Sõitsime veelkord läbi Stuarti tänava maja juurest, võtsime oma krokodillid ja jätsime kingituse Joanile, maja omanikule, tänutäheks, et saime oma auto jätta sinnna parkima kolmeks kuuks. Teda ennast me ei kohanud sel päeval ja Martin ja Katrin olid tööl kuid jätsime kingituse teiste üürnike kätte. Kingituseks oli pudel Vana Tallinnat ja assortiikarp Tuhat Tänu. See oli viimane kord kui me olime selle maja juures, see oli hüvastijätt selle mälestusega, mis meist sinna maha jäi.. Teel välja Toowoombast oli 4km allamäge laskumist, ümberringi hingemattev vaade. Poolepeal tegime söögipeatuse Mcdonaldsis ning ostsime kaasa mangot ja arbuusi. Sõitsime mööda roosikasvatusest ja emu farmist kus juba eemalt oli näha kõveraid päid üle aia vingerdamas. Sõitsime läbi Brisbanei , et vältida tasulist tolliteed. Määdusime ka maasikafarmist ja tundsime taas seda vabadusetunnet olla jälle nõnda teel. Puudel värvilised papagoid lendelmas. Enne jõudmist kaunisse jõeäärsesse linna nimega Robina , eeslinnas kolm meest lennutamas järve ääres suurel muruplatsil mudellennukeid. Selle öö veetsime Nerang järve ääres, seal oli Skate park ja paadisadam, see oli kohutavalt palav öö, raske oli uinuda, rohutirtsud siristasid kooris ja unetud kekod vilistasid öölaule. Ärkasime juba veidi pärast kella kuute , tegime kohvi ja putru, huvitavad linnukesed oksal teretamas, päike sillerdas igalpool, taustal kaugel suurlinna toonid. Kella poole kaheni istusime ühes kohvikus kasutades interneti ja uurides tööasju. Hiljem sõitsime Coolangatale, Greenmouth beachile, olime osaliselt juba new South Walesis, asusime täpselt piiri peal. Ujusime, kulutasime vana bodyboardi, eemal rannavalve pidas vahti inimeste järgi kes hiigellainetes kirpudena sabistasid, surfarite hordid nende harjadel, millimallikad kaldaliival, oli imelik tõdeda, et olime jälle selle helesinise vee ääres, see tunne oli vapustav, hing ei osanudki tahta muud. Pikutasime, jalutasime kaljuäärsel teel, mis lookles ranna ääres suure mäe künkal, kaunis vaade alla hiiglasele rannale, kust paistsid inimesed nagu täpid suures sinises vees, ilus ülevaade surfaritest, suured sisalikud igalpool, jahutamas end veekraanide all silla ääres, sõbralikud, mõned inimesed toitsid neid saiapuruga. Neil olid hiigelvarbad nii naljakad. Päev hakkas looja minema tasapisi, pesime end rannaduši all puhtaks soolasest veest ja asusime uut ööbimispaika otsima. Leidsime ühe paadisadama, see oligi Tweed River, mille äärde me peatuma jäime. Sel õhtul me veel ei teadnud et jääme siia peatuma pikemalt kui arvasime. Tol õhtul saime me kaks vastust tööpakkumise kohta ja juba homseks kella kümneks hommikul oli meil kokku lepitud töövestlus. Sõime õhtuks tuunikala ja Eesti leiba. Hiljem nautisime head arbuusi selle ilusa paadisadama kaldal, kus veelinnud meile armsalt sädistasid, kari pelikane veekaldal kividel jalutamas, õhk oli juba mõnusamaks muutunud, veidigi jahedamaks kui päike oli loojunud. Näos ja kehal oli kerge õhetus palavast päikesest. Jälgisime kuidas väike poiss saabus isaga kalalt paadiga kui nad randusid, õnge otsas väike kalake, mille poiss vette vabaks lasi kui isa pesi paati.. see oli ilus.
