Magasime niikaua kui und jätkus.
Hommikusööki läksime otsima alles pärast keskpäeva. Üsna lähedal asuvas
tänavakohvikus sõime omletti singiga. Saime peale kohvi joogiks ka elu parimat
apelsini toormahla, see viis lausa keele alla. Apelsine müügil nägime ainult
Hiinalinnas, siin tänavatel sellist kraami pole näinud. Ka täna säras päike taevakohal ja kuumus oli
tappev. Tänane teekond plaanis viia meid ühte ilusasse parki. Lumpini Parki.
Sinna sõitsime taksoga kuna teekond oli kokku kuskil 7 km. Sõit läks maksma
alla 100 bahti, aga jätsime veidi tippi juhile, et ta vaevus nii pikale
teekonnale minna meiega läbi ummikutes linna. See sõit viis meid linnaossa, mis
oli oma olemuselt hoopis erinev meie elukohast. See andis suurlinna mõõdu
julgelt välja.
Bangkoki kesklinna kant
Meeletud suured pilvelõhkujad kõrgumas taeva all. Tänavad puhtad
ja avarad. Kärudel turge liikus üle poole vähem ja tänavamüügilette üldse vähe.
Nagu päris linn ikka. Park oli suur ja ilus. Seal kohalikud tegid trenni. Kes
jooksis, kes võimles, kes toitis vees elavaid kilpkonni. Paarikesed istusid piknikutekkidel keset
rohelist ala. Veepeal liikusid vesirattad ja purskasid kaevaud. Kummalist sorti
kured lendlesid veekohal või kõndisid oma nõtke sammu ja erkroheliste
varvastega mööda kaldaäärt. Nende keha kattis lumivalge õrn sulestik. Aegajalt
kohtas veeääres või murul peaaegu kahe meetri pikkuseid sisalikulaadseid
olendeid, keda oleme kohanud ka linnas kanalite äärtes. Nende liikumine on
hästi aeglane ja raske, mistõttu nad
ohtlikuna ei näi, kuid nende usskilpkonnkrokodillsisalikulik välimus ajab suu
ammuli küll ja tundub uskumatu, et nad seal nii loogiliselt elavad.
Water monitor lizard
Uurisime,
et nende nimetus on veevaraan ja tegelikult võivad nad olla kuni 3 m pikkused
ja saaki rünnates väga ohtlikud ja äkilised, kuigi pargis ja linnas liiguvad
nad vabalt lähedal ka väikelastele ja
keegi ei tõsta kulmugi. Nad kuuluvad sisalike perekonda. Rohkelt oli
seal ka kõrgeid , jämedate tüvedega palmipuid ja kauneid lillepeenraid. Vees
ujus nii kummalise välimusega kalu kui ka kilpkonni, mis taaskord meie silmad
ikka suureks ajas. Põnevus missugune. Pargi äärtes valvasid mundrites mehed
korda. Inimesed olid siinkandis kuidagi teistmoodi. Tundusid haritumad ja korrektsemad,
elustiililt teistmoodi kui meie hotelli asukohas nö vanalinnas. Turiste me
põhimõtteliselt ei kohanudki. Ühel sillal kohtasime ühte inglasest härrat, kes
koos kohaliku välimusega naisterahvaga meist möödus. Härra oli sõbralik ja muhe
ning tuli meid kõnetama küsides, kas me tahame, et ta teeks meist koos pilti.
Ta oli pärit Ameerikast ja elanud siin Bangkokis juba kaks aastat tollesama
naisterahvaga, kes oli tema abikaasa. Ta oli teadlik sellisest riigist nagu
Eesti, aga ta ütles, et ta ei ole oma elu jooksul kohanud ühtegi inimest
Eestimaalt ja ta tundus veidi põnevil olevat. Bangkokis on üsna tihe
tänavapildis näha vanemat valget meest koos kohaliku noore naisega.
