Ühe nädalavahetuse lugu. Rattaost. III advent.

Võtsime ette teekonna Bunbury plaaniga osta meile pühadekingituseks jalgrattad. Sõitsime läbi Manjimup’ist ühest plaadipoest ja ostsime Jamie Cullum’i plaadi. Ta laulis meile terve tee, kui me läbisime Bridgetown’i,Bulingup’i, Kirup’i jm. Teeäärtes tervitamas meid lumivalged lehmad taas. Need väikelinnad tuletavad meelde vanu vestern filme. Muidugi ei möödu ükski teekond siinkandis ilma, et mööduks mõnest farmist või istandusest. Seekord siis kirsi ja aprikoosifarmid esirinnas. Lisaks läbisime veel Donnybrook’i, Boyanup’i ja jõudsimegi Bunbury. Enne veel astusime läbi ühest farmist kust ostsime 2 kg nektariine. Need olid nii head ja magusad, kugistasime kõik , mis kotis oli. Uudistasime ka aprikoosipuid lähedalt. Niisiis me jõudsime Bunbury ja me leidsime endale jalgrattad ja ostsime kohe ära ka. Kahjuks rattastanget seekord ei saanud, mida autole kinnitada, et rattaid kaasas kanda. Ainaril on nüüd ilus punase-mustaga meestekas ja minul ilus valge naistekas. Lisaks ostsime juurde pumba, veepudelid ja luku. Kogu komplekt ikka. Nüüd on meil oma jalgrattad, nii tore. Tagasiteel käisime läbi ühest viinamarjaistandusest ja ostsime head valget veini. Onu, kes meid veinikeldris leti taga teenindas, degusteeris meile veine. Millegipärast valas ta iga kord pokaali täis ja viisakusest jõime need ka tühjaks, arvestades, et Ainar pole üldse veinisõber. Tuli välja, et see mees on tegelikult farmitööline seal ja asendab omanikku ning ei tea sellest asjast midagi. Seega, me maitsesime kolme veini ja olemine oli nagu veidi purjakil pärast seda. Ma ostsin head valget veini sealt. Veinikeldri ees õues sirgus kirsipuu ja me võisime endale sealt noppida. Nii hääd olid. Koduteel möödusime ka pirnifarmist, mille ääres me tegime peatuse ja varastasime mõned pirnid puult. Lisaks leidsime me ühest aiast sidrunipuu, mille küljest Ainar nii muuseas mõned viljad meile laenas. Päris viljakas reis, ütleks selle peale. Siinmaal ei ole kuusepuid näha olnud, kuid teeääres nägime suur hulk kuusepuid ja me oletasime , et see oli jõulukuuse istandus? Tagasi jõudnud,  üritasime enne pimedaks minekut rattad kokku panna ja ära testida. Sättisime nad kenasti meie terrassile esimest sõitu ootama. Triin ja Ivo olid lahkumas ning samuti Elo ja me olime arvestanud sellega, et peame mingi hetk otsima uue elukoha. Pühapäeval võtsime ette teekonna erinevatesse majutuspaikadesse ja käisime ka Pembertonis poes. Kohtasime erinevates farmides nii eesleid kui kalkuneid ja igasugu muid loomi ja tegelasi. Mõnus seikluslik päev jalgratastega. Tagasi jõudes tegime tavalisi argitoimetusi. Pesime pesu. Hobused pesumaja juures on päris julged meiega. Nimelt on meil komme alati neile viia leiba või midagi muud hamba alla ja nad juba ootavad ja jooksevad vastu kui lähed. Olin pesumajas sees ja siis hobused pistsid pead uksest sisse ja põrisesid ja küsisid leiba. Siis ma ütlesin neile, et kuulge, minge ära praegu, aga nad ikka ootasid seal ja norisid. Ükskord me viisime neile avokaadosid. Tegelikult on nad väga toredad ja vahvad seltsilised, vahel lihtsalt veidi tüütud, aga pühad on ju neilgi. Head kolmandat adventi!

