Witch’s Hat hostel (edaspidi Nõiamüts) on oma välimuselt
natuke nagu nõiamajake oma pika torniga, mis meenutab väikse nõia mütsi.
Korruseid oli seal 1. Maja seest oli veidi iidse moega oma kõrge koridoriga ja
raamaturiiulitega. Vastuvõtu ruum oli
samuti avar ja kõrge laega. Mõningate
värviliste kujundustega ning põrand laia vaibaga.
Nõiamüts
Nurgas olid ootamas oma
peremehi erineva värvi ja kujuga kotid ja kohvrid. Ka meie asetasime sinna endi
omad neile seltsi. Vastuvõtu lauas tervitas meid naisterahvas, kes meenutas
veidi tegelasi Kodus ja võõrsil seriaalist. Tegelikult sellised hostelid
sarnanevadki natuke elule seal, kuidas mitu inimest jagavad oma elu ühes majas,
ühes köögis ja ühes elutoas. Kohe alguses saime väikse üllatuse osaliseks. Nimelt
tuli välja, et telefonikõnes oli väike eksitus. Ei olnud ühtegi tuba kus oleks olnud
kaks vaba kohta ja neljaks päevaks, nagu me esmalt soovisime, ei olnud üldse
vabu kohti. Aga meil ei olnud enam valikuid ja viitsimist ning me nõustusime
sellega, mis meile pakkuda oli. Me saime endale voodikohad erinevatesse
tubadesse. Ainar sai kahesesse segatuppa, mina kolmesesse tüdrukute tuppa.
Olin pikka aega üsna õnnetu selle pärast, kuna me ei osanud seda oodata, aga
leppisime siiski, lohutades end sellega, et see on mööduv nähtus. Kuna me
jõudsime üsna vara sinna ja tubadesse pääses alles keskpäevast, siis jätsime
oma kohvrid sinna ootama. Öö selles paigas maksis 34 taala nägu pluss 20 taala
tagatisraha ühe võtme eest, juhuks kui see peaks kaduma. Toad broneerisime
kolmeks ööks. Saime vastuvõtust endale nõudekotid ja läksime kööki. Ema oli
mulle kaasa pannud paki Pauligi kohvi ja see oli nüüd koht, kus kohv kulus
marjaks ära, arvestades, et olime tegelikult täiesti magamata. Me tegime endile
pätikohvid ja jäime ootama, millal tubadesse pääseb. Kui aeg käes, viisime kohvrid oma ruumidesse
ära. Minu toas oli üks blondi peaga tüdruk, kes nimetas end Pam’iks. Rahvuselt
võis olla ta inglane.
Karvane puu
Ta uuris mu käest ühtteist ja rääkis ise veidi endast. Ta
ütles, et temal ei oleks selle vastu midagi kui ma oma noormehe enda kõrvale
magama võtan, et võiksin seda vabalt teha. Läksime linnapeale. Tänavad on siin
sellised üsna normaalse linna tänavad. Erinevus on muidugi puudes ja taimedes.
Palmid kõrguvad siin iga tänava nurgas ja aias. Teeääres võib kohata punaste
tuustidega põõsaid, mis on meile väga võõrad aga nad näevad välja väga ilusad
oma karvaste oksatippudega. Inimesed poodides ja asutustes on väga avatud ja
head suhtlejad. Sõbralikud ja naeratavad. Esimesel päeval ajasime nii palju asju, et
saime endale kohalikud mobiiltelefoninumbrid ja pangakaardid. Kui me astusime
sisse esimesse toidupoodi, mis teepeale jäi, olime üsna hämmingus hindadest
kaupadel. Avastus missugune. Ei olekski raatsinud kohe midagi osta sealt. Bangkok
oli meid selle koha pealt ikka ära hellitanud. Aga see ei olnud mingi suur
poekett vaid hiina kirjadega toidukauplus. Nt laimi ja tomatikilo oli kuskil 17
taala. Oma õhtud veetsime suuremalt jaolt telekatoas või köögis oma läpakate
taga tuhnides internetis kasulikel saitidel, mis võiksid meie ellu siin häid
nõuandeid tuua. Üsna esimesel päeval leidsin ühe töökuulutuse ühte restorani,
kuhu saatsin ka cv. See oli siis kui me olime Vilmari antud netipulga lõpuks
tööle saanud ja sinna netti laadinud. Ilmad olid sel ajal veel jahedad ja õue
ei kippunudki väga niisama uitama.
Esimene kohalik ...
Telekatuba oli selline suur tuba, kus oli
suur televiisor, kaks suurt diivanit, kaks suurt tugitooli, suur telekalaud
ning akna ääres suur laud mille ümber palju toole. Seina kaunistas vanaaegne
kamin, mis oli rohkem selline dekoratiivese. See ruum oli alati rahvast täis,
kes vaatasid mõnd filmi või seriaali. Köök oli samuti hästi suur aga selles
tegid süüa kogu hosteli elanikud ja lõunatundidel oli seal ikka päris raske
toimetada. Esimese öö veetsimegi minu toas koos, keegi selle peale kulmu viltu
ei ajanud. Vähemalt näha ei olnud ja ega meid ei huvitanudki eriti. Teise öö
veetsime Ainari toas, sest tema esimene toakaaslane oli välja kolinud ja me
lootsime, et ehk sinna ei tulegi kedagi võõrast. Aga nii see muidugi ei jäänud.
Asemele tuli üks filipiinlane mees. Olime tol hetkel kahekesi toas kui ta sisse
astus ja me saime üsna kohe temaga jutule. Ta võis olla vanuselt kuskil 35.
Ametilt oli ta kokk. Tal olid hästi väikesed ümmargused mustjaspruunid silmad,
mis asetsesid hästi lähestikku. Kasvult kuskil 180. Kuna tema tuli sinna tuppa
pärast meid siis me tegime oma olemise seal nii loogiliseks nagu me olekski
sinna kahekesi sisse kirjutatud ja me ei hakanud isegi küsima kas tal on selle
vastu midagi, et me ööbime koos seal toas. Päeviti oli ta väga tore, oleksime
võinud teda lausa oma sõbraks pidada, aga öösiti ei meeldinud ta mulle üldse.
Ta norskas hirmsal häälel ja kohati sonis oma emakeeles miskit, mistõttu ei
saanud ma taas magada ja kui ma öösiti wc-s käisin, mis asus koridori peal,
siis tagasi tulles avanes kottpimedas tema voodilt selline pilt, kus üks suur must
kogu põriseb ja ma pugesin siis ruttu Ainarile kaissu. Me ei saanud kunagi teada ta päris nime ja me
hakkasime omavahel teda nimetama Phill’iks.
Vaade pargile
Teised hosteli elanikud armastasid
pidutseda pea iga õhtu ja vahel öötundidel ärkas isegi Phill üles ja hakkas
arvutis mingit mängu mängima, see oli häiriv aga meeldivam kui ta norskamine. Nõiamütsis elasime me kolm päeva. Viimane päev
läksime me tööbüroodesse uudistama aga kuna oli laupäev, siis olid need kõik
kinni. Üllatuseks sain telefonikõne kelleltki James’ilt. See kõne oli seoses
cv-ga mille ma saatnud olin ja mind kutsuti tööintervjuule kolmapäevaks. See
oli hea uudis meie mõlemi jaoks. Kui kasvõi üks meist leiaks töö, oleks väga
tore. Meil oli jäänud üks öö veel ja teadsime et homseks peame otsima uue
elukoha. Kuna asjaajamised jäid toppama nagunii nädalavahetuse tõttu, siis
kolasime niisama ringi käies läbi erinevatest hostelitest lootuses leida uus
elukoht. Viimaks leidsime endale toa Billabongis. Saime teha broneeringu
kolmeks ööks . Tol päeval saime me kõne Kaarlilt. Ta teatas, et nad on tulemas
koos Margega Perthi lähipäevil ja tegime plaani, et võiksime siis kõik kokku
saada. See oli tore uudis, kuna me
endiselt ei olnud veel kohanud ühtegi eestlast. Viimasel hommikul tõin varakult
oma toast viimased asjad ära Ainari tuppa, sest olime lahkumas. Philli me enam
ei näinud, kuna ta läks varahommikul kirikusse, kui me alles teki sees olime
aga ta kõnetas meid ja ütles meile head aega, kuna ta teadis, et lahkume enne
tema tagasitulekut. Valmistasime oma viimase hommikusöögi Nõiamütsis ja asusime
teele …
Pakkisime varakult oma kohvrid, et jõuda ilma nendeta enne
väljakirjutamist söömas käia. Juba kolmandat, seekord siis viimast hommikut,
sõime samas tänavakohvikus. Ilm oli meeletult palav. Päike säras täies ulatuses
ja vihmast ei olnud jälgegi. Hommikusööki pidime nautima veidi kiirustades,
kuid jõudsime täpselt õigeks ajaks tagasi hotelli ja tagastada toa. Täpselt
kell 11 jäi me tuba meist tühjana maha.
