Viies päev Bali saarel

Hommikusöögiks pakkus Komang meile enda valmistatud desserti. See koosnes banaanist, kookosepiimast, kleepuvast riisist ja palmisuhkrust. See oli nii hea. Nautisime hommikumagustoitu ja  kohvi, samal ajal kui mees oma hoovis sättis kaunistusi saabuvateks pühadeks. Sellel hommikul jätsime hüvasti Komangiga ning jätkasime ringreisi ümber saare. Mäed taevakõrgused saatsid meid kogu tee, justkui kaitsvad müürid silmapiiril, pilvevatimütsid peas . Ühes rannas kohtasime palju ahve, keda kohalikud eemale piitsutasid. Jah, just, ahve! See polnudki enam nii imelik. Peatusime, sest oli huvitav. Üks naine müüs kotiga viinamarju , et neid ahvidele sööta. Ta hoiatas, et ükshaaval tuleb anda. Ma kummardusin ühe ahvi poole, et  viinamarja anda ning ta varastas terve kotitäie ära niimoodi ,et silm ka ei jõudnud pilkuda Olin üsna pahane ta peale ja üritasime kotti tagasi saada, siis ta näitas meile hambaid ja tegi imeliku häält. Nõmedad ahvid!

 Linnatänava äärest leidsime hubase pagarikohviku, kus leidus pehmeid värskeid pirukaid ja saiakesi ja need olid ikka väga maitsvad. Maiaspõsk, nagu Aints on, oleks ta võind kõik pirukad ära süüa.  

Edasine tee viis kuumaveeallikani, kus me ujusime. Allikas tuli otse mägedest, mis voolas väikestesse basseinidesse kauni looduse keskel . See vesi oli tõesti kuum, mis tundub uskumatu. Oma olemuselt oli see hallikassogane ja üsnagi veider oli selle sees sulistada Samas oli see imeliselt naturaalne looduse osa, mida oli värskendav kogeda ja ette kujutada, kuidas selle tee saab alguse kõrgelt mägedest. Kontrastiks soojale veele ujusime tol päeval ka laulva kose jahedas vees otse mägede keskel. Sellele teele saatsid meid kaks tarzanpoissi. See oli käänuline ja veidi ohtlikult põnev, kuidas sinna jõudsime. Metsarada, mis meenutas veidi krokodillide kodu ja järsud mäenukid, millele astudes osake sellest purunes. Meid saatmas kakaopuu oma veidrate viljadega.  Jõudsime laulva kose rüppe mäeorus. Imekaunis! Tohutult kivise põhjaga uduhall vesi, kristalselt külm, ääristatuna kõrgete mäekaljudega, mille põhjanurgad peidavad endas ravimuda, millega enda keha neegrimustaks maalida ning hiljem otse kose raske veesurve all puhtaks pesta See tohutu kohin laulab sulle kõrva veelaulu, mille heli on nii võimas ja endasse haarav ja sa mõtled, et sa kohe ärkad sellest unest, aga see pole uni, see on kauni looduse heli, mis paneb sind unelema selle imedemaa ilusatesse tubadesse. Hetkeks võis tunduda see hirmutavgi, samas tohutult võimas kogemus, justkui nende mägede jõud tungiks sinu sisse..

Me jõudsime paika, kus sai kohtuda delfiinidega. Delfiinid kõnelevad sellisel häälel, mis on nii ilus, et teeb haiget. See oli paik, mille kohta ma olin kunagi õppinud. Kus saavad ravi puuetega lapsed, kus nad ujuvad koos nendega. See on hea ja üllas mõte ja see on tore. Tõesti! Ja nii väga, kui ma ka olen kõikide laste sõber ja nii lähedalt, kui ma pole kunagi varem näinud delfiini, võin ma siiski öelda, et ma pigem loobuks sellest kogemusest näha nõnda lähedalt selle kauni olevuse silmi, selle nimel , et näha teda lihtsalt ehtsas looduses kauges ookeanis, kui nõnda basseinis, kus ta pole üldsegi kurb, aga ma ikkagi loobuks sellest..  See kogemus, kuidas ma tean, et delfiinid on inimeste sõbrad ka kaugetes lainetes ja kuigi seal paigas oli kiri selle kohta ,et  nad on päästetud kuskilt tsirkusest.. Ma pole mingi tarkpea selles asjus ja suurte kogemustega, aga kui ma väga aus olen, siis see sama paik oli siiski veidike sama nagu tsirkus.  Võib-olla pole minu asi siin sõna võtta, aga kui vaadata delfiini basseinis, kuidas ta saab käsud, mida teha, isegi kui ta seda ka armastab ja ta ju ometigi naerab, ma nägin, et ta naerab ja kuulsin.. või vaadata teda koos oma karjaga ookeani võimsates lainetes väikseid kalu jahtimas ja sulpsamas ja tema kuju, mis veest välja hüppab sinise vee taustal, just nõnda nagu me oleme harjunud teda joonistama.. ma ilmselt loobuksin oma unistusest näha teda lähedalt ja katsuda ja lepiksin selle kauge kauni vaatega. Just nii see on! Võib-olla see kõlab veidi imalalt aga ehk ma ikkagi veidi tean millest ma räägin J

Terve järgneva tee ma mõtlesin , et kuidas oleks vaadata läbi delfiini silmade. Kuidas tema näeb meid, või mis ta mõtleb. Tegelikult ta ilmselt ei mõtle aga ma ikkagi arutlesin selle üle, ja ma olin veidi kade, et nad on nii imekaunid ja erilised ja vblla ma isegi kohati olen soovinud olla nende nahas, sest no nende kodu on ju üks imeline paik selles suures looduses. Olime jõudnud Bali mere äärde ja peatusime rannaääres. Istusime madala laua ääres bambusest katusega , jõime colat ja vaatasime sinist vett. Nii palju rõõmu coca colast J

Me külastasime erinevaid ööbimispaiku, mis oli omaette seiklus ja see võtab alati päris kaua aega, kui sul ei ole miskit broneeritud. Me leidsime sobiva hinnaga koha , kus ööbida. Päris õige ülevaate saime alles hommikuvalguses. Enne päikesetõusu me veel ei teadnudki kuhu me päriselt olime jõudnud..

