Esimesed päevad Austraalias ja elu Nõiamütsis 27-30 september

Witch’s Hat hostel (edaspidi Nõiamüts) on oma välimuselt natuke nagu nõiamajake oma pika torniga, mis meenutab väikse nõia mütsi. Korruseid oli seal 1. Maja seest oli veidi iidse moega oma kõrge koridoriga ja raamaturiiulitega.  Vastuvõtu ruum oli samuti avar  ja kõrge laega. Mõningate värviliste kujundustega ning põrand laia vaibaga.

Nõiamüts

Nurgas olid ootamas oma peremehi erineva värvi ja kujuga kotid ja kohvrid. Ka meie asetasime sinna endi omad neile seltsi. Vastuvõtu lauas tervitas meid naisterahvas, kes meenutas veidi tegelasi Kodus ja võõrsil seriaalist. Tegelikult sellised hostelid sarnanevadki natuke elule seal, kuidas mitu inimest jagavad oma elu ühes majas, ühes köögis ja ühes elutoas. Kohe alguses saime väikse üllatuse osaliseks. Nimelt tuli välja, et telefonikõnes oli väike eksitus. Ei olnud ühtegi tuba kus oleks olnud kaks vaba kohta ja neljaks päevaks, nagu me esmalt soovisime, ei olnud üldse vabu kohti. Aga meil ei olnud enam valikuid ja viitsimist ning me nõustusime sellega, mis meile pakkuda oli. Me saime endale voodikohad erinevatesse tubadesse. Ainar sai kahesesse segatuppa, mina kolmesesse tüdrukute tuppa. Olin pikka aega üsna õnnetu selle pärast, kuna me ei osanud seda oodata, aga leppisime siiski, lohutades end sellega, et see on mööduv nähtus. Kuna me jõudsime üsna vara sinna ja tubadesse pääses alles keskpäevast, siis jätsime oma kohvrid sinna ootama. Öö selles paigas maksis 34 taala nägu pluss 20 taala tagatisraha ühe võtme eest, juhuks kui see peaks kaduma. Toad broneerisime kolmeks ööks. Saime vastuvõtust endale nõudekotid ja läksime kööki. Ema oli mulle kaasa pannud paki Pauligi kohvi ja see oli nüüd koht, kus kohv kulus marjaks ära, arvestades, et olime tegelikult täiesti magamata. Me tegime endile pätikohvid ja jäime ootama, millal tubadesse pääseb. Kui aeg käes, viisime kohvrid oma ruumidesse ära. Minu toas oli üks blondi peaga tüdruk, kes nimetas end Pam’iks. Rahvuselt võis olla ta inglane.

Karvane puu

Ta uuris mu käest ühtteist ja rääkis ise veidi endast. Ta ütles, et temal ei oleks selle vastu midagi kui ma oma noormehe enda kõrvale magama võtan, et võiksin seda vabalt teha. Läksime linnapeale. Tänavad on siin sellised üsna normaalse linna tänavad. Erinevus on muidugi puudes ja taimedes. Palmid kõrguvad siin iga tänava nurgas ja aias. Teeääres võib kohata punaste tuustidega põõsaid, mis on meile väga võõrad aga nad näevad välja väga ilusad oma karvaste oksatippudega. Inimesed poodides ja asutustes on väga avatud ja head suhtlejad. Sõbralikud ja naeratavad. Esimesel päeval ajasime nii palju asju, et saime endale kohalikud mobiiltelefoninumbrid ja pangakaardid. Kui me astusime sisse esimesse toidupoodi, mis teepeale jäi, olime üsna hämmingus hindadest kaupadel. Avastus missugune. Ei olekski raatsinud kohe midagi osta sealt. Bangkok oli meid selle koha pealt ikka ära hellitanud. Aga see ei olnud mingi suur poekett vaid hiina kirjadega toidukauplus. Nt laimi ja tomatikilo oli kuskil 17 taala. Oma õhtud veetsime suuremalt jaolt telekatoas või köögis oma läpakate taga tuhnides internetis kasulikel saitidel, mis võiksid meie ellu siin häid nõuandeid tuua. Üsna esimesel päeval leidsin ühe töökuulutuse ühte restorani, kuhu saatsin ka cv. See oli siis kui me olime Vilmari antud netipulga lõpuks tööle saanud ja sinna netti laadinud. Ilmad olid sel ajal veel jahedad ja õue ei kippunudki väga niisama uitama.

Esimene kohalik ... 

Telekatuba oli selline suur tuba, kus oli suur televiisor, kaks suurt diivanit, kaks suurt tugitooli, suur telekalaud ning akna ääres suur laud mille ümber palju toole. Seina kaunistas vanaaegne kamin, mis oli rohkem selline dekoratiivese. See ruum oli alati rahvast täis, kes vaatasid mõnd filmi või seriaali. Köök oli samuti hästi suur aga selles tegid süüa kogu hosteli elanikud ja lõunatundidel oli seal ikka päris raske toimetada. Esimese öö veetsimegi minu toas koos, keegi selle peale kulmu viltu ei ajanud. Vähemalt näha ei olnud ja ega meid ei huvitanudki eriti. Teise öö veetsime Ainari toas, sest tema esimene toakaaslane oli välja kolinud ja me lootsime, et ehk sinna ei tulegi kedagi võõrast. Aga nii see muidugi ei jäänud. Asemele tuli üks filipiinlane mees. Olime tol hetkel kahekesi toas kui ta sisse astus ja me saime üsna kohe temaga jutule. Ta võis olla vanuselt kuskil 35. Ametilt oli ta kokk. Tal olid hästi väikesed ümmargused mustjaspruunid silmad, mis asetsesid hästi lähestikku. Kasvult kuskil 180. Kuna tema tuli sinna tuppa pärast meid siis me tegime oma olemise seal nii loogiliseks nagu me olekski sinna kahekesi sisse kirjutatud ja me ei hakanud isegi küsima kas tal on selle vastu midagi, et me ööbime koos seal toas. Päeviti oli ta väga tore, oleksime võinud teda lausa oma sõbraks pidada, aga öösiti ei meeldinud ta mulle üldse. Ta norskas hirmsal häälel ja kohati sonis oma emakeeles miskit, mistõttu ei saanud ma taas magada ja kui ma öösiti wc-s käisin, mis asus koridori peal, siis tagasi tulles avanes kottpimedas tema voodilt selline pilt, kus üks suur must kogu põriseb ja ma pugesin siis ruttu Ainarile kaissu. Me ei saanud kunagi teada ta päris nime ja me hakkasime omavahel teda nimetama Phill’iks.

Vaade pargile

Teised hosteli elanikud armastasid pidutseda pea iga õhtu ja vahel öötundidel ärkas isegi Phill üles ja hakkas arvutis mingit mängu mängima, see oli häiriv aga meeldivam kui ta norskamine. Nõiamütsis elasime me kolm päeva. Viimane päev läksime me tööbüroodesse uudistama aga kuna oli laupäev, siis olid need kõik kinni. Üllatuseks sain telefonikõne kelleltki James’ilt. See kõne oli seoses cv-ga mille ma saatnud olin ja mind kutsuti tööintervjuule kolmapäevaks. See oli hea uudis meie mõlemi jaoks. Kui kasvõi üks meist leiaks töö, oleks väga tore. Meil oli jäänud üks öö veel ja teadsime et homseks peame otsima uue elukoha. Kuna asjaajamised jäid toppama nagunii nädalavahetuse tõttu, siis kolasime niisama ringi käies läbi erinevatest hostelitest lootuses leida uus elukoht. Viimaks leidsime endale toa Billabongis. Saime teha broneeringu kolmeks ööks . Tol päeval saime me kõne Kaarlilt. Ta teatas, et nad on tulemas koos Margega Perthi lähipäevil ja tegime plaani, et võiksime siis kõik kokku saada. See oli tore uudis, kuna me endiselt ei olnud veel kohanud ühtegi eestlast. Viimasel hommikul tõin varakult oma toast viimased asjad ära Ainari tuppa, sest olime lahkumas. Philli me enam ei näinud, kuna ta läks varahommikul kirikusse, kui me alles teki sees olime aga ta kõnetas meid ja ütles meile head aega, kuna ta teadis, et lahkume enne tema tagasitulekut. Valmistasime oma viimase hommikusöögi Nõiamütsis ja asusime teele …

Teekond Taist Austraaliani 26-27 september 2012

Pakkisime varakult oma kohvrid, et jõuda ilma nendeta enne väljakirjutamist söömas käia. Juba kolmandat, seekord siis viimast hommikut, sõime samas tänavakohvikus. Ilm oli meeletult palav. Päike säras täies ulatuses ja vihmast ei olnud jälgegi. Hommikusööki pidime nautima veidi kiirustades, kuid jõudsime täpselt õigeks ajaks tagasi hotelli ja tagastada toa. Täpselt kell 11 jäi me tuba meist tühjana maha.

Mircy sai kapist välja

Omajagu mälestusi koos temaga. Meie uni ja päevategemised jäid veel ehk kajama sinna ka homme. Ka sinna jõele, tänavatele ja vihmavette. Nüüd me olime käinud ja omajagu näinud. Meid oldi nähtud ja meid oldi kõnetatud ning meie jäljed jäid alles tänavatolmu. Tuttavat poisstüdrukut silmasime veel teel, kuid tema meid enam ei näinud, kui ta kõndis teispool tänavat kõrvlapid peas, ümisedes, sammudes kuhugi. Head aega talle! Tuttavate nägudega kaupmehed tegid oma igapäevast tööd nagu ikka, ootel uusi inimesi oma lettide äärde ja tänavapilti. Tänavaloomad unelesid vanaviisi palavuse käes. Oma viimaste bahtide eest ostsime tänavapoodidest endale ühtteist. U 1500 bahti eest ostsime Lonley Planet Australia raamatu, Ainarile kaks paari pükse ja mulle kleidi, koti, kõrvarõngad ja käevõru ning sinna sisse jäi ka taksoraha, mis kõik teeb eurodes kokku veidi üle 30.

Tänavakunstnik

Eestis maksab ainuüksi see raamat u sama palju. Kõndisime oma kohvritega mööda tänavat ja üritasime takso saada, mis viiks meid rongijaamani. Taksojuhid ajasid ikka hinge täis, lasime mööda vähemalt 5 taksot, kes üritasid meid veidi ninapidi vedada oma pakutud hindadega ja keegi polnud nõus taksomeetrit käima panema. Sagimine oli nii suur ja meie suured kohvrid jäid jalgu nii mõnelegi jalakäiale ja ratta ette mitmele autole. Lõpuks sattusime ühe muheda mehe otsa, kes oli nõus meie tingimustega. Teekond rongijaamani oli ülipikk ja veniv. Mitte vahemaa tõttu, mis oli kuskil 7 km, vaid ummikute tõttu. Selliseid ummikuid polnud me siin varasematel päevadel näinud. Kohati oli tunne nagu oleks Tallinnas tipptunni ajal. Ummik kestis rongijaamani. Autost väljudes pidime ka kaua ootama, sest teisele poole tänavat minek oli päris võimatu hullunud liikluse tõttu. Tänavatolm ja palavus ei mõjunud hästi seal oodates. Nii palav ei mäletagi, et oleks kunagi varem olnud. Siis oli küll tunne, et tahaks sealt juba pääseda. Rong tuli väga ruttu ja olime ilusti ajas. Sõitsime rongiga lennujaama. Vaade silmapiirile liikus koos rongiga. Viskasime viimased pilgud sellele pöörasele, ilmselgelt meeldejäävale linnale ja jõudsime kohale jäädes ootama uut lendu, mis viis meid Malaisiasse. Enne lennukist väljumist oletasime, et mis ilm väljas võib olla. Uus riik, uus kliima, uus ajavöönd. Õues oli pime aga õhk oli soe. Mitte küll nii soe nagu Tais, aga väga soe siiski. Kuala Lumpuri lennujaam ei olnud üldse ilus. See oli väike ja imelik paik.

Hedvig Tai lennujaama süntaril

Passikontroll oli väga range võrreldes eelnevate lennujaamadega. Hinnad olid juba teises klassis võrreldes Bangkokiga, kuid talutavad vägagi. Veepudel maksis 3,5 ringgitit , ca 1 €. Ootamist oli meil seal kuskil 3h. Taist Malaisiani sõitis lennuk kuskil 2h. Lend hilines veel tunnike ja kohale jõudes oli aeg juba möödunud 3h kuna ajavöönd Malaisias oli tund ees. Lennukis olid istmete vahed kitsad, oli aru saada, et oleme jõudnud odavlennufirma lennukile. Samas teenindus oli sõbralik ja meeldiv. Malaisiast edasi viis meid veel suurem lennuk kui Moskva- Bangkoki sõidul. Seal oli samuti ridu kolm, aga igas reas ka kolm istekohta. Esmakordselt oli mitmeid vabu kohti lennukis, varasematel sõitudel on olnud kõik kohad täis. Teenindus oli ka siin väga meeldiv, aga kogu sõiduaja oli väga külm, millega me ei olnud arvestanud ning fliistekke polnud ka käepärast. Olime tulnud otse väga soojast kliimast oma lühikestes riietes ja ei osanud oodata nii jahedat olemist, seetõttu oli sõit ebamugav ja tohutu pikk. Magada sai vähe. Süüa jagati u tunnike pärast õhku tõusmist. Siis just kui magus uni hakkas saabuma. Olime nii väsinud, et suuremat ärevust ei osanud tunda eesootava Austraalia pärast. Lihtsalt kulgesime oma teel lenneldes  hiigelsuure masina sees seal kõrgel pilvede vahel, teadmata, mis meid ees ootab. Austraalia lennujaama jõudsime 5:20 hommikul.  Ette territooriumile saime kuskil peale kuute hommikul. Nii külm oli. Olime oma lühikestes riietuses harjunud palavust taluma ja ükshetk sattusime hoopis teise kliimasse. Õues sadas vihma, aga see vihm oli nagu Eesti sügisvihm. Vahetasime lennujaama wc-s oma suveriided veidi paksemate vastu ja plätud asendasime tennistega.

