hiljem jalutuskäigu ja lasime soojal tuulel end paitada. Sama päeva õhtul tulid meile külla Kaarel ja Marge. See oli umbes kella seitsme ajal õhtul. Nad tõid kaasa meile külakostiks suure paberikotitäie apelsine, kuna nende tööpõld on olnud pikemat aega apelsinifarmis. Sellel õhtul me istusime basseiniääres laua taga ja jõime õlut. See oli see ainuke kord. Nad rääkisid meile põnevaid lugusid oma reisiteekonnast ja meie muljetasime omi tagasihoidlikke lugusi. Ööseks jäidki nad meie hostelisse meie narisse alumisele voodile.

Kaarli ja Marge toodud apelsinikott

Hommikusööki sõime kõik koos ja siis nad asusid oma teed jätkama. Nii hea meel oli, et nad tulid ja nii kahju kui nad ära läksid. Me jäime jälle kahekesi teineteise seltsi teadmata, mis päev tuua võib. Tol päeval käisime tööbüroodes, kuid targemaks väga ei saanud. Ja jõudsime liiga hilja, et jutule pääseda. Vahepeal oli mulle taas helistanud James ja teatas, et tõstab meie intervjuu hommikul kaheksa peale. Kolmapäeva hommikul tõusime vara, veidi pärast kella viite, et jõuda kaheksaks sadamasse. Ainar tuli minuga kaasa. Me pidime sõita nii rongi kui bussiga, teekond oli kuskil 30km, kuid jõudsin kohale õigeks ajaks. James ootas mind seal. Me vestlesime ei mäletagi täpselt kui kaua ja uus kokkulepe oli, et neljapäeval kella kuueks õhtul olen taas sadamas ja teen restoranis paar tundi proovi tööpostil. Ka neljapäeval tuli Ainar minuga kaasa, sõitsime taas sama teekonna, kuid rongiteedel oli rike ja teekond oli veidi keerulisem. Tol päeval ei saanud ma veel mingit vastust, kuna ma ei olnud ainuke kandidaat. Ta lubas mulle helistada pühapäeval ja palus, et ma helistaksin ise, kui ta seda ei tee aga ma otsustasin ise enam mitte helistada talle. Jätsin selle asja sinnapaika. Sain sealt oma kogemuse. Sõitsime tagasi, väike pettumus hinges. Järgmine päev käisime aussijobs’is ja jobshopis, kuid ei miskit. Esimeses kohas oleksime peaaegu saanud töökoha ühte farmi sisemaal, kuid see läks napilt käest ära ja meile öeldi, et esmaspäeval tuleksime kindlasti tagasi. Olime saatnud paari päevaga omajagu cv-si ka kohalikele tööportaalidele internetis, kuid meie palved jäid vastuseta. Ka Ainar oli jõudnud käia vahepeal ühel töövestlusel mingis autoremonditöökojas, mis ei vedanud vett paraku. Ühel hommikul leidis Ainar hosteliseinalt juhutöökuulutuse ja ta sai selle töö nädala viimaseks päevaks. See töö oli ühe lõbustuspargi kokkupanek, kus oli vaja kohati tõsta väga raskeid asju. Selleks oli vajalik töösaabaste olemasolu ja laupäeval võtsime ette taaskord pikema jalutuskäigu ühte suurde ostukeskusesse, kus me teadsime, et müüakse vajaminevaid saapaid hea hinnaga. Teekond sinna oli 8-9km. Ilmad olid taas kenaks ja soojaks muutunud ja oli lausa lust seda teekonda alustada. Poolel teel murdis palavus meid veidi.

Perthi Papakoid

Enamus teekonnast oli selline omamajade piirkond ja arutasime endamisi, et miks ei võiks kuskil aias kasvada mõni banaanipuu, mille viljad üle aiaääre ripuvad ja meie edasine teekond möödus aiasolevaid puid uudistades. Suur avastus oli ka tänavaääres murul paarikaupa papakoid. Nad olid tavalised tänavapapakoid. Siin siis tavalised, meie jaoks ikka väga erilised. Tallinnas ju nägi enamjaolt tuvisi ja kajakaid. Need papakoid olid nii kenad oma roosade kaeladega. Suurem osa sulestikust aga valge. Ja kui nad õhku tõusid siis nende tiivaalused olid sama tooni roosad nagu kaelad. Nad oleks olnud nagu mängult aga tegelikult ikka päriselt. Nende õrna välimust täiendasid kaarjad nokad, mis muru seest putukaid kogusid.  Ei möödunudki kaua kui meie üllatuseks sirgus lähedal aias sidrunipuu.