Neljas päev Bali saarel

Sõime hommikust ja pakkisime asjad. Võtsime oma seljakotid ja jätkasime teekonda. Meil oli vaja leida rolleri rent. Nimelt, kui sa registreerid end välja ööbimispaigast, siis nende kaudu rentida ei saa enam. Esimeses paigas, mis me leidsime,  olid kõik rollerid juba välja renditud. Lõpuks jõudsime ühe armsa kohvikuni, millel oli silt, et saab rollereid rentida.  Naine, kes meid  teenindas oli meeldiv. Ta tegi kohe ühe kõne, ning teatas, et tunni pärast saaksime rolleri. Peatusime senikaua seal kohvikus. Valisime mõnusa koha terrassi ääres, millelt ilus vaade otse väiksele riisipõllule. Jõime kohvi ning tegime ka väikse eine. Ta oli meile isegi veidi seltsiks. Istus koos meiega patjadel madala laua ääres ja me vestlesime oma plaanist teha saarele tiir peale. Naine pakkus meile isegi ööbimiseks tuba, kui meil peaks vaja minema.  Umbes tunni möödudes, saabus meie juurde noormees nimega Deddy, käes tšekipaber. Meie roller oli saabunud. Rentisime viieks päevaks ja hinnaks sai 17,5 aud. Sealt samast, Canggust, alustasime oma teekonda mööda rannikuäärt , et teha tiir ümber saare ja paari päeva pärast jõuda tagasi samasse punkti ning tagastada Deddy’le roller. Suur Ainar ja väike Hedvig ja kaks seljakotti ja üks roller. Niimoodi me sõitsime suure looduse keskel, mööda kauneid riisipõlde, viljapuid ja roosiõisi ,mööda troopilisi metsi ja lopsakaid palme, taustal kõrgumas hiiglaslikud mäed, mille tipud kaetud pilvevati vaibaga, nõnda saades taevaga üheks . See oli vabaduse tunne, justkui tuul sind kannaks ja päike paitaks pead. Vabadus elada just nõnda vabalt, olla teel just nõnda võõral, tunda aukartust suurt looduse ees, millest sa pole osanud kunagi unistadagi. Just nõnda võid tunda end vabana kui lind ja näha, kuidas su tiivad võivad sind kanda kuhu iganes su hing ihkab jõuda. Jah, just see ongi õnn, kui sul on oma Aints ,kellega kõike seda jagada. Kellega tunda end vabana. Lennata, joosta , astuda ja naerda ja nutta ja kukkuda, kui vaja. Olla teel.. Kuhu? Kes seda teab J