Kuala Lumpur - Perth, Airbus A330

Leidsime ühe nurgakese kus oli kolm lauaarvutit ja pääse netti. Vedasime oma ratastel kodukesed sinna ja asusime ulualust otsima internetis. Hankisime ka hommikukohvid kõrvale ja maiustasime oravakese komme, mis kodust kaasa saadud. Olime seal mitu tundi nagu lennujaamaelanikud. Siinses linnas juba niisama naljalt ühistranspordiga linnapeale hulkuma ei lähe, nagu oli see Tais kombeks. Siin on piletihinnad nii kallid, et kui teekonda ei tea ei tasu raha raisata. Otsisime backpackerite hosteleid, kuid enamus paigad olid bookitud juba. Tundus tõesti uskumatu, kuna linn ju suur ja kohti palju, aga väga keeruline oli leida mingit vaba kohta. Muidugi kallimates kohtades oleks leidnud. Lõpuks Ainar helistas mitmesse kohta lennujaama telefoniputkast ja leidsime endale voodikohad Witch’s Hat’i hostelis. Edasi uurisime kuidas sinna saada. See asus lennujaamast kuskil 30 km kaugusel.  Sõitsime sinna shuttle bus’iga. See on selline buss mille pilet maksis 16 taala ja viib sind linnasiseselt ükskõik kuhu. Nö soovilooga buss. Bussi oodates oli ikka väga külm õues, vihma sadas ikka. Tundus, nagu oleksime sattunud Eestimaa sügisesse. Bussijuht oli nii mõnus sell. Naljamees. Meie olime viimased sõitjad oma peatuses. Meie lahkudes jäi buss tühjaks. Väljusime täpselt Nõiamütsi ees. Siit algas meie elu Austraalias…

6 päev Bangkokis

Sõime hommikust juba tuttavas lauas. Ei öelnud ka täna ei suurepärasele värskelt pressitud apelsinimahlale.  Päike ei ärganud koos meiega. Plaanitud teekonna krokodilli või elevandifarmi pidime ära jätma, sest hommikusöögilauas istudes juba muutus õu pimedaks ja maru hakkas paukuma.

Sisalikmees meiega einestamas

Oli taas oodata vihma. Äike välkus taevas justkui lõikaks seda oma teravate piksenooltega ja maad. Põikasime korraks tänavale ikkagi. Enne seda korjasime kokku oma riided, mis vajasid pesemist ja viisime need alla vastuvõttu. 1kg pesu pesemine maksis 40 bahti. Öeldi, et saame oma riided kätte homme vahetult enne hotellist väljakirjutamist, seega enne kella 11 hommikul. Tõime tänavapoest endale dringi ja šokolaadi. Ukse ees tammus edasi tagasi hulkuv koer, kelle karv oli putukate poolt ära söödud. Silmis oli läikivhall katt. Ei teadnudki päriselt kas ta pilk midagi seletas aga meie poole suunatud hirmusilmad tekitasid  õudu. Vaene loom. Kuid temast möödumine toimus kiirel sammul, et ta ei jõuaks meid riivata oma haige kehaga. Hotellini jõudes olid vihmapiisad juba meid märjaks kastmas. Veetsime tunde oma toas, sest maru torm õues tekitas veidi hirmu. Tegime pika videokõne mu vennaga, mis oli tore vaheldus, justkui ta oleks olnud siin meie seltsis. Viskas veits naltsi ja muljetas elust Taanis, kus ta ise juba aastaid elab. Ta rääkis veel loo sellest, et kui valge mees tahab võtta endale Taist naise ja viia enda riiki elama, siis peab Tai riigile maksma selle eest ja see summa on üsna mitmekohaline. Me mõtlesime, et siis kui me järgmine kord kohtame mõnda valget meest koos kohaliku noore naisega, nagu oli rootslane jõe ääres ja inglane pargisillal, siis saaksime jutujätkuks küsida, et kui palju naine maksis. Umbes kella nelja ajal sadu vaibus. Läksime täna uurima teispoole jõge. Sinna sõitsime kaks peatust ekspresspaadiga. Lihtsalt jalutasime ja uudistasime ümbritsevat. Sealpool oli üsna samamoodi nagu siinpool kallast, ainult väikseid öötänavakohvikuid tundus vähem ja ka külalistemaju. Ringi liikusid suuremjaolt ikkagi ainult kohalikud.

Elu teispool jõge...

Mõnda sakslast võis kohata. Olime juba omajagu jalutanud kui nägime söögikohta, mille ukse kohal olid pildid sushist, mida me siin kunagi polnud müügil näinud ja selle koha me valisime oma õhtusöögikohaks , sest tundus turvaline valik. Astusime sisse. Uksel võttis meid vastu roosas pluusis hästi noor kohalik neiu. Veidi pelglik meid lauda juhatades, aga väga sõbraliku ja lahke moega. Varsti lähenes meile vanemas eas daam, kes võis olla tüdruku ema ja oli samuti seal teenindaja. Ka tema oli väga aupaklik meie suhtes. Nad peaaegu et kummardasid meie ees. Ka kolmas teenindaja tuli lahkelt meid tervitama. Varsti seisis meie laua ääres üks väike poiss, kelle silmad punnis pilk suunatud meie poole. Väga veidralt muhelesime seal omaette, justkui me oleksime mingid tundmatud olendid, aga väga oodatud. Meie vastu olid kõik väga külalislahked. Saime menüüd ja kõik see aeg kui me üritasime midagi aru saada sealt ja nendest tähtedest midagi välja lugeda ning nende veidrate roogadega piltidelt midagi valida, ootasid teenindajad meie laua ääres, justkui see valik peaks olema väga lihtne ja kiire. Natuke nagu isegi häiriv oli see, nagu peaks kiirustama oma otsust tehes. Sushist ei olnud seal haisugi. Pildid tänaval olid vaid pildid. Me näitasime menüüs fotode peale ja küsisime siis, et mis asi see menüüs on, et hinda teada saada. Esimene , mille kohta me küsisime, oli suur vaagen mereande, aga me lihtsalt küsisime, me ei tellinud seda. Teenindajad olid oma inglise keelega väga algtasemel ja oli natuke keeruline seletada oma palveid. Niisiis, tegime lõpuks mingi valiku, lisaks võtsime ka magustoiduks ühe portsu šokolaadijäätist. Meile pakuti jäävett seniks kuni toitu ootasime. Koht oli üks viisakamaid, mida me olime külastanud siinoldud aja jooksul, teenindajad olid väga armsad meie vastu, oli tunda, et meie valge välimus mõjus neile erakordselt hästi ja nende silmis oli soov pakkuda meile parimat. Teekonnal sinnani, leidsime esimest korda meiekandist müügil apelsine. Nagu mainitud varemgi, olime neid kohanud vaid Hiinalinnas. Meil oli kaasas neli apelsini läbipaistvas kilekotis. Need ostsimegi tänavalt. Me oleksime võinud neid osta kümme kilo, aga kuna meil oli omajagu teekonda siis ei viitsinud lihtsalt rohkem tassida. Muideks kummaline on see, et apelsinid ja viinamarjad on siin kallimad kui Eestis ja neid müügis leiab ka haruharva. Niisiis, ma olin asetanud meie apelsinid lauale enne kui me tellimuse tegime ja teenindaja küsis meilt, et kas me soovime et ta serveerib meile ka meie apelsinid. Andsime talle ühe pihku ja varsti tõi ta selle meile tagasi taldrikul lahtilõigatult.