Mircy sai kapist välja
Omajagu mälestusi koos temaga. Meie uni
ja päevategemised jäid veel ehk kajama sinna ka homme. Ka sinna jõele, tänavatele
ja vihmavette. Nüüd me olime käinud ja omajagu näinud. Meid oldi nähtud ja meid
oldi kõnetatud ning meie jäljed jäid alles tänavatolmu. Tuttavat poisstüdrukut
silmasime veel teel, kuid tema meid enam ei näinud, kui ta kõndis teispool
tänavat kõrvlapid peas, ümisedes, sammudes kuhugi. Head aega talle! Tuttavate
nägudega kaupmehed tegid oma igapäevast tööd nagu ikka, ootel uusi inimesi oma
lettide äärde ja tänavapilti. Tänavaloomad unelesid vanaviisi palavuse käes. Oma
viimaste bahtide eest ostsime tänavapoodidest endale ühtteist. U 1500 bahti
eest ostsime Lonley Planet Australia raamatu, Ainarile kaks paari pükse ja
mulle kleidi, koti, kõrvarõngad ja käevõru ning sinna sisse jäi ka taksoraha,
mis kõik teeb eurodes kokku veidi üle 30.
Tänavakunstnik
Eestis maksab ainuüksi see raamat u
sama palju. Kõndisime oma kohvritega mööda tänavat ja üritasime takso saada, mis
viiks meid rongijaamani. Taksojuhid ajasid ikka hinge täis, lasime mööda
vähemalt 5 taksot, kes üritasid meid veidi ninapidi vedada oma pakutud
hindadega ja keegi polnud nõus taksomeetrit käima panema. Sagimine oli nii suur
ja meie suured kohvrid jäid jalgu nii mõnelegi jalakäiale ja ratta ette mitmele
autole. Lõpuks sattusime ühe muheda mehe otsa, kes oli nõus meie tingimustega.
Teekond rongijaamani oli ülipikk ja veniv. Mitte vahemaa tõttu, mis oli kuskil 7 km, vaid ummikute tõttu. Selliseid ummikuid polnud me siin varasematel
päevadel näinud. Kohati oli tunne nagu oleks Tallinnas tipptunni ajal. Ummik
kestis rongijaamani. Autost väljudes pidime ka kaua ootama, sest teisele poole
tänavat minek oli päris võimatu hullunud liikluse tõttu. Tänavatolm ja palavus
ei mõjunud hästi seal oodates. Nii palav ei mäletagi, et oleks kunagi varem
olnud. Siis oli küll tunne, et tahaks sealt juba pääseda. Rong tuli väga ruttu
ja olime ilusti ajas. Sõitsime rongiga lennujaama. Vaade silmapiirile liikus
koos rongiga. Viskasime viimased pilgud sellele pöörasele, ilmselgelt
meeldejäävale linnale ja jõudsime kohale jäädes ootama uut lendu, mis viis meid
Malaisiasse. Enne lennukist väljumist oletasime, et mis ilm väljas võib olla.
Uus riik, uus kliima, uus ajavöönd. Õues oli pime aga õhk oli soe. Mitte küll
nii soe nagu Tais, aga väga soe siiski. Kuala Lumpuri lennujaam ei olnud üldse
ilus. See oli väike ja imelik paik.
Hedvig Tai lennujaama süntaril
Passikontroll oli väga range võrreldes
eelnevate lennujaamadega. Hinnad olid juba teises klassis võrreldes Bangkokiga,
kuid talutavad vägagi. Veepudel maksis 3,5 ringgitit , ca 1 €. Ootamist oli
meil seal kuskil 3h. Taist Malaisiani sõitis lennuk kuskil 2h. Lend hilines
veel tunnike ja kohale jõudes oli aeg juba möödunud 3h kuna ajavöönd Malaisias
oli tund ees. Lennukis olid istmete vahed kitsad, oli aru saada, et oleme jõudnud odavlennufirma lennukile. Samas teenindus oli sõbralik ja
meeldiv. Malaisiast edasi viis meid veel suurem lennuk kui Moskva- Bangkoki
sõidul. Seal oli samuti ridu kolm, aga igas reas ka kolm istekohta.
Esmakordselt oli mitmeid vabu kohti lennukis, varasematel sõitudel on olnud
kõik kohad täis. Teenindus oli ka siin väga meeldiv, aga kogu sõiduaja oli väga
külm, millega me ei olnud arvestanud ning fliistekke polnud ka käepärast. Olime
tulnud otse väga soojast kliimast oma lühikestes riietes ja ei osanud oodata
nii jahedat olemist, seetõttu oli sõit ebamugav ja tohutu pikk. Magada sai
vähe. Süüa jagati u tunnike pärast õhku tõusmist. Siis just kui magus uni
hakkas saabuma. Olime nii väsinud, et suuremat ärevust ei osanud tunda
eesootava Austraalia pärast. Lihtsalt kulgesime oma teel lenneldes hiigelsuure masina sees seal kõrgel pilvede
vahel, teadmata, mis meid ees ootab. Austraalia lennujaama jõudsime 5:20
hommikul. Ette territooriumile saime
kuskil peale kuute hommikul. Nii külm oli. Olime oma lühikestes riietuses
harjunud palavust taluma ja ükshetk sattusime hoopis teise kliimasse. Õues sadas
vihma, aga see vihm oli nagu Eesti sügisvihm. Vahetasime lennujaama wc-s oma
suveriided veidi paksemate vastu ja plätud asendasime tennistega.
Kuala Lumpur - Perth, Airbus A330
Leidsime ühe
nurgakese kus oli kolm lauaarvutit ja pääse netti. Vedasime oma ratastel
kodukesed sinna ja asusime ulualust otsima internetis. Hankisime ka
hommikukohvid kõrvale ja maiustasime oravakese komme, mis kodust kaasa
saadud. Olime seal mitu tundi nagu lennujaamaelanikud. Siinses linnas juba niisama naljalt ühistranspordiga
linnapeale hulkuma ei lähe, nagu oli see Tais kombeks. Siin on piletihinnad nii
kallid, et kui teekonda ei tea ei tasu raha raisata. Otsisime backpackerite
hosteleid, kuid enamus paigad olid
bookitud juba. Tundus tõesti uskumatu, kuna linn ju suur ja kohti palju, aga
väga keeruline oli leida mingit vaba kohta. Muidugi kallimates kohtades oleks
leidnud. Lõpuks Ainar helistas mitmesse kohta lennujaama telefoniputkast ja
leidsime endale voodikohad Witch’s Hat’i hostelis. Edasi uurisime kuidas sinna
saada. See asus lennujaamast kuskil 30 km kaugusel. Sõitsime sinna shuttle bus’iga. See on
selline buss mille pilet maksis 16 taala ja viib sind linnasiseselt
ükskõik kuhu. Nö soovilooga buss. Bussi oodates oli ikka väga külm õues, vihma
sadas ikka. Tundus, nagu oleksime sattunud Eestimaa sügisesse. Bussijuht oli nii mõnus sell. Naljamees. Meie
olime viimased sõitjad oma peatuses. Meie lahkudes jäi buss tühjaks. Väljusime
täpselt Nõiamütsi ees. Siit algas meie elu Austraalias…
Sõime hommikust juba tuttavas lauas. Ei öelnud ka täna ei
suurepärasele värskelt pressitud apelsinimahlale. Päike ei ärganud koos meiega. Plaanitud
teekonna krokodilli või elevandifarmi pidime ära jätma, sest hommikusöögilauas
istudes juba muutus õu pimedaks ja maru hakkas paukuma.
Sisalikmees meiega einestamas
Oli taas oodata vihma.
Äike välkus taevas justkui lõikaks seda oma teravate piksenooltega ja maad.