Sidrunipuu

See oli nii äge avastus. Ainar kummardus veidi aiateibast sissepoole hoovi ja noppis sealt kolm ilusat kollast vilja ning pistis kiiruga kotti. Ainuüksi puuläheduses seistes õhkus ninna tugevvärske sidrunilõhn. Ja terve teekonna nad kolmekesi lõhnasid seal kotipimeduses. Ülejäänud teekond läks ruttu, kuna me teadsime nüüd, et sellised avastused ongi üsna loogilised, kuid kuni keskuseni nägimegi vaid sidrunipuid, ei miskit muud söödava viljaga puud. Lahe ikkagi. Mõelda vaid, istud õdusal õhtul koduterrassil, valmistad sooja tee ja nopid oma aiast puu otsast värske sidruni ning lõikad selle mõned viilud tee sisse. Sellised asjad ju juhtusid vanasti ainult filmides. Me saime Ainarile töösaapad, aga tagasitee läbisime me osaliselt ikkagi bussiga.

Samal õhtul saime teada, et Swen jõuab lõpuks oma teekonnalt Taist meieni. See juhtus kell viis varahommikul, kui hädavaevu said nad vastuvõtu valvurilt loa, et ta võib meie tuppa tulla. Sama päeva hommikul läks Ainar esimest korda tööle. Meie Sweniga käisime linnapeal, et ta saaks endale kohaliku telefoninumbri. Praegu on 7. Oktoober, pühapäev. See sama päev. Kell on saamas pool viis õhtul. Ma istun hostelis ülemisel narivoodil ja kirjutan.  Swen läks lähedale poodi. Ootan Ainarit, millal ta naaseb, et me saaksime siis koos õhtustada...

Esimesed päevad Austraalias ja elu Nõiamütsis 27-30 september

Witch’s Hat hostel (edaspidi Nõiamüts) on oma välimuselt natuke nagu nõiamajake oma pika torniga, mis meenutab väikse nõia mütsi. Korruseid oli seal 1. Maja seest oli veidi iidse moega oma kõrge koridoriga ja raamaturiiulitega.  Vastuvõtu ruum oli samuti avar  ja kõrge laega. Mõningate värviliste kujundustega ning põrand laia vaibaga.

Nõiamüts

Nurgas olid ootamas oma peremehi erineva värvi ja kujuga kotid ja kohvrid. Ka meie asetasime sinna endi omad neile seltsi. Vastuvõtu lauas tervitas meid naisterahvas, kes meenutas veidi tegelasi Kodus ja võõrsil seriaalist. Tegelikult sellised hostelid sarnanevadki natuke elule seal, kuidas mitu inimest jagavad oma elu ühes majas, ühes köögis ja ühes elutoas. Kohe alguses saime väikse üllatuse osaliseks. Nimelt tuli välja, et telefonikõnes oli väike eksitus. Ei olnud ühtegi tuba kus oleks olnud kaks vaba kohta ja neljaks päevaks, nagu me esmalt soovisime, ei olnud üldse vabu kohti. Aga meil ei olnud enam valikuid ja viitsimist ning me nõustusime sellega, mis meile pakkuda oli. Me saime endale voodikohad erinevatesse tubadesse. Ainar sai kahesesse segatuppa, mina kolmesesse tüdrukute tuppa. Olin pikka aega üsna õnnetu selle pärast, kuna me ei osanud seda oodata, aga leppisime siiski, lohutades end sellega, et see on mööduv nähtus. Kuna me jõudsime üsna vara sinna ja tubadesse pääses alles keskpäevast, siis jätsime oma kohvrid sinna ootama. Öö selles paigas maksis 34 taala nägu pluss 20 taala tagatisraha ühe võtme eest, juhuks kui see peaks kaduma. Toad broneerisime kolmeks ööks. Saime vastuvõtust endale nõudekotid ja läksime kööki. Ema oli mulle kaasa pannud paki Pauligi kohvi ja see oli nüüd koht, kus kohv kulus marjaks ära, arvestades, et olime tegelikult täiesti magamata. Me tegime endile pätikohvid ja jäime ootama, millal tubadesse pääseb. Kui aeg käes, viisime kohvrid oma ruumidesse ära. Minu toas oli üks blondi peaga tüdruk, kes nimetas end Pam’iks. Rahvuselt võis olla ta inglane.