Pika tee sõitsime paduvihmas, paljud teelised peatusid, sest vihm oli suur, aga meie ei peatunud. Olime nagu märjad koerad, aga me ei peatunud, sest  nii lahe oli ikka, ainult päikeseprillidel oleks võinud olla kojamehed. Õhk oli jahedamaks muutunud. Vihm vaibus, kui olime jõudnud kuskile linnakusse, tegime söögipeatuse tänaval ja ringutasime keha ja jätkasime teekonda. Puhkepausi tegime ka Balian Beach’il. See musta liivaga rand on omamoodi sünge ja ilus. Rolleri võti kukkus liivale ja avastasime, et magnet sellel oli enda külge tõmmanud nii palju liiva kui mahtus, seega musta värvi liival põhjustab selle metalliline koostis. Ühel metsavahelisel alal ükshetk ilmus teeäärde ahv. Päris ahv. Nagu poleks ahvi näinud. No tõesti ei ole näinud metsaääres ahvi. Ha ha, me naersime , sest see oli nii naljakas, ükski teine liikleja ei teinud väljagi isegi ei märganud teda, sest nad olid kohalikud. Meie naersime, sest ahv oli tee ääres. No see oli ikka vägagi imelik, ilmselt sama imelik nagu meie olime kohalike jaoks, kes meid jõllitasid, kus iganes me ka viibisime.  Kui pime hakkas saabuma, hakkasime otsima öömaja. Leidsime mingi tee, mis viis rannani, kalalaevad kõikumas lainetes, järgnesime teele, mis meid juhatas ei kuhugile mujale kui kellegi uulitsale. Kohalikud veetsid seal aega ja lehvitasid naerulsui kui neist möödusime, väike must seapõrsas nosis miskit kausist ja keset teed pikutas koerapoeg, kes ei teinud väljagi, kui me talle peaaegu otsa sõitsime. Läksime tagasi tuldud teedpidi ning kohtasime hiigelsuurt sisaliku, kes teisele poole teed kõndis. Järgmine silt, mis viitas majutusele, luksmajutusele, viis meid mööda porist ja mügarliku teed pimeda metsa sisse ja me naersime, et kõva luks koht küll, lõpuks jõudsime mingisse häärberisse, kus hinnad olid alates 200 usd J Peatänavale tagasi jõudes leidsime ühe paiga, kus meid võttis vastu naine, kel imik süles, ta näitas tuba, mille hinnaks 200000idr ehk 20aud. Hind ju hea, aga tuba, mis meile avanes, oli väärt heal juhul 5aud. Seal oli vaid voodi ja sirmi taga auk põrandal ehk wc. Läksime edasi, võib ju tunduda ,et oleme ära hellitanud end ilusate paikadega aga kui meil on valikuvõimalus, siis me teeme oma eelarvet arvestades ikkagi parima võimaliku valiku. Lõpuks helendas vasakul pool teed silt TriJaya home stay. Astusime aeda. Meid tuli tervitama mees nimega Komang. See oli tema kodu, milles on veel kolm kodukest, kus ta majutab oma külalisi. Need ongi tri jaya, ehk kolm edukat. Paranan Jaya, Jaya Natha ning San Jaya. Need on tema pojad, kelle järgi on saanud nime see kodumajutus ,iga nimi ühe ukse kohal. Meie koduks sai see öö Paranan Jaya. Komang rääkis meile loo ma elust. Ta kasvas üles Ubudis riisipõldude keskel. On ametilt maastikukujundaja ning kui ta oli noor mees pakuti talle tööd selles samas kandis ühes 5* hotellis hoolitsema sealse aia eest. Ta töötas seal 13 aastat ning selle aja sees rajaski ta omale selle kodu, kus me viibisime. Tema naine, Made, sünnitas talle kolm poega, ning alles nüüd, pool aastat tagasi, avas ta kodumajutuse oma aias, mis sai nime tema poegade järgi. Tema soov oli näidata võõrsilt tulevatele inimeste Bali just sellisena nagu see on.  Ta kostitas meid punase riisi teega, mis oli tõeliselt maitsev. Tema eesmärk on pakkuda oma külalistele midagi, mis paneks neid mõistma kohaliku elu ja kultuuri. Külalised võivad käia õhtuti tema pool teed joomas ja jutustusi kuulda ning hommikuti riietab ta soovikorral mõne oma külalise kohalike rõivaisse ja viib kaasa oma palvetele .Meil kahjuks ei olnud võimalus kõike seda kogeda, kuna olime vaid möödasõitjad ja kauemaks peatuda ei saanud. Komang tõi suure Bali kaardi ja näitas sellel kohti, mida me võiksime külastada. Ta peab lugu kõigest mis on ehe, seetõttu on ta kujundanud külaliste vannitoad imiteerides ehtsat loodust. Põrnadal on lahtised rannakivid, ääres kasvavad troopilised taimed, ning dušiks on nagu kaljusein kust vesi nagu kosk alla voolab ja katuseks on vaid taevas, seetõttu mitmed sõbrad sisalikud tervitasid meid seal seintel. Sooja vett selles paigas ei ole, mis pole probleemiks, arvestades seda kuumust iga päev. Olime väga õnnelikud, et leidsime selle paiga . Mõelda vaid, et hind oli sama, mis tolles paigas kus wc-ks oli vaid auk põrandal. Komang oli täis inspiratsiooni ja inspireeris ka meid oma külalislahkusega. See oli kodune koht! 