Lumphini park
Tagasi
hakkasime liikuma jalgsi, kuid tegime seda kuni taevarongi peatuseni. Sõitsime
esimest korda taevarongi liinil. Sellega sõitsime kuni kaini, sealt edasi viis
meid ekspresslaev. See teekond oli üsna pikk. Laeval reisivad inimesed olid
kõik kohalikud, kes lihtsalt töölt koju sõitmas, mõni tukkus, mõne silmist oli
näha ootust, et millal saab koju. Nende inimeste jaoks oli see nii tavaline
sõit nagu Tallinna linnas trammisõit. Meie jaoks oli laevateekond seiklus.
Triivimine mööda laia lainelist vett, silmapiiril uhked majad ja templid. Juhi
läheduses kõlarist kostus kohalik muusika, mis viis mõtted rändama koos ilusa
vaatega. See oli seilamine kaugel kodust ja kodumaast. Mahe tuul puhus vastu ja
sõidu tekitatud lained karastasid meid oma veetilkadega. Kui laev randus, oli
saabunud hämarus. Ostsime läheduses olevast tänavaletist küpsetatud
kaheksajalgu, mida mina maitsta ei söendanud ja jõime kookosepiima, mis oli
väga lääge ja paha maitsega.
Head isu...
Jalutasime käsikäes mööda tuttavat tänavat hotelli
poole. Õhk oli endiselt väga soe ja
värvilised lambid ja tulukesed majade küljes ja tänaval tekitasid õdusa tunde. Hotelli jõudes istusime
hetkeks tänavatrepile nagu kukununnud.
Üles minnes ei avanenud meie toa uks,
sest võtmekaart lakkas töötamast. Sõitsime liftiga viis korrust allapoole
tagasi ja vastuvõtus lahendati see
probleem. Tuppa jõudes olid kõik meie
asjad alles (: Pikutasime veidi pikast teekonnast väsinuna. Varsti tegi Ainar
meile jääkülmad viskikokteilid ja plaanisime minna alla basseini veidi jahutama
end, kuid rõdule kiigates avastasime, et torm oli kogu õue enda valdusesse
haaranud. Vihma kallas nagu ämbrist ja peksis aknaid ja katuseääri. Räästad
voolasid nii kuis jaksasid. Õigeks ajaks jõudsime tagasi. Me ei lahkunud oma
toast jäädes ootama kuni sadu lõppeb, et siis söögipoolist hankida. Taevas
mürises ja paukus hirmsasti. Oli tunne nagu kogu maa väriseb ja me teadsime, et
osad tänavad on ilmselt uppunud kõrge vee alla. Hiigelsuured valgussähvatused
taevas lõid aegajalt õue valgeks. Hiljem, kui läksime rõdule vaatama, mis
toimub, tšillisid seal lae all kaks väikest sisalikupoissi. Tegin veidi kõvemat
häält ja nad siblisid minema. Taevas oli veel välgusähvatusi, kuid vihm oli
vaibunud. Läksime süüa otsima. Peatusime tänaval asuvas söögikohas, mis asub
täpselt meie rõdu all hoovis. Tänavad olid kuidagi hõredad võrreldes eelnevate
päevadega. Sõime mingit imelikku nuudlisuppi ja toitu mereandidega. Vahepalaks
jalutas laudadevahelt mööda uhkel sammul tänavakass, kellel rott hambus rippus
ja ta sammus oma saagiga kõrvalhotelli vastuvõtu suunas. Kõht oli sellest
jamast päris imelik. Igatsesime normaalset toitu. Põikasime sisse ka veidi
eemalasuvasse tänavabaari ja sõime seal ühed kevadrullid aga needki ei läinud
hästi alla. Lõpuks ostsime lähedalasuvast 7eleven poest kaks jogurtit hommikuks
ja kaks pakki erinevaid pähkleid ning läksime tagasi oma tuppa. Selleks ajaks oli
möödunud juba südaöö, aga pärast värskendavat dušši oli väsimus läinud ja me
lubasime endale veel ühe klaasi jääkülma viskit..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar