Elu Billabongis 2.osa

…

Tolsamal õhtul istusime Sweni ja Ainariga basseini ääres. Otsisime korterikuulutusi, et meile kolmele mõnus pesa leida ja limpsisime Vana Tallinnat, mis Ainaril oli Eestist kaasa võetud ja veel alles. Nagu Sweni tuleku puhul või nii. Nüüd olime me kolmekesi. Uuel hommikul läks Ainar teist päeva tööle Perth Royal Show’d kokku kolima. Meie Sweniga läksime Aussijob’i tööjahile. Swen läks ruttu ära, kuna tööd, mis välja kuulutati ei olnud temale vastavad ja ma jäin üksi sinna päris pikaks ajaks. Seal ongi nii, et vahel peab ootama tunde, kuna tööotsijaid on nii palju.

Linnapeal vol. 1

Meil Ainariga oli intervjuu juba tehtud seal ja ootasin, et saaks vestelda konkreetse töö asjus. Üksi tööle saada on sealtkaudu väga lihtne, aga kahekesi raskem ja kolmekesi veelgi raskem. Nimelt Aussijob’i töökuulutused on suunatud enamjaolt farmitööle just ja kui ma võtaksin vastu üksiku töö sealtkaudu, see tähendaks et  ma järgmised mitu kuud veedan üksi kuskil tundmatuses keset võõrast küla ja farmi, see aga polnud ju meie eesmärk, et oleme lõpuks kõik Austraalias küll aga igaüks eri paigus. Mingi hetk loobusin ootamisest ja läksin tagasi hostelisse, et netiteel töökuulutusi uurida. Tol päeval oli meie tuppa kolinud uus poiss ja kui ma olin mõnda aega seal omi asju ajanud, tuli ta minuga vestlema. Olime mõnda aega vestelnud kui selgus et noormees on eestlane hoopis.

Tema teadis, et mina olen eestlane, kuna ma helistasin Ainarile vahepeal. Mikk oli tolle noormehe nimi ja ta tõmbas mind hästi haneks minuga inglise keeles vesteldes, see oli päris naljakas. Niisiis, kuna ta oli uus ja samuti tööotsingul, seadsime sammud koos Aussijob’i tagasi. Seal oodates tutvusime veel ühe eestlasega. Triinuga. Ja me ootasime seal kolmekesi üle kahe tunni, kuid ei läinud õnneks ja me läksime hostelisse tagasi. Ainar lõpetas kell neli õhtul töö. Oligi päris tore olemine meil seal, kuna meie ruumi ei olnud tulnud juurde kedagi uut, vaid mina, Ainar ja Swen ja nüüd oli toa teises osas ka Mikk. Eestlasi küll ja küll (: Veetsime seal mõnusalt aega. Üks prantslane, kes teises toa osas elutses, temalt laenasime kitarri ja tinistasime seda seal Sweniga. Aegajalt hoidsime kordamööda kõik silma peal korteri- ja töökuulutustel. Keset mõnusat olemist sadas meie tuppa ükshetk mingi kahtlane mees, kes oli üleni must tolmune ja higine, suurte juustega ja väga veider kõhnake ning tal oli suur kott. Isegi natuke hirmus oli ta. Liiga palju rõõmustasime, et meie neljandasse voodisse kedagi ei tule, see koht oligi selle tegelase oma. Suunurgad vajusid ikka väga kaardu allapoole, kui ta end sisse seadis minu ja Ainari nari allolevasse voodisse. Me panime talle nimeks Nukitsamees. Tema pulstunud juuksetuusti all võisid isegi väiksed sarved kasvada. Kõigele lisaks ta köhis nagu hull ja me kartsime, et me saame temalt tuberkuloosi ja ta suitsetas hirmsasti, rõdul muidugi. Nuki oli vähemalt niipalju normaalne, et kui ta oli oma koti maha pannud ja voodi omaks võtnud, läks ta pesema. Magama minnes muidugi poisid ei suutnud oma fantaasiat ohjeldada. Nimelt meie narivoodi oli seinast eemal veidi ja teooria oli selline, et see on sellepärast, et Nukil mahuksid sarved üle voodiääre. Ta karistas meid meie naermise eest, köhides enne magamajäämist oma jõhkrat tuberkuloosiköha. Tegelikult oli mul temast isegi natuke kahju. Hommikul ta ärkas vara ja läks tööle ja kui ta voodist püsti tõusis, siis ta oli täpselt nii pikk kui meie ülemine narivoodi ja kui ma siis silmad avasin, siis Nuki vaatas mulle täpselt otsa ja ma tõmbasin ruttu teki üle pea. See oli meie viimane öö selles toas ja me ei näinud Nukit enam kunagi. Varakult läksime jälle Miku ja Sweniga Aussijob’i. Sellel hommikul kolisime me Sweniga üle uude tuppa meie kõigi kolme asjad, Ainar oli juba tööle läinud. Mikk jäi elama meie vanasse tuppa. Taaskord sai Aussijob’is tunde veeta, ka Triin oli tulnud uuele katsele. Keskpäeval helistas mulle Ainar, et ta lõpetab juba töö ja hakkab varsti rongiga tagasi sõitma.