Esimest korda avasime silmad kella viie ajal kui esimesed kalamehed olid juba kogunenud, tukkusime veel tunnikese kuni päike ei andnud enam rahu. Keetsime kohvi piknikualal, kus oli kõik vajalik olema. Eemal puude alla ärkamas ka teine rändurite paar, kaks blondi tüdrukut, kes välimuselt võisid olla eestlased. Põrkasin kokku ühega neist sadama tualetis hambaid pestes kuid jäigi teadmata mis keelt nad kõnelesid. Varahommikused võimlejad ja koerte omanikud määduvad meist jõe ääres kui einestame hommikusööki, teretavad ja kordavad üle milline kena varahommik. Sätime end valmis kell kümme algavaks töövestluseks Gotton Jobis. Teeme aega parajaks lähedal asuvas kohvikus kus on interneti võimalus. Lõpuks kui olime õigesse kohta jõudnud oli keeruline leida üles kontorit, kuhu lõpuks jõudes läbi mitme hoone võttis meid vastu naine nimega Marion. Ta oli meeldiv ja sõbralik ja kiitis eestlasi. Istusime kohvipoe terrassil koos ja ajasime veidi juttu. Saime töökoha puuvillatööstusesse, kuid algusega märtsikuust, mis tähendas, et kuni sinnamaani oli vaja muu töö otsida. Hiljem ajasime veidi veel tööasju ja siis ülejäänud poole päevast veetsime rannas ujudes, õhtuks olid lained veelgi suuremaks muutunud. Sain nii pikki liuge oma bodyboardiga, see oli metsik veemöll, sel hetkel kui laine veel murduda ei joudnud kukud koos selle harjaga pikale liule kuni kaldani, peatud siis kui liiv lainelaua enda külge klammerdab ja järellaine toob kõik liiva sinu peale hooga või tirib sind edasi mööda liiva , kohati võib see väga valus olla, aga lihtsalt nii põnev on et sa ei tee sellest välja ja lased ennast lihtsalt kaasa haarata looduse kätel, kuni lõpuks murdus mu lainelaud, aga oma tööd oli ta sinnamaani teinud väga hästi. Rannavalve lõpetas tavalislet pool seitse õhtul ja oli soovitav lõpetada ka meil, kuid meie lõpetasiem alles pärast seitset, kui õues oli juba pime, nosisime Eestist toodud küüslauguleibu kui tüütud kajakad ei andnud meile rahu, õues oli 26 kraadi kui kell hakkas saama kehaksa, pesime end soolasest veest veel enne seda kui hakkas tibutama. Kinokava sirvides me miskit head ei leidnud ja suundusime tagasi Tweed Riveri äärde. Seal parkis tuttav auto, me polnud ainukesed, kes avastasnud selle koha heaks ööbimispaigaks olevat. Saabumas oli torm koos äikesega. Tõstsime oma kohvrid ööseks katuselt igaksjuhuks salongi, kuna oli vihmaoht. Terve öö välgutas mis hirmus aga vihma ei tulnudki. Ärkasime palavuse tipus, kohutavalt lämbe ja kuum terve öö. Sõime hommikut taas sealsamas järvekaldal ning suundusime randa end värskendama. Kuna mu vana lainelaud murdus eile rannas täielikult, soetasin endale juba uue, lained olid hullumoodi ägedad ja võimsad aga oli ikkagi turvaline sest rannavalve oli koguaeg pinokliga kuklas, hullasime seal lainetes tunde kuni suundusime taas tuttavasse kohvikusse kus manager meid juba nägupidi tundis. Ajasime vahepeal jällegi tööasju ja sis ülejäänud päeva kus mujal kui rannas . Veel suurem torm oli tulemas, lained olid meeletud ja hing oli õnnelik, veetsime lihtsalt aega ujudes ja niisama, hullasime vees nagu hullud ja olime hullult rahul Käisime lähedalasuvas poes ja ostsime õhtuks hulgaliselt kohalike puuvilju kuni jõudsime autoni ja üllatus mitte nii tore. Auto ei käivitunud. Normaalne. Passisime seal ja ootasime kõrvalauto omanikke kuni tund aega , ise kahtlustades juba et äkki nad ööbivad kuskil siin ja ei saabu niipea ja me peame oma ää veetma sealsamas ranna ja poe parklas keset linnamelu. Lõpuks saabus üks kõrvalauto omanik kes meid aitas ja me auto käima saime, et sõita tagasi Tweed Riveri äärde. See teekond oli väga keeruline, kuna valgusfooride ees peatumine oli väga riskantne, auto hakkas iga kord välja surema nii et Aints pidi hoidma koguaeg pinget siduris ja gaasis, läbi häda vedasime välja täpselt Tweed Riveri äärde sinna kus me juba varem olime parkinud oma autokodu ja niikui peatusime oligi kõik, ütleme nii et see oli vedamise tipp, et sinna jõudsime. Ok, vähemalt olime turvalises kohas ja teadsime et me ei jää kellegile ette aga siis avastasime et üks autoaken oli lahti ja seda kinni saada oli võimalik ainult siis kui auto käivitada mis ei olnud võimalik enam, samas teadsime et oli oht paduvihmale ja tormile.. Ühed vanapapid sealsamas paadisadamas aitasid meid niipalju et saime korraks auto tööle ja akna sulgeda. Võtsime akujuhtme maha kogu ööks lootes imele et vähemalt saame hommikul minna uue aku järgigi.. Sadam oli paate ja kalamehi täis . eemal taevas taas teravad piksenooled. Jalutasime pika maa maha pimeduses mööda jõeäärseid tänavaid. Öösel oli suur torm ja sadu , auto kõikus nagu kiige ja meil polnud aimugi millal või kuidas selle taas käima saame. Hommik oli pilves ja õhk oli veidi jahedam mis meile meeldis vahelduseks. Einestasime jõekaldal ja üritasime välja nuputada et mida teha autoga, mis oli lõplikult lakanud töötamast. Jõel pelikanid karjas suplemas. Papid, kes meid eile aitasid olid juba lahkunud, juurde oli tulnud uusi paate ja kalamehi. Mis seal ikka, tegime jalgrattad ämblikuvõrkudest puhtaks , võtsime seljakoti ja asusime teele uue aku järele.Läbi pika teekonna jalgratastega üle suure autosilla mis oli päris hirmutav, jõudsime linna ja peatusime esimese autovaruosade poe juures. Astusime poodi ja küsisime akut, mis sobiks meie autole, siis müüa ütles et näidake kus te auto on , et saame kohe ka katsetada siis me rääkisime oma loo ja ütlesime et me oleme jalgratastega ja et autoni on mitmeid kilomeetreid ja et meil on seljakott. Müüa vaatas meid imeliku näoga, algul vist mõtles et me teeme nalja. Saime tuttuue aku 150 dollariga, lisaks sõidutas onu meid oma autoga meie autoni, pani uue aku meie autole, testis ära ka ja siis sõitsime koos tagasi poeni et võtta oma rattad, kinkisime selle poe müüatele Eesti kommi ja tänasime taevani ja olime superhüper rõõmsad, et meie Autoke taas jalad alla sai. Müüad muidugi naersid veel mitu korda, et tahtsime autoakut seljakotis jalgratastega trantsportida mitu km, mis meie meelest ei tunudnud üldsegi nii väga imelik ja ilmvõimatu . Lisaks saime jätta ka oma vana aku sinna. Läksime Currumbin Beachile, mis muutus meie jaoks peagi privaatrannaks koos rannavalvega. Taevas muutus aina tumedamaks ja kattus pilvedega. Vihm aina ägenes, kuid meie ei tahtnud üldse veest lahkuda sest see oli nii võimas . Lennukid lendasid väga madalalt meie peade kohal justkui nad näeksid meid kui lehvitame, nii äge. Sel päeval pidime kohtuma ka Marina ja Randoga ranna, kuid ilm kiskus lõpuks nii käest ära. Enne Tweed Riverit jõudsime vahepeal jälle kilo mangosid ära süüa. Terve see päev sadas vaheldumisi tugevalt ja nõrgemalt. Tegime õhtul imehead avokaadosalatit , jõime veini ja vaatasime filme oma autokodus, õues tormas ja möllas, vihma ladistas ja peksis proovides läbi tungida läbi akende, auto kõikus ja kumises, see oli ühteaegu hirmus ja ka romantiline, metsik ja ilus. Ka loodusel on omad tujud ja me täname teda, et ta meiega suhtleb ja meil ei ole kunagi igav, kui ta meid paitab või kiigutab, hüpitab või kastab..
Hommikuks oli sadu vaibunud. Päike kuumendas nii kuis jaksas ja armu ei andnud. Sel hommikul oli paadisadam autosid ja treilereid pungil täis. Väga varajased paadimehed, kalamehed, veespordiharrastajad, kõik juba jõevoolus. Väike keko vilistas meile hommikusöögipiknukul katuse ääres. Saabunud oli reede. Veidi eemalt oli kuulda kolme eestlase juttu, kuid meie suundusime juba varakult juba tuttavasse randa. Veetsime seal omajagu aega ning siis läksime külla Randole ja Marinale, kes olid asunud elama Nerangi. Küpsetasime lõunaks nende maja terrassil sea- ja känguruliha ning tutvusime koer Bellaga. Saime nende aiast kaasa ka mõned sidrunid. Naaberaiast rippus üleääre vana mangopuu, mille kõrgustes olid ka näha mõned viljad kuid meie nendeni ei küündinud, milline elu, aias kasvab mangopuu. Vaatsime ka Nerangi kinokava kuid miskit silma ei hakanud seal mis huvi pakuks ning õhtuhakul suundusime tuttavasse Tweed Headsi puuviljapoodi, kust haarasime kaasa kaks kilo värskeid ploome ning suundusime randa õhtusuplusele niikauaks kuni rannavalve lahkus. Just parasjagu kui loputasime end soolasest veest kõnetas meid naisterahvas kahe lapsega kes olid tulnud paaripäevasele puhkusele ja olid nüüd lahkumas ning pakkusid meile oma lainelaudu, mis olid ostetud vaid puhkuseajaks, kuid kuna üks meil oli olemas siis mõlemat me ei võtnud, võtsime vastu ühe ja tänasime sõbralikult, mõttes ümisesin laulu: mul on üks tore tädi.. Õhtu paadisadamas oli jällegi liigpalav, lahendasime kahekesi 14 kilogrammist arbuusi. Jõel hulpis hiigel paatmaja, kus toimus mingi suurem pidustus, jälgisime nende tegemisi kuni see veel meie silmapiiril oli..
Hommikul oli õnneks jälle natuke õhku kuna taevas oli pilves. Nimelt sealsamas sadamas otse kalda ääres oli kaks kraanikaussi mis mõelnud kalapuhastamiseks ja nendest alla jõkke suunatud suur toru kuhu kalajäänused lasti, et need jõuaks vette uude ringlusesse, söögiks pelikanidele ja mõndadele teistele kaladele ja jõeloomadele. Kaks poissi puhastasid seal äsjapüütud kala mis oli tugevalt suurem kui mina, vahtisime nende tegevust tükk aega suu ammuli. Oli pilvine päev kuid see ei takistanud meid randa minemast, kugistasime lõunaks ehtsaid aussi burgereid ja õhtuks tulime tagasi koduks saanud Tweed Riveri äärde ja tegime pika jalutuskäigu sealsamas kaldal, mõnus tuul puhus, tegime väikse peatuse, istusime kividele kaldaääres, pelikanid kugistasid kalajäänuseid ja andsid meile imelise etenduse sellega. Jalutasime teisele poole, kus lookles Endless Summer Canal. Nägime hiigelsuurt rai kala, roosakas , ujus silla alt läbi otse meie nina all, olime nii vaimustuses sellest vaatepildist ja järgnesime talle silmadega kuni ta kadus kaugustesse, papagoid sädistasid puude kohal. Istusime päikeseloojangul kividel jõekaldal. Mida kaugemale loojus päike seda rohkem ärkas elu meie istumise all olevate kivide all, jõerotid, sisalikud, ämblikud, krabid. Jälgisime kuidas kaks silda meie silmapiiril koos päikesega hämarasse kadusid.. Pühapäev oli austraallaste jaoks suur püha. Kõik tähistasid Austraalia päeva, kõikjal lehvisid lipud ja ka riided ja mütsid ja tätoveeringud olid nendes värvides. Meie jaoks oli see lihtsalt pannkoogipühapäev. Sellel hommikul oli tohutu tugev tuul tänu millele saime magada üsna hästi , kuna aitas hoida auto seest veidi jahedamana puhudes sisse võimalikest vahedest. Kuna tuul oli nii tugev siis mõtlesime välja igasugu nippe kuidas pannakoogid ikka valmis saaksid ilma, et tuli kustuks pliidi all. Sellel hommikul kraaksusid papagoid veel kõvemini justkui ka tähistades Austraalia päeva. Kohalik punt tähistas juba varakult kriketit mängides jõe ääres , kutsudes ka meid punti kuid meie kibelesime juba randa. Kogu riik tähistas seda päeva ja see paistis välja igalpoolt kuhu vaatasid. Kõik poed ja pargid olid rahvast täis , ka lained olid selle päeva puhul veel imelisemad ja uhked, võiks öelda, et suurimad, milles me kunagi üldse hullanud oleme. Jalutasime Green Mouth Hillil, kus oli peale meie veel sadamiljonit inimpead ja lisaks veedraakonid ja põõsakalkunid siblimas igalpool loogiliselt, ainult meie imetlesime ja imestasime. Ühes teises pargis ühe teise jõe ääres, kus oli sel päeval natukenegi rahulikum, grillisime lambaliha ja et massi sulanduda tähistasime ka väikse veiniga Austraalia päeva. Sel päeval saime vastuse ühest õunafarmist Stanthorpist kuhu olime kandideerinud ja meid kutsuti tööle. Otsustasime selle vastu võtta ja minna mõneks nädalaks natuke raha teenima.
Sel päeval külastasime ka ühte vanade autode näitust ja siis muidugi randa. Võtsime veel mis võtta andis suurtest lainetest. Pikutasime puidust platvormidel kalda lähedal. Liival olemine oli võimatu suure tuule tõttu, sest see piitsutas jalgu ja keha ning kui tahtsid maiustada puuvilju siis hamba all nagises. Ainar eidis odava surfilaua kuulutuse, kuid see nr ei vastanud. Sel päeval lahkusime rannast alles hilja õhtul ning see oli ka meie viimane öö Tweed Riveri ääres.. Kuna me asusime täpselt NSW ja Queenslandi piiril, siis meie liikumisega kell koguaeg vaheldus ühe tunni jagu siia ja sinna, seetõttu panime ka äratuse valesti ja ärkasime kella kuue asemel kell viis. Meile laulis hommikualulu linnuke imeõrnal häälel, justkui teadis, et oleme lahkumas. Pakkisime kokku oma autokodu. Jätsime hüvasti jõega ja pelikanidega ja puudega, kes olid meile kaitsvaks katuseks. Sadam oli vaikne meie , vaid paar kalameest ,kes olid samuti öö siin veetnud. Tuul ulgus ja kõigutas puuoksi, mis meile lehvitasid kui lahkusime. Head aega Tweed River ja head aega ookean mõneks ajaks. Asusime teele Stanthorpe poole. Linna, kus me kord juba olime ja kuhu me tegelikult kunagi tagasi ei tahtnud minna. Panime käima Maarja „kuldse põllu“ plaadi ja lendlesime nagu priid mööda maanteed juba uutele seiklustele võimalust andes ja ootama jäädes, mis tee toob ning millest möödub. Lahkusime Kuldse Ranniku äärest. Vähemalt selleks korraks..
Esimest korda avasime silmad kella viie ajal kui esimesed kalamehed olid juba kogunenud, tukkusime veel tunnikese kuni päike ei andnud enam rahu. Keetsime kohvi piknikualal, kus oli kõik vajalik olema. Eemal puude alla ärkamas ka teine rändurite paar, kaks blondi tüdrukut, kes välimuselt võisid olla eestlased. Põrkasin kokku ühega neist sadama tualetis hambaid pestes kuid jäigi teadmata mis keelt nad kõnelesid. Varahommikused võimlejad ja koerte omanikud määduvad meist jõe ääres kui einestame hommikusööki, teretavad ja kordavad üle milline kena varahommik. Sätime end valmis kell kümme algavaks töövestluseks Gotton Jobis. Teeme aega parajaks lähedal asuvas kohvikus kus on interneti võimalus. Lõpuks kui olime õigesse kohta jõudnud oli keeruline leida üles kontorit, kuhu lõpuks jõudes läbi mitme hoone võttis meid vastu naine nimega Marion. Ta oli meeldiv ja sõbralik ja kiitis eestlasi. Istusime kohvipoe terrassil koos ja ajasime veidi juttu. Saime töökoha puuvillatööstusesse, kuid algusega märtsikuust, mis tähendas, et kuni sinnamaani oli vaja muu töö otsida. Hiljem ajasime veidi veel tööasju ja siis ülejäänud poole päevast veetsime rannas ujudes, õhtuks olid lained veelgi suuremaks muutunud. Sain nii pikki liuge oma bodyboardiga, see oli metsik veemöll, sel hetkel kui laine veel murduda ei joudnud kukud koos selle harjaga pikale liule kuni kaldani, peatud siis kui liiv lainelaua enda külge klammerdab ja järellaine toob kõik liiva sinu peale hooga või tirib sind edasi mööda liiva , kohati võib see väga valus olla, aga lihtsalt nii põnev on et sa ei tee sellest välja ja lased ennast lihtsalt kaasa haarata looduse kätel, kuni lõpuks murdus mu lainelaud, aga oma tööd oli ta sinnamaani teinud väga hästi. Rannavalve lõpetas tavalislet pool seitse õhtul ja oli soovitav lõpetada ka meil, kuid meie lõpetasiem alles pärast seitset, kui õues oli juba pime, nosisime Eestist toodud küüslauguleibu kui tüütud kajakad ei andnud meile rahu, õues oli 26 kraadi kui kell hakkas saama kehaksa, pesime end soolasest veest veel enne seda kui hakkas tibutama. Kinokava sirvides me miskit head ei leidnud ja suundusime tagasi Tweed Riveri äärde. Seal parkis tuttav auto, me polnud ainukesed, kes avastasnud selle koha heaks ööbimispaigaks olevat. Saabumas oli torm koos äikesega. Tõstsime oma kohvrid ööseks katuselt igaksjuhuks salongi, kuna oli vihmaoht. Terve öö välgutas mis hirmus aga vihma ei tulnudki. Ärkasime palavuse tipus, kohutavalt lämbe ja kuum terve öö. Sõime hommikut taas sealsamas järvekaldal ning suundusime randa end värskendama. Kuna mu vana lainelaud murdus eile rannas täielikult, soetasin endale juba uue, lained olid hullumoodi ägedad ja võimsad aga oli ikkagi turvaline sest rannavalve oli koguaeg pinokliga kuklas, hullasime seal lainetes tunde kuni suundusime taas tuttavasse kohvikusse kus manager meid juba nägupidi tundis. Ajasime vahepeal jällegi tööasju ja sis ülejäänud päeva kus mujal kui rannas . Veel suurem torm oli tulemas, lained olid meeletud ja hing oli õnnelik, veetsime lihtsalt aega ujudes ja niisama, hullasime vees nagu hullud ja olime hullult rahul Käisime lähedalasuvas poes ja ostsime õhtuks hulgaliselt kohalike puuvilju kuni jõudsime autoni ja üllatus mitte nii tore. Auto ei käivitunud. Normaalne. Passisime seal ja ootasime kõrvalauto omanikke kuni tund aega , ise kahtlustades juba et äkki nad ööbivad kuskil siin ja ei saabu niipea ja me peame oma ää veetma sealsamas ranna ja poe parklas keset linnamelu. Lõpuks saabus üks kõrvalauto omanik kes meid aitas ja me auto käima saime, et sõita tagasi Tweed Riveri äärde. See teekond oli väga keeruline, kuna valgusfooride ees peatumine oli väga riskantne, auto hakkas iga kord välja surema nii et Aints pidi hoidma koguaeg pinget siduris ja gaasis, läbi häda vedasime välja täpselt Tweed Riveri äärde sinna kus me juba varem olime parkinud oma autokodu ja niikui peatusime oligi kõik, ütleme nii et see oli vedamise tipp, et sinna jõudsime. Ok, vähemalt olime turvalises kohas ja teadsime et me ei jää kellegile ette aga siis avastasime et üks autoaken oli lahti ja seda kinni saada oli võimalik ainult siis kui auto käivitada mis ei olnud võimalik enam, samas teadsime et oli oht paduvihmale ja tormile.. Ühed vanapapid sealsamas paadisadamas aitasid meid niipalju et saime korraks auto tööle ja akna sulgeda. Võtsime akujuhtme maha kogu ööks lootes imele et vähemalt saame hommikul minna uue aku järgigi.. Sadam oli paate ja kalamehi täis . eemal taevas taas teravad piksenooled. Jalutasime pika maa maha pimeduses mööda jõeäärseid tänavaid. Öösel oli suur torm ja sadu , auto kõikus nagu kiige ja meil polnud aimugi millal või kuidas selle taas käima saame. Hommik oli pilves ja õhk oli veidi jahedam mis meile meeldis vahelduseks. Einestasime jõekaldal ja üritasime välja nuputada et mida teha autoga, mis oli lõplikult lakanud töötamast. Jõel pelikanid karjas suplemas. Papid, kes meid eile aitasid olid juba lahkunud, juurde oli tulnud uusi paate ja kalamehi. Mis seal ikka, tegime jalgrattad ämblikuvõrkudest puhtaks , võtsime seljakoti ja asusime teele uue aku järele.Läbi pika teekonna jalgratastega üle suure autosilla mis oli päris hirmutav, jõudsime linna ja peatusime esimese autovaruosade poe juures. Astusime poodi ja küsisime akut, mis sobiks meie autole, siis müüa ütles et näidake kus te auto on , et saame kohe ka katsetada siis me rääkisime oma loo ja ütlesime et me oleme jalgratastega ja et autoni on mitmeid kilomeetreid ja et meil on seljakott. Müüa vaatas meid imeliku näoga, algul vist mõtles et me teeme nalja. Saime tuttuue aku 150 dollariga, lisaks sõidutas onu meid oma autoga meie autoni, pani uue aku meie autole, testis ära ka ja siis sõitsime koos tagasi poeni et võtta oma rattad, kinkisime selle poe müüatele Eesti kommi ja tänasime taevani ja olime superhüper rõõmsad, et meie Autoke taas jalad alla sai. Müüad muidugi naersid veel mitu korda, et tahtsime autoakut seljakotis jalgratastega trantsportida mitu km, mis meie meelest ei tunudnud üldsegi nii väga imelik ja ilmvõimatu . Lisaks saime jätta ka oma vana aku sinna. Läksime Currumbin Beachile, mis muutus meie jaoks peagi privaatrannaks koos rannavalvega. Taevas muutus aina tumedamaks ja kattus pilvedega. Vihm aina ägenes, kuid meie ei tahtnud üldse veest lahkuda sest see oli nii võimas . Lennukid lendasid väga madalalt meie peade kohal justkui nad näeksid meid kui lehvitame, nii äge. Sel päeval pidime kohtuma ka Marina ja Randoga ranna, kuid ilm kiskus lõpuks nii käest ära. Enne Tweed Riverit jõudsime vahepeal jälle kilo mangosid ära süüa. Terve see päev sadas vaheldumisi tugevalt ja nõrgemalt. Tegime õhtul imehead avokaadosalatit , jõime veini ja vaatasime filme oma autokodus, õues tormas ja möllas, vihma ladistas ja peksis proovides läbi tungida läbi akende, auto kõikus ja kumises, see oli ühteaegu hirmus ja ka romantiline, metsik ja ilus. Ka loodusel on omad tujud ja me täname teda, et ta meiega suhtleb ja meil ei ole kunagi igav, kui ta meid paitab või kiigutab, hüpitab või kastab..
Hommikuks oli sadu vaibunud. Päike kuumendas nii kuis jaksas ja armu ei andnud. Sel hommikul oli paadisadam autosid ja treilereid pungil täis. Väga varajased paadimehed, kalamehed, veespordiharrastajad, kõik juba jõevoolus. Väike keko vilistas meile hommikusöögipiknukul katuse ääres. Saabunud oli reede. Veidi eemalt oli kuulda kolme eestlase juttu, kuid meie suundusime juba varakult juba tuttavasse randa. Veetsime seal omajagu aega ning siis läksime külla Randole ja Marinale, kes olid asunud elama Nerangi. Küpsetasime lõunaks nende maja terrassil sea- ja känguruliha ning tutvusime koer Bellaga. Saime nende aiast kaasa ka mõned sidrunid. Naaberaiast rippus üleääre vana mangopuu, mille kõrgustes olid ka näha mõned viljad kuid meie nendeni ei küündinud, milline elu, aias kasvab mangopuu. Vaatsime ka Nerangi kinokava kuid miskit silma ei hakanud seal mis huvi pakuks ning õhtuhakul suundusime tuttavasse Tweed Headsi puuviljapoodi, kust haarasime kaasa kaks kilo värskeid ploome ning suundusime randa õhtusuplusele niikauaks kuni rannavalve lahkus. Just parasjagu kui loputasime end soolasest veest kõnetas meid naisterahvas kahe lapsega kes olid tulnud paaripäevasele puhkusele ja olid nüüd lahkumas ning pakkusid meile oma lainelaudu, mis olid ostetud vaid puhkuseajaks, kuid kuna üks meil oli olemas siis mõlemat me ei võtnud, võtsime vastu ühe ja tänasime sõbralikult, mõttes ümisesin laulu: mul on üks tore tädi.. Õhtu paadisadamas oli jällegi liigpalav, lahendasime kahekesi 14 kilogrammist arbuusi. Jõel hulpis hiigel paatmaja, kus toimus mingi suurem pidustus, jälgisime nende tegemisi kuni see veel meie silmapiiril oli..
Hommikul oli õnneks jälle natuke õhku kuna taevas oli pilves. Nimelt sealsamas sadamas otse kalda ääres oli kaks kraanikaussi mis mõelnud kalapuhastamiseks ja nendest alla jõkke suunatud suur toru kuhu kalajäänused lasti, et need jõuaks vette uude ringlusesse, söögiks pelikanidele ja mõndadele teistele kaladele ja jõeloomadele. Kaks poissi puhastasid seal äsjapüütud kala mis oli tugevalt suurem kui mina, vahtisime nende tegevust tükk aega suu ammuli. Oli pilvine päev kuid see ei takistanud meid randa minemast, kugistasime lõunaks ehtsaid aussi burgereid ja õhtuks tulime tagasi koduks saanud Tweed Riveri äärde ja tegime pika jalutuskäigu sealsamas kaldal, mõnus tuul puhus, tegime väikse peatuse, istusime kividele kaldaääres, pelikanid kugistasid kalajäänuseid ja andsid meile imelise etenduse sellega. Jalutasime teisele poole, kus lookles Endless Summer Canal. Nägime hiigelsuurt rai kala, roosakas , ujus silla alt läbi otse meie nina all, olime nii vaimustuses sellest vaatepildist ja järgnesime talle silmadega kuni ta kadus kaugustesse, papagoid sädistasid puude kohal. Istusime päikeseloojangul kividel jõekaldal. Mida kaugemale loojus päike seda rohkem ärkas elu meie istumise all olevate kivide all, jõerotid, sisalikud, ämblikud, krabid. Jälgisime kuidas kaks silda meie silmapiiril koos päikesega hämarasse kadusid.. Pühapäev oli austraallaste jaoks suur püha. Kõik tähistasid Austraalia päeva, kõikjal lehvisid lipud ja ka riided ja mütsid ja tätoveeringud olid nendes värvides. Meie jaoks oli see lihtsalt pannkoogipühapäev. Sellel hommikul oli tohutu tugev tuul tänu millele saime magada üsna hästi , kuna aitas hoida auto seest veidi jahedamana puhudes sisse võimalikest vahedest. Kuna tuul oli nii tugev siis mõtlesime välja igasugu nippe kuidas pannakoogid ikka valmis saaksid ilma, et tuli kustuks pliidi all. Sellel hommikul kraaksusid papagoid veel kõvemini justkui ka tähistades Austraalia päeva. Kohalik punt tähistas juba varakult kriketit mängides jõe ääres , kutsudes ka meid punti kuid meie kibelesime juba randa. Kogu riik tähistas seda päeva ja see paistis välja igalpoolt kuhu vaatasid. Kõik poed ja pargid olid rahvast täis , ka lained olid selle päeva puhul veel imelisemad ja uhked, võiks öelda, et suurimad, milles me kunagi üldse hullanud oleme. Jalutasime Green Mouth Hillil, kus oli peale meie veel sadamiljonit inimpead ja lisaks veedraakonid ja põõsakalkunid siblimas igalpool loogiliselt, ainult meie imetlesime ja imestasime. Ühes teises pargis ühe teise jõe ääres, kus oli sel päeval natukenegi rahulikum, grillisime lambaliha ja et massi sulanduda tähistasime ka väikse veiniga Austraalia päeva. Sel päeval saime vastuse ühest õunafarmist Stanthorpist kuhu olime kandideerinud ja meid kutsuti tööle. Otsustasime selle vastu võtta ja minna mõneks nädalaks natuke raha teenima.
Sel päeval külastasime ka ühte vanade autode näitust ja siis muidugi randa. Võtsime veel mis võtta andis suurtest lainetest. Pikutasime puidust platvormidel kalda lähedal. Liival olemine oli võimatu suure tuule tõttu, sest see piitsutas jalgu ja keha ning kui tahtsid maiustada puuvilju siis hamba all nagises. Ainar eidis odava surfilaua kuulutuse, kuid see nr ei vastanud. Sel päeval lahkusime rannast alles hilja õhtul ning see oli ka meie viimane öö Tweed Riveri ääres.. Kuna me asusime täpselt NSW ja Queenslandi piiril, siis meie liikumisega kell koguaeg vaheldus ühe tunni jagu siia ja sinna, seetõttu panime ka äratuse valesti ja ärkasime kella kuue asemel kell viis. Meile laulis hommikualulu linnuke imeõrnal häälel, justkui teadis, et oleme lahkumas. Pakkisime kokku oma autokodu. Jätsime hüvasti jõega ja pelikanidega ja puudega, kes olid meile kaitsvaks katuseks. Sadam oli vaikne meie , vaid paar kalameest ,kes olid samuti öö siin veetnud. Tuul ulgus ja kõigutas puuoksi, mis meile lehvitasid kui lahkusime. Head aega Tweed River ja head aega ookean mõneks ajaks. Asusime teele Stanthorpe poole. Linna, kus me kord juba olime ja kuhu me tegelikult kunagi tagasi ei tahtnud minna. Panime käima Maarja „kuldse põllu“ plaadi ja lendlesime nagu priid mööda maanteed juba uutele seiklustele võimalust andes ja ootama jäädes, mis tee toob ning millest möödub. Lahkusime Kuldse Ranniku äärest. Vähemalt selleks korraks..
