Tallinn-Moskva-Bangkok, 19-20 september 2012

Tallinnast startis lennuk pärast lõunat Moskva suunas. Üsna väike teine, teenindus oli viisakas. Õnneks sõit kestis kokku kuskil poolteist tundi ainult.

Tallinna Lennujaam

Moskva lennujaam oli hiigelsuur, kuid inimesi ei liikunud ülemäära palju, enamus rahvast olid asiaadid. Õhkkond, mille lõid lennujaama töötajad, ei olnud meeldiv. Teenindustase oli tunduvalt alla heale teenindusele, näod olid mornid ja ülbed- Personal suitsetas avalikult klienditsoonis ja õhk oli raske. Hoone ise oli võimas- suur. Meie jaoks uus keskkond. Kui soovisime pilti teha ühest putkast kus müüdi hulgi matrjoskasi, siis müüa sõimas vene keeles, et teda ei pildista siin keegi, teadmata, mis keelt me üldse kõneleme. See hetk tõi meid teadmisele, et igal pool pole turist käed avali oodatud ja teretulnud, pigem peegeldus nende nägudes lihtsalt kohustus ning väsimus oodates tööpäeva lõppu. Ilmselt oli tõehetk ka selles, et meie olemegi nüüd edaspidi "turistid". Meie muidugi tegime näo nagu me ei saa midagi aru ja kõndisime rõõmsalt edasi.

Mammi, kes pärast pildi tegemist lõugama hakkas.

Aega oli meil seal umbes kolm tundi uue lennukini, hängisime veidi ringi, päris keeruline oli orienteeruda selles hiigelsuures hoones. Ilmselgelt poleks ma üksi sellega hakkama saanud, teades minu orienteerumisvõimekust.. Leidsime Burger Kingi ning istusime sinna burksi einestama, kaks einet läks kokku maksma 785 rubla. Proovisime ühtlasi internetti saada, et uurida ühtteist meie tulevase teekonna kohta. Internet oli üliaeglane. Nii lihtsalt ja kiirelt nagu Eestis, ei ole vist kuskil mujal maal internet kättesaadav. Eestimaa on ikka hea paik.. Järgmisele lennule viis meid mitu bussi, kuna rahvast oli palju. See lennuk oli u kolm korda suurem eelmisest. Mõlemad sõitsime esimest korda nii massiivse masinaga. Istekohti oli kolm rida, need olid tohutult pikad mis omakorda jagunesid eraldi kaheks osaks, kus igas ühes olid omad teenindajad. Äriklass ja meie. Teenindajad nägid välja nagu koopiad vene matrjoskadest, vanus kõikus kuni 60 eluaastani, sellised roosapõsksed tugeva meigiga korpulentsed tädikesed, kes lihtsalt tegid oma tööd. Meie osas oli neli teenindajat, kelle tegevus kulges üsna pikaks sööki-jooki vedades, arvestades seda rahvamassi, kes istusid nendel sinistel istmetel. See sõit tundus igavikuline, kuigi meie teada 12h kestis hoopis kuskil 9 tundi või veidi kauem. Iga istuja jaoks oli padi ja fliistekk. Lennuki aken meist vasakul logises kohutavalt, mis häiris meie olemist. Õhku tõustes oli väljas saabunud pime. Moskvale vaade ülevalt oli ilus ja tuledesäras, mis meenutas jõulutuledesära ning tekitas äreva ja igatseva meeleolu teadmises, et tulevased jõulud saabuvad kaugel eemal.. Toppisime koliseva akna vahesse mu niiske salvrätiku ning häiriv heli vaibus.

Moskva-Bangkoki lennul

Mõne tunni pärast pakuti reisijatele karastavaid jooke ja õhtusööki, mis kordus enne maandumist Bangkokis. Mingi aeg hämardusid lennukituled ja enamus inimesi üritas uinuda. Kokku oli see meil võimalik u paartunnikest või veidi rohkem, kuna kogu keha muutus kangeks lõpuks, esmakordselt kogesin mina seda, et kingad ei mahtunud jalga. Kui tuled taas valgenesid, olime jõudmas Taimaale, aknast paistis kaugelt päikesetõusu kuma ja me mõtlesime, et seal taga vist ongi siis Taimaa. Ilmselgelt oli ärevus suur selle tundmatu-võõra paiga ees. Põnev teadmatus mis meid ees ootab.. Tai lennujaam võis olla suuruselt sama nagu Moskvas, kuigi meie väikesed silmad ei osanud ilmselgelt seda täielikult mõõta.

Tai lennujaam

Viisa järjekord polnud väga pikk, kuid see-eest liikus nagu tigu. Ka siin ei kohanud väga palju valgeid inimesi. Orienteerumine edasi oli sama keeruline nagu Moskvas, kuid siin oli õhkkond juba teine, inimesed sõbralikumad, suuri koridore kaunistasid seintel erinevad maalid ja monumendid. Liikumist lihtsustasid tasapinnalised eskalaatorid, mis kohvritega liiklejatel ilmselgelt kulgemise lihtsamaks tegi. Iga eskalaatori lõpus olid kirevad pildid mis tegid häält kohalikus keeles. See võis olla mõni informatsioon või tervitus mis meile kõlas väga naljakalt. Tai lennujaamas ei jäänud meile silma ühtegi kohvikut, kiirsöögikohta ega putkat kust oleks saanud kohvi juua enne teele asumist. Seal oli vaid turistiinfoletid, kust sai osta erinevaid ekskursioone , broneerida hotelle jms. ja mõned ostlemise kohad, mis meile huvi ei pakkunud. Otsustasime kohe, et meie kulgeme ning otsime paiku omal käel. Kuid sealt möödudes tuli ligi esimene mees leti tagant, kes viitas oma pakkumistele. Need hinnad olid ilmselgelt kordi suuremad sellest mis meie eelarve oli arvestanud. Üritasime viisakalt ei öelda ning edasi liikuda. Teenindus oli sõbralik ning mitte pealetükkiv, saime kaasa Bangkoki linnakaardi, mis hiljem osutus suhteliselt pealiskaudseks kuid oli abiks siiski. Leidsime mingi infotahvli, mis viitas linna ühistranspordile. Rong tundus esmalt hea mõte, kuid rongipeatuse leidmine lennujaama hoones oli esmalt veidi keeruline. Otsustasime korraks maha istuda ja proovida interneti ühendust leida, mis osutus võimatuks. Isegi tasulise neti puhul oleks olnud vajalik kohalik telefoni nr vms, mis meie võimuses ei olnud. Võibolla olime ka liialt kannatamatud, et selle asjaga edasi jamada. Tegime esimese põike lennujaama ustest väljapoole, kuna aknast silmasime õues pinke kus inimesed igaüks tegeles oma asjadega. Kes ootas midagi, kes luges lehte jne. Esimene samm õue oli meie jaoks ikka väga põnev kogemus. See hetk sarnanes sisenemisele kasvuhoonesse ja me algselt ei saanud aru, et kas me oleme ikka õues. Lennujaama konditsioneer oli ikka kordades jahedam .Kui avastasime et katust pole pea kohal jõudsime arusaamisele siinsest kliimast. Ilmselgelt oli meil seljas ülemäära palju riideid. Võiks öelda, et riided olid üldse üleliigsed. Seal oli nii soe. Kohe ikka väga väga palav ja nii erinev, võõras ja harjumatu, kuid nii väga lahe oli see hetk. Polnud vaid üks kord kui ma sikutasin Ainarit käevarrest öeldes: "Ainar, me oleme Tais. Me olemegi Bangkokis! Kas tõesti.." Sirvisime oma algelist linnakaarti üritades mõelda, et mis edasi. Varsti läksime tagasi lennujaama sisse, kus oli nüüd nii külm. Leidsime siltide järgi paar korrust allpool rongile jõudmise koha. Seal olid aparaadid seintel , kus sai rongipileteid osta. Üks pilet maksis 40 bahti, see teeb 1€. Masin lasi meile oma väiksesse sahtlisse pileti, mis oli punane plastmassist žetoon, sellega saime läbi väravatest mis viisid rongipeatuseni. Ootasime seal veidi vaid. Silmasime seal teisigi turiste. Rongi sõit oli väga tore kogemus. Vagunid olid väga puhtad, kus koristaja samaaegselt põrandaid üle pühkis. Ka politsei oli vagunis kes korda jälgis. Istusime rongipõrandal maas, kuna kohad olid kõik täis ja olime väga väsinud. Esimene kokkupuude siinse kliimaga ja mööduv reis olid oma töö teinud, kuid emotsioon oli ikkagi väga mõnus ja olime põnevil.