Linnapeal vol. 2

Olin Mikuga vahepeal taas kokku saanud ja Me jalutasime Ainarile vastu, põikasime veel läbi kohalikust raamatukogust. Sellel päeval läksime me koos Ainariga tagasi Aussijob’i ja me saime lõpuks jutule. Nina, kes seal töötas, mainis ära ka selle, et ta on märganud, et me oleme seal nii koos, kui mina üksi mitu päeva oodanud ja ta võtab meid kindlasti täna jutule. Pärast seda ootasime kindlasti veel kuskil tunni ja me saime vestlema konkreetse töö asjus. Nina arvas, et me oleksime ideaalne paar kuskil farmis töötama nii, et mina oleksin maja- ja lapsehoidja ning Ainar töötaks põllul suurte masinatega. Ta andis meile kaasa vormi ja palus, et me homseks hommikuks saadaksime talle korrektselt täidetud cv-d, see tähendas juba seda, et me oleme tööootejärjekorras esimesed. Nimelt paarile mõeldud töö. Ja ta palus, et me tuleksime tagasi neljapäeval, kuna tol kolmapäeval oli Aussijob suletud. Me olime kolmekesi arutanud seda, et võimalik, et töö viib meid kolme lahku mõneks ajaks, kuna kolmele leida oli raske ning Swen pigem eelistas linna kui maatööd. Samal päeval sai Swen tuttava kaudu tööpakkumise Darwinisse automehaanikuks. Enne kõike seda olime me saanud juba ka korteri pakkumise, kuid nüüd olid plaanid kõik muutunud. Swen ostis juba ülehomseks lennupileti Darwinisse ja meie jäime lootma Nina peale, et ehk tal on juba neljapäeval meile midagi pakkuda ja me saame Perthist  ära sõita. Seega otsustasime veel peatuda Billabongis. Tol õhtupoolikul olime rõõmsad, et üks meist oli saanud töö ja meil kahel oli ka juba lootust, samas oli kahju, et meie teed mõneks ajaks lahku viivad. Muideks need kolm päeva kui Ainar töötas, 18h eest kokku teenis ta 360$. Hakkasime oma cv-si vormistama ja Ainar leidis ühe kuulutuse netis, kus otsitakse kahte eestlast avokaado istandusse. See oli Eesti tüdruku kuulutus. Kuna see oli üleval olnud juba 2 h siis olime kindlad, et see töö on juba läinud, kuid me ikkagi saatsime Elole kirja, et oleksime huvitatud. Saime ka kirja vastu. Selgus, et Elo on ka Lääne-Virumaalt. Pidime üle helistama järgmisel päeval. Selles toas olid meie toanaabriteks Iirlasest paarike, väga rahulik ja normaalne elu oli sel ajal, kuid sealt toast pidime me ka üsna pea ümber kolima. Oli jäänud veel üks päev seal toas. See oli vaba päev meie kõigi kolme jaoks. Swen oli töö saanud juba ja meil oli põhimõtteliselt kaks asja soolas, aga kuna Aussijob oli kinni sel kolmapäeval, siis me otsustasime koos ühe mõnusa päeva veeta, tööotsimine oli väga väsitav ja pingeline aeg. Asjaajamine oli juba mõnda aega meil netis kergem, kuna Aints häkkis ühe interneti  parooli meile ja me saime mitu päeva mõnusalt netti kasutada. Enne seda kasutasime me oma netipulka nii, et jagasime seda kahearvuti vahel ja pilte vaadata ei saanud, kuna nii oli soodsam säästa. Me alustasime oma päeva sellega, et jalutsaime Nõiamütsi ja tõime ära sealt meile saabunud posti, kus olid meie tax file numbrid sees. Päev oli päikseline ja heatujuline. Olime saanud Elolt kõne, et töö on meie ja me kõik olime nii rõõmsad, sest me olime saanud tööle, selline vabastav  tunne. Me läksime randa. See oli uus rand. Sõitsime sinna bussiga kuskil 45 minutit. Sweni jaoks oli see esimene rannaskäik siin olles ja kuigi meie olime juba India ookeani külastanud, olime me taaskord vaimustuses kõigest. Lained olid seekord veelgi suuremad, nendes hullata oli mõnus. Pikutasime seal tekil mõnusasti ja nautisime sooja päikest ja randa. Läksin jalutama ükshetk mööda mereäärt, lihtsalt vaatasin suurt sinist vett ja uurisin teokarpe liival. Aegajalt naersin omaette, lausa piinlik oli kohati nõnda omaette naerda. Ma lihtsalt olin nii õnnelik ja tundus uskumatu, et see kõik juhtub päriselt. Armusin nendesse lainetesse. Selline joovastus, kui ükshetk tõi mind maapeale tagasi terav sireen, mis lõikas kõrvust läbi. Ehmusin korraks, samas olin nii põnevil, sest ma teadsin, mis heli see on, jälgides inimesi, kes veest välja tormasid. See oli hai häire. Ma jooksin nii kiiresti kui jaksasin, tembeldades oma väikseid jalajälgi valgesse liiva. Mitte, et ma kartnud oleksin, ma olin nii põnevil, et tahtsin kohe poiste juurde jõuda, et siis koos muljetada, et mis edasi saab. See tundub ilmselt natuke tobe lugeja jaoks, et miks me elevil olime, kui oli oht. Aga no me olime nii elevil, sest selline asi ju juhtus ka tavaliselt ainult filmis. Üks vetelpäästjate paat triivis kohe ohtlikku vette uurima miskit. Taevakohal lendas lennuk, kust oligi tulnud teade hai olemasolu kohta. See oli haivalve lennuk. Me suunasime oma pilgud ookeanile lootuses näha haiuime piilumas veest välja, isegi kujutasime erinevaid asju vees haiuimena. Aga me tegelikult ei näinud seda. Kaugel eemal paremal ookeanis sulpsamas küll nägime kolme delfiini. Nad olid väga kaugel aga ma vaimusilmas kujutasin ette neid, millised nad lähedal oleksid. Võimalik, et ma isegi kujutasin ette, et meie oleme need kolm delfiini. Niisiis, melu kestis. Sireen undas. Mõningased uljaspead ronisid vette, mille peale vetelpäästja onud väga kurjalt oma valjuhääldist hõikasid ja sõnelesid. Kuulsime ühe vetelpäästja käest, et rand suletakse vähemalt tunniks ajaks. Suur osa inimesi oli lahkunud, meie olelesime seal ikka ja olime endiselt elu põnevil ja kooskõlastasime end toimunuga. Posid jäid lebama tekile, mina läksin jalutama , seekord suunaga teisele poole. See sireen peas hakkas juba küll ajudele aga tegelesin oma teokarbiuuringuga. Ükshetk kuulsin häält küsimas mult inglise keeles, et kas ma olen midagi kaotanud. Vastasin selle peale, et ei, ma lihtsalt uurin teokarpe. See oli Eska, üks Aasia noormees, kes samuti nautis rannas kena päeva. Me vestlesime