Kolmas päev Bali saarel

Öösel  oli jälle kuulda tänavakoera haukumist. Pärast hommikusööki teatati meile, et peame taas ööbimiskohta vahetama. Olime pettunud , kuid manager oli ise kohale ilmunud ja vabandas ette-taha. Kahju oli lahkuda sellest paigast, sest Fare Ti’i villa on paik, mida soovitaks  tuttavatele/sõpradele, kes Balile plaanivad reisi. Tõrelesin natuke selle naisega seletades, kui ebameeldiv on jälle asju pakkida jne Tegelikult rohkem põhimõtte pärast. Aga see naine oli meeldiv ja üks triiksärgis härra oli ka väga viisakas , kes meid autoga uude paika sõidutas. Tegelikult oli ju isegi natuke huvitav, et saime niimoodi erinevaid paiku külastada. Uus koht oli mingi beach resort.  Saabudes pakuti meile kohe apelsinimahla ja paluti oodata. See oli ikkagi rohkem hotelli moodi ja pigem eurolik, mistõttu jäi meie lemmikuks ikkagi Fare Ti’i. Tuba oli nagu korter, selline kinnisem ja õhk oli kuidagi umbne seal. Iseenesest polnud ju viga, eraldi kööktuba pluss magamistuba ja vannituba . Mõlemas toas olid suured klaasuksed, mille avanedes vaatas vastu pisike aiake palmiokstega, aga need olid pigem peenrad, kuhu astuda ei saanud. Eelmine koht oli ikkagi väga balilik ja mõnus loodusekeskne, see siin oli hotell, mille laadset saad külastada igal pool.. Siin oli küll ka bassein ja kohvikuala, kus aega veeta, aga seda basseini me ei kasutanud.  Too naine ütles, et hotell on hinna mõistes kallim paik ja parem. Huvitav, kas sellepärast, et televiisor toas oli suurem, mida me nagunii kordagi ei vaata. Aga milleks nokkida onju, katus oli peakohal ja tegelikult oli kõik hästi, saime ka uue rolleri rentida, et jälle seiklema minna. Lõunasöögipaigaks valisime ühe Mehhiko söögikoha. Sellel päeval külastasime kahte randa.  Sulistasime suurtes lainetes ning sõitsime läbi kesklinnast Denpasarist ja põhilisest turistide piirkonnast Seminyakist, Kutast ja Legianist. Ilmselt nendesse paikadesse me kunagi tagasi ei kipu. Pood poe küljes, turg turu küljes, auto auto küljes , kohvik kohviku küljes, restoran restorani küljes. Meie jaoks oli see kõik liiga kommertslik. Turistide hordid igalpool, tohutud ummikud teedel, müra kära, hullumaja. Meile meeldivad riisipõllud ja lihtne ehe elu siin. Leidsime veel ühe puuviljaturu, mis oli ilmselt täiesti kohalike koht. Müüjad ei osanud meiega rääkida. Üks noormees lõpuks kõnetas meid. Tema leti ümber tiirutasid kaks väikest tüdrukut, kes kihistasid naeru ja uudistasid meid. Tegin neist pilti ja nad muutusid nii julgeks, jooksid meie ümber ja mängisid peitust. Võtsin väiksema tüdruku korraks sülle ja ta oli nii õnnelik sellepärast. Ostsime sealt erinevaid puuvilju. Pisikesed tüdrukud aina kihistasid naeru . Teenindajad lettide taga olid suunanud oma pilgud meile ja veidi ebamugav oli , samas nii naljakas. Jõudsime lõpuks läbi suurte ummikute ja tiheda liikluskära oma peatuspaigani ja läksime puuvilju mugima ning uue päeva plaane mõtlema. Õhtusööki läksime otsima üsna hilja. Leidsime tänavalt mingi koha. Meid muidugi võeti vastu väga aupaklikult nagu ikka. Kohalik noorpaarike einestas seal ja nad uurisid, et kes me oleme sellised jne ning naersid, et see paik seal oli selline, kus söödi sõrmedega,et kas me oleme kindlad, et tahame seal süüa. Loomulikult oli see meie jaoks ainult huvitav.  Tulime siia kogema kõike muud ,mis on tavaline, nii et avatud kõigele huvitavale, seetõttu võtsime uue päeva plaaniks ette seikluse sõita rolleriga paari päevaga kogu saarele tiir peale. Me ei teadnud veel päris täpselt ,kuidas see olema saab, aga olime kindlad, et sellest tõotab tulla üks põnev seiklus, mis muud J

Teine päev Bali saarel

Öösel oli kuulda tänavakoera haukumist. Hommikusöögil ootas Nga meid basseinibaaris juba pannkooke küpsetades. Sõime ning ülejäänud hommiku veetsime oma terrassil. Toatüdruk Augusti koristas meie maja samal ajal, mis tegelikult polnud üldse segamini. Karastasime ennast basseinis aegajalt, kus kohtasime saksa poisse, kes elavad siin üks maja edasi. Lõunat läksime sööma meie tänavale, see sisaldas mereande ja vürtsikat maitset ja muidugi riisi. Teine päev Balil lubasime end natuke hellitada spa protseduuridel. Me valisime selleks ühe salongi, mis asus meie villa lähedal.  Maja oli seest väga õdus ja avar. Vastuvõtt oli meeldiv. Saime kohe külastamise hetkel valida välja sobivad protseduurid, mis meile meeldisid. Ainar valis kogu keha üldmassaaži koos koorimisega ning pediküüri koos jalamassaažiga ja maniküüri. Seda viimast ma muidugi ei tohtinud kellelegi rääkida J Mina sain keha üldmassaaži ning näo ja juuksehoolduse ning pediküüri. Kõik protseduurid toimusid meile üheaegselt ühes ruumis. See kõik oli tõeline nauding ja lõõgastus. Meid koheldi väga aupaklikult. Protseduure viisid läbi kohalikud naisterahvad, kes olid oma alal väga professionaalsed. Kokku veetsime seal aega  4h. Sealt uksest väljudes olime kui uued inimesed. Edasi viis meie tee Tanah Lot  templi juurde. Tempel, mida peetakse balilaste jaoks üheks tähtsaimaks templik. See on rajatud kalju sisse ning tõusu ajal on see tormise ookeani lainetes. Väga suursugune vaade avaneb kaldalt. Inimesed käivad seda imetlemas enamasti päikeseloojangu ajal, mida tegime ka meie. See oli võimas ja imekaunis vaade. Inimeste hordid ümber selle paiga. Kõik need kaljud ookeanikaldal. Ilmselgelt kirjeldada on võimatu seda tõelist emotsiooni. Sekund sekundi haaval jälgiti kuidas päike hääbub ookeani taha ning kui viimane valgustäpp sellest kadus, siis inimesed plaksutasid, justkui tänaksid ..Jumalat? ..  selle kauni vaate eest või hoopis selle elu eest..  Templisse sisse saamiseks pidi kõndima läbi ookeani, seal pakuti pühavett.  Me kõndisime mööda kaljulist kallast eemale kaugemale , et see vaade veel teistsugusem oleks. Punakas taevas lõi  oma õrna valguse üle kogu templi ja ookeani nii kaugele kui silm veel seletas. Kui öeldakse, et Bali Saar on üks maagilisemaid paiku maailmas, siis see hetk oli just kõike seda.  Siis sa tahaksidki tänada midagi või kedagi selle kauni kogemuse eest. Seal ookeaniääres oli ka üks rannarestoran, kuhu me sattusime keset kellegi pulmi ning tohutu suur turg, mis ka õhtutundidel pimedas veel töös oli. Meie roller ootas meid parklas ja me suundusime tagasi oma peatuspaika, enne mida külastasime veel üht pitsa kohvikut, kus me õhtust sõime. Uinusime taas uue hommiku ootel...