Tai (MRT) Rong

Rongiteekonna valisime ühte kohta, kust oleksime saanud edasi sõita skytrain'iga ( õhus liikuv rong ehk taevarong), millelt oleks olnud ülevaade linnast. Rong sõitis u viis kuni kuus peatust sihtkohani. Aknast oli põnev vaade võõrale linnale. Jõudes sihtkohta, mõtlesime leida mõne kohviku kust saaksime internetile ligipääsu, et teada teekonda kuhu me skytrain'iga suunduksime. Astusime linna. Möödudes ühest kohalikust ärist, kõndis meile lähedal üks triiksärgis viisakas kohalik härra. Ta ilmselt kuulis, et me mainisime sõna skytrain ning ta viitas ülal asuvale platvormile, kust me just alla tulime, kuna sealt samast oleksime saanud edasi liikuda õhurongiga. Väga viisakalt abistas meid, küsides, et kuhu me soovime minna jne. Taid ju nimetatakse "vabade inimeste " maaks ja "naeratuste maaks" Inimesed pidavat olema muretud ja rahulolevad ning hästi suhtuma turistidesse. Selline oli ka meie esmane kogemus. Silmates meie kaarti, hakkas sellel näitama erinevatele paikadele ja kohtadele, kuhu me võiksime minna, kui me olime maininud, et me oleme esimest korda, esimest päeva jne. Ta andis meile asukoha, kust me saaksime informatsiooni kohalike hotellide kohta ja ühtlasi viipas juba lähedal olevale tuk-tuk'i (kolmerattaline mootorratas) juhile, et too meid mainitud paika viiks. See sõit oli üsna põnev ekskursioon läbi linna, samas väga lärmakas, sest see masin teeb kohutavat häält. Saime esimese ülevaate Bangkoki tänavatest. Kokku maksime selle eest 25 bahti, see on 0,63€ Liiklus on siin vastupidine Eestis olevale. Roolid on autodel paremal pool ja koguaeg on tunne, et sõit toimub vastassuunas. Sõit oli üsna pikk ja põnev meie jaoks, juht sõbralik. Jõudsime sihtkohta. See oli üks kohalik turismibüroo, kus võttis vastu meid üks kohalik tädike, kes oli üsna kummalise näoga. Vaidlesime mis me vaidlesime, jäi tema sõna siiski peale ja me broneerisime ühe külalistemaja, kuigi olime ise üsna kahtleval kohal, sest ülevaade oli vaid piltide järgi. Samas ei olnud võimalik võtta vaid ühte ööd. Korraga kolm, see olevat miinimumaeg. Ise mõtlesime küll, et oleks olnud hea vaid üks öö võtta, et näeme koha üle ja siis vaatame edasi. Eesti rahas kuskil 10€ öö nägu. Pakkus ka odavamaid, kuid nendes oleks puudunud konditsioneer ning wc oleks olnud ühine teiste ööbijatega, mis kõlas mitte hästi. Piltide järgi tundus enam-vähem ja kuna me mõlemad oleme üsna leplikud igasugustele tingimustele ning laristada ka väga ei tahtnud, siis mõtlesime, et mis seal ikka hullu olla saab. Ootasime juba seda hetke, et saaks oma suured-rasked kohvrid kuskile maha panna ja vabalt ringi seigelda. Kuna meil ei olnud aimugi kus me täpselt eksisteerime, siis olime nõus võtma sealt lähedalt uue tuk-tuki mehe oma teejuhiks.

Meid sõidutanud Tuk-Tuk

See sõit sai üsna pikaks, kuna tüüp viis meid erinevatesse poodidesse, kus me saime siis 10 min sisse põigata. Nimelt on seal selline süsteem, et kui tuk-tuki mees viib turisti teatud poodi, saab ta selle eest endale lisakütet. Poed olid siis järgmised: Kangapood, mis valmistas kohapeal vaid paari päevaga kliendile elegantse kvaliteetse kostüümi-kleidi, mis omakorda on kümne aastase garantiiga. Hind kusjuures oli väga odav. Need olid tõesti kenad ja elegantsed mis meile kataloogidest näidati ja kangad, mida me seal siluma pidime olid ka kvaliteetsed ja mittekortsuvad aga kokkuvõttes oli see väga naljakas, sest ilmselgelt kui me oleme teel Austraaliasse farmi tööle, ei vaja me Hugo Bossi ülikonda ega siidist õhtukleiti. See pood oli ülielegantne. Pintsakutes ja triiksärkides üles vuhvitud härrased punasel sametvaibal olid teenindajateks. Meie oma higiste nägudega sortsides kõhu-kaelakottidega plätudes, ootasime hetke, et sealt pääseda. Kuid siiski oli teenindus väga meeldiv ja kui seletasime, et me ei vaja hetkel selliseid rõivaid siis nad leppisid viisakalt ja tänasid, et külastasime. Muidugi küsiti, et kust me pärit oleme, kuhu minek jms. Järgmine kuhu meid viidi kohustuslikus korras oli sama elegantne ehete pood kuld-hõbe ning muude vääriskristallidega. Teenindajaks vanemas eas elegantne daam, kes meile igasugu sõrmuseid ja väärisehteid demonstreeris ja pakkus, tema oli veelgi tagasihoidlikum ning leppis üsna ruttu sellega, et briljantidega kõrvarõngad on ilmselgelt liiast meie outfit-ile. Lõpuks tuk -tuki mees siiski säästis meid ja viis meid meie sihtpaika. Jõudsime külalistemajani, kus meie koht järgmiseks kolmeks ööks. Külalistemaja eesruumiks on avatud terrassiga lobibaar, mille nurkades on keerlevad õhuventilaatorid. Laes on näha laike, kust on vesi lekkinud. Pragunenud seinad. Katuseäärtes ripuvad tulukesed-lambikesed mis sädelevad erivärvides, juhtmed on kokku sõlmitud puntrateis ja kohati võib märgata mustaks põlenud otsi, mis on taaskasutusse sõlmitud uute juhtmetega. Mõne laua taga märkab erinevaid turiste õlut rüüpamas. Põrandal asetsevad suured savipotid erinevate taimede-lilledega. Baariletist veidi eemal vana piljardilaud. Veidi eemal teine lett, mis tegeleb ööbijatega ja tubade broneerimisega. Leti vastas paar tugitooli ja diivan, mille kõrval kaks lauaarvutit, mis on ühiskasutatavad möödakäijatele ja külalistele. Ime kombel on siin ka kaal, kus saab pagasit kaaluda, selle eest peab maksma 10 bahti. Kohalikud teenindajad lillades t-särkides toimetavad ringi. Saame toavõtme leti taga istuvalt kohalikult vinnilise näoga noormehelt, kes pole sellisest kohast nagu Eesti midagi kuulnud. Me olevat esimesed eestlased siin, kolme aasta jooksul, mil tema siin töötanud on. Õhus on tunda toidulõhna, mis tuleb igalt poolt tänavalt, see lõhn meenutab natuke Eestis olevaid hiina kiirtoidukohti. Poiss mainib ära, et me saame tasuta suurema toa (superior room), sest Ainar on nii pikk. Sobib. Paremalt viib koridor treppideni, kust pääseme oma tuppa. Imelik lõhn on seal. Trepid on vigased, laes ripub krohvitükke. Üleval on nagu risttee kohutavalt kitsastest koridoridest, kus kõrvuti kõndima ei mahu. Ühe toa uks on avatud, kus koristaja oma tööd teeb. Jõuame oma toa ukseni. Number 124. Uks on avatud, kuna koristaja on sealt just väljunud. Sisse astudes avaneb meile vaade, mida me ei osanud oodata. Ninna hõngub suitsuhaisu, mis on kardinasse ja seintesse ilmselt sisse imbunud eelmistest ööbijatest, kes on tavatsenud toas sigareti tõmmata. See"suur" tuba, mis me saime on väga väike. Peale voodi sinna suurt rohkem ei mahugi. Uksest paremal on vana televiisorilogu, mis võimalik, et ei töötagi. Väike aken suunaga tänavale, mille vaadet piirab katuseäär.. Selle ees lookleb tumepunane kardin Otse ees maas lamab räsitud vana kuubikukujuline külmik, mille peal on tuhatoos ja kaks sinist rätti.

Meie toanurk

Selle kohal ülal seinal asetseb õhukonditsioneer, mis on algselt olnud valge kuid ajaga värvunud pruunkollaseks. Paremale viib uks WC-sse. Ukselinki ei ole, üks metallist jubin vaid, millega vajadusel ust koomale tõmmata. Ruum pole WC-potist eriti suurem, selle vastas seinakohal paikneb dušš, mille ülal boilerilaadne asjandus. Põrandal nurgas on äravooluauk. Uksepiidad on veest räsitud, pehkinud äärtega. Panime oma kohvrid maha ja istusime voodile ning mõtlesime korraks selle elu üle järele (: Veidi õudusttekitav tunne oli korraks. No mis seal ikka. Ühe öö kannatab ära. Maiustasime lohutuseks natuke koduste kaasa pandud komme. Vahetasime riided õhemate vastu ning läksime alla. Baarist sai osta 90 bahti eest tabalukk, mille sai panna oma ukse ette turvalisuse mõttes. All letis olid ka seifi laadsed kapikesed, kuhu meie läpakad kindlasti sisse ei oleks mahtunud.

Läksime linnapeale. Kuna viimasest tuk-tuki sõidust saime kogemuse, et need kipuvad mööda mittevajalike poode meid viima, siis me otsustasime nendest eemale hoida ja lihtsalt jalutada. Seda paika siin nimetavad kohalikud vanalinnaks. Hästi kitsad tänavad, meeletult palju sigimist sagimist, tohutu inimmeri ja selle kõige keskel liiguvad autod, mootorrattad ja muud sõidukid just täpselt nii kiirelt kui ise soovivad. Tohutu liikluse tõttu on õhk siin üsna saastatud, kohtab inimesi, kellel on hingamisteede ees valged maskid. Kärudel liikuv turg, tohutult sööki tänaval müügil, kõiksugu kummalised road ja näksid, lisaks erinevatele puuviljadele, millest suur osa on meile täiesti tundmatud.

Liikuv puuviljapood

Kohtab kerjuseid kes magavad tänavanurkadel ,ka hulkuvaid koeri-kasse, kelle kodudeks on siinsed tänavasöögikohtade esised. Nad on kõhna moega ja hoolitsemata, aga sõbralikud valvurid.

Bangkoki tänavakutsud

 Kogu tegevus on siin meeletu ja kirev. Esmalt oli see kõik üsna šokeeriv, ikkagi heas mõttes , sest selline ju ongi seiklus. Kirev kogemuste tulv tundmatuses ja see ongi ehe, sest see on tõelisus. Siit eemal on tänavad veidi suuremad. Kohtab kõrgeid hooneid ja erinevaid monumente, mis püstitatud siin olulistele tegelastele. Teepeale jäi üks tempel, kuhu me saime tasuta sisse põigata.Väljudes pöördus meie poole üks mees , kes tegutses selle sama templi hoovis, küsis, et kuhu me lähme, kust pärit jne. Ta andis meile head nõu, et on antud päeval teatud tuk-tukid, mis on riigi poolt ja teised on piraadid, viimased on need kes ennast peale suruvad ja eemalt sind sõitma hõikavad ja on ka hindades kallimad, kuid need esimesed võtavad vaid 20 bahti kogu sõidu eest. Üldse andis mees meile sõbralikku nõu ja juhatas teed. Liikusime edasi ja ühe suure viadukti alla taas üks kohalik kõnetas meid. Ruudulises triiksärgis ja lumivalgetes tossudes kohalik, kellel bacardy breezer näpus. Positiivne tähelepanek on see, et suur osa siinsetest elanikest , kes teevad tööd ja pole kerjused ega kodutud, neil on küünealused väga puhtad ja riided triigitud-korralikud, ei haise, juuksed sätitud, hambad korralikud. Kui võrrelda Egiptuse kaupmeestega, kes on täiesti vastandid. Härra vestles meiega pikalt ja andis taas igasugust nõu. Samas kuuldes, et me oleme Eestist, mida ta tõenäoliselt ei teadnud, vastas ta: „oo, very good football, yes?“ . Veidike ajas naerma ja jäi üle ainult nõustuda. Ta rebis oma käes olevast ajalehe nurgast riba ning kirjutas sinna peale mingid tingmärgid ja punktid. Ta pidas kinni ühe tuk-tuki mehe, kellel palus meid sõidutada märgitud teedpidi ning me ulatasime juhile paberitüki märkmetega. Kuna vihma oli juba sadanud mõnda aega ning see aina tugevnes, otsustasime asjaga kaasa minna. Nimelt on praegu, septembris Tais mussooniaeg, st et sajab keskmiselt 24 päeva 30nest. Sadu kestab küll kokku kuni 2h vaid, kuid on väga tugev. Mees sõidutas meid ainult paari kohta, mis paberil märgitud, kuna vihmahoog oli niivõrd tugev ja tänavatele tunginud vesi hakkas segama tuk-tukki liikumist. Sellegi poolest nägime ära 45m kõrguse buda kuju, ühe buda munkade tseremoonia ning loomulikult ei jäänud välja kangapood.