Põikasime korraks tänavale ikkagi. Enne seda korjasime kokku oma riided, mis
vajasid pesemist ja viisime need alla vastuvõttu. 1kg pesu pesemine maksis 40
bahti. Öeldi, et saame oma riided kätte homme vahetult enne hotellist
väljakirjutamist, seega enne kella 11 hommikul. Tõime tänavapoest endale dringi
ja šokolaadi. Ukse ees tammus edasi tagasi hulkuv koer, kelle karv oli putukate
poolt ära söödud. Silmis oli läikivhall katt. Ei teadnudki päriselt kas ta pilk
midagi seletas aga meie poole suunatud hirmusilmad tekitasid õudu. Vaene loom. Kuid temast möödumine toimus
kiirel sammul, et ta ei jõuaks meid riivata oma haige kehaga. Hotellini jõudes
olid vihmapiisad juba meid märjaks kastmas. Veetsime tunde oma toas, sest maru
torm õues tekitas veidi hirmu. Tegime pika videokõne mu vennaga, mis oli tore
vaheldus, justkui ta oleks olnud siin meie seltsis. Viskas veits naltsi ja
muljetas elust Taanis, kus ta ise juba aastaid elab. Ta rääkis veel loo sellest,
et kui valge mees tahab võtta endale Taist naise ja viia enda riiki elama, siis
peab Tai riigile maksma selle eest ja see summa on üsna mitmekohaline. Me
mõtlesime, et siis kui me järgmine kord kohtame mõnda valget meest koos
kohaliku noore naisega, nagu oli rootslane jõe ääres ja inglane pargisillal,
siis saaksime jutujätkuks küsida, et kui palju naine maksis. Umbes kella nelja ajal sadu vaibus. Läksime
täna uurima teispoole jõge. Sinna sõitsime kaks peatust ekspresspaadiga.
Lihtsalt jalutasime ja uudistasime ümbritsevat. Sealpool oli üsna samamoodi
nagu siinpool kallast, ainult väikseid öötänavakohvikuid tundus vähem ja ka
külalistemaju. Ringi liikusid suuremjaolt ikkagi ainult kohalikud.
Elu teispool jõge...
Mõnda
sakslast võis kohata. Olime juba omajagu jalutanud kui nägime söögikohta, mille
ukse kohal olid pildid sushist, mida me siin kunagi polnud müügil näinud ja
selle koha me valisime oma õhtusöögikohaks , sest tundus turvaline valik.
Astusime sisse. Uksel võttis meid vastu roosas pluusis hästi noor kohalik neiu.
Veidi pelglik meid lauda juhatades, aga väga sõbraliku ja lahke moega. Varsti
lähenes meile vanemas eas daam, kes võis olla tüdruku ema ja oli samuti seal
teenindaja. Ka tema oli väga aupaklik meie suhtes. Nad peaaegu et kummardasid
meie ees. Ka kolmas teenindaja tuli lahkelt meid tervitama. Varsti seisis meie laua
ääres üks väike poiss, kelle silmad punnis pilk suunatud meie poole. Väga
veidralt muhelesime seal omaette, justkui me oleksime mingid tundmatud olendid,
aga väga oodatud. Meie vastu olid kõik väga külalislahked. Saime menüüd ja kõik
see aeg kui me üritasime midagi aru saada sealt ja nendest tähtedest midagi
välja lugeda ning nende veidrate roogadega piltidelt midagi valida, ootasid
teenindajad meie laua ääres, justkui see valik peaks olema väga lihtne ja
kiire. Natuke nagu isegi häiriv oli see, nagu peaks kiirustama oma otsust
tehes. Sushist ei olnud seal haisugi. Pildid tänaval olid vaid pildid. Me
näitasime menüüs fotode peale ja küsisime siis, et mis asi see menüüs on, et
hinda teada saada. Esimene , mille kohta me küsisime, oli suur vaagen mereande,
aga me lihtsalt küsisime, me ei tellinud seda. Teenindajad olid oma inglise
keelega väga algtasemel ja oli natuke keeruline seletada oma palveid. Niisiis,
tegime lõpuks mingi valiku, lisaks võtsime ka magustoiduks ühe portsu
šokolaadijäätist. Meile pakuti jäävett seniks kuni toitu ootasime. Koht oli üks
viisakamaid, mida me olime külastanud siinoldud aja jooksul, teenindajad olid
väga armsad meie vastu, oli tunda, et meie valge välimus mõjus neile erakordselt
hästi ja nende silmis oli soov pakkuda meile parimat. Teekonnal sinnani,
leidsime esimest korda meiekandist müügil apelsine. Nagu mainitud varemgi,
olime neid kohanud vaid Hiinalinnas. Meil oli kaasas neli apelsini läbipaistvas
kilekotis. Need ostsimegi tänavalt. Me oleksime võinud neid osta kümme kilo,
aga kuna meil oli omajagu teekonda siis ei viitsinud lihtsalt rohkem tassida.
Muideks kummaline on see, et apelsinid ja viinamarjad on siin kallimad kui
Eestis ja neid müügis leiab ka haruharva. Niisiis, ma olin asetanud meie
apelsinid lauale enne kui me tellimuse tegime ja teenindaja küsis meilt, et kas
me soovime et ta serveerib meile ka meie apelsinid. Andsime talle ühe pihku ja
varsti tõi ta selle meile tagasi taldrikul lahtilõigatult.
Hedvig ja kolm apelsiini
See oligi täpselt
sama magus nagu hommikusöögikõrvale pakutud apelsini toormahl. Seda maitset
teavad ilmselt ainult need, kes on siinkandis apelsine söönud. Nii hea, et viib
keele alla. Niisiis, umbes poole tunni
pärast toodi meile lauale kaks taldrikut ja kaks sinist kausikest kus sees
väiksed kulbikesed. Kõik nõud olid tühjad. Ootasime edasi. Varsti toodi veel
kaks taldrikut juurde, mis olid täidetud toiduga. Üks riisiroog ja üks
nuudliroog mereandidega. Jäi mõistatuseks, mis nende tühjade taldrikutega
tegema peaks . Päris naljakas oli koguaeg. Hakkasime sööma. Minu taldrikul olev
toit oli niivõrd vürtsikas, et silmist lõi tuld välja. Kuna meid pidevalt
jälgiti, siis viisakusest üritasin vähemalt pool ära süüa ise näost punane.
Ainar muidugi aitas mind hiljem, õhetasime seal elueest. Kaalusime mr Beani
teha, kui oleks võimalik olnud märkamatult taldrik tühjendada kuskile ja pärast
oleks viisakalt naeratanud ja kiitnud takka, et nii hea oli. Ja siis
teenindajad oleks meile preemiaks veel ühed samad road tasuta serveerinud, ha
ha. Sõime oma toitu niipalju kui suutsime. Pärast seda viis teenindaja
toidujäänustega taldrikud ära. Lauale jäid tühjad sinised kausikesed ja
apelsinitaldrik. Ootasime seal tükkaega ja me ei saanud aru, et miks nad seda
jäätist niikaua valmistavad. Ja need kausikesed olid ikka veel laual. Kindlasti
ei olnud need jäätisekausid. Pealegi olime tellinud kahepeale ühe jäätise.
Olime nagu veidi plindris ja itsitasime omaette. Lõpuks, kui me olime seal juba
päris kaua aega nõutud olnud, tõi noorem tüdruk lauale kaks taldrikut juurde.
Veel taldrikuid? Ja vanemas eas daam liikus peagi meie laua suunas , kätel
suurematsorti taldrik-vaagen ja asetas selle lauale. Seal sees olid kõiksugu
mereannid kenasti kuhja laotud. Vaatasime seda kandikut, siis naist, siis üksteist
ja siis veelkord paar sama silmaringi. Naine oli toonud meile söögi, mida me
kõige esmalt pildi peal näitasime. Ilmselgelt oli aru saanud, et me tellisime
ka selle. Üritasime kõige viisakamalt ja kõige lahkema näoga, samas piinlikkust
tundes, talle selgeks teha, et me ei ole seda tellinud. Ka teised teenindajad
olid laua juurde tulnud. Kõik olid nõutud. Kõik olid segaduses. Kõikidel oli
piinlik. Aga kõik olid väga sõbralikud. Mis siis nüüd edasi. Üritasime naeru
tagasi hoida kõigest väest, sest nii imelik oli seal olla. Kuna meil oli ka
jäätis tellitud, seetõttu ei saanud me lahkuda. Võib-olla oleksime me jätnud
selle kandiku ja võtnud omaks ka selle söögi, aga olime just tuld suust sisse
söönud ja muud jama. Kõht oli täis ja samas haige sellest suurest vürtsist.