Esimene päev Bali saarel, 21. märts, 2013

Ärkasime selle peale, et toapoiss koputas uksele ja hüüdis, et meie hommikusöök ootab meid. Basseinibaari leti äärde oli kaetud laud. Arbuusimahl, kohv, omlett, pannkoogid, puuviljataldrik papaia ja arbuusiga.  Päike paistis, linnud laulsid, palmid kõigutasid kerge tuule käes oma lopsakaid lehti. Suurepärane hommik. Nautisime kõike, mis oli meie ümber. Toapoiss küpsetas omleti ja pannkoogid otse meie nina ees. Tema nimi on Nga.  Kõlaritest kostus kohalik relax muusika. Kui me söögi olime lõpetanud, pöördus meie poole üks teine toapoiss, kes suunas meid telefonile, mille teiselpool otsas oli manager. Ainar vastas sellele kõnele ning samal ajal seletas mulle toapoiss, et vabanduseks saame endale parema majakese, private, paarikestele mõeldud. Naisterahvas sealpool telefonitoru vabandas segaduse pärast ja ütles, et meid juhatatakse paremasse tuppa. Pidime jälle kolima. Uus majake oli väga mõnna. Meil on oma aiake, kivimüüriga ümbritsetud, sisenemine aeda oleks nagu sisenemine templisse. Enne majja sisenemist õlgkatusega terrass, milles on kööginurgake, bambusest laud toolidega, sohvanurgake värviliste patjadega. Terrassilt maja ukseni viib väike puidust sild, mille all vees ujuvad värvilised kalakesed. See on  purskkaev, millesse valab vett kivist naise kuju oma anumast. Õhtuhämaruses põlevad vee all tulekesed ja kalad on siis selgelt näha. Lisaks on aias mitu laternat ,mis õhtul põlevad. Majja viib puust graveeringutega uks kahele poole avanev , mille saame väljast sulgeda tabalukuga. Maja seest on avar, üle seina aknad, milledes lehvivad suured kardinad. Ühe seina ääres kõrge riidest katusega voodi, mille küljed kaetud valge pitskardinaga, mis seotud nööridega voodipostide külge. Mõlemal pool voodit väiksed öökapikesed, millel öölambid, teiselpool tuba seina vastas tohutu suur puupink, kus üldjuhul meie seljakottide sisu peal vedeleb. Selle kohal seinal tohutu suur nikerdatud puidust raamiga riidemaal. Selle vastas seinas väike puidust kapike, mille sees on külmik, peal televiisor.  Lakke vaadates näeb pambuskatuse kolmnurka, millelt alla ripub justkui vana aegne petrooleumi lamp. Enne vannituppa sisenemist vasakul seina ääres kummutikapike, mille kohal elevandimaal. Vannituba on suur ja ilus. Selline keraamiline ja vanaaegne. Ühes seinas on üle seina ulatuv hiigelsuur peegel. Seal on ka riidekapp ja šeif. Dušinurk on puidust postidega ümbritsetud ja katusega keraamiliste äärtega. Dušši ots on hästi suur ja ümmargune. Seebialusteks on rannakarbid. Põrand kivist robustsete äärtega. Meile meeldib see koht. Villa Fare Ti’i. Kõige selle juures on veider, et meilt pole kordagi küsitud meie dokumente, ega tuvastatud meie isikuid, vblla me valetame ja meil polegi bookinguid üldse. Keegi pole küsinud ühtegi meie dokumenti ega bookingu nr ega midagi muud. Ametlikult meid nagu ei eksisteerikski siin. Me pole ennast kuskile sisse ega välja registreerinud. Me mäletasime, kus asub meie õige villa, ning me tegime jalutuskäigu sinna, et veidi asjatada. Me asume kohaliku elu keskel. Tänavate äärtes on kohalikud poed ja nende kodudki. Ilusate nägudega lapsed jooksevad ringi või sõidavad jalgratastega, rollerid kihutavad siia sinna. Loodus on ilus ja elugi on siin ilusam kui Bangkokis. Pesukausid peas jalutavad külanaised tänavatel, aegajalt kohtab mõnda meie sarnast heledanahalist mööda kihutamas rolleril. Inimesed paistavad õnnelikud. Pole sellist vaesust ja räpasust, kuigi kutsud on sellise õnnetu moega. Tänavaääred on täis palvelillealuseid, osades veel suitsevad viirukid. Me käisime oma õiges  villas ja sealt saime kontakti ühe toaneiuga, kes ütles, et ta peab managerile helistama, et me ootaksime, aga me ei jaksanud enam oodata ja selline telefoni vestlus on veidi harjumatu ja häiriv, arvestades, et nende inglise keel on ikka väga raskesti tõlgendatav. Me loobusime ja olime õnnelikud oma praeguses ööbimispaigas. Tagasiteel ostsime kohalikust poest kohaliku külma õlut. Alkohol on siin kallis, arvestades muid asju. Üks õlle maksis 15000idr, see on 1,5$. Villasse jõudes mõnulesime basseinis ja arutlesime natuke selle elu üle siin. Me lihtsalt logelesime ja see oli nii mõnus. Siis me istusime oma aeda terrassile ja uurisime netis ühtteist siinse olu ja elu kohta. Niisiis, me laenutasime endale rolleri meie villast. Ja asusime kihutama selle kreisi liikluse keskel siin. Tõsiselt äge. Me oleme nagu kaks mootorratturhiirt, väga lahe on.  