3 päev Bangkokis

Ärkasime suhteliselt viimasel hetkel, et veel hommikusöögile jõuda. Ööga olid jalgade peale tekkinud mõned sääsekupulaadsed hammustused ja Ainari vasaku jala sääre pealt oli vist närinud keegi eriti julm tegelane, kuna seal laiutas umbes rusikasuurune kupp, kuid valu see ei teinud ega sügelenud ka. Ilmselgelt siin õues liikudes puutume kokku igasuguste elukatega. Veetsime hommikusöögilauas  kiirustamata aega ning siis läksime taas jalutama mööda uusi teid. Mööda kanalit saime ekspresslaevaga otse Hiinalinna.  Laevapilet maksis eurodes kuskil 35 senti.

Bangkoki Express laev

See sõit oli väga põnev, hea vaade linnale. Silmapiiril paistsid uhked taevakõrgused hooned justkui hiiglased. Laev oli paksult rahvast täis. Kohalike jaoks on see üsna tavaline liiklusvahend ühest linnaosast teise. Turistide jaoks vahva seiklus. Siinkohal meenus, kuidas me eelmine päev linnas jalutades väga sujuvalt sisse sulandusime inglastest turistigruppi ja järgnesime koos nendega giidile, lootes mõnda põnevasse kohta jõuda. Lõpuks viis nende tee ühte instituuti, kuhu me ikkagi otsustasime igaks juhuks mitte kaasa minna. Niisiis, ilm oli taaskord sombune ja vihma kallas nagu oavarrest, kuid väga soe nagu ikka. Kaile jõudes otsustasime seal veidi oodata vihma vaibumiseni, kuid selle lõppu ei näinud kusagilt. Kai ääres vees ulpisid väga suurt mõõtu kalahakatised, kelle  välimused olid meie jaoks täiesti võõrad.

Kalakasvatus hiinalinna kai ääres

Samas asuvast müügiputkast sai osta kausikesega mingeid terakesi, mida inimesed kaladele viskasid söögiks, mille peale uimelised kogunesid puntras kokku ja suplesid seal saagi järele. See tegevus meenutas mulle sama nagu Eestis meie viskame tiigiääres partidele saia ja nad on julged ning tulevad ligi. Lõpuks soetasime endale samas asuvast putkast värvilised vihmakeebid ja asusime ikkagi vihmaga teele. Hiinalinn on täiesti hull koht, ostlemislette on seal miljoneid, kaupa meeletult.  Kohutavalt kirev ja inimrohke ja kõige selle segaduse sees liiklevad endiselt kõiksugu erinevad sõiduvahendid. Sealt leiab kõike ja hinnad on väga väga madalad. Meie sealt midagi ei ostnud, vaid kolasime sihitult erinevatel tänavatel ja uurisime elu.

Vahepeal ostsime tänavalt söögipoolist ja puuvilju. Selle kõik sõime ära teekonna vältel. Mingi hetk peatusime ühel tänavaäärel katuse all ja lihtsalt istusime seal nagu kaks värvilist teletupsu oma keepides ja vaatlesime inimesi ja linnamelu. Huvitav oli lihtsalt jälgida nende tegevust ja käike ja võitlust vihmaga. Taevas kärgatas korduvalt tohutult häälekaid mürinaid ja sähvatusi. Kohati tekitas see tunde, nagu maakera oleks lõhkenud. Vihma aina kallas ja kallas, aga inimeste ostlemist ja müüki see ei takistanud, ega sõidukite liikumist. Viimaks otsustasime oma teekonda jätkata, ning kuni oma toani, ei kasutanud me ühtegi transporti peale jalgade. Ekslesime tunde.

Telgid tänaval, kus elasid inimesed

Külastasime suuremaid ning veidi uhkemaid ja avaramaid tänavaid, ka vaestelinna. See oli üpris õudne, kodutud olid seal endale katusealused meisterdanud ridamisi ja ajasid omi asju. Üks kitsam  kanal lookles sealt läbi. Kõndisime seda äärtpidi imestunud nägudega ümbritseva suhtes. Kanaliääres puudevahel toimetasid paksud rotid, inimesed istusid seal väga rahulikult ega teinud väljagi. Varsti ei ehmatanud nad meidki, sest kohtasime neid priskeid närilisi juba iga puu juures. Ma võisin endale ette kujutada, et nad on

Tänavarott

tegelased filmist Ratatouille. Nõnda mõeldes võivad nad isegi toredad olla. Nii seal kui ka suurematel tänavatel siblis ringi päris ohtralt suuri prussakaid, kes vist samuti vihma eest varju otsisid. Siinkohal võiksin ma nimeks panna tollele sabata kassile Oggy ning putukmehed võiksid kujutada endast tema kurje sõpru, kes tegelikult on ühed paharettidest naljahambad.

