Mõnda aega enne pühi toimus palju muudatusi tööjuures. Kuna
pühadeajal on turul nõudlus suurem, siis ka viljakorjamise koha pealt toimusid
teistsugused nõudmised. Nüüdseks oli vaja korjata palju rohkem. Juurde tuli
palju uusi töötajaid ja kuumade ilmade tõttu hakkasime tööle käima kella kuueks
hommikul, mis eeldas ka seda, et tööpäeva lõpp oli varasem. Kõige alguses oli
meil vaid üks grupp, mis ühiselt töötas. Nüüdseks on kujunenud kolm gruppi.
Kaks maas korjajate gruppi ja üks cherrypicker’ite grupp. Meie grupi ülemuseks
sai Ainar ja juba pikemat aega on olnud nüüd tema meie nö supervisor, mis on
loomulikult ülitore. Meie grupis olid pikka aega vaid Eestlased ja teises
grupis Itaallased, seega kuulasime aegajalt hommikuti traktorist läbi telefoni
Sky + hommikuprogrammi ülekandeid, kui Ainaril oli võimalik netist neid tõmmata.
Nendel hommikutel läks aeg kiirelt ja töötamine oli täitsa mõnus. Ilmad
muutusid aina kuumemaks ja oli päevi, mil saime varem vabaks, siis kui
temperatuur tõusis 40 kraadini. Põhjamaa lapsed, nagu me oleme, igatseme
aegajalt lumesõja ja kelgusõidu järele, et karge tuul me põski jahutaks, siis
kui kuumus püüab meid maha murda, kuid me oleme siiski head võitlejad, nagu
Eestimaalasele kombeks. Nagu vintsked sõdurid, kes saavad igas olukorras
hakkama. Tõsised tööinimesed ikka, kes ärkavad hommikul pool viis ja uinuvad
õhtul kell kaheksa J
22 detsember oli meil viimane tööpäev enne pühi. Sama päeva õhtul oli meil
kõigil töötajatel kutse meie ülemuse poole jõule tähistama, mis oli suur
üllatus meie kõigi jaoks ja väga tore muidugi. Pidu ehk siis jõuluistumine
toimus Stewarti kodu terrassil. Ta elab seal koos oma naise Augustine’iga, kes
oli samuti kodus sel ajal ja meile seltsi pakkumas. Loomulikult ei puudunud ka
Sisko, kes teadagi on nende koer. See suur valge maja keset avokaado põldu,
selle kauni looduse keskel, ei olnud meile tegelikult päris võõras, oleme ju
sealsamas lähedal põllul juba korduvalt tööd teinud, samal ajal kui ta ise on
terrassil mõnusalt aega sisustanud ja meil salaja silma peal hoidnud.
Tegelikult Stewarti venna, Mitch’iga , kohtusime esimest korda just selle maja
trepil kõige esimesel päeval, kui me farmi sisenesime. Mina , Ainar ja Elo
jõudsime kohale veidi hiljem kui teised, külakostiks oli kaasas minu küpsetatud
hapukoorekook. Teised olid juba kogunenud, kes laua ümber veini/õlut mekkimas, kes juba oma esimest pizzat ahjust ootamas.
Nimelt oli selle peo põhi teema pizza valmistamine. Kohe terrassi kõrval ,
säravselgel ja siledal rohelisel murul asetseb päris pizza ahi, milles me kõik
võisime ise valmistada meelepärase pizza. Ahju kõrval oli piklik laud täis
kausikesi, mis täidetud erinevate komponentidega, mida pizzale panna. Alates
erinevast juustu valikust, lõpetades seente, erinevate aiasaaduste ja muu hea kraamiga, mida kõike oli nii suur
valik. Lisaks pakkideviisi teraviljast pizza põhjasi. Loomulikult ei puudunud
valikust ka avokaado. Need kõik pizzad , mis valmistatud sai, viisid keeled
alla kõikidel. Lisaks minu küpsetatud koogile oli laual juba ka Briti
küpsetatud kook. Ka need lõigati lahti nii, et kõik said tükikese maitsta.
Söödi ja kiideti. Augustine tutvustas meile ka natuke nende traditsiooni
jõuludest, mis neil oli lapsena kombeks. Saime kõik enda kätte papist
torukesed, mille otstes olid väiksed nagad. Istusime ringis nii, et käed
ristusid ja olid kõik ühenduses omavahel nende papist torukestega. Siis kõik
korraga pidid tõmbama nii kõvasti, et kõik torud avaneksid. Nende seest lendas
välja üllatus. Igaüks sai ühe sisu endale. Seal oli paberist kroon, mida pidi
peo ajal peas kandma, väike mänguasi ja tarkusetera väiksel paberil. Meie
Ainariga saime endale mõlemad väiksed punased konnad, aga mõistatusi ei mäleta
enam, mida on lihtne öelda, sest tegelikult võis olla hoopis nii, et me ei
saanud aru , mis need tähendasid.. Ja need konnad ilmselt said suudelda kunagi
ja siis neist ilmusid mina ja Aints ehk siis printsess ja prints isiklikult ,
mõistagi väga usutav lugu. Mis neist suudlejatest sai, kes seda teab.. See õhtu
oli tõesti tore ja lõbus. Jõulud on ju selline ühinemise ja koosolemise aeg
heade inimestega, kelleks on tavaliselt perekond. Oli tore veeta seda aega heas
seltsis, mis pani veidi unustama igatsuse selliste jõulude järele, kui vanaisa
küpsetab ahjus liha ja õde praeb kapsast, kui ema avab eile keedetud pohlamoosi
purki ja väiksemad tegelased nosivad juba laua ääres piparkoogiglasuuri ja
ootavad pikkisilmi jõulumeest, samal ajal, kui isa roogib aias lund ja puistab
jääle soola, et kõikidele pereliikmetele, kes pole veel saabunud, oleks tee
koju lihtne.. Niisiis, see õhtu oli üleni tore ja vahva, lisaks saime Stu’lt
näpunäiteid meie jõulutripi kohta, mis meil kahekesi kavas oli juba ammu. 23
detsember me lihtsalt puhkasime pikast töönädalast. Me lubasime selle päeva
endale logelemiseks, mida me juba ammu polnud teha saanud. Pikad töönädalad oli
ära väsitanud ja saime valmistuda jõulutripiks. Esmalt oli meil plaan ära sõita
juba 23ndal, kui viimasel hetkel tegi Stu Ainarile pakkumise teha tööd 24ndal
detsembril, mis siin maal ei ole püha, vastupidiselt Eestile. Kaalusime seda
veidike, kuid Aints ise oli nõus, kuna tööpäev oli lühem, kui tavaliselt ja ei
sisaldanud peale traktorisõidu midagi muud, samal ajal sain mina teha
ettevalmistusi meie minekuks ja olla ootel, et startida kohe kui Ainar töölt
naaseb. Võtsime ette reisi kaheks ööks rannikuäärde ja paikadesse, mida me
polnud veel külastanud. Me asusime teele Margaret Riveri poole, täpsemalt
Augustale. Üsna tee alguses ühel põllul kohtasime kahte laamat, esmalt ei
taibanudki kohe, mis loomad need sellised on. Kogu see rannikuäär on väga
koralliline ja vaated ookeanile imelised nagu alati. Esimese öö veetsime
Hamelin Bay’s. Väike armas paigake otse rannaääres. Tegelikult on seal
spetsiaalne kämpimisala, kuhu pühadeajaks paljud pered kokku tulevad, aga meie
tegime pattu ja ööbisime ikkagi rannal. Pimeduse saabudes jäi rannapiir üsna
vaikseks ja saime oma piknikuteki laiali laotada. Grillisime salamisi
liivaaugus enda valmistatud kanasašlõkki, jõime rummi ja kuulasime lainte
laulu. Kuu taevas põles nagu lamp ja valgustas meid meie õhtusöögil hubaselt ja
tähed moodustasid kujundeid oma pisikeste valgustäppidega. Öösel võtsime arvuti
kaenlasse ja ronisime treppiastmeid pidi, mis viisid vaateplatvormile, et teha
videokõne Ainari vanematega. Täpselt enne tripileminekut jõudis meieni nende
poolt saadetud jõulupakk, mis oli parimaks kingituseks siin kaugel maal. Me
avasime paki just nende silme ees, mis oli nii põnev ja ootusärev. Seal sees
oli kümneid pakke Kalevi komme, šokolaadi
ja piparkooke, justkui jõuluvana oleks käinud, selline lapselik rõõm
valdas meid. Kahjuks videokõnes ookeani
näidata ei saanud kuna ööpimedus ei lubanud seda, võib-olla veidike
laintekohinat. Niimoodi trippides kaua magada ei saa, ärgata tuleb koos päikesetõusuga
sest soojad kiired ei luba rohkem und, siis saab end turgutada ookeani soolases
jahedas vees, et uuele päevale jälle reipalt vastu astuda ja ootusärevalt, mis
teekond toob. Tegime rannal pikniku ja nautisime oma hommikusööki, mis tuul
aegajalt liivateradega üle maitsestas, aga sellega oleme juba harjunud. Kohvi
kahjuks oli puudu sellest täiuslikust hommikust. Me sõitsime edasi Augustale
lootuses leida mõni avatud pood, mis küll tundus mitteusutav, arvestades
pühadeaega. Ühest bensiinijaamast saime isekuumenevad kohvipurgid, milles
maitse oli väga imelik aga meenutas ikkagi veidike kohvi. Jõgi, mis lookleb
läbi augusta, korraldab kruiise, mille käigus on võimalik kohata jõedelfiine
aga kahjuks pühadeajal olid kõik paadid puhkeasendis ja sellest kogemusest
jäime me ilma. Margaret Riverisse jõudes, leidsime imekombel ainsa avatud
söögikoha, milleks osutus kiirtoidukohvik, hankisime endale sealt miskit hamba
alla ja edasi mööda rannikuid, avastasime imelisi rannaribasid klaasselge
sinise veega ja taevas oli kogu see aeg meie poolt. Teiseks õhtuks jõudsime
Brewelly Beach’i. Ranna ääres pakub istet ja seltsi inimestele Valge Elevandi
kohvik, mis oli selleks ajaks juba suletud kui meie sinna jõudsime. Kuu oli üle
võtmas päikese kohta ja valvas meid nüüd omal moel. Ka see öö ei möödunud ilma
piknikuta rannal. Peale meie oli seal veel inimesi, kes vastupidiselt, olid
väga lärmakad ja tormakad, kuid nemad askeldasid suletud kohviku terrassil.
Rannaäärne parkla, kuhu me plaanisime oma liikuva voodi ööseks parkida, jäi
meile rahvarohkuse tõttu liialt ebaprivaatseks ja me sõitsime üles kaljunukile,
selle all asetseski kohvik. Hommikul äratas meid torm, mis kiigutas autot nagu
vankrit. Tohutut tuul, mis tormas kõrgel lagedal kaljunukil ei hirmutanud meid.
See oli ilus ja metsik omal viisil. Püsisime autos kuni tormi vaibumiseni. Siis
kui oma ameti võttis üle päikene. Kell oli umbes kuus hommikul. Und enam ei
tulnud, sest päike üritas auto saunaks muuta. Kas keegi pakuks kohvi? Ilmselt
mitte, kuna on pühad ja kõik puhkavad. Pärast selliseid mõtteid hakkas liikuma
rahvast. Samalt kaljunukilt viis jalgtee alla kohvikuni ja me nägime nii
mõndagi inimest sinna poole suundumas.
See võis tähendada vaid ühte: kohvik on avatud. Mõned sportlikud kohalikud
sörkisid hommikujooksul mööda kõrval looklevat loodusrada, paar vanemat prouat
jalutasid oma kutsusid. Kõik inimesed, kes meist möödusid, siis kui me oma
hommikuvoodit kokku pakkisime, teretasid meid sõbralikult naerulsui ja nende
ilme taga peitus sõnum: tuleb ilus päev!
Sõitsime alla kohviku juurde tagasi. Terrass oli avatud ja varasemad
juba hoidsid sõrmede vahel pooltühja kohvitassi. See oli tõesti ilus päeva
algus. Kõik lauad ja toolid täitusid kiiresti inimestega, leti ääres järjekord.
Valged toolid ja lauad terrassil lubasid vaate otse ookeanile . Just nagu
filmis. Oli boxing day, püha. Hinnad kohvikus seetõttu olid 15% kallimad
tavapärasest. Mm, värske kohvi lõhn. Suundusime rannale ja laotasime lahti oma
piknikuteki ja nautisime sooja hommikut, ennekõike värskendades end ookeani
soolases vees. Jõulukingituseks ostsime endale piletid kolme maa-alusesse
koopasse, mis peidavad end Margaret Riveri all. 50$ nägu. Jewel Cave, Mammouth
Cave ja Lake Cave. See on kolmikpilet kolme populaarsemasse koopasse, mille
läbimine kokku võtab aega umbes kolm tundi. Uskumatu, milline looduse kätetöö.
Kuidas vesi on kristalliseerunud langedes tuhandeteks purikateks, piiskadeks ja
kujunditeks, moodustades enamjaolt pikki peeni ogasid koopa lagedesse. Mis
kasvab ja kujundab võttes aega tuhandeid aastaid ja lõpuks sünnitab sellise ime.
See on see salajane kivide elu ja liikumine, mida me kunagi ei suuda märgata,
aga me suudame alati imestada ja imetleda. Kõige esimesena külastasime Mammuti
koobast. Laudsild mis läbib koobast ,näitab sulle teed hämaras hiigelaugus.
Kaasa antakse kõrvaklapid ja väike player, millel pead ise teatud kohtadeni
jõudes sagedusi muutma, et kuulata ajalugu ja ilmaimet, mida jutustab üks härra
mahedal häälel, taustaks kohisev heli, mida tekitavad koopaseinad ja urud oma
akustikaga, mida saadab veetilkade kukkumise hääl, kajades mitmekordseks
heledaks heliks. Sa kõnnid ja imestad ja veidi pelgad seda pimedat hiiglaslikku
külma sügavat paika, kuulates lugu loomadest, kes on jäänud koopalõksu, nähes
nende tuhandete aastate vanuseid luid ja siis suunad pilgu taas seintele, mida
on maalinud igivanad veekristallid ja sa mõtled endamisi: nüüd ma olen seda
näinud, nüüd ma olen siin käinud. Kas tõesti? Jah, see kõik on päriselt. Pärlikoobas
oli neist kolmest kõige suurem ja maalilisem. Tema seinad meenutasid valgeid
pärleid, mis olid kujundanud sinna nii inglitiibu, kui ka magava kaamli, mida
mõned võisid kujutada ka teoks. Üks seinaosa oli kasvanud justkui karri metsaks
ja korallisein, millele anti jumet eri valgusefektiga, mis kujutas veelainetust
ja muutis korallikujutised värviliseks ja sa võisid ette kujutada, et sa
sukeldud ookeanipõhjas. Kiid suunas valguse ükshetk kõrgele laeseinale, millel
olid veekristallid voolinud naisekujutise ja see osa on tuntud kui „põgenev
pruut“. See oli maailm, mida ei osanud kunagi ette kujutada. Me igapäev kõnnime
ja sõidame mööda teid ja me ei oska arvatagi, et kusagil seal all on peidus
miskit imelist. Ikka arvatakse, et kõik imeline on üleval, mitte all, aga see
pole tõsi. Igal pool on imeline, kui sa selle vaid üles leiad. Viimane koobas
peitis endas midagi veel imelisemat. Samamoodi puittee viis mitukümmend meetrit
sügavale, koopaseinad kasvatanud enda külge kauneid kujutisi ja sa ikka ja
jälle imestad ja imestad, kuni me jõudsime alla päris pimedasse ja kiid läitis
õrna valguse, ning meie ees laius järv. Maa-alune järv. See oli nii kaunis.
Vesi peegeldas seal hämaras kogu koobast ja veekristallid olid moodustanud
laest alla väikesed saarekesed järvele, kuid need olid õhus, vaevuvaevu
puudutamas järve vee pinda. Tahaks midagi öelda, aga ei oska, sest pole sõnu
kirjeldamaks seda . Oeh. Ja sa soovid hetkeks jäädagi sinna pimedasse ilusasse saladusse.
Järves elavat ka üks elanik. Konn. Ainuke, keda nähtud seal ja vblla paar
nahkhiirt, kes vaid läbi astuvad. Kiid tegi valgusega imesid seal ja kõik
kaunis muutus veel kaunimaks ja salapärasemaks ja mõttes mõikusid illusioonid
sellest, kuidas on kõik nende seinade sees, nende taga ja nende tumedate hiigelurgude
sügavustes, kuhu silm ei ulatu.. Nüüd maapeal tagasi olles mõtled alati kõndides ükskõik millisel
pinnal, et seal all kuskil on midagi peidus või kedagi peidus ja vblla ta
kuuleb mu astumise häält ja teab mu teekonda.. Need olid imelised jõulud!
