Kolmas päev Bali saarel

Öösel  oli jälle kuulda tänavakoera haukumist. Pärast hommikusööki teatati meile, et peame taas ööbimiskohta vahetama. Olime pettunud , kuid manager oli ise kohale ilmunud ja vabandas ette-taha. Kahju oli lahkuda sellest paigast, sest Fare Ti’i villa on paik, mida soovitaks  tuttavatele/sõpradele, kes Balile plaanivad reisi. Tõrelesin natuke selle naisega seletades, kui ebameeldiv on jälle asju pakkida jne Tegelikult rohkem põhimõtte pärast. Aga see naine oli meeldiv ja üks triiksärgis härra oli ka väga viisakas , kes meid autoga uude paika sõidutas. Tegelikult oli ju isegi natuke huvitav, et saime niimoodi erinevaid paiku külastada. Uus koht oli mingi beach resort.  Saabudes pakuti meile kohe apelsinimahla ja paluti oodata. See oli ikkagi rohkem hotelli moodi ja pigem eurolik, mistõttu jäi meie lemmikuks ikkagi Fare Ti’i. Tuba oli nagu korter, selline kinnisem ja õhk oli kuidagi umbne seal. Iseenesest polnud ju viga, eraldi kööktuba pluss magamistuba ja vannituba . Mõlemas toas olid suured klaasuksed, mille avanedes vaatas vastu pisike aiake palmiokstega, aga need olid pigem peenrad, kuhu astuda ei saanud. Eelmine koht oli ikkagi väga balilik ja mõnus loodusekeskne, see siin oli hotell, mille laadset saad külastada igal pool.. Siin oli küll ka bassein ja kohvikuala, kus aega veeta, aga seda basseini me ei kasutanud.  Too naine ütles, et hotell on hinna mõistes kallim paik ja parem. Huvitav, kas sellepärast, et televiisor toas oli suurem, mida me nagunii kordagi ei vaata. Aga milleks nokkida onju, katus oli peakohal ja tegelikult oli kõik hästi, saime ka uue rolleri rentida, et jälle seiklema minna. Lõunasöögipaigaks valisime ühe Mehhiko söögikoha. Sellel päeval külastasime kahte randa.  Sulistasime suurtes lainetes ning sõitsime läbi kesklinnast Denpasarist ja põhilisest turistide piirkonnast Seminyakist, Kutast ja Legianist. Ilmselt nendesse paikadesse me kunagi tagasi ei kipu. Pood poe küljes, turg turu küljes, auto auto küljes , kohvik kohviku küljes, restoran restorani küljes. Meie jaoks oli see kõik liiga kommertslik. Turistide hordid igalpool, tohutud ummikud teedel, müra kära, hullumaja. Meile meeldivad riisipõllud ja lihtne ehe elu siin. Leidsime veel ühe puuviljaturu, mis oli ilmselt täiesti kohalike koht. Müüjad ei osanud meiega rääkida. Üks noormees lõpuks kõnetas meid. Tema leti ümber tiirutasid kaks väikest tüdrukut, kes kihistasid naeru ja uudistasid meid. Tegin neist pilti ja nad muutusid nii julgeks, jooksid meie ümber ja mängisid peitust. Võtsin väiksema tüdruku korraks sülle ja ta oli nii õnnelik sellepärast. Ostsime sealt erinevaid puuvilju. Pisikesed tüdrukud aina kihistasid naeru . Teenindajad lettide taga olid suunanud oma pilgud meile ja veidi ebamugav oli , samas nii naljakas. Jõudsime lõpuks läbi suurte ummikute ja tiheda liikluskära oma peatuspaigani ja läksime puuvilju mugima ning uue päeva plaane mõtlema. Õhtusööki läksime otsima üsna hilja. Leidsime tänavalt mingi koha. Meid muidugi võeti vastu väga aupaklikult nagu ikka. Kohalik noorpaarike einestas seal ja nad uurisid, et kes me oleme sellised jne ning naersid, et see paik seal oli selline, kus söödi sõrmedega,et kas me oleme kindlad, et tahame seal süüa. Loomulikult oli see meie jaoks ainult huvitav.  Tulime siia kogema kõike muud ,mis on tavaline, nii et avatud kõigele huvitavale, seetõttu võtsime uue päeva plaaniks ette seikluse sõita rolleriga paari päevaga kogu saarele tiir peale. Me ei teadnud veel päris täpselt ,kuidas see olema saab, aga olime kindlad, et sellest tõotab tulla üks põnev seiklus, mis muud J