veidi. Tuli välja, et ta töötab lähedal restoranis, kus nende ülemuseks on keegi eestlane Jaak, see oli täitsa huvitav. Kui mul ei oleks juba tööpakkumisi soolas, ilmselt ma oleksin küsinud selle Jaagu numbrit lootuses restorani tööle pääseda. Eska, kelle jaoks on selline loodus ja elu väga tavaline, arvas, et minu teokarbiuuring on kummaline kuid samas väga armas. Ta ei osanud mõista mu vaimustust nende vastu, justkui oleks olnud see sama, nagu Eestis tänavalt väikseid kive korjata või uurida. Ta muide vestles ka ühe vetelpäästjaga ja tuli välja, et toosama hai, kelle pärast selline segadus rannas lahti läks, oli kuni 30m läheduses kaldast. See kuulus tegelane oli Suur Valgehai nimelt ja oli arvata, et rand suletakse kogu päevaks. See päev rannas oli kõige ägedam rannapäev üldse. Kas me olime päriselt seal? Kas ma nägin seda unes? Ei, Ainar ja Swen ju ei teaks mu unenägu. (:  Tol samal kolimise päeva varahommikul jätsime Sweniga head aega ja me jäime taas kahekesi. Lennujaama sai ta Mikuga, kes oli nõus ülivara sellepärast ärkama. Swen läkski ära Darwinisse, aga me kohtume juba mõne kuu pärast ja siis meil on pangaarvel juba ühtteist  ja siis me saame kõik kolmekesi edasi rännata. Tol hommikul pidime taas tuba vahetama. See oli jälle kahest osast koosnev tuba, kuid meie eelis oli see, et nende vahel oli uks ja meie poolel oli ainult üks narivoodi, seega oli meil nüüd nagu oma tuba, olime väga rahul ka seetõttu, et teadsime, et juba laupäeval sõidame me ära Perthist ja et meid on ees ootamas töö. Järgmine päev kuulasime me pikalt sky plussi ja nokitsesime netis oma asjade kallal. Ka Elo helistas meile ja me saime veelkord kindlust selle kohta, et meil on olemas töökoht uuest nädalast. Samal õhtul läksime me King’s Park’i jalutama. Tutvusime natuke Perth’i ööeluga teekonnal sinna. Park oli võimas. Sealt vaade linnale oli uskumatult ilus. Justkui kogu linn oleks su peopesal. Kõik need tuledes kõrged majad ja õhtukumas veekogud ning kirev suurlinnaliiklus ja kui pisikesed meie olime kõige selle juures, aga meie mõtted olid suured, suuremad veel kui kogu see vaade ja ilusamad veel kui see ilu. Tagasi hostelisse läksime ka jala. Lihtsalt jalutasime ja lasime jalgadel end kanda. Meil oli jäänud veel üks päev Perth’is. See oli reede. Sellel päeval läksime me kolmandasse randa, City Beach’ile. Enne veel tegime tuttavas pargis pikniku ja läksime bussi peale. Kuna ilm oli tuuline, siis rand oli üsna tühi. Tuul loksutas laineid igas suunas. Eemal murul jalutasid kohalikud rihma otsas oma Mukidega. Muulil kivide all siblisid krabid võideldes lainetega, millele nad vastu ei saanud. Läbi udupilvede valvas meid päike kui me tukastasime oma tekil, mõtted juba uuel teekonnal, samas meenutades möödunut. See viimane öö Perth’is oli unetu. Kirev mõtetepundar kujutamas uut teekonda..

