4 päev Bangkokis

Öö möödus rahulikult ja saime mõlemad korralikult välja magada. Sööma läksime oma eelmisesse hotelli ikkagi. Mõtlesime proovida, kas saame talongi sealt, kuna selle öö eest oli meil tegelikult ka seal makstud. Teenindaja andis väga lahkel loal selle, kuna olime juba tuntud näod. Toidu kandis meile ette vana tuttav posstüdruk, kes ka mõne naltsi viskas. Neljas päev Bangkokis oli kõige palavam eelmistest. Taevas oli selge päike. Vihmapilved olid peitu pugenud. Õues oli sada kraadi sooja ja tuult sellel maal kohtab võib-olla aastas korra J Täna kõndisime jala loomaaiani.

Teekond loomaaiani

Teekond oli kuskil 2,5 km läbi linnatänavate, mis meile osaliselt juba tuttava näoga. Täna nägime esimest korda tänavalettidel kartulit müügil. Nii armsad olid nad seal nagu eestlased. Tundsime puudust sellel hetkel  kartulipudrust ja maksakastmest. Siis meenus juba ka tatratangupudru ja suitsuvorstivõileib. Oeh.. Loomaaed oli nii tore paik. Seal oli palju armsaid sõbralikke karvaseid ja sulelisi. Ka tundmatuid olendeid. Muidugi loomad väikses puuris ei ole nii meeldiv kui vabas looduses, nende enda heaolu  mõttes, samas haikalaga kohtumine oli ilmselt turvalisem, kui ta seal väikses basseinis oleskles.  Kunagi joonistasin paberile kaelkirjakuid ja nüüd nad vaatasid meie poole sealt kõrgelt kaela otsast. Nad olid palju pikemad kui Ainar J Seal kohtasime samu kalu, mis kai ääres hulpisid ja inimestelt süüa ootasid.

Kaelkirjak

Loomaaias olid nad kaks korda suuremad, aga samasugused maiasmokad saiapätsi järele, mida nende lähedal asuvas putkas müüdi külastajatele, et neid toita. Kõige vahvamad olid kohe värava lähedal kaks elevanti, keda külastajad sööta võisid. Nad olid nii sõbralikud ja kui ma filmisin suuremat vanti, siis tundus, et ta lausa poseeris. Keeras oma londi aiateiba ümber ja lehvitas kõrvadega ja vaatas sõbralikul ilmel. Aed oli ilmatu suur ja kõndimist erinevate olendite juurde jagus. Puhkasime jalga korduvalt pargipingil või purskkaevu ääres. Ühel hetkel lähenes meieni üks kohalik perekond. Ema pildistas meid, kui me seal istusime ja soovis teha pilti, kus tema laps oleks koos meiega aga laps pani jooksu. Võib-olla väike poiss arvas, et me oleme loomaaia elanikud. Rahvast oli seal väga palju, enamus külastajatest olid kohalikud pered koos lastega. Kuumus siin on kohati nii väsitav. Tundub uskumatu, et nad ei teagi midagi lumest ja kelgusõidust , koltunud vahtralehtedest ja karikakraõitest kevadisel aasal ja  nad isegi ei tunne sellest kunagi puudust. Kõht hakkas tühjaks muutuma ja otsisime loomaaias mõnda söögilauda. Ühel hetkel kadus päike tumesiniste pilvede varju ja õu muutus hämaraks. Aimasime vihma.

Elevant

Seetõttu tundus kasulikum söögikord vahele jätta ja hotelli poole teele asuda. Otsustasime seekord mõnele tuk-tuki juhile head meelt  teha ja küüti paluda. Poiss küsis meilt 150 bahti. Teadsime juba seda trikki mida nad turistide puhul kasutavad ja olime valmis maksma vaid 50. Ta tegi sellise näo, et no kamoon. Polnud meil temaga enam asja ja võtsime takso. Taksojuht va šaakal pakkus hinnaks 100 bahti. Ilmselgelt oli see 2 ja poole kilomeetri kohta liiast seal maal. Ainar käskis mehel taksomeeri käima panna, kuid mees tegi näo nagu ta ei kuulnud. Ainar tõstis häält kui juht oli juba auto käima pannud. Lõpuks mees pani taksomeetri käima ja hotellini jõudes säras seal ees number 47. Andsime talle 50 bahti ja läksime oma teed.

Õhtusöök

Läksime sööma oma vanale tänavale mingit riisirooga. Väsinud kutsud tiirutasid söögikohtade läheduses oma kuumusest räsitud karvaga. Nii kahju oli neist ja alati neid kohates jõuab mõte selle peale, et kui mõni eestlasest pere saaks nad enda koju ja kasiks ja kammiks, küll neil oleks hea elu. Kui palju nad saaksid pai ja konti. Vihma polnud sadanud kella kuueni. Nagu ka mujal riikides on siin tänavatel „ 7eleven“ poed. Võtsime tänavalt ühe smuuti taaskord tundmatu puuvilja maitsega ja külastasime antud poodi. Ostsime esimest korda alkoholi. Valikuks osutus mingi tundmatu viski, mis oli hea hinnaga. 0,7 L maksis 6,20 eurodes. Tegelikult tundsime puudust vanast heast rummikoksist, aga siin see on osutunud üsna võimatuks.

Viskit, viskit...

Ostsime ka jääd ja Colat.  Hotelli jõudes saime kontakti skype’i teel Ainari emaga ja Gaapsi ja Maarjaga. Hea oli kuulda omade hääli. Veel mõnusama tunde tekitab teadmine, et pere ja sõbrad elavad kaasa meie tegemistele, justkui me ei käiks seda teekonda vaid kahekesi. See on hea ja soe tunne. Teadmine, et me olemas  seal ikkagi isegi, kui me oleme siin.. Vahetasime riided, tegime jääkülmad viskikokteilid  ja läksime alla basseini ujuma. See oli hea karastus. Kuigi olime ennatlikud, et vesi seal võib olla sama kuum kui õhk, oli see siiski mõnus jahe ja karastav. Väga loogiline on siin majaseintel sisalikud, kes lihtsalt seal liikumatult aega veedavad. Basseinis olles tekkis tunne, et nad kohe kukuvad meie sekka suplema. Ka meie toa rõdul kohtab neid aegajalt siblimas. Tulime tuppa tagasi ja veetsime lihtsalt oma aega niisama olles. Panime raadiost mängima Raadio2-e  ja olime lihtsalt eestlased. Kuulasime saadet Leviosuti, kus tuttavad eesti vanakooli lood meile hinge pugesid ja nostalgilise olemise tekitasid. Me teame, kui on meri hülgehall.. Tegime varsti videokõne Ilonaga, ka väike Kaspar lehvitas meile. Hiljem läksime tänavale süüa otsima. Kohata võib inimeste seljas nii youtube’i kirjaga T-särke kui ka facebook’i sildiga jalanõusi. Olen korduvalt vihjanud, et Ainar võiks endale Justin Bieberi T-särgi osta.

Kohalikud noored pubis

Tänavalettidel ei ole nendest puudust. Istusime maha  ühte tänavabaari, kus kohalik duo kitarrisaatel meeleolu lõi. Tellisime endale taaskord uutmoodi söögid. Meie kõrval laudades istusid kohalikud u 15-19 aastased noored, kes huviga avalikust televiisorist jalgpalli vaatasid ja oma aega nautisid.
Kes kokteiliklaasi taga, kes einestades. Üldse oli täna õhtul kohata vaid kohalike. Pühapäeval vist turistid puhkavad. Peagi tuli meie laua juurde umbes viieaastane kohalik tüdruk roosikimp näpus ja kõnetas Ainarit, et kas ta ei tahaks oma daamile lilleõit osta. Loomulikult ei olnud Ainaril kahju oma daamile 20 bahti eest lilleõis osta. Väike tüdruk oli nii äge, aga ilmselgelt liiga noor sellise tegevuse jaoks ja kell oli liiga palju.

Lilletüdruk

Tal olid ees suurte kuldsete raamidega moekad prillid ja ta oli väga julge kõneledes inglise keeles. Peagi möödus laudade vahelt ema koos pimeda pojaga, kes raha kerjasid. Sõime oma söögi lõpuni ja jalutasime hotelli poole. Teepealt ostsime suure, või sees  küpsetatud maisitõlviku, mille kohalik naisterahvas meie ees soojaks küpsetas, see oli ülimaitsev. Jõudsime hotellini. Istusime korraks trepile ja sõime tõlviku puhtaks ning sõitsime liftiga oma korrusele. Kell oli saamas üks öösel kohaliku aja järgi. Suhtlesime kodustega veel interneti vahendusel . Eestis oli sel ajal kell alles poisike. Täna ei sadanud kordagi vihma.