Ühe nädalavahetuse lugu. Cherry Festival. II advent

See oli 7-9. Detsember. Reedel istusime Ainariga kahekesi köögilaua ääres ja jõime rummi ning vaatasime arvutist filme. Ülejäänud majarahvas oli kuskile kondama läinud. Laupäeval võtsime ette teekonna Cherry Festivalile. See üritus sarnanes natuke Bridgetown Blues’ile, kuid siiski erinev. Cherry Festivalil müüsid kaupmehed väga palju söögi- ja joogikraami. Viinamarjafarmerid degusteerisid erinevaid veine ja mahlasid. Tuntud pitsameister valmistas pitsasid otse inimeste silme ees ja kõik soovijad said maitsta. Meie ülemuse vend müüs marron’eid. Igasugu kooke ja muffeneid ja muud head ja huvitavat kraami võis seal kohata. Põhikaup oli muidugi kirsid. 1kg 15$. Üks ruum, millest me olime seal varem korduvalt tänaval möödunud tavapäevadel, oli seekord avatud ja me saime sinna siseneda. See ruum oli täis nukke. Tuhandeid nukke. Uksel tervitamas vanaproua, kellel süles samuti nukk. No seal oli ikka igasuguseid nukke. Kohati tekkis veidi imelik olemine nagu keset õudusfilmi ja need nukud hakkavad elama. Üsna imelik, kuid huvitav samas, et need kõik olid selle sama vana daami kogutud nukud tema elu jooksul. Neid nukke oli nii palju, et lausa hirmus oli. Väga imelik tädi.. Toimus ka vanade autode näitus ja esinesid bändid. Mõnus melu. Selline kirju olemine. Kolasime seal lihtsalt ringi ja kohtasime palju tuttavat rahvast. Taaskord väike vaheldus metsaelule. Pühapäeval küpsetasin esimese leiva siin maal. Umbes nädal aega mässasin selle juuretisega kuni lõpuks käärima sain ja siin ta on, iga päev leib laual nagu naksti. Kuna oli II advent , siis võtsime ette väikse tripi. Mina, Ainar ja Elo. Leidsime kaardi pealt ühe ranna kuhu me jõuda soovisime, kuid paraku eksisime metsas ära. Sõitsime üle 20 km ei tea kus. Aimamata, kas jõuame kusagile kohale või sõidame suletud ringis. See oli päris naljakas. Õnneks meie auto lubab meile selliseid teid läbida, kust ükski tavaline sõiduauto läbi ei pääseks. Nägime mitut iguaani murul siblimas ja ükshetk jäi meie teele emu. Ta seisis tee peal nagu lollike ja ei määranud metsa minna. Sõitsime temani ja ta hakkas jooksma. Jooksis nii, kuis jaksas ja me ei andnud armu, sest see oli lihtsalt kõige naljakam üldse, et ta ei keeranud metsa, vaid jooksis mööda teed ja kui tuli kurv, siis ta ilusti keeras kurvis uuele teele ja me muudkui jälitasime teda. See emu polnud elus niipalju ja nii kiiresti ilmselt kunagi jooksnud. Miks ta metsa ei keeranud, me ei mõistnud, oleksime võinud teda jälitada veel kaua kaua, kuid lõpuks tee rataste all muutus olematuks ja me halastasime ta peale. See oli nii naljakas. Me naersime kõhud kõveras terve sõidu aja. Aga randa ei paistnud kusagil. Olime juba niikaua ekselnud seal metsas, kuni lõpuks nägime postkasti numbrit ja saime aimu, et kellegi maja on läheduses. Jõudsime ühte farmi, kus silmasime eemal külameest autoga. Ta sõitis meile vastu ja me küsisime selle ranna kohta, kuhu me jõuda soovisime. Tuli välja, et me oleme valel teel ja sinna randa jõuab vaid läbi Sand Dunes’ide. Olime ikka päris rängalt valel teel ja pumpa meil ei olnud ,et liivavälju läbida. Mees juhatas, kuidas me saame jõuda Windy Harbour’i juurde, kuna see sealt lähim rand. Otsustasime hoopis Salmon Beachile tagasi pöörduda. Sinna ilusasse paika, kus me juba kord olime. Tegime pikniku soojal liival. Me sõime leiba. Kui hea see võib olla. Suplesime hiigellainetes ja mõtlesime selle peale, kui imelik see on, et on II advent.  Tagasiteel jäi meile ette Choudalup Mount. Kui me esimest korda Salmon Beachil käisime Ainariga, siis see läbisõit sinna oli suletud. Seekord oli see avatud ja me läksime vaatama, mis seal on. U km metsateed läbi kaarjate põõsaste, läbi linnulaulu ja rohutirtsude koori, jõudsime me tohutu suure mäekivini ja hakkasime sinna otsa ronima. Iga samm kõrgemale tõi aina imelisema vaate kogu maale. See oli sama uskumatu nagu Sand Dunes. Me jõudsime kõige kõrgemale ja meie imestusel ei olnud piire. See oli nii nii ilus, mida silm nägi. Kõik metsad ja mäed olid justkui meie omad, sest meie silmad ulatusid kõigeni. Kui tõstsid käe, siis tundus nagu katsuksid pilvi. Me justkui ulatusime taevani. See oli õnnis tunne, nagu lendaks. Nagu lind. Lendlesime selles vaates kuni hämara saabumiseni. Justkui oleks saanud haarata kinni päikesest, et ta ometi ei loojuks. Talletasime oma mällu selle kauni pildi ja asusime koduteele. Head teist adventi!