45m kõrgune buda kuju

Jumal tänatud, et see oli üks teine kangapood. Kuid selles olime me juba konkreetsemad ja meie külastus kestis tunduvalt vähem aega. Saabunud oli juba pime aeg ja sadu muutus aina võimsamaks. Saime tuk-tuki mehelt laenuks küll vihmavarjud, kui põikasime erinevatesse kohtadesse, kuid lõppkokkuvõttes seda vett lausa kallas taevast alla. Katus, mis tuk-tuki peal on, ei aidanud enam, kuna ääred on avatud ning vihma sadas sisse igalt poolt, me olime läbimärjad ja esimest korda tundus , et õues on jahe, kuna tuul mis kiire sõiduga vastu puhus, muutis märjad riided külmaks. Juht ei kasutanud kordagi kojameest ja me ei olnud kindel kas ta ikka leiab tee meie hotellini, mida me üritasime talle tema kaardil seletada, kuna oma kaart oli jäänud hotelli. Lõpuks jõudsime kohale. Tegelikult oli siinse aja järgi kell kuskil seitse saamas alles, aga meie seiklus on nii kirev, et tundus nagu oleks möödas juba palju aega. Kogu see eluolu on siin nii pöörane, et kui sa suunad silmad vaid ühte kohta, siis sa tegelikult silmad juba väga palju ja kui sa vaatad kahele poole, siis tundub, et oled näinud juba liiga palju. Jõudsime tuppa. Otsustasime esmalt käia duši all. Astusin meie luksvannituppa, kust kohe ka sama teedpidi kisaga tagasi tulin, sest mulle otsustas seltsi pakkuda VÄGA suurt kasvu musta värvi putukmees. Ma eeldan, et see oli prussakas või tarakan aga kindel pole, kuna ma pole varem säärast suurt tegelast kohanud ja loomulikult ei jäänud ma temaga sinna tõtt vaatama. See oli niiiii õudne. Aga vist oli hea, et see juhtus, sest on hea kui kõik halvemad asjad juhtuvad enne ära, siis saab öelda, et enam hullemaks minna ei saa. Aints vaatas üle selle ruumi, kui tegelane oli ilmselt pugenud uksepiida ääres olavasse auku, sest ka tema ehmatas ma arvan. Palusin Ainstil voodialuse ja kõik nurgad üle vaadata. Ta lubas, et tapab ära kui näeb. Toppisime kõik võimalikud augud paberit täis, sest muud meil sinna toppida polnud ning läksime kahekesi duši alla, sest üksi ma sinna siseneda enam ei julgenud. Võib arvata kui palju ruumi meil seal kahekesi oli. Sellest jahmatusest saime ka üle ja oli hea tunne, et pestud-kasitud. Väsimus oli nii suur, sest maganud olime nii palju, kui lennukis see võimalik oli. Vedelesime lihtsalt oma luksvoodil. Toaga kaasnes ka netiparool, surfasime seal veidi ja Ainar vaatas lõpuni oma sarja, mis lennukis pooleli jäi ja mina alustasin blogi kirjutamisega. Uni oli küll suur, kuid me siiski otsustasime veel õue minna. Jalutasime siinsamas meie tänaval. Pimedas on siin kõik teistmoodi. Meenutab veidi Tallinna jõuluturgu, kuid siiski teistmoodi. Igal pool tuled säravad, lambikesed ja laternad, elu käib. Võiks öelda, et pimedas on siin isegi päris hubane ja mõnus.

WV T2 Buss-baar

Avastasime ka seda, et tegelikult on siin iga nurga peal hotellid ja külaliste majad, mida valges üldse tähele ei pannud. Pimedas on kõik putkad ja majad oma erinevate tulukeste ja laternatega hästi eristatavad. Tegime väikse tiiru ja läksime tagasi oma tuppa. Lobibaaris oli melu suuremaks muutunud . Joodi õlut ja lobiseti. Meie aga läksime üles tuppa ning püüdsime magama jääda. Öösel ärkasin sooviga minna wc-sse ja äratasin Ainari üles. Kuigi me jätsime ööseks seal tule põlema, teades et putuk tegelased valges väga ei liigu, ei julgenud ma ikkagi üksi tegutseda. Loomulikult pärast esimest kogemust sisenesin edaspidi sinna ruumi alati suure kolinaga, juhuks kui seal keegi sees mind ootab. Voodisse tagasi minnes tuli koduigatsus. Siis ma igatsesin oma patja ja tekki ja ema ja isa. Aga pugesin Ainarile kaissu ja hakkas parem . Lisaks kõigele hakkas konditsioneer lekkima. Varahommikul oli kuulda, hiliseid lobis istujaid , kes olid otsustanud oma tubadesse minna, olid teised üsna lärmakad. kuid peagi hakkas päike tõusma juba ja tundus , et uus päev tuleb parem :)