Neljas päev Bali saarel

Sõime hommikust ja pakkisime asjad. Võtsime oma seljakotid ja jätkasime teekonda. Meil oli vaja leida rolleri rent. Nimelt, kui sa registreerid end välja ööbimispaigast, siis nende kaudu rentida ei saa enam. Esimeses paigas, mis me leidsime,  olid kõik rollerid juba välja renditud. Lõpuks jõudsime ühe armsa kohvikuni, millel oli silt, et saab rollereid rentida.  Naine, kes meid  teenindas oli meeldiv. Ta tegi kohe ühe kõne, ning teatas, et tunni pärast saaksime rolleri. Peatusime senikaua seal kohvikus. Valisime mõnusa koha terrassi ääres, millelt ilus vaade otse väiksele riisipõllule. Jõime kohvi ning tegime ka väikse eine. Ta oli meile isegi veidi seltsiks. Istus koos meiega patjadel madala laua ääres ja me vestlesime oma plaanist teha saarele tiir peale. Naine pakkus meile isegi ööbimiseks tuba, kui meil peaks vaja minema.  Umbes tunni möödudes, saabus meie juurde noormees nimega Deddy, käes tšekipaber. Meie roller oli saabunud. Rentisime viieks päevaks ja hinnaks sai 17,5 aud. Sealt samast, Canggust, alustasime oma teekonda mööda rannikuäärt , et teha tiir ümber saare ja paari päeva pärast jõuda tagasi samasse punkti ning tagastada Deddy’le roller. Suur Ainar ja väike Hedvig ja kaks seljakotti ja üks roller. Niimoodi me sõitsime suure looduse keskel, mööda kauneid riisipõlde, viljapuid ja roosiõisi ,mööda troopilisi metsi ja lopsakaid palme, taustal kõrgumas hiiglaslikud mäed, mille tipud kaetud pilvevati vaibaga, nõnda saades taevaga üheks . See oli vabaduse tunne, justkui tuul sind kannaks ja päike paitaks pead. Vabadus elada just nõnda vabalt, olla teel just nõnda võõral, tunda aukartust suurt looduse ees, millest sa pole osanud kunagi unistadagi. Just nõnda võid tunda end vabana kui lind ja näha, kuidas su tiivad võivad sind kanda kuhu iganes su hing ihkab jõuda. Jah, just see ongi õnn, kui sul on oma Aints ,kellega kõike seda jagada. Kellega tunda end vabana. Lennata, joosta , astuda ja naerda ja nutta ja kukkuda, kui vaja. Olla teel.. Kuhu? Kes seda teab J

Pika tee sõitsime paduvihmas, paljud teelised peatusid, sest vihm oli suur, aga meie ei peatunud. Olime nagu märjad koerad, aga me ei peatunud, sest  nii lahe oli ikka, ainult päikeseprillidel oleks võinud olla kojamehed. Õhk oli jahedamaks muutunud. Vihm vaibus, kui olime jõudnud kuskile linnakusse, tegime söögipeatuse tänaval ja ringutasime keha ja jätkasime teekonda. Puhkepausi tegime ka Balian Beach’il. See musta liivaga rand on omamoodi sünge ja ilus. Rolleri võti kukkus liivale ja avastasime, et magnet sellel oli enda külge tõmmanud nii palju liiva kui mahtus, seega musta värvi liival põhjustab selle metalliline koostis. Ühel metsavahelisel alal ükshetk ilmus teeäärde ahv. Päris ahv. Nagu poleks ahvi näinud. No tõesti ei ole näinud metsaääres ahvi. Ha ha, me naersime , sest see oli nii naljakas, ükski teine liikleja ei teinud väljagi isegi ei märganud teda, sest nad olid kohalikud. Meie naersime, sest ahv oli tee ääres. No see oli ikka vägagi imelik, ilmselt sama imelik nagu meie olime kohalike jaoks, kes meid jõllitasid, kus iganes me ka viibisime.  