Vahepeatus Lomboki saarel

Sõime viimast korda hommikut selles nukutemplis. Oli aeg lahkuda. Pidime sõitma tagasi Canggu’sse, et tagastada oma päevi näinud roller. Umbes keskpäevaks jõudsime Puri juurde. Naine leti taga lehvitas juba kaugelt tuttaval ilmel, selline jällenägemisrõõm. Tagastasime rolleri ja einestasime lõunat juba varem oldud  terrassil väikse riisipõllu kõrval, mis heledalt sätendas päikese käes ja kiigutas oma rohelisi taimi. Jutustasime naisele lühikese loo Bali ringreisist ja oli aeg hüvasti jätta, et jõuda õigeks ajaks Denpasari lennujaama. Palusime tellida takso ning pettumuseks tuli välja , et pühadeajal taksod ei sõida. Väike segadus oli korraks. Mis saab? Me jääme lennukist maha.. Naisel tärkas idee ja ta helistas oma sõbrannale, kes oli meid nõus lennujaama sõidutama väikse tasu eest. Olime nii tänulikud sellise lahkuse eest. Jätsime hüvasti ja istusime valgesse autosse, mis kohviku ees peatus. Cecilia oli tolle naise nimi, kes meid sõidutas. Tema kõrvalistmel istus väike tüdruk nimega Paula, kes oli tema tütar. Nad olid pärit Columbiast ja nüüd elanud juba mõned aastad Balil. Umbes tunnike kestnud sõidu jooksul rääkis Cecilia meile lugusid oma elust Balil. Meie teed läksid lahku Denpasari lennujaamas. Me jõudsime õigeks ajaks oma lennule ning juba peagi olime taevamasina pardal ning teel Lomboki saarele. Vaade maapinnast aina kaugenes ja maa meie all muutus aina pisemaks ja pisemaks, aga ei kadunud kordagi päriselt ära selle pooleteist tunnise sõidu jooksul. Terve tee oli aknast kaunis ülevaade. Olime jõudnud Lomboki saarele. Sel korral oli meil ööbimiskoht broneeritud. Hüppasime bussi peale, mis liikus suunas kuhu meil oli vaja jõuda. Tänavad olid tolmused ja räpased, kõik oli palju koledam kui Balil. Oli märgata palju vaesust ja õhkkond oli teistsugune, mis oligi ju eesmärk, näha midagi uut. Me hüppasime bussist maha palju varem, kuna polnud kindlad ja kõndisime pika teekonna jala mööda tolmust maanteed, tohutu palavus räsis olemist ja seljakotid olid tüütud, nõnda me kõndisime käsikäes , möödasõitjad –ja käijad uudistasid ja lehvitasid. Vaatamata sellele, et tolm lendles meie higistele kehadele ja seljakotid soonisid, olime siiski ju põnevil. Uus koht, uued inimesed, mis saab, ei tea. Jälgisime silte tee ääres, et mitte märkamata jätta meie peatuspaika. Lõpuks leidsime punase kirjaga sildi: Ressi Homestay. Olime kohal. Suures hoovis jooksid kaks alasti tõmmunahalist väikest poissi, eemal toimetas vanem naisterahvas ja meile vastu tõttas noormees, kes meid edasi juhendas. Hoovis oli peale avatud köögihüti väike elamu , mis kuulus kõikidele nendele tegelastele, kes seal toimetasid. Lisaks mitu väikest toakest mõeldud külalistele. Iga ukse kõrval pambus toolid ja laud. Ühest nendest tubadest sai meie ajutine peatuspaik. Tuba oli lihtne ja puhas. Perekond oli tore ja sõbralik. Laenutasime perepojalt soodsa hinnaga helerohelise rolleri, millel ilutses Super Mario kleeppilt. Sõitsime mööda tolmust teed Senggigi'sse, kus suurem melu toimus. Oli saabunud juba hämar ja kohvikutuled tänavateääres sirasid kirevalt. Tüütud kaupmehed tuiasid ringi. Mõnes hoovipoolses paigas istusid tänavakividel miniseelikutes lohakad neiud. Iga kohviku ees karjus juba eemalt uksepoiss, et hinnad on soodsad just meile. Siis mingi hetk oli tunne, et tere tulemast Egiptusesse. Võtsime siis valikusse ühe uhke mitmekorruselise restorani, mille hoovis suur purskkaev sulises, kuna too uksepoiss lihtsalt meelitas meid ära ja me ei viitsinud temaga vaielda, ta arvas, et meile mesinädalate puhul on see ideaalne restoran. See on ikka väga naljakas kuidas seal kõik arvavad, et valged inimesed käivad seal mesinädalatel. Lihtsalt lubasime end teenindada. Koht oli tegelikult kena, tähistaeva all, õdus muusika mängimas, seintel ilutsemas kaunid maalid ja sealt ülevalt terrassilt oli kena vaade sellele tuledesäras õuele. Jälgisime neid kummalisi inimesi ja itsitasime omaette. Külastasime erinevaid tänavaäärseid kohvikuid, lõpuks jäime peatuma ühes lihtsas paigas, kus kuu otse meie peale vaatas, justkui tahaks seltsi tulla. Laud oli peaaegu otse tänaval ja mõtlesime, et nii hea koht, kus jälgida inimesi ja tänavaltoimuvat, aga veelgi parem oli see paik tänavakaupmeestele, kes siis kõik kordamööda oma vaipade ja ehete ja piltide ja mis iganes kraamiga meid tüütasid, lõpuks üritasime eirata, kui keegi naaseb meie laua ette ja see oli nii naljakas. Üritasime siis nagu mitte välja teha ja rääkisime oma juttu edasi ja ei suutnud naeru pidada kui kaupmeest see üldse ei kottinud ja ta ikka kõik oma kraami ette kandis nagu seinale. See oli nii naljakas, et mõnel korral me lihtsalt hakkasime kõval häälel naerma. Tegelt oli nagu kahju ka neist. Aga kui juba viies mees tuleb täpselt samasuguse kraamiga sulle reklaami tegema nagu eelmised neli on juba käinud, siis enam ei teagi kas peaks nutma või naerma. Meie kõrval seespool lauas istuv turistide kamp naeris ilmselt selle peale, et me arvasime, et saime nii hea tänavaäärse laua endale. Kogemus Lomboki ööelust. Looduse mõistes oleks seal palju kohti, kuhu tahaks minna kunagi, aga seekord olid meil lihtsalt teistsugused plaanid, olime vaid läbisõidul, ajaliselt ei oleks jõudnud, kuna see oli meie esimene ja viimane õhtu seal. Jõudsime pererahva juurde hilistel tundidel. Köögihütis oli püsti pandud projektor ja keegi mängis kitarri. Pere istus oma rahvaseltsis koos , lauldi ja naerdi ja kutsuti ka meid kampa, aga kahjuks olime liialt väsinud ja uinusime üsna ruttu, kuna uue päikese ajaks olid meil juba plaanid ning tahtsime ärgata varakult. Sõime hommikut seal pambus toolidel ja juba peagi asusime jälle teele, tagastasime pererahvale rolleri ja jätsime hüvasti. Plaan oli minna tagasi Senggigi'sse, et kolada veidi poodides ja turgudel. Teedmööda jalutades võttis meid peale üks vana väike tööliste kaubik. Juht oli selline tumedate hõredate kikudega muidu muhe vana, bussis sees istusid kaks kohaliku vanaprouat, kellel suurtes korvides juurvilju ja muud kraami, üks naistest magas suurema aja, vahepeal silmanurgast piiludes, teine vaatas meiega tõtt, kohati rääkis midagi, millest me aru ei saanud, aga me ikka naeratasime koguaeg. Üldiselt tundus, et neil oli päris lahe , et me nende bussis olime. Siis eikusagil oli meie peatus ja me pidime maha tulema, andsime mehele sümboolse summa ja olime väga tänulikud. Kaupmehed olid endiselt väga tüütud ja see oli üsna väsitav. Soetasime endale ühtteist siiski odava raha eest ning jätkasime teekonda. Hääletasime takso ja palusime suunaks sadama. Peatus oli siiski varem, kuna teatud maalt sai edasi sõita vaid rolleri või hobusega või jalaga. Läksime jala ja uurisime maad omal käel. Kuskil tänavaääres tegime väikse söögipeatuse ja karastasime end jääkülma joogiga. Lõpuks jõudsime sadamasse. Lõpuks ometi!J

