Elu suurel liivasaarel ehk Frazer Island

Üllatuslik tagasipöördumine Stanthorpe’i ehk õunafarm nr 2 ja kuidas me hakkasime kalameesteks.

Niisiis tol Austraalia päeval saime kirja, vastuse ühest farmist , meile pakuti tööd Stanthorpe’i. Nagu juba mainitud, see linn ei jätnud meile endast eriti head mälestust ja me poleks uskunud, et sinna tagasi pöördume. Sellel hetkel olime ka rahaliselt tegelikult väga heas seisus ja otsest vajadust polnud tööle veel minna, aga nagu eestlasele omane, näpud natuke ikka sügelesid töö järele ja alati on hea ennast rohkem kindlustada, teadmata, millal järgmine kord oleks see võimalus tulnud  Võtsime vastu otsuse, et lähme teeme natuke tööd ja kogume raha juurde. Seal kirjas seisiki, et tööd jagub paariks nädalaks, see sobis meile. Asusime taas teele Stanthorpe’i poole. See teekond viis meid kokku eestlase Mikuga, kahekümnendates noormees, igati viks ja viisakas, keda me kohtasime esimest korda elus Brisbane’is , kust me ta endaga kampa võtsime. Seal kirjas, kus meid tööle kutsuti, oli info, et üks eesti noormees Mikk on samuti teel sinna samasse farmi, kuid ta on ilma autota ja et kas oleks võimalik ta peale võtta Brisbane’ist. Meile meenus , kui kunagi Eloga koos oma esimesse öökohta jõudsime, nüüd oli tore teha samasugune teene kellegile teisele, kuigi  me polnud Mikku varasemalt näinud, ega teadnud temast suurt, osutus ta väga toredaks poisiks, kelle võtsime rõõmuga oma seltsi.   Tol päeval jõudsime Stanthorpe’i üsna varakult, et külastada veel kohaliku tööbürood ja täita seal mõned paberid ning jõudsime teha lähedal pargis väikse bbq eine. Samal õhtul leidsime ka uue elamise.

Esimene tööpäev tolles farmis möödus ainult eestlaste seltsis, välja arvatud ülemus ja kohalikud töötajad. Tööle sõit elukohast kestis pool tundi läbi käänulist metsateed, kus meid alati tervitasid hüplevad kängurud kui ka ka teeääres autode alla jäänud kängurute laibad. Töö toimus meil kolmekesi tiimis. Juba kolmanadal tööpäeval ütles ülemus, et oleme end väga hästi tõestanud ja pakkus meile kahe nädala asemel tööd kuni neljaks kuuks, mis ei läinud tegelikult kokku meie plaanidega, samas olime väga rõõmsad, et meie tööd hinnati kõrgelt . Tol päeval me aga ei julenud mainida, et me tegelikult nii pikaks ei jää. See farm oli hoopis erinev varasemast õunafamist selles linnas, siin võis vabalt õunu süüa nii palju kui jaksasid. Muidugi korjamisreegel oli ikkagi range, pidid olema kiire ja tugev ning samas kohtlema õunu nagu tooreid kanamune, õrnalt, et üksi muljumisjälg ei oleks viljal.

Maja, milles, elasime oli pooleldi õudustemaja, se oli väga rõske, räpane ja must, seal elutsesid hiired, kes sõid meie kuivained kõik ära, augustasid meie maiustusi ja isegi meie asju. Põrandad olid kaetud üleni vaipadega, mis pooleldi hallitasid ja need olid koduks sadadele prussakatele, nälkjatele, kes ringi siblisid nii ööl kui päeval. Selle olukorra tegi veel creepymaks see, et meie magamisase asus madratsil, nende samade vaipade peal. Tuba, milles Ainariga elasime oli hämar. Võidunud kardinaga kaetud akna taga polnud mitte vaade õuele vaid selle taga asetses vana linnaliinibuss. Kui me vaatasime aknast välja siis me vaatasime tegelikult bussiaknast sisse, milles paiknesid vanad tolmunud bussiistmed kaetud ämblikuvõrkudega. See oli üsnagi õudusttekitav, eriti öösiti. Õhtu hakul tõmbasin alati vanad võidunud pitskardinad üleni akna ette, et võimalikult vähe oma ettekujutusvõimet toita ja öösiti seal bussiistmetel „reisijate“ nägusid näha. Elutuba, kui seda nii nimetada võib, oli väga suur ja sellest oli tehtud nö trennisaal, hoidsime seal oma jalgrattaid ja Ainar tegi vahest pärast tööd seal isegi trenni. See maja oli niivõrd imelik ja segane, et seda kirjeldada on isegi keeruline. Ilmselt tekib nii mõnelgi küsimus, et miks me sinna urkasse kolisime. Selles linnas on üldse väga keeruline leida elukohta ja isegi sellised õudustemajad on üsna kallid. Tegelikult oli iva ka selles, et inimene, kes selle koha meile võimaldas, oli toosama poiss Lauri , kelle kaudu me selle töö saime ja kes ise elas seal samas majas koos oma eestlasest tüdruku Eleriga. Lauri oli ise elanud seal juba väga kaua ja see maja kuulus selle sama farmi omanikule, kus me töötasime. Selle maja kõrval asus farmi pakkimismaja, mille hoovis rippus meie pesunöör, kus meie kuivavad riided olid alati kaetud erinevate pisikeste külalistega.  Meie maja väisukse kõrval asuvas praos elas keegi sirtsuv tegelane. Iga õhtu , kui päike loojus, hakkas tema kõval häälel sirtsuma nagu laulaks ööserenaadi ja kui päike hakkas uuesti tõusma hommikul, jäi tema vait. Üritasime korduvalt teda üles leida, aga ta oli nagu majavaim, keda oli kuulda, aga näha mitte kunagi.