Elu Billabongis 1.osa

See oli pühapäev 30.september kui me kolisime Nõiamütsist Billabongi. See oli esimene päev, mil õhus oli tunda suve ja me olime nii rõõmsad selle pärast. Jõudsime pärale üsna varakult. Saime kohe oma tuppa. See oli kaheksane tuba. Ehk siis kaks ühendatud tuba, mõlemis kaks narivoodit, millest ühe saime enda valdusesse. See oli nö tagumine tuba, kus viis otse uks vannituppa. Väike eelis, et see ei asunud koridori peal. Ülemise voodi sättisime endale magamiseks. Alumisele paigutasime kohvrid. See paik oli parem paik, kui eelmine aga mitte eriti meeldiv ikkagi. Narid asetsesid väga lähestikku teineteisele. Nende läheduses sinised raudkapid, mida sai võimalusel lukustada, kui oli olemas enda tabalukk. Ruumiga ei olnud priisata. Toal oli rõduke.

Billabongi bassein

Korruseid oli majas mitu. Inimesi mahtus siia väga palju. Meie tuba asus kolmandal korrusel. Number 32. Tagahoovis oleles väike bassein, mille ääres omajagu päevitustoole. Seal kõrgusid ka mõned palmipuud, mis niimoodi mõnusasti õõtsusid, kui tuul neid lükata vaevus. Basseinis ujujaid kohtas harva. Veidi räämas oli teine. Ümbertringi  basseini äärt asetsesid lauad toolidega. Seal õhtuti rahvas istus õllepudelid nina ees. Ainult meie ei istunud seal nendega, sest meil ei olnud õlut, meie jõime teed  õhtuti. Ükskord me istusime, aga sellest ma räägin hiljem. Hilistel tundidel võis märgata siblimas mõnda prussakapoissi. Ka köögis aknalaudadel. Sealt oli vaade basseinile. Köök oli suur kõle ruum, alati saiapuru täis. Pliite oli seal umbes kaheksa äkki. Lisaks kaks mikrouuni, kaks veekeetjat, kaks rösterit ja vblla 10 hiigelsuurt plassmassist värvilist lõikelauda. Neli suurt kraanikaussi oli ka ja üks eraldi ruum, mis oli nagu üks suur külmutuskapp, kus elanikud oma söögipoolist säilitasid. Teisel korrusel on telekatuba, kus teisipäeviti toimuvad filmiõhtud. Ja mängutuba ja niisama olemise ja lugemise toad. Tubadesse viivate treppide ja vastuvõtu laua vahepeal asub arvutinurk, kus sa 2 taala eest saad 15 min internetis olla, kui sul oma netipulka ei ole. Selline see elu siin on kui sa ei tea veel päris täpselt kuhu sa oled teel või kus soovid peatuda .Siis sa eladki sellistes kohtades. See on lihtsalt üks võimalus. See on mööduv. Õnneks. Aga päev oli ikkagi kena ja rõõmustas meid oma suvise ilmaga. Me ei jäänud seda raiskama. Me küll tegime endale kontod ühte tööportaali kuid rohkem tööasju ajada ei saanud. Pühapäev on ikkagi puhkepäev, ka teiselpool maakera. Saime jälle tennised asendada plätudega ning dressipluusi sitskleidiga ja särgiga. Pilvitu taeva all asusime pikemale jalutuskäigule, nautides ilma ja tutvudes uue linnaga. Eesmärk oli jõuda Swan River’ini (edaspidi Luigejärv).

Swan River'i äärne

Nii soe, nii soe ja nii hea. Jõudsime kaini. Jalutasime mööda jõeäärt tundmatusse. Lihtsalt jalutasime. Inimesed möödusid meist jalgratastel, sörkides ja samuti jalutades. Erinevas vanuses ja erinevat naha värvi. Erineva kehaehitusega ja erinevast soost. Ja ikka need palmipuud. Nemad ei möödunud. Meie möödusime neist. Oma tugevate tüvedega seisid nad seal teeäärtes nii kindlameelselt ja kõigutasid oma laialehelisi päid justkui tervitades, justkui tutvustades. Olime jalutanud juba omajagu pikka maad, kui asetasime murule fliisteki, mis kotis kaasas seikles. Pikutasime seal muret tundmata aja pärast ja muretsemata homse pärast. Lihtsalt lebasime tunde ja vaatasime helesinist taevast. Nautisime sooja loodust, kes valvas meid oma murututil. Tagasiteel tegime väikse pikniku pargis.

Piknik Pargis

Hostelini jõudes oli õhtu juba saabumas ning hing oli tänulik toreda päeva eest. Järgmisel päeval olime väga valmis alustama oma tööotsinguid. Olime varakult teel ühte tööbüroosse kui teepeal märkasime , et kõik mööduvate poodide ja asutuste aknad on pimedad ja uksed suletud. Selgus, et on püha ja pole sel päeval võimalik tööasju ajada. Läksime sama teedpidi tagasi ja vahetasime riided. Pakkisime kotti rannateki ja päevitusriided ning võtsime ette teekonna randa. Lõpuks. Pidime sõitma rongiga päris mitu peatust et sihile jõuda. Peale seda veel väike jalutuskäik mõniteist minutit ja kaugelt eemalt hakkas vastu piiluma helesinine meri. Aina lähemale ja lähemale. Me jõudsime lõpuks sinna kuhu me olime soovinud jõuda juba oma kogu teekonna alguses. Sellest olime me unistanud juba siis kui meie jalad tallasid veel Eestimaa pinnal. Me jõudsime India ookeani äärde. Oeh. Kole palav oli aga me olime päral. Läksime õige vee lähedale liivale, panime teki maha ja hakkasime nautima seda olemist seal.

Cottesloe  Beach

Inimesi oli nii palju seal liival siblimas nagu sipelgad oma pesas. Lained vees olid nii jõulised ja nii soolased. Tegime muulil hiljem jalutuskäigu ja lasime soojal tuulel end paitada. Sama päeva õhtul tulid meile külla Kaarel ja Marge. See oli umbes kella seitsme ajal õhtul. Nad tõid kaasa meile külakostiks suure paberikotitäie apelsine, kuna nende tööpõld on olnud pikemat aega apelsinifarmis. Sellel õhtul me istusime basseiniääres laua taga ja jõime õlut. See oli see ainuke kord. Nad rääkisid meile põnevaid lugusid oma reisiteekonnast ja meie muljetasime omi tagasihoidlikke lugusi. Ööseks jäidki nad meie hostelisse meie narisse alumisele voodile.

Kaarli ja Marge toodud apelsinikott

Hommikusööki sõime kõik koos ja siis nad asusid oma teed jätkama. Nii hea meel oli, et nad tulid ja nii kahju kui nad ära läksid. Me jäime jälle kahekesi teineteise seltsi teadmata, mis päev tuua võib. Tol päeval käisime tööbüroodes, kuid targemaks väga ei saanud. Ja jõudsime liiga hilja, et jutule pääseda. Vahepeal oli mulle taas helistanud James ja teatas, et tõstab meie intervjuu hommikul kaheksa peale. Kolmapäeva hommikul tõusime vara, veidi pärast kella viite, et jõuda kaheksaks sadamasse. Ainar tuli minuga kaasa. Me pidime sõita nii rongi kui bussiga, teekond oli kuskil 30km, kuid jõudsin kohale õigeks ajaks. James ootas mind seal. Me vestlesime ei mäletagi täpselt kui kaua ja uus kokkulepe oli, et neljapäeval kella kuueks õhtul olen taas sadamas ja teen restoranis paar tundi proovi tööpostil. Ka neljapäeval tuli Ainar minuga kaasa, sõitsime taas sama teekonna, kuid rongiteedel oli rike ja teekond oli veidi keerulisem. Tol päeval ei saanud ma veel mingit vastust, kuna ma ei olnud ainuke kandidaat. Ta lubas mulle helistada pühapäeval ja palus, et ma helistaksin ise, kui ta seda ei tee aga ma otsustasin ise enam mitte helistada talle. Jätsin selle asja sinnapaika. Sain sealt oma kogemuse. Sõitsime tagasi, väike pettumus hinges. Järgmine päev käisime aussijobs’is ja jobshopis, kuid ei miskit. Esimeses kohas oleksime peaaegu saanud töökoha ühte farmi sisemaal, kuid see läks napilt käest ära ja meile öeldi, et esmaspäeval tuleksime kindlasti tagasi. Olime saatnud paari päevaga omajagu cv-si ka kohalikele tööportaalidele internetis, kuid meie palved jäid vastuseta. Ka Ainar oli jõudnud käia vahepeal ühel töövestlusel mingis autoremonditöökojas, mis ei vedanud vett paraku. Ühel hommikul leidis Ainar hosteliseinalt juhutöökuulutuse ja ta sai selle töö nädala viimaseks päevaks. See töö oli ühe lõbustuspargi kokkupanek, kus oli vaja kohati tõsta väga raskeid asju. Selleks oli vajalik töösaabaste olemasolu ja laupäeval võtsime ette taaskord pikema jalutuskäigu ühte suurde ostukeskusesse, kus me teadsime, et müüakse vajaminevaid saapaid hea hinnaga. Teekond sinna oli 8-9km. Ilmad olid taas kenaks ja soojaks muutunud ja oli lausa lust seda teekonda alustada. Poolel teel murdis palavus meid veidi.