Hedvig ja kolm apelsiini

See oligi täpselt sama magus nagu hommikusöögikõrvale pakutud apelsini toormahl. Seda maitset teavad ilmselt ainult need, kes on siinkandis apelsine söönud. Nii hea, et viib keele alla.  Niisiis, umbes poole tunni pärast toodi meile lauale kaks taldrikut ja kaks sinist kausikest kus sees väiksed kulbikesed. Kõik nõud olid tühjad. Ootasime edasi. Varsti toodi veel kaks taldrikut juurde, mis olid täidetud toiduga. Üks riisiroog ja üks nuudliroog mereandidega. Jäi mõistatuseks, mis nende tühjade taldrikutega tegema peaks . Päris naljakas oli koguaeg. Hakkasime sööma. Minu taldrikul olev toit oli niivõrd vürtsikas, et silmist lõi tuld välja. Kuna meid pidevalt jälgiti, siis viisakusest üritasin vähemalt pool ära süüa ise näost punane. Ainar muidugi aitas mind hiljem, õhetasime seal elueest. Kaalusime mr Beani teha, kui oleks võimalik olnud märkamatult taldrik tühjendada kuskile ja pärast oleks viisakalt naeratanud ja kiitnud takka, et nii hea oli. Ja siis teenindajad oleks meile preemiaks veel ühed samad road tasuta serveerinud, ha ha. Sõime oma toitu niipalju kui suutsime. Pärast seda viis teenindaja toidujäänustega taldrikud ära. Lauale jäid tühjad sinised kausikesed ja apelsinitaldrik. Ootasime seal tükkaega ja me ei saanud aru, et miks nad seda jäätist niikaua valmistavad. Ja need kausikesed olid ikka veel laual. Kindlasti ei olnud need jäätisekausid. Pealegi olime tellinud kahepeale ühe jäätise. Olime nagu veidi plindris ja itsitasime omaette. Lõpuks, kui me olime seal juba päris kaua aega nõutud olnud, tõi noorem tüdruk lauale kaks taldrikut juurde. Veel taldrikuid? Ja vanemas eas daam liikus peagi meie laua suunas , kätel suurematsorti taldrik-vaagen ja asetas selle lauale. Seal sees olid kõiksugu mereannid kenasti kuhja laotud. Vaatasime seda kandikut, siis naist, siis üksteist ja siis veelkord paar sama silmaringi. Naine oli toonud meile söögi, mida me kõige esmalt pildi peal näitasime. Ilmselgelt oli aru saanud, et me tellisime ka selle. Üritasime kõige viisakamalt ja kõige lahkema näoga, samas piinlikkust tundes, talle selgeks teha, et me ei ole seda tellinud. Ka teised teenindajad olid laua juurde tulnud. Kõik olid nõutud. Kõik olid segaduses. Kõikidel oli piinlik. Aga kõik olid väga sõbralikud. Mis siis nüüd edasi. Üritasime naeru tagasi hoida kõigest väest, sest nii imelik oli seal olla. Kuna meil oli ka jäätis tellitud, seetõttu ei saanud me lahkuda. Võib-olla oleksime me jätnud selle kandiku ja võtnud omaks ka selle söögi, aga olime just tuld suust sisse söönud ja muud jama. Kõht oli täis ja samas haige sellest suurest vürtsist. Niigi tõotas tulla üks väga hea seedimisega õhtupoolik ja kandikutäis mereande ei ahvatlenud meid sugugi oma sabade ja jalgade ja majadega. Nad viisid kandiku minema, aga taldrikud jäid ikka lauale ja endiselt olid alles sinised kausikesed. Mõtlesime, et kas nüüd hakatakse järjest tooma kõiki sööke, mis me pildil näitasime. Tükkaega oli vaikus. Istusime nõutult tühjad taldrikud nina all ja ootasime jäätist. Veeklaasid olid juba tühjaks saanud ja üsna siiber oli seal passimisest. Tundus, et nad ise ka nagu aegajalt piilusid meie suunas üsna nõutu näoga. Lõpuks Ainar viipas ühele neist ja küsis, et kas me saaksime oma jäätise. Tüdruk küsis, et kas ma soovime jäätis? Hea nali küll. Jaa, me ootasime oma jäätist juba igaviku. Seda jäätist, mida meile tuua ei kavatsetudki, sest keegi ei teadnud sõnagi jäätisete llimisest. Siis viidi kõik tühjad nõud me nina eest minema ja toodi lauale väikeses pokaalis šokolaadijäätis. Kugistasime selle kiiresti alla ja tellisime arve. Üritasime eriti suure suu ja selge sõnaga selgitada, et me soovime arvet, hirmuga, et äkki kõlab see nende jaoks nagu me soovime mõnd lisarooga. Jätsime veidi jootraha lohutuseks neile sest nad niiväga pingutasid aga kõik läks untsu ja olime hästi sõbralike nägudega, et neile ei jääks südamepiinu. Õue jõudes lehvitasime veel akna tagant üliviisakal ilmel ja nõtkel käel. Nii kui majast mööda jõudsime puhkesime naerma kõht kõveras.

Bangkoki viimased dringid

No see oli lihtsalt nii pagana naljakas ja piinlik õhtupoolik. Meenutasime terve tee ja hirnusime takkajärgi. Jalutasime tagasi kaile, et sõita laevaga tagasi teispoole kallast. Sadamakail lõbustas meid tänavamuusik kitarri ja suupillisaatel kuni laeva saabumiseni. Jõudsime hotelli tagasi.
Kell oli juba palju ja lootsime, et jõuame veel supluse teha all basseinis. Vahetasime riided ja sõitsime alla. Kahjuks oli takistuslint juba ees ja basseinipääs keelatud. Üles minnes murdus pooleks meie uksekaart. Ukse küll saime avada, aga tuled põlema ei läinud. Läksime vastuvõttu oma murega ja meie õnneks ei pidanud me midagi tasuma selle eest. Saime kohe uue kaardi ja lisaks oli ka puhtaks ja kuivaks saanud meie pesu. Saime oma pestud riided juba kätte. See oli meie viimane õhtu Bangkokis ja öötunnid veetsime me tänavabaaris, kus laulis üks kohalik mees kitarrisaatel vanu häid lugusi. Tema inglise keel oli üllatavalt puhas ja hääletämber kähe ning nauditav.  Meie olemine oli muretu ja rõõmus. Nautisime häid kokteile ja head muusikat ning sooja õhtut tänavalaternate ja värviliste tulede säras. Unustasime hetkeks saastatud õhu ja autode müra ning kerjavate inimeste pilgud. Head aega, Bangkok!

Viimased soovilood Bangkoki tänavatelt.

Õhtul tänavabaaris

Jõeäärses sadamas...

5 päev Bangkokis

Magasime niikaua kui und jätkus. Hommikusööki läksime otsima alles pärast keskpäeva. Üsna lähedal asuvas tänavakohvikus sõime omletti singiga. Saime peale kohvi  joogiks ka elu parimat apelsini toormahla, see viis lausa keele alla. Apelsine müügil nägime ainult Hiinalinnas, siin tänavatel sellist kraami pole näinud.  Ka täna säras päike taevakohal ja kuumus oli tappev. Tänane teekond plaanis viia meid ühte ilusasse parki. Lumpini Parki. Sinna sõitsime taksoga kuna teekond oli kokku kuskil 7 km. Sõit läks maksma alla 100 bahti, aga jätsime veidi tippi juhile, et ta vaevus nii pikale teekonnale minna meiega läbi ummikutes linna. See sõit viis meid linnaossa, mis oli oma olemuselt hoopis erinev meie elukohast. See andis suurlinna mõõdu julgelt välja.

Bangkoki kesklinna kant

Meeletud suured pilvelõhkujad kõrgumas taeva all. Tänavad puhtad ja avarad. Kärudel turge liikus üle poole vähem ja tänavamüügilette üldse vähe. Nagu päris linn ikka. Park oli suur ja ilus. Seal kohalikud tegid trenni. Kes jooksis, kes võimles, kes toitis vees elavaid kilpkonni.  Paarikesed istusid piknikutekkidel keset rohelist ala. Veepeal liikusid vesirattad ja purskasid kaevaud. Kummalist sorti kured lendlesid veekohal või kõndisid oma nõtke sammu ja erkroheliste varvastega mööda kaldaäärt. Nende keha kattis lumivalge õrn sulestik. Aegajalt kohtas veeääres või murul peaaegu kahe meetri pikkuseid sisalikulaadseid olendeid, keda oleme kohanud ka linnas kanalite äärtes. Nende liikumine on hästi aeglane ja raske, mistõttu  nad ohtlikuna ei näi, kuid nende usskilpkonnkrokodillsisalikulik välimus ajab suu ammuli küll ja tundub uskumatu, et nad seal nii loogiliselt elavad.

