Neljas päev Bali saarel

Sõime hommikust ja pakkisime asjad. Võtsime oma seljakotid ja jätkasime teekonda. Meil oli vaja leida rolleri rent. Nimelt, kui sa registreerid end välja ööbimispaigast, siis nende kaudu rentida ei saa enam. Esimeses paigas, mis me leidsime,  olid kõik rollerid juba välja renditud. Lõpuks jõudsime ühe armsa kohvikuni, millel oli silt, et saab rollereid rentida.  Naine, kes meid  teenindas oli meeldiv. Ta tegi kohe ühe kõne, ning teatas, et tunni pärast saaksime rolleri. Peatusime senikaua seal kohvikus. Valisime mõnusa koha terrassi ääres, millelt ilus vaade otse väiksele riisipõllule. Jõime kohvi ning tegime ka väikse eine. Ta oli meile isegi veidi seltsiks. Istus koos meiega patjadel madala laua ääres ja me vestlesime oma plaanist teha saarele tiir peale. Naine pakkus meile isegi ööbimiseks tuba, kui meil peaks vaja minema.  Umbes tunni möödudes, saabus meie juurde noormees nimega Deddy, käes tšekipaber. Meie roller oli saabunud. Rentisime viieks päevaks ja hinnaks sai 17,5 aud. Sealt samast, Canggust, alustasime oma teekonda mööda rannikuäärt , et teha tiir ümber saare ja paari päeva pärast jõuda tagasi samasse punkti ning tagastada Deddy’le roller. Suur Ainar ja väike Hedvig ja kaks seljakotti ja üks roller. Niimoodi me sõitsime suure looduse keskel, mööda kauneid riisipõlde, viljapuid ja roosiõisi ,mööda troopilisi metsi ja lopsakaid palme, taustal kõrgumas hiiglaslikud mäed, mille tipud kaetud pilvevati vaibaga, nõnda saades taevaga üheks . See oli vabaduse tunne, justkui tuul sind kannaks ja päike paitaks pead. Vabadus elada just nõnda vabalt, olla teel just nõnda võõral, tunda aukartust suurt looduse ees, millest sa pole osanud kunagi unistadagi. Just nõnda võid tunda end vabana kui lind ja näha, kuidas su tiivad võivad sind kanda kuhu iganes su hing ihkab jõuda. Jah, just see ongi õnn, kui sul on oma Aints ,kellega kõike seda jagada. Kellega tunda end vabana. Lennata, joosta , astuda ja naerda ja nutta ja kukkuda, kui vaja. Olla teel.. Kuhu? Kes seda teab J

Pika tee sõitsime paduvihmas, paljud teelised peatusid, sest vihm oli suur, aga meie ei peatunud. Olime nagu märjad koerad, aga me ei peatunud, sest  nii lahe oli ikka, ainult päikeseprillidel oleks võinud olla kojamehed. Õhk oli jahedamaks muutunud. Vihm vaibus, kui olime jõudnud kuskile linnakusse, tegime söögipeatuse tänaval ja ringutasime keha ja jätkasime teekonda. Puhkepausi tegime ka Balian Beach’il. See musta liivaga rand on omamoodi sünge ja ilus. Rolleri võti kukkus liivale ja avastasime, et magnet sellel oli enda külge tõmmanud nii palju liiva kui mahtus, seega musta värvi liival põhjustab selle metalliline koostis. Ühel metsavahelisel alal ükshetk ilmus teeäärde ahv. Päris ahv. Nagu poleks ahvi näinud. No tõesti ei ole näinud metsaääres ahvi. Ha ha, me naersime , sest see oli nii naljakas, ükski teine liikleja ei teinud väljagi isegi ei märganud teda, sest nad olid kohalikud. Meie naersime, sest ahv oli tee ääres. No see oli ikka vägagi imelik, ilmselt sama imelik nagu meie olime kohalike jaoks, kes meid jõllitasid, kus iganes me ka viibisime.  Kui pime hakkas saabuma, hakkasime otsima öömaja. Leidsime mingi tee, mis viis rannani, kalalaevad kõikumas lainetes, järgnesime teele, mis meid juhatas ei kuhugile mujale kui kellegi uulitsale. Kohalikud veetsid seal aega ja lehvitasid naerulsui kui neist möödusime, väike must seapõrsas nosis miskit kausist ja keset teed pikutas koerapoeg, kes ei teinud väljagi, kui me talle peaaegu otsa sõitsime. Läksime tagasi tuldud teedpidi ning kohtasime hiigelsuurt sisaliku, kes teisele poole teed kõndis. Järgmine silt, mis viitas majutusele, luksmajutusele, viis meid mööda porist ja mügarliku teed pimeda metsa sisse ja me naersime, et kõva luks koht küll, lõpuks jõudsime mingisse häärberisse, kus hinnad olid alates 200 usd J Peatänavale tagasi jõudes leidsime ühe paiga, kus meid võttis vastu naine, kel imik süles, ta näitas tuba, mille hinnaks 200000idr ehk 20aud. Hind ju hea, aga tuba, mis meile avanes, oli väärt heal juhul 5aud. Seal oli vaid voodi ja sirmi taga auk põrandal ehk wc. Läksime edasi, võib ju tunduda ,et oleme ära hellitanud end ilusate paikadega aga kui meil on valikuvõimalus, siis me teeme oma eelarvet arvestades ikkagi parima võimaliku valiku. Lõpuks helendas vasakul pool teed silt TriJaya home stay. Astusime aeda. Meid tuli tervitama mees nimega Komang. See oli tema kodu, milles on veel kolm kodukest, kus ta majutab oma külalisi. Need ongi tri jaya, ehk kolm edukat. Paranan Jaya, Jaya Natha ning San Jaya. Need on tema pojad, kelle järgi on saanud nime see kodumajutus ,iga nimi ühe ukse kohal. Meie koduks sai see öö Paranan Jaya. Komang rääkis meile loo ma elust. Ta kasvas üles Ubudis riisipõldude keskel. On ametilt maastikukujundaja ning kui ta oli noor mees pakuti talle tööd selles samas kandis ühes 5* hotellis hoolitsema sealse aia eest. Ta töötas seal 13 aastat ning selle aja sees rajaski ta omale selle kodu, kus me viibisime. Tema naine, Made, sünnitas talle kolm poega, ning alles nüüd, pool aastat tagasi, avas ta kodumajutuse oma aias, mis sai nime tema poegade järgi. Tema soov oli näidata võõrsilt tulevatele inimeste Bali just sellisena nagu see on.  Ta kostitas meid punase riisi teega, mis oli tõeliselt maitsev. Tema eesmärk on pakkuda oma külalistele midagi, mis paneks neid mõistma kohaliku elu ja kultuuri. Külalised võivad käia õhtuti tema pool teed joomas ja jutustusi kuulda ning hommikuti riietab ta soovikorral mõne oma külalise kohalike rõivaisse ja viib kaasa oma palvetele .Meil kahjuks ei olnud võimalus kõike seda kogeda, kuna olime vaid möödasõitjad ja kauemaks peatuda ei saanud. Komang tõi suure Bali kaardi ja näitas sellel kohti, mida me võiksime külastada. Ta peab lugu kõigest mis on ehe, seetõttu on ta kujundanud külaliste vannitoad imiteerides ehtsat loodust. Põrnadal on lahtised rannakivid, ääres kasvavad troopilised taimed, ning dušiks on nagu kaljusein kust vesi nagu kosk alla voolab ja katuseks on vaid taevas, seetõttu mitmed sõbrad sisalikud tervitasid meid seal seintel. Sooja vett selles paigas ei ole, mis pole probleemiks, arvestades seda kuumust iga päev. Olime väga õnnelikud, et leidsime selle paiga . Mõelda vaid, et hind oli sama, mis tolles paigas kus wc-ks oli vaid auk põrandal. Komang oli täis inspiratsiooni ja inspireeris ka meid oma külalislahkusega. See oli kodune koht! 

Kolmas päev Bali saarel

Öösel  oli jälle kuulda tänavakoera haukumist. Pärast hommikusööki teatati meile, et peame taas ööbimiskohta vahetama. Olime pettunud , kuid manager oli ise kohale ilmunud ja vabandas ette-taha. Kahju oli lahkuda sellest paigast, sest Fare Ti’i villa on paik, mida soovitaks  tuttavatele/sõpradele, kes Balile plaanivad reisi. Tõrelesin natuke selle naisega seletades, kui ebameeldiv on jälle asju pakkida jne Tegelikult rohkem põhimõtte pärast. Aga see naine oli meeldiv ja üks triiksärgis härra oli ka väga viisakas , kes meid autoga uude paika sõidutas. Tegelikult oli ju isegi natuke huvitav, et saime niimoodi erinevaid paiku külastada. Uus koht oli mingi beach resort.  Saabudes pakuti meile kohe apelsinimahla ja paluti oodata. See oli ikkagi rohkem hotelli moodi ja pigem eurolik, mistõttu jäi meie lemmikuks ikkagi Fare Ti’i. Tuba oli nagu korter, selline kinnisem ja õhk oli kuidagi umbne seal. Iseenesest polnud ju viga, eraldi kööktuba pluss magamistuba ja vannituba . Mõlemas toas olid suured klaasuksed, mille avanedes vaatas vastu pisike aiake palmiokstega, aga need olid pigem peenrad, kuhu astuda ei saanud. Eelmine koht oli ikkagi väga balilik ja mõnus loodusekeskne, see siin oli hotell, mille laadset saad külastada igal pool.. Siin oli küll ka bassein ja kohvikuala, kus aega veeta, aga seda basseini me ei kasutanud.  Too naine ütles, et hotell on hinna mõistes kallim paik ja parem. Huvitav, kas sellepärast, et televiisor toas oli suurem, mida me nagunii kordagi ei vaata. Aga milleks nokkida onju, katus oli peakohal ja tegelikult oli kõik hästi, saime ka uue rolleri rentida, et jälle seiklema minna. Lõunasöögipaigaks valisime ühe Mehhiko söögikoha. Sellel päeval külastasime kahte randa.  Sulistasime suurtes lainetes ning sõitsime läbi kesklinnast Denpasarist ja põhilisest turistide piirkonnast Seminyakist, Kutast ja Legianist. Ilmselt nendesse paikadesse me kunagi tagasi ei kipu. Pood poe küljes, turg turu küljes, auto auto küljes , kohvik kohviku küljes, restoran restorani küljes. Meie jaoks oli see kõik liiga kommertslik. Turistide hordid igalpool, tohutud ummikud teedel, müra kära, hullumaja. Meile meeldivad riisipõllud ja lihtne ehe elu siin. Leidsime veel ühe puuviljaturu, mis oli ilmselt täiesti kohalike koht. Müüjad ei osanud meiega rääkida. Üks noormees lõpuks kõnetas meid. Tema leti ümber tiirutasid kaks väikest tüdrukut, kes kihistasid naeru ja uudistasid meid. Tegin neist pilti ja nad muutusid nii julgeks, jooksid meie ümber ja mängisid peitust. Võtsin väiksema tüdruku korraks sülle ja ta oli nii õnnelik sellepärast. Ostsime sealt erinevaid puuvilju. Pisikesed tüdrukud aina kihistasid naeru . Teenindajad lettide taga olid suunanud oma pilgud meile ja veidi ebamugav oli , samas nii naljakas. Jõudsime lõpuks läbi suurte ummikute ja tiheda liikluskära oma peatuspaigani ja läksime puuvilju mugima ning uue päeva plaane mõtlema. Õhtusööki läksime otsima üsna hilja. Leidsime tänavalt mingi koha. Meid muidugi võeti vastu väga aupaklikult nagu ikka. Kohalik noorpaarike einestas seal ja nad uurisid, et kes me oleme sellised jne ning naersid, et see paik seal oli selline, kus söödi sõrmedega,et kas me oleme kindlad, et tahame seal süüa. Loomulikult oli see meie jaoks ainult huvitav.  Tulime siia kogema kõike muud ,mis on tavaline, nii et avatud kõigele huvitavale, seetõttu võtsime uue päeva plaaniks ette seikluse sõita rolleriga paari päevaga kogu saarele tiir peale. Me ei teadnud veel päris täpselt ,kuidas see olema saab, aga olime kindlad, et sellest tõotab tulla üks põnev seiklus, mis muud J