Ühe nädala lugu. Äikesetormid. Big Brook Dam

Selle nädala keskel algasid esimesed suuremad tormid. Saime töölt varem ära, kaks päeva olid üldse vabad. Paaril ööl oli selline mürgel väljas, et tundus nagu maja lendab, mitmel korral oli vool ära. Ühel nendest päevadest käisime õhtupoolikul Pembertonis netti püüdmas. Kogu linnas oli vool ära ja tänavad olid pimedad, istusime autos ja see kõikus tormikäes nii hirmsasti nagu liiguks ise paigast. Teed olid täis oksterisu ,mis puudelt kukkunud ja kogu ilm oli inimtühi. Tol laupäeval läksime Manjimupi poodidesse niisama. Teel põikasime metsa ja käisime Diamond Tree juures, see on u 20 m lühem kui Bicentennial Tree. Selle otsa me kumbki ei roninud, lihtsalt uudistasime ümbrust ja lugesime ajaloo tahvleid. Kohtasime erinevaid linde ja uurisime huvitavaid taimi. Lisaks on olemas siinkandis ka Gloucester Tree, mis on 10 m kõrgem Diamond Treest. Need puud olid algselt selle jaoks, et seal üleval pidas alati keegi vahti, otsiti tulekahjusid. Tolsamal poeskäigul avastasime esimest korda rukkijahu ja manna, mis oli meie jaoks ülim leid. Pühapäeva hommikul sõime mannaputru ja ilmselt Eestis ei kujuta keegi ette, et me sellest nii ülimat rõõmu tundsime. Päev viis meid Pembertoni juba tuttavasse kohvikusse. Ka mõned töökaaslased ühinesid meiega. Surfasime seal internetis ja veetsime niisama aega. See oli pärast torme esimene selgem päev. Külastasime ka ühte veinikeldrit ühes viinamarjaistanduses , mis oli nii õdus oma olemuselt, saime maitsta ühtteist ja endalegi soetada. Sealne aed kaunistas end üksiku mandariini puuga, kust me vilju salaja noppisime. Eemal põldudel sõid rohtu lumivalged lehmad nagu suured lumehelbed. Ilm oli tõesti ilus üle pika aja ja me sõitsime Big Brook Dam’i äärde, mida kohalikud rannana kasutavad.  See tamm on ikka kordades suurem kui meie tööjuures. Selle ääres on suur liivaga kaetud ranna ala ja pingid-toolid-lauad, kus kohalikud pikniku peavad. Üle tammi lookleb kivist sild, mis viib jalgteele, tehes ringi peale kogu tammile. Kokku on see mitu km.  Veeääres ujuvad julgelt pardid koos lastega. Kõik on ju väga ilus, ainult suur tüütus selle kõige juures on miljonid kärbsed, kes ei anna sulle kunagi rahu. Tegime ka seal väikse pikniku ja veel tuttavat rahvast tuli juurde. See päev oli täpselt pühapäeva nägu. Lisaks tegin ma algust juuretise aretamisega, et leiba lõpuks küpsetada, kuna rukkijahu peidukoha olime ju üles leidnud…

Windy Harbour

Windy Harbour’is on kaunis rand oma helesinise ookeaniga, veidike kivine ja üksik, kuid lummav siiski oma väikse paadisadamaga. Sealt viib jalgtee mööda ilusat maastikku väiksele platvormile, kust saab kena vaate kogu ookeanile ja kõrgele kaljunukile selle ääres. Istusime seal pingil ja puhkasime silmi. Milline vaade. Ookean on üks aga sa ikka ja jälle vaatad ja imestad. Läksime autoni, et edasi sõita ja leidsimegi teeava, mis viis auto otse randa. Taas üks paradiisivärav. Sõitsime kuni 5km mööda rannaäärt, meid saatmas vaid lained ja liiv. Ei ühtegi inimest ega looma. Ehk mõned kajakad rannal tervitamas. Lõpuks peatasime auto, pooleldi veel ratastega vees ja nautisime seda omaette olemist inimtühjal rannal. Justkui üksikul saarel. Võtsime seljast riided, jooksime alasti rannal nagu kahekesi maailmas, sulpsates ookeani metsikutes lainetes, veidi peljates nende jõudu. Lastes päikesel paitada meie kehasid ja tuulel jahutada neid. Nõnda me seal olelesime ei tea kui kaua, tundmata muret aja pärast, tundes rõõmu elust ja teineteisest. Justkui aeg peatuks hetkeks..  Tagasiteel jäime mõneks ajaks Windy Harbour’i. Väike külake oma kensakate majakestega ja puudega, mille õied meenutavad maisikepikesi. Ühe suure puu alla justkui meie jaoks sätitud puidust laud ja pingid, laotasime sellele laiali oma piknikukoti sisu ja einestasime soojas looduses, tõstes toostiks punaseid plastmassist šampusepokaale meie kahe terviseks, vahepeal kätt viibates naeratavatele külaelanikele, kes meist möödusid.  Sealt edasi viis meid tee Salmon Beach’ile, seni kauneim rand meie jaoks. Sel rannal oli üks seltsiline, kalamees, kes lainetes oma õngega võitles ja lõhekalu ligi meelitas. Jalutasime ja jooksime seal rannal üksteist taga ajades. Valge laulev liiv helises iga astumise all muutes veel erilisemaks olemise. Lained vahutasid kaljunukkide äärtes ja eemal vetes silmasime üksikuid surfareid, kes üritasid püsti jääda kõrgetel laineharjadel. Kaunid kõrged vaateplatvormid rannikuäärtes, mis meie teele veel ette jäid, ei lasknud vaibuda meie imestusel kuni pimedani. Üritasime jõuda igale poole, kuhu tee meid juhatas. Kõrged kaljud oma vaadetega lubavad vahel ka delfiine ja vaalu näha, kuid see ilu jääb meile ilmselt teisteks kordadeks. Õhtuhakul asusime tagasiteele. Wattle ootas juba ja me uinusime heade mõtetega, samas väikse kahtlusega kas ehk see polnudki hoopis uni kust me just saabusime…

Ühe nädalavahetuse lugu. Sand Dunes

24. novembril võtsime ette tripi meie oma enda autoga. Lõpuks ometi saame sõita kuhu hing ihkab. Teha seda kiirustamata nagu loodus. Sõltumata kellestki teisest.  Meie teekonna algus viis mööda rada ,kus naabriks viinamarjaistandused. Tohutud pikad marjapõõsad roheliste säbruliste triipudena tekitamas soovi noppida neid ja maitsta veel valmivata vilju. Pemberton Wine Region on täis viinamarjaistandusi ja veinikeldreid, kust saab osta just endale meelepärast märjukest väga soodsa hinnaga, samas on ka aastatetaguseid vanu veine, mille saad soetada vaid siis kui rahakotis on palju üleliigseid kupüüre. Teepeal näitasid nägu ka kaks emu, kes tuterdades põllul uimerdasid oma pikkade kaeladega. Nende taustal kummaliste kujudega puud, kes justkui tervitasid meid oma oksi lehvitades, kui me möödusime. Jõudsime lõpuks jõeni, kus kalamehed ja niisama paadimehed said veesõidukeid jõkke lasta. Jälgisime seal mõnda aega nende tegevust ja ka kanuu- ja süstatrippide algust. Tohutu soov oli isegi jõel mõni sõit teha, aga need kärestikud, mis siinkandis ees ootavad ei ole lihtsalt ületatavad, selleks peab ilmselt väga valmis olema ja teadlik, mis ees ootab. Edasi ootas meid ees Beedelup Falls, mis kauni joana väikesteks kärestikeks jaotatuna mäelt alla voolas. Kõige selle kohal sillal saime nautida vaadet, mis loodus meile pakkus. Jõele viisid veel mõned platvormid, kus loodus oli imet teinud ja jõeäärse maastiku soengusse sättinud, lastes kohati sellel kõigel veele langeda, et ei jääks nägemata kaunis peegelpilt klaasjal pinnal. Läbisime suure osa Heartbreak Treil’ist, nägime vee all esimest korda päris marronit, kes ruttu veesügavustesse põgenes. 75m kõrgune Bicentennial Tree jäi minul ronimata, aga Ainar käis selle tipus ära. Mina istusin puu all nagu väike kirp ja jälgisin kuidas poisid taevasse ronisid ning lõpuks ka väikesteks kirpudeks muutusid. Olime metsas seigelnud juba üsna pikalt ja kõhud hakkasid tühjaks minema. Sõitsime Northcliffi, kuigi samapikk maa oleks olnud Pembertoni tagasi sõita ja seal poes käia aga kuna Northcliffi polnud me veel kunagi jõudnud , siis tegime selle valiku. See on sama väike linn nagu Pemps’ki, üsna inimtühi ja oled õnnelik kui leida ühe poe, mis avatud on. Einestasime seal kohalikus väikses kohvikus, mis oli üsna õdus ja nukumajalik oma puidust mööbliga. Nurgas seisis üksik kuusepuu, mida ehtisid värvilised liblikad. Veetes seal aega , asusime lõpuks teele sinna, kuhu me jõuda olime soovinud -  Sand Dunes. Pildi pealt olime näinud ja uskumata, et meie silmad seda kõike päriselt näha saavad olime me ometi sinna teel. Meil oli nüüd ju auto, mis võimaldas sellisel maastikul sõita. Mööda metsa, üle küngaste ja mägede, läbi orgudest ja lohkudest, riivates oksi ja taimi, kriipides autot, kohates veel emusi ja iguaane, jõudis metsas meie tee alla lõpuks liivane pind, mis andis märku, et oleme lähenemas liivaväljadele, teadmata kuidas see tegelikult on. Lõpuks jõudis meie ette järsk liivane mägi, mis peitis enda taga miskit imelist, kuid seda ületades oli vaja ka oskust selle ületamiseks. Auto kummid olid juba pooltühjaks lastud enne liivasele pinnale jõudmist. Paar korda üritasime mäge ületada, samapalju kordi laskusime tagasi alla, kuni lõpuks jõudsime mäe nõlvale ja meie ette avanes see vaade, mis see mägi enda taga peitis- hiiglaslik  lõputu ja igavikuline liivaväli, Yeagarup Dunes. Me ei saanud arugi, kuigi sõitsime juba tohutul suurel valgel maastikul. Meie all oli vaid liiv. Nii hele ja nii valge ja lõputu, pettes meid , luues ennast meie vaimusilmas lumeks, eristamata kust algab taevas ja kus lõppeb maapiir. Me väljusime autost ja ükshetk ei mõistnud enam, kas see on reaalsus või mis see on. Nii uskumatu oli see silmale. Uskumatu kogu eksistentsile. Kõik oli valge. Kas me oleme taevas?- küsisid endalt võib-olla korraks mõttes. Reaalsusest kõrgemal tundus olema kogu su keha ja vaim ja mõttepiir. Justkui hõljuks olematuses, hele valgus pimestamas silmi ja mõttekäiku. Nagu päriselt? See kõik on päriselt? Appi, näpistage mind keegi, kus ma olen? Kas te ikka näete? Kuulete? Ainar, me oleme paradiisis. Ja siis sa naerad veidi hüsteeriliselt, kui tohutu tuul liivateri su jalgade vastu loobib nagu väikseid nõelu ja sa taipad, et imed on päriselt olemas. Kes ütles et pole? Loodus ongi ime, kui ta suutis luua midagi sellist ja meid, inimesi, imestajaid. Tuleb lihtsalt otsida ja sa leiad üles kõik ilusa. Nii lihtne. Sa lihtsalt vaatad ja imestad ja sulle on sellest küll. See lihtsalt on nii hea tunne ja see ei maksa midagi. Umbes 10 km teekonda sellises joovastuses viis meid rannale, inimtühjale rannale, mida võiks samuti nimetada paradiisiks. Tohutu kiire tuul tantsiskles meie ümber, haarates endaga kaasa nii liiva kui lained. Ja siis sa jälle naerad oma hüsteerilist naeru, üritades võimalikult normaalseks jääda kõige selle juures, kuigi see hullus seda õnne tabades ei lase sul rahuneda. Sa jooksed ja hüppad ja kargad ja kukud ja tormad siis taas mööda imelist kallast sama metsikult nagu need hiiglaslikud lained, kes üritavad maale jõuda. Nii ilus ja nii metsik. Korraks nagu tahaks nutta salaja ja tänada selle imelise kogemuse eest. Tänada õnne, et ta pole sind tegelikult kunagi maha jätnud.. Siis sa tormad kaela oma armsale kaaslasele ja te keerlete ja keerlete sellel pöörasel imedekarussellil ja nii hea on olla…