Water monitor lizard

Uurisime, et nende nimetus on veevaraan ja tegelikult võivad nad olla kuni 3 m pikkused ja saaki rünnates väga ohtlikud ja äkilised, kuigi pargis ja linnas liiguvad nad vabalt lähedal ka väikelastele ja  keegi ei tõsta kulmugi. Nad kuuluvad sisalike perekonda. Rohkelt oli seal ka kõrgeid , jämedate tüvedega palmipuid ja kauneid lillepeenraid. Vees ujus nii kummalise välimusega kalu kui ka kilpkonni, mis taaskord meie silmad ikka suureks ajas. Põnevus missugune. Pargi äärtes valvasid mundrites mehed korda. Inimesed olid siinkandis kuidagi teistmoodi. Tundusid haritumad ja korrektsemad, elustiililt teistmoodi kui meie hotelli asukohas nö vanalinnas. Turiste me põhimõtteliselt ei kohanudki. Ühel sillal kohtasime ühte inglasest härrat, kes koos kohaliku välimusega naisterahvaga meist möödus. Härra oli sõbralik ja muhe ning tuli meid kõnetama küsides, kas me tahame, et ta teeks meist koos pilti. Ta oli pärit Ameerikast ja elanud siin Bangkokis juba kaks aastat tollesama naisterahvaga, kes oli tema abikaasa. Ta oli teadlik sellisest riigist nagu Eesti, aga ta ütles, et ta ei ole oma elu jooksul kohanud ühtegi inimest Eestimaalt ja ta tundus veidi põnevil olevat. Bangkokis on üsna tihe tänavapildis näha vanemat valget meest koos kohaliku noore naisega.

Lumphini park

Tagasi hakkasime liikuma jalgsi, kuid tegime seda kuni taevarongi peatuseni. Sõitsime esimest korda taevarongi liinil. Sellega sõitsime kuni kaini, sealt edasi viis meid ekspresslaev. See teekond oli üsna pikk. Laeval reisivad inimesed olid kõik kohalikud, kes lihtsalt töölt koju sõitmas, mõni tukkus, mõne silmist oli näha ootust, et millal saab koju. Nende inimeste jaoks oli see nii tavaline sõit nagu Tallinna linnas trammisõit. Meie jaoks oli laevateekond seiklus. Triivimine mööda laia lainelist vett, silmapiiril uhked majad ja templid. Juhi läheduses kõlarist kostus kohalik muusika, mis viis mõtted rändama koos ilusa vaatega. See oli seilamine kaugel kodust ja kodumaast. Mahe tuul puhus vastu ja sõidu tekitatud lained karastasid meid oma veetilkadega. Kui laev randus, oli saabunud hämarus. Ostsime läheduses olevast tänavaletist küpsetatud kaheksajalgu, mida mina maitsta ei söendanud ja jõime kookosepiima, mis oli väga lääge ja paha maitsega.

Head isu...

Jalutasime käsikäes mööda tuttavat tänavat hotelli poole. Õhk oli endiselt väga soe ja värvilised lambid ja tulukesed majade küljes ja tänaval  tekitasid õdusa tunde. Hotelli jõudes istusime hetkeks  tänavatrepile nagu kukununnud. Üles  minnes ei avanenud meie toa uks, sest võtmekaart lakkas töötamast. Sõitsime liftiga viis korrust allapoole tagasi ja vastuvõtus lahendati see probleem. Tuppa jõudes olid  kõik meie asjad alles (: Pikutasime veidi pikast teekonnast väsinuna. Varsti tegi Ainar meile jääkülmad viskikokteilid ja plaanisime minna alla basseini veidi jahutama end, kuid rõdule kiigates avastasime, et torm oli kogu õue enda valdusesse haaranud. Vihma kallas nagu ämbrist ja peksis aknaid ja katuseääri. Räästad voolasid nii kuis jaksasid. Õigeks ajaks jõudsime tagasi. Me ei lahkunud oma toast jäädes ootama kuni sadu lõppeb, et siis söögipoolist hankida. Taevas mürises ja paukus hirmsasti. Oli tunne nagu kogu maa väriseb ja me teadsime, et osad tänavad on ilmselt uppunud kõrge vee alla. Hiigelsuured valgussähvatused taevas lõid aegajalt õue valgeks. Hiljem, kui läksime rõdule vaatama, mis toimub, tšillisid seal lae all kaks väikest sisalikupoissi. Tegin veidi kõvemat häält ja nad siblisid minema. Taevas oli veel välgusähvatusi, kuid vihm oli vaibunud. Läksime süüa otsima. Peatusime tänaval asuvas söögikohas, mis asub täpselt meie rõdu all hoovis. Tänavad olid kuidagi hõredad võrreldes eelnevate päevadega. Sõime mingit imelikku nuudlisuppi ja toitu mereandidega. Vahepalaks jalutas laudadevahelt mööda uhkel sammul tänavakass, kellel rott hambus rippus ja ta sammus oma saagiga kõrvalhotelli vastuvõtu suunas. Kõht oli sellest jamast päris imelik. Igatsesime normaalset toitu. Põikasime sisse ka veidi eemalasuvasse tänavabaari ja sõime seal ühed kevadrullid aga needki ei läinud hästi alla. Lõpuks ostsime lähedalasuvast 7eleven poest kaks jogurtit hommikuks ja kaks pakki erinevaid pähkleid ning läksime tagasi oma tuppa. Selleks ajaks oli möödunud juba südaöö, aga pärast värskendavat dušši oli väsimus läinud ja me lubasime endale veel ühe klaasi jääkülma viskit..

               Lumphini pargis, kohalik tegelane.

                                 Paadisõit

4 päev Bangkokis

Öö möödus rahulikult ja saime mõlemad korralikult välja magada. Sööma läksime oma eelmisesse hotelli ikkagi. Mõtlesime proovida, kas saame talongi sealt, kuna selle öö eest oli meil tegelikult ka seal makstud. Teenindaja andis väga lahkel loal selle, kuna olime juba tuntud näod. Toidu kandis meile ette vana tuttav posstüdruk, kes ka mõne naltsi viskas. Neljas päev Bangkokis oli kõige palavam eelmistest. Taevas oli selge päike. Vihmapilved olid peitu pugenud. Õues oli sada kraadi sooja ja tuult sellel maal kohtab võib-olla aastas korra J Täna kõndisime jala loomaaiani.

Teekond loomaaiani

Teekond oli kuskil 2,5 km läbi linnatänavate, mis meile osaliselt juba tuttava näoga. Täna nägime esimest korda tänavalettidel kartulit müügil. Nii armsad olid nad seal nagu eestlased. Tundsime puudust sellel hetkel  kartulipudrust ja maksakastmest. Siis meenus juba ka tatratangupudru ja suitsuvorstivõileib. Oeh.. Loomaaed oli nii tore paik. Seal oli palju armsaid sõbralikke karvaseid ja sulelisi. Ka tundmatuid olendeid. Muidugi loomad väikses puuris ei ole nii meeldiv kui vabas looduses, nende enda heaolu  mõttes, samas haikalaga kohtumine oli ilmselt turvalisem, kui ta seal väikses basseinis oleskles.  Kunagi joonistasin paberile kaelkirjakuid ja nüüd nad vaatasid meie poole sealt kõrgelt kaela otsast. Nad olid palju pikemad kui Ainar J Seal kohtasime samu kalu, mis kai ääres hulpisid ja inimestelt süüa ootasid.