Me töötasime ka laupäeviti , juba tol esimesel laupäeval , see oli 1 veebruar, töötasime terve pika päeva ja see oli ka esimene päev, kui paistis päike ja oli tunda et suvi on jõudnud Stanthorpe’i. Saime tuttavaks farmi koera Enzoga. See oli esimene kord kui me töötasime nö kodufarmis, mis asus vaid 5 km läheduses meie elukohast. Kui varasemalt korjasime ainult punaseid õunu siis nüüd oli vaja teha kõik puud tühjaks. Need olid noored puud, mis kasvasid pika rohu sees. Mikk sai oma esimese puugi ja mind tervitas korjamiskoti peal punaselgämblik, just see sama surmav ämblik, keda kõik kardavad kui tuld..  Need esimesed kuus päeva töötamist üle pika aja võtsid kenasti läbi ja valmistasime õhtul ise jäätist , teadmisega ,e t homme on vaba päev.

Hommikul tervitas meid väisukse ees suur karvajalgne ämblik, kes oli vist uudistama tulnud , kuna oli pannkoogipühapäev. See oli ka pesupäev meie jaoks ja see oli väga ilusa ilmaga päev, mistõttu otsustasime teha väikse tripi Robert Channon Wines veiniistandusse. See oli maaliline koht, kus esmalt väravas võttis meid vastu väike koerapoeg. Paremat kätt oli Laulva Järve kohvik, mille seest oli ilus vaade tammile, mille veetase oli langenud ja see lookles üle oruks. Ostsime kaks veini . Kokkamisveinid ehk toiduvalmistamiseks mõeldud veinid maksid selles istanduses ainult 2 dollarit, aga maitselt olid need ikka väga head ka niisama joomiseks. Järgmisena jõudsime Kuupaiste istandusse , kus oli kaunis vaade mägedele üle viinamarjapõldude. Seal elas kolme jalaga koer Shadow. Leti taga oli väga sõbralik mees , kellega venis jutt meil pikkaks kui jäime veine maitsma.  Ostsime 26 dollari eest pudeli , mis oli üks 24 pudelist , mida enam ei toodeta. Selles istanduses oli diil, et kui hakkad veiniklubi liikmeks, siis saad kaks ööd seal tasuta ööbida , juua lõputult veini , süüa lõhet jne. Klubiliikmemaksumus oli mitmetes sadades dollarites ja arvestades, et meie plaanid Stanthorpe’ga ei olnud väga pikad siis ei me ei leidnud, et see oleks olnud mõistlik tehing .

Esmaspäev jätkus taas tööhoos. Õunapuude ridade vahel vaatasid meiega pidevalt tõtt kängurud, helerohelised konnad ja farmikoer Enzo valvas meid. Juurde tuli uusi töötajaid, kes olid taas rahvuselt eestlased. Farmi omanik oligi üsna põhimõttekindel just eestlaste suhtes, nimetades meid töökateks ja tublideks inimesteks, kelle peale saab alati kindel olla.

Töölt majja jõudes, oli Eleri saanud kätte ebayst oma tellimuse. Lihasööja taim, kellele me söötsime kärbseid ja juustu.

Uuel hommikul avastasin, et hiired olid mu kohvri katki närinud. Selle sees kahe tasku vahel oli suur auk ja paar väiksemat auku ja riiete vahel olid kakajunnid. Kuigi kohver oli suletud , olid nad ligi pääsenud luku vahelt läbi imepisikese ava. Ka tähtsaid pabereid , nt pass ja muud dokumendid, ei saanud kuskil laokile jätta sest nälkjad võisid need vabalt nahka pista, kes seal omavoliliselt tegutsesid , kui me kodust ära olime. Jutt käib ikkagi paksudest limastest hiigelsuurtest rõvedatest nälkjatest, keda minu silmad polnud kunagi varem isegi ette kujutanud. Õnneks olid nad aeglased. Vahel töölt tulles oli näha nende limast teekonda , isegi kui nad olid ükse alt jõudnud meie toani, siis voodi ja kohvrini oleks läinud veel vblla üks päev aega, aga me jõudsime tavaliselt ette ja tegime neile tuhatnelja. Õigemini Ainar tegi. Kolmapäeval tööle sõites olid puude tipud udusse peidetud, vihma sadas õrnalt ja kõik õunapuud tilkusid. Lahkusime töölt lõuan ajal , kuna riided olid läbimärjad, ülemus suhtus väga mõistvalt. Otsisime linnas vihmariideid poodidest. Lõpuks Ainar leidis kohalikust kirparist tibukollase vihmamantli ja Mikk sai helesinise jaki, mina aga jäin tühjade pihkudega. Kohalik ehituspood müüs korralikke vihmakostüüme, aga müüa ütles, et s ja xs suuruseid enam ammu ei tellita kuna kohalikud on liiga paksud ja sellist kaupa ei osteta.

Reedel saime kella kolmest vabaks, mis sobis meile hästi, saime varem õhtale. Sellel päeval olid hiired jälle tööd teinud , paigaldasime kaks uut hiirelõksu ja mürki. Sellel õhtul käis külalisi ja muljetati aegadest kui nad ise kuangi selles majas olid elanud ja kuidas nälkjad olid nende passe maitsnud.

Laupäeva hommikul olid autod märjad ja me teadsime, et tõotab tulla märg ja külm tööpäev, samas lohutas meid teadminek, et umbes nädala pärast oleme siit läinud. Sellel päeval korjasime pirne. See oli hea vaheldus õuntele, kuid pirnide korjamine on nõks keerulisem, kuna vili ei tule nii kergelt oksaküljest lahti, sest pirnid on järelküpsevad ja neid korjatakse täitsa rohelistena. Pärast puult korjamist jäävad need kolmeks kuuks külma ruumi seisma, kus nad järelküpsevad. Viljad, mis puuküljes juba küpsenud olid, võisime ära süüa, need olid ilusad kollased ja pehmed ja imemaitsvad. Samuti mahakukkunud viljad, mis olid juba küpseks saanud, pistsime nahka,sest need olid supermaitsvad. Ülemus andis meile valida, et võime teha lõuna, millal tahame, aga need pirnipuu read peame ära lõpetama, siis oleme vabad. Pausi me ei teinudki, lõpetasime oma töö ja olime juba poole ühest vabad. Ilm oli ideaalne ning sellest päevast alates sai alguse meie kalapüügi kirg. . Ostsime poest oma esimese õnge ja otsustasime kalameesteks hakata. Läksime King Storm dam’i äärde kalale , meiega koos Elerin ja Mikk. Sillal oli silt , et kalapüügiks on vaja luba ja tundus mõistlik minna kalapoest küsima selle kohta. Meie , tüdrukud, jäime sillale peesitama , kui poisid kalapoodi otsima läksid, kuid kõik poed olid suletud ja saime teha kalastusloa online’is. Ühtegi teist kalameest polnud silmapiiril näha , mis selgitas nii mõndagi, et miks meil kala ei näkanud. Kes pidas niisama perega piknikku, kes sõitis veesuuskadel. Kaldaäär oli täis austreid, mida kasutasime kalasöödaks . Päike siras taevas, vesi sillerdas ja peegeldas päikesele vastu. Õrn laine loksus mööda sillaäärt. Kuigi me tol õhtul kalapraadi siiski ei saanud, oli see tore päev ja imeline õhtu, kui loojangu ajal kella seitsme paiku saatis meid peade kohal helesinise ja roosakirju taevas.

Pühapäev möödus samuti kalamehi mängides. Esmalt katsetasime taas King Storm tammi ääres, hiljem eemal jõe ääres, mis osutus hoopis kellegi farmi veevõtukohaks. Proovisime ka infokeskuse juures oleva jõeääres , kuid  kohalik hoiatas , et neis vetes ujub punakõht madu, kes on väga ohtlik, et me oleksime ettevaatlikud ja ise vette väga ei kipuks, mees ise oli paadiga veel. Kuritegelast ennast me ei kohanud kuid leidsime ussinaha. Kalasöödaks kasutasime härja südant ja maisi, kuid ei näkanud miskitki. Meid tervitas vaid kilpkonn ja rõõm oli ilusast ilmast. Sellest õhtust kujunes lõpusk sushi ja rummiõhtu.

Uus nädal algas kõrbekuumusega. Ilmateade näitas 31 ja tajutav oli 40 ligi. Tohutult palav. Hommikul oli suur udu üle taeva justkui vangistanud kogu looduse enda alla. Sellel päeval, 10 veebruaril, 2014 saatsime selle aasta esimesed postkaardi Eesti poole teele. Sellel õhtul ukerdas koridoris hiireke, kes mind ehmatas. Komberdas väga aeglaselt, tõenäoliselt oli mürki söönud ja see mõjuma hakanud, hingeldas teine nurgas tükka ega. Tol hetkel oli isegi temast natuke kahju. Järgmisel hommikul leidsime köögis olevast hiirelõksust nälkja. Nälkjas selle kõige suuremas mõistes, ta oli jube paks ja rõve, u 10 cm pikk ja paks magu ees, lutsutas juustutükki, mis oli lõksu küljes ja klamber isegi polnud kinni löönud. Tundus kaval sell, kuid ta lõpetas oma elupäevad tühjas moosipurgis prügikastis. Vähemalt suri õnnelikult, moosi limpsides. Kuni nädala lõpuni oli tohutult kuum , üldsielt saime neil päevil tunnike või paar varem vabaks. Rauast redelid, millel ronisime, et jõuda kõrgemal asuvate viljadeni, olid nii kuumad, et kui palja nahaga sinna vastu läksid siis jättis põletushaava, üks eesti tüdruk kukkus kõrgelt redelilt alla ja redel kukkus talle otsa, ta sai päris korralikult vigastada. Reedel oli sõbrapäev, mis sellest päevast alates tähistab Leo sünnipäeva. Tulin tol õhtul duši alt pärast tööpäeva ja tuppa jõudes istus kohvri otsas pruun mängukaru, kes rääkis, väga Ainari häälega. Nimelt Ainar istus kapis peidus ja mängis rääkivat karu. See oli minu valentinipäeva kink ja me panime talle nimeks Leo. See nimi sündis sellest , et kui mu pere saatis mulle meie esimesel teekonnal võõrsil sünnipäevaks Maarja plaadi, siis me hakkasime koguaeg seda kuulama, kui me ringi reisisime ja seal ühes laulus on selline koht: viibib hommikune post, kohvki voodis ümber läeb, keegi on Leo.. Me alati diskuteerisime selle üle. Nüüd sai asi selgeks, nüüd me teame , kes on  Leo. Sellest päevast alates sai Leost meie reisitalisman.

Laupäeval võtsime ette tripi Boonoo Boonoo rahvusparki, see New South Wales’is asuv rahvuspark on väga maaliline paik , mida paljud külastama suunduvad. Nagu nimigi ütleb, sellest voolad läbi Boonoo Boonoo jõgi, kus on 210 meetrine veekosk ja vihmamets sügavate orgudega, mille kivimites on tohutu hulk erinevaid allikaid, milles saab ujuda. Vesi seal on mõnusalt karge ja jahutav just sellistel kuumadel päevadel. Esmalt on see natuke aukartust tekitav aga kui juba sisse sulpsad , siis see tunne on võimas ja tahakski sinna mõnulema jääda. Selline värskus ja puhtus kaunis looduses. Matkasime seal ringi kõrgetel kivinukkidel, kust avanes imeline vaade kogu pargile, allikatele ja koskedele. Me kohtasime seal sakslasi Jutat ja Ollyt, vanuselt keskealised, kes rääkisid loo sellest kuidas nemadki kunagi seljakotiränduritena Austraaliat avastama tulid ja siis lõpuks siia jäidki. Nende kodu asub Byron Bays ja nad küsisid, et kas me ei tahaks minna nende koju vabarahtlikku tööd tegema , samal ajal nende juures elades. See pakkumine oli väga üllas ja nad ise olid väga toredad aga , kuna me olime olnud nii iseseisvad, siis eelistasime ikkagi teha päris tööd ja ise maad avastada. Rahvuspargi üks osa on Morgans Gully, kraniitkiviväljad ning ajaloolise tähendusega paik, kus vanasti olid kullakaevandused. Tohutu hulk metslilli ja veeauke, kus kohatsime väga pikka ja peenikest  paelussi taolist roomajat, musta-kollasekirjut hiigelpapagoid, tohutuid sipelgapesasid ja muidugi känguruid väikseid ja suuri. Kui me koskede juurest hakkasime lahkuma, algas sadu, kui mööda metsateed tagasi autoni liikusime, õhus oli värske metsalõhn ja vihmalõhn, see oli suur sõõm loodust meie sõõrmetes. Ainari jalale tekkis pärast seda seiklust mingi hiigelkupp. Kes teda näris seda ei saanudki teada.

Pühapäeval tegime Miku ja Ainariga oma viimase kalastustripi Tormikuninga tammi ääres. Püüdsime alguses peekoniga, siis karpidega. Õhus oli leitsak, skuutrid tiirutasid tammivees, pered pidasid piknikuid. Hakkasime aina rohkem märkama oma kehadel erinevat löövet ja sügelust. Päike väsitas ja tegi loiuks. Sellel päeval kuivas meie maja vihmaveetünnist vesi , me ei sanud pesta , ega joogivett. Andrew, meie ülemus, lahendas siiski olukorra ja sai võimaluse täita tünnid varukaevu veega. Neil päevil oli kõrbekuumus. Esmaspäeva hommikul teatasime ülemusele, et me homme enam ei tule. Meil oli juba mõnda ega peas plaan jõuda minu sünnipäevaks Frazeri saarele. Veidi süümepiinad olid küll, et me nii lühikese etteteatamisega lahkumas olime ja tegelikult olime tööga väga rahul ja ülemus pooldas meid väga, lihtsalt see maja tekitas päris palju vastumeelt ja mõte, et ookean on meist kaugel, pani igatsema selle vabaduse järele. Andrew oli väga mõistev, ta sai aru, et selliseid asju juhtub tihti, kuna kõik töölised on siiski rändurid ja kunagi ei tea mis homne päev toob.  Saime veel paar päeva võimaluse peatuda selles õudustemajas, et pakkida oma asjad.  Terve teisipäeva pesime pesu , küpsetasime pannkooke, ostsime romulast uued autoukselingid ja Ainar vahetas konditsioneeririhma ära. Allkirjastasime ülemuse naise juures viimased paberid . Sorteerisime oma asju, et varahommikuks valmis olla. Äratus oli kell viis hommikul. Pakkisime kohvrid autosse ja head aega Stanthorpe. See minek oli kiire ja polnud nii raske, samas jäi meist maha ikkagi mõnusaid mälestusi ja see aeg oli siiski väärt olemist. Omad kogemused igal lool. Meie kambas oli endiselt Mikk ja meie uus sõber Leo.  Sellel päeval leidsime ennast jälle üles Toowoombas, vana hea Toowoomba, armas ja kodune, kuid me vaid sõitsime läbi sellest juba tuttavast linnast , külastasime K-Marti,kust Mikk ostis 15 dollari eest endale telgi ja soetasime mõned uued suveriided. Külastasime 100 kella maja , mis asub vahetult enne seda teed, kuhu viib meie vana avokaadofarm nr 3-ni. See hetk oli täis nostalgiat, see väike teelõik , mis meist kaugusesse kadus, vaid oma silmades me teadsime, kuidas see tee kulgeb edasi ja kuhu see jõuab..  1000 kella maja on saksahõnguline suveniiripood, mis on täis tuhandeid käokellasid, hiigelsuuri ja imepisikesi , seal on vanaaegseid muusikakaste ja imelisi nipsasjakesi.

Õhtuhämaruses jõudsime Harvey Baysse. Selles armsas ookeaniäärses linnakeses olime kord Ainariga juba olnud. Ostsime poest kogu söögipoolise, mis varuda andis. Aeg oli hiline. Kõik karavan pargid olid juba suletud, vastuvõttude uksed olid lukus. Peatusime ühes karavan pargis, kus me olime kord varem Ainariga juba ööbinud, kuid seekord tasuta, sest polnud kedagi kellele raha maksta. Jalutasime õhtul rannal, soe tuul paitas põski. Hilisõhtul oli soojakraade 28. Rõõm olla tagasi veeläheduses. See oli taaskohtumine ookeaniga, see oli vabadus. Öö oli väga palav , kuid me ei heitnud meelt, sest meil oli laintelaul...