Niigi tõotas tulla üks väga hea seedimisega õhtupoolik ja kandikutäis mereande
ei ahvatlenud meid sugugi oma sabade ja jalgade ja majadega. Nad viisid kandiku
minema, aga taldrikud jäid ikka lauale ja endiselt olid alles sinised
kausikesed. Mõtlesime, et kas nüüd hakatakse järjest tooma kõiki sööke, mis me
pildil näitasime. Tükkaega oli vaikus. Istusime nõutult tühjad taldrikud nina
all ja ootasime jäätist. Veeklaasid olid juba tühjaks saanud ja üsna siiber oli
seal passimisest. Tundus, et nad ise ka nagu aegajalt piilusid meie suunas üsna
nõutu näoga. Lõpuks Ainar viipas ühele neist ja küsis, et kas me saaksime oma
jäätise. Tüdruk küsis, et kas ma soovime jäätis? Hea nali küll. Jaa, me
ootasime oma jäätist juba igaviku. Seda jäätist, mida meile tuua ei
kavatsetudki, sest keegi ei teadnud sõnagi jäätisete llimisest. Siis viidi kõik
tühjad nõud me nina eest minema ja toodi lauale väikeses pokaalis
šokolaadijäätis. Kugistasime selle kiiresti alla ja tellisime arve. Üritasime
eriti suure suu ja selge sõnaga selgitada, et me soovime arvet, hirmuga, et
äkki kõlab see nende jaoks nagu me soovime mõnd lisarooga. Jätsime veidi
jootraha lohutuseks neile sest nad niiväga pingutasid aga kõik läks untsu ja
olime hästi sõbralike nägudega, et neile ei jääks südamepiinu. Õue jõudes
lehvitasime veel akna tagant üliviisakal ilmel ja nõtkel käel. Nii kui majast mööda jõudsime puhkesime naerma kõht kõveras.
Bangkoki viimased dringid
No see oli lihtsalt nii pagana
naljakas ja piinlik õhtupoolik. Meenutasime terve tee ja hirnusime takkajärgi.
Jalutasime tagasi kaile, et sõita laevaga tagasi teispoole kallast. Sadamakail
lõbustas meid tänavamuusik kitarri ja suupillisaatel kuni laeva saabumiseni.
Jõudsime hotelli tagasi.
Kell oli juba palju ja lootsime, et jõuame veel
supluse teha all basseinis. Vahetasime riided ja sõitsime alla. Kahjuks oli
takistuslint juba ees ja basseinipääs keelatud. Üles minnes murdus pooleks meie
uksekaart. Ukse küll saime avada, aga tuled põlema ei läinud. Läksime vastuvõttu
oma murega ja meie õnneks ei pidanud me midagi tasuma selle eest. Saime kohe
uue kaardi ja lisaks oli ka puhtaks ja kuivaks saanud meie pesu. Saime oma
pestud riided juba kätte. See oli meie viimane õhtu Bangkokis ja öötunnid
veetsime me tänavabaaris, kus laulis üks kohalik mees kitarrisaatel vanu häid
lugusi. Tema inglise keel oli üllatavalt puhas ja hääletämber kähe ning
nauditav. Meie olemine oli muretu ja
rõõmus. Nautisime häid kokteile ja head muusikat ning sooja õhtut
tänavalaternate ja värviliste tulede säras. Unustasime hetkeks saastatud õhu ja
autode müra ning kerjavate inimeste pilgud. Head aega, Bangkok!
Magasime niikaua kui und jätkus.
Hommikusööki läksime otsima alles pärast keskpäeva. Üsna lähedal asuvas
tänavakohvikus sõime omletti singiga. Saime peale kohvi joogiks ka elu parimat
apelsini toormahla, see viis lausa keele alla. Apelsine müügil nägime ainult
Hiinalinnas, siin tänavatel sellist kraami pole näinud. Ka täna säras päike taevakohal ja kuumus oli
tappev. Tänane teekond plaanis viia meid ühte ilusasse parki. Lumpini Parki.
Sinna sõitsime taksoga kuna teekond oli kokku kuskil 7 km. Sõit läks maksma
alla 100 bahti, aga jätsime veidi tippi juhile, et ta vaevus nii pikale
teekonnale minna meiega läbi ummikutes linna. See sõit viis meid linnaossa, mis
oli oma olemuselt hoopis erinev meie elukohast. See andis suurlinna mõõdu
julgelt välja.
Bangkoki kesklinna kant
Meeletud suured pilvelõhkujad kõrgumas taeva all. Tänavad puhtad
ja avarad. Kärudel turge liikus üle poole vähem ja tänavamüügilette üldse vähe.
Nagu päris linn ikka. Park oli suur ja ilus. Seal kohalikud tegid trenni. Kes
jooksis, kes võimles, kes toitis vees elavaid kilpkonni. Paarikesed istusid piknikutekkidel keset
rohelist ala. Veepeal liikusid vesirattad ja purskasid kaevaud. Kummalist sorti
kured lendlesid veekohal või kõndisid oma nõtke sammu ja erkroheliste
varvastega mööda kaldaäärt. Nende keha kattis lumivalge õrn sulestik. Aegajalt
kohtas veeääres või murul peaaegu kahe meetri pikkuseid sisalikulaadseid
olendeid, keda oleme kohanud ka linnas kanalite äärtes. Nende liikumine on
hästi aeglane ja raske, mistõttu nad
ohtlikuna ei näi, kuid nende usskilpkonnkrokodillsisalikulik välimus ajab suu
ammuli küll ja tundub uskumatu, et nad seal nii loogiliselt elavad.
Water monitor lizard
Uurisime,
et nende nimetus on veevaraan ja tegelikult võivad nad olla kuni 3 m pikkused
ja saaki rünnates väga ohtlikud ja äkilised, kuigi pargis ja linnas liiguvad
nad vabalt lähedal ka väikelastele ja
keegi ei tõsta kulmugi. Nad kuuluvad sisalike perekonda. Rohkelt oli
seal ka kõrgeid , jämedate tüvedega palmipuid ja kauneid lillepeenraid. Vees
ujus nii kummalise välimusega kalu kui ka kilpkonni, mis taaskord meie silmad
ikka suureks ajas. Põnevus missugune. Pargi äärtes valvasid mundrites mehed
korda. Inimesed olid siinkandis kuidagi teistmoodi. Tundusid haritumad ja korrektsemad,
elustiililt teistmoodi kui meie hotelli asukohas nö vanalinnas. Turiste me
põhimõtteliselt ei kohanudki. Ühel sillal kohtasime ühte inglasest härrat, kes
koos kohaliku välimusega naisterahvaga meist möödus. Härra oli sõbralik ja muhe
ning tuli meid kõnetama küsides, kas me tahame, et ta teeks meist koos pilti.
Ta oli pärit Ameerikast ja elanud siin Bangkokis juba kaks aastat tollesama
naisterahvaga, kes oli tema abikaasa. Ta oli teadlik sellisest riigist nagu
Eesti, aga ta ütles, et ta ei ole oma elu jooksul kohanud ühtegi inimest
Eestimaalt ja ta tundus veidi põnevil olevat. Bangkokis on üsna tihe
tänavapildis näha vanemat valget meest koos kohaliku noore naisega.
Lumphini park
Tagasi
hakkasime liikuma jalgsi, kuid tegime seda kuni taevarongi peatuseni. Sõitsime
esimest korda taevarongi liinil. Sellega sõitsime kuni kaini, sealt edasi viis
meid ekspresslaev. See teekond oli üsna pikk. Laeval reisivad inimesed olid
kõik kohalikud, kes lihtsalt töölt koju sõitmas, mõni tukkus, mõne silmist oli
näha ootust, et millal saab koju. Nende inimeste jaoks oli see nii tavaline
sõit nagu Tallinna linnas trammisõit. Meie jaoks oli laevateekond seiklus.
Triivimine mööda laia lainelist vett, silmapiiril uhked majad ja templid. Juhi
läheduses kõlarist kostus kohalik muusika, mis viis mõtted rändama koos ilusa
vaatega. See oli seilamine kaugel kodust ja kodumaast. Mahe tuul puhus vastu ja
sõidu tekitatud lained karastasid meid oma veetilkadega. Kui laev randus, oli
saabunud hämarus. Ostsime läheduses olevast tänavaletist küpsetatud
kaheksajalgu, mida mina maitsta ei söendanud ja jõime kookosepiima, mis oli
väga lääge ja paha maitsega.
Head isu...
Jalutasime käsikäes mööda tuttavat tänavat hotelli
poole. Õhk oli endiselt väga soe ja
värvilised lambid ja tulukesed majade küljes ja tänaval tekitasid õdusa tunde. Hotelli jõudes istusime
hetkeks tänavatrepile nagu kukununnud.