Kaelkirjak

Loomaaias olid nad kaks korda suuremad, aga samasugused maiasmokad saiapätsi järele, mida nende lähedal asuvas putkas müüdi külastajatele, et neid toita. Kõige vahvamad olid kohe värava lähedal kaks elevanti, keda külastajad sööta võisid. Nad olid nii sõbralikud ja kui ma filmisin suuremat vanti, siis tundus, et ta lausa poseeris. Keeras oma londi aiateiba ümber ja lehvitas kõrvadega ja vaatas sõbralikul ilmel. Aed oli ilmatu suur ja kõndimist erinevate olendite juurde jagus. Puhkasime jalga korduvalt pargipingil või purskkaevu ääres. Ühel hetkel lähenes meieni üks kohalik perekond. Ema pildistas meid, kui me seal istusime ja soovis teha pilti, kus tema laps oleks koos meiega aga laps pani jooksu. Võib-olla väike poiss arvas, et me oleme loomaaia elanikud. Rahvast oli seal väga palju, enamus külastajatest olid kohalikud pered koos lastega. Kuumus siin on kohati nii väsitav. Tundub uskumatu, et nad ei teagi midagi lumest ja kelgusõidust , koltunud vahtralehtedest ja karikakraõitest kevadisel aasal ja  nad isegi ei tunne sellest kunagi puudust. Kõht hakkas tühjaks muutuma ja otsisime loomaaias mõnda söögilauda. Ühel hetkel kadus päike tumesiniste pilvede varju ja õu muutus hämaraks. Aimasime vihma.

Elevant

Seetõttu tundus kasulikum söögikord vahele jätta ja hotelli poole teele asuda. Otsustasime seekord mõnele tuk-tuki juhile head meelt  teha ja küüti paluda. Poiss küsis meilt 150 bahti. Teadsime juba seda trikki mida nad turistide puhul kasutavad ja olime valmis maksma vaid 50. Ta tegi sellise näo, et no kamoon. Polnud meil temaga enam asja ja võtsime takso. Taksojuht va šaakal pakkus hinnaks 100 bahti. Ilmselgelt oli see 2 ja poole kilomeetri kohta liiast seal maal. Ainar käskis mehel taksomeeri käima panna, kuid mees tegi näo nagu ta ei kuulnud. Ainar tõstis häält kui juht oli juba auto käima pannud. Lõpuks mees pani taksomeetri käima ja hotellini jõudes säras seal ees number 47. Andsime talle 50 bahti ja läksime oma teed.

Õhtusöök

Läksime sööma oma vanale tänavale mingit riisirooga. Väsinud kutsud tiirutasid söögikohtade läheduses oma kuumusest räsitud karvaga. Nii kahju oli neist ja alati neid kohates jõuab mõte selle peale, et kui mõni eestlasest pere saaks nad enda koju ja kasiks ja kammiks, küll neil oleks hea elu. Kui palju nad saaksid pai ja konti. Vihma polnud sadanud kella kuueni. Nagu ka mujal riikides on siin tänavatel „ 7eleven“ poed. Võtsime tänavalt ühe smuuti taaskord tundmatu puuvilja maitsega ja külastasime antud poodi. Ostsime esimest korda alkoholi. Valikuks osutus mingi tundmatu viski, mis oli hea hinnaga. 0,7 L maksis 6,20 eurodes. Tegelikult tundsime puudust vanast heast rummikoksist, aga siin see on osutunud üsna võimatuks.

Viskit, viskit...

Ostsime ka jääd ja Colat.  Hotelli jõudes saime kontakti skype’i teel Ainari emaga ja Gaapsi ja Maarjaga. Hea oli kuulda omade hääli. Veel mõnusama tunde tekitab teadmine, et pere ja sõbrad elavad kaasa meie tegemistele, justkui me ei käiks seda teekonda vaid kahekesi. See on hea ja soe tunne. Teadmine, et me olemas  seal ikkagi isegi, kui me oleme siin.. Vahetasime riided, tegime jääkülmad viskikokteilid  ja läksime alla basseini ujuma. See oli hea karastus. Kuigi olime ennatlikud, et vesi seal võib olla sama kuum kui õhk, oli see siiski mõnus jahe ja karastav. Väga loogiline on siin majaseintel sisalikud, kes lihtsalt seal liikumatult aega veedavad. Basseinis olles tekkis tunne, et nad kohe kukuvad meie sekka suplema. Ka meie toa rõdul kohtab neid aegajalt siblimas. Tulime tuppa tagasi ja veetsime lihtsalt oma aega niisama olles. Panime raadiost mängima Raadio2-e  ja olime lihtsalt eestlased. Kuulasime saadet Leviosuti, kus tuttavad eesti vanakooli lood meile hinge pugesid ja nostalgilise olemise tekitasid. Me teame, kui on meri hülgehall.. Tegime varsti videokõne Ilonaga, ka väike Kaspar lehvitas meile. Hiljem läksime tänavale süüa otsima. Kohata võib inimeste seljas nii youtube’i kirjaga T-särke kui ka facebook’i sildiga jalanõusi. Olen korduvalt vihjanud, et Ainar võiks endale Justin Bieberi T-särgi osta.

Kohalikud noored pubis

Tänavalettidel ei ole nendest puudust. Istusime maha  ühte tänavabaari, kus kohalik duo kitarrisaatel meeleolu lõi. Tellisime endale taaskord uutmoodi söögid. Meie kõrval laudades istusid kohalikud u 15-19 aastased noored, kes huviga avalikust televiisorist jalgpalli vaatasid ja oma aega nautisid.
Kes kokteiliklaasi taga, kes einestades. Üldse oli täna õhtul kohata vaid kohalike. Pühapäeval vist turistid puhkavad. Peagi tuli meie laua juurde umbes viieaastane kohalik tüdruk roosikimp näpus ja kõnetas Ainarit, et kas ta ei tahaks oma daamile lilleõit osta. Loomulikult ei olnud Ainaril kahju oma daamile 20 bahti eest lilleõis osta. Väike tüdruk oli nii äge, aga ilmselgelt liiga noor sellise tegevuse jaoks ja kell oli liiga palju.

Lilletüdruk

Tal olid ees suurte kuldsete raamidega moekad prillid ja ta oli väga julge kõneledes inglise keeles. Peagi möödus laudade vahelt ema koos pimeda pojaga, kes raha kerjasid. Sõime oma söögi lõpuni ja jalutasime hotelli poole. Teepealt ostsime suure, või sees  küpsetatud maisitõlviku, mille kohalik naisterahvas meie ees soojaks küpsetas, see oli ülimaitsev. Jõudsime hotellini. Istusime korraks trepile ja sõime tõlviku puhtaks ning sõitsime liftiga oma korrusele. Kell oli saamas üks öösel kohaliku aja järgi. Suhtlesime kodustega veel interneti vahendusel . Eestis oli sel ajal kell alles poisike. Täna ei sadanud kordagi vihma.

3 päev Bangkokis

Ärkasime suhteliselt viimasel hetkel, et veel hommikusöögile jõuda. Ööga olid jalgade peale tekkinud mõned sääsekupulaadsed hammustused ja Ainari vasaku jala sääre pealt oli vist närinud keegi eriti julm tegelane, kuna seal laiutas umbes rusikasuurune kupp, kuid valu see ei teinud ega sügelenud ka. Ilmselgelt siin õues liikudes puutume kokku igasuguste elukatega. Veetsime hommikusöögilauas  kiirustamata aega ning siis läksime taas jalutama mööda uusi teid. Mööda kanalit saime ekspresslaevaga otse Hiinalinna.  Laevapilet maksis eurodes kuskil 35 senti.

Bangkoki Express laev

See sõit oli väga põnev, hea vaade linnale. Silmapiiril paistsid uhked taevakõrgused hooned justkui hiiglased. Laev oli paksult rahvast täis. Kohalike jaoks on see üsna tavaline liiklusvahend ühest linnaosast teise. Turistide jaoks vahva seiklus. Siinkohal meenus, kuidas me eelmine päev linnas jalutades väga sujuvalt sisse sulandusime inglastest turistigruppi ja järgnesime koos nendega giidile, lootes mõnda põnevasse kohta jõuda. Lõpuks viis nende tee ühte instituuti, kuhu me ikkagi otsustasime igaks juhuks mitte kaasa minna. Niisiis, ilm oli taaskord sombune ja vihma kallas nagu oavarrest, kuid väga soe nagu ikka. Kaile jõudes otsustasime seal veidi oodata vihma vaibumiseni, kuid selle lõppu ei näinud kusagilt. Kai ääres vees ulpisid väga suurt mõõtu kalahakatised, kelle  välimused olid meie jaoks täiesti võõrad.

Kalakasvatus hiinalinna kai ääres

Samas asuvast müügiputkast sai osta kausikesega mingeid terakesi, mida inimesed kaladele viskasid söögiks, mille peale uimelised kogunesid puntras kokku ja suplesid seal saagi järele. See tegevus meenutas mulle sama nagu Eestis meie viskame tiigiääres partidele saia ja nad on julged ning tulevad ligi. Lõpuks soetasime endale samas asuvast putkast värvilised vihmakeebid ja asusime ikkagi vihmaga teele. Hiinalinn on täiesti hull koht, ostlemislette on seal miljoneid, kaupa meeletult.  Kohutavalt kirev ja inimrohke ja kõige selle segaduse sees liiklevad endiselt kõiksugu erinevad sõiduvahendid. Sealt leiab kõike ja hinnad on väga väga madalad. Meie sealt midagi ei ostnud, vaid kolasime sihitult erinevatel tänavatel ja uurisime elu.

Vahepeal ostsime tänavalt söögipoolist ja puuvilju. Selle kõik sõime ära teekonna vältel. Mingi hetk peatusime ühel tänavaäärel katuse all ja lihtsalt istusime seal nagu kaks värvilist teletupsu oma keepides ja vaatlesime inimesi ja linnamelu. Huvitav oli lihtsalt jälgida nende tegevust ja käike ja võitlust vihmaga. Taevas kärgatas korduvalt tohutult häälekaid mürinaid ja sähvatusi. Kohati tekitas see tunde, nagu maakera oleks lõhkenud. Vihma aina kallas ja kallas, aga inimeste ostlemist ja müüki see ei takistanud, ega sõidukite liikumist. Viimaks otsustasime oma teekonda jätkata, ning kuni oma toani, ei kasutanud me ühtegi transporti peale jalgade. Ekslesime tunde.

Telgid tänaval, kus elasid inimesed

Külastasime suuremaid ning veidi uhkemaid ja avaramaid tänavaid, ka vaestelinna. See oli üpris õudne, kodutud olid seal endale katusealused meisterdanud ridamisi ja ajasid omi asju. Üks kitsam  kanal lookles sealt läbi. Kõndisime seda äärtpidi imestunud nägudega ümbritseva suhtes. Kanaliääres puudevahel toimetasid paksud rotid, inimesed istusid seal väga rahulikult ega teinud väljagi. Varsti ei ehmatanud nad meidki, sest kohtasime neid priskeid närilisi juba iga puu juures. Ma võisin endale ette kujutada, et nad on

Tänavarott

tegelased filmist Ratatouille. Nõnda mõeldes võivad nad isegi toredad olla. Nii seal kui ka suurematel tänavatel siblis ringi päris ohtralt suuri prussakaid, kes vist samuti vihma eest varju otsisid. Siinkohal võiksin ma nimeks panna tollele sabata kassile Oggy ning putukmehed võiksid kujutada endast tema kurje sõpru, kes tegelikult on ühed paharettidest naljahambad.

Putukmees

Vihm oli lõpuks vaibunud ja teel tagasi põikasime läbi ka ühest uhkest templist. Juba tuttavasse paika tagasi jõudmas, astusime sisse ühte hotelli, mis nägi välja väga korralik. Läksime uurima hindu. Üks noormees pakkus meile ka tube vaadata, mis olid ikka kümneid kordi paremad meie peatuspaigast. Seal oli korralik avar tuba suure voodi ja vannitoa ning terrassiga. Väga puhas ja värske. Alt lobibaarist viis pääs basseini. Jõudsime veelkord teadmisele, et oma hetke hotelliga olime ikka väga kõvasti tünga saanud ja otsustasime, et rohkem öid me selles hullus paigas ei veeda, kuna hinnad on suhteliselt samad, kuigi me hävime ühe päeva rendiga. See oli meile hea õppetund, et tasub ise majast-majja käia ja uurida.

Uue hotelli reception

Samas on loogiline, et esmakordselt siia tulles oli kõik nii võõras ja tundmatu. Oli lihtsam lasta kellelgi meile koht ette näidata. Oma tänavani jõudmas, saime suure üllatuse osaliseks. Nimelt sinna sisenemine osutus väga keeruliseks. Kõik oli kattunud vihmavee alla, vesi ulatus mulle kohati põlvini, osa teekonnast kandis Ainar mind seljas. Kuid vaatamata uputusele ei olnud tänavasöögikohad oma töid lõpetanud, toimetused jätkusid üsna loomulikult, mistõttu võib arvata, et kohalike jaoks on sellised veetõusud väga tavalised ilmanähtused. Jõudsime läbi vee siiski oma hotellini. Istusime korraks lobibaari jalga puhkama.

Uputus tänaval

Tekkis küsimus, et kuidas me oma kohvritega läbi selle vee uue hotellini jõuame. Kuid tagatänav oli kuivem ja leidsime viisi , kuidas sinna saab. Läksime tuppa, Ainar filmis veel meie hetkehotelli, et saaks hea kontrasti luua järgmisega. Kõrvaltuppa kolisid sisse just uued inimesed. Päris kahju oli neist. Siin hotellis oleme kohanud paari päevaga väga normaalseid inimesi. Selliseid seljakotireisijaid ja kohvritega tegelasi nagu meiegi. Erinevaid noori, kes ilmselt samuti ei ole lihtsalt teadlikud paljudest teistest kohtadest. Kokkuvõttes on see olnud meile väga õpetlik ning kogemus omaette. Tagantjärgi meenutades isegi naljakas. Tuppa jõudes ootas meid ees veel üks tore üllatus. Osa voodist oli veest läbi vettinud tänu vihmaveele ,mis läbi akna oli suutnud ennast suruda.  Kell oli saamas seitse õhtul. Head aega pahakole külalistemaja! (: Kuid enne minekut otsustasime siiski kohvrid veel paigale jätta ja ennast mitte välja kirjutada, juhuks, kui peaks selguma, et uues kohas ei saa krediitkaardiga maksta vms. Suunasime sammud uude hotelli. Olime vaid mõned meetrid liikunud, kui tulid uued mõtted. Nimelt see uus hotell asus üsna vana lähedal ja mõtlesime, et äkki sõidaks hoopis mõnda kaugemasse kohta, hoopis teise linnaossa. Olime tükkaega kahtleval seisukohal. Ostsime lähedalasuva kaupmehe käest kooritud ananasse ja sõime neid ühekohapeal seistes pead laiali otsas, teadmata mida teha. Kuid kuna see kant oli meile juba tuttavaks saanud ja teadsime teid ka kaugematesse kohtadesse, siis läksime ikkagi kindlapeale välja. Kell oli ka juba üsna palju. Kõndisime uue hotellini, seal oli meid tervitamas toosama noormees, kes meile enne tube näitas. Broneerisime oma järelejäänud ööd sellesse hotelli. Poiss juhatas meid kenasti meie toani. See asus viiendal korrusel. Sinna viis meid lift.Tuba number 5204. Sisenesime lõpuks ühte normaalsesse ruumi. Õhk oli puhas. See oli hotelli uuem osa nimelt.

New Siam II hotellituba

 Tegime väikse tutvuse terrassilt paistva vaatega. Suurema osa kattis küll samuti katuseäär, kuid väike vaade siiski ka alla tänavale. Tänavabaarist  kostus suupilli mängu, see kõlas nii ilusana ja see rõdu oli nii mõnus ja tuba oli nii mõnus ja tuju oli nii hea. Nautisime öist vaadet ja heli tänavatelt. See hetk oli ilus. Läksime tagasi oma vanasse hotelli kohvrite järgi. Tänavabaarides laulsid pillimehed, inimesed nautlesid oma sööke ja jooke. Tantsiti ja jutustati. Ühel hetkel Ainar viipas käega ümber õla. Ta oli märganud toosama rootslasest härrat, keda olime kohanud teisel päeval jõe ääres. Vaatasin seljataha ja märkasin teda inimsagina keskel, samal hetkel viipas tema  oma daamile samamoodi suunaga meie poole. Järgmisel hetkel  lehvitas sõbraliku ilmega. Lehvitasin muidugi vastu sirutades oma väikse käe nii kõrgele kui võimalik. See oli selline soetuttav jällenägemisrõõm. Jõudsime oma vanasse hotelli tagasi . Läksime tuppa ja pakkisime kõik asjad kokku ja olime nii rahul, et me ei pea enam kunagi sinna tuppa tagasi minema. Tegime veel nalja, et ehk peaks seal ühe sigareti tõmbama enne minekut, jätkates eelnevate traditsiooni, olime ju õhu oma hea viirukilõhnaga ära rikkunud.. Läksime alla vastuvõttu ja palusime end välja kirjutada. Tagasihoidlikul häälel küsis leti taga teenindav naisterahvas, et kas meile ei meeldinud tuba, kuna üks öö on veel jäänud. Me ei hakanud tema südant lõhestama kohutava tõega, et tegelikult ei meeldinud meile seal absoluutselt mitte ükski asi. No okei, hommikusöök oli tegelikult täiesti norm ja kohvi ka. Me ütlesime talle, et ühes teises hotellis ööbivad meie sõbrad ja me lähme sinna nende juurde. Kahjuks küll see nii ei olnud L Mis tal ikka kosta oli. Lohistasime oma kohvrid uude kodusse.  Pakkisime mõned asjad lahti. Panime tähtsad asjad šeifi, mis siinses kohas oli täiesti toas olemas ning läksime linnapeale süüa hankima. Leidsime mingi naljaka söögikoha, kus kõik toolid olid erivärvilised. Letiks oli katusega akvaarium, milles ujusid kuldkalad. Akvaariumi all oli kaks riiulit, millel elasid küülikud. Must ja valge.

Kus te võtate, et ma jänes olen?

Maailma parim jäätee.

Kuid enamusaja nad hüplesid ringi söögisaalis ja nohistasid inimeste jalgade juures. Armsakesed. Aga mis mõttes? Küülikud elavad rõõmsavärvilises sööklas kalaakvaariumist leti all riiulis. Sõime seal huvitavaid nuudlipraade ja jõime ülihead jääteed ja vahepeal paitasime jäneseid. Arutamisele tuli  ka, et mitu kala on akvaariumis. Kõhud täis otsustasime täna varem magama minna, et lõpuks end korralikult välja puhata normaalses toas. Teepealt haarasime veel mingi tundmatu puuvilja smuuti, mis maitses väga hästi. Läksime tuppa ning nautisime täiel rinnal oma korralikus vannitoas sooja dušši. See oli kohe ikka väga mõnus. Ühel hetkel avastasin, et kell on saamas juba tund pärast südaööd. Ainar oli juba uinunud ja minagi otsustasin tänaseks sulgeda oma jutukaane. Head und!

Vana hotelli video: vastuvõtust-meie toani

2 päev Bangkokis

Hommikul oli kuulda kukkede kiremist, ning hääli tänavalt. Olime äratuse pannud, kuna hommikusöök on meil siin poole 11-ni. Läksime alla pärast kella kümmet. Baarist öeldi meile, et peame vastuvõtust saama ühe lipiku, mis tõestab, et oleme külastajad ning et homikusöök on hinnas. Vastuvõtus öeldi meile esmalt, et söök ei ole meil hinna sees ja peame maksma. Üritasime selgeks teha, et see on eksitus. Selguski, et mees eksis. Vabandas ja andis meile talongi. Baariteenindaja pakkus meile istekohad ning andis menüüd. Too neiu ei olnud tegelikult üldse neiu. Miniseeliku alt välja sirguvad jalad olid silmnähtavalt noormehele kuuluvad tugeva kondiga. Ka käelabad viitasid sellele, et tegu on siiski noormehega. Ja loomulikult madalat tooni hääl. Aga nägu kattis tugev kord meiki, mille keskel laiutasid punahuuled. Siin tekib ilmselt kahtlus kõikide naissoost isikute suhtes, kes vastu jalutavad või meid teenindavad.Hommikusöögiks valisime muna peekoniga, mille juures kaks röstsaia, üks mõeldud võiga söömiseks, teine moosiga. Üsna kindlapeale minek, kõik tuttav kraam. Süües on siin selline kahtlev olek. Tihtipeale on menüüdes sellised asjad, millest pildijärgi ühtegi ei valiks, aga sööma ju peab.

Läksime jalutama. Tuk-tuki mehed teeääres olid meid ühe päevaga nii ära tüüdanud, et me nüüdsest pöörasime neile tähelepanu võimalikult minimaalselt. Nagu tüütud Egiptuse kaupmehed, kes igal võimalusel seljas elavad. Aga mitte kõik nad ei ole sellised. Ja tegelikult selle pealetükkivuse juures on nad siiski sõbralikud, aga nad kõik küsivad koguaeg samu asju, et kas me oleme seda ja seda templit näinud ja minge ikka sinna-tänna  ka. Otsustasime täna jalutada niikaua kui jalad jaksavad. 

Kohvipood

Siit kitsastest tänavatest välja jõudes leidsime üsna hea muljega kohvipoekese. Tellisime endale teepeale  kaks suurt jääkohvi, üks maksid kokku  30 bahti. See teeb kuskil 78 senti. Kohvitopsid olid u samasuured nagu poole liitrised õlletopsid. Ühes bussipeatuses kohtasime juba tuttavat sabata kiisut, kes oma hädise välimuse juures näeb välja ikkagi rahulolev. Loomad on siin väga uimase moega ja aeglase liikumisega, enamasti nad lihtsalt vedelevad kuskil kohvikutooli peal või tänavaäärel. Mõnele neist on kaunistuseks peale pandud mõni 

Sabata Kass

lilleõis või pudelikork. Selle tegevuse juures nad ei vaevu isegi pead tõstma. Mõni kutsu, keda sa kukla tagant sügad, järgneb sulle u meetrike, lootes, et sa teed seda uuesti, kuid siis ta loobub ja liigub oma suunas lookleva ja uimase sammuