Aasta viimase nädalavahetuse lugu

See oli 28. Detsember. Reede. Soojakraadid tõusid üle 40, seetõttu vabanesime töölt varem. Lõuna ajal saime küll tammis ujumas käia, kuid see värskus mis korraks jahutas kadus kiirelt ja tööd teha oli väga keeruline. Niisiis lõpetasime mõned tunnid varem töö. Kõik olid palavusest kurnatud. Me hüppasime kõik riietega tammi, isegi jalanõud jäid jalga, see oli mõnus, kuidas jahe tammivesi tervendas keha, mida kuumus oli sakutanud. Wattle’i tagasi jõudes veetsime oma õhtu enamuse ajast voodis lebades, ventilaator otse näosuunas, kuid see puhkus ka vaid sooja tuult. Sellised kuumad päevad on väga keerulised, kui sa just otse veekogu ääres ei pesitse. Teed ühe liigutuse ja juba higimull otsa ees, nagu oleks 10 km maratoni jooksnud või nagu oleks mitu tundi järjest kuuma ahju ääres kooki küpsetanud. Sellistel päevadel sooja söögi tegemine jääb pigem tahaplaanile, tahaks hoopis ise külmkapis piima ja juusturiiulil istuda, nagu toiduaine mis vajab külma, et värskeks jääda. Aga me olime ikkagi positiivselt meelestatud, kuna juba hommikul ootas meid ees 2012 viimase nädalavahetuse tripp.. pakkisime oma asjad ja asusime teele. Jõudsime varakult Manjimupi matkapoodi. Me ostsime snorgelduskomplektid mõlemale . Lisaks saime me lõpuks rattastange, et saaks rattad kinnitada auto külge. Suundusime taaskord Margaret Riveri poole. See kaunis kuurortlinn lihtsalt on võitnud meie südame ja kogu selle ümbrus. Margaret Riveril külastasime surfipoode ja ma soetasin endale päris oma kalipso. Ainarile me kahjuks ei leidnud sobivat. Ja siis me suundusime kuhu meie eesmärk meid viia plaanis, see oli meie tagasipöördumine Hamelin Baysse. Randa jõudes oli õhtu juba oma pead välja sirutamas vähehaaval. Krabasime oma snorgeldusasjad ja ütlesime tere ookeanile. Meid olid vastu tervitamas tuul ja  lained, mis juba kiigutasid paate ja surfilaudu oma harjadel. Vesi tõusis kiirelt ja kattis liiva enda hõlma alla, samamoodi kattis ta enda hõlma alla ka minu tuttuue snorgeldusmaski, mida me lainetega võideldes üritasime üles otsida, aga ookean on jõuline ja tugev ning temaga võidelda on peaaegu et võimatu, kui ta on raevu täis ja metsik. Võiks öelda, et sel hetkel on ta osav varas ja keegi ei saa talle kohut mõista. Päikeseloojangul peatusime ajas ja hoidsime oma silmad selle hetke jaoks. Tolsamal õhtul, teadsime, et Elo, Luca, Rob, Elo ja Kaarel peaksid viibima samas kandis. Teadsime, et nad on ka trippimas kusagil ja enne tulekut arutasime kuhu me lähme ning polnud välistatud, et kohtume kusagil rannaribal. Me pesime end puhtaks soolasest veest ja uurisime parklas kas ehk Elo autot ei paista kusagil. Millegipärast olin kindel, et nad on kusagil läheduses, aga ei . Autot polnud. Hiljem tärkas Aianrile pähe, et läheduses on veel üks parkla ja me otsustasime vaatama minna, sest nemad polnud külastanud seda paika siin enne ja lootsime, et ehk nad lihtsalt said valesti aru, kus me plaanime peatuda või ei leia õiget parklat. Me leidsime Elo auto teisest parklast, ilusti sätitud asfalt teele valgete joonte vahele. Niisiis, meil oli teada, et nad on kusagil, aga kus? Auto uksed olid lukustamata ja aken avatud, mis andis üsna kindlalt märku, et see on kindlasti Elo auto. Oli ka teada, et kuna neid on viis, siis nad ei saa ööbida parklas, seega peab neil olema vähemalt kaks telki. Läksime pimedale rannale, kus vaid vaevu kuu peegeldas õrna valgust udupilvede tagant. Silmal oli raske seletada kujundeid või inimesi. Õigemini inimesi ei olnudki. Rand tundus inimtühi, kuid kaugel eemal märkasime valgustäppi kaldaääres, see paistis päris kaugel olevat ja me mõtlesime, et kas tõesti nad viitsisid oma laagri püsti panna autost nii kaugele. See ei paistnud lõke, vaid mingi valgus. Mõtlesime, et ehk taskulamp vms, teades, et rannal lõket püsti panna on teadagi liialt riskantne siin maal. Seadsime sammud valguse suunas, teades, et üsna pikk maa on minna mööda rannaäärt, veidi kõle isegi, kuna silm vaevu seletas midagi. Hoidsin kõvasti Ainaril käest kinni ja lihtsalt järgnesin, lohistades oma jalataldu mööda liiva. Siis kostus mingi sahin ja tundus, et miski läheneb meie suunas. Kuju järgi võis öelda, et veidike küürus seljaga vanamees kahe täis kilekotiga, justkui mõni kodutu vms rannal hulkumas. Veidi hirmus, kui ta meie suunas lähenes. Just sammuke kui ta hakkas meist mööduma, tundus see kõnnak mulle päris tuttav ja ma hõikasin: Rob, is that you? Ja me naersime kõval häälel, sest see oligi Rob ja me ei saanud absoluutselt aru mis ta hulgub kottpimedas üksi kahe kilekotiga mööda rannaäärt. Seda enam, et me teda kodutuks pidasime. Tema olek oli veidi ebaadekvaatne, kui ta teatas, et otsib Lucat ja teisi taga, kuna ta olevat kaduma läinud. Järgnesime Rob’ile, kuna ta enamvähem teadvat, mis suunas teised läksid. Niisiis me järgnesime Robile ja see tee viis rannast hoopis eemale. Kuigi me korduvalt mainisime talle, et justkui oleksime kuulnud nende hääli ranna lähedusest oli ta ikka sihikindel ja läks oma