Witch’s Hat hostel (edaspidi Nõiamüts) on oma välimuselt
natuke nagu nõiamajake oma pika torniga, mis meenutab väikse nõia mütsi.
Korruseid oli seal 1. Maja seest oli veidi iidse moega oma kõrge koridoriga ja
raamaturiiulitega. Vastuvõtu ruum oli
samuti avar ja kõrge laega. Mõningate
värviliste kujundustega ning põrand laia vaibaga.
 |
| Nõiamüts |
Nurgas olid ootamas oma
peremehi erineva värvi ja kujuga kotid ja kohvrid. Ka meie asetasime sinna endi
omad neile seltsi. Vastuvõtu lauas tervitas meid naisterahvas, kes meenutas
veidi tegelasi Kodus ja võõrsil seriaalist. Tegelikult sellised hostelid
sarnanevadki natuke elule seal, kuidas mitu inimest jagavad oma elu ühes majas,
ühes köögis ja ühes elutoas. Kohe alguses saime väikse üllatuse osaliseks. Nimelt
tuli välja, et telefonikõnes oli väike eksitus. Ei olnud ühtegi tuba kus oleks olnud
kaks vaba kohta ja neljaks päevaks, nagu me esmalt soovisime, ei olnud üldse
vabu kohti. Aga meil ei olnud enam valikuid ja viitsimist ning me nõustusime
sellega, mis meile pakkuda oli. Me saime endale voodikohad erinevatesse
tubadesse. Ainar sai kahesesse segatuppa, mina kolmesesse tüdrukute tuppa.
Olin pikka aega üsna õnnetu selle pärast, kuna me ei osanud seda oodata, aga
leppisime siiski, lohutades end sellega, et see on mööduv nähtus. Kuna me
jõudsime üsna vara sinna ja tubadesse pääses alles keskpäevast, siis jätsime
oma kohvrid sinna ootama. Öö selles paigas maksis 34 taala nägu pluss 20 taala
tagatisraha ühe võtme eest, juhuks kui see peaks kaduma. Toad broneerisime
kolmeks ööks. Saime vastuvõtust endale nõudekotid ja läksime kööki. Ema oli
mulle kaasa pannud paki Pauligi kohvi ja see oli nüüd koht, kus kohv kulus
marjaks ära, arvestades, et olime tegelikult täiesti magamata. Me tegime endile
pätikohvid ja jäime ootama, millal tubadesse pääseb. Kui aeg käes, viisime kohvrid oma ruumidesse
ära. Minu toas oli üks blondi peaga tüdruk, kes nimetas end Pam’iks. Rahvuselt
võis olla ta inglane.
 |
| Karvane puu |
Ta uuris mu käest ühtteist ja rääkis ise veidi endast. Ta
ütles, et temal ei oleks selle vastu midagi kui ma oma noormehe enda kõrvale
magama võtan, et võiksin seda vabalt teha. Läksime linnapeale. Tänavad on siin
sellised üsna normaalse linna tänavad. Erinevus on muidugi puudes ja taimedes.
Palmid kõrguvad siin iga tänava nurgas ja aias. Teeääres võib kohata punaste
tuustidega põõsaid, mis on meile väga võõrad aga nad näevad välja väga ilusad
oma karvaste oksatippudega. Inimesed poodides ja asutustes on väga avatud ja
head suhtlejad. Sõbralikud ja naeratavad. Esimesel päeval ajasime nii palju asju, et
saime endale kohalikud mobiiltelefoninumbrid ja pangakaardid. Kui me astusime
sisse esimesse toidupoodi, mis teepeale jäi, olime üsna hämmingus hindadest
kaupadel. Avastus missugune. Ei olekski raatsinud kohe midagi osta sealt. Bangkok
oli meid selle koha pealt ikka ära hellitanud. Aga see ei olnud mingi suur
poekett vaid hiina kirjadega toidukauplus. Nt laimi ja tomatikilo oli kuskil 17
taala. Oma õhtud veetsime suuremalt jaolt telekatoas või köögis oma läpakate
taga tuhnides internetis kasulikel saitidel, mis võiksid meie ellu siin häid
nõuandeid tuua. Üsna esimesel päeval leidsin ühe töökuulutuse ühte restorani,
kuhu saatsin ka cv. See oli siis kui me olime Vilmari antud netipulga lõpuks
tööle saanud ja sinna netti laadinud. Ilmad olid sel ajal veel jahedad ja õue
ei kippunudki väga niisama uitama.