Aints ikka väga pöördes ja kiirused aina tõusevad. Ok tegelikult ei saa siin väga kimada , noh saab küll aga pole just kõige turvalisem ja me oleme korralikud ja hoiame ikka kiivreid peas. Mõnus on sõita mööda teid mille äärtes laiutavad suured riisipõllud ja soe tuul puhub vastu. See on nii nii äge. Ilmselt me ei loobu rollerist nii pea, sest see on mugavaim viis jõuda igale poole. Läksime lõunasööki otsima pärast lõunat. Valisime selleks ühe tänavasöögi koha. Taldrikutele laoti igast manti, me ei teadnud mis sinna pandi, aga me sõime kõik ära ja pärast silmad lõid tuld välja. See oli mingi sea söögikoht. Ses mõttes, et kõik söök oli seast tehtud. Seakamar oli ülihea, aga see leem, mis juures oli, ma ikka laadisin seda korralikult riisi peale, seepärast mu silmad olid rohkem leekides kui Aintsi omad. Selles söögikohas kohtasime ühte prantsuse härrat, kes oli kohaliku naisega. Vestlesime selle mehega veidi, ta küsis, et kuidas toit maitseb, me ütlesime et me ei tea mida me sööme aga muidu maitseb hästi. Kaks praadi pluss jääteed läksid maksma 6,5$ Kimasime linnapeal, külastasime ka randa, kus lained möllasid. Taksojuht, kes meid esimesel ööl siia sõidutas ütles, et see piirkond on surfarite piirkond ja rand ei ole ujumiseks üldse, kuna lained liiga suured, seetõttu ilmselt ei näinud me vees ühtegi hingelist peale surfarite.  Bensiini rolleri jaoks ostsime tänavalt. Finlandian Vodka pudelites  müüvad kohalikud seda teeäärtes. 1 taala eest saime paagi täis. Külastasime puuviljaturgu, mis oli tohutu suur ja äge. Nii palju puuvilju! Me ostsime kahte erinevat puuvilja , salak sala ja rambutan ,mõlemat 1kg.Nii hea J Me käisimegi turul nii, et vaatasime kõige veidramad välja ja küsisime, et mis need on ja saime maitsta. Sõitsime tagasi villasse ja läksime bassu äärde puuvilju sööma. Hiljem tegime paaritunnise uinaku, sest kogu see palavus ja üldse olime suhteliselt magamata. Õhtul leidsime netist hästi kiidetud restorani siin lähedal rannal, mille nimi on RedSalt. Pimedas ei leidnud  seda kohta väga lihtsalt üles. Koht oli mõnus ja hubane. Nagu ka netikommentaaridest leidsime, tuli omanik meiega üsna varsti vestlema. Mees oli muhe ja sõbralik, viisakas ja seltsiv, uuris kust me pärit oleme ja küsis meie nimesi. Kui ma oma nime ütlesin , siis ta surus mu kätt ja ütles, hello Petrik. Mis seal ikka, see ei tulnud üllatusena. Söök oli maitsev ja mekkisime ka kokteili. Restorani põrandal hiilis üks konn, kes oli väga teistmoodi kui Austraalia konnad, see konn siin oli indoneesialane. Veidi kärnkonna moodi, ta silmad olid sellised kõrged ja ta ei hüpanud nagu tavaliselt konnad, ta jooksis ja püüdis restorani põrandalt oma pika keelega putukaid, kes valguse peale olid kohale tulnud. See konn oli naljakas. Hiljem nägime, et leti ääres all servas oli auk ja sealt piilusid välja kaks samasugust imeliku konna. Seal oli vist nende kodu. See paik oli väga meeldiv ja söök oli hea, teenindus oli hea. Nautisime iga hetke. Hilisõhtu veetsime oma villas bassu ääres. Tähed taevakohal olid valvamas, linnud siristasid õhtulaulu ja konnad krooksusid kuskil peidus. Vesi sulises mõnusalt. Sulistasime seal mahedas vees. Palmide otsas on suured viljad ning sa mõtled, et millal nad alla kukuvad. Basseini ääres murul on õuedušš, mille lähedal roosa kivist hobune puuvankriga. See on tore koht. Meie terrassi pambuskatuse all soovis head ööd meile väike sisalikupoiss, enne kui tuppa astusime. Ööseks sulgesime purskkaevu. Valgus purskkaevus jäi valgustama kalu. Meie uinusime heade mõtetega. Oma unedes jäime ootama uue päeva tulekut..