Karvane puu

Ta uuris mu käest ühtteist ja rääkis ise veidi endast. Ta ütles, et temal ei oleks selle vastu midagi kui ma oma noormehe enda kõrvale magama võtan, et võiksin seda vabalt teha. Läksime linnapeale. Tänavad on siin sellised üsna normaalse linna tänavad. Erinevus on muidugi puudes ja taimedes. Palmid kõrguvad siin iga tänava nurgas ja aias. Teeääres võib kohata punaste tuustidega põõsaid, mis on meile väga võõrad aga nad näevad välja väga ilusad oma karvaste oksatippudega. Inimesed poodides ja asutustes on väga avatud ja head suhtlejad. Sõbralikud ja naeratavad. Esimesel päeval ajasime nii palju asju, et saime endale kohalikud mobiiltelefoninumbrid ja pangakaardid. Kui me astusime sisse esimesse toidupoodi, mis teepeale jäi, olime üsna hämmingus hindadest kaupadel. Avastus missugune. Ei olekski raatsinud kohe midagi osta sealt. Bangkok oli meid selle koha pealt ikka ära hellitanud. Aga see ei olnud mingi suur poekett vaid hiina kirjadega toidukauplus. Nt laimi ja tomatikilo oli kuskil 17 taala. Oma õhtud veetsime suuremalt jaolt telekatoas või köögis oma läpakate taga tuhnides internetis kasulikel saitidel, mis võiksid meie ellu siin häid nõuandeid tuua. Üsna esimesel päeval leidsin ühe töökuulutuse ühte restorani, kuhu saatsin ka cv. See oli siis kui me olime Vilmari antud netipulga lõpuks tööle saanud ja sinna netti laadinud. Ilmad olid sel ajal veel jahedad ja õue ei kippunudki väga niisama uitama.

Esimene kohalik ... 

Telekatuba oli selline suur tuba, kus oli suur televiisor, kaks suurt diivanit, kaks suurt tugitooli, suur telekalaud ning akna ääres suur laud mille ümber palju toole. Seina kaunistas vanaaegne kamin, mis oli rohkem selline dekoratiivese. See ruum oli alati rahvast täis, kes vaatasid mõnd filmi või seriaali. Köök oli samuti hästi suur aga selles tegid süüa kogu hosteli elanikud ja lõunatundidel oli seal ikka päris raske toimetada. Esimese öö veetsimegi minu toas koos, keegi selle peale kulmu viltu ei ajanud. Vähemalt näha ei olnud ja ega meid ei huvitanudki eriti. Teise öö veetsime Ainari toas, sest tema esimene toakaaslane oli välja kolinud ja me lootsime, et ehk sinna ei tulegi kedagi võõrast. Aga nii see muidugi ei jäänud. Asemele tuli üks filipiinlane mees. Olime tol hetkel kahekesi toas kui ta sisse astus ja me saime üsna kohe temaga jutule. Ta võis olla vanuselt kuskil 35. Ametilt oli ta kokk. Tal olid hästi väikesed ümmargused mustjaspruunid silmad, mis asetsesid hästi lähestikku. Kasvult kuskil 180. Kuna tema tuli sinna tuppa pärast meid siis me tegime oma olemise seal nii loogiliseks nagu me olekski sinna kahekesi sisse kirjutatud ja me ei hakanud isegi küsima kas tal on selle vastu midagi, et me ööbime koos seal toas. Päeviti oli ta väga tore, oleksime võinud teda lausa oma sõbraks pidada, aga öösiti ei meeldinud ta mulle üldse. Ta norskas hirmsal häälel ja kohati sonis oma emakeeles miskit, mistõttu ei saanud ma taas magada ja kui ma öösiti wc-s käisin, mis asus koridori peal, siis tagasi tulles avanes kottpimedas tema voodilt selline pilt, kus üks suur must kogu põriseb ja ma pugesin siis ruttu Ainarile kaissu. Me ei saanud kunagi teada ta päris nime ja me hakkasime omavahel teda nimetama Phill’iks.

