Teekond Taist Austraaliani 26-27 september 2012

Pakkisime varakult oma kohvrid, et jõuda ilma nendeta enne väljakirjutamist söömas käia. Juba kolmandat, seekord siis viimast hommikut, sõime samas tänavakohvikus. Ilm oli meeletult palav. Päike säras täies ulatuses ja vihmast ei olnud jälgegi. Hommikusööki pidime nautima veidi kiirustades, kuid jõudsime täpselt õigeks ajaks tagasi hotelli ja tagastada toa. Täpselt kell 11 jäi me tuba meist tühjana maha.

Mircy sai kapist välja

Omajagu mälestusi koos temaga. Meie uni ja päevategemised jäid veel ehk kajama sinna ka homme. Ka sinna jõele, tänavatele ja vihmavette. Nüüd me olime käinud ja omajagu näinud. Meid oldi nähtud ja meid oldi kõnetatud ning meie jäljed jäid alles tänavatolmu. Tuttavat poisstüdrukut silmasime veel teel, kuid tema meid enam ei näinud, kui ta kõndis teispool tänavat kõrvlapid peas, ümisedes, sammudes kuhugi. Head aega talle! Tuttavate nägudega kaupmehed tegid oma igapäevast tööd nagu ikka, ootel uusi inimesi oma lettide äärde ja tänavapilti. Tänavaloomad unelesid vanaviisi palavuse käes. Oma viimaste bahtide eest ostsime tänavapoodidest endale ühtteist. U 1500 bahti eest ostsime Lonley Planet Australia raamatu, Ainarile kaks paari pükse ja mulle kleidi, koti, kõrvarõngad ja käevõru ning sinna sisse jäi ka taksoraha, mis kõik teeb eurodes kokku veidi üle 30.

Tänavakunstnik

Eestis maksab ainuüksi see raamat u sama palju. Kõndisime oma kohvritega mööda tänavat ja üritasime takso saada, mis viiks meid rongijaamani. Taksojuhid ajasid ikka hinge täis, lasime mööda vähemalt 5 taksot, kes üritasid meid veidi ninapidi vedada oma pakutud hindadega ja keegi polnud nõus taksomeetrit käima panema. Sagimine oli nii suur ja meie suured kohvrid jäid jalgu nii mõnelegi jalakäiale ja ratta ette mitmele autole. Lõpuks sattusime ühe muheda mehe otsa, kes oli nõus meie tingimustega. Teekond rongijaamani oli ülipikk ja veniv. Mitte vahemaa tõttu, mis oli kuskil 7 km, vaid ummikute tõttu. Selliseid ummikuid polnud me siin varasematel päevadel näinud. Kohati oli tunne nagu oleks Tallinnas tipptunni ajal. Ummik kestis rongijaamani. Autost väljudes pidime ka kaua ootama, sest teisele poole tänavat minek oli päris võimatu hullunud liikluse tõttu. Tänavatolm ja palavus ei mõjunud hästi seal oodates. Nii palav ei mäletagi, et oleks kunagi varem olnud. Siis oli küll tunne, et tahaks sealt juba pääseda. Rong tuli väga ruttu ja olime ilusti ajas. Sõitsime rongiga lennujaama. Vaade silmapiirile liikus koos rongiga. Viskasime viimased pilgud sellele pöörasele, ilmselgelt meeldejäävale linnale ja jõudsime kohale jäädes ootama uut lendu, mis viis meid Malaisiasse. Enne lennukist väljumist oletasime, et mis ilm väljas võib olla. Uus riik, uus kliima, uus ajavöönd. Õues oli pime aga õhk oli soe. Mitte küll nii soe nagu Tais, aga väga soe siiski. Kuala Lumpuri lennujaam ei olnud üldse ilus. See oli väike ja imelik paik.

Hedvig Tai lennujaama süntaril

Passikontroll oli väga range võrreldes eelnevate lennujaamadega. Hinnad olid juba teises klassis võrreldes Bangkokiga, kuid talutavad vägagi. Veepudel maksis 3,5 ringgitit , ca 1 €. Ootamist oli meil seal kuskil 3h. Taist Malaisiani sõitis lennuk kuskil 2h. Lend hilines veel tunnike ja kohale jõudes oli aeg juba möödunud 3h kuna ajavöönd Malaisias oli tund ees. Lennukis olid istmete vahed kitsad, oli aru saada, et oleme jõudnud odavlennufirma lennukile. Samas teenindus oli sõbralik ja meeldiv. Malaisiast edasi viis meid veel suurem lennuk kui Moskva- Bangkoki sõidul. Seal oli samuti ridu kolm, aga igas reas ka kolm istekohta. Esmakordselt oli mitmeid vabu kohti lennukis, varasematel sõitudel on olnud kõik kohad täis. Teenindus oli ka siin väga meeldiv, aga kogu sõiduaja oli väga külm, millega me ei olnud arvestanud ning fliistekke polnud ka käepärast. Olime tulnud otse väga soojast kliimast oma lühikestes riietes ja ei osanud oodata nii jahedat olemist, seetõttu oli sõit ebamugav ja tohutu pikk. Magada sai vähe. Süüa jagati u tunnike pärast õhku tõusmist. Siis just kui magus uni hakkas saabuma. Olime nii väsinud, et suuremat ärevust ei osanud tunda eesootava Austraalia pärast. Lihtsalt kulgesime oma teel lenneldes  hiigelsuure masina sees seal kõrgel pilvede vahel, teadmata, mis meid ees ootab. Austraalia lennujaama jõudsime 5:20 hommikul.  Ette territooriumile saime kuskil peale kuute hommikul. Nii külm oli. Olime oma lühikestes riietuses harjunud palavust taluma ja ükshetk sattusime hoopis teise kliimasse. Õues sadas vihma, aga see vihm oli nagu Eesti sügisvihm. Vahetasime lennujaama wc-s oma suveriided veidi paksemate vastu ja plätud asendasime tennistega.

Kuala Lumpur - Perth, Airbus A330

Leidsime ühe nurgakese kus oli kolm lauaarvutit ja pääse netti. Vedasime oma ratastel kodukesed sinna ja asusime ulualust otsima internetis. Hankisime ka hommikukohvid kõrvale ja maiustasime oravakese komme, mis kodust kaasa saadud. Olime seal mitu tundi nagu lennujaamaelanikud. Siinses linnas juba niisama naljalt ühistranspordiga linnapeale hulkuma ei lähe, nagu oli see Tais kombeks. Siin on piletihinnad nii kallid, et kui teekonda ei tea ei tasu raha raisata. Otsisime backpackerite hosteleid, kuid enamus paigad olid bookitud juba. Tundus tõesti uskumatu, kuna linn ju suur ja kohti palju, aga väga keeruline oli leida mingit vaba kohta. Muidugi kallimates kohtades oleks leidnud. Lõpuks Ainar helistas mitmesse kohta lennujaama telefoniputkast ja leidsime endale voodikohad Witch’s Hat’i hostelis. Edasi uurisime kuidas sinna saada. See asus lennujaamast kuskil 30 km kaugusel.  Sõitsime sinna shuttle bus’iga. See on selline buss mille pilet maksis 16 taala ja viib sind linnasiseselt ükskõik kuhu. Nö soovilooga buss. Bussi oodates oli ikka väga külm õues, vihma sadas ikka. Tundus, nagu oleksime sattunud Eestimaa sügisesse. Bussijuht oli nii mõnus sell. Naljamees. Meie olime viimased sõitjad oma peatuses. Meie lahkudes jäi buss tühjaks. Väljusime täpselt Nõiamütsi ees. Siit algas meie elu Austraalias…