Tere Indoneesia. Bali

20.märts. Lennukis oli külm, aga sõit õnneks kiire. Maandusime Bali saarel kesk pimedat ööd ja võõrast maad. Me olime liiga väsinud, et vaimustust tunda selle kauge paiga pärast.  Mis edasi nüüd? Oleks vaja taksot. Umbes kümmekond helesinise triiksärgiga kohaliku meest astusid ligi, et oma taksoteenust pakkuda, kui me polnud veel paar sammugi lennujaamast välja astunud sellesse hiigelsuurde kasvuhoonesse. Kui tüütu see tundus. Üks vanem härra, kes paistis rohkem usaldusväärsem, sai meie hääle ja me isegi ei vaevunud uurima mõnd soodsamat viisi oma villasse jõudmiseks.  Me maksime selle eest 30$, kuigi me olime teadlikud, et saab kordades odavamalt, aga lennujaama taksoputka oli juba ammu suletud, kuna kell oli umbes 1 öösel. Otsustasime selle härra kasuks. Selgitasime kuhu minna vaja ja meie andmete kohaselt oleks pidanud see aega võtma u 20 min, kuid too mees  andis ajaks tund. Voodipaditekk oli meie ainuke mõte ja unistus sel hetkel. See sõit kestis tõesti tund aega, kuna mees lihtsalt eksles ringi ja ei leidnud õiget paika. Nõnda öösel seigeldes tundus see paik veidi kõle, ilmselt vaid seetõttu, et me ei adunud veel midagi ning me polnud päris kindlad, kas me ikka jõuame soovitud kohta. Tee äärtes olid mõned kohalikud palvetamas ja tänavakoeri oli iga nurga taga, mõned lõrisedes järgnemas taksole kui see möödus. Loomad olid aeglased ja uimased justnagu Bangkokiski. Me jõudsime oma villani. Taksojuht väljus ja läks kõnetama villa väravameest. Vastuseks sai, et kõik kohad on täis ja vabu kohti ei ole. Mida? Meil oli bookitud neli ööd just selles samas villas. Mine või palveta koos kohalikega tänaval. Väravamees võttis ühendust oma manageriga ning meile anti koht ühes teises villas, mis on sama omaniku oma. Jõudsime lõpuks kuhugile pärale, mis oli hea. Ööbimispaik oli kena. Õlgkatustega majakesed palmipuude keskel. Antiiksed kujukesed ja graveeringud puidust seintel ja ustel, kivist väravad ja müürid. Meie toaukse, mis oli nagu tallivärav kahele poole avanev, ees kiikus graveeringutega kiiktool, väiksed tumbad üle laua majaesisel terrassil. Konditsioneeriga tuba oli suur ja avar, hiiglasliku voodiga. Vannituba , mis jagunes tualettruum, vanniruum ja duširuum ja eesruum suure klaasist kraanikausi ja peegliga, teises seinas puupink.  Väsimuse tõttu ei keskendunud me väga uurima ümbrust, lubasime endale kuuma dušši, mis tegi enesetunde üliheaks ja heitsime suurde voodisse, mille alt siblis välja meid teretama esimene pisike sisalik. Lumivalgete linade vahel  me ei lasknud unematil kaua oodata, kuna kell oli juba saamas öösel kolm, justnagu keset vihmametsa, kus troopilised linnud sädistasid ja palmipuude lehtede kahin õrnalt sahises. Avarast aknast  kardina vahelt piilus tuppa kuuvalgus, mis justkui sosistaks: Tere tulemast! Ja meie vastu: Tere Indoneesia, Bali, kohtumiseni hommikul J

Hüvasti Farm!

