Teekond võõrsil: 6 päev Bangkokis

Sõime hommikust juba tuttavas lauas. Ei öelnud ka täna ei suurepärasele värskelt pressitud apelsinimahlale. Päike ei ärganud koos meiega. Plaanitud teekonna krokodilli või elevandifarmi pidime ära jätma, sest hommikusöögilauas istudes juba muutus õu pimedaks ja maru hakkas paukuma.

Sisalikmees meiega einestamas

Oli taas oodata vihma. Äike välkus taevas justkui lõikaks seda oma teravate piksenooltega ja maad. Põikasime korraks tänavale ikkagi. Enne seda korjasime kokku oma riided, mis vajasid pesemist ja viisime need alla vastuvõttu. 1kg pesu pesemine maksis 40 bahti. Öeldi, et saame oma riided kätte homme vahetult enne hotellist väljakirjutamist, seega enne kella 11 hommikul. Tõime tänavapoest endale dringi ja šokolaadi. Ukse ees tammus edasi tagasi hulkuv koer, kelle karv oli putukate poolt ära söödud. Silmis oli läikivhall katt. Ei teadnudki päriselt kas ta pilk midagi seletas aga meie poole suunatud hirmusilmad tekitasid õudu. Vaene loom. Kuid temast möödumine toimus kiirel sammul, et ta ei jõuaks meid riivata oma haige kehaga. Hotellini jõudes olid vihmapiisad juba meid märjaks kastmas. Veetsime tunde oma toas, sest maru torm õues tekitas veidi hirmu. Tegime pika videokõne mu vennaga, mis oli tore vaheldus, justkui ta oleks olnud siin meie seltsis. Viskas veits naltsi ja muljetas elust Taanis, kus ta ise juba aastaid elab. Ta rääkis veel loo sellest, et kui valge mees tahab võtta endale Taist naise ja viia enda riiki elama, siis peab Tai riigile maksma selle eest ja see summa on üsna mitmekohaline. Me mõtlesime, et siis kui me järgmine kord kohtame mõnda valget meest koos kohaliku noore naisega, nagu oli rootslane jõe ääres ja inglane pargisillal, siis saaksime jutujätkuks küsida, et kui palju naine maksis. Umbes kella nelja ajal sadu vaibus. Läksime täna uurima teispoole jõge. Sinna sõitsime kaks peatust ekspresspaadiga. Lihtsalt jalutasime ja uudistasime ümbritsevat. Sealpool oli üsna samamoodi nagu siinpool kallast, ainult väikseid öötänavakohvikuid tundus vähem ja ka külalistemaju. Ringi liikusid suuremjaolt ikkagi ainult kohalikud.

Elu teispool jõge...

Mõnda sakslast võis kohata. Olime juba omajagu jalutanud kui nägime söögikohta, mille ukse kohal olid pildid sushist, mida me siin kunagi polnud müügil näinud ja selle koha me valisime oma õhtusöögikohaks , sest tundus turvaline valik. Astusime sisse. Uksel võttis meid vastu roosas pluusis hästi noor kohalik neiu. Veidi pelglik meid lauda juhatades, aga väga sõbraliku ja lahke moega. Varsti lähenes meile vanemas eas daam, kes võis olla tüdruku ema ja oli samuti seal teenindaja. Ka tema oli väga aupaklik meie suhtes. Nad peaaegu et kummardasid meie ees. Ka kolmas teenindaja tuli lahkelt meid tervitama. Varsti seisis meie laua ääres üks väike poiss, kelle silmad punnis pilk suunatud meie poole. Väga veidralt muhelesime seal omaette, justkui me oleksime mingid tundmatud olendid, aga väga oodatud. Meie vastu olid kõik väga külalislahked. Saime menüüd ja kõik see aeg kui me üritasime midagi aru saada sealt ja nendest tähtedest midagi välja lugeda ning nende veidrate roogadega piltidelt midagi valida, ootasid teenindajad meie laua ääres, justkui see valik peaks olema väga lihtne ja kiire. Natuke nagu isegi häiriv oli see, nagu peaks kiirustama oma otsust tehes. Sushist ei olnud seal haisugi. Pildid tänaval olid vaid pildid. Me näitasime menüüs fotode peale ja küsisime siis, et mis asi see menüüs on, et hinda teada saada. Esimene , mille kohta me küsisime, oli suur vaagen mereande, aga me lihtsalt küsisime, me ei tellinud seda. Teenindajad olid oma inglise keelega väga algtasemel ja oli natuke keeruline seletada oma palveid. Niisiis, tegime lõpuks mingi valiku, lisaks võtsime ka magustoiduks ühe portsu šokolaadijäätist. Meile pakuti jäävett seniks kuni toitu ootasime. Koht oli üks viisakamaid, mida me olime külastanud siinoldud aja jooksul, teenindajad olid väga armsad meie vastu, oli tunda, et meie valge välimus mõjus neile erakordselt hästi ja nende silmis oli soov pakkuda meile parimat. Teekonnal sinnani, leidsime esimest korda meiekandist müügil apelsine. Nagu mainitud varemgi, olime neid kohanud vaid Hiinalinnas. Meil oli kaasas neli apelsini läbipaistvas kilekotis. Need ostsimegi tänavalt. Me oleksime võinud neid osta kümme kilo, aga kuna meil oli omajagu teekonda siis ei viitsinud lihtsalt rohkem tassida. Muideks kummaline on see, et apelsinid ja viinamarjad on siin kallimad kui Eestis ja neid müügis leiab ka haruharva. Niisiis, ma olin asetanud meie apelsinid lauale enne kui me tellimuse tegime ja teenindaja küsis meilt, et kas me soovime et ta serveerib meile ka meie apelsinid. Andsime talle ühe pihku ja varsti tõi ta selle meile tagasi taldrikul lahtilõigatult.

Hedvig ja kolm apelsiini

See oligi täpselt sama magus nagu hommikusöögikõrvale pakutud apelsini toormahl. Seda maitset teavad ilmselt ainult need, kes on siinkandis apelsine söönud. Nii hea, et viib keele alla. Niisiis, umbes poole tunni pärast toodi meile lauale kaks taldrikut ja kaks sinist kausikest kus sees väiksed kulbikesed. Kõik nõud olid tühjad. Ootasime edasi. Varsti toodi veel kaks taldrikut juurde, mis olid täidetud toiduga. Üks riisiroog ja üks nuudliroog mereandidega. Jäi mõistatuseks, mis nende tühjade taldrikutega tegema peaks . Päris naljakas oli koguaeg. Hakkasime sööma. Minu taldrikul olev toit oli niivõrd vürtsikas, et silmist lõi tuld välja. Kuna meid pidevalt jälgiti, siis viisakusest üritasin vähemalt pool ära süüa ise näost punane. Ainar muidugi aitas mind hiljem, õhetasime seal elueest. Kaalusime mr Beani teha, kui oleks võimalik olnud märkamatult taldrik tühjendada kuskile ja pärast oleks viisakalt naeratanud ja kiitnud takka, et nii hea oli. Ja siis teenindajad oleks meile preemiaks veel ühed samad road tasuta serveerinud, ha ha. Sõime oma toitu niipalju kui suutsime. Pärast seda viis teenindaja toidujäänustega taldrikud ära. Lauale jäid tühjad sinised kausikesed ja apelsinitaldrik. Ootasime seal tükkaega ja me ei saanud aru, et miks nad seda jäätist niikaua valmistavad. Ja need kausikesed olid ikka veel laual. Kindlasti ei olnud need jäätisekausid. Pealegi olime tellinud kahepeale ühe jäätise. Olime nagu veidi plindris ja itsitasime omaette. Lõpuks, kui me olime seal juba päris kaua aega nõutud olnud, tõi noorem tüdruk lauale kaks taldrikut juurde. Veel taldrikuid? Ja vanemas eas daam liikus peagi meie laua suunas , kätel suurematsorti taldrik-vaagen ja asetas selle lauale. Seal sees olid kõiksugu mereannid kenasti kuhja laotud. Vaatasime seda kandikut, siis naist, siis üksteist ja siis veelkord paar sama silmaringi. Naine oli toonud meile söögi, mida me kõige esmalt pildi peal näitasime. Ilmselgelt oli aru saanud, et me tellisime ka selle. Üritasime kõige viisakamalt ja kõige lahkema näoga, samas piinlikkust tundes, talle selgeks teha, et me ei ole seda tellinud. Ka teised teenindajad olid laua juurde tulnud. Kõik olid nõutud. Kõik olid segaduses. Kõikidel oli piinlik. Aga kõik olid väga sõbralikud. Mis siis nüüd edasi. Üritasime naeru tagasi hoida kõigest väest, sest nii imelik oli seal olla. Kuna meil oli ka jäätis tellitud, seetõttu ei saanud me lahkuda. Võib-olla oleksime me jätnud selle kandiku ja võtnud omaks ka selle söögi, aga olime just tuld suust sisse söönud ja muud jama. Kõht oli täis ja samas haige sellest suurest vürtsist. Niigi tõotas tulla üks väga hea seedimisega õhtupoolik ja kandikutäis mereande ei ahvatlenud meid sugugi oma sabade ja jalgade ja majadega. Nad viisid kandiku minema, aga taldrikud jäid ikka lauale ja endiselt olid alles sinised kausikesed. Mõtlesime, et kas nüüd hakatakse järjest tooma kõiki sööke, mis me pildil näitasime. Tükkaega oli vaikus. Istusime nõutult tühjad taldrikud nina all ja ootasime jäätist. Veeklaasid olid juba tühjaks saanud ja üsna siiber oli seal passimisest. Tundus, et nad ise ka nagu aegajalt piilusid meie suunas üsna nõutu näoga. Lõpuks Ainar viipas ühele neist ja küsis, et kas me saaksime oma jäätise. Tüdruk küsis, et kas ma soovime jäätis? Hea nali küll. Jaa, me ootasime oma jäätist juba igaviku. Seda jäätist, mida meile tuua ei kavatsetudki, sest keegi ei teadnud sõnagi jäätisete llimisest. Siis viidi kõik tühjad nõud me nina eest minema ja toodi lauale väikeses pokaalis šokolaadijäätis. Kugistasime selle kiiresti alla ja tellisime arve. Üritasime eriti suure suu ja selge sõnaga selgitada, et me soovime arvet, hirmuga, et äkki kõlab see nende jaoks nagu me soovime mõnd lisarooga. Jätsime veidi jootraha lohutuseks neile sest nad niiväga pingutasid aga kõik läks untsu ja olime hästi sõbralike nägudega, et neile ei jääks südamepiinu. Õue jõudes lehvitasime veel akna tagant üliviisakal ilmel ja nõtkel käel. Nii kui majast mööda jõudsime puhkesime naerma kõht kõveras.

Bangkoki viimased dringid

No see oli lihtsalt nii pagana naljakas ja piinlik õhtupoolik. Meenutasime terve tee ja hirnusime takkajärgi. Jalutasime tagasi kaile, et sõita laevaga tagasi teispoole kallast. Sadamakail lõbustas meid tänavamuusik kitarri ja suupillisaatel kuni laeva saabumiseni. Jõudsime hotelli tagasi.
Kell oli juba palju ja lootsime, et jõuame veel supluse teha all basseinis. Vahetasime riided ja sõitsime alla. Kahjuks oli takistuslint juba ees ja basseinipääs keelatud. Üles minnes murdus pooleks meie uksekaart. Ukse küll saime avada, aga tuled põlema ei läinud. Läksime vastuvõttu oma murega ja meie õnneks ei pidanud me midagi tasuma selle eest. Saime kohe uue kaardi ja lisaks oli ka puhtaks ja kuivaks saanud meie pesu. Saime oma pestud riided juba kätte. See oli meie viimane õhtu Bangkokis ja öötunnid veetsime me tänavabaaris, kus laulis üks kohalik mees kitarrisaatel vanu häid lugusi. Tema inglise keel oli üllatavalt puhas ja hääletämber kähe ning nauditav. Meie olemine oli muretu ja rõõmus. Nautisime häid kokteile ja head muusikat ning sooja õhtut tänavalaternate ja värviliste tulede säras. Unustasime hetkeks saastatud õhu ja autode müra ning kerjavate inimeste pilgud. Head aega, Bangkok!

Viimased soovilood Bangkoki tänavatelt.