Üles minnes ei avanenud meie toa uks,
sest võtmekaart lakkas töötamast. Sõitsime liftiga viis korrust allapoole
tagasi ja vastuvõtus lahendati see
probleem. Tuppa jõudes olid kõik meie
asjad alles (: Pikutasime veidi pikast teekonnast väsinuna. Varsti tegi Ainar
meile jääkülmad viskikokteilid ja plaanisime minna alla basseini veidi jahutama
end, kuid rõdule kiigates avastasime, et torm oli kogu õue enda valdusesse
haaranud. Vihma kallas nagu ämbrist ja peksis aknaid ja katuseääri. Räästad
voolasid nii kuis jaksasid. Õigeks ajaks jõudsime tagasi. Me ei lahkunud oma
toast jäädes ootama kuni sadu lõppeb, et siis söögipoolist hankida. Taevas
mürises ja paukus hirmsasti. Oli tunne nagu kogu maa väriseb ja me teadsime, et
osad tänavad on ilmselt uppunud kõrge vee alla. Hiigelsuured valgussähvatused
taevas lõid aegajalt õue valgeks. Hiljem, kui läksime rõdule vaatama, mis
toimub, tšillisid seal lae all kaks väikest sisalikupoissi. Tegin veidi kõvemat
häält ja nad siblisid minema. Taevas oli veel välgusähvatusi, kuid vihm oli
vaibunud. Läksime süüa otsima. Peatusime tänaval asuvas söögikohas, mis asub
täpselt meie rõdu all hoovis. Tänavad olid kuidagi hõredad võrreldes eelnevate
päevadega. Sõime mingit imelikku nuudlisuppi ja toitu mereandidega. Vahepalaks
jalutas laudadevahelt mööda uhkel sammul tänavakass, kellel rott hambus rippus
ja ta sammus oma saagiga kõrvalhotelli vastuvõtu suunas. Kõht oli sellest
jamast päris imelik. Igatsesime normaalset toitu. Põikasime sisse ka veidi
eemalasuvasse tänavabaari ja sõime seal ühed kevadrullid aga needki ei läinud
hästi alla. Lõpuks ostsime lähedalasuvast 7eleven poest kaks jogurtit hommikuks
ja kaks pakki erinevaid pähkleid ning läksime tagasi oma tuppa. Selleks ajaks oli
möödunud juba südaöö, aga pärast värskendavat dušši oli väsimus läinud ja me
lubasime endale veel ühe klaasi jääkülma viskit..
Öö möödus rahulikult ja saime mõlemad
korralikult välja magada. Sööma läksime oma eelmisesse hotelli ikkagi. Mõtlesime
proovida, kas saame talongi sealt, kuna selle öö eest oli meil tegelikult ka
seal makstud. Teenindaja andis väga lahkel loal selle, kuna olime juba tuntud
näod. Toidu kandis meile ette vana tuttav posstüdruk, kes ka mõne naltsi viskas.
Neljas päev Bangkokis oli kõige palavam eelmistest. Taevas oli selge päike.
Vihmapilved olid peitu pugenud. Õues oli sada kraadi sooja ja tuult sellel maal
kohtab võib-olla aastas korra J Täna kõndisime jala loomaaiani.
Teekond loomaaiani
Teekond oli kuskil 2,5 km läbi
linnatänavate, mis meile osaliselt juba tuttava näoga. Täna nägime esimest
korda tänavalettidel kartulit müügil. Nii armsad olid nad seal nagu eestlased.
Tundsime puudust sellel hetkel kartulipudrust
ja maksakastmest. Siis meenus juba ka tatratangupudru ja suitsuvorstivõileib.
Oeh.. Loomaaed oli nii tore paik. Seal oli palju armsaid sõbralikke karvaseid
ja sulelisi. Ka tundmatuid olendeid. Muidugi loomad väikses puuris ei ole nii
meeldiv kui vabas looduses, nende enda heaolu mõttes, samas haikalaga kohtumine oli ilmselt
turvalisem, kui ta seal väikses basseinis oleskles. Kunagi joonistasin paberile kaelkirjakuid ja
nüüd nad vaatasid meie poole sealt kõrgelt kaela otsast. Nad olid palju pikemad
kui Ainar J Seal kohtasime samu kalu, mis kai ääres hulpisid ja inimestelt süüa ootasid.
Kaelkirjak
Loomaaias olid nad kaks korda suuremad,
aga samasugused maiasmokad saiapätsi järele, mida nende lähedal asuvas putkas
müüdi külastajatele, et neid toita. Kõige vahvamad olid kohe värava lähedal
kaks elevanti, keda külastajad sööta võisid. Nad olid nii sõbralikud ja kui ma
filmisin suuremat vanti, siis tundus, et ta lausa poseeris. Keeras oma londi
aiateiba ümber ja lehvitas kõrvadega ja vaatas sõbralikul ilmel. Aed oli ilmatu
suur ja kõndimist erinevate olendite juurde jagus. Puhkasime jalga korduvalt
pargipingil või purskkaevu ääres. Ühel hetkel lähenes meieni üks kohalik
perekond. Ema pildistas meid, kui me seal istusime ja soovis teha pilti, kus
tema laps oleks koos meiega aga laps pani jooksu. Võib-olla väike poiss arvas,
et me oleme loomaaia elanikud. Rahvast oli seal väga palju, enamus
külastajatest olid kohalikud pered koos lastega. Kuumus siin on kohati nii
väsitav. Tundub uskumatu, et nad ei teagi midagi lumest ja kelgusõidust ,
koltunud vahtralehtedest ja karikakraõitest kevadisel aasal ja nad isegi ei tunne sellest kunagi puudust.
Kõht hakkas tühjaks muutuma ja otsisime loomaaias mõnda söögilauda. Ühel hetkel
kadus päike tumesiniste pilvede varju ja õu muutus hämaraks. Aimasime vihma.
Elevant
Seetõttu tundus kasulikum söögikord vahele jätta ja hotelli poole teele asuda.
Otsustasime seekord mõnele tuk-tuki juhile head meelt teha ja küüti paluda. Poiss küsis meilt 150
bahti. Teadsime juba seda trikki mida nad turistide puhul kasutavad ja olime
valmis maksma vaid 50. Ta tegi sellise näo, et no kamoon. Polnud meil temaga
enam asja ja võtsime takso. Taksojuht va šaakal pakkus hinnaks 100 bahti.
Ilmselgelt oli see 2 ja poole kilomeetri kohta liiast seal maal. Ainar käskis mehel
taksomeeri käima panna, kuid mees tegi näo nagu ta ei kuulnud. Ainar tõstis
häält kui juht oli juba auto käima pannud. Lõpuks mees pani taksomeetri käima
ja hotellini jõudes säras seal ees number 47. Andsime talle 50 bahti ja läksime
oma teed.
Õhtusöök
Läksime sööma oma vanale tänavale mingit riisirooga. Väsinud kutsud tiirutasid söögikohtade läheduses oma kuumusest räsitud karvaga. Nii kahju oli
neist ja alati neid kohates jõuab mõte selle peale, et kui mõni eestlasest
pere saaks nad enda koju ja kasiks ja kammiks, küll neil oleks hea elu. Kui
palju nad saaksid pai ja konti. Vihma polnud sadanud kella kuueni. Nagu ka
mujal riikides on siin tänavatel „ 7eleven“ poed. Võtsime tänavalt ühe smuuti
taaskord tundmatu puuvilja maitsega ja külastasime antud poodi. Ostsime esimest
korda alkoholi. Valikuks osutus mingi tundmatu viski, mis oli hea hinnaga. 0,7 L maksis 6,20 eurodes. Tegelikult tundsime puudust vanast heast rummikoksist, aga siin see on osutunud üsna võimatuks.
Viskit, viskit...
Ostsime ka jääd ja Colat. Hotelli jõudes saime kontakti skype’i teel
Ainari emaga ja Gaapsi ja Maarjaga. Hea oli kuulda omade hääli. Veel mõnusama
tunde tekitab teadmine, et pere ja sõbrad elavad kaasa meie tegemistele,
justkui me ei käiks seda teekonda vaid kahekesi. See on hea ja soe tunne. Teadmine,
et me olemas seal ikkagi isegi, kui me
oleme siin.. Vahetasime riided, tegime jääkülmad viskikokteilid ja läksime alla basseini ujuma. See oli hea
karastus. Kuigi olime ennatlikud, et vesi seal võib olla sama kuum kui õhk, oli
see siiski mõnus jahe ja karastav. Väga loogiline on siin majaseintel
sisalikud, kes lihtsalt seal liikumatult aega veedavad. Basseinis olles tekkis
tunne, et nad kohe kukuvad meie sekka suplema. Ka meie toa rõdul kohtab neid aegajalt siblimas. Tulime tuppa tagasi ja veetsime
lihtsalt oma aega niisama olles. Panime raadiost mängima Raadio2-e ja olime lihtsalt eestlased. Kuulasime saadet
Leviosuti, kus tuttavad eesti vanakooli lood meile hinge pugesid ja
nostalgilise olemise tekitasid. Me teame, kui on meri hülgehall.. Tegime varsti
videokõne Ilonaga, ka väike Kaspar lehvitas meile. Hiljem läksime tänavale süüa
otsima. Kohata võib inimeste seljas nii youtube’i kirjaga T-särke kui ka facebook’i
sildiga jalanõusi. Olen korduvalt vihjanud, et Ainar võiks endale Justin
Bieberi T-särgi osta.