7 päev Bali saarel

Monkey Forest street algab ahvidega nagu ikka. . Ärkasime kaheksa ajal kukkede kisa peale. Sellel hommikul käisime ahvimetsas. See oli nii naljakas ja tore.No ahvid on ju päris toredad ja ka päris tüütud tegelikult. Kogu see tänava algus on täis ahve, kes üritavad inimeste tähelepanu endale tõmmata ja neid ninapidi vedada.  Seetõttu, et selle tänava alguses asuv  troopiline vihmamets oligi nende ahvide päris kodu, kus nad elasid nõnda vabas looduses , millega kohalikud raha teenisid turistide külastuste pealt. Seal oli nii palju ahve kui palju ahve me pole nagu ka arvata võib kunagi elus ühe korraga näinud ja niimoodi vabalt liikumas. Alates beebiahvidest kuni vanaisa-ahvideni välja. Oli armsaid ja kavalpäid ja kurje ja muhedaid, nii pisikesi ja pikemaid kui ka suuri ja paksemaid. Tegelikult on nad kõik väga kavalad, nimelt kui sul on kotis kaasas midagi söödavat siis põhimõtteliselt ei jäta nad ennem järgi kui saavad kätte kas su koti või söögipoolise selle seest, nii et oma asju tuli hoolsalt hoida. Mets on suur ja ilus, väikeste allikate ja koskede ja sildadega  ja tohutult pikalt väljarippuvate liaanidega ja pühade templitega. Ahvid on iga nurga peal sul kannul kui sa vähegi vaevud nende tähelepanu köita. Paari väikse ahviga üritasime sõbrustada, üks pärdik, kes mulle sülle hüppas ja õlale, hammustas mind puusast, sasis mu juukseid ja näris kleidipaelu, see oli päris naljakas. Ja see kuidas nad omavahel mängivad ja üksteist taga ajavad. Mitte kõvasti muidugi nad ei hammusta, aga nad on veidi ettearvamatud, need väiksed õnneks ei küünista tugevalt ja muidugi kõiksugu paelad ja ehted, mis vähegi nähtaval, saavad peagi nende omaks,  kui sa piisavalt tähelepanelik ei ole. See oli nii tore ja põnev hommik nende kavalpeade seltsis, seal võiks lõputult aega veeta juba ainuüksi selle kauni looduse pärast. Lõunastasime veidi eemal tänavakohvikus ning edasine tee viis meid mitmeid kilomeetreid kaugele kaunitele hiiglaslikele riisipõldudele. Need sügavrohelised astmelised riisiväljad üleujutatud märjal maastikul on nagu üks suur kunstiteos. Lihtsalt vaatad ja imestad ja upud sellesse tohutult suurde rohelisse põldu. Nii tohutu ,et tundub uskumatu, lõputu rohelus mägedes ja nende orgudes nagu hiiglaslik trepp, millel pole otsa ega äärt ja mis on nii ilus nagu voolitud. Ja see on ühe lihtsa teravilja kodu.. Ja kui palju käsitööd tehakse nendest õlgedest, igasugu korve , sandaale ja köisi ja kübaraid. Ja muidugi riisipudru üksi on ju kaa hea kraam.Moosiga ikka!  Üheaegselt nii lihtne ja nii eriline lugu selle taga peidus. Heade mõtetega veetsime oma viimase õhtu Ubudis külastades tänavakohvikuid. Õdusa muusika seltsis mekkisime kohaliku õlut ja meenutasime toredaid hetki meie seiklustest. Inimesed ümber olid rõõmsad selles jumalikus pühademelus. Selle naeru, laulu ja tantsu , värvikirevuse ja tuledesära keskel oli hing täis siiski omamoodi rahu..

Kuues päev Bali saarel

Avastasime hommikusöögile minnes, kui esimesed sammud murule astusime ja esimesed päikesekiired  põski paitasid, et otse meie ees kõrgel pilvede sees valvab meid tohutu suur mägi. Selline kaunis paik ööbimiseks. Meie ümber oli saksa keele sumin, kuna hotelli omanik oli sakslane. Veel suurema sumina tekitasid hiiglaslikud herilased, kes oma paksu karvase kehaga ümber meie päid tiirutasid. See päev viis meid kõrgustesse, kust läbisõit osutus pikemaks seikluseks kui arvasime.  Me eksisime ära mägedesse, ega leidnud enam tagasiteed. Aina kõrgemale ja kõrgemale. Isegi pilved olid meie kõrgusel, justkui oleks võinud ulatada käe nendeni ja haarata õhkõrna valget vatti. Me olime eksinud ja õnnelikud, et olime eksinud imedemaale otse sinise taeva all. Olime merepinnast kuni 1000 km kõrgusel ja need pildid, mis silmale avanesid.. Me ekslesime ja ekslesime valel teel ja imestasime ja olime sõnatud. Signaal kadus ja õige tee leidmiseks polnud inimesi, kes oleks meist aru saanud. Elu mägedes ja inimesed olid vabad nagu loomad oma urgudes.  Tumedanahalised lapsed jooksid ja mängisid. Vabad ja siirad mägedelapsed, kellest enamus teadmata , mis asub nende mägede taga.  Imestunud ilmed näol meid nähes, siiski sõbralikult tervitades toimetamas oma hüttides ja põldudel nende laste emad ja isad. Räsitud sulgedega kummalise kehaehitusega kanapojad tippimas oma linnuvarvastel ning päikesevarjude all peesitavad lehmad peletades väikseid tiivulisi oma ninadelt. Banaanipuud ja palmid tuules kõikumas ümbritsetud kummaliste taimedega. Kurvid, mida meie väike roller läbis olid kohati 180 kraadilised ja selle kaherattalise peale ei olnud me üldse kindlad. Meie raskus oli suur , aga me ei peatunud, andsime gaasi palju võimalik, et jõuda lõpuks tagasi õigele teele. Viimaks jõudsime tagasi, kust alustasime ning alustasime uuesti, saime  kätte signaali, mis meile teed näitas ning peatusime hetkeks kohvikus, et karastada end külma joogiga. Soovisime jõuda enne pimedat Ubudi, mis oli ühtlasi ka lõpp-peatus . Sellega sai ring peale meie ümber Bali tiirule..  Juba teepeal möödusid meist mõned rongkäigud. Suured pidustused olid alanud. Pühad. Kaunistused koduuste ees, suure pambusvarre küljes kõikumas kaarjalt alla. See oli aeg, mil jumalad tulevad maa peale ning nendele ohverdatakse söögipoolist ja vilju ja põletatakse viirukeid. Tänaval tantsisklesid suured loomamaskotid kilinal kolinal ja väiksed lapsed nende taga rivis kogudes raha inimestelt tänavatel. Otsisime kaua öömaja, kuna pühadetõttu olid kõik kohad täis, käisime erinevates kohtades külastades vahvaid kodumajutusi ja toredaid inimesi, lõpuks saime toa ühes homestay’s. See nägi välja nagu väike kirju tempel, värvilised kujundid aias ja vanaaegsed toolid-lauad terrassidel, saime toa teisel korrusel, väikse kirju terrassiga. Tuba oli väike ja hämar, samaaegselt hubane ja kõle, seadsime end seal sisse ja ükshetk kadus elekter, siis oli pigem kõle, kuid uut kohta leida tundus ilmselt võimatu ning õnneks saabus hämar valgus peagi tagasi. Terrassilt oli vaade aeda-hoovi, vesi sulises väikses purskkaevus ning ninna hõngus viirukilõhna, tundmatud linnud vilistasid õhtuviisi ja tänavalt kostus sigimist sagimist. Toa pisikesest aknast avanes vaade vanaaegsete majade katustele, nagu mustrilised nukumajad, mille katuseid pidi oleks käia saanud. Meie toa uksest alla aeda ja vastupidi viis kivist keerdtrepp, mis meenutas mõne muinasjutu lossi treppi. Terrassil vanad pambus toolid ja lauake ning ukse ees värvikirev kaltsuvaibake. Selline jumalate-kõle-hubane-värviline-nukumaja. Vahetasime riided , panime oma rollerile hääled sisse ja läksime linnapeale. Veetsime õhtu restoranis einestades. Linn oli inimkirev ja täis muusikat. Südaööl läbi selle melu jõudsime tagasi ööbimispaika. Head ööd Ubud! Kuigi see linn kunagi ei uinu…