suunas ega kuulanud meid. Loobusime järgnemast talle ja läksime oma vaistu järgi. Hüüdsime teiste nimesid kõigest kõrist, kuni lõpuks nägime eemalt kaugest pimedusest Tõnu, kes lähenes meile taskulambiga. Milline rõõm J Nad olid justkui kuulnud nende nimede hõikeid ja Tõnn tuli otsima ning leidiski meid, aga Rob oli nüüd kadunud. Tõnn juhatas meid enda laagriplatsi. Ranna ääres, läbides puid ja kõrkjaid, viis tee suurele kivimäele, mis oli osavalt peidus möödujatele. See oli kaunis tohutu suur kivine lagendik, justkui salapeidukoht. Juba nägime tulekollet, mille ümber tuttavad näod mõnusalt aega nautlemas, läheduses väike telgike ulualuseks. Seda lahedat lagendiku me päevavalguses näinud polegi. Igatahes öösel oli see kena paik, mõnusalt taeva all kõrguv pinnas, kus tähed paistsid väga lähedal ja kuu. Veetsime mõnusalt aega lõkke praksudes ja grilli valmistades, juttu vestes ja taevast imetledes, mekkides kes õllemärjukest kes muud.  See oli tore olemine. Une saabudes suundusime meie oma pessa tagasi ja veetsime öö kuni hommikuni ookeaniläheduses. Just õigel ajal hommikul oli parklasse end parkinud  kohvi ja jäätisebuss. Ka teised olid ärganud ja liitunud meiega. Vesi oli kõvasti tõusnud, lained suuremad kui eile, esimesed surfarid olid juba laineharjadel. Jälgisime nende tegevust hommikusöögikõrvalt tuulisel rannal. Edasi viis meie tee taaskord Augustale, sest pühadeajast jäi kripeldama laevasõit, mis tol korral tegemata jäi. Tänavatel olid laadaputkad püsti ja sigimist sagimist jagus. Viskasime korraks pilgu peale, mis tänavakauplejatel pakkuda oli ning suundusime jõe poole. Blackwood River oli lahke seekord ja sõidutas enda vooluga kaasa paate ja laevu. Ostsime pileti jõedelfiine otsivale laevale. 30$ nägu. Tõnn tuli ka meiega laevasõidule. Alustasime seda sõitu suure lootusega delfiine kohata, aga nende asemel kohtasime 38 erinevat linnuliiki. Nimelt oli laeval giid ja ta rääkis jõe ajaloost ja küladest , mis asuvad jõekaldal ning rääkis lindudest, kes seal pesitsevad. Sõidu ajal saime juua kohvi ja teed ning küpsiseid, kokku kestis see u kaks tundi. Sõidu lõppedes oli tunne nagu me oleksime eksinud mõnele linnuvaatlejate laevale. Me nägime ikka igasugu kummalisi linde. Kõige haruldasem oli näha suurtes karjades musti luiki, kes nagu otse muinasjutust välja kõndinud või lihtsalt jõele joonistatud ja pelikanid suurtes karjades olid uskumatud oma jõulise välimusega. Mõned linnud olid nii imelikud, nagu oleks mängulinnud olnud. Aga muidugi olid nad ilusad, nagu linnud ikka on. Aga tundmatud. Nagu võlulinnud. Delfiine me ei näinud kahjuks. Jätsime head aega jõega ja sõitsime Flinders Bay’le, kus teised juba mõnusalt rannamõnusid nautisid ja peesitasid kuuma päikese käes. Selles rannas olime esmakordselt. Ka seal sai snorgeldada. Rahvast oli palju ja ilm oli imekena, aga aeg ei lubanud meil kauemaks peatuda. Läksime Ainariga tagasi jõe äärde ja tegime pikniku seal enne tagasiteed, mis möödus Michael Jacksoni saatel. Hinges oli imelik ärevus, sest jäänud oli vaid kaks päeva selles aastas. Üks ajajärk oli läbi saamas. Wattle oli ootamas ja hommikul võttis vastu meid selle aasta viimane tööpäev, mis oli 31. Detsembril. See päev läks kiirelt nagu ka see, kuidas me olime tõttamas uude aastasse…

Pühadeaeg. Jõulud

Mõnda aega enne pühi toimus palju muudatusi tööjuures. Kuna pühadeajal on turul nõudlus suurem, siis ka viljakorjamise koha pealt toimusid teistsugused nõudmised. Nüüdseks oli vaja korjata palju rohkem. Juurde tuli palju uusi töötajaid ja kuumade ilmade tõttu hakkasime tööle käima kella kuueks hommikul, mis eeldas ka seda, et tööpäeva lõpp oli varasem. Kõige alguses oli meil vaid üks grupp, mis ühiselt töötas. Nüüdseks on kujunenud kolm gruppi. Kaks maas korjajate gruppi ja üks cherrypicker’ite grupp. Meie grupi ülemuseks sai Ainar ja juba pikemat aega on olnud nüüd tema meie nö supervisor, mis on loomulikult ülitore. Meie grupis olid pikka aega vaid Eestlased ja teises grupis Itaallased, seega kuulasime aegajalt hommikuti traktorist läbi telefoni Sky + hommikuprogrammi ülekandeid, kui Ainaril oli võimalik netist neid tõmmata. Nendel hommikutel läks aeg kiirelt ja töötamine oli täitsa mõnus. Ilmad muutusid aina kuumemaks ja oli päevi, mil saime varem vabaks, siis kui temperatuur tõusis 40 kraadini. Põhjamaa lapsed, nagu me oleme, igatseme aegajalt lumesõja ja kelgusõidu järele, et karge tuul me põski jahutaks, siis kui kuumus püüab meid maha murda, kuid me oleme siiski head võitlejad, nagu Eestimaalasele kombeks. Nagu vintsked sõdurid, kes saavad igas olukorras hakkama. Tõsised tööinimesed ikka, kes ärkavad hommikul pool viis ja uinuvad õhtul kell kaheksa J 22 detsember oli meil viimane tööpäev enne pühi. Sama päeva õhtul oli meil kõigil töötajatel kutse meie ülemuse poole jõule tähistama, mis oli suur üllatus meie kõigi jaoks ja väga tore muidugi. Pidu ehk siis jõuluistumine toimus Stewarti kodu terrassil. Ta elab seal koos oma naise Augustine’iga, kes oli samuti kodus sel ajal ja meile seltsi pakkumas. Loomulikult ei puudunud ka Sisko, kes teadagi on nende koer. See suur valge maja keset avokaado põldu, selle kauni looduse keskel, ei olnud meile tegelikult päris võõras, oleme ju sealsamas lähedal põllul juba korduvalt tööd teinud, samal ajal kui ta ise on terrassil mõnusalt aega sisustanud ja meil salaja silma peal hoidnud. Tegelikult Stewarti venna, Mitch’iga , kohtusime esimest korda just selle maja trepil kõige esimesel päeval, kui me farmi sisenesime. Mina , Ainar ja Elo jõudsime kohale veidi hiljem kui teised, külakostiks oli kaasas minu küpsetatud hapukoorekook. Teised olid juba kogunenud, kes laua ümber veini/õlut mekkimas,  kes juba oma esimest pizzat ahjust ootamas. Nimelt oli selle peo põhi teema pizza valmistamine. Kohe terrassi kõrval , säravselgel ja siledal rohelisel murul asetseb päris pizza ahi, milles me kõik võisime ise valmistada meelepärase pizza. Ahju kõrval oli piklik laud täis kausikesi, mis täidetud erinevate komponentidega, mida pizzale panna. Alates erinevast juustu valikust, lõpetades seente, erinevate aiasaaduste  ja muu hea kraamiga, mida kõike oli nii suur valik. Lisaks pakkideviisi teraviljast pizza põhjasi. Loomulikult ei puudunud valikust ka avokaado. Need kõik pizzad , mis valmistatud sai, viisid keeled alla kõikidel. Lisaks minu küpsetatud koogile oli laual juba ka Briti küpsetatud kook. Ka need lõigati lahti nii, et kõik said tükikese maitsta. Söödi ja kiideti. Augustine tutvustas meile ka natuke nende traditsiooni jõuludest, mis neil oli lapsena kombeks. Saime kõik enda kätte papist torukesed, mille otstes olid väiksed nagad. Istusime ringis nii, et käed ristusid ja olid kõik ühenduses omavahel nende papist torukestega. Siis kõik korraga pidid tõmbama nii kõvasti, et kõik torud avaneksid. Nende seest lendas välja üllatus. Igaüks sai ühe sisu endale. Seal oli paberist kroon, mida pidi peo ajal peas kandma, väike mänguasi ja tarkusetera väiksel paberil. Meie Ainariga saime endale mõlemad väiksed punased konnad, aga mõistatusi ei mäleta enam, mida on lihtne öelda, sest tegelikult võis olla hoopis nii, et me ei saanud aru , mis need tähendasid.. Ja need konnad ilmselt said suudelda kunagi ja siis neist ilmusid mina ja Aints ehk siis printsess ja prints isiklikult , mõistagi väga usutav lugu. Mis neist suudlejatest sai, kes seda teab.. See õhtu oli tõesti tore ja lõbus. Jõulud on ju selline ühinemise ja koosolemise aeg heade inimestega, kelleks on tavaliselt perekond. Oli tore veeta seda aega heas seltsis, mis pani veidi unustama igatsuse selliste jõulude järele, kui vanaisa küpsetab ahjus liha ja õde praeb kapsast, kui ema avab eile keedetud pohlamoosi purki ja väiksemad tegelased nosivad juba laua ääres piparkoogiglasuuri ja ootavad pikkisilmi jõulumeest, samal ajal, kui isa roogib aias lund ja puistab jääle soola, et kõikidele pereliikmetele, kes pole veel saabunud, oleks tee koju lihtne.. Niisiis, see õhtu oli üleni tore ja vahva, lisaks saime Stu’lt näpunäiteid meie jõulutripi kohta, mis meil kahekesi kavas oli juba ammu. 23 detsember me lihtsalt puhkasime pikast töönädalast. Me lubasime selle päeva endale logelemiseks, mida me juba ammu polnud teha saanud. Pikad töönädalad oli ära väsitanud ja saime valmistuda jõulutripiks. Esmalt oli meil plaan ära sõita juba 23ndal, kui viimasel hetkel tegi Stu Ainarile pakkumise teha tööd 24ndal detsembril, mis siin maal ei ole püha, vastupidiselt Eestile. Kaalusime seda veidike, kuid Aints ise oli nõus, kuna tööpäev oli lühem, kui tavaliselt ja ei sisaldanud peale traktorisõidu midagi muud, samal ajal sain mina teha ettevalmistusi meie minekuks ja olla ootel, et startida kohe kui Ainar töölt naaseb. Võtsime ette reisi kaheks ööks rannikuäärde ja paikadesse, mida me polnud veel külastanud. Me asusime teele Margaret Riveri poole, täpsemalt Augustale. Üsna tee alguses ühel põllul kohtasime kahte laamat, esmalt ei taibanudki kohe, mis loomad need sellised on. Kogu see rannikuäär on väga koralliline ja vaated ookeanile imelised nagu alati. Esimese öö veetsime Hamelin Bay’s. Väike armas paigake otse rannaääres. Tegelikult on seal spetsiaalne kämpimisala, kuhu pühadeajaks paljud pered kokku tulevad, aga meie tegime pattu ja ööbisime ikkagi rannal. Pimeduse saabudes jäi rannapiir üsna vaikseks ja saime oma piknikuteki laiali laotada. Grillisime salamisi liivaaugus enda valmistatud kanasašlõkki, jõime rummi ja kuulasime lainte laulu. Kuu taevas põles nagu lamp ja valgustas meid meie õhtusöögil hubaselt ja tähed moodustasid kujundeid oma pisikeste valgustäppidega. Öösel võtsime arvuti kaenlasse ja ronisime treppiastmeid pidi, mis viisid vaateplatvormile, et teha videokõne Ainari vanematega. Täpselt enne tripileminekut jõudis meieni nende poolt saadetud jõulupakk, mis oli parimaks kingituseks siin kaugel maal. Me avasime paki just nende silme ees, mis oli nii põnev ja ootusärev. Seal sees oli kümneid pakke Kalevi komme, šokolaadi  ja piparkooke, justkui jõuluvana oleks käinud, selline lapselik rõõm valdas meid. Kahjuks videokõnes  ookeani näidata ei saanud kuna ööpimedus ei lubanud seda, võib-olla veidike laintekohinat. Niimoodi trippides kaua magada ei saa, ärgata tuleb koos päikesetõusuga sest soojad kiired ei luba rohkem und, siis saab end turgutada ookeani soolases jahedas vees, et uuele päevale jälle reipalt vastu astuda ja ootusärevalt, mis teekond toob. Tegime rannal pikniku ja nautisime oma hommikusööki, mis tuul aegajalt liivateradega üle maitsestas, aga sellega oleme juba harjunud. Kohvi kahjuks oli puudu sellest täiuslikust hommikust. Me sõitsime edasi Augustale lootuses leida mõni avatud pood, mis küll tundus mitteusutav, arvestades pühadeaega. Ühest bensiinijaamast saime isekuumenevad kohvipurgid, milles maitse oli väga imelik aga meenutas ikkagi veidike kohvi. Jõgi, mis lookleb läbi augusta, korraldab kruiise, mille käigus on võimalik kohata jõedelfiine aga kahjuks pühadeajal olid kõik paadid puhkeasendis ja sellest kogemusest jäime me ilma. Margaret Riverisse jõudes, leidsime imekombel ainsa avatud söögikoha, milleks osutus kiirtoidukohvik, hankisime endale sealt miskit hamba alla ja edasi mööda rannikuid, avastasime imelisi rannaribasid klaasselge sinise veega ja taevas oli kogu see aeg meie poolt. Teiseks õhtuks jõudsime Brewelly Beach’i. Ranna ääres pakub istet ja seltsi inimestele Valge Elevandi kohvik, mis oli selleks ajaks juba suletud kui meie sinna jõudsime. Kuu oli üle võtmas päikese kohta ja valvas meid nüüd omal moel. Ka see öö ei möödunud ilma piknikuta rannal. Peale meie oli seal veel inimesi, kes vastupidiselt, olid väga lärmakad ja tormakad, kuid nemad askeldasid suletud kohviku terrassil. Rannaäärne parkla, kuhu me plaanisime oma liikuva voodi ööseks parkida, jäi meile rahvarohkuse tõttu liialt ebaprivaatseks ja me sõitsime üles kaljunukile, selle all asetseski kohvik. Hommikul äratas meid torm, mis kiigutas autot nagu vankrit. Tohutut tuul, mis tormas kõrgel lagedal kaljunukil ei hirmutanud meid. See oli ilus ja metsik omal viisil. Püsisime autos kuni tormi vaibumiseni. Siis kui oma ameti võttis üle päikene. Kell oli umbes kuus hommikul. Und enam ei tulnud, sest päike üritas auto saunaks muuta. Kas keegi pakuks kohvi? Ilmselt mitte, kuna on pühad ja kõik puhkavad. Pärast selliseid mõtteid hakkas liikuma rahvast. Samalt kaljunukilt viis jalgtee alla kohvikuni ja me nägime nii mõndagi  inimest sinna poole suundumas. See võis tähendada vaid ühte: kohvik on avatud. Mõned sportlikud kohalikud sörkisid hommikujooksul mööda kõrval looklevat loodusrada, paar vanemat prouat jalutasid oma kutsusid. Kõik inimesed, kes meist möödusid, siis kui me oma hommikuvoodit kokku pakkisime, teretasid meid sõbralikult naerulsui ja nende ilme taga peitus sõnum: tuleb ilus päev!  Sõitsime alla kohviku juurde tagasi. Terrass oli avatud ja varasemad juba hoidsid sõrmede vahel pooltühja kohvitassi. See oli tõesti ilus päeva algus. Kõik lauad ja toolid täitusid kiiresti inimestega, leti ääres järjekord. Valged toolid ja lauad terrassil lubasid vaate otse ookeanile . Just nagu filmis. Oli boxing day, püha. Hinnad kohvikus seetõttu olid 15% kallimad tavapärasest. Mm, värske kohvi lõhn. Suundusime rannale ja laotasime lahti oma piknikuteki ja nautisime sooja hommikut, ennekõike värskendades end ookeani soolases vees. Jõulukingituseks ostsime endale piletid kolme maa-alusesse koopasse, mis peidavad end Margaret Riveri all. 50$ nägu. Jewel Cave, Mammouth Cave ja Lake Cave. See on kolmikpilet kolme populaarsemasse koopasse, mille läbimine kokku võtab aega umbes kolm tundi. Uskumatu, milline looduse kätetöö. Kuidas vesi on kristalliseerunud langedes tuhandeteks purikateks, piiskadeks ja kujunditeks, moodustades enamjaolt pikki peeni ogasid koopa lagedesse. Mis kasvab ja kujundab võttes aega tuhandeid aastaid ja lõpuks sünnitab sellise ime. See on see salajane kivide elu ja liikumine, mida me kunagi ei suuda märgata, aga me suudame alati imestada ja imetleda. Kõige esimesena külastasime Mammuti koobast. Laudsild mis läbib koobast ,näitab sulle teed hämaras hiigelaugus. Kaasa antakse kõrvaklapid ja väike player, millel pead ise teatud kohtadeni jõudes sagedusi muutma, et kuulata ajalugu ja ilmaimet, mida jutustab üks härra mahedal häälel, taustaks kohisev heli, mida tekitavad koopaseinad ja urud oma akustikaga, mida saadab veetilkade kukkumise hääl, kajades mitmekordseks heledaks heliks. Sa kõnnid ja imestad ja veidi pelgad seda pimedat hiiglaslikku külma sügavat paika, kuulates lugu loomadest, kes on jäänud koopalõksu, nähes nende tuhandete aastate vanuseid luid ja siis suunad pilgu taas seintele, mida on maalinud igivanad veekristallid ja sa mõtled endamisi: nüüd ma olen seda näinud, nüüd ma olen siin käinud. Kas tõesti? Jah, see kõik on päriselt. Pärlikoobas oli neist kolmest kõige suurem ja maalilisem. Tema seinad meenutasid valgeid pärleid, mis olid kujundanud sinna nii inglitiibu, kui ka magava kaamli, mida mõned võisid kujutada ka teoks. Üks seinaosa oli kasvanud justkui karri metsaks ja korallisein, millele anti jumet eri valgusefektiga, mis kujutas veelainetust ja muutis korallikujutised värviliseks ja sa võisid ette kujutada, et sa sukeldud ookeanipõhjas. Kiid suunas valguse ükshetk kõrgele laeseinale, millel olid veekristallid voolinud naisekujutise ja see osa on tuntud kui „põgenev pruut“. See oli maailm, mida ei osanud kunagi ette kujutada. Me igapäev kõnnime ja sõidame mööda teid ja me ei oska arvatagi, et kusagil seal all on peidus miskit imelist. Ikka arvatakse, et kõik imeline on üleval, mitte all, aga see pole tõsi. Igal pool on imeline, kui sa selle vaid üles leiad. Viimane koobas peitis endas midagi veel imelisemat. Samamoodi puittee viis mitukümmend meetrit sügavale, koopaseinad kasvatanud enda külge kauneid kujutisi ja sa ikka ja jälle imestad ja imestad, kuni me jõudsime alla päris pimedasse ja kiid läitis õrna valguse, ning meie ees laius järv. Maa-alune järv. See oli nii kaunis. Vesi peegeldas seal hämaras kogu koobast ja veekristallid olid moodustanud laest alla väikesed saarekesed järvele, kuid need olid õhus, vaevuvaevu puudutamas järve vee pinda. Tahaks midagi öelda, aga ei oska, sest pole sõnu kirjeldamaks seda . Oeh. Ja sa soovid hetkeks jäädagi sinna pimedasse ilusasse saladusse. Järves elavat ka üks elanik. Konn. Ainuke, keda nähtud seal ja vblla paar nahkhiirt, kes vaid läbi astuvad. Kiid tegi valgusega imesid seal ja kõik kaunis muutus veel kaunimaks ja salapärasemaks ja mõttes mõikusid illusioonid sellest, kuidas on kõik nende seinade sees, nende taga ja nende tumedate hiigelurgude sügavustes, kuhu silm ei ulatu.. Nüüd maapeal tagasi  olles mõtled alati kõndides ükskõik millisel pinnal, et seal all kuskil on midagi peidus või kedagi peidus ja vblla ta kuuleb mu astumise häält ja teab mu teekonda.. Need olid imelised jõulud!

Ühe nädalavahetuse lugu. Rattaost. III advent.

Võtsime ette teekonna Bunbury plaaniga osta meile pühadekingituseks jalgrattad. Sõitsime läbi Manjimup’ist ühest plaadipoest ja ostsime Jamie Cullum’i plaadi. Ta laulis meile terve tee, kui me läbisime Bridgetown’i,Bulingup’i, Kirup’i jm. Teeäärtes tervitamas meid lumivalged lehmad taas. Need väikelinnad tuletavad meelde vanu vestern filme. Muidugi ei möödu ükski teekond siinkandis ilma, et mööduks mõnest farmist või istandusest. Seekord siis kirsi ja aprikoosifarmid esirinnas. Lisaks läbisime veel Donnybrook’i, Boyanup’i ja jõudsimegi Bunbury. Enne veel astusime läbi ühest farmist kust ostsime 2 kg nektariine. Need olid nii head ja magusad, kugistasime kõik , mis kotis oli. Uudistasime ka aprikoosipuid lähedalt. Niisiis me jõudsime Bunbury ja me leidsime endale jalgrattad ja ostsime kohe ära ka. Kahjuks rattastanget seekord ei saanud, mida autole kinnitada, et rattaid kaasas kanda. Ainaril on nüüd ilus punase-mustaga meestekas ja minul ilus valge naistekas. Lisaks ostsime juurde pumba, veepudelid ja luku. Kogu komplekt ikka. Nüüd on meil oma jalgrattad, nii tore. Tagasiteel käisime läbi ühest viinamarjaistandusest ja ostsime head valget veini. Onu, kes meid veinikeldris leti taga teenindas, degusteeris meile veine. Millegipärast valas ta iga kord pokaali täis ja viisakusest jõime need ka tühjaks, arvestades, et Ainar pole üldse veinisõber. Tuli välja, et see mees on tegelikult farmitööline seal ja asendab omanikku ning ei tea sellest asjast midagi. Seega, me maitsesime kolme veini ja olemine oli nagu veidi purjakil pärast seda. Ma ostsin head valget veini sealt. Veinikeldri ees õues sirgus kirsipuu ja me võisime endale sealt noppida. Nii hääd olid. Koduteel möödusime ka pirnifarmist, mille ääres me tegime peatuse ja varastasime mõned pirnid puult. Lisaks leidsime me ühest aiast sidrunipuu, mille küljest Ainar nii muuseas mõned viljad meile laenas. Päris viljakas reis, ütleks selle peale. Siinmaal ei ole kuusepuid näha olnud, kuid teeääres nägime suur hulk kuusepuid ja me oletasime , et see oli jõulukuuse istandus? Tagasi jõudnud,  üritasime enne pimedaks minekut rattad kokku panna ja ära testida. Sättisime nad kenasti meie terrassile esimest sõitu ootama. Triin ja Ivo olid lahkumas ning samuti Elo ja me olime arvestanud sellega, et peame mingi hetk otsima uue elukoha. Pühapäeval võtsime ette teekonna erinevatesse majutuspaikadesse ja käisime ka Pembertonis poes. Kohtasime erinevates farmides nii eesleid kui kalkuneid ja igasugu muid loomi ja tegelasi. Mõnus seikluslik päev jalgratastega. Tagasi jõudes tegime tavalisi argitoimetusi. Pesime pesu. Hobused pesumaja juures on päris julged meiega. Nimelt on meil komme alati neile viia leiba või midagi muud hamba alla ja nad juba ootavad ja jooksevad vastu kui lähed. Olin pesumajas sees ja siis hobused pistsid pead uksest sisse ja põrisesid ja küsisid leiba. Siis ma ütlesin neile, et kuulge, minge ära praegu, aga nad ikka ootasid seal ja norisid. Ükskord me viisime neile avokaadosid. Tegelikult on nad väga toredad ja vahvad seltsilised, vahel lihtsalt veidi tüütud, aga pühad on ju neilgi. Head kolmandat adventi!

Ühe nädalavahetuse lugu. Cherry Festival. II advent

See oli 7-9. Detsember. Reedel istusime Ainariga kahekesi köögilaua ääres ja jõime rummi ning vaatasime arvutist filme. Ülejäänud majarahvas oli kuskile kondama läinud. Laupäeval võtsime ette teekonna Cherry Festivalile. See üritus sarnanes natuke Bridgetown Blues’ile, kuid siiski erinev. Cherry Festivalil müüsid kaupmehed väga palju söögi- ja joogikraami. Viinamarjafarmerid degusteerisid erinevaid veine ja mahlasid. Tuntud pitsameister valmistas pitsasid otse inimeste silme ees ja kõik soovijad said maitsta. Meie ülemuse vend müüs marron’eid. Igasugu kooke ja muffeneid ja muud head ja huvitavat kraami võis seal kohata. Põhikaup oli muidugi kirsid. 1kg 15$. Üks ruum, millest me olime seal varem korduvalt tänaval möödunud tavapäevadel, oli seekord avatud ja me saime sinna siseneda. See ruum oli täis nukke. Tuhandeid nukke. Uksel tervitamas vanaproua, kellel süles samuti nukk. No seal oli ikka igasuguseid nukke. Kohati tekkis veidi imelik olemine nagu keset õudusfilmi ja need nukud hakkavad elama. Üsna imelik, kuid huvitav samas, et need kõik olid selle sama vana daami kogutud nukud tema elu jooksul. Neid nukke oli nii palju, et lausa hirmus oli. Väga imelik tädi.. Toimus ka vanade autode näitus ja esinesid bändid. Mõnus melu. Selline kirju olemine. Kolasime seal lihtsalt ringi ja kohtasime palju tuttavat rahvast. Taaskord väike vaheldus metsaelule. Pühapäeval küpsetasin esimese leiva siin maal. Umbes nädal aega mässasin selle juuretisega kuni lõpuks käärima sain ja siin ta on, iga päev leib laual nagu naksti. Kuna oli II advent , siis võtsime ette väikse tripi. Mina, Ainar ja Elo. Leidsime kaardi pealt ühe ranna kuhu me jõuda soovisime, kuid paraku eksisime metsas ära. Sõitsime üle 20 km ei tea kus. Aimamata, kas jõuame kusagile kohale või sõidame suletud ringis. See oli päris naljakas. Õnneks meie auto lubab meile selliseid teid läbida, kust ükski tavaline sõiduauto läbi ei pääseks. Nägime mitut iguaani murul siblimas ja ükshetk jäi meie teele emu. Ta seisis tee peal nagu lollike ja ei määranud metsa minna. Sõitsime temani ja ta hakkas jooksma. Jooksis nii, kuis jaksas ja me ei andnud armu, sest see oli lihtsalt kõige naljakam üldse, et ta ei keeranud metsa, vaid jooksis mööda teed ja kui tuli kurv, siis ta ilusti keeras kurvis uuele teele ja me muudkui jälitasime teda. See emu polnud elus niipalju ja nii kiiresti ilmselt kunagi jooksnud. Miks ta metsa ei keeranud, me ei mõistnud, oleksime võinud teda jälitada veel kaua kaua, kuid lõpuks tee rataste all muutus olematuks ja me halastasime ta peale. See oli nii naljakas. Me naersime kõhud kõveras terve sõidu aja. Aga randa ei paistnud kusagil. Olime juba niikaua ekselnud seal metsas, kuni lõpuks nägime postkasti numbrit ja saime aimu, et kellegi maja on läheduses. Jõudsime ühte farmi, kus silmasime eemal külameest autoga. Ta sõitis meile vastu ja me küsisime selle ranna kohta, kuhu me jõuda soovisime. Tuli välja, et me oleme valel teel ja sinna randa jõuab vaid läbi Sand Dunes’ide. Olime ikka päris rängalt valel teel ja pumpa meil ei olnud ,et liivavälju läbida. Mees juhatas, kuidas me saame jõuda Windy Harbour’i juurde, kuna see sealt lähim rand. Otsustasime hoopis Salmon Beachile tagasi pöörduda. Sinna ilusasse paika, kus me juba kord olime. Tegime pikniku soojal liival. Me sõime leiba. Kui hea see võib olla. Suplesime hiigellainetes ja mõtlesime selle peale, kui imelik see on, et on II advent.  Tagasiteel jäi meile ette Choudalup Mount. Kui me esimest korda Salmon Beachil käisime Ainariga, siis see läbisõit sinna oli suletud. Seekord oli see avatud ja me läksime vaatama, mis seal on. U km metsateed läbi kaarjate põõsaste, läbi linnulaulu ja rohutirtsude koori, jõudsime me tohutu suure mäekivini ja hakkasime sinna otsa ronima. Iga samm kõrgemale tõi aina imelisema vaate kogu maale. See oli sama uskumatu nagu Sand Dunes. Me jõudsime kõige kõrgemale ja meie imestusel ei olnud piire. See oli nii nii ilus, mida silm nägi. Kõik metsad ja mäed olid justkui meie omad, sest meie silmad ulatusid kõigeni. Kui tõstsid käe, siis tundus nagu katsuksid pilvi. Me justkui ulatusime taevani. See oli õnnis tunne, nagu lendaks. Nagu lind. Lendlesime selles vaates kuni hämara saabumiseni. Justkui oleks saanud haarata kinni päikesest, et ta ometi ei loojuks. Talletasime oma mällu selle kauni pildi ja asusime koduteele. Head teist adventi!

Ühe nädala lugu. Äikesetormid. Big Brook Dam

Selle nädala keskel algasid esimesed suuremad tormid. Saime töölt varem ära, kaks päeva olid üldse vabad. Paaril ööl oli selline mürgel väljas, et tundus nagu maja lendab, mitmel korral oli vool ära. Ühel nendest päevadest käisime õhtupoolikul Pembertonis netti püüdmas. Kogu linnas oli vool ära ja tänavad olid pimedad, istusime autos ja see kõikus tormikäes nii hirmsasti nagu liiguks ise paigast. Teed olid täis oksterisu ,mis puudelt kukkunud ja kogu ilm oli inimtühi. Tol laupäeval läksime Manjimupi poodidesse niisama. Teel põikasime metsa ja käisime Diamond Tree juures, see on u 20 m lühem kui Bicentennial Tree. Selle otsa me kumbki ei roninud, lihtsalt uudistasime ümbrust ja lugesime ajaloo tahvleid. Kohtasime erinevaid linde ja uurisime huvitavaid taimi. Lisaks on olemas siinkandis ka Gloucester Tree, mis on 10 m kõrgem Diamond Treest. Need puud olid algselt selle jaoks, et seal üleval pidas alati keegi vahti, otsiti tulekahjusid. Tolsamal poeskäigul avastasime esimest korda rukkijahu ja manna, mis oli meie jaoks ülim leid. Pühapäeva hommikul sõime mannaputru ja ilmselt Eestis ei kujuta keegi ette, et me sellest nii ülimat rõõmu tundsime. Päev viis meid Pembertoni juba tuttavasse kohvikusse. Ka mõned töökaaslased ühinesid meiega. Surfasime seal internetis ja veetsime niisama aega. See oli pärast torme esimene selgem päev. Külastasime ka ühte veinikeldrit ühes viinamarjaistanduses , mis oli nii õdus oma olemuselt, saime maitsta ühtteist ja endalegi soetada. Sealne aed kaunistas end üksiku mandariini puuga, kust me vilju salaja noppisime. Eemal põldudel sõid rohtu lumivalged lehmad nagu suured lumehelbed. Ilm oli tõesti ilus üle pika aja ja me sõitsime Big Brook Dam’i äärde, mida kohalikud rannana kasutavad.  See tamm on ikka kordades suurem kui meie tööjuures. Selle ääres on suur liivaga kaetud ranna ala ja pingid-toolid-lauad, kus kohalikud pikniku peavad. Üle tammi lookleb kivist sild, mis viib jalgteele, tehes ringi peale kogu tammile. Kokku on see mitu km.  Veeääres ujuvad julgelt pardid koos lastega. Kõik on ju väga ilus, ainult suur tüütus selle kõige juures on miljonid kärbsed, kes ei anna sulle kunagi rahu. Tegime ka seal väikse pikniku ja veel tuttavat rahvast tuli juurde. See päev oli täpselt pühapäeva nägu. Lisaks tegin ma algust juuretise aretamisega, et leiba lõpuks küpsetada, kuna rukkijahu peidukoha olime ju üles leidnud…

Windy Harbour

Windy Harbour’is on kaunis rand oma helesinise ookeaniga, veidike kivine ja üksik, kuid lummav siiski oma väikse paadisadamaga. Sealt viib jalgtee mööda ilusat maastikku väiksele platvormile, kust saab kena vaate kogu ookeanile ja kõrgele kaljunukile selle ääres. Istusime seal pingil ja puhkasime silmi. Milline vaade. Ookean on üks aga sa ikka ja jälle vaatad ja imestad. Läksime autoni, et edasi sõita ja leidsimegi teeava, mis viis auto otse randa. Taas üks paradiisivärav. Sõitsime kuni 5km mööda rannaäärt, meid saatmas vaid lained ja liiv. Ei ühtegi inimest ega looma. Ehk mõned kajakad rannal tervitamas. Lõpuks peatasime auto, pooleldi veel ratastega vees ja nautisime seda omaette olemist inimtühjal rannal. Justkui üksikul saarel. Võtsime seljast riided, jooksime alasti rannal nagu kahekesi maailmas, sulpsates ookeani metsikutes lainetes, veidi peljates nende jõudu. Lastes päikesel paitada meie kehasid ja tuulel jahutada neid. Nõnda me seal olelesime ei tea kui kaua, tundmata muret aja pärast, tundes rõõmu elust ja teineteisest. Justkui aeg peatuks hetkeks..  Tagasiteel jäime mõneks ajaks Windy Harbour’i. Väike külake oma kensakate majakestega ja puudega, mille õied meenutavad maisikepikesi. Ühe suure puu alla justkui meie jaoks sätitud puidust laud ja pingid, laotasime sellele laiali oma piknikukoti sisu ja einestasime soojas looduses, tõstes toostiks punaseid plastmassist šampusepokaale meie kahe terviseks, vahepeal kätt viibates naeratavatele külaelanikele, kes meist möödusid.  Sealt edasi viis meid tee Salmon Beach’ile, seni kauneim rand meie jaoks. Sel rannal oli üks seltsiline, kalamees, kes lainetes oma õngega võitles ja lõhekalu ligi meelitas. Jalutasime ja jooksime seal rannal üksteist taga ajades. Valge laulev liiv helises iga astumise all muutes veel erilisemaks olemise. Lained vahutasid kaljunukkide äärtes ja eemal vetes silmasime üksikuid surfareid, kes üritasid püsti jääda kõrgetel laineharjadel. Kaunid kõrged vaateplatvormid rannikuäärtes, mis meie teele veel ette jäid, ei lasknud vaibuda meie imestusel kuni pimedani. Üritasime jõuda igale poole, kuhu tee meid juhatas. Kõrged kaljud oma vaadetega lubavad vahel ka delfiine ja vaalu näha, kuid see ilu jääb meile ilmselt teisteks kordadeks. Õhtuhakul asusime tagasiteele. Wattle ootas juba ja me uinusime heade mõtetega, samas väikse kahtlusega kas ehk see polnudki hoopis uni kust me just saabusime…

Ühe nädalavahetuse lugu. Sand Dunes

24. novembril võtsime ette tripi meie oma enda autoga. Lõpuks ometi saame sõita kuhu hing ihkab. Teha seda kiirustamata nagu loodus. Sõltumata kellestki teisest.  Meie teekonna algus viis mööda rada ,kus naabriks viinamarjaistandused. Tohutud pikad marjapõõsad roheliste säbruliste triipudena tekitamas soovi noppida neid ja maitsta veel valmivata vilju. Pemberton Wine Region on täis viinamarjaistandusi ja veinikeldreid, kust saab osta just endale meelepärast märjukest väga soodsa hinnaga, samas on ka aastatetaguseid vanu veine, mille saad soetada vaid siis kui rahakotis on palju üleliigseid kupüüre. Teepeal näitasid nägu ka kaks emu, kes tuterdades põllul uimerdasid oma pikkade kaeladega. Nende taustal kummaliste kujudega puud, kes justkui tervitasid meid oma oksi lehvitades, kui me möödusime. Jõudsime lõpuks jõeni, kus kalamehed ja niisama paadimehed said veesõidukeid jõkke lasta. Jälgisime seal mõnda aega nende tegevust ja ka kanuu- ja süstatrippide algust. Tohutu soov oli isegi jõel mõni sõit teha, aga need kärestikud, mis siinkandis ees ootavad ei ole lihtsalt ületatavad, selleks peab ilmselt väga valmis olema ja teadlik, mis ees ootab. Edasi ootas meid ees Beedelup Falls, mis kauni joana väikesteks kärestikeks jaotatuna mäelt alla voolas. Kõige selle kohal sillal saime nautida vaadet, mis loodus meile pakkus. Jõele viisid veel mõned platvormid, kus loodus oli imet teinud ja jõeäärse maastiku soengusse sättinud, lastes kohati sellel kõigel veele langeda, et ei jääks nägemata kaunis peegelpilt klaasjal pinnal. Läbisime suure osa Heartbreak Treil’ist, nägime vee all esimest korda päris marronit, kes ruttu veesügavustesse põgenes. 75m kõrgune Bicentennial Tree jäi minul ronimata, aga Ainar käis selle tipus ära. Mina istusin puu all nagu väike kirp ja jälgisin kuidas poisid taevasse ronisid ning lõpuks ka väikesteks kirpudeks muutusid. Olime metsas seigelnud juba üsna pikalt ja kõhud hakkasid tühjaks minema. Sõitsime Northcliffi, kuigi samapikk maa oleks olnud Pembertoni tagasi sõita ja seal poes käia aga kuna Northcliffi polnud me veel kunagi jõudnud , siis tegime selle valiku. See on sama väike linn nagu Pemps’ki, üsna inimtühi ja oled õnnelik kui leida ühe poe, mis avatud on. Einestasime seal kohalikus väikses kohvikus, mis oli üsna õdus ja nukumajalik oma puidust mööbliga. Nurgas seisis üksik kuusepuu, mida ehtisid värvilised liblikad. Veetes seal aega , asusime lõpuks teele sinna, kuhu me jõuda olime soovinud -  Sand Dunes. Pildi pealt olime näinud ja uskumata, et meie silmad seda kõike päriselt näha saavad olime me ometi sinna teel. Meil oli nüüd ju auto, mis võimaldas sellisel maastikul sõita. Mööda metsa, üle küngaste ja mägede, läbi orgudest ja lohkudest, riivates oksi ja taimi, kriipides autot, kohates veel emusi ja iguaane, jõudis metsas meie tee alla lõpuks liivane pind, mis andis märku, et oleme lähenemas liivaväljadele, teadmata kuidas see tegelikult on. Lõpuks jõudis meie ette järsk liivane mägi, mis peitis enda taga miskit imelist, kuid seda ületades oli vaja ka oskust selle ületamiseks. Auto kummid olid juba pooltühjaks lastud enne liivasele pinnale jõudmist. Paar korda üritasime mäge ületada, samapalju kordi laskusime tagasi alla, kuni lõpuks jõudsime mäe nõlvale ja meie ette avanes see vaade, mis see mägi enda taga peitis- hiiglaslik  lõputu ja igavikuline liivaväli, Yeagarup Dunes. Me ei saanud arugi, kuigi sõitsime juba tohutul suurel valgel maastikul. Meie all oli vaid liiv. Nii hele ja nii valge ja lõputu, pettes meid , luues ennast meie vaimusilmas lumeks, eristamata kust algab taevas ja kus lõppeb maapiir. Me väljusime autost ja ükshetk ei mõistnud enam, kas see on reaalsus või mis see on. Nii uskumatu oli see silmale. Uskumatu kogu eksistentsile. Kõik oli valge. Kas me oleme taevas?- küsisid endalt võib-olla korraks mõttes. Reaalsusest kõrgemal tundus olema kogu su keha ja vaim ja mõttepiir. Justkui hõljuks olematuses, hele valgus pimestamas silmi ja mõttekäiku. Nagu päriselt? See kõik on päriselt? Appi, näpistage mind keegi, kus ma olen? Kas te ikka näete? Kuulete? Ainar, me oleme paradiisis. Ja siis sa naerad veidi hüsteeriliselt, kui tohutu tuul liivateri su jalgade vastu loobib nagu väikseid nõelu ja sa taipad, et imed on päriselt olemas. Kes ütles et pole? Loodus ongi ime, kui ta suutis luua midagi sellist ja meid, inimesi, imestajaid. Tuleb lihtsalt otsida ja sa leiad üles kõik ilusa. Nii lihtne. Sa lihtsalt vaatad ja imestad ja sulle on sellest küll. See lihtsalt on nii hea tunne ja see ei maksa midagi. Umbes 10 km teekonda sellises joovastuses viis meid rannale, inimtühjale rannale, mida võiks samuti nimetada paradiisiks. Tohutu kiire tuul tantsiskles meie ümber, haarates endaga kaasa nii liiva kui lained. Ja siis sa jälle naerad oma hüsteerilist naeru, üritades võimalikult normaalseks jääda kõige selle juures, kuigi see hullus seda õnne tabades ei lase sul rahuneda. Sa jooksed ja hüppad ja kargad ja kukud ja tormad siis taas mööda imelist kallast sama metsikult nagu need hiiglaslikud lained, kes üritavad maale jõuda. Nii ilus ja nii metsik. Korraks nagu tahaks nutta salaja ja tänada selle imelise kogemuse eest. Tänada õnne, et ta pole sind tegelikult kunagi maha jätnud.. Siis sa tormad kaela oma armsale kaaslasele ja te keerlete ja keerlete sellel pöörasel imedekarussellil ja nii hea on olla…