Putukmees

Vihm oli lõpuks vaibunud ja teel tagasi põikasime läbi ka ühest uhkest templist. Juba tuttavasse paika tagasi jõudmas, astusime sisse ühte hotelli, mis nägi välja väga korralik. Läksime uurima hindu. Üks noormees pakkus meile ka tube vaadata, mis olid ikka kümneid kordi paremad meie peatuspaigast. Seal oli korralik avar tuba suure voodi ja vannitoa ning terrassiga. Väga puhas ja värske. Alt lobibaarist viis pääs basseini. Jõudsime veelkord teadmisele, et oma hetke hotelliga olime ikka väga kõvasti tünga saanud ja otsustasime, et rohkem öid me selles hullus paigas ei veeda, kuna hinnad on suhteliselt samad, kuigi me hävime ühe päeva rendiga. See oli meile hea õppetund, et tasub ise majast-majja käia ja uurida.

Uue hotelli reception

Samas on loogiline, et esmakordselt siia tulles oli kõik nii võõras ja tundmatu. Oli lihtsam lasta kellelgi meile koht ette näidata. Oma tänavani jõudmas, saime suure üllatuse osaliseks. Nimelt sinna sisenemine osutus väga keeruliseks. Kõik oli kattunud vihmavee alla, vesi ulatus mulle kohati põlvini, osa teekonnast kandis Ainar mind seljas. Kuid vaatamata uputusele ei olnud tänavasöögikohad oma töid lõpetanud, toimetused jätkusid üsna loomulikult, mistõttu võib arvata, et kohalike jaoks on sellised veetõusud väga tavalised ilmanähtused. Jõudsime läbi vee siiski oma hotellini. Istusime korraks lobibaari jalga puhkama.

Uputus tänaval

Tekkis küsimus, et kuidas me oma kohvritega läbi selle vee uue hotellini jõuame. Kuid tagatänav oli kuivem ja leidsime viisi , kuidas sinna saab. Läksime tuppa, Ainar filmis veel meie hetkehotelli, et saaks hea kontrasti luua järgmisega. Kõrvaltuppa kolisid sisse just uued inimesed. Päris kahju oli neist. Siin hotellis oleme kohanud paari päevaga väga normaalseid inimesi. Selliseid seljakotireisijaid ja kohvritega tegelasi nagu meiegi. Erinevaid noori, kes ilmselt samuti ei ole lihtsalt teadlikud paljudest teistest kohtadest. Kokkuvõttes on see olnud meile väga õpetlik ning kogemus omaette. Tagantjärgi meenutades isegi naljakas. Tuppa jõudes ootas meid ees veel üks tore üllatus. Osa voodist oli veest läbi vettinud tänu vihmaveele ,mis läbi akna oli suutnud ennast suruda.  Kell oli saamas seitse õhtul. Head aega pahakole külalistemaja! (: Kuid enne minekut otsustasime siiski kohvrid veel paigale jätta ja ennast mitte välja kirjutada, juhuks, kui peaks selguma, et uues kohas ei saa krediitkaardiga maksta vms. Suunasime sammud uude hotelli. Olime vaid mõned meetrid liikunud, kui tulid uued mõtted. Nimelt see uus hotell asus üsna vana lähedal ja mõtlesime, et äkki sõidaks hoopis mõnda kaugemasse kohta, hoopis teise linnaossa. Olime tükkaega kahtleval seisukohal. Ostsime lähedalasuva kaupmehe käest kooritud ananasse ja sõime neid ühekohapeal seistes pead laiali otsas, teadmata mida teha. Kuid kuna see kant oli meile juba tuttavaks saanud ja teadsime teid ka kaugematesse kohtadesse, siis läksime ikkagi kindlapeale välja. Kell oli ka juba üsna palju. Kõndisime uue hotellini, seal oli meid tervitamas toosama noormees, kes meile enne tube näitas. Broneerisime oma järelejäänud ööd sellesse hotelli. Poiss juhatas meid kenasti meie toani. See asus viiendal korrusel. Sinna viis meid lift.Tuba number 5204. Sisenesime lõpuks ühte normaalsesse ruumi. Õhk oli puhas. See oli hotelli uuem osa nimelt.