18. märts pidi Ainar ärkama kell kuus, et viia auto Pembertoni rehvivahetusele. Mina panin äratuse veidi enne kella kuute. Hiilisin kööki, võtsin külmikust koogi, mille eelmine õhtu küpsetasin. Jogurti-šokolaadikook. Sättisin koogile küünlad ja läitsin põlema ning hiilisin tagasi toa poole. See oli Ainari sünnipäeva hommik ja ma äratasin teda koogi ja lauluga. Ta oli nii unine, kui küünlaid puhus, aga ma loodan, et soov oli ikka hästi läbi mõeldud J See päev oli selline sigimise-sagimise päev, kuna me pidime kolima. Pärast hommikusööki sõitis Ainar linna autoasju ajama ja mina jäin meie tuba kokku pakkima ja asju sorteerima. Ja asju oli palju. Hommikul me jõudsime veel korjata kaks pappkastitäit avokaadosi, mis töötamise ajal puudele alles olid jäänud ja võtta võrkudest välja meie viimased vähid. Stewart tõi meile meie viimased olulised dokumendid tööasjus. Ilm oli pilvine. Kui Ainar tagasi saabus, siis me jõudsime pakkida oma asjad autosse ja süüa lõunat ning me asusime teele. Õu oli tühi inimestest, kes alles sigisid seal meie ümber ja elasid koos meiega. See oli imelik. Kõik need mälestused jäid alles nendesse puudesse ja taimedesse ja meie südamesse. Meil oli aeg edasi liikuda oma teel. Stewart lubas olla tagasi enne meie lahkumist, aga ta ei jõudnud õigeks ajaks. Sõitsime mäele tema maja juurde, lootes, et Sisco on seal, aga tema voodi oli tühi. Meil ei olnud kellegagi hüvasti jätta. Võib-olla oli see hea, oleks kurvem olnud, kui Sisco oleks viimast korda oma ilusate kutsusilmadega meile otsa vaadanud, ise teadmata, et ta ei näe meid enam kunagi. Head aega majake, tamm, põld! Me läksime, ilma, et peaks tagasi tulema ja see oli veider. Kogu meie elu oli nüüd selles autos. See neljarattaline liikuv asjandus oli meie koduks nüüd ja me ei teadnudki päris täpselt kuhu ta meid lõpuks kannab, aga sellel päeval sõitsime me Margaret Riverisse. Me läksime külla Maarjale ja tema noormehele, kes olid ka hiljuti Austraaliasse saabunud. Nad elavad sealses karavan pargis, kus neil on omaette toakene. Me viisime neile külakostiks avokaadosi, vähki ja minu küpsetatud leiba. Jõudsime sinna juba hämaras, seega veetsime aega seal paar tunnikest ja pidime siis lahkuma, kuna kord on seal selline, et külalised ei tohi jääda ööpeale ja meil oligi ju plaan minna hoopis ookeani äärde ja tähistada Ainari sünnipäeva. Selle öö veetsime juba tuttavas rannas Valge Elevandi kohviku vahetus läheduses. Grillisime liha rannal ja nautisime ööpimeduses tähistaevast ja tõstsime toosti Ainari sünnipäeva auks. Ühtegi inimest me seal ei kohanud, olime vaid meie kaks ja kaks kassipoega, kes meid ehmatasid kohviku maja kõrval hiilides. Mingi hetk nägime liikumist meist eemal rannal. Kaks inimest olid tulnud harjutama mingit tulešoud. Neil mõlemal olid pikad kepid, milleotstes leegid ja nad hakkasid nendega ööpimeduses erinevaid kujundeid õhku maalima, see oli päris kaunis, kuni nende leegid kustusid . Nad käisid veel ujumas ja siis lahkusid ja me jäime jälle omapead. Sel ööl me uinusime väga hilja, kuigi olime väga väsinud. Hommikul ärkasime kesk sagimist, kalamehed olid askeldamas ja kohviku külalised sagisid ringi. Varajased ujujad ulpisid juba lainetes. Tõotas tulla kena ilm üle pika aja, isegi päike oli pilvede tagant end näole näidanud. Panime selga rannariided ja läksime hommiku-ujuma. Vesi oli selge ja sinine nagu ikka. Mõnus karastus. Läheduses , kuhu olime oma rätikud asetanud rannal, lebas üks vanapaar, kes olid samuti hommiku ujuma tulnud. Tulime veest ja vanaproua viipas käega ookeani poole ja ütles, et vaadake, delfiinid. Meist 100-150m ujusid kaks gruppi delfiine, mõlemad umbes 15 liikmelised või rohkemgi. See oli nii nii ilus, milline ilus hommik. Mitmed inimesed olid rannalähedale vette tulnud ja jälgisid seda erilist vaadet.  Meie vaimustus oli suur, mõned delfiinid hüppasid veest välja kogu oma ulatuses ja neid oli nii selgelt näha. Tädike ütles, et nõnda nad käivad karjades kalu söömas. Me jälgisime neid seal veel kaua. Mõtlesime, et kui palju me olime käinud sealkandis ja vblla olid alati delfiinid meie läheduses aga me lihtsalt ei osanud vaadata. Tädike ütles, et vahel paar-kolm tulevad lausa otse paadisilla lähedusse või siis mõned matkivad surfareid, kes laineharjadel  sõidavad. Üks paat sõitis nende lähedale ja delfiinid lähenesid sellele, ning sõitsid sellega kaasa, kadestasime neid seal paadis. See oli tõesti imeline hommik. Pesime end soolaveest puhtaks ja sõitsime , et leida mõni hommikusöögi koht. Valisime selleks ühe jalgpalliväljaku, hiigelsuur roheline plats, millelt otse vaade ookeanile, asetasime sinna oma piknikuteki ja asusime esmakordselt katsetama oma gaasipliiti. Keetsime kohvi ja sõime Ainari küpsetatud pannkooke maasikamoosiga .  Hiljem kohtusime taas Maarjaga. Nad viisid meid ühte paika, kus oli maha põlenud villa, aga mille aed oli restaureeritud. See koht oli väga suursugune ja asus täpselt Margareti jõe ääres kõrgete koobaste läheduses. See paik oli umbes selline nagu Mehhiko seebikates nende uhkete/rikaste inimeste majad. Paraku tuli peagi üks mees meiega õiendama, et asume eravaldusel ja me pidime lahkuma. Hiljem tegime pikniku seal samas jalgpalliväljakul ning siis me pidime oma teekonda jätkama. Tore oli kohata tuttavaid eestlasi! Selle öö me veetsime Bunbury’s sadama kai läheduses. Ärkasime vara , kuna oli vaja leida parkimiskohta paariks nädalaks meie autole. Ennem seda tegime sadama ääreshommiku kohvi,kus kajakad meid kambakesi rünnata üritasid ja üks tänavakutsu käis sööki nurumas.  Tol päeval läksime ühte poodi, et osta autole aknakatted ja ükshetk Ainar märkas, et ta rahakotti ei ole. Me olime murest murtud, et nüüd siis sellisel kiirel hetkel selline asi juhtus. Nutt oli kurgus.  Hiljem saime selle kätte sama poe infoletist. See oli tõeline õnn, et me ei suutnud mõttes ära tänada seda inimest, kes selle niimoodi ausalt tagasi tõi, isegi sularaha oli alles. Leidsime parkimiskohaks ühe kohaliku mehe rendimaja hoovi, pidime maksma selle eest 100$ Me ostsime endale seljakotid ning panime sinna sisse paar riidehilpu, dokumendid ja rahakotid, jalanõudeks vaid plätud ning jätsime väheks ajaks oma autoga head aega. Nüüd me olime tõelised seljakotireisijad. Jalutasime paar km siselennujaama ning sealt sõitsime bussiga välislennujaama. Pärast kella kaheksat õhtul läks meie lend. Jälle lennukile, tekkis selline hetk korraks, et kas me nüüd lendame koju.. Aga ei veel, tol öösel jätkus meie teekond hoopis teistsuguses paigas…