Teine päev Bali saarel

Öösel oli kuulda tänavakoera haukumist. Hommikusöögil ootas Nga meid basseinibaaris juba pannkooke küpsetades. Sõime ning ülejäänud hommiku veetsime oma terrassil. Toatüdruk Augusti koristas meie maja samal ajal, mis tegelikult polnud üldse segamini. Karastasime ennast basseinis aegajalt, kus kohtasime saksa poisse, kes elavad siin üks maja edasi. Lõunat läksime sööma meie tänavale, see sisaldas mereande ja vürtsikat maitset ja muidugi riisi. Teine päev Balil lubasime end natuke hellitada spa protseduuridel. Me valisime selleks ühe salongi, mis asus meie villa lähedal.  Maja oli seest väga õdus ja avar. Vastuvõtt oli meeldiv. Saime kohe külastamise hetkel valida välja sobivad protseduurid, mis meile meeldisid. Ainar valis kogu keha üldmassaaži koos koorimisega ning pediküüri koos jalamassaažiga ja maniküüri. Seda viimast ma muidugi ei tohtinud kellelegi rääkida J Mina sain keha üldmassaaži ning näo ja juuksehoolduse ning pediküüri. Kõik protseduurid toimusid meile üheaegselt ühes ruumis. See kõik oli tõeline nauding ja lõõgastus. Meid koheldi väga aupaklikult. Protseduure viisid läbi kohalikud naisterahvad, kes olid oma alal väga professionaalsed. Kokku veetsime seal aega  4h. Sealt uksest väljudes olime kui uued inimesed. Edasi viis meie tee Tanah Lot  templi juurde. Tempel, mida peetakse balilaste jaoks üheks tähtsaimaks templik. See on rajatud kalju sisse ning tõusu ajal on see tormise ookeani lainetes. Väga suursugune vaade avaneb kaldalt. Inimesed käivad seda imetlemas enamasti päikeseloojangu ajal, mida tegime ka meie. See oli võimas ja imekaunis vaade. Inimeste hordid ümber selle paiga. Kõik need kaljud ookeanikaldal. Ilmselgelt kirjeldada on võimatu seda tõelist emotsiooni. Sekund sekundi haaval jälgiti kuidas päike hääbub ookeani taha ning kui viimane valgustäpp sellest kadus, siis inimesed plaksutasid, justkui tänaksid ..Jumalat? ..  selle kauni vaate eest või hoopis selle elu eest..  Templisse sisse saamiseks pidi kõndima läbi ookeani, seal pakuti pühavett.  Me kõndisime mööda kaljulist kallast eemale kaugemale , et see vaade veel teistsugusem oleks. Punakas taevas lõi  oma õrna valguse üle kogu templi ja ookeani nii kaugele kui silm veel seletas. Kui öeldakse, et Bali Saar on üks maagilisemaid paiku maailmas, siis see hetk oli just kõike seda.  Siis sa tahaksidki tänada midagi või kedagi selle kauni kogemuse eest. Seal ookeaniääres oli ka üks rannarestoran, kuhu me sattusime keset kellegi pulmi ning tohutu suur turg, mis ka õhtutundidel pimedas veel töös oli. Meie roller ootas meid parklas ja me suundusime tagasi oma peatuspaika, enne mida külastasime veel üht pitsa kohvikut, kus me õhtust sõime. Uinusime taas uue hommiku ootel...

Esimene päev Bali saarel, 21. märts, 2013

Ärkasime selle peale, et toapoiss koputas uksele ja hüüdis, et meie hommikusöök ootab meid. Basseinibaari leti äärde oli kaetud laud. Arbuusimahl, kohv, omlett, pannkoogid, puuviljataldrik papaia ja arbuusiga.  Päike paistis, linnud laulsid, palmid kõigutasid kerge tuule käes oma lopsakaid lehti. Suurepärane hommik. Nautisime kõike, mis oli meie ümber. Toapoiss küpsetas omleti ja pannkoogid otse meie nina ees. Tema nimi on Nga.  Kõlaritest kostus kohalik relax muusika. Kui me söögi olime lõpetanud, pöördus meie poole üks teine toapoiss, kes suunas meid telefonile, mille teiselpool otsas oli manager. Ainar vastas sellele kõnele ning samal ajal seletas mulle toapoiss, et vabanduseks saame endale parema majakese, private, paarikestele mõeldud. Naisterahvas sealpool telefonitoru vabandas segaduse pärast ja ütles, et meid juhatatakse paremasse tuppa. Pidime jälle kolima. Uus majake oli väga mõnna. Meil on oma aiake, kivimüüriga ümbritsetud, sisenemine aeda oleks nagu sisenemine templisse. Enne majja sisenemist õlgkatusega terrass, milles on kööginurgake, bambusest laud toolidega, sohvanurgake värviliste patjadega. Terrassilt maja ukseni viib väike puidust sild, mille all vees ujuvad värvilised kalakesed. See on  purskkaev, millesse valab vett kivist naise kuju oma anumast. Õhtuhämaruses põlevad vee all tulekesed ja kalad on siis selgelt näha. Lisaks on aias mitu laternat ,mis õhtul põlevad. Majja viib puust graveeringutega uks kahele poole avanev , mille saame väljast sulgeda tabalukuga. Maja seest on avar, üle seina aknad, milledes lehvivad suured kardinad. Ühe seina ääres kõrge riidest katusega voodi, mille küljed kaetud valge pitskardinaga, mis seotud nööridega voodipostide külge. Mõlemal pool voodit väiksed öökapikesed, millel öölambid, teiselpool tuba seina vastas tohutu suur puupink, kus üldjuhul meie seljakottide sisu peal vedeleb. Selle kohal seinal tohutu suur nikerdatud puidust raamiga riidemaal. Selle vastas seinas väike puidust kapike, mille sees on külmik, peal televiisor.  Lakke vaadates näeb pambuskatuse kolmnurka, millelt alla ripub justkui vana aegne petrooleumi lamp. Enne vannituppa sisenemist vasakul seina ääres kummutikapike, mille kohal elevandimaal. Vannituba on suur ja ilus. Selline keraamiline ja vanaaegne. Ühes seinas on üle seina ulatuv hiigelsuur peegel. Seal on ka riidekapp ja šeif. Dušinurk on puidust postidega ümbritsetud ja katusega keraamiliste äärtega. Dušši ots on hästi suur ja ümmargune. Seebialusteks on rannakarbid. Põrand kivist robustsete äärtega. Meile meeldib see koht. Villa Fare Ti’i. Kõige selle juures on veider, et meilt pole kordagi küsitud meie dokumente, ega tuvastatud meie isikuid, vblla me valetame ja meil polegi bookinguid üldse. Keegi pole küsinud ühtegi meie dokumenti ega bookingu nr ega midagi muud. Ametlikult meid nagu ei eksisteerikski siin. Me pole ennast kuskile sisse ega välja registreerinud. Me mäletasime, kus asub meie õige villa, ning me tegime jalutuskäigu sinna, et veidi asjatada. Me asume kohaliku elu keskel. Tänavate äärtes on kohalikud poed ja nende kodudki. Ilusate nägudega lapsed jooksevad ringi või sõidavad jalgratastega, rollerid kihutavad siia sinna. Loodus on ilus ja elugi on siin ilusam kui Bangkokis. Pesukausid peas jalutavad külanaised tänavatel, aegajalt kohtab mõnda meie sarnast heledanahalist mööda kihutamas rolleril. Inimesed paistavad õnnelikud. Pole sellist vaesust ja räpasust, kuigi kutsud on sellise õnnetu moega. Tänavaääred on täis palvelillealuseid, osades veel suitsevad viirukid. Me käisime oma õiges  villas ja sealt saime kontakti ühe toaneiuga, kes ütles, et ta peab managerile helistama, et me ootaksime, aga me ei jaksanud enam oodata ja selline telefoni vestlus on veidi harjumatu ja häiriv, arvestades, et nende inglise keel on ikka väga raskesti tõlgendatav. Me loobusime ja olime õnnelikud oma praeguses ööbimispaigas. Tagasiteel ostsime kohalikust poest kohaliku külma õlut. Alkohol on siin kallis, arvestades muid asju. Üks õlle maksis 15000idr, see on 1,5$. Villasse jõudes mõnulesime basseinis ja arutlesime natuke selle elu üle siin. Me lihtsalt logelesime ja see oli nii mõnus. Siis me istusime oma aeda terrassile ja uurisime netis ühtteist siinse olu ja elu kohta. Niisiis, me laenutasime endale rolleri meie villast. Ja asusime kihutama selle kreisi liikluse keskel siin. Tõsiselt äge. Me oleme nagu kaks mootorratturhiirt, väga lahe on.  Aints ikka väga pöördes ja kiirused aina tõusevad. Ok tegelikult ei saa siin väga kimada , noh saab küll aga pole just kõige turvalisem ja me oleme korralikud ja hoiame ikka kiivreid peas. Mõnus on sõita mööda teid mille äärtes laiutavad suured riisipõllud ja soe tuul puhub vastu. See on nii nii äge. Ilmselt me ei loobu rollerist nii pea, sest see on mugavaim viis jõuda igale poole. Läksime lõunasööki otsima pärast lõunat. Valisime selleks ühe tänavasöögi koha. Taldrikutele laoti igast manti, me ei teadnud mis sinna pandi, aga me sõime kõik ära ja pärast silmad lõid tuld välja. See oli mingi sea söögikoht. Ses mõttes, et kõik söök oli seast tehtud. Seakamar oli ülihea, aga see leem, mis juures oli, ma ikka laadisin seda korralikult riisi peale, seepärast mu silmad olid rohkem leekides kui Aintsi omad. Selles söögikohas kohtasime ühte prantsuse härrat, kes oli kohaliku naisega. Vestlesime selle mehega veidi, ta küsis, et kuidas toit maitseb, me ütlesime et me ei tea mida me sööme aga muidu maitseb hästi. Kaks praadi pluss jääteed läksid maksma 6,5$ Kimasime linnapeal, külastasime ka randa, kus lained möllasid. Taksojuht, kes meid esimesel ööl siia sõidutas ütles, et see piirkond on surfarite piirkond ja rand ei ole ujumiseks üldse, kuna lained liiga suured, seetõttu ilmselt ei näinud me vees ühtegi hingelist peale surfarite.  Bensiini rolleri jaoks ostsime tänavalt. Finlandian Vodka pudelites  müüvad kohalikud seda teeäärtes. 1 taala eest saime paagi täis. Külastasime puuviljaturgu, mis oli tohutu suur ja äge. Nii palju puuvilju! Me ostsime kahte erinevat puuvilja , salak sala ja rambutan ,mõlemat 1kg.Nii hea J Me käisimegi turul nii, et vaatasime kõige veidramad välja ja küsisime, et mis need on ja saime maitsta. Sõitsime tagasi villasse ja läksime bassu äärde puuvilju sööma. Hiljem tegime paaritunnise uinaku, sest kogu see palavus ja üldse olime suhteliselt magamata. Õhtul leidsime netist hästi kiidetud restorani siin lähedal rannal, mille nimi on RedSalt. Pimedas ei leidnud  seda kohta väga lihtsalt üles. Koht oli mõnus ja hubane. Nagu ka netikommentaaridest leidsime, tuli omanik meiega üsna varsti vestlema. Mees oli muhe ja sõbralik, viisakas ja seltsiv, uuris kust me pärit oleme ja küsis meie nimesi. Kui ma oma nime ütlesin , siis ta surus mu kätt ja ütles, hello Petrik. Mis seal ikka, see ei tulnud üllatusena. Söök oli maitsev ja mekkisime ka kokteili. Restorani põrandal hiilis üks konn, kes oli väga teistmoodi kui Austraalia konnad, see konn siin oli indoneesialane. Veidi kärnkonna moodi, ta silmad olid sellised kõrged ja ta ei hüpanud nagu tavaliselt konnad, ta jooksis ja püüdis restorani põrandalt oma pika keelega putukaid, kes valguse peale olid kohale tulnud. See konn oli naljakas. Hiljem nägime, et leti ääres all servas oli auk ja sealt piilusid välja kaks samasugust imeliku konna. Seal oli vist nende kodu. See paik oli väga meeldiv ja söök oli hea, teenindus oli hea. Nautisime iga hetke. Hilisõhtu veetsime oma villas bassu ääres. Tähed taevakohal olid valvamas, linnud siristasid õhtulaulu ja konnad krooksusid kuskil peidus. Vesi sulises mõnusalt. Sulistasime seal mahedas vees. Palmide otsas on suured viljad ning sa mõtled, et millal nad alla kukuvad. Basseini ääres murul on õuedušš, mille lähedal roosa kivist hobune puuvankriga. See on tore koht. Meie terrassi pambuskatuse all soovis head ööd meile väike sisalikupoiss, enne kui tuppa astusime. Ööseks sulgesime purskkaevu. Valgus purskkaevus jäi valgustama kalu. Meie uinusime heade mõtetega. Oma unedes jäime ootama uue päeva tulekut..

Tere Indoneesia. Bali

20.märts. Lennukis oli külm, aga sõit õnneks kiire. Maandusime Bali saarel kesk pimedat ööd ja võõrast maad. Me olime liiga väsinud, et vaimustust tunda selle kauge paiga pärast.  Mis edasi nüüd? Oleks vaja taksot. Umbes kümmekond helesinise triiksärgiga kohaliku meest astusid ligi, et oma taksoteenust pakkuda, kui me polnud veel paar sammugi lennujaamast välja astunud sellesse hiigelsuurde kasvuhoonesse. Kui tüütu see tundus. Üks vanem härra, kes paistis rohkem usaldusväärsem, sai meie hääle ja me isegi ei vaevunud uurima mõnd soodsamat viisi oma villasse jõudmiseks.  Me maksime selle eest 30$, kuigi me olime teadlikud, et saab kordades odavamalt, aga lennujaama taksoputka oli juba ammu suletud, kuna kell oli umbes 1 öösel. Otsustasime selle härra kasuks. Selgitasime kuhu minna vaja ja meie andmete kohaselt oleks pidanud see aega võtma u 20 min, kuid too mees  andis ajaks tund. Voodipaditekk oli meie ainuke mõte ja unistus sel hetkel. See sõit kestis tõesti tund aega, kuna mees lihtsalt eksles ringi ja ei leidnud õiget paika. Nõnda öösel seigeldes tundus see paik veidi kõle, ilmselt vaid seetõttu, et me ei adunud veel midagi ning me polnud päris kindlad, kas me ikka jõuame soovitud kohta. Tee äärtes olid mõned kohalikud palvetamas ja tänavakoeri oli iga nurga taga, mõned lõrisedes järgnemas taksole kui see möödus. Loomad olid aeglased ja uimased justnagu Bangkokiski. Me jõudsime oma villani. Taksojuht väljus ja läks kõnetama villa väravameest. Vastuseks sai, et kõik kohad on täis ja vabu kohti ei ole. Mida? Meil oli bookitud neli ööd just selles samas villas. Mine või palveta koos kohalikega tänaval. Väravamees võttis ühendust oma manageriga ning meile anti koht ühes teises villas, mis on sama omaniku oma. Jõudsime lõpuks kuhugile pärale, mis oli hea. Ööbimispaik oli kena. Õlgkatustega majakesed palmipuude keskel. Antiiksed kujukesed ja graveeringud puidust seintel ja ustel, kivist väravad ja müürid. Meie toaukse, mis oli nagu tallivärav kahele poole avanev, ees kiikus graveeringutega kiiktool, väiksed tumbad üle laua majaesisel terrassil. Konditsioneeriga tuba oli suur ja avar, hiiglasliku voodiga. Vannituba , mis jagunes tualettruum, vanniruum ja duširuum ja eesruum suure klaasist kraanikausi ja peegliga, teises seinas puupink.  Väsimuse tõttu ei keskendunud me väga uurima ümbrust, lubasime endale kuuma dušši, mis tegi enesetunde üliheaks ja heitsime suurde voodisse, mille alt siblis välja meid teretama esimene pisike sisalik. Lumivalgete linade vahel  me ei lasknud unematil kaua oodata, kuna kell oli juba saamas öösel kolm, justnagu keset vihmametsa, kus troopilised linnud sädistasid ja palmipuude lehtede kahin õrnalt sahises. Avarast aknast  kardina vahelt piilus tuppa kuuvalgus, mis justkui sosistaks: Tere tulemast! Ja meie vastu: Tere Indoneesia, Bali, kohtumiseni hommikul J

Hüvasti Farm!

18. märts pidi Ainar ärkama kell kuus, et viia auto Pembertoni rehvivahetusele. Mina panin äratuse veidi enne kella kuute. Hiilisin kööki, võtsin külmikust koogi, mille eelmine õhtu küpsetasin. Jogurti-šokolaadikook. Sättisin koogile küünlad ja läitsin põlema ning hiilisin tagasi toa poole. See oli Ainari sünnipäeva hommik ja ma äratasin teda koogi ja lauluga. Ta oli nii unine, kui küünlaid puhus, aga ma loodan, et soov oli ikka hästi läbi mõeldud J See päev oli selline sigimise-sagimise päev, kuna me pidime kolima. Pärast hommikusööki sõitis Ainar linna autoasju ajama ja mina jäin meie tuba kokku pakkima ja asju sorteerima. Ja asju oli palju. Hommikul me jõudsime veel korjata kaks pappkastitäit avokaadosi, mis töötamise ajal puudele alles olid jäänud ja võtta võrkudest välja meie viimased vähid. Stewart tõi meile meie viimased olulised dokumendid tööasjus. Ilm oli pilvine. Kui Ainar tagasi saabus, siis me jõudsime pakkida oma asjad autosse ja süüa lõunat ning me asusime teele. Õu oli tühi inimestest, kes alles sigisid seal meie ümber ja elasid koos meiega. See oli imelik. Kõik need mälestused jäid alles nendesse puudesse ja taimedesse ja meie südamesse. Meil oli aeg edasi liikuda oma teel. Stewart lubas olla tagasi enne meie lahkumist, aga ta ei jõudnud õigeks ajaks. Sõitsime mäele tema maja juurde, lootes, et Sisco on seal, aga tema voodi oli tühi. Meil ei olnud kellegagi hüvasti jätta. Võib-olla oli see hea, oleks kurvem olnud, kui Sisco oleks viimast korda oma ilusate kutsusilmadega meile otsa vaadanud, ise teadmata, et ta ei näe meid enam kunagi. Head aega majake, tamm, põld! Me läksime, ilma, et peaks tagasi tulema ja see oli veider. Kogu meie elu oli nüüd selles autos. See neljarattaline liikuv asjandus oli meie koduks nüüd ja me ei teadnudki päris täpselt kuhu ta meid lõpuks kannab, aga sellel päeval sõitsime me Margaret Riverisse. Me läksime külla Maarjale ja tema noormehele, kes olid ka hiljuti Austraaliasse saabunud. Nad elavad sealses karavan pargis, kus neil on omaette toakene. Me viisime neile külakostiks avokaadosi, vähki ja minu küpsetatud leiba. Jõudsime sinna juba hämaras, seega veetsime aega seal paar tunnikest ja pidime siis lahkuma, kuna kord on seal selline, et külalised ei tohi jääda ööpeale ja meil oligi ju plaan minna hoopis ookeani äärde ja tähistada Ainari sünnipäeva. Selle öö veetsime juba tuttavas rannas Valge Elevandi kohviku vahetus läheduses. Grillisime liha rannal ja nautisime ööpimeduses tähistaevast ja tõstsime toosti Ainari sünnipäeva auks. Ühtegi inimest me seal ei kohanud, olime vaid meie kaks ja kaks kassipoega, kes meid ehmatasid kohviku maja kõrval hiilides. Mingi hetk nägime liikumist meist eemal rannal. Kaks inimest olid tulnud harjutama mingit tulešoud. Neil mõlemal olid pikad kepid, milleotstes leegid ja nad hakkasid nendega ööpimeduses erinevaid kujundeid õhku maalima, see oli päris kaunis, kuni nende leegid kustusid . Nad käisid veel ujumas ja siis lahkusid ja me jäime jälle omapead. Sel ööl me uinusime väga hilja, kuigi olime väga väsinud. Hommikul ärkasime kesk sagimist, kalamehed olid askeldamas ja kohviku külalised sagisid ringi. Varajased ujujad ulpisid juba lainetes. Tõotas tulla kena ilm üle pika aja, isegi päike oli pilvede tagant end näole näidanud. Panime selga rannariided ja läksime hommiku-ujuma. Vesi oli selge ja sinine nagu ikka. Mõnus karastus. Läheduses , kuhu olime oma rätikud asetanud rannal, lebas üks vanapaar, kes olid samuti hommiku ujuma tulnud. Tulime veest ja vanaproua viipas käega ookeani poole ja ütles, et vaadake, delfiinid. Meist 100-150m ujusid kaks gruppi delfiine, mõlemad umbes 15 liikmelised või rohkemgi. See oli nii nii ilus, milline ilus hommik. Mitmed inimesed olid rannalähedale vette tulnud ja jälgisid seda erilist vaadet.  Meie vaimustus oli suur, mõned delfiinid hüppasid veest välja kogu oma ulatuses ja neid oli nii selgelt näha. Tädike ütles, et nõnda nad käivad karjades kalu söömas. Me jälgisime neid seal veel kaua. Mõtlesime, et kui palju me olime käinud sealkandis ja vblla olid alati delfiinid meie läheduses aga me lihtsalt ei osanud vaadata. Tädike ütles, et vahel paar-kolm tulevad lausa otse paadisilla lähedusse või siis mõned matkivad surfareid, kes laineharjadel  sõidavad. Üks paat sõitis nende lähedale ja delfiinid lähenesid sellele, ning sõitsid sellega kaasa, kadestasime neid seal paadis. See oli tõesti imeline hommik. Pesime end soolaveest puhtaks ja sõitsime , et leida mõni hommikusöögi koht. Valisime selleks ühe jalgpalliväljaku, hiigelsuur roheline plats, millelt otse vaade ookeanile, asetasime sinna oma piknikuteki ja asusime esmakordselt katsetama oma gaasipliiti. Keetsime kohvi ja sõime Ainari küpsetatud pannkooke maasikamoosiga .  Hiljem kohtusime taas Maarjaga. Nad viisid meid ühte paika, kus oli maha põlenud villa, aga mille aed oli restaureeritud. See koht oli väga suursugune ja asus täpselt Margareti jõe ääres kõrgete koobaste läheduses. See paik oli umbes selline nagu Mehhiko seebikates nende uhkete/rikaste inimeste majad. Paraku tuli peagi üks mees meiega õiendama, et asume eravaldusel ja me pidime lahkuma. Hiljem tegime pikniku seal samas jalgpalliväljakul ning siis me pidime oma teekonda jätkama. Tore oli kohata tuttavaid eestlasi! Selle öö me veetsime Bunbury’s sadama kai läheduses. Ärkasime vara , kuna oli vaja leida parkimiskohta paariks nädalaks meie autole. Ennem seda tegime sadama ääreshommiku kohvi,kus kajakad meid kambakesi rünnata üritasid ja üks tänavakutsu käis sööki nurumas.  Tol päeval läksime ühte poodi, et osta autole aknakatted ja ükshetk Ainar märkas, et ta rahakotti ei ole. Me olime murest murtud, et nüüd siis sellisel kiirel hetkel selline asi juhtus. Nutt oli kurgus.  Hiljem saime selle kätte sama poe infoletist. See oli tõeline õnn, et me ei suutnud mõttes ära tänada seda inimest, kes selle niimoodi ausalt tagasi tõi, isegi sularaha oli alles. Leidsime parkimiskohaks ühe kohaliku mehe rendimaja hoovi, pidime maksma selle eest 100$ Me ostsime endale seljakotid ning panime sinna sisse paar riidehilpu, dokumendid ja rahakotid, jalanõudeks vaid plätud ning jätsime väheks ajaks oma autoga head aega. Nüüd me olime tõelised seljakotireisijad. Jalutasime paar km siselennujaama ning sealt sõitsime bussiga välislennujaama. Pärast kella kaheksat õhtul läks meie lend. Jälle lennukile, tekkis selline hetk korraks, et kas me nüüd lendame koju.. Aga ei veel, tol öösel jätkus meie teekond hoopis teistsuguses paigas…

2013 Algus

4 jaanuaril sain ma kätte paki oma perekonnalt, see oli hilinenud jõulukingitus. Meie jaoks uue aasta kingitus. Ma nutsin ja naersin üheaegselt.. Aitäh! Õetütre joonistus on siiamaani meie toa seinapeal. See on armas ja naljakas. Seal on isegi siil peal, kuigi see pole eriti siili moodi, aga juurde on kirjutatud, et siil. Ma armastan seda pilti!

Aasta algas töiselt. Juba 2. Jaanuaril me töötasime. Ja me töötasime ja me töötasime. Ka suurem osa laupäevi me töötasime. Vaid pühapäevad olid vabad, siis me külastasime mõnda viinamarjaistandust ja veinikeldreid. Väikesed helesinised munad, nendes pesades, mis avokaado puudele olid ehitatud lindude poolt, hakkasid kooruma ja pisikesed linnud sädistasid päev läbi, endal polnud silmigi peas veel. Tamm oli täis konnakulleseid ja päev päeva haaval oli näha kuidas nendest sirgusid väikesed konnapojad. Nad krooksusid salamisi  puulaudadest ehitatud platvormi all vee kaldal ja üritasid märkamatult püüda putuktiivalisi, kes veepinnal sulistasid. Avokaado puude vahel sirutasid oma pikki koibi kõveranokalised suured linnud, kes jahtisid neid samu pisikesi konnapoegi. Puujuurte läheduses mullamätaste sees urgudes sündisid põlluhiirtel pojad, suuremad nendest oskasid juba puude tippudesse peitu siblida, kui Sisco neid taga ajas. Hall metskassipoeg näitas end aegajalt puuokstel kiikumas ja samuti jahti pidamas väikestele hiirepoegadele. Ta oli nii armas, et me üritasime teda ükskord kinni püüda, aga  tema pehme udukarva kasuka sees peitis end metsik ja kiire loomus, mis oli piisavalt visa põgenema inimeste eest. Vilja hooaeg hakkas vähe haaval läbi saama ja vilju oli ikka palju, ning turul oli nõudlus suur. Samas, inimesed hakkasid tasapisi lahkuma. Kõigil oli oma tee minna ja oma aeg. Ma mäletan kui Elo ja Luca lahkusid. Elo tegi oma lahkumispeo tookord Wattles. Suure ämbritäie kartulisalatit. Inimesed imestasid, mis asi see on aga sõid mõnuga. Tol päeval oli Wattle rahvast täis. Nende lahkumisepäeval me töötasime ja rohkem hüvasti jätta ei saanud. See oli kuum päev ja lõuna ajal ootas meid suur üllatus kui Elo ja Luca enne lahkumist tulid põllule ja tõid karbitäie jäätist ja jääkülma colat. Elo nuttis. Ta varjas seda oma päikeseprillide taga ,aga ma teadsin, et ta nuttis ja ma üritasin kõigest väest end tagasi hoida. Lõpuks peame head aega  jätma kõikidega ,keda me siin kohtame ja neid inimesi on väga palju. Sellega tuleb harjuda ja pealegi oleme me ju ikkagi väga rõõmsad, et oleme kohanud neid kõiki toredaid , kes meie teele jäänud on. Millegipärast on see ikka alati nii kurb ja kõik püüavad hästi loogilist nägu teha, et seda emotsiooni tagasi hoida. Palju inimesi lahkus, samas tuli juurde uusi töötajaid ja mingiks hetkeks jäi pidama kindel kollektiiv. Jaanuari keskel me kolisime farmi ja jätsime hüvasti Wattlega. Me hakkasime elama selles majas tammi ääres. Ka Tõnn lahkus ja Kaarel pidi kolima teise tuppa, sest nüüdsest oli tuba number 3 meie valduses. Nurgapealses toas elasid endiselt Britt ja Enar, ning teisel pool ääres elas Rob, kes peagi sai endale toakaaslaseks Karmo, kes lahkus siiski enne hooaja lõppu. Otse tammi suunas kõrge karri puu all elasid Alan ja Laurie oma kaubikus, mille külge oli seotud kangaskiige, teise otsaga puu küljes.  Just nagu prantslastele kombeks elasid ka Coralie ja Gaetan kaubikus maja kõrval avokaado põõsaste vahel, nendest veidi eemal oma kaubikus elasid David ja Maud ning maja taga autos elasid Marie ja Nicola. Prantslaseid töötas meil veel lisaks neile neljale paarile, Clementin ja Simon, kuid nemad ei elanud farmis. Ma armastan prantslasi J Nendest inimestest on nii tore mälestus südames ja me teame, et kui me ühel päeval plaanime minna Prantsusmaale, siis nad on seal meid ootamas. Teisel pool maja küljel telgis elasid iirlased Catherine ja Tony, kellega esmakordsel kohtumisel selgus, et Ainar elas kunagi Iirimaal just samas linnosas kus nemadki. Catherine on vana naljanina nagu minagi. Me mõtlesime temaga koos välja nalja lugusid ja loomulikult me ise naersime kõige kõvemini. Ükskord nendel oli probleem, et telk haises hirmsasti mitu päeva ja tuli välja, et Sisco oli nende telgi alla kingituse jätnud-näritud hiirepoja. 16 inimest elasime me pikka aega selles farmis ja see oli vahva aeg. Lisaks töötasid meil veel Jennifer, Michele, Gabriel ja Julio, kes olid itaallased, kuid nemad elasid väljaspool farmi, ka teine Jennifer, kes oli Inglane ning Eli, kes oli korealane. Itaallasest Jenniferiga töötasime me väga palju paaris ja temaga sai palju nalja. Ta oli hästi tobenaljakas tüdruk, aga ta meeldis mulle. Ta küsis, et kas ma olen ookeanis ujunud, mis on minu jaoks üsnagi loogiline, et ma olen seda teinud. Selle peale ütles ta, et nojah pole ime, te Eestlased olete ju head ujujad, kuna teil on pikad jalad ja värki. See oli päris naljakas, mina, kellel on ilmselt kõige lühemad jalad üldse..  Kuumadel päevadel pärast tööd veetsime aega tammi ääres ujudes või kajakiga sõites. Tööle tulles kasvas keset tammi üks puu ja kuude möödudes sai sellest saar, kuna vesi langes palju ja kajakiga oli lahe sõita sinna väiksele saarele. Ükskord hilisõhtul läksin kajakiga tammile sõitma, see oli ilus kogemus, oli ööpime, eemalt paistis vaid meie maja akende valgus ja ülal kõrgel oli taevas täis tähti. Sel hetkel oleks tamm olnud justkui hoov ja kõik need tähed olid mu hoovis ja mina olin nende sees, eemal taevapiiril lõi äikest, mis iga natukese aja tagant muutis selle taevapoole helevalgeks, see oli omamoodi sünge aga ilus. Ma laulsin nii, et taevas kajas, see kõlas üle põllu ja kui ma tasa jäin, saatsid konnad mu laulukaja oma suure kooriga. Kananahk tuli ihule, sest mulle tundus, et nad kuulatasid mind ja kõnelesid vastu. See kõlab veidralt aga just nii mulle tundus. Ja mulle tundus, et ma olin sõber puu, vee ja taevaga. Olin õhtupimedas vees lihtsa looduse keskel, vesi sulpsas tasamisi ja ma hingasin seda kõike endasse ja hingel oli hea.  Õhtusöögid toimusid tihti tammiääres puulaua taga just päikeseloojangu ajal. Siis oli taevaäär roosakaspunane ja see kuma oli kaunis maaliline oma peegelduses otse veepinnale, mille kohal soe tuul tantsiskles ja meie põski paitas selles ilusas hämarikus.