Vaade pargile

Teised hosteli elanikud armastasid pidutseda pea iga õhtu ja vahel öötundidel ärkas isegi Phill üles ja hakkas arvutis mingit mängu mängima, see oli häiriv aga meeldivam kui ta norskamine. Nõiamütsis elasime me kolm päeva. Viimane päev läksime me tööbüroodesse uudistama aga kuna oli laupäev, siis olid need kõik kinni. Üllatuseks sain telefonikõne kelleltki James’ilt. See kõne oli seoses cv-ga mille ma saatnud olin ja mind kutsuti tööintervjuule kolmapäevaks. See oli hea uudis meie mõlemi jaoks. Kui kasvõi üks meist leiaks töö, oleks väga tore. Meil oli jäänud üks öö veel ja teadsime et homseks peame otsima uue elukoha. Kuna asjaajamised jäid toppama nagunii nädalavahetuse tõttu, siis kolasime niisama ringi käies läbi erinevatest hostelitest lootuses leida uus elukoht. Viimaks leidsime endale toa Billabongis. Saime teha broneeringu kolmeks ööks . Tol päeval saime me kõne Kaarlilt. Ta teatas, et nad on tulemas koos Margega Perthi lähipäevil ja tegime plaani, et võiksime siis kõik kokku saada. See oli tore uudis, kuna me endiselt ei olnud veel kohanud ühtegi eestlast. Viimasel hommikul tõin varakult oma toast viimased asjad ära Ainari tuppa, sest olime lahkumas. Philli me enam ei näinud, kuna ta läks varahommikul kirikusse, kui me alles teki sees olime aga ta kõnetas meid ja ütles meile head aega, kuna ta teadis, et lahkume enne tema tagasitulekut. Valmistasime oma viimase hommikusöögi Nõiamütsis ja asusime teele …

Teekond Taist Austraaliani 26-27 september 2012

Pakkisime varakult oma kohvrid, et jõuda ilma nendeta enne väljakirjutamist söömas käia. Juba kolmandat, seekord siis viimast hommikut, sõime samas tänavakohvikus. Ilm oli meeletult palav. Päike säras täies ulatuses ja vihmast ei olnud jälgegi. Hommikusööki pidime nautima veidi kiirustades, kuid jõudsime täpselt õigeks ajaks tagasi hotelli ja tagastada toa. Täpselt kell 11 jäi me tuba meist tühjana maha.

Mircy sai kapist välja

Omajagu mälestusi koos temaga. Meie uni ja päevategemised jäid veel ehk kajama sinna ka homme. Ka sinna jõele, tänavatele ja vihmavette. Nüüd me olime käinud ja omajagu näinud. Meid oldi nähtud ja meid oldi kõnetatud ning meie jäljed jäid alles tänavatolmu. Tuttavat poisstüdrukut silmasime veel teel, kuid tema meid enam ei näinud, kui ta kõndis teispool tänavat kõrvlapid peas, ümisedes, sammudes kuhugi. Head aega talle! Tuttavate nägudega kaupmehed tegid oma igapäevast tööd nagu ikka, ootel uusi inimesi oma lettide äärde ja tänavapilti. Tänavaloomad unelesid vanaviisi palavuse käes. Oma viimaste bahtide eest ostsime tänavapoodidest endale ühtteist. U 1500 bahti eest ostsime Lonley Planet Australia raamatu, Ainarile kaks paari pükse ja mulle kleidi, koti, kõrvarõngad ja käevõru ning sinna sisse jäi ka taksoraha, mis kõik teeb eurodes kokku veidi üle 30.

Tänavakunstnik

Eestis maksab ainuüksi see raamat u sama palju. Kõndisime oma kohvritega mööda tänavat ja üritasime takso saada, mis viiks meid rongijaamani. Taksojuhid ajasid ikka hinge täis, lasime mööda vähemalt 5 taksot, kes üritasid meid veidi ninapidi vedada oma pakutud hindadega ja keegi polnud nõus taksomeetrit käima panema. Sagimine oli nii suur ja meie suured kohvrid jäid jalgu nii mõnelegi jalakäiale ja ratta ette mitmele autole. Lõpuks sattusime ühe muheda mehe otsa, kes oli nõus meie tingimustega. Teekond rongijaamani oli ülipikk ja veniv. Mitte vahemaa tõttu, mis oli kuskil 7 km, vaid ummikute tõttu. Selliseid ummikuid polnud me siin varasematel päevadel näinud. Kohati oli tunne nagu oleks Tallinnas tipptunni ajal. Ummik kestis rongijaamani. Autost väljudes pidime ka kaua ootama, sest teisele poole tänavat minek oli päris võimatu hullunud liikluse tõttu. Tänavatolm ja palavus ei mõjunud hästi seal oodates. Nii palav ei mäletagi, et oleks kunagi varem olnud. Siis oli küll tunne, et tahaks sealt juba pääseda. Rong tuli väga ruttu ja olime ilusti ajas. Sõitsime rongiga lennujaama. Vaade silmapiirile liikus koos rongiga. Viskasime viimased pilgud sellele pöörasele, ilmselgelt meeldejäävale linnale ja jõudsime kohale jäädes ootama uut lendu, mis viis meid Malaisiasse. Enne lennukist väljumist oletasime, et mis ilm väljas võib olla. Uus riik, uus kliima, uus ajavöönd. Õues oli pime aga õhk oli soe. Mitte küll nii soe nagu Tais, aga väga soe siiski. Kuala Lumpuri lennujaam ei olnud üldse ilus. See oli väike ja imelik paik.