Kui pime hakkas saabuma, hakkasime otsima öömaja. Leidsime mingi tee, mis viis rannani, kalalaevad kõikumas lainetes, järgnesime teele, mis meid juhatas ei kuhugile mujale kui kellegi uulitsale. Kohalikud veetsid seal aega ja lehvitasid naerulsui kui neist möödusime, väike must seapõrsas nosis miskit kausist ja keset teed pikutas koerapoeg, kes ei teinud väljagi, kui me talle peaaegu otsa sõitsime. Läksime tagasi tuldud teedpidi ning kohtasime hiigelsuurt sisaliku, kes teisele poole teed kõndis. Järgmine silt, mis viitas majutusele, luksmajutusele, viis meid mööda porist ja mügarliku teed pimeda metsa sisse ja me naersime, et kõva luks koht küll, lõpuks jõudsime mingisse häärberisse, kus hinnad olid alates 200 usd J Peatänavale tagasi jõudes leidsime ühe paiga, kus meid võttis vastu naine, kel imik süles, ta näitas tuba, mille hinnaks 200000idr ehk 20aud. Hind ju hea, aga tuba, mis meile avanes, oli väärt heal juhul 5aud. Seal oli vaid voodi ja sirmi taga auk põrandal ehk wc. Läksime edasi, võib ju tunduda ,et oleme ära hellitanud end ilusate paikadega aga kui meil on valikuvõimalus, siis me teeme oma eelarvet arvestades ikkagi parima võimaliku valiku. Lõpuks helendas vasakul pool teed silt TriJaya home stay. Astusime aeda. Meid tuli tervitama mees nimega Komang. See oli tema kodu, milles on veel kolm kodukest, kus ta majutab oma külalisi. Need ongi tri jaya, ehk kolm edukat. Paranan Jaya, Jaya Natha ning San Jaya. Need on tema pojad, kelle järgi on saanud nime see kodumajutus ,iga nimi ühe ukse kohal. Meie koduks sai see öö Paranan Jaya. Komang rääkis meile loo ma elust. Ta kasvas üles Ubudis riisipõldude keskel. On ametilt maastikukujundaja ning kui ta oli noor mees pakuti talle tööd selles samas kandis ühes 5* hotellis hoolitsema sealse aia eest. Ta töötas seal 13 aastat ning selle aja sees rajaski ta omale selle kodu, kus me viibisime. Tema naine, Made, sünnitas talle kolm poega, ning alles nüüd, pool aastat tagasi, avas ta kodumajutuse oma aias, mis sai nime tema poegade järgi. Tema soov oli näidata võõrsilt tulevatele inimeste Bali just sellisena nagu see on.  Ta kostitas meid punase riisi teega, mis oli tõeliselt maitsev. Tema eesmärk on pakkuda oma külalistele midagi, mis paneks neid mõistma kohaliku elu ja kultuuri. Külalised võivad käia õhtuti tema pool teed joomas ja jutustusi kuulda ning hommikuti riietab ta soovikorral mõne oma külalise kohalike rõivaisse ja viib kaasa oma palvetele .Meil kahjuks ei olnud võimalus kõike seda kogeda, kuna olime vaid möödasõitjad ja kauemaks peatuda ei saanud. Komang tõi suure Bali kaardi ja näitas sellel kohti, mida me võiksime külastada. Ta peab lugu kõigest mis on ehe, seetõttu on ta kujundanud külaliste vannitoad imiteerides ehtsat loodust. Põrnadal on lahtised rannakivid, ääres kasvavad troopilised taimed, ning dušiks on nagu kaljusein kust vesi nagu kosk alla voolab ja katuseks on vaid taevas, seetõttu mitmed sõbrad sisalikud tervitasid meid seal seintel. Sooja vett selles paigas ei ole, mis pole probleemiks, arvestades seda kuumust iga päev. Olime väga õnnelikud, et leidsime selle paiga . Mõelda vaid, et hind oli sama, mis tolles paigas kus wc-ks oli vaid auk põrandal. Komang oli täis inspiratsiooni ja inspireeris ka meid oma külalislahkusega. See oli kodune koht!