Kohalikud noored pubis
Tänavalettidel ei ole nendest puudust. Istusime maha ühte tänavabaari, kus kohalik duo
kitarrisaatel meeleolu lõi. Tellisime endale taaskord uutmoodi söögid. Meie
kõrval laudades istusid kohalikud u 15-19 aastased noored, kes huviga avalikust
televiisorist jalgpalli vaatasid ja oma aega nautisid.
Kes kokteiliklaasi taga,
kes einestades. Üldse oli täna õhtul kohata vaid kohalike. Pühapäeval vist
turistid puhkavad. Peagi tuli meie laua juurde umbes viieaastane kohalik tüdruk
roosikimp näpus ja kõnetas Ainarit, et kas ta ei tahaks oma daamile lilleõit
osta. Loomulikult ei olnud Ainaril kahju oma daamile 20 bahti eest lilleõis
osta. Väike tüdruk oli nii äge, aga ilmselgelt liiga noor sellise tegevuse
jaoks ja kell oli liiga palju.
Lilletüdruk
Tal olid ees suurte kuldsete raamidega moekad
prillid ja ta oli väga julge kõneledes inglise keeles. Peagi möödus laudade
vahelt ema koos pimeda pojaga, kes raha kerjasid. Sõime oma söögi lõpuni ja
jalutasime hotelli poole. Teepealt ostsime suure, või sees küpsetatud maisitõlviku, mille kohalik
naisterahvas meie ees soojaks küpsetas, see oli ülimaitsev. Jõudsime hotellini.
Istusime korraks trepile ja sõime tõlviku puhtaks ning sõitsime liftiga oma
korrusele. Kell oli saamas üks öösel kohaliku aja järgi. Suhtlesime kodustega
veel interneti vahendusel . Eestis oli sel ajal kell alles poisike. Täna ei
sadanud kordagi vihma.
Ärkasime suhteliselt viimasel hetkel, et
veel hommikusöögile jõuda. Ööga olid jalgade peale tekkinud mõned
sääsekupulaadsed hammustused ja Ainari vasaku jala sääre pealt oli vist närinud
keegi eriti julm tegelane, kuna seal laiutas umbes rusikasuurune kupp, kuid valu
see ei teinud ega sügelenud ka. Ilmselgelt siin õues liikudes puutume kokku
igasuguste elukatega. Veetsime hommikusöögilauas kiirustamata aega ning siis läksime taas
jalutama mööda uusi teid. Mööda kanalit saime ekspresslaevaga otse Hiinalinna. Laevapilet maksis eurodes kuskil 35 senti.
Bangkoki Express laev
See sõit oli väga põnev, hea vaade linnale. Silmapiiril paistsid uhked
taevakõrgused hooned justkui hiiglased. Laev oli paksult rahvast täis. Kohalike
jaoks on see üsna tavaline liiklusvahend ühest linnaosast teise. Turistide
jaoks vahva seiklus. Siinkohal meenus, kuidas me eelmine päev linnas jalutades
väga sujuvalt sisse sulandusime inglastest turistigruppi ja järgnesime koos
nendega giidile, lootes mõnda põnevasse kohta jõuda. Lõpuks viis nende tee ühte
instituuti, kuhu me ikkagi otsustasime igaks juhuks mitte kaasa minna. Niisiis,
ilm oli taaskord sombune ja vihma kallas nagu oavarrest, kuid väga soe nagu
ikka. Kaile jõudes otsustasime seal veidi oodata vihma vaibumiseni, kuid selle
lõppu ei näinud kusagilt. Kai ääres vees ulpisid väga suurt mõõtu
kalahakatised, kelle välimused olid meie
jaoks täiesti võõrad.
Kalakasvatus hiinalinna kai ääres
Samas asuvast müügiputkast sai osta kausikesega mingeid
terakesi, mida inimesed kaladele viskasid söögiks, mille peale uimelised
kogunesid puntras kokku ja suplesid seal saagi järele. See tegevus meenutas
mulle sama nagu Eestis meie viskame tiigiääres partidele saia ja nad on julged
ning tulevad ligi. Lõpuks soetasime endale samas asuvast putkast värvilised
vihmakeebid ja asusime ikkagi vihmaga teele. Hiinalinn on täiesti hull koht,
ostlemislette on seal miljoneid, kaupa meeletult. Kohutavalt kirev ja inimrohke ja kõige selle
segaduse sees liiklevad endiselt kõiksugu erinevad sõiduvahendid. Sealt leiab
kõike ja hinnad on väga väga madalad. Meie sealt midagi ei ostnud, vaid
kolasime sihitult erinevatel tänavatel ja uurisime elu.
Vahepeal ostsime
tänavalt söögipoolist ja puuvilju. Selle kõik sõime ära teekonna vältel. Mingi
hetk peatusime ühel tänavaäärel katuse all ja lihtsalt istusime seal nagu kaks
värvilist teletupsu oma keepides ja vaatlesime inimesi ja linnamelu. Huvitav
oli lihtsalt jälgida nende tegevust ja käike ja võitlust vihmaga. Taevas
kärgatas korduvalt tohutult häälekaid mürinaid ja sähvatusi. Kohati tekitas see
tunde, nagu maakera oleks lõhkenud. Vihma aina kallas ja kallas, aga inimeste
ostlemist ja müüki see ei takistanud, ega sõidukite liikumist. Viimaks
otsustasime oma teekonda jätkata, ning kuni oma toani, ei kasutanud me ühtegi transporti
peale jalgade. Ekslesime tunde.
Telgid tänaval, kus elasid inimesed
Külastasime suuremaid ning veidi uhkemaid ja
avaramaid tänavaid, ka vaestelinna. See oli üpris õudne, kodutud olid seal
endale katusealused meisterdanud ridamisi ja ajasid omi asju. Üks kitsam kanal lookles sealt läbi. Kõndisime seda
äärtpidi imestunud nägudega ümbritseva suhtes. Kanaliääres puudevahel
toimetasid paksud rotid, inimesed istusid seal väga rahulikult ega teinud
väljagi. Varsti ei ehmatanud nad meidki, sest kohtasime neid priskeid närilisi
juba iga puu juures. Ma võisin endale ette kujutada, et nad on
Tänavarott
tegelased filmist
Ratatouille. Nõnda mõeldes võivad nad isegi toredad olla. Nii seal kui ka
suurematel tänavatel siblis ringi päris ohtralt suuri prussakaid, kes vist
samuti vihma eest varju otsisid. Siinkohal võiksin ma nimeks panna tollele
sabata kassile Oggy ning putukmehed võiksid kujutada endast tema kurje sõpru,
kes tegelikult on ühed paharettidest naljahambad.
Putukmees
Vihm oli lõpuks vaibunud ja
teel tagasi põikasime läbi ka ühest uhkest templist. Juba tuttavasse paika
tagasi jõudmas, astusime sisse ühte hotelli, mis nägi välja väga korralik.
Läksime uurima hindu. Üks noormees pakkus meile ka tube vaadata, mis olid ikka
kümneid kordi paremad meie peatuspaigast. Seal oli korralik avar tuba suure
voodi ja vannitoa ning terrassiga. Väga puhas ja värske. Alt lobibaarist viis pääs
basseini. Jõudsime veelkord teadmisele, et oma hetke hotelliga olime ikka väga
kõvasti tünga saanud ja otsustasime, et rohkem öid me selles hullus paigas ei
veeda, kuna hinnad on suhteliselt samad, kuigi me hävime ühe päeva rendiga. See
oli meile hea õppetund, et tasub ise majast-majja käia ja uurida.