Hedvig Tai lennujaama süntaril

Passikontroll oli väga range võrreldes eelnevate lennujaamadega. Hinnad olid juba teises klassis võrreldes Bangkokiga, kuid talutavad vägagi. Veepudel maksis 3,5 ringgitit , ca 1 €. Ootamist oli meil seal kuskil 3h. Taist Malaisiani sõitis lennuk kuskil 2h. Lend hilines veel tunnike ja kohale jõudes oli aeg juba möödunud 3h kuna ajavöönd Malaisias oli tund ees. Lennukis olid istmete vahed kitsad, oli aru saada, et oleme jõudnud odavlennufirma lennukile. Samas teenindus oli sõbralik ja meeldiv. Malaisiast edasi viis meid veel suurem lennuk kui Moskva- Bangkoki sõidul. Seal oli samuti ridu kolm, aga igas reas ka kolm istekohta. Esmakordselt oli mitmeid vabu kohti lennukis, varasematel sõitudel on olnud kõik kohad täis. Teenindus oli ka siin väga meeldiv, aga kogu sõiduaja oli väga külm, millega me ei olnud arvestanud ning fliistekke polnud ka käepärast. Olime tulnud otse väga soojast kliimast oma lühikestes riietes ja ei osanud oodata nii jahedat olemist, seetõttu oli sõit ebamugav ja tohutu pikk. Magada sai vähe. Süüa jagati u tunnike pärast õhku tõusmist. Siis just kui magus uni hakkas saabuma. Olime nii väsinud, et suuremat ärevust ei osanud tunda eesootava Austraalia pärast. Lihtsalt kulgesime oma teel lenneldes  hiigelsuure masina sees seal kõrgel pilvede vahel, teadmata, mis meid ees ootab. Austraalia lennujaama jõudsime 5:20 hommikul.  Ette territooriumile saime kuskil peale kuute hommikul. Nii külm oli. Olime oma lühikestes riietuses harjunud palavust taluma ja ükshetk sattusime hoopis teise kliimasse. Õues sadas vihma, aga see vihm oli nagu Eesti sügisvihm. Vahetasime lennujaama wc-s oma suveriided veidi paksemate vastu ja plätud asendasime tennistega.

Kuala Lumpur - Perth, Airbus A330

Leidsime ühe nurgakese kus oli kolm lauaarvutit ja pääse netti. Vedasime oma ratastel kodukesed sinna ja asusime ulualust otsima internetis. Hankisime ka hommikukohvid kõrvale ja maiustasime oravakese komme, mis kodust kaasa saadud. Olime seal mitu tundi nagu lennujaamaelanikud. Siinses linnas juba niisama naljalt ühistranspordiga linnapeale hulkuma ei lähe, nagu oli see Tais kombeks. Siin on piletihinnad nii kallid, et kui teekonda ei tea ei tasu raha raisata. Otsisime backpackerite hosteleid, kuid enamus paigad olid bookitud juba. Tundus tõesti uskumatu, kuna linn ju suur ja kohti palju, aga väga keeruline oli leida mingit vaba kohta. Muidugi kallimates kohtades oleks leidnud. Lõpuks Ainar helistas mitmesse kohta lennujaama telefoniputkast ja leidsime endale voodikohad Witch’s Hat’i hostelis. Edasi uurisime kuidas sinna saada. See asus lennujaamast kuskil 30 km kaugusel.  Sõitsime sinna shuttle bus’iga. See on selline buss mille pilet maksis 16 taala ja viib sind linnasiseselt ükskõik kuhu. Nö soovilooga buss. Bussi oodates oli ikka väga külm õues, vihma sadas ikka. Tundus, nagu oleksime sattunud Eestimaa sügisesse. Bussijuht oli nii mõnus sell. Naljamees. Meie olime viimased sõitjad oma peatuses. Meie lahkudes jäi buss tühjaks. Väljusime täpselt Nõiamütsi ees. Siit algas meie elu Austraalias…