Hommikusöögiks pakkus Komang meile enda valmistatud
desserti. See koosnes banaanist, kookosepiimast, kleepuvast riisist ja
palmisuhkrust. See oli nii hea. Nautisime hommikumagustoitu ja kohvi, samal ajal kui mees oma hoovis sättis
kaunistusi saabuvateks pühadeks. Sellel hommikul jätsime hüvasti Komangiga ning
jätkasime ringreisi ümber saare. Mäed taevakõrgused saatsid meid kogu tee,
justkui kaitsvad müürid silmapiiril, pilvevatimütsid peas . Ühes rannas
kohtasime palju ahve, keda kohalikud eemale piitsutasid. Jah, just, ahve! See
polnudki enam nii imelik. Peatusime, sest oli huvitav. Üks naine müüs kotiga
viinamarju , et neid ahvidele sööta. Ta hoiatas, et ükshaaval tuleb anda. Ma
kummardusin ühe ahvi poole, et viinamarja anda ning ta varastas terve
kotitäie ära niimoodi ,et silm ka ei jõudnud pilkuda Olin üsna pahane ta peale
ja üritasime kotti tagasi saada, siis ta näitas meile hambaid ja tegi imeliku
häält. Nõmedad ahvid!
Linnatänava äärest
leidsime hubase pagarikohviku, kus leidus pehmeid värskeid pirukaid ja saiakesi
ja need olid ikka väga maitsvad. Maiaspõsk, nagu Aints on, oleks ta võind kõik
pirukad ära süüa.
Edasine tee viis kuumaveeallikani, kus me ujusime. Allikas
tuli otse mägedest, mis voolas väikestesse basseinidesse kauni looduse keskel .
See vesi oli tõesti kuum, mis tundub uskumatu. Oma olemuselt oli see
hallikassogane ja üsnagi veider oli selle sees sulistada Samas oli see
imeliselt naturaalne looduse osa, mida oli värskendav kogeda ja ette kujutada,
kuidas selle tee saab alguse kõrgelt mägedest. Kontrastiks soojale veele
ujusime tol päeval ka laulva kose jahedas vees otse mägede keskel. Sellele teele
saatsid meid kaks tarzanpoissi. See oli käänuline ja veidi ohtlikult põnev,
kuidas sinna jõudsime. Metsarada, mis meenutas veidi krokodillide kodu ja
järsud mäenukid, millele astudes osake sellest purunes. Meid saatmas kakaopuu
oma veidrate viljadega. Jõudsime laulva
kose rüppe mäeorus. Imekaunis! Tohutult kivise põhjaga uduhall vesi,
kristalselt külm, ääristatuna kõrgete mäekaljudega, mille põhjanurgad peidavad
endas ravimuda, millega enda keha neegrimustaks maalida ning hiljem otse kose
raske veesurve all puhtaks pesta See tohutu kohin laulab sulle kõrva veelaulu,
mille heli on nii võimas ja endasse haarav ja sa mõtled, et sa kohe ärkad
sellest unest, aga see pole uni, see on kauni looduse heli, mis paneb sind
unelema selle imedemaa ilusatesse tubadesse. Hetkeks võis tunduda see
hirmutavgi, samas tohutult võimas kogemus, justkui nende mägede jõud tungiks
sinu sisse..
Me jõudsime paika, kus sai kohtuda delfiinidega. Delfiinid
kõnelevad sellisel häälel, mis on nii ilus, et teeb haiget. See oli paik, mille
kohta ma olin kunagi õppinud. Kus saavad ravi puuetega lapsed, kus nad ujuvad
koos nendega. See on hea ja üllas mõte ja see on tore. Tõesti! Ja nii väga, kui
ma ka olen kõikide laste sõber ja nii lähedalt, kui ma pole kunagi varem näinud
delfiini, võin ma siiski öelda, et ma pigem loobuks sellest kogemusest näha nõnda
lähedalt selle kauni olevuse silmi, selle nimel , et näha teda lihtsalt ehtsas
looduses kauges ookeanis, kui nõnda basseinis, kus ta pole üldsegi kurb, aga ma
ikkagi loobuks sellest.. See kogemus,
kuidas ma tean, et delfiinid on inimeste sõbrad ka kaugetes lainetes ja kuigi
seal paigas oli kiri selle kohta ,et nad
on päästetud kuskilt tsirkusest.. Ma pole mingi tarkpea selles asjus ja suurte
kogemustega, aga kui ma väga aus olen, siis see sama paik oli siiski veidike
sama nagu tsirkus. Võib-olla pole minu
asi siin sõna võtta, aga kui vaadata delfiini basseinis, kuidas ta saab käsud,
mida teha, isegi kui ta seda ka armastab ja ta ju ometigi naerab, ma nägin, et
ta naerab ja kuulsin.. või vaadata teda koos oma karjaga ookeani võimsates
lainetes väikseid kalu jahtimas ja sulpsamas ja tema kuju, mis veest välja
hüppab sinise vee taustal, just nõnda nagu me oleme harjunud teda joonistama..
ma ilmselt loobuksin oma unistusest näha teda lähedalt ja katsuda ja lepiksin
selle kauge kauni vaatega. Just nii see on! Võib-olla see kõlab veidi imalalt
aga ehk ma ikkagi veidi tean millest ma räägin J
Terve järgneva tee ma mõtlesin , et kuidas oleks vaadata
läbi delfiini silmade. Kuidas tema näeb meid, või mis ta mõtleb. Tegelikult ta
ilmselt ei mõtle aga ma ikkagi arutlesin selle üle, ja ma olin veidi kade, et
nad on nii imekaunid ja erilised ja vblla ma isegi kohati olen soovinud olla nende
nahas, sest no nende kodu on ju üks imeline paik selles suures looduses. Olime
jõudnud Bali mere äärde ja peatusime rannaääres. Istusime madala laua ääres
bambusest katusega , jõime colat ja vaatasime sinist vett. Nii palju rõõmu coca
colast J
Me külastasime erinevaid ööbimispaiku, mis oli omaette
seiklus ja see võtab alati päris kaua aega, kui sul ei ole miskit broneeritud.
Me leidsime sobiva hinnaga koha , kus ööbida. Päris õige ülevaate saime alles
hommikuvalguses. Enne päikesetõusu me veel ei teadnudki kuhu me päriselt olime jõudnud..
