Vahepeatus Lomboki saarel

Sõime viimast korda hommikut selles nukutemplis. Oli aeg lahkuda. Pidime sõitma tagasi Canggu’sse, et tagastada oma päevi näinud roller. Umbes keskpäevaks jõudsime Puri juurde. Naine leti taga lehvitas juba kaugelt tuttaval ilmel, selline jällenägemisrõõm. Tagastasime rolleri ja einestasime lõunat juba varem oldud  terrassil väikse riisipõllu kõrval, mis heledalt sätendas päikese käes ja kiigutas oma rohelisi taimi. Jutustasime naisele lühikese loo Bali ringreisist ja oli aeg hüvasti jätta, et jõuda õigeks ajaks Denpasari lennujaama. Palusime tellida takso ning pettumuseks tuli välja , et pühadeajal taksod ei sõida. Väike segadus oli korraks. Mis saab? Me jääme lennukist maha.. Naisel tärkas idee ja ta helistas oma sõbrannale, kes oli meid nõus lennujaama sõidutama väikse tasu eest. Olime nii tänulikud sellise lahkuse eest. Jätsime hüvasti ja istusime valgesse autosse, mis kohviku ees peatus. Cecilia oli tolle naise nimi, kes meid sõidutas. Tema kõrvalistmel istus väike tüdruk nimega Paula, kes oli tema tütar. Nad olid pärit Columbiast ja nüüd elanud juba mõned aastad Balil. Umbes tunnike kestnud sõidu jooksul rääkis Cecilia meile lugusid oma elust Balil. Meie teed läksid lahku Denpasari lennujaamas. Me jõudsime õigeks ajaks oma lennule ning juba peagi olime taevamasina pardal ning teel Lomboki saarele. Vaade maapinnast aina kaugenes ja maa meie all muutus aina pisemaks ja pisemaks, aga ei kadunud kordagi päriselt ära selle pooleteist tunnise sõidu jooksul. Terve tee oli aknast kaunis ülevaade. Olime jõudnud Lomboki saarele. Sel korral oli meil ööbimiskoht broneeritud. Hüppasime bussi peale, mis liikus suunas kuhu meil oli vaja jõuda. Tänavad olid tolmused ja räpased, kõik oli palju koledam kui Balil. Oli märgata palju vaesust ja õhkkond oli teistsugune, mis oligi ju eesmärk, näha midagi uut. Me hüppasime bussist maha palju varem, kuna polnud kindlad ja kõndisime pika teekonna jala mööda tolmust maanteed, tohutu palavus räsis olemist ja seljakotid olid tüütud, nõnda me kõndisime käsikäes , möödasõitjad –ja käijad uudistasid ja lehvitasid. Vaatamata sellele, et tolm lendles meie higistele kehadele ja seljakotid soonisid, olime siiski ju põnevil. Uus koht, uued inimesed, mis saab, ei tea. Jälgisime silte tee ääres, et mitte märkamata jätta meie peatuspaika. Lõpuks leidsime punase kirjaga sildi: Ressi Homestay. Olime kohal. Suures hoovis jooksid kaks alasti tõmmunahalist väikest poissi, eemal toimetas vanem naisterahvas ja meile vastu tõttas noormees, kes meid edasi juhendas. Hoovis oli peale avatud köögihüti väike elamu , mis kuulus kõikidele nendele tegelastele, kes seal toimetasid. Lisaks mitu väikest toakest mõeldud külalistele. Iga ukse kõrval pambus toolid ja laud. Ühest nendest tubadest sai meie ajutine peatuspaik. Tuba oli lihtne ja puhas. Perekond oli tore ja sõbralik. Laenutasime perepojalt soodsa hinnaga helerohelise rolleri, millel ilutses Super Mario kleeppilt. Sõitsime mööda tolmust teed Senggigi'sse, kus suurem melu toimus. Oli saabunud juba hämar ja kohvikutuled tänavateääres sirasid kirevalt. Tüütud kaupmehed tuiasid ringi. Mõnes hoovipoolses paigas istusid tänavakividel miniseelikutes lohakad neiud. Iga kohviku ees karjus juba eemalt uksepoiss, et hinnad on soodsad just meile. Siis mingi hetk oli tunne, et tere tulemast Egiptusesse. Võtsime siis valikusse ühe uhke mitmekorruselise restorani, mille