Ühe nädala lugu. Autoost

Vilju on palju ja me oleme kiired noppijad. Ostjaid ei ole. Meie tööpäevi on lühendatud see nädal. Nad ei taha, et me korjaksime nõnda palju.  Me oleme vabanenud nüüd kella kolmest, mis on ühtlasi olnud nii hea kui halb. Halb, sest töötunde vähem ja teenistus väiksem, samas ilmad on aina kuumemad ja tammis ujumine nii hea pärast varakult lõppevat tööpäev. Nüüd oleme pidanud kasutama korjamisel ka redeleid, mis on parajalt tüütu tegevus. Elo auto andis otsad ja me oleme tööle liikunud nüüd katkise hundayga. Neljapäeval käisime Heidiga jooksmas. Me jooksime 6 km mööda põldudest ja lehmadest karjamaal. Heidil olid viimased päevad siin. Jooksmine on nagu jooksmine suunas kuhu sa tahad jõuda ja iga kord kui sa lõpetad, oled lähemal sellele..

Nädalavahetusel võtsime ette teekonna Perthi, et endale lõpuks päris oma auto soetada. Abikäe osutasid meile Kaspar ja Karmo, kellega koos me selle teekonna ette võtsime. Meil olid soetatud juba mõned kontaktid, kuhu autot vaatama minna, aga kõik need kohtumised ei lõppenud plaanitult. Esimene auto, mis me vaatamas käisime oli paras logudik ja roosteuss, teine auto oli imeilus läikivmust ja korralik, aga rego puudus ja kapott lekkis. Paari kontaktiga ei saanud me üldse ühendust ja meie päev lõppes sellega, et õhtupimedus oli juba saabunud ja mitusada kilomeetrit tagasiteed ei tundunud enam ahvatlev. Me jäime ööseks Perthi, lootuses varahommikul autootsinguid jätkata. Võtsime toa Globe’is, kuhu me kõik kohad saime. See vana nõme mälestus nendest hostelitest oli jälle kohal, aga meil polnud valikut ja muidugi ei plaaninud me seal toas rohkem aega veeta kui vaid magades. Läksime linnapeale ööellu jalutama. Linn säras jõulutuledes ja väljakul seisis valvel ehitult hiigelsuur kuusk. Kõrgel õhus lendlesid inglikujutised ja rippusid kellukesed ning suure kiriku tornis helendas hiiglaslik kell aga südames ei olnud jõulutunnet. Polnud lumesadu ega näpistavat talveilma. Vaateaknad ja riiulid olid täis jõuluasju ja ehteid. Meil jalas rihmikud ja seljas suveriided. Nappides kleitides neiud tõttasid kontsadel klubidesse ja baaridesse. Uhiuues hoones linna keskel olid rahvahordid tohutus järjekorras ootel Nickelbacki kontserdile sissepääsu. Meie lihtsalt hulkusime ja uudistasime linnamelu. Einestasime ühes hiina restoranis. Hostelisse tagasi jõudes ootas autoaknal meid rõõmsalt parkimistrahv. Öö möödus vaevaliselt, kuna Perthi kliima on kordades kuumem, siis õhku polnud selles väikses toas mitmekesi. Kuna me polnud plaaninud ööseks jääda, ei olnud kellegil mingeid asju kaasas, ei hambaharju ega vahetusriideid, üsna ebamugav, aga me ärkasime varakult, tõime Ainariga endale tänavanurgalt kohvi ja ostsime aega hosteli internetis, et autoasju uurida. Lõpuks jäi meil alles vaid üks variant, mis asus hoopis tagasiteel koju ja me võtsime selle riski, teadmata, mis see auto tegelikult endast kujutas. Me sõitsime Mandurasse. Ühe maja hoovis ootas meid meie auto. 93 aasta Mitsubishi Pajero. Selle auto alghind oli 4500$, meile läks see maksma 3000$ . Igal asjal on oma head ja vead. Me saime soodsa auto, aga sellega kaasnesid oma agad. Nimelt see auto ei kuulunud Western Australia piirkonnale ja saime teada, et ümberregistreerimine läheb meil maksma kuskil 800$ pluss peame läbima ka ülevaatuse, mis tundus üsna ebatõenäoline sellise soodsa auto puhul. Ilmselt seetõttu mees oligi hinda niipalju alla lasknud ja üks põhjusi, miks keegi polnud tahtnud seda osta ka hea hinnaga, kuna sellega kaasnesid uued kohustused. Omanik oli käinud ülevaatusel kõigest 4 kuud tagasi ja auto oli siiski heas korras ja me läbisime ülevaatuse ning ümberregistreerimine läks meile maksma hoopis 400$. Nüüd on meil päris oma jeep, WA numbritega. Tol ostupäeval ütles mees, et kui me kunagi lahkume aussist, siis me võime talle helistada ja ta vblla ostab tagasi selle auto. Kõlas küll ebausutavalt, aga hiljem leidsime auto pagasist arved, mis olid tõestuseks , mis asjad kõik on ära vahetatud sellel autol ja korda tehtud. Võib-olla tal oli sel hetkel väga raha vaja ja auto maha müüa kiiresti, samas tundus, et tal oli kahju seda teha. Praeguseks oleme me soetanud endale ka 6 ja 7 istme taha, nüüd saab tagaistmetest kokku panna ka voodi, mis pikal tripil väga praktiline ja soodne asi. Ka katuseraam on olemas, kuhu Ainar saab kunagi oma surfilaua paigutada  või siis saame me sinna magama heita otse tähtede all. Sellest päevast, kui me saime endale rattad alla, saime me vabaks ja sõltumatuks ja meie uued seiklused olid juba ootejärjekorras..

Bridgetown Blues

Bridgetown on väike linnake meie kandis. Me arvame, et see nimi on sildade pärast selles linnas. Neid on mitmeid, aga me ei tea tegelikult. Bidgetown Blues’i võib võrrelda Eestis mõne folgi üritusega. Ainult muusika stiil on blues. Me sõitsime sinna neljakesi. Mina, Ainar, Elo ja Tõnu. See oli hea vaheldus metsaelule. Me saime teada sellest üritusest meie ülemuse käest ühel tööpäeval, kui ta küsis, et kas me oleme minemas. Tundus huvitav. Muusika. Pemberton ja Manjimup on alati nii tühjad ja nii väiksed paistnud. Bridgetown oli rahvast tulvil sel päeval. See oli põnev. Tänavad olid suletud kauplejate ja pillimeeste pärast. Asendunud olid müügiletid ja lavad. Siinses kultuuris on see muidugi erinev ja teistmoodi ,kuid tore ikkagi, et tullakse kokku nõnda. Oli laulu ja tantsu. Müügilette sadu. Melu ja vestlusi. Kirevates riietes inimesi. Hipid tantsisid trummide saatel ja kitarrihelid olid kõrvale head. Me külastasime igat kauplejat. Üks kaupmees müüs worry doll’e. See on lugu sellest, kuidas kunagi Maya rahval Guatemalas olid mured. Nad rääkisid oma muredest murenukkudele ja asetasid nad ööseks padja alla. Hommikuks olid murenukud kõik mured ära viinud. Meil on nüüd oma travel worry doll, kellele me saame kõik oma reisimured kurta, kui vajadus peaks tekkima. Kui me poleks rändajad, oleks ostnud nii palju, aga pole reisikotti nõnda suurt, et ruumi jaguks kõigele meeldivale. Igale sõbrale ja pereliikmele oleks leidnud sobivat. Peaasi, et see mõte jääb tallele kuskile. Südames sa alati tead ja vaatad ja tahad aga sa ei saa. Kuigi need asjad jäävad ostmata aga jääb teadmine, et seal kuskil kaugel on keegi.. Seal on palju inimesi, kellele sa teaksid täpselt mida osta. See teadmine ei lase unustada neid inimesi kodumaal. See on äratav märge, et on üks koht, kus meid oodatakse. See on kodu ja see on sõbrad ja mõttes me oleme neile ostnud juba nii palju asju, et neil ei oleks neid isegi paigutada kuskile. See ilus mõte on kusagil tuules ja pungades alati ja kõik need inimesed on meie südamefestivalil ikka tantsimas..

Elu keset metsa

Meenub elu Tallinnas seal kivilinnas. Vahel oli tööst pinge nii suur ja soov minna eemale kuskile. Eemale linnakärast ja melust. Rahu ja roheluse sisse. Vaikusesse. Tasa… Siin me oleme. Keset puid ja põõsaid. Keset sammalt ja lilli.. Meil ei ole siin telefoni ega interneti levi. Nagu lapsena. Kui tahtsid sõpra õue kutsuda, läksid ukse taha. Koputasid. Kui keegi läheb linna poodi ja meenub hiljem, et miskit oli veel vaja sealt, siis oled ilma. Sa ei saa helistada, et unustasin mainida, et pesupulbrit oli ka vaja. See on imelik tänapäeval. Harjumatu. Tahad googeldada, ei saa. Kuidas siis saab kui ei saa? Mis mõttes netti ei saa? Ei saa helistada? Keegi ei helista. Miks telefon ei helise? Saab küll. Vanasti ju sai. Miks siis nüüd ei saa? Ikka saab. Lihtsalt imelik on. Eriti alguses. Harjumatu..

Ükskord me läksime Ainariga levi otsima. Meie majast paremale viib metsa sisse kruusatee ülesmäge. Tööjuures kõrgemates kohtades oleme saanud kätte telefonilevi ja nii me otsustasime, et kõnnime siit mööda kruusateed mäeotsa. Sest kui juba telefonilevi kätte saab, siis peab ka interneti ühenduse kätte saama. Me võtsime kaasa oma arvutid ja kaks köögitooli, eeldades, et kui neti kätte saame, siis istume  ja võtame aja maha. Kõndisime oma asjadega mäe otsa. Just pärast esimest metsamaja ja ligidale hiigeltüvega puudele, saime me kätte levi. Nikerdamist jagus, kuna iga tuuleiil muutis levitugevust ja suunda. Aegajalt oli vaja ikka asendit ja asukohta muuta. Päris naljakas, kui seda ette kujutada, kuidas kaks tegelast keset metsa kruusateel istuvad köögitoolidel läpakad süles, nagu mõni metsakohvik. Nõnda pusides aeg möödub kiirelt ja enne kui arugi saime, oli hele taevas täitunud tähtedega tumedal taustal. Hakkasime oma Wattle poole tagasi liikuma, aga enam polnud üldse nii lõbus, sest võõral maal keset pimedat metsa kõndida, arvestades kõiki neid metsategelasi, kes siin ringi liiguvad ning toole oli ka veel vaja kaasas tassida.. Silm hakkab pimedas väga kiirelt fantaseerima. Ma nägin mingit tumedat kogu meie poole liikumas. Ainaril arvuti valgus helendas. Siis ma karjusin, et ta tuleb valguse peale. Me peaaegu jooksime, siis ma avastasin, et vist ikka pole kedagi. Järgmisel hetkel ehmatas Ainar iseenda varju peale, mille kuuvalgus oli suutnud tekitada. Me kõndisime mööda kruusateed kottpimedas metsas. Kuu küll valvas meie astumist, aga paksud konnad krooksusid hirmuäratavalt teeäärtes ja oksapraginad hoidsid meie meeled erksana olles valmis jooksma elueest. Jõudsime oma majani ja naersime õhtu läbi. Kui iseenda varju peale juba ehmatad, siis ikka peab väga hirmus olema. Pärast seda seika sai sellest mäest meie helistamise koht. Seal oleme saanud isegi kõik levipostid kätte telefonil ja suurem osa kõnedest koju on toimunud just seal üleval, hiigelsuurte tüvede lähedal. Teine võimalus on olnud linna sõita. Pembertonis on üks kohvik, Millhouse Coffee,  kus me ennast aegajalt oleme leidnud. Seal aknaäärse laua taga oleme netis omi asju ajanud. Samal ajal joonud kohvi või puuviljakokteile. Praeguseks oleme jõudnud sinnamaale, et meil on meie toas internet. Nimelt Aints tellis ühe asjanduse, mille abil me nüüd saamegi päriselt netti. Loomulikult selleks pidi ta terve katuse läbi ronima ja igasugu imeasju tegema enne kõike kui asi toimima hakkas. Imemees, ütleks selle peale J Algul kõik naersid, kui ta metallpottidega ümber maja tiirutas, aga nüüd naerame meie.

Ükskord me sõitsime linna, mina, Ainar, Elo, Kaarel, Tõnu ja poole tee peal sai bensiin otsa ning me jäime teele. Mida teha? Helistada ei saa kellelegi, et abi paluda. Muidugi kohalikud on siin väga abivalmid ja enamus möödujad peatusid, aga bensiini ei saanud keegi meile anda. Niisiis, Tõnu , spordipoiss läks joostes tagasi packeri poole, tal oli minna üle 5km, et paluda abi itaalia poistelt. Meie istusime senikaua autos nagu kukununnud reas ja vaatasime Elo läpakast Weeds’i osasi, kuni lõpuks Tõnu jõudis tagasi koos itaalia poistega ja nad käisid linnas ning tõid meile bensiini. Jätkasime oma teed, jõudsime linna ja kõik asjad said aetud. Teekond sinna võttis küll aega tunde arvestades vahepealseid sekeldusi aga kohale jõudsime. Selline seiklus. Toosama õhtu grillisime meie maja taga kogu seltskonnaga. Itaalia poisid tegid endamoodi lambaliha ja meie küpsetasime maisi ning muud paremat.

Paaril korral oleme me  käinud linnas hääletades. Taaskord inimesed sõbralikud ja ikka pakuvad küüti. Ükskord üks pereisa oma kahe lapsega võttis meid peale ja autos oli koer Holly, kes limpsis meid terve sõidu aja. Ükskord tagasi teel saime küüti ühelt farmeripaarikeselt, kes meid autokastis koju sõidutasid.

Ühel nädalavahetusel , kui Elo viibis Perthis, ei jõudnud ta tagasi esmaspäeval ja me Ainariga läksime jala tööle. Ärkasime varem, kui muidu ja asusime oma teekonnale kuskil 5km, et jõuda õigeks ajaks tööle. Siin on loodus nii kaunis, et ajal, mil maa alles ärkab ja päike hakkab põldu soojendama, võib avastada imelisi asju. Seetõttu oli tunne sellele teekonnale asudes mõnus ja värskendav ja ootusärev. Jalutasime käsikäes kergelt karges hommikus, püüdes silmata kõike, mida loodusel sel kellaajal pakkuda oli. Me ikka mõtlesime, et kas kängurud ikka on olemas. Kõik teadsid lugusi rääkida nendega kokkupuutest, ainult meie mitte. Me olime kõndinud vaid veidike meie majast kaugemale, kui Ainar viipas käega eemale põllule, kus kerge udu veel virvendas õhus ja selle keskel hüppas känguru. See oli meie esimene känguru. Ma olin nii põnevil, sest ta oligi just sama imelik ja veider nagu ma arvanud olin, nõnda laisalt hüples seal üksi keset suurt põldu ja kadus metsa taha. Rohelised papagoid olid samuti juba ärkvel ja tiirutasid puude ja põldude vahet, lehvitades oma kauneid tiibu, mis oleks justkui üle värvitud ja üldse mitte tõelised. Lehmad ja lambad ja hobused heinamaal sõid hoolsasti juba rohtu ja silmasid meid tobedate nägudega kui me neist möödusime. Ringutasid seal oma suuri konte, mis ööst kanged ehk. Eemal põllul tolknes oma suure laisa kere ja pikkade jalgadega paks emu, kes on sama naljakas ja imelik nagu kängurud. Samal teekonnal nägime me metsa sees veel kolme kängurut, kes meid nähes üheskoos kaugustesse hüppasid. Me hilinesime veidi tööle, kuna uimerdasime liiga palju loodust uurides, aga sellest polnud hullu. Tagasiteel koju nägime me teeääres lausa kahte madu. Ainari suurim hirm ongi ilmselt nendega kokku puutumine ja nüüd see juhtus. Toosama tigersnake roomas just Aianri poolsel teeäärel, lapseohtu oli ta veel, aga Aints sai oma esimese ussiehmatuse kätte. Lisaks nägime veel ühte hallikarva pikka vingerdist. Ükshetk kuulsime hirmsat varesekisa. Jõudsime puu juurde, mille all seisis vares ja selle otsas oksal seisis teine vares ,kes hirmsasti kisas. Veider, ei saanud aru me, mis mängu nad mängivad. Läksin maapinnal oleva varese juurde aga ta ei läinud ära, katsusin teda puuoksaga aga ta ei läinud ikka ära, seisis liikumatult, vaid tema punnis hirmusilmad liikusid ehmunud ilmel. Puuotsas  teine vares aina kisas, tundus, et nüüd kisab ta meie peale. Alumine vares ei liikunud ikka. Pakkusin talle küpsist, aga ta isegi ei vaadanud selle poole. Ülbe. Jätsime nad sinnapaika ja liikusime edasi, aga see lugu võis olla selline, et kaks varest, kes olid sõbrad omavahel, lendasid ringi ja hulkusid okstel. Üks neist murdis jala näiteks või hammustas teda keegi ja ta ei saanud enam puu otsa tagasi. Tema sõber vares karjus talle, et proovi ikka üles tulla, kuna inimesed tulevad. Aga kuna ta ei saanud seda teha, siis ta otsustas kivikuju mängida. Siis me jõudsime sinna ja too ülemine vares karjus vist siis meie peale, et proovigu me ainult tema sõbrale liiga teha. No aga me ju vaid pakkusime küpsist.

Paaril korral oleme me käinud linnas väljas. On kaks kohta, Sosial Club ja Pembertoni hotellialune pubi. Halloweeni ajal olime me Sosial Clubis ja seal polnud põhimõtteliselt peale meie kedagi teist. Baarman jagas halloweeni nänni meile. Mulle sokutas muuseas käepeale luukerepeaga tätoveeringu. Panin käe letile , et jooki tellida ja siis ükshetk mees pani märja kaltsu mu käele ja kui ära võttis siis asetses seal luukerepea. Ainar sai piraadisilma jne. See oli väga lõbus õhtu, jätkasime seda hotellialuses pubis, kus karaoke oli just lõppemas. Sosial Clubis on vahel poisid korraldanud ka pokkeriõhtuid omavahel. Või oleme seal piljardit mänginud.

Kängurud ehk hüpiknukud on ühed suured mureloomad siin. See lõik vblla paneb muretsema ema-isa, aga pole vaja, sest need sündmused on juba kuutagused ja kõik on korras. Nimelt, üks nädalavahetus, kui meie maja teised elanikud olid peopeal, oli meil kokkulepe, et Ainar läheb neile öösel järgi kella üheks. Kahjuks ei saanud mina kaasa minna, kuna autos olid kohad täis. Jäin üksi koju ootama. Aeg möödus, kedagi ei olnud kodus. Ilmselt olin lõpuks magama jäänud, kui ükshetk Ainar astus tuppa ja ütles, et ta sõitis kängurule otsa. Nimelt teel sinna, hüppas autokapotile känguru, Ainar ei saanud esmalt arugi, mis kahju ta tõi kuna auto sõitis edasi. Ta jõudis teisteni ja teatas juhtunust. Siis nad avastasid koos, et auto lekib õlist , kapott , klaas ja esituli on sees. Sama autoga tagasisõit ei tundunud enam turvaline, õnneks baarman tõi nad koju. Mõtlesin selle peale, et kui nad poleks sealt tagasi saanud, siis ma oleksin ärganud ükshetk hommikul ja kedagi poleks kodus olnud ja ma ei oleks teadnud, mis juhtunud on. Helistada ju ei saa… Aga õnneks kõik lõppes hästi. Inimesed on terved. Lahenes see lugu nii, et Ainar ostis Ivolt ära selle auto 700$ ja Ivo sai endale uue auto osta. Niisiis, siiamaani enne seda,olime me tööl käinud Elo autoga.. Aga üks nädalavahetus käis Elo packerirahvaga trippimas, selleks ajaks olid Tõnu ja Kaarel ka endale auto soetanud juba. Just selleks ajaks, kui Lucka auto lihtsalt otsad andis.  Tagasiteel koju hüppas Elo autole känguru ette, kapott sees ja auto jäeti teele, kuna see edasi enam ei liikunud. Tõnu viis osa rahvast oma autoga koju ära ja siis läks ülejäänutele järgi, u 70 km olid nad teel kodust eemal. Ja tagasi sõites ülejäänud rahvale järgi, hüppas Tõnu autole känguru sisse. Purustas küll vaid esitule ja tagasi nad ikkagi jõudsid. Kohutav needus meie autodel siin. Imelikul kombel just selleks ajaks saime oma valdusesse Ivo lömmis auto, millega ikkagi sõita kannatab. Niisiis pärast seda hakkasime me tööl käime selle lömmis autoga, kuna Elo auto enam ei sõitnud. Kõik asjad kuidagi jooksid omavahel kokku. Kui Lucka auto üles ütles, siis Tõnu ja Kaarel said endale auto. Packerirahval oli siiski sõiduvahend tänu sellele ja siis kui Elo auto lakkas töötamast , saime me kasutusse vana lömmis auto. Seega ikkagi töölesõidu vahend olemas. Tõnu ja Kaarli auto on praeguseks siiski töökorras ja liigub, kuigi vahepeal pääsesid nad napilt veel ühest kokkupõrkest känguruga. Siinkohal meenuvad selle naise sõnad tol korral, kui me auto rentisime. Et nii kui päike loojub, on hüpiknukud teel. Tõsi see on ja oleme kõik siin õppetunni kätte saanud. Võib-olla sellepärast oligi vaja selliseid kogemusi meile, et me mõistaksime ja oleksime tähelepanelikumad liikluses. Seepärast ongi praeguseks meil Ainariga oma Jeep, millel kängururauad ees ja pimedas sõitu me pigem eirame niipalju kui võimalik. Aga sellest autoostust tuleb juttu peagi lähemalt.

Ükskord töölt tulles silmasime üleni sinist väikest lindu. Üritasin teda pildile saada aga ta tiirutas põõsa sisse peitu. Sellist lindu oleme kohanud hiljemgi. Ma panin talle nimeks sinilind.  Võib-olla ta kaitseb meid. Kui sa väga usud, siis see ongi nii..