Uue hotelli reception
Samas on
loogiline, et esmakordselt siia tulles oli kõik nii võõras ja tundmatu. Oli
lihtsam lasta kellelgi meile koht ette näidata. Oma tänavani jõudmas, saime
suure üllatuse osaliseks. Nimelt sinna sisenemine osutus väga keeruliseks. Kõik
oli kattunud vihmavee alla, vesi ulatus mulle kohati põlvini, osa teekonnast
kandis Ainar mind seljas. Kuid vaatamata uputusele ei olnud tänavasöögikohad
oma töid lõpetanud, toimetused jätkusid üsna loomulikult, mistõttu võib arvata,
et kohalike jaoks on sellised veetõusud väga tavalised ilmanähtused. Jõudsime läbi
vee siiski oma hotellini. Istusime korraks lobibaari jalga puhkama.
Uputus tänaval
Tekkis
küsimus, et kuidas me oma kohvritega läbi selle vee uue hotellini jõuame. Kuid
tagatänav oli kuivem ja leidsime viisi , kuidas sinna saab. Läksime tuppa,
Ainar filmis veel meie hetkehotelli, et saaks hea kontrasti luua järgmisega.
Kõrvaltuppa kolisid sisse just uued inimesed. Päris kahju oli neist. Siin
hotellis oleme kohanud paari päevaga väga normaalseid inimesi. Selliseid
seljakotireisijaid ja kohvritega tegelasi nagu meiegi. Erinevaid noori, kes
ilmselt samuti ei ole lihtsalt teadlikud paljudest teistest kohtadest.
Kokkuvõttes on see olnud meile väga õpetlik ning kogemus omaette. Tagantjärgi
meenutades isegi naljakas. Tuppa jõudes ootas meid ees veel üks tore üllatus. Osa
voodist oli veest läbi vettinud tänu vihmaveele ,mis läbi akna oli suutnud
ennast suruda. Kell oli saamas seitse
õhtul. Head aega pahakole külalistemaja! (: Kuid enne minekut otsustasime
siiski kohvrid veel paigale jätta ja ennast mitte välja kirjutada, juhuks, kui
peaks selguma, et uues kohas ei saa krediitkaardiga maksta vms. Suunasime
sammud uude hotelli. Olime vaid mõned meetrid liikunud, kui tulid uued mõtted.
Nimelt see uus hotell asus üsna vana lähedal ja mõtlesime, et äkki sõidaks
hoopis mõnda kaugemasse kohta, hoopis teise linnaossa. Olime tükkaega kahtleval
seisukohal. Ostsime lähedalasuva kaupmehe käest kooritud ananasse ja sõime neid
ühekohapeal seistes pead laiali otsas, teadmata mida teha. Kuid kuna see kant oli
meile juba tuttavaks saanud ja teadsime teid ka kaugematesse kohtadesse, siis
läksime ikkagi kindlapeale välja. Kell oli ka juba üsna palju. Kõndisime uue
hotellini, seal oli meid tervitamas toosama noormees, kes meile enne tube näitas.
Broneerisime oma järelejäänud ööd sellesse hotelli. Poiss juhatas meid kenasti
meie toani. See asus viiendal korrusel. Sinna viis meid lift.Tuba number 5204. Sisenesime lõpuks ühte normaalsesse ruumi. Õhk oli puhas. See oli hotelli uuem osa nimelt.
New Siam II hotellituba
Tegime väikse tutvuse terrassilt paistva vaatega. Suurema osa
kattis küll samuti katuseäär, kuid väike vaade siiski ka alla tänavale.
Tänavabaarist kostus suupilli mängu, see
kõlas nii ilusana ja see rõdu oli nii mõnus ja tuba oli nii mõnus ja tuju oli nii
hea. Nautisime öist vaadet ja heli tänavatelt. See hetk oli ilus. Läksime
tagasi oma vanasse hotelli kohvrite järgi. Tänavabaarides laulsid pillimehed,
inimesed nautlesid oma sööke ja jooke. Tantsiti ja jutustati. Ühel hetkel Ainar
viipas käega ümber õla. Ta oli märganud toosama rootslasest härrat, keda olime
kohanud teisel päeval jõe ääres. Vaatasin seljataha ja märkasin teda inimsagina
keskel, samal hetkel viipas tema oma
daamile samamoodi suunaga meie poole. Järgmisel hetkel lehvitas sõbraliku ilmega. Lehvitasin muidugi
vastu sirutades oma väikse käe nii kõrgele kui võimalik. See oli selline
soetuttav jällenägemisrõõm. Jõudsime oma vanasse hotelli tagasi . Läksime tuppa
ja pakkisime kõik asjad kokku ja olime nii rahul, et me ei pea enam kunagi
sinna tuppa tagasi minema. Tegime veel nalja, et ehk peaks seal ühe sigareti
tõmbama enne minekut, jätkates eelnevate traditsiooni, olime ju õhu oma hea
viirukilõhnaga ära rikkunud.. Läksime alla vastuvõttu ja palusime end välja
kirjutada. Tagasihoidlikul häälel küsis leti taga teenindav naisterahvas, et
kas meile ei meeldinud tuba, kuna üks öö on veel jäänud. Me ei hakanud tema
südant lõhestama kohutava tõega, et tegelikult ei meeldinud meile seal
absoluutselt mitte ükski asi. No okei, hommikusöök oli tegelikult täiesti norm
ja kohvi ka. Me ütlesime talle, et ühes teises hotellis ööbivad meie sõbrad ja
me lähme sinna nende juurde. Kahjuks küll see nii ei olnud L Mis tal ikka kosta oli. Lohistasime oma kohvrid uude kodusse. Pakkisime mõned asjad lahti. Panime tähtsad
asjad šeifi, mis siinses kohas oli täiesti toas olemas ning läksime linnapeale
süüa hankima. Leidsime mingi naljaka söögikoha, kus kõik toolid olid
erivärvilised. Letiks oli katusega akvaarium, milles ujusid kuldkalad.
Akvaariumi all oli kaks riiulit, millel elasid küülikud. Must ja valge.
Kus te võtate, et ma jänes olen?
Maailma parim jäätee.
Kuid
enamusaja nad hüplesid ringi söögisaalis ja nohistasid inimeste jalgade juures.
Armsakesed. Aga mis mõttes? Küülikud elavad rõõmsavärvilises sööklas
kalaakvaariumist leti all riiulis. Sõime seal huvitavaid nuudlipraade ja jõime
ülihead jääteed ja vahepeal paitasime jäneseid. Arutamisele tuli ka, et mitu kala on akvaariumis. Kõhud täis
otsustasime täna varem magama minna, et lõpuks end korralikult välja puhata
normaalses toas. Teepealt haarasime veel mingi tundmatu puuvilja smuuti, mis
maitses väga hästi. Läksime tuppa ning nautisime täiel rinnal oma korralikus
vannitoas sooja dušši. See oli kohe ikka väga mõnus. Ühel hetkel avastasin, et
kell on saamas juba tund pärast südaööd. Ainar oli juba uinunud ja minagi
otsustasin tänaseks sulgeda oma jutukaane. Head und!
Hommikul oli kuulda kukkede kiremist,
ning hääli tänavalt. Olime äratuse pannud, kuna hommikusöök on meil siin poole 11-ni.
Läksime alla pärast kella kümmet. Baarist öeldi meile, et peame vastuvõtust saama
ühe lipiku, mis tõestab, et oleme külastajad ning et homikusöök on hinnas.
Vastuvõtus öeldi meile esmalt, et söök ei ole meil hinna sees ja peame maksma.
Üritasime selgeks teha, et see on eksitus. Selguski, et mees eksis. Vabandas ja
andis meile talongi. Baariteenindaja pakkus meile istekohad ning andis menüüd.
Too neiu ei olnud tegelikult üldse neiu. Miniseeliku alt välja sirguvad jalad
olid silmnähtavalt noormehele kuuluvad tugeva kondiga. Ka käelabad viitasid
sellele, et tegu on siiski noormehega. Ja loomulikult madalat tooni hääl. Aga nägu
kattis tugev kord meiki, mille keskel laiutasid punahuuled. Siin tekib ilmselt kahtlus kõikide naissoost
isikute suhtes, kes vastu jalutavad või meid teenindavad.Hommikusöögiks
valisime muna peekoniga, mille juures kaks röstsaia, üks mõeldud võiga söömiseks,
teine moosiga. Üsna kindlapeale minek, kõik tuttav kraam. Süües on siin selline
kahtlev olek. Tihtipeale on menüüdes sellised asjad, millest pildijärgi ühtegi
ei valiks, aga sööma ju peab.