hoovis suur purskkaev sulises, kuna too uksepoiss lihtsalt meelitas meid ära ja me ei viitsinud temaga vaielda, ta arvas, et meile mesinädalate puhul on see ideaalne restoran. See on ikka väga naljakas kuidas seal kõik arvavad, et valged inimesed käivad seal mesinädalatel. Lihtsalt lubasime end teenindada. Koht oli tegelikult kena, tähistaeva all, õdus muusika mängimas, seintel ilutsemas kaunid maalid ja sealt ülevalt terrassilt oli kena vaade sellele tuledesäras õuele. Jälgisime neid kummalisi inimesi ja itsitasime omaette. Külastasime erinevaid tänavaäärseid kohvikuid, lõpuks jäime peatuma ühes lihtsas paigas, kus kuu otse meie peale vaatas, justkui tahaks seltsi tulla. Laud oli peaaegu otse tänaval ja mõtlesime, et nii hea koht, kus jälgida inimesi ja tänavaltoimuvat, aga veelgi parem oli see paik tänavakaupmeestele, kes siis kõik kordamööda oma vaipade ja ehete ja piltide ja mis iganes kraamiga meid tüütasid, lõpuks üritasime eirata, kui keegi naaseb meie laua ette ja see oli nii naljakas. Üritasime siis nagu mitte välja teha ja rääkisime oma juttu edasi ja ei suutnud naeru pidada kui kaupmeest see üldse ei kottinud ja ta ikka kõik oma kraami ette kandis nagu seinale. See oli nii naljakas, et mõnel korral me lihtsalt hakkasime kõval häälel naerma. Tegelt oli nagu kahju ka neist. Aga kui juba viies mees tuleb täpselt samasuguse kraamiga sulle reklaami tegema nagu eelmised neli on juba käinud, siis enam ei teagi kas peaks nutma või naerma. Meie kõrval seespool lauas istuv turistide kamp naeris ilmselt selle peale, et me arvasime, et saime nii hea tänavaäärse laua endale. Kogemus Lomboki ööelust. Looduse mõistes oleks seal palju kohti, kuhu tahaks minna kunagi, aga seekord olid meil lihtsalt teistsugused plaanid, olime vaid läbisõidul, ajaliselt ei oleks jõudnud, kuna see oli meie esimene ja viimane õhtu seal. Jõudsime pererahva juurde hilistel tundidel. Köögihütis oli püsti pandud projektor ja keegi mängis kitarri. Pere istus oma rahvaseltsis koos , lauldi ja naerdi ja kutsuti ka meid kampa, aga kahjuks olime liialt väsinud ja uinusime üsna ruttu, kuna uue päikese ajaks olid meil juba plaanid ning tahtsime ärgata varakult. Sõime hommikut seal pambus toolidel ja juba peagi asusime jälle teele, tagastasime pererahvale rolleri ja jätsime hüvasti. Plaan oli minna tagasi Senggigi'sse, et kolada veidi poodides ja turgudel. Teedmööda jalutades võttis meid peale üks vana väike tööliste kaubik. Juht oli selline tumedate hõredate kikudega muidu muhe vana, bussis sees istusid kaks kohaliku vanaprouat, kellel suurtes korvides juurvilju ja muud kraami, üks naistest magas suurema aja, vahepeal silmanurgast piiludes, teine vaatas meiega tõtt, kohati rääkis midagi, millest me aru ei saanud, aga me ikka naeratasime koguaeg. Üldiselt tundus, et neil oli päris lahe , et me nende bussis olime. Siis eikusagil oli meie peatus ja me pidime maha tulema, andsime mehele sümboolse summa ja olime väga tänulikud. Kaupmehed olid endiselt väga tüütud ja see oli üsna väsitav. Soetasime endale ühtteist siiski odava raha eest ning jätkasime teekonda. Hääletasime takso ja palusime suunaks sadama. Peatus oli siiski varem, kuna teatud maalt sai edasi sõita vaid rolleri või hobusega või jalaga. Läksime jala ja uurisime maad omal käel. Kuskil tänavaääres tegime väikse söögipeatuse ja karastasime end jääkülma joogiga. Lõpuks jõudsime sadamasse. Lõpuks ometi!J

7 päev Bali saarel

Monkey Forest street algab ahvidega nagu ikka. . Ärkasime kaheksa ajal kukkede kisa peale. Sellel hommikul käisime ahvimetsas. See oli nii naljakas ja tore.No ahvid on ju päris toredad ja ka päris tüütud tegelikult. Kogu see tänava algus on täis ahve, kes üritavad inimeste tähelepanu endale tõmmata ja neid ninapidi vedada.  Seetõttu, et selle tänava alguses asuv  troopiline vihmamets oligi nende ahvide päris kodu, kus nad elasid nõnda vabas looduses , millega kohalikud raha teenisid turistide külastuste pealt. Seal oli nii palju ahve kui palju ahve me pole nagu ka arvata võib kunagi elus ühe korraga näinud ja niimoodi vabalt liikumas. Alates beebiahvidest kuni vanaisa-ahvideni välja. Oli armsaid ja kavalpäid ja kurje ja muhedaid, nii pisikesi ja pikemaid kui ka suuri ja paksemaid. Tegelikult on nad kõik väga kavalad, nimelt kui sul on kotis kaasas midagi söödavat siis põhimõtteliselt ei jäta nad ennem järgi kui saavad kätte kas su koti või söögipoolise selle seest, nii et oma asju tuli hoolsalt hoida. Mets on suur ja ilus, väikeste allikate ja koskede ja sildadega  ja tohutult pikalt väljarippuvate liaanidega ja pühade templitega. Ahvid on iga nurga peal sul kannul kui sa vähegi vaevud nende tähelepanu köita. Paari väikse ahviga üritasime sõbrustada, üks pärdik, kes mulle sülle hüppas ja õlale, hammustas mind puusast, sasis mu juukseid ja näris kleidipaelu, see oli päris naljakas. Ja see kuidas nad omavahel mängivad ja üksteist taga ajavad. Mitte kõvasti muidugi nad ei hammusta, aga nad on veidi ettearvamatud, need väiksed õnneks ei küünista tugevalt ja muidugi kõiksugu paelad ja ehted, mis vähegi nähtaval, saavad peagi nende omaks,  kui sa piisavalt tähelepanelik ei ole. See oli nii tore ja põnev hommik nende kavalpeade seltsis, seal võiks lõputult aega veeta juba ainuüksi selle kauni looduse pärast. Lõunastasime veidi eemal tänavakohvikus ning edasine tee viis meid mitmeid kilomeetreid kaugele kaunitele hiiglaslikele riisipõldudele. Need sügavrohelised astmelised riisiväljad üleujutatud märjal maastikul on nagu üks suur kunstiteos. Lihtsalt vaatad ja imestad ja upud sellesse tohutult suurde rohelisse põldu. Nii tohutu ,et tundub uskumatu, lõputu rohelus mägedes ja nende orgudes nagu hiiglaslik trepp, millel pole otsa ega äärt ja mis on nii ilus nagu voolitud. Ja see on ühe lihtsa teravilja kodu.. Ja kui palju käsitööd tehakse nendest õlgedest, igasugu korve , sandaale ja köisi ja kübaraid. Ja muidugi riisipudru üksi on ju kaa hea kraam.Moosiga ikka!  Üheaegselt nii lihtne ja nii eriline lugu selle taga peidus. Heade mõtetega veetsime oma viimase õhtu Ubudis külastades tänavakohvikuid. Õdusa muusika seltsis mekkisime kohaliku õlut ja meenutasime toredaid hetki meie seiklustest. Inimesed ümber olid rõõmsad selles jumalikus pühademelus. Selle naeru, laulu ja tantsu , värvikirevuse ja tuledesära keskel oli hing täis siiski omamoodi rahu..

Kuues päev Bali saarel

Avastasime hommikusöögile minnes, kui esimesed sammud murule astusime ja esimesed päikesekiired  põski paitasid, et otse meie ees kõrgel pilvede sees valvab meid tohutu suur mägi. Selline kaunis paik ööbimiseks. Meie ümber oli saksa keele sumin, kuna hotelli omanik oli sakslane. Veel suurema sumina tekitasid hiiglaslikud herilased, kes oma paksu karvase kehaga ümber meie päid tiirutasid. See päev viis meid kõrgustesse, kust läbisõit osutus pikemaks seikluseks kui arvasime.  Me eksisime ära mägedesse, ega leidnud enam tagasiteed. Aina kõrgemale ja kõrgemale. Isegi pilved olid meie kõrgusel, justkui oleks võinud ulatada käe nendeni ja haarata õhkõrna valget vatti. Me olime eksinud ja õnnelikud, et olime eksinud imedemaale otse sinise taeva all. Olime merepinnast kuni 1000 km kõrgusel ja need pildid, mis silmale avanesid.. Me ekslesime ja ekslesime valel teel ja imestasime ja olime sõnatud. Signaal kadus ja õige tee leidmiseks polnud inimesi, kes oleks meist aru saanud. Elu mägedes ja inimesed olid vabad nagu loomad oma urgudes.  Tumedanahalised lapsed jooksid ja mängisid. Vabad ja siirad mägedelapsed, kellest enamus teadmata , mis asub nende mägede taga.  Imestunud ilmed näol meid nähes, siiski sõbralikult tervitades toimetamas oma hüttides ja põldudel nende laste emad ja isad. Räsitud sulgedega kummalise kehaehitusega kanapojad tippimas oma linnuvarvastel ning päikesevarjude all peesitavad lehmad peletades väikseid tiivulisi oma ninadelt. Banaanipuud ja palmid tuules kõikumas ümbritsetud kummaliste taimedega. Kurvid, mida meie väike roller läbis olid kohati 180 kraadilised ja selle kaherattalise peale ei olnud me üldse kindlad. Meie raskus oli suur , aga me ei peatunud, andsime gaasi palju võimalik, et jõuda lõpuks tagasi õigele teele. Viimaks jõudsime tagasi, kust alustasime ning alustasime uuesti, saime  kätte signaali, mis meile teed näitas ning peatusime hetkeks kohvikus, et karastada end külma joogiga. Soovisime jõuda enne pimedat Ubudi, mis oli ühtlasi ka lõpp-peatus . Sellega sai ring peale meie ümber Bali tiirule..  Juba teepeal möödusid meist mõned rongkäigud. Suured pidustused olid alanud. Pühad. Kaunistused koduuste ees, suure pambusvarre küljes kõikumas kaarjalt alla. See oli aeg, mil jumalad tulevad maa peale ning nendele ohverdatakse söögipoolist ja vilju ja põletatakse viirukeid. Tänaval tantsisklesid suured loomamaskotid kilinal kolinal ja väiksed lapsed nende taga rivis kogudes raha inimestelt tänavatel. Otsisime kaua öömaja, kuna pühadetõttu olid kõik kohad täis, käisime erinevates kohtades külastades vahvaid kodumajutusi ja toredaid inimesi, lõpuks saime toa ühes homestay’s. See nägi välja nagu väike kirju tempel, värvilised kujundid aias ja vanaaegsed toolid-lauad terrassidel, saime toa teisel korrusel, väikse kirju terrassiga. Tuba oli väike ja hämar, samaaegselt hubane ja kõle, seadsime end seal sisse ja ükshetk kadus elekter, siis oli pigem kõle, kuid uut kohta leida tundus ilmselt võimatu ning õnneks saabus hämar valgus peagi tagasi. Terrassilt oli vaade aeda-hoovi, vesi sulises väikses purskkaevus ning ninna hõngus viirukilõhna, tundmatud linnud vilistasid õhtuviisi ja tänavalt kostus sigimist sagimist. Toa pisikesest aknast avanes vaade vanaaegsete majade katustele, nagu mustrilised nukumajad, mille katuseid pidi oleks käia saanud. Meie toa uksest alla aeda ja vastupidi viis kivist keerdtrepp, mis meenutas mõne muinasjutu lossi treppi. Terrassil vanad pambus toolid ja lauake ning ukse ees värvikirev kaltsuvaibake. Selline jumalate-kõle-hubane-värviline-nukumaja. Vahetasime riided , panime oma rollerile hääled sisse ja läksime linnapeale. Veetsime õhtu restoranis einestades. Linn oli inimkirev ja täis muusikat. Südaööl läbi selle melu jõudsime tagasi ööbimispaika. Head ööd Ubud! Kuigi see linn kunagi ei uinu…

Viies päev Bali saarel

Hommikusöögiks pakkus Komang meile enda valmistatud desserti. See koosnes banaanist, kookosepiimast, kleepuvast riisist ja palmisuhkrust. See oli nii hea. Nautisime hommikumagustoitu ja  kohvi, samal ajal kui mees oma hoovis sättis kaunistusi saabuvateks pühadeks. Sellel hommikul jätsime hüvasti Komangiga ning jätkasime ringreisi ümber saare. Mäed taevakõrgused saatsid meid kogu tee, justkui kaitsvad müürid silmapiiril, pilvevatimütsid peas . Ühes rannas kohtasime palju ahve, keda kohalikud eemale piitsutasid. Jah, just, ahve! See polnudki enam nii imelik. Peatusime, sest oli huvitav. Üks naine müüs kotiga viinamarju , et neid ahvidele sööta. Ta hoiatas, et ükshaaval tuleb anda. Ma kummardusin ühe ahvi poole, et  viinamarja anda ning ta varastas terve kotitäie ära niimoodi ,et silm ka ei jõudnud pilkuda Olin üsna pahane ta peale ja üritasime kotti tagasi saada, siis ta näitas meile hambaid ja tegi imeliku häält. Nõmedad ahvid!

 Linnatänava äärest leidsime hubase pagarikohviku, kus leidus pehmeid värskeid pirukaid ja saiakesi ja need olid ikka väga maitsvad. Maiaspõsk, nagu Aints on, oleks ta võind kõik pirukad ära süüa.  

Edasine tee viis kuumaveeallikani, kus me ujusime. Allikas tuli otse mägedest, mis voolas väikestesse basseinidesse kauni looduse keskel . See vesi oli tõesti kuum, mis tundub uskumatu. Oma olemuselt oli see hallikassogane ja üsnagi veider oli selle sees sulistada Samas oli see imeliselt naturaalne looduse osa, mida oli värskendav kogeda ja ette kujutada, kuidas selle tee saab alguse kõrgelt mägedest. Kontrastiks soojale veele ujusime tol päeval ka laulva kose jahedas vees otse mägede keskel. Sellele teele saatsid meid kaks tarzanpoissi. See oli käänuline ja veidi ohtlikult põnev, kuidas sinna jõudsime. Metsarada, mis meenutas veidi krokodillide kodu ja järsud mäenukid, millele astudes osake sellest purunes. Meid saatmas kakaopuu oma veidrate viljadega.  Jõudsime laulva kose rüppe mäeorus. Imekaunis! Tohutult kivise põhjaga uduhall vesi, kristalselt külm, ääristatuna kõrgete mäekaljudega, mille põhjanurgad peidavad endas ravimuda, millega enda keha neegrimustaks maalida ning hiljem otse kose raske veesurve all puhtaks pesta See tohutu kohin laulab sulle kõrva veelaulu, mille heli on nii võimas ja endasse haarav ja sa mõtled, et sa kohe ärkad sellest unest, aga see pole uni, see on kauni looduse heli, mis paneb sind unelema selle imedemaa ilusatesse tubadesse. Hetkeks võis tunduda see hirmutavgi, samas tohutult võimas kogemus, justkui nende mägede jõud tungiks sinu sisse..

Me jõudsime paika, kus sai kohtuda delfiinidega. Delfiinid kõnelevad sellisel häälel, mis on nii ilus, et teeb haiget. See oli paik, mille kohta ma olin kunagi õppinud. Kus saavad ravi puuetega lapsed, kus nad ujuvad koos nendega. See on hea ja üllas mõte ja see on tore. Tõesti! Ja nii väga, kui ma ka olen kõikide laste sõber ja nii lähedalt, kui ma pole kunagi varem näinud delfiini, võin ma siiski öelda, et ma pigem loobuks sellest kogemusest näha nõnda lähedalt selle kauni olevuse silmi, selle nimel , et näha teda lihtsalt ehtsas looduses kauges ookeanis, kui nõnda basseinis, kus ta pole üldsegi kurb, aga ma ikkagi loobuks sellest..  See kogemus, kuidas ma tean, et delfiinid on inimeste sõbrad ka kaugetes lainetes ja kuigi seal paigas oli kiri selle kohta ,et  nad on päästetud kuskilt tsirkusest.. Ma pole mingi tarkpea selles asjus ja suurte kogemustega, aga kui ma väga aus olen, siis see sama paik oli siiski veidike sama nagu tsirkus.  Võib-olla pole minu asi siin sõna võtta, aga kui vaadata delfiini basseinis, kuidas ta saab käsud, mida teha, isegi kui ta seda ka armastab ja ta ju ometigi naerab, ma nägin, et ta naerab ja kuulsin.. või vaadata teda koos oma karjaga ookeani võimsates lainetes väikseid kalu jahtimas ja sulpsamas ja tema kuju, mis veest välja hüppab sinise vee taustal, just nõnda nagu me oleme harjunud teda joonistama.. ma ilmselt loobuksin oma unistusest näha teda lähedalt ja katsuda ja lepiksin selle kauge kauni vaatega. Just nii see on! Võib-olla see kõlab veidi imalalt aga ehk ma ikkagi veidi tean millest ma räägin J

Terve järgneva tee ma mõtlesin , et kuidas oleks vaadata läbi delfiini silmade. Kuidas tema näeb meid, või mis ta mõtleb. Tegelikult ta ilmselt ei mõtle aga ma ikkagi arutlesin selle üle, ja ma olin veidi kade, et nad on nii imekaunid ja erilised ja vblla ma isegi kohati olen soovinud olla nende nahas, sest no nende kodu on ju üks imeline paik selles suures looduses. Olime jõudnud Bali mere äärde ja peatusime rannaääres. Istusime madala laua ääres bambusest katusega , jõime colat ja vaatasime sinist vett. Nii palju rõõmu coca colast J

Me külastasime erinevaid ööbimispaiku, mis oli omaette seiklus ja see võtab alati päris kaua aega, kui sul ei ole miskit broneeritud. Me leidsime sobiva hinnaga koha , kus ööbida. Päris õige ülevaate saime alles hommikuvalguses. Enne päikesetõusu me veel ei teadnudki kuhu me päriselt olime jõudnud..

Neljas päev Bali saarel

Sõime hommikust ja pakkisime asjad. Võtsime oma seljakotid ja jätkasime teekonda. Meil oli vaja leida rolleri rent. Nimelt, kui sa registreerid end välja ööbimispaigast, siis nende kaudu rentida ei saa enam. Esimeses paigas, mis me leidsime,  olid kõik rollerid juba välja renditud. Lõpuks jõudsime ühe armsa kohvikuni, millel oli silt, et saab rollereid rentida.  Naine, kes meid  teenindas oli meeldiv. Ta tegi kohe ühe kõne, ning teatas, et tunni pärast saaksime rolleri. Peatusime senikaua seal kohvikus. Valisime mõnusa koha terrassi ääres, millelt ilus vaade otse väiksele riisipõllule. Jõime kohvi ning tegime ka väikse eine. Ta oli meile isegi veidi seltsiks. Istus koos meiega patjadel madala laua ääres ja me vestlesime oma plaanist teha saarele tiir peale. Naine pakkus meile isegi ööbimiseks tuba, kui meil peaks vaja minema.  Umbes tunni möödudes, saabus meie juurde noormees nimega Deddy, käes tšekipaber. Meie roller oli saabunud. Rentisime viieks päevaks ja hinnaks sai 17,5 aud. Sealt samast, Canggust, alustasime oma teekonda mööda rannikuäärt , et teha tiir ümber saare ja paari päeva pärast jõuda tagasi samasse punkti ning tagastada Deddy’le roller. Suur Ainar ja väike Hedvig ja kaks seljakotti ja üks roller. Niimoodi me sõitsime suure looduse keskel, mööda kauneid riisipõlde, viljapuid ja roosiõisi ,mööda troopilisi metsi ja lopsakaid palme, taustal kõrgumas hiiglaslikud mäed, mille tipud kaetud pilvevati vaibaga, nõnda saades taevaga üheks . See oli vabaduse tunne, justkui tuul sind kannaks ja päike paitaks pead. Vabadus elada just nõnda vabalt, olla teel just nõnda võõral, tunda aukartust suurt looduse ees, millest sa pole osanud kunagi unistadagi. Just nõnda võid tunda end vabana kui lind ja näha, kuidas su tiivad võivad sind kanda kuhu iganes su hing ihkab jõuda. Jah, just see ongi õnn, kui sul on oma Aints ,kellega kõike seda jagada. Kellega tunda end vabana. Lennata, joosta , astuda ja naerda ja nutta ja kukkuda, kui vaja. Olla teel.. Kuhu? Kes seda teab J

Pika tee sõitsime paduvihmas, paljud teelised peatusid, sest vihm oli suur, aga meie ei peatunud. Olime nagu märjad koerad, aga me ei peatunud, sest  nii lahe oli ikka, ainult päikeseprillidel oleks võinud olla kojamehed. Õhk oli jahedamaks muutunud. Vihm vaibus, kui olime jõudnud kuskile linnakusse, tegime söögipeatuse tänaval ja ringutasime keha ja jätkasime teekonda. Puhkepausi tegime ka Balian Beach’il. See musta liivaga rand on omamoodi sünge ja ilus. Rolleri võti kukkus liivale ja avastasime, et magnet sellel oli enda külge tõmmanud nii palju liiva kui mahtus, seega musta värvi liival põhjustab selle metalliline koostis. Ühel metsavahelisel alal ükshetk ilmus teeäärde ahv. Päris ahv. Nagu poleks ahvi näinud. No tõesti ei ole näinud metsaääres ahvi. Ha ha, me naersime , sest see oli nii naljakas, ükski teine liikleja ei teinud väljagi isegi ei märganud teda, sest nad olid kohalikud. Meie naersime, sest ahv oli tee ääres. No see oli ikka vägagi imelik, ilmselt sama imelik nagu meie olime kohalike jaoks, kes meid jõllitasid, kus iganes me ka viibisime.  Kui pime hakkas saabuma, hakkasime otsima öömaja. Leidsime mingi tee, mis viis rannani, kalalaevad kõikumas lainetes, järgnesime teele, mis meid juhatas ei kuhugile mujale kui kellegi uulitsale. Kohalikud veetsid seal aega ja lehvitasid naerulsui kui neist möödusime, väike must seapõrsas nosis miskit kausist ja keset teed pikutas koerapoeg, kes ei teinud väljagi, kui me talle peaaegu otsa sõitsime. Läksime tagasi tuldud teedpidi ning kohtasime hiigelsuurt sisaliku, kes teisele poole teed kõndis. Järgmine silt, mis viitas majutusele, luksmajutusele, viis meid mööda porist ja mügarliku teed pimeda metsa sisse ja me naersime, et kõva luks koht küll, lõpuks jõudsime mingisse häärberisse, kus hinnad olid alates 200 usd J Peatänavale tagasi jõudes leidsime ühe paiga, kus meid võttis vastu naine, kel imik süles, ta näitas tuba, mille hinnaks 200000idr ehk 20aud. Hind ju hea, aga tuba, mis meile avanes, oli väärt heal juhul 5aud. Seal oli vaid voodi ja sirmi taga auk põrandal ehk wc. Läksime edasi, võib ju tunduda ,et oleme ära hellitanud end ilusate paikadega aga kui meil on valikuvõimalus, siis me teeme oma eelarvet arvestades ikkagi parima võimaliku valiku. Lõpuks helendas vasakul pool teed silt TriJaya home stay. Astusime aeda. Meid tuli tervitama mees nimega Komang. See oli tema kodu, milles on veel kolm kodukest, kus ta majutab oma külalisi. Need ongi tri jaya, ehk kolm edukat. Paranan Jaya, Jaya Natha ning San Jaya. Need on tema pojad, kelle järgi on saanud nime see kodumajutus ,iga nimi ühe ukse kohal. Meie koduks sai see öö Paranan Jaya. Komang rääkis meile loo ma elust. Ta kasvas üles Ubudis riisipõldude keskel. On ametilt maastikukujundaja ning kui ta oli noor mees pakuti talle tööd selles samas kandis ühes 5* hotellis hoolitsema sealse aia eest. Ta töötas seal 13 aastat ning selle aja sees rajaski ta omale selle kodu, kus me viibisime. Tema naine, Made, sünnitas talle kolm poega, ning alles nüüd, pool aastat tagasi, avas ta kodumajutuse oma aias, mis sai nime tema poegade järgi. Tema soov oli näidata võõrsilt tulevatele inimeste Bali just sellisena nagu see on.  Ta kostitas meid punase riisi teega, mis oli tõeliselt maitsev. Tema eesmärk on pakkuda oma külalistele midagi, mis paneks neid mõistma kohaliku elu ja kultuuri. Külalised võivad käia õhtuti tema pool teed joomas ja jutustusi kuulda ning hommikuti riietab ta soovikorral mõne oma külalise kohalike rõivaisse ja viib kaasa oma palvetele .Meil kahjuks ei olnud võimalus kõike seda kogeda, kuna olime vaid möödasõitjad ja kauemaks peatuda ei saanud. Komang tõi suure Bali kaardi ja näitas sellel kohti, mida me võiksime külastada. Ta peab lugu kõigest mis on ehe, seetõttu on ta kujundanud külaliste vannitoad imiteerides ehtsat loodust. Põrnadal on lahtised rannakivid, ääres kasvavad troopilised taimed, ning dušiks on nagu kaljusein kust vesi nagu kosk alla voolab ja katuseks on vaid taevas, seetõttu mitmed sõbrad sisalikud tervitasid meid seal seintel. Sooja vett selles paigas ei ole, mis pole probleemiks, arvestades seda kuumust iga päev. Olime väga õnnelikud, et leidsime selle paiga . Mõelda vaid, et hind oli sama, mis tolles paigas kus wc-ks oli vaid auk põrandal. Komang oli täis inspiratsiooni ja inspireeris ka meid oma külalislahkusega. See oli kodune koht! 

Kolmas päev Bali saarel

Öösel  oli jälle kuulda tänavakoera haukumist. Pärast hommikusööki teatati meile, et peame taas ööbimiskohta vahetama. Olime pettunud , kuid manager oli ise kohale ilmunud ja vabandas ette-taha. Kahju oli lahkuda sellest paigast, sest Fare Ti’i villa on paik, mida soovitaks  tuttavatele/sõpradele, kes Balile plaanivad reisi. Tõrelesin natuke selle naisega seletades, kui ebameeldiv on jälle asju pakkida jne Tegelikult rohkem põhimõtte pärast. Aga see naine oli meeldiv ja üks triiksärgis härra oli ka väga viisakas , kes meid autoga uude paika sõidutas. Tegelikult oli ju isegi natuke huvitav, et saime niimoodi erinevaid paiku külastada. Uus koht oli mingi beach resort.  Saabudes pakuti meile kohe apelsinimahla ja paluti oodata. See oli ikkagi rohkem hotelli moodi ja pigem eurolik, mistõttu jäi meie lemmikuks ikkagi Fare Ti’i. Tuba oli nagu korter, selline kinnisem ja õhk oli kuidagi umbne seal. Iseenesest polnud ju viga, eraldi kööktuba pluss magamistuba ja vannituba . Mõlemas toas olid suured klaasuksed, mille avanedes vaatas vastu pisike aiake palmiokstega, aga need olid pigem peenrad, kuhu astuda ei saanud. Eelmine koht oli ikkagi väga balilik ja mõnus loodusekeskne, see siin oli hotell, mille laadset saad külastada igal pool.. Siin oli küll ka bassein ja kohvikuala, kus aega veeta, aga seda basseini me ei kasutanud.  Too naine ütles, et hotell on hinna mõistes kallim paik ja parem. Huvitav, kas sellepärast, et televiisor toas oli suurem, mida me nagunii kordagi ei vaata. Aga milleks nokkida onju, katus oli peakohal ja tegelikult oli kõik hästi, saime ka uue rolleri rentida, et jälle seiklema minna. Lõunasöögipaigaks valisime ühe Mehhiko söögikoha. Sellel päeval külastasime kahte randa.  Sulistasime suurtes lainetes ning sõitsime läbi kesklinnast Denpasarist ja põhilisest turistide piirkonnast Seminyakist, Kutast ja Legianist. Ilmselt nendesse paikadesse me kunagi tagasi ei kipu. Pood poe küljes, turg turu küljes, auto auto küljes , kohvik kohviku küljes, restoran restorani küljes. Meie jaoks oli see kõik liiga kommertslik. Turistide hordid igalpool, tohutud ummikud teedel, müra kära, hullumaja. Meile meeldivad riisipõllud ja lihtne ehe elu siin. Leidsime veel ühe puuviljaturu, mis oli ilmselt täiesti kohalike koht. Müüjad ei osanud meiega rääkida. Üks noormees lõpuks kõnetas meid. Tema leti ümber tiirutasid kaks väikest tüdrukut, kes kihistasid naeru ja uudistasid meid. Tegin neist pilti ja nad muutusid nii julgeks, jooksid meie ümber ja mängisid peitust. Võtsin väiksema tüdruku korraks sülle ja ta oli nii õnnelik sellepärast. Ostsime sealt erinevaid puuvilju. Pisikesed tüdrukud aina kihistasid naeru . Teenindajad lettide taga olid suunanud oma pilgud meile ja veidi ebamugav oli , samas nii naljakas. Jõudsime lõpuks läbi suurte ummikute ja tiheda liikluskära oma peatuspaigani ja läksime puuvilju mugima ning uue päeva plaane mõtlema. Õhtusööki läksime otsima üsna hilja. Leidsime tänavalt mingi koha. Meid muidugi võeti vastu väga aupaklikult nagu ikka. Kohalik noorpaarike einestas seal ja nad uurisid, et kes me oleme sellised jne ning naersid, et see paik seal oli selline, kus söödi sõrmedega,et kas me oleme kindlad, et tahame seal süüa. Loomulikult oli see meie jaoks ainult huvitav.  Tulime siia kogema kõike muud ,mis on tavaline, nii et avatud kõigele huvitavale, seetõttu võtsime uue päeva plaaniks ette seikluse sõita rolleriga paari päevaga kogu saarele tiir peale. Me ei teadnud veel päris täpselt ,kuidas see olema saab, aga olime kindlad, et sellest tõotab tulla üks põnev seiklus, mis muud J

Teine päev Bali saarel

Öösel oli kuulda tänavakoera haukumist. Hommikusöögil ootas Nga meid basseinibaaris juba pannkooke küpsetades. Sõime ning ülejäänud hommiku veetsime oma terrassil. Toatüdruk Augusti koristas meie maja samal ajal, mis tegelikult polnud üldse segamini. Karastasime ennast basseinis aegajalt, kus kohtasime saksa poisse, kes elavad siin üks maja edasi. Lõunat läksime sööma meie tänavale, see sisaldas mereande ja vürtsikat maitset ja muidugi riisi. Teine päev Balil lubasime end natuke hellitada spa protseduuridel. Me valisime selleks ühe salongi, mis asus meie villa lähedal.  Maja oli seest väga õdus ja avar. Vastuvõtt oli meeldiv. Saime kohe külastamise hetkel valida välja sobivad protseduurid, mis meile meeldisid. Ainar valis kogu keha üldmassaaži koos koorimisega ning pediküüri koos jalamassaažiga ja maniküüri. Seda viimast ma muidugi ei tohtinud kellelegi rääkida J Mina sain keha üldmassaaži ning näo ja juuksehoolduse ning pediküüri. Kõik protseduurid toimusid meile üheaegselt ühes ruumis. See kõik oli tõeline nauding ja lõõgastus. Meid koheldi väga aupaklikult. Protseduure viisid läbi kohalikud naisterahvad, kes olid oma alal väga professionaalsed. Kokku veetsime seal aega  4h. Sealt uksest väljudes olime kui uued inimesed. Edasi viis meie tee Tanah Lot  templi juurde. Tempel, mida peetakse balilaste jaoks üheks tähtsaimaks templik. See on rajatud kalju sisse ning tõusu ajal on see tormise ookeani lainetes. Väga suursugune vaade avaneb kaldalt. Inimesed käivad seda imetlemas enamasti päikeseloojangu ajal, mida tegime ka meie. See oli võimas ja imekaunis vaade. Inimeste hordid ümber selle paiga. Kõik need kaljud ookeanikaldal. Ilmselgelt kirjeldada on võimatu seda tõelist emotsiooni. Sekund sekundi haaval jälgiti kuidas päike hääbub ookeani taha ning kui viimane valgustäpp sellest kadus, siis inimesed plaksutasid, justkui tänaksid ..Jumalat? ..  selle kauni vaate eest või hoopis selle elu eest..  Templisse sisse saamiseks pidi kõndima läbi ookeani, seal pakuti pühavett.  Me kõndisime mööda kaljulist kallast eemale kaugemale , et see vaade veel teistsugusem oleks. Punakas taevas lõi  oma õrna valguse üle kogu templi ja ookeani nii kaugele kui silm veel seletas. Kui öeldakse, et Bali Saar on üks maagilisemaid paiku maailmas, siis see hetk oli just kõike seda.  Siis sa tahaksidki tänada midagi või kedagi selle kauni kogemuse eest. Seal ookeaniääres oli ka üks rannarestoran, kuhu me sattusime keset kellegi pulmi ning tohutu suur turg, mis ka õhtutundidel pimedas veel töös oli. Meie roller ootas meid parklas ja me suundusime tagasi oma peatuspaika, enne mida külastasime veel üht pitsa kohvikut, kus me õhtust sõime. Uinusime taas uue hommiku ootel...