Perthi Papakoid

Enamus teekonnast oli selline omamajade piirkond ja arutasime endamisi, et miks ei võiks kuskil aias kasvada mõni banaanipuu, mille viljad üle aiaääre ripuvad ja meie edasine teekond möödus aiasolevaid puid uudistades. Suur avastus oli ka tänavaääres murul paarikaupa papakoid. Nad olid tavalised tänavapapakoid. Siin siis tavalised, meie jaoks ikka väga erilised. Tallinnas ju nägi enamjaolt tuvisi ja kajakaid. Need papakoid olid nii kenad oma roosade kaeladega. Suurem osa sulestikust aga valge. Ja kui nad õhku tõusid siis nende tiivaalused olid sama tooni roosad nagu kaelad. Nad oleks olnud nagu mängult aga tegelikult ikka päriselt. Nende õrna välimust täiendasid kaarjad nokad, mis muru seest putukaid kogusid.  Ei möödunudki kaua kui meie üllatuseks sirgus lähedal aias sidrunipuu.

Sidrunipuu

See oli nii äge avastus. Ainar kummardus veidi aiateibast sissepoole hoovi ja noppis sealt kolm ilusat kollast vilja ning pistis kiiruga kotti. Ainuüksi puuläheduses seistes õhkus ninna tugevvärske sidrunilõhn. Ja terve teekonna nad kolmekesi lõhnasid seal kotipimeduses. Ülejäänud teekond läks ruttu, kuna me teadsime nüüd, et sellised avastused ongi üsna loogilised, kuid kuni keskuseni nägimegi vaid sidrunipuid, ei miskit muud söödava viljaga puud. Lahe ikkagi. Mõelda vaid, istud õdusal õhtul koduterrassil, valmistad sooja tee ja nopid oma aiast puu otsast värske sidruni ning lõikad selle mõned viilud tee sisse. Sellised asjad ju juhtusid vanasti ainult filmides. Me saime Ainarile töösaapad, aga tagasitee läbisime me osaliselt ikkagi bussiga.

Samal õhtul saime teada, et Swen jõuab lõpuks oma teekonnalt Taist meieni. See juhtus kell viis varahommikul, kui hädavaevu said nad vastuvõtu valvurilt loa, et ta võib meie tuppa tulla. Sama päeva hommikul läks Ainar esimest korda tööle. Meie Sweniga käisime linnapeal, et ta saaks endale kohaliku telefoninumbri. Praegu on 7. Oktoober, pühapäev. See sama päev. Kell on saamas pool viis õhtul. Ma istun hostelis ülemisel narivoodil ja kirjutan.  Swen läks lähedale poodi. Ootan Ainarit, millal ta naaseb, et me saaksime siis koos õhtustada...