Hüvasti Farm!

18. märts pidi Ainar ärkama kell kuus, et viia auto Pembertoni rehvivahetusele. Mina panin äratuse veidi enne kella kuute. Hiilisin kööki, võtsin külmikust koogi, mille eelmine õhtu küpsetasin. Jogurti-šokolaadikook. Sättisin koogile küünlad ja läitsin põlema ning hiilisin tagasi toa poole. See oli Ainari sünnipäeva hommik ja ma äratasin teda koogi ja lauluga. Ta oli nii unine, kui küünlaid puhus, aga ma loodan, et soov oli ikka hästi läbi mõeldud J See päev oli selline sigimise-sagimise päev, kuna me pidime kolima. Pärast hommikusööki sõitis Ainar linna autoasju ajama ja mina jäin meie tuba kokku pakkima ja asju sorteerima. Ja asju oli palju. Hommikul me jõudsime veel korjata kaks pappkastitäit avokaadosi, mis töötamise ajal puudele alles olid jäänud ja võtta võrkudest välja meie viimased vähid. Stewart tõi meile meie viimased olulised dokumendid tööasjus. Ilm oli pilvine. Kui Ainar tagasi saabus, siis me jõudsime pakkida oma asjad autosse ja süüa lõunat ning me asusime teele. Õu oli tühi inimestest, kes alles sigisid seal meie ümber ja elasid koos meiega. See oli imelik. Kõik need mälestused jäid alles nendesse puudesse ja taimedesse ja meie südamesse. Meil oli aeg edasi liikuda oma teel. Stewart lubas olla tagasi enne meie lahkumist, aga ta ei jõudnud õigeks ajaks. Sõitsime mäele tema maja juurde, lootes, et Sisco on seal, aga tema voodi oli tühi. Meil ei olnud kellegagi hüvasti jätta. Võib-olla oli see hea, oleks kurvem olnud, kui Sisco oleks viimast korda oma ilusate kutsusilmadega meile otsa vaadanud, ise teadmata, et ta ei näe meid enam kunagi. Head aega majake, tamm, põld! Me läksime, ilma, et peaks tagasi tulema ja see oli veider. Kogu meie elu oli nüüd selles autos. See neljarattaline liikuv asjandus oli meie koduks nüüd ja me ei teadnudki päris täpselt kuhu ta meid lõpuks kannab, aga sellel päeval sõitsime me Margaret Riverisse. Me läksime külla Maarjale ja tema noormehele, kes olid ka hiljuti Austraaliasse saabunud. Nad elavad sealses karavan pargis, kus neil on omaette toakene. Me viisime neile külakostiks avokaadosi, vähki ja minu küpsetatud leiba. Jõudsime sinna juba hämaras, seega veetsime aega seal paar tunnikest ja pidime siis lahkuma, kuna kord on seal selline, et külalised ei tohi jääda ööpeale ja meil oligi ju plaan minna hoopis ookeani äärde ja tähistada Ainari sünnipäeva. Selle öö veetsime juba tuttavas rannas Valge Elevandi kohviku vahetus läheduses. Grillisime liha rannal ja nautisime ööpimeduses tähistaevast ja tõstsime toosti Ainari sünnipäeva auks. Ühtegi inimest me seal ei kohanud, olime vaid meie kaks ja kaks kassipoega, kes meid ehmatasid kohviku maja kõrval hiilides. Mingi hetk nägime liikumist meist eemal rannal. Kaks inimest olid tulnud harjutama mingit tulešoud. Neil mõlemal olid pikad kepid, milleotstes leegid ja nad hakkasid nendega ööpimeduses erinevaid kujundeid õhku maalima, see oli päris kaunis, kuni nende leegid kustusid . Nad käisid veel ujumas ja siis lahkusid ja me jäime jälle omapead. Sel ööl me uinusime väga hilja, kuigi olime väga väsinud. Hommikul ärkasime kesk sagimist, kalamehed olid askeldamas ja kohviku külalised sagisid ringi. Varajased ujujad ulpisid juba lainetes. Tõotas tulla kena ilm üle pika aja, isegi