New Siam II hotellituba

 Tegime väikse tutvuse terrassilt paistva vaatega. Suurema osa kattis küll samuti katuseäär, kuid väike vaade siiski ka alla tänavale. Tänavabaarist  kostus suupilli mängu, see kõlas nii ilusana ja see rõdu oli nii mõnus ja tuba oli nii mõnus ja tuju oli nii hea. Nautisime öist vaadet ja heli tänavatelt. See hetk oli ilus. Läksime tagasi oma vanasse hotelli kohvrite järgi. Tänavabaarides laulsid pillimehed, inimesed nautlesid oma sööke ja jooke. Tantsiti ja jutustati. Ühel hetkel Ainar viipas käega ümber õla. Ta oli märganud toosama rootslasest härrat, keda olime kohanud teisel päeval jõe ääres. Vaatasin seljataha ja märkasin teda inimsagina keskel, samal hetkel viipas tema  oma daamile samamoodi suunaga meie poole. Järgmisel hetkel  lehvitas sõbraliku ilmega. Lehvitasin muidugi vastu sirutades oma väikse käe nii kõrgele kui võimalik. See oli selline soetuttav jällenägemisrõõm. Jõudsime oma vanasse hotelli tagasi . Läksime tuppa ja pakkisime kõik asjad kokku ja olime nii rahul, et me ei pea enam kunagi sinna tuppa tagasi minema. Tegime veel nalja, et ehk peaks seal ühe sigareti tõmbama enne minekut, jätkates eelnevate traditsiooni, olime ju õhu oma hea viirukilõhnaga ära rikkunud.. Läksime alla vastuvõttu ja palusime end välja kirjutada. Tagasihoidlikul häälel küsis leti taga teenindav naisterahvas, et kas meile ei meeldinud tuba, kuna üks öö on veel jäänud. Me ei hakanud tema südant lõhestama kohutava tõega, et tegelikult ei meeldinud meile seal absoluutselt mitte ükski asi. No okei, hommikusöök oli tegelikult täiesti norm ja kohvi ka. Me ütlesime talle, et ühes teises hotellis ööbivad meie sõbrad ja me lähme sinna nende juurde. Kahjuks küll see nii ei olnud L Mis tal ikka kosta oli. Lohistasime oma kohvrid uude kodusse.  Pakkisime mõned asjad lahti. Panime tähtsad asjad šeifi, mis siinses kohas oli täiesti toas olemas ning läksime linnapeale süüa hankima. Leidsime mingi naljaka söögikoha, kus kõik toolid olid erivärvilised. Letiks oli katusega akvaarium, milles ujusid kuldkalad. Akvaariumi all oli kaks riiulit, millel elasid küülikud. Must ja valge.

Kus te võtate, et ma jänes olen?

Maailma parim jäätee.

Kuid enamusaja nad hüplesid ringi söögisaalis ja nohistasid inimeste jalgade juures. Armsakesed. Aga mis mõttes? Küülikud elavad rõõmsavärvilises sööklas kalaakvaariumist leti all riiulis. Sõime seal huvitavaid nuudlipraade ja jõime ülihead jääteed ja vahepeal paitasime jäneseid. Arutamisele tuli  ka, et mitu kala on akvaariumis. Kõhud täis otsustasime täna varem magama minna, et lõpuks end korralikult välja puhata normaalses toas. Teepealt haarasime veel mingi tundmatu puuvilja smuuti, mis maitses väga hästi. Läksime tuppa ning nautisime täiel rinnal oma korralikus vannitoas sooja dušši. See oli kohe ikka väga mõnus. Ühel hetkel avastasin, et kell on saamas juba tund pärast südaööd. Ainar oli juba uinunud ja minagi otsustasin tänaseks sulgeda oma jutukaane. Head und!

Vana hotelli video: vastuvõtust-meie toani