Läksime jalutama. Tuk-tuki mehed teeääres
olid meid ühe päevaga nii ära tüüdanud, et me nüüdsest pöörasime neile
tähelepanu võimalikult minimaalselt. Nagu tüütud Egiptuse kaupmehed, kes igal
võimalusel seljas elavad. Aga mitte kõik nad ei ole sellised. Ja tegelikult
selle pealetükkivuse juures on nad siiski sõbralikud, aga nad kõik küsivad
koguaeg samu asju, et kas me oleme seda ja seda templit näinud ja minge ikka
sinna-tänna ka. Otsustasime täna
jalutada niikaua kui jalad jaksavad.
Kohvipood
Siit kitsastest tänavatest välja jõudes
leidsime üsna hea muljega kohvipoekese. Tellisime endale teepeale kaks suurt jääkohvi, üks maksid kokku 30 bahti. See teeb kuskil 78 senti.
Kohvitopsid olid u samasuured nagu poole liitrised õlletopsid. Ühes
bussipeatuses kohtasime juba tuttavat sabata kiisut, kes oma hädise välimuse juures
näeb välja ikkagi rahulolev. Loomad on siin väga uimase moega ja aeglase
liikumisega, enamasti nad lihtsalt vedelevad kuskil kohvikutooli peal või
tänavaäärel. Mõnele neist on kaunistuseks peale pandud mõni
Sabata Kass
lilleõis või pudelikork. Selle tegevuse juures nad ei vaevu isegi pead tõstma. Mõni kutsu,
keda sa kukla tagant sügad, järgneb sulle u meetrike, lootes, et sa teed seda
uuesti, kuid siis ta loobub ja liigub oma suunas lookleva ja uimase sammuga.
Lõpuks leidsime koha, kus müüdi viirukeid. See ost oli meil plaanis kohe, kui
esmakordselt astusime oma pahalõhnalisse hotellituppa. Soetasmie endale suure
karbi viirukeid ja väikse lehekujulise aluse nendele. Jalutanud juba mõnda aega
, silmasime eemalt üht parki ning suundusime sinna. Enne parki jõudmist kõnetas
meid kohalik noormees, kellel olid sügavrohelised siiruviirulised ufo silmad,
mille värvuse tekitasid kontaktläätsed. Ta oli sõbralik ja andis nõu kõiksugu
asjade kohta. Parki valvasid mustades rüüdes turvamehed, kes istusid pinkidel
üsna kindla moe ja pilguga. Kogu ala oli väga ilus ja suur oma roheluses. Park
paiknes täpselt kanali ääres, millel triivisid erinevad veesõidukid.
Tundmatu veesõiduk
Kanal oli
väga lai ja võimas. Oma tuhmi ja sogase välimuse tõttu meenutab see hiigelsuurt
voolavat-tolmust porilompi. Oma olemuselt on ta unine ja hägune ning võib olla
koduks väga kumalistele tegelaste. Eelneval päeval linnas jalutades voolas sama
kanal meist mööda ning selle teiselpool kallast silmasin üht suure sabaga
olendit, mille peale esmalt kostsin: „Vaata, Ainar, krokodill!“ Tegelikult oli
neid tegelasi seal kolm ja need võisid olla nt iguaanid.
Kanaliääres kohtasime ühte valge peaga
vanemat härrat, kes viibis koos eksootilise näoga naisega. Nad istusid
pargipingil suunaga kanalile ning nautisid vaadet. Kõnetasime neid ja palusime
pilti teha meist. See mees oli esimene, kes teadis midagi Eestist. Oleks ka
imelik kui mitte, sest oma päritolult oli ta rootslane ja temaga tutvumine
tekitas sooja tunde.
Rootsi Härra tehtud fotojäädvustus
Tegelikult esmalt Eestit mainides, küsis ta, et kas
sellenimeline laev läks põhja kunagi. Ta oli nii sõbralik ja muhe nagu vana hea
naabrionu, kellel varnast mõni huvitav
lugu võtta. Oma olemuselt ja ka välimuselt meenutas ta mulle minu isa.
Ta rääkis loo sellest, et eelmine aasta u samal ajal soovisid nad siin kanalil
ühe sõidu teha , kuid vesi oli nii kõrgele tõusnud, et selle all oli pool
pargist ja tänavad ning isegi autod liikusid vaevu või üldse mitte. Ja veel
mitu muud põnevat lugu. Pargis võis
kohata ka kohalike lapsi mängimas, kes oma eksootilise välimusega nägid nii armsad
välja.
Pargis mänginud tüdruk.
Tänavale tagasi jõudes oli taevas muutunud mustjas- siniseks ja me
teadsime, et peagi saabub sadu.Varsti sadasid meie peale esimesed piisad. Jätkasime
teekonda mööda tänavat, mille ääres kõrgusid puud, mis oma lopsakate lehtedega
varjasid meid vihma eest. Leidsime
kohaliku postkontori, kuhu me saju eest põgenesime lõpuks. Saatsime oma
esimesed postkaardid kodustele. Korraga sai osta neli kaarti, mis kokku maksid
40bahti. Lisamark kaardile maksis 10 bahti, see on 0,25€ Me ei kiirustanud
sealt lahkumisega, sest sadu oli korralikud tuurid võtnud ja ootasime selle
vaibumist.
Edasi suundusime tagasi oma hotelli poole. Kuna olime juba väga pika
maa käinud, siis kirjud tänavad olid meid eksitanud ja me olime korraks
kaotanud õige suuna. Kohalikelt saime teejuhiseid. Tänavatel võis näha
ehmatavaid hetki kerjustest ja nälginud inimestest, kes käed palvel inimeste
poole palusid. Hotelli lähedalt turult ostsime mulle kolm särki ja kleidi, mis
kokku läksid maksma eurodes 3.50. Tõime oma asjad tuppa ning läksime süüa otsima. Enne panime tuppa viiruki põlema, et toaõhku veidi parandada.
Riidepood tänaval
Istusime
maha lähedalasuvasse tänavasöögikohta. Seal maitsesime ära ka esimese kohaliku
õlle. Pudel oli suurem kui 1 pint ning maksis 60 bahti. Meiega liitus üks veider härra. Pika halli habeme, üle õlgade pikkade hallide juustega ning krussvuntsidega. Ta oli rahvuselt ingalne ja elanud siin juba 12 aastat. Ta oli inglisekeele õpetaja kohalikele 2-3 aastastele lastele. Ka temal oli nii mõnigi huvitav lugu varnast võtta. Tagasi tulime hotelli lobibaari ning istusime paariks tunniks aega maha võtma oma läpakate taga.
Kohalik õlu
Ainar
leidis häid pakkumisi uutele paremate hotellidele ning mina jätkasin
blogijuttu. Enne keskööd läksime tutvuma kohaliku ööeluga. Jalutasime sihitult
erinevatel tänavatel. Öösel on siin kõik tänavad kokku nagu üks suur diskoteek
või ööklubi. Kõik baarid ja kohvikud on täitunud rahvaga ning erinevates
kohtades laulavad kohalikud tuntud kavereid kitarrisaatel või ragisevad kõlarid
laulavad vanu ja uusi hitte.
Inimesed on
muretud ja napsised. Kuna kõik hooned on
siin avatud, ilma seinte ja usteta, siis kogu heli kisab üksteise võidu. Keset
piduliste summa võib maas pikutamas näha käed palveasendis kerjuseid, kes on
kartmatud inimeste jalgade ja autode suhtes. Kõrvaltänavates näeb mõnda ema
maas magava lapsega, kes samuti loodavad, et keegi mõne müdi annetab. Sellised
pildid on väga rõhuvad ja talletuvad mällu ka uuel päeval. Mõnes tänavarentslis
siiberdab hiigelrott või sisalik, kes vedelema jäetud prügikottidest leiavad
söögipoolist. Ühes lokaalis sõime kevadrulle ning tegime juttu kohalike
neidudega, kes meie kõrvallauas õlut rüüpasid.Suundudes tagasi tuppa, ostsime teeäärest ananassi, mis oli ülihea ja magus. Kampades võis näha erivanuses transvestiite.
Kohalike neidude tehtud pilt.
Tuppa jõudes oli kell saamas kaks öösel kohaliku aja järgi.
Pesime end puhtaks linnatolmust ja palavusest, reguleerisime konditsioneeri
endale sobivaks ning jäime uut päeva ootama . Ainar on väga sügava unega ja ma
kadestan teda alati sellepärast. Mina taaskord olin ärkvel suurema osa ööst,
kuna pidulised kes tubadesse kopardasid olid väga häälekad ja kohati tundus, et
nad tulevad läbi seina meile külla. Aga ikkagi olime me õnnelikud ja rahulolevad,
sest meie oleme üksteise jaoks olemas, hetkel muu ei loe.