 |
| Esimene kohalik ... |
Telekatuba oli selline suur tuba, kus oli
suur televiisor, kaks suurt diivanit, kaks suurt tugitooli, suur telekalaud
ning akna ääres suur laud mille ümber palju toole. Seina kaunistas vanaaegne
kamin, mis oli rohkem selline dekoratiivese. See ruum oli alati rahvast täis,
kes vaatasid mõnd filmi või seriaali. Köök oli samuti hästi suur aga selles
tegid süüa kogu hosteli elanikud ja lõunatundidel oli seal ikka päris raske
toimetada. Esimese öö veetsimegi minu toas koos, keegi selle peale kulmu viltu
ei ajanud. Vähemalt näha ei olnud ja ega meid ei huvitanudki eriti. Teise öö
veetsime Ainari toas, sest tema esimene toakaaslane oli välja kolinud ja me
lootsime, et ehk sinna ei tulegi kedagi võõrast. Aga nii see muidugi ei jäänud.
Asemele tuli üks filipiinlane mees. Olime tol hetkel kahekesi toas kui ta sisse
astus ja me saime üsna kohe temaga jutule. Ta võis olla vanuselt kuskil 35.
Ametilt oli ta kokk. Tal olid hästi väikesed ümmargused mustjaspruunid silmad,
mis asetsesid hästi lähestikku. Kasvult kuskil 180. Kuna tema tuli sinna tuppa
pärast meid siis me tegime oma olemise seal nii loogiliseks nagu me olekski
sinna kahekesi sisse kirjutatud ja me ei hakanud isegi küsima kas tal on selle
vastu midagi, et me ööbime koos seal toas. Päeviti oli ta väga tore, oleksime
võinud teda lausa oma sõbraks pidada, aga öösiti ei meeldinud ta mulle üldse.
Ta norskas hirmsal häälel ja kohati sonis oma emakeeles miskit, mistõttu ei
saanud ma taas magada ja kui ma öösiti wc-s käisin, mis asus koridori peal,
siis tagasi tulles avanes kottpimedas tema voodilt selline pilt, kus üks suur must
kogu põriseb ja ma pugesin siis ruttu Ainarile kaissu. Me ei saanud kunagi teada ta päris nime ja me
hakkasime omavahel teda nimetama Phill’iks.
 |
| Vaade pargile |
Teised hosteli elanikud armastasid
pidutseda pea iga õhtu ja vahel öötundidel ärkas isegi Phill üles ja hakkas
arvutis mingit mängu mängima, see oli häiriv aga meeldivam kui ta norskamine. Nõiamütsis elasime me kolm päeva. Viimane päev
läksime me tööbüroodesse uudistama aga kuna oli laupäev, siis olid need kõik
kinni. Üllatuseks sain telefonikõne kelleltki James’ilt. See kõne oli seoses
cv-ga mille ma saatnud olin ja mind kutsuti tööintervjuule kolmapäevaks. See
oli hea uudis meie mõlemi jaoks. Kui kasvõi üks meist leiaks töö, oleks väga
tore. Meil oli jäänud üks öö veel ja teadsime et homseks peame otsima uue
elukoha. Kuna asjaajamised jäid toppama nagunii nädalavahetuse tõttu, siis
kolasime niisama ringi käies läbi erinevatest hostelitest lootuses leida uus
elukoht. Viimaks leidsime endale toa Billabongis. Saime teha broneeringu
kolmeks ööks . Tol päeval saime me kõne Kaarlilt. Ta teatas, et nad on tulemas
koos Margega Perthi lähipäevil ja tegime plaani, et võiksime siis kõik kokku
saada. See oli tore uudis, kuna me
endiselt ei olnud veel kohanud ühtegi eestlast. Viimasel hommikul tõin varakult
oma toast viimased asjad ära Ainari tuppa, sest olime lahkumas. Philli me enam
ei näinud, kuna ta läks varahommikul kirikusse, kui me alles teki sees olime
aga ta kõnetas meid ja ütles meile head aega, kuna ta teadis, et lahkume enne
tema tagasitulekut. Valmistasime oma viimase hommikusöögi Nõiamütsis ja asusime
teele …
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar