Tere Indoneesia. Bali

20.märts. Lennukis oli külm, aga sõit õnneks kiire. Maandusime Bali saarel kesk pimedat ööd ja võõrast maad. Me olime liiga väsinud, et vaimustust tunda selle kauge paiga pärast.  Mis edasi nüüd? Oleks vaja taksot. Umbes kümmekond helesinise triiksärgiga kohaliku meest astusid ligi, et oma taksoteenust pakkuda, kui me polnud veel paar sammugi lennujaamast välja astunud sellesse hiigelsuurde kasvuhoonesse. Kui tüütu see tundus. Üks vanem härra, kes paistis rohkem usaldusväärsem, sai meie hääle ja me isegi ei vaevunud uurima mõnd soodsamat viisi oma villasse jõudmiseks.  Me maksime selle eest 30$, kuigi me olime teadlikud, et saab kordades odavamalt, aga lennujaama taksoputka oli juba ammu suletud, kuna kell oli umbes 1 öösel. Otsustasime selle härra kasuks. Selgitasime kuhu minna vaja ja meie andmete kohaselt oleks pidanud see aega võtma u 20 min, kuid too mees  andis ajaks tund. Voodipaditekk oli meie ainuke mõte ja unistus sel hetkel. See sõit kestis tõesti tund aega, kuna mees lihtsalt eksles ringi ja ei leidnud õiget paika. Nõnda öösel seigeldes tundus see paik veidi kõle, ilmselt vaid seetõttu, et me ei adunud veel midagi ning me polnud päris kindlad, kas me ikka jõuame soovitud kohta. Tee äärtes olid mõned kohalikud palvetamas ja tänavakoeri oli iga nurga taga, mõned lõrisedes järgnemas taksole kui see möödus. Loomad olid aeglased ja uimased justnagu Bangkokiski. Me jõudsime oma villani. Taksojuht väljus ja läks kõnetama villa väravameest. Vastuseks sai, et kõik kohad on täis ja vabu kohti ei ole. Mida? Meil oli bookitud neli ööd just selles samas villas. Mine või palveta koos kohalikega tänaval. Väravamees võttis ühendust oma manageriga ning meile anti koht ühes teises villas, mis on sama omaniku oma. Jõudsime lõpuks kuhugile pärale, mis oli hea. Ööbimispaik oli kena. Õlgkatustega majakesed palmipuude keskel. Antiiksed kujukesed ja graveeringud puidust seintel ja ustel, kivist väravad ja müürid. Meie toaukse, mis oli nagu tallivärav kahele poole avanev, ees kiikus graveeringutega kiiktool, väiksed tumbad üle laua majaesisel terrassil. Konditsioneeriga tuba oli suur ja avar, hiiglasliku voodiga. Vannituba , mis jagunes tualettruum, vanniruum ja duširuum ja eesruum suure klaasist kraanikausi ja peegliga, teises seinas puupink.  Väsimuse tõttu ei keskendunud me väga uurima ümbrust, lubasime endale kuuma dušši, mis tegi enesetunde üliheaks ja heitsime suurde voodisse, mille alt siblis välja meid teretama esimene pisike sisalik. Lumivalgete linade vahel  me ei lasknud unematil kaua oodata, kuna kell oli juba saamas öösel kolm, justnagu keset vihmametsa, kus troopilised linnud sädistasid ja palmipuude lehtede kahin õrnalt sahises. Avarast aknast  kardina vahelt piilus tuppa kuuvalgus, mis justkui sosistaks: Tere tulemast! Ja meie vastu: Tere Indoneesia, Bali, kohtumiseni hommikul J