Jaanuari lõpus oli püha, Australian Day ja me saime kolm vaba päeva. Saime korraks aja maha võtta ja puhata tööst. Loomulikult ei jäänud me paigale istuma. Läksime tippima jälle ja ilmselt pole siin imestada, et meie teekond viis meid taas Margaret Riveri poole. Selleks korraks oli meil üks suur plaan- surfamine. Me laenutasime ülemuselt surfilaua ja sättisime selle oma katuseraamile kenasti ootele. Seekord me ööbisime Gracetownis. See linnake asub mäenõlval otse ookeani ääres. Me leidsime endale mõnusalt privaatse rannalapi täpselt suure kaljunuki kõrval ja paadisadama silla lähedal. Saabumise õhtul oli juba hämardumas, me jalutasime ka teiselpool silda, kus kohalikud olid tähistamas Austraalia päeva. Oma laagriplatsile tagasi jõudes, sättisime piknikuteki rannale ja nautisime oma olemist. Meie sõber kuu oli juba valvel. Meile avanes otse vaade linnakesele mäenõlval, mis pimedas oli üks suur valguslaternate väli, mille moodustasid tuled akendes ja hoovides, justkui jaaniussikesed ridades. See oli kaunis öö, nagu kõik need, kui me oleme olnud ookeaniseltsis ja lasknud kuul endi üle valvata. Järgmine päev läksime me River Mouthile ja tegime algust surfamisega. Pidime taas ärkama vara, sest kalamehed olid varajased oma paate vette laskmas ja me ei tahtnud ärgata nende tegevuse keskel. Ainar oli tunde lainetes, samal ajal kui mina rannaäärt pidi kolasin ja värvilisi merekarpe korjasin. Minu surfamine nägi enamjaolt välja selline, et Ainar vedas mind laual sügavamale lainetesse, ning kui suurem laine tuli, siis ta lükkas hoogu, et laine saaks mind endaga kaasa viia veel kiiremini ja ma maandusin enamasti rannaliival. See oli nii äge. Ööseks suundusime tagasi oma majakesse farmis. Tagasiteel külastasime me ühte loomade farmi, kus oli igasugu naljakaid tegelasi ja me saime känksidega koos aega veeta ja neid katsuda. Sa said osta ämbritäie sööki, mida nendele loomadele anda. Kõikvõimalikud loomad nägime ära, alates seast kuni loomadeni, kellest me polnud elu sees kuulnud. Seal olid mõned nahhaalsed kitsetalled, kes jälitasid ja üritasid su toiduämbrit ära varastada ja kui see neil ei õnnestunud, siis nad vaatasid sulle sellise ülikurva ilmega otsa, väiksed simulandid. Veetsime seal farmis nende loomade ja lindudega üsna mitu tunnikest, kuni hakkas hämarduma ja me kiirustasime , et enne pimedat oma farmi jõuda, kuid meie teekond lõppes siiski õhtuhämaruses ja kohtasime üllatusi. Nimelt ühel põllul paremal pool teed oli lihtsalt 24 kängurut, ühel oli kukrus ka beebi. Nii palju känguruid ühe korraga põllul kekslemas. Me peatasime auto ja vahtisime suurte silmadega ja nemad seisatasid ja vahtisid meid . Edasi sõites leidsime ühel põllul veel 18 kängurut. Oli see vast avastus.. Järgmine hommik sõitsime Salmon beach’ile, et Ainar saaks surfilaual lainetega võidelda. Ta oli tunde ookeanilummuses ja mina kolasin suure kalju lähedal kividel, aegajalt silma peal hoides Ainari tegevusel, sest need lained on vahel nii hirmuäratavalt suured. Saime oma esimesed surfi kogemused ja uus nädal algas uue energiaga juba tuttavate põldude vahel.

31 jaanuaril oli meil pandud aeg autoremonditöökojas, et lasta veidi nokitseda ühtteist ja Ainaril oli plaanis lahkuda töölt varem, aga kuna ta on siin selline nõutud mees, siis ülemus palus, et kas ma saaksin ise seda teha. Mina, kes ma autoparandusest midagi ei jaga, pidin minema sõitma linna ja kõike seda, mida ma ei jaga, seletama võõras keeles, see oli üsna naljakas, aga olulised asjad said tehtud muidugi. Pidin ootama paar tunnikest, kuni autoga tegeleti ja istusin niikauaks meie tuttavasse Millhouse Coffee’sse ja tegin aega parajaks, kui mingi aeg hiljem astus uksest sisse Aints. Kaarel oli ta linna toonud ja ta leidis mu üles sealt. Nüüd ei pidanud ma enam üksi ootama. Saime oma asjad aetud.

Veebruari alguses sain ma endale uue töö.  Ma hakkasin pritsima mürki umbrohule, mis kasvas avokaado puude vahel. Esimene auto nägi välja nagu golfiauto, selline väike, lahtise katusega, mille kastis suur tünn täis mürki. Üks tünnitäis oli 500L ja see tühjenes umbes paari-kolme tunniga, siis ma pidin seda täitma sõitma veekuuri juurde, kus kõik vajalikud kemikaalid. Kolme erinevat mürki läks tünni kokku 45 liitrit, ülejäänud vesi. See kraam haises jubedalt, aga ma harjusin sellega üsna ruttu, võimalik, et need aurud mõjusid mulle kuidagi J Umbes nädalapärast pidin loobuma oma golfiautost, kuna see oli ülemuse venna farmi oma ja uueks sõidukiks sai väike traktor ilma katuseta. See masin oli kohutavalt aeglane.  Kogu see aeg, mil ma töötasin pritsimasinal, see oli minujaoks iseendaga olemise aeg ja mulle meeldis see. Esimesed nädalad möödusid kui linnulennul. Siis ma tegelesin põldudega, mis asusid ülemuse maja läheduses ja need olid nö beebipõllud, kuna sealsed puud on kõige uuemad ja pisikesed, need asuvad suurel mäenõlval, mis on otse vaade meie majast üle tammi. Nendel hommikutel ma ärkasin koos loodusega. Minu tee viis ümber tammi, kui udu oli alles veel. Hõljumas selle kohal ,nagu suur pehme vatitups. Tamm ärkas just siis, kui mina temast möödusin, ta õhkas soojust , et ära ajada udu ja lubada lindudel veele. Ärkasid pardid ja luiged ja kõik ülejäänud linnud, kelle tiivalöökide kaja kostus üle tammi, kui nad karjas õhku tõusid või langesid maale. Ma jälgisin alati nende lendu ja kujutasin ette kuidas ma haaran nende sulgedest ja nad mind endaga kõrgele viivad. Õhk oli siis karge ja värske. Puude lehed olid veel märjad kastest. Niimoodi ma jälgisin iga hommik, kuidas loodus astub päevale vastu, iga päev oli sarnane ,kuid siiski veidi teistmoodi. Ühel hommikul kohtasin ma väikest jänest, kes puu tagant välja hüppas ja ma teda kogemata pritsisin, aga ülemus ütles, et ta jääb ellu. Kui ma veel korjasin, siis oli ikka nii, et lobisesid juttu teistega, aga üksi põldude vahel oli lõpuks täitsa imelik, ma kuulasin muusikat kõrvaklappidest ja mõtlesin juba kõik mõtted ära, kuni ma hakkasin välja mõtlema asju, et oleks põnevam. Kui ma seda tööd alustasin, siis ma arvasin, et ma olen hävitaja, kuna ma hävitasin loodust, kuna iga kogus pritsmeid jättis enda alla rohutirtsusid ja liblikaid, kes parvedes rohu seest õhku tõusid, kui mürgipiisad neid riivasid. Siis ma mõtlesin välja sellise loo, et see muru mida ma pritsin on müür ja liblikad ja rohutirtsud on müüri vahel vangis ja ma olen päästja, kes hävitab müüre, et väiksed tiivulised saaksid vabadusse. Niimoodi ma siis veetsin oma tööpäevi, jahtides müüre, mille vahel olid väiksed värviliste tiibadega vangid ja ma mõtlesin, et ma siiski olen heategelane selles loos. Ühel hommikul, siis kui ma juba suurte põldude vahel pritsisin, sõitsin ma tööle ja möödudes ühest mesitarust, mis on väikse metsa läheduses platsil, avastasin selle kõrval murul tukkumas hiigelsuur kängurumees. Ta oli kindlasti mees, kuna ta oli väga suur. Suurem kui Ainar. Ta vaatas mind ehmunud näoga, justkui kangestus hetkeks ning ajas siis oma suure kondiga jalad tagumiku alt välja ja hüppis metsatuka poole. Tema oleks võinud ju sel hetkel mõne loo välja mõelda, näiteks et ma olen mõni hea metsaloom  ja ta oleks võinud lubada mind ennast rohkem vaadata, sest ta oli nii naljakas. Känguruid nägin ma nendel hommikutel veel, see oli alati nii põnev kohtumine, kuigi ilmselt nende jaoks mitte. Ükskord ,kui ma olin just lõpetamas ühte puude rida, nägin selle lõpus vilksamas miskit ja ma arvasin, et ülemus tuleb, kui korraga ilmus otse mu nina ette hiigelsuur must lehm. Mida hekki. Ma ehmatasin end surnuks. Ta vahtis mind ja ma ei julgenud liigutada. Siis mulle meenus, et kui me veel korjasime sellel samal põllul, siis seal naaberaia taga oli mitu suurt lehma ja Tara ütles tookord ,et nad tulid aia äärde uudistama, kuna traktori hääl annab neile märku, et süüa tuuakse. Ja siis ma sain aru, et see lehm oli ilmselt kuulnud mu traktorihäält ja arvas et ta lõunasöök tuli. Üleüldse, miks ta meie farmis oli, ei saanud ma aru. Ta hakkas liikuma ja ma üritasin ka veidi edasi sõita, kuni rea vahelt välja jõudes oli veel parem üllatus, seal oli veel üheksa samasugust suurt musta lehma ja nad kõik vahtisid mind, suunurkades rippusid rohulibled, mida nad mind jõllitades mälusid. Me vahtisime seal tõtt mingi aeg ja siis nad halastasid mulle, nad läksid ära. Jumal tänatud. Hiljem, kui ma läksin tanki täitma, siis möödudes tammist avastasin ma, et need sama kümme lehma hängisid seal meie tammi ääres ja jõid vett ja vaatlesid linde ja läheduses oli mitu suurt pasahunnikut. Tuli välja, et kuna tammivesi on nii palju langenud, siis nad pääsevad oma farmist siiani metsatuka äärest, kus varem oli vesi. Lõppkokkuvõttes võin öelda, et väga igav mul ei olnudki seda tööd tehes J Ainar oli endiselt supervisor oma grupile ja päev päeva haaval tühjenesid puud viljadest ja ilmad hakkasid muutuma jahedamaks. Sügis hakkas lähenema ja hommikud olid pimedamad ja päike loojus varem kui enne.

9. veebruaril me tähistasime Alani ja Laurie sünnipäeva. Nende päris sünnipäev on 12 veebruar ja nad on sündinud täpselt samal päeval ja samas haiglas Prantsusmaal. Alguses arvasime,  et nad on kaksikud, õde ja vend, kuid tegelikult on nad paar. Me kinkisime neile kallistuste raamatu, mille ma ostsin ühest second hand poest 1$ eest. Ma muutsin sellel ümbrise ja esikaanele õmblesin mõned rannakarbid ja kirjutasin sisse pühenduse. See oli lõbus õhtu. Me mängisime kitarri Alaniga ja laulsime ja me kõik mängisime mänge, mida prantslased meile õpetasid ja me kujutasime ette Aintsiga, et kui me Eestisse lähme , siis saame õpetada neid mänge oma sõpradele. Nii naljakas. Ja ma arvasin, et ma tean kõiki mänge..  Me naersime silmad märjaks. Sellel õhtul püüdsime Catherine’iga esimese jõevähi, kuna ülemus oli ka meie seltsis, siis ta õpetas, kuidas seda küpsetada ja puhastada. Nimelt puulaudadest platvormsillal tammi ääres , kus hoiustame kajakki ja kust me vette hüppame, seal on umbes kuus vähipüügi võrku, mida me alati kasutada oleme saanud, aga me polnud väga vaimustuses ühte olevust elavalt keetma. Kartsime nii hirmsasti seda vähki alguses, kuid sellest õhtust sai alguse meie vähipüük.. Tol öösel oli Sisco ka meiega ja me võtsime ta ööseks enda tuppa. Hommikul me ärkasime nii, et Sisco magas meie juures voodis ja kogu voodi oli karvu ja muda täis ja Sisco oli ülirahul

Järgmisel hommikul püüdsime me Catherine’iga 4 vähki ja lõunal seitse ja õhtul 12. Pojad me saatsime vette tagasi, aga suured vanaisad võtsime söögiks. Sellest sai meile haigus. Me ei armastanud seda nii väga süüa ,kui teha läbi see protsess alates püüdmisest kuni taldrikul serveerimiseni.  See hullus kestis vist umbes nädala. Me sõime vähki hommik lõuna õhtu, tegime salateid ja niisama söömiseks, kuni me tüdinesime sellest. Pärast seda me ikka aegajalt püüdsime neid, aga mitte niimoodi hullunult. Enda jaoks leidsime selle kõige maitsvam olevat siis, kui me pärast keetmist grilli peal pruuniks küpsetame küüslaugusoolas ja võis, see on nämm, sest paljalt on jõevähk ikkagi veidi mudamaitsega. Mis sööki puudutab, siis teiseks haiguseks sai puu ja juurviljad, kuid seda juba ammu enne vähipüüki. Nimelt viljahooaeg lõppeb üheaegselt paljudel viljadel ja osad väiksemad farmid müüvad oma vilju tee äärtes riiulitel, mille küljes väike hoiukarp. Juures on hinnad ja sa lihtsalt maksad karpi. Hinnad on teeäärtes väga soodsad ja meie kõhud on koguaeg tohututes kogustes täis ploome, virsikuid , aprikoose, kirsstomateid, õunu jms. Leidsime ühe uue riiuli veidi kaugemal siit, kus müüakse ka värskeid maisitõlvikuid ja basiilikut, kurki ja peeti jms, kõik värske kraam otse põllult. Vahel  olen teinud ahjupraadi, kus liha kõrval ei ole põhitegelane kartul, vaid hoopis ploom, aprikoos ja mais ja tomat.. Ja siis sa sööd ja sööd ja sööd…

Söömisel on omad halvad küljed, kui sa seda valesti teed. Nimelt oli meil siin mingi viirus liikvel, Kaarel sattus isegi paariks päevaks haiglasse, kuna kõhtu ja kätte tekkisid krambid,  aga nakkushaigus, nagu seda diagnoositi, ei jõudnud kellegi teiseni ja kõik lõppes õnnelikult.

Ühel nädalavahetusel palus ülemus, kas me Aintsiga oleksime nõus Siscot valvama ja teda toitma, ta tõi isegi Sisco voodi meie ukse taha ja sööginõu ja söögid. Sisco on tegelikult õuekoer, aga ööseks me tirisime tema voodi enda tuppa ja ta magas meie toas, hommikul kui me ärkasime, siis ta isegi ei keeranud külge. Me vaatasime mingi aeg Aintsiga ühte vampiirifilmi, kus üks mees oli kujumuutja. Kui ma oleks kujumuutja, siis ma tahaks olla Sisco ja AInts võiks olla siis Choppa.

Vahel õhtuti korraldasid poisid pokkeriõhtuid omavahel, samal ajal meie, tüdrukud ,saime endale mingi hulluse külge ja me heegeldasime teleka ees nagu vanaemad või õmblesime või punusime käepaelu. Ma kogusin kokku meie vanad riided, mis me plaanisime algselt ära visata ja lõikasin need ribadeks ja kerisin kokku ning hakkasin heegeldama kaltsuvaipa.

21. veebruaril tähistasime minu sünnipäeva. Sellel päeval oli torm, mistõttu ei saanud ma sünnipäevalauda sättida tammiäärde, nagu algselt plaanitud, vaid meie ukse ette terrassile. Lauaks tõime me traktori pinni. Kõik farmielanikud istusid tol õhtul minuga, olgugi , et järgmine päev oli tööpäev, aga ma tahtsin seda teha õigel päeval. Ma küpsetasin kaks suurt juustukooki ja meil oli palju šampust.  Mängisime pilli ja veetsime toredalt aega. Ainar kinkis mulle sünnipäevaks telefoni. Et ma saaksin hullu linnu mängu mängida ( see oli nali muidugi..)  ja suure kimbu lilli. Ma armastan lilli ja Ainarit J  Sel samal päeval tõi ülemuse naine, Augustine, mulle postkaardi, mis oli saadetud Ainari vanemate poolt. Coralie ja Goeton kinkisid mulle sünnipäevaks ühe kollase tibu, kes päikesevalgusel hakkab tantsima, lisaks õmbles Coralie ühe pisikese kollaste juustega nuku, mis oli üsna minu moodi, kuigi on siinoldud ajaga mu juuksed muutunud üsna tammivee värvi punakaspruuniks ja ma ei tea kuidas see juhtuda sai.   Alan ja Laurie kinkisid mulle Loungebox’i raamatu, kus on sees kiiresti valmivate lõunaeinete retseptid. Marie ja Nicola kinkisid smurfitassi, mille sees oli suur šokolaadimuna. Catherine ja Tony kinkisid mulle lõuendi.  David ja Moud kinkisid mulle ingli, kaitseingli. Tol õhtul ma mõtlesin selle peale, et ma olin alati unistanud, et mu sünnipäev oleks suvel, et saaksin istuda siis  soojal õhtul õues. Ma pidin ootama 30 aastat, et tähistada oma sünnipäeva suvel J  Nagu öeldakse, ole kannatlik, unistused võivad täituda ….

Kingipaki sain ka oma pere poolt, kuid seda väikse hilinemisega. Seal oli kaks postkaarti ja kiri emalt, Maarja plaat „Kuldne põld“ ning Eesti kommi ja šokolaadi ja küpsist J

Sama nädala lõpuks õnnestus meil saada taas vaba nädalavahetus ja me pühkisime farmi tolmu jalge alt. Võtsime ette teekonna Walpole’i. Taaskord üks ookeaniäärne linnake, mida tasub külastada. Tutvusime linnaga, tegime väikse kohvi ja külastasime infopunkti. Minu sünnipäeva päevast alates hakkasid ilmad külmemaks minema ja õhtuti oli kohati suur tuul, seetõttu soetasime endale talvemütsid kohalikust poest, et ookeaniääres istudes tuul meile liiga ei teeks. Meie suurim eesmärk oli jõuda Mandalay Beach’i, kuid enne seda võtsime ette 4wd tripi, et külastada Lost Beach’i. See oli väga põnev seiklus mööda metsikut tühermaad ja liiva, kuni õhtupimedus saabus ja me olime endiselt sellel teel. Päikeseloojang sel teel oli tohutult ilus, hiigelsuur punane ratas taevas, mis lõi helepunase katuse sellele metsikule loodusele. Me sõitsime kottpimedas mööda 4wd rada, mis läbis tohutute suurte kaljude orgusid , mille pind oli suuremjagu liivane ning millel kasvasid väikesed metsikud puud ja  kõrge sammal.  Me olime nagu kadunud maailmas ja Lost Beach oli ka kadunud, ekslesime mitmeid kilomeetreid. See oli omajagu hirmus, samas nii nii põnev. Me olime eksinud selle suure looduse keskel ja pind meie auto rataste all oli ka üsna ebakindel, selline närvikõdi terve tee ja me olime arvestanud, et vblla peame oma öö veetma kuskil siin rajal, keset seda sünget metsikut loodust, kus meile seltsi pakkusid mitukümmend kängurut, kes ennast aegajalt näole andsid kuskil põõsavahel. See oli hull seiklus. Me jäime kahel korral liiva niimoodi kinni, et kogu autopõhi oli vastu maapinda. Kaevasime jogurtitopsidega end liivast välja keset pimedat ööd, keset suurt loodust ja loomi. Nii põnev oli. Me järgnesime lõpuks sildile Long Point, lootes,  et jõuame lõpuks ikkagi randa välja, kuid meie teekond lõppes Long Pointil, mis oli üks pime puudealune onn ja see oli üsna hirmus. Puude tipud olid üksteisest kinni haaranud ja moodustasid katuse, mille all oli lihtsalt üks sünge koobas, see oli ikka väga sünge kesk pimedat ööd, keerasime otsa ringi ja riskisime jälle kinnijäämisega. Me ei jõudnud Lost Beach’i, sest see oli kadunud J See oli tõeline seiklus!  Aga me jõudsime tagasi oma alguspunkti  ja loobusime otsimast, mida me ei leia ja sõitsime Mandalay Beach’i mööda tavalist maanteed.  Autoga päris ranna lähedale me ei pääsenud, parkisime selle ja jalutasime mööda pimedat rada ookeanini. Oli pime, aga piisavalt valge, et silm haaraks endasse selle kauni vaate. Oli külm ja tuuline, aga me ei lahkunud veel, et näha, kuidas veelainetuse peal sillerdab õrn kuuvalgus, taustaks hiigelkaljud. Me veetsime selle öö seal parklas. Einestasime tähevalgel seal samas kruusasel pinnal ja grillisime liha ning tõstsime veelkord toosti minu sünnipäeva puhul.  Kuna taevas oli nii selge ja lubas meile kõik oma tähed, siis me sättisime oma madratsi  ja teki ja padjad auto katuse raamile ja jäime sinna magama. See suur tähemeri taevas pani meid arvama, et oleme ühed neist.Varahomikul ärkasin selle peale, et vihm kallas meie peale . Nüüd võib ilmselt väga hästi ette kujutada, kui ruttu me sealt katuselt alla saime ja jätkasime und oma autovoodis. Vihma kallas nagu oavarrest ja me kuulsime, kuidas ookean möllas tormi käes ja me uinusime selle suure vee mühinas..  Järgmine päev einestasime me Walpole’i s ühel pargipingil ja me käisime Tree Top Walk’il. Seda teed saad läbida sillal, mis on kinnitatud mitmekümne meetriste kõrgete  puude külge. Sa oled peaaegu, et taevas, sa näed suurte puude tippusid  ja tead kuidas on lindudel, kui nad seal kõrgetel okstel elavad. Samas metsas nägime suuri Red Tingle Tree’si . Nende puude sisse saad minna kõikide oma sõpradega koos peitu, sest nad on nii suured ja jämedad ja nad on seest tühjad siis, kui tulekahi on neist üle käinud. See puu põleb ainult seest, seetõttu on need seest tühjad tohutult kõrged tüved ikka veel juurtega maas ja nendes on ikka elu. Ilmselt veel aastatuhandeid..

1.märtsil toimus meie hooaja lõpu pidu meie ülemuse kodus. Selleks ajaks oli töö läbi kõikide jaoks, kes ei elanud farmis. Meile oli veel nädalake tööd. Lõpupidu oli BBQ pidu. Ülemuse poolt olid grill burgerid, mis me ise valmistada saime. Ja puuvilju. Ja veini ja õlut..Üks nuputamisvõistlus toimus sellel õhtul. Ülemus andis ülesandeks kõigil välja mõelda, mitu avokaadot me oleme korjanud siiamaani terve hooaja jooksul. Selle võistluse võitsin mina. Õige vastus oli 9 ja pool miljonit avokaadot. Tegelikult oli see minu ja Ainari võit, sest vastuseid arutasime me koos. Auhinnaks oli pudel veini ja 50$ J See õhtu oli omamoodi nukker, sest see oli viimane kord, kui me kõik koos olime. Samas oli see muidugi väga lõbus. Meie Catherine’iga rääkisime oma väljamõeldud lugusid  ja kõik naersid nii, et piss püksis. Tõsiselt, ma hirnun herneks iga kord, kui ma mõtlen selle peale. Alan, David, Simon ja mina mängisime kitarri ja laulsime. Tore mälestus sellest õhtust ja see ei unune!

Järgmine päev käisime me Windy Harbor’is, sest Alan ja Laurie ja David ja Moud olid ka seal. Nemad jäid kõik ööseks, aga meie vaid veetsime nendega ookeaniääres veidike aega, Alan püüdis kala. Ujuda me ei saanud, sest seal on liiga kivine ja lained mürgeldasid, mis hirmus.  Ajasime juttu ja sõime puuvilju.

 Pühapäev , 3 märts käis Ainar Perth’is. Nimelt oli meil endiselt nuhtluseks see Hyundai, millega ta känksi avarii tegi ja sellest tuli lahti saada ja ta läks Perth’i doonorautot ostma.  Selle päeva veetsin ma üksi tammi ääres suurte karri puude all joonistades. Ainar saabus alles õhtuhakul . Roosa autoga. See auto oli nii nunnu, et ma oleks seda endale tahtnud. Tõsine tüdrukute auto. Rool ja juhimatt olid lillelised JKuna see auto oli nii korralikus seisus, siis doonorautoks ta seda ikkagi ei kasutanud. See tuli vaid ära registreerida ja sellega olid nüüd uued plaanid. 4 märts oli vaba päev, sest oli jälle püha. Labour Day WA. Ainar nokitses autode kallal ja mina joonistasin jälle.

 5 märts olin ma ka korjamas ja me korjasime tühjaks viimase puu farmis. Ma mäletan, kui me tööle tulime, siis ma ei orienteerunud üldse siin suurte põldude vahel, ma uskusin, et kui keegi mu siia jätaks ja järgi ei tuleks siis ma eksiks ära. Nüüd on need põllud mul kordi läbi käinud. Päikesepõlenud vilju korjatud, puid tühjaks korjatud, pritsitud, vihmuteid parandatud. Kui palju vaeva on nähtud, kui palju tööst kurnatuid päevi ja magamata öid ja kui palju valusaid lihaseid, aga ma jään igatsema seda kõike. Ja ma ei taha veel selle peale mõelda.. Pärast seda tööpäeva hakkasin ma armastama avokaadosid, ilmselt sellepärast, et nad ei olnud enam nii lihtsalt kätte saadavad. Kui korjamise töö läbi sai, parandasime me põldudel vihmuteid, aga mina tegin seda vaid kaks päeva, siis olin tagasi oma pritsimasina juures ja Ainar sai ka pritsimasina juhiks, ainult vastupidiselt minule pritsis tema väetist. Kolmapäev, 6 märts , oli kõikide töötajate viimane tööpäev peale meie kahe. Üks päev enne  seda lahkusid farmist Brit , Enar ja Kaarel ning majja jäime elama vaid meie kaks ja Rob. Meie töötasime veel . Meie töötasime ka neljapäeval ja reedel.  Sellest päevast said minust ja AInarist selle hooaja esimesed ja viimased töölised farmis. Me töötasime kokku viis kuud ja nüüd see aeg sai läbi. Nädalavahetuseks jäid paljud veel siia, et koristada oma kaubikud ja pesta riideid ja pakkida asju.  Laupäeval lahkusid Marie ja Nicola. Marie nuttis.. Pühapäeval lahkusid David ja Moud.  Ma loodan, et me kohtume veel..“hit the road, Jack“, olid viimased sõnad neile ja nende kaubik kadus puude taha, järgi kajamas mootoripõrin ja tolm.. Esmaspäeval, 11 märts , lahkusid Alan ja Laurie, aga enne nende lahkumist pidime me Manji sõitma ja me ei saanud hüvasti jätta Laurie’ga, sest ta oli duši all. Teel Manji meenus Aintsile, et peame ka autokummid kaasa võtma ning me sõitsime tagasi farmi. Coralie lõikas Laurie’l juukseid majaterrassil ja ma läksin Laurie juurde ja kallistasin teda, sest ma sain ikkagi temaga hüvasti jätta ja ta hakkas nutma..  Sellel päeval ostsin ma Ainarile varajase sünnipäevakingituse. Ma ostsin meile mõlemile jooksutossud ,sest meil oli ammu plaan hakata hommikuti jooksmas käima kui me ei tööta. Sama päeva õhtul lahkusid Tony ja Catherine. Catherine lubas mulle saata naljakaid väljamõeldud lugusid ja mina lubasin talle. Selleks päevaks oli sadu kestnud juba nädala ja ilm oli sünge, sellepärast olid ka lahkuminekud kurvemad. Coralie ja Goeton lahkusid teisipäeval. „We keep you here..“ surus Coralie rusika südame kohale ja vaatas korra veel tagasi ning nad olidki läinud. Kõik olid läinud ja vihma aina kallas. Ainult Rob oli veel siin, kuid tema juba töötas uues kohas ja päeviti me teda ei näinud üldse.  Kolmapäeval kohtusime esimese roosa auto ostjaga Manjimupis. See oli üks vanaproua, kes ostiski selle auto ära. Ta kutsus meid oma majja sisse, kui pabereid allkirjastati ja pakkus kohvi. Maja oli suitsuhõngune ja vanamoodne, kuid meil oli huvitav . See tädike oli liialt jutukas, mistõttu pidime lahkuma hämaras. Tal oli helesinine papagoi nimega Bablo ,kes oskas rääkida ja sõbralik koerakutsikas Puppa. Sellel päeval saime me lahti mõlemast Hyundaist, teise ostis ära romula. On tore , et need asjad said aetud õigel hetkel ja paremini kui me arvasime.

15. märtsil jäime me täiesti kahekesi majja, lahkus ka Rob ja me olime omapead. Me lihtsalt puhkame. Hommikuti käime jooksmas.  Teeme head süüa ja vaatame filme. Püüdsime ka paar vähipoissi ükspäev. Oli aegu, kui me tundsime puudust privaatsusest ja vaikusest, kuid nüüd me igatseme taga seda juttu ja sagimist. Maja on nii tühi ja vihma aina kallab. Kuid meil on jäänud veel kaks ööd siin, siis on meie aeg minna. Jah, me kurvastame veidi, kuid meid ootavad ees uued seiklused ja uued rajad. Meie teekond võõrsil ei katke siin, see on alles keskpunktis!

Aastavahetus

Mõtlesime pikalt selle üle, kuidas me veedame oma aastavahetuse, kuna 31 me töötasime ja 2 pidime juba jälle tööl olema, oli raske planeerida pikemat väljasõitu, aga siiski me ei tahtnud jääda paigale. Võtsime ette plaani sõita Dunsborough’le. Teadsime, et selle plaaniga peame arvestama pimedas sõiduga ja arvestama känksidega, aga me ikkagi asusime teele. Enne minekut sõitsime läbi farmist ja soovisime kõigile head vana aasta lõppu. Viimasel hetkel otsustas meiega liituda Tõnn. See oli tore, sest seltsis ikka segasem. Sõit kestis terve igaviku ja me kohtasime umbes kümmekond känksibeebit tee ääres hüppimas, aga nad olid meie  vastu sõbralikud. Jõudsime kohale umbes tunnike enne südaööd. Dunsborough on armas linnake otse ookeanikaldal. Tänavad olid täis noori pidutsejaid. Kenasti sätitud kleitides tüdrukud ja poppide pluusidega poisid jalutasid tänavatel dringid näpus ja olid ootel. Majahoovides olid peod nagu USA filmides, garaažid olid tuledest säramas peoplatsideks ja noored seltsis koos, oleksime võinud vabalt kuhugile sisse sulanduda ilma, et keegi oleks aru saanud, et me pole omad. Atmosfäär oli huvitav kogu linnas. Jalutasime tänavatel ja uudistasime kohalike elu. See kõik oli nii teistmoodi. Me ootasime uut aastat, tänaval jalutasid vastu inimesed plätudes ja nappides riietes. Polnud jõuluvanasid ega talvesaapaid. Kõik see oli ilmselgelt veider , samas nii lahe. Enne keskööd istusime ookeaniääres ja tegime mõned videokõned Eestisse. Enne õiget hetke suundusime tagasi tänavale. Me nägime vblla kolme raketti õhus tulesädemeid taevasse lennutamas ja see oli kõik ja häält aiapidudelt, mis karjusid: „tree, two, one… happy new year!!!“  Ja nii see tuli. Naljakas. Aga me olime nii rõõmsad. Omamoodi avastamishetk. Sellel hetkel ei olnud Eestis veel uus aasta saabunud ja me teadsime kuidas seal kõik on. Kuidas ollakse ootel ja me ootasime ka. Seekord saabus see kaks korda meie jaoks J Öö veetsime rannaliival tekil. Veel varahommikutundidel  istusime liival varbad lainetes ja rüüpasime rummi, siis kui Tõnn oli end juba teki sisse mässinud veidi eemal ühe päikesevarju all. Uitajaid oli seal palju, kes möödudes juttu vestsid ja oma pidudele kutsusid, aga meil oli hea just nii. Hommikul ärkasime koos päikesega. Kui palav. Just nõks pärast silmi avades jalutas meist mööda üks noorpaarike, kes olid ilmselgelt meist u 10 aastat nooremad ja hüüdsid: Happy new year, kids, you want vodka? Viidates oma klaasidele näpus. See oli päris naljakas. Karastasime end vees ja tegime hommikusöögi rannal ning mingi aeg hiljem  asusime taas teele. Edasi sõitsime Busseltoni, tutvusime sealse piirkonnaga, käisime ujumas ja tegime väikse eine kohalikus kohvikus. Selline pühapäeva tunne oli. Lõpuks oli kell seal maal, et pidime asuma tagasiteele. Ja aasta oli nüüd 2013 

Aasta viimase nädalavahetuse lugu

See oli 28. Detsember. Reede. Soojakraadid tõusid üle 40, seetõttu vabanesime töölt varem. Lõuna ajal saime küll tammis ujumas käia, kuid see värskus mis korraks jahutas kadus kiirelt ja tööd teha oli väga keeruline. Niisiis lõpetasime mõned tunnid varem töö. Kõik olid palavusest kurnatud. Me hüppasime kõik riietega tammi, isegi jalanõud jäid jalga, see oli mõnus, kuidas jahe tammivesi tervendas keha, mida kuumus oli sakutanud. Wattle’i tagasi jõudes veetsime oma õhtu enamuse ajast voodis lebades, ventilaator otse näosuunas, kuid see puhkus ka vaid sooja tuult. Sellised kuumad päevad on väga keerulised, kui sa just otse veekogu ääres ei pesitse. Teed ühe liigutuse ja juba higimull otsa ees, nagu oleks 10 km maratoni jooksnud või nagu oleks mitu tundi järjest kuuma ahju ääres kooki küpsetanud. Sellistel päevadel sooja söögi tegemine jääb pigem tahaplaanile, tahaks hoopis ise külmkapis piima ja juusturiiulil istuda, nagu toiduaine mis vajab külma, et värskeks jääda. Aga me olime ikkagi positiivselt meelestatud, kuna juba hommikul ootas meid ees 2012 viimase nädalavahetuse tripp.. pakkisime oma asjad ja asusime teele. Jõudsime varakult Manjimupi matkapoodi. Me ostsime snorgelduskomplektid mõlemale . Lisaks saime me lõpuks rattastange, et saaks rattad kinnitada auto külge. Suundusime taaskord Margaret Riveri poole. See kaunis kuurortlinn lihtsalt on võitnud meie südame ja kogu selle ümbrus. Margaret Riveril külastasime surfipoode ja ma soetasin endale päris oma kalipso. Ainarile me kahjuks ei leidnud sobivat. Ja siis me suundusime kuhu meie eesmärk meid viia plaanis, see oli meie tagasipöördumine Hamelin Baysse. Randa jõudes oli õhtu juba oma pead välja sirutamas vähehaaval. Krabasime oma snorgeldusasjad ja ütlesime tere ookeanile. Meid olid vastu tervitamas tuul ja  lained, mis juba kiigutasid paate ja surfilaudu oma harjadel. Vesi tõusis kiirelt ja kattis liiva enda hõlma alla, samamoodi kattis ta enda hõlma alla ka minu tuttuue snorgeldusmaski, mida me lainetega võideldes üritasime üles otsida, aga ookean on jõuline ja tugev ning temaga võidelda on peaaegu et võimatu, kui ta on raevu täis ja metsik. Võiks öelda, et sel hetkel on ta osav varas ja keegi ei saa talle kohut mõista. Päikeseloojangul peatusime ajas ja hoidsime oma silmad selle hetke jaoks. Tolsamal õhtul, teadsime, et Elo, Luca, Rob, Elo ja Kaarel peaksid viibima samas kandis. Teadsime, et nad on ka trippimas kusagil ja enne tulekut arutasime kuhu me lähme ning polnud välistatud, et kohtume kusagil rannaribal. Me pesime end puhtaks soolasest veest ja uurisime parklas kas ehk Elo autot ei paista kusagil. Millegipärast olin kindel, et nad on kusagil läheduses, aga ei . Autot polnud. Hiljem tärkas Aianrile pähe, et läheduses on veel üks parkla ja me otsustasime vaatama minna, sest nemad polnud külastanud seda paika siin enne ja lootsime, et ehk nad lihtsalt said valesti aru, kus me plaanime peatuda või ei leia õiget parklat. Me leidsime Elo auto teisest parklast, ilusti sätitud asfalt teele valgete joonte vahele. Niisiis, meil oli teada, et nad on kusagil, aga kus? Auto uksed olid lukustamata ja aken avatud, mis andis üsna kindlalt märku, et see on kindlasti Elo auto. Oli ka teada, et kuna neid on viis, siis nad ei saa ööbida parklas, seega peab neil olema vähemalt kaks telki. Läksime pimedale rannale, kus vaid vaevu kuu peegeldas õrna valgust udupilvede tagant. Silmal oli raske seletada kujundeid või inimesi. Õigemini inimesi ei olnudki. Rand tundus inimtühi, kuid kaugel eemal märkasime valgustäppi kaldaääres, see paistis päris kaugel olevat ja me mõtlesime, et kas tõesti nad viitsisid oma laagri püsti panna autost nii kaugele. See ei paistnud lõke, vaid mingi valgus. Mõtlesime, et ehk taskulamp vms, teades, et rannal lõket püsti panna on teadagi liialt riskantne siin maal. Seadsime sammud valguse suunas, teades, et üsna pikk maa on minna mööda rannaäärt, veidi kõle isegi, kuna silm vaevu seletas midagi. Hoidsin kõvasti Ainaril käest kinni ja lihtsalt järgnesin, lohistades oma jalataldu mööda liiva. Siis kostus mingi sahin ja tundus, et miski läheneb meie suunas. Kuju järgi võis öelda, et veidike küürus seljaga vanamees kahe täis kilekotiga, justkui mõni kodutu vms rannal hulkumas. Veidi hirmus, kui ta meie suunas lähenes. Just sammuke kui ta hakkas meist mööduma, tundus see kõnnak mulle päris tuttav ja ma hõikasin: Rob, is that you? Ja me naersime kõval häälel, sest see oligi Rob ja me ei saanud absoluutselt aru mis ta hulgub kottpimedas üksi kahe kilekotiga mööda rannaäärt. Seda enam, et me teda kodutuks pidasime. Tema olek oli veidi ebaadekvaatne, kui ta teatas, et otsib Lucat ja teisi taga, kuna ta olevat kaduma läinud. Järgnesime Rob’ile, kuna ta enamvähem teadvat, mis suunas teised läksid. Niisiis me järgnesime Robile ja see tee viis rannast hoopis eemale. Kuigi me korduvalt mainisime talle, et justkui oleksime kuulnud nende hääli ranna lähedusest oli ta ikka sihikindel ja läks oma suunas ega kuulanud meid. Loobusime järgnemast talle ja läksime oma vaistu järgi. Hüüdsime teiste nimesid kõigest kõrist, kuni lõpuks nägime eemalt kaugest pimedusest Tõnu, kes lähenes meile taskulambiga. Milline rõõm J Nad olid justkui kuulnud nende nimede hõikeid ja Tõnn tuli otsima ning leidiski meid, aga Rob oli nüüd kadunud. Tõnn juhatas meid enda laagriplatsi. Ranna ääres, läbides puid ja kõrkjaid, viis tee suurele kivimäele, mis oli osavalt peidus möödujatele. See oli kaunis tohutu suur kivine lagendik, justkui salapeidukoht. Juba nägime tulekollet, mille ümber tuttavad näod mõnusalt aega nautlemas, läheduses väike telgike ulualuseks. Seda lahedat lagendiku me päevavalguses näinud polegi. Igatahes öösel oli see kena paik, mõnusalt taeva all kõrguv pinnas, kus tähed paistsid väga lähedal ja kuu. Veetsime mõnusalt aega lõkke praksudes ja grilli valmistades, juttu vestes ja taevast imetledes, mekkides kes õllemärjukest kes muud.  See oli tore olemine. Une saabudes suundusime meie oma pessa tagasi ja veetsime öö kuni hommikuni ookeaniläheduses. Just õigel ajal hommikul oli parklasse end parkinud  kohvi ja jäätisebuss. Ka teised olid ärganud ja liitunud meiega. Vesi oli kõvasti tõusnud, lained suuremad kui eile, esimesed surfarid olid juba laineharjadel. Jälgisime nende tegevust hommikusöögikõrvalt tuulisel rannal. Edasi viis meie tee taaskord Augustale, sest pühadeajast jäi kripeldama laevasõit, mis tol korral tegemata jäi. Tänavatel olid laadaputkad püsti ja sigimist sagimist jagus. Viskasime korraks pilgu peale, mis tänavakauplejatel pakkuda oli ning suundusime jõe poole. Blackwood River oli lahke seekord ja sõidutas enda vooluga kaasa paate ja laevu. Ostsime pileti jõedelfiine otsivale laevale. 30$ nägu. Tõnn tuli ka meiega laevasõidule. Alustasime seda sõitu suure lootusega delfiine kohata, aga nende asemel kohtasime 38 erinevat linnuliiki. Nimelt oli laeval giid ja ta rääkis jõe ajaloost ja küladest , mis asuvad jõekaldal ning rääkis lindudest, kes seal pesitsevad. Sõidu ajal saime juua kohvi ja teed ning küpsiseid, kokku kestis see u kaks tundi. Sõidu lõppedes oli tunne nagu me oleksime eksinud mõnele linnuvaatlejate laevale. Me nägime ikka igasugu kummalisi linde. Kõige haruldasem oli näha suurtes karjades musti luiki, kes nagu otse muinasjutust välja kõndinud või lihtsalt jõele joonistatud ja pelikanid suurtes karjades olid uskumatud oma jõulise välimusega. Mõned linnud olid nii imelikud, nagu oleks mängulinnud olnud. Aga muidugi olid nad ilusad, nagu linnud ikka on. Aga tundmatud. Nagu võlulinnud. Delfiine me ei näinud kahjuks. Jätsime head aega jõega ja sõitsime Flinders Bay’le, kus teised juba mõnusalt rannamõnusid nautisid ja peesitasid kuuma päikese käes. Selles rannas olime esmakordselt. Ka seal sai snorgeldada. Rahvast oli palju ja ilm oli imekena, aga aeg ei lubanud meil kauemaks peatuda. Läksime Ainariga tagasi jõe äärde ja tegime pikniku seal enne tagasiteed, mis möödus Michael Jacksoni saatel. Hinges oli imelik ärevus, sest jäänud oli vaid kaks päeva selles aastas. Üks ajajärk oli läbi saamas. Wattle oli ootamas ja hommikul võttis vastu meid selle aasta viimane tööpäev, mis oli 31. Detsembril. See päev läks kiirelt nagu ka see, kuidas me olime tõttamas uude aastasse…