päike oli pilvede tagant end näole näidanud. Panime selga rannariided ja läksime hommiku-ujuma. Vesi oli selge ja sinine nagu ikka. Mõnus karastus. Läheduses , kuhu olime oma rätikud asetanud rannal, lebas üks vanapaar, kes olid samuti hommiku ujuma tulnud. Tulime veest ja vanaproua viipas käega ookeani poole ja ütles, et vaadake, delfiinid. Meist 100-150m ujusid kaks gruppi delfiine, mõlemad umbes 15 liikmelised või rohkemgi. See oli nii nii ilus, milline ilus hommik. Mitmed inimesed olid rannalähedale vette tulnud ja jälgisid seda erilist vaadet.  Meie vaimustus oli suur, mõned delfiinid hüppasid veest välja kogu oma ulatuses ja neid oli nii selgelt näha. Tädike ütles, et nõnda nad käivad karjades kalu söömas. Me jälgisime neid seal veel kaua. Mõtlesime, et kui palju me olime käinud sealkandis ja vblla olid alati delfiinid meie läheduses aga me lihtsalt ei osanud vaadata. Tädike ütles, et vahel paar-kolm tulevad lausa otse paadisilla lähedusse või siis mõned matkivad surfareid, kes laineharjadel  sõidavad. Üks paat sõitis nende lähedale ja delfiinid lähenesid sellele, ning sõitsid sellega kaasa, kadestasime neid seal paadis. See oli tõesti imeline hommik. Pesime end soolaveest puhtaks ja sõitsime , et leida mõni hommikusöögi koht. Valisime selleks ühe jalgpalliväljaku, hiigelsuur roheline plats, millelt otse vaade ookeanile, asetasime sinna oma piknikuteki ja asusime esmakordselt katsetama oma gaasipliiti. Keetsime kohvi ja sõime Ainari küpsetatud pannkooke maasikamoosiga .  Hiljem kohtusime taas Maarjaga. Nad viisid meid ühte paika, kus oli maha põlenud villa, aga mille aed oli restaureeritud. See koht oli väga suursugune ja asus täpselt Margareti jõe ääres kõrgete koobaste läheduses. See paik oli umbes selline nagu Mehhiko seebikates nende uhkete/rikaste inimeste majad. Paraku tuli peagi üks mees meiega õiendama, et asume eravaldusel ja me pidime lahkuma. Hiljem tegime pikniku seal samas jalgpalliväljakul ning siis me pidime oma teekonda jätkama. Tore oli kohata tuttavaid eestlasi! Selle öö me veetsime Bunbury’s sadama kai läheduses. Ärkasime vara , kuna oli vaja leida parkimiskohta paariks nädalaks meie autole. Ennem seda tegime sadama ääreshommiku kohvi,kus kajakad meid kambakesi rünnata üritasid ja üks tänavakutsu käis sööki nurumas.  Tol päeval läksime ühte poodi, et osta autole aknakatted ja ükshetk Ainar märkas, et ta rahakotti ei ole. Me olime murest murtud, et nüüd siis sellisel kiirel hetkel selline asi juhtus. Nutt oli kurgus.  Hiljem saime selle kätte sama poe infoletist. See oli tõeline õnn, et me ei suutnud mõttes ära tänada seda inimest, kes selle niimoodi ausalt tagasi tõi, isegi sularaha oli alles. Leidsime parkimiskohaks ühe kohaliku mehe rendimaja hoovi, pidime maksma selle eest 100$ Me ostsime endale seljakotid ning panime sinna sisse paar riidehilpu, dokumendid ja rahakotid, jalanõudeks vaid plätud ning jätsime väheks ajaks oma autoga head aega. Nüüd me olime tõelised seljakotireisijad. Jalutasime paar km siselennujaama ning sealt sõitsime bussiga välislennujaama. Pärast kella kaheksat õhtul läks meie lend. Jälle lennukile, tekkis selline hetk korraks, et kas me nüüd lendame koju.. Aga ei veel, tol öösel jätkus meie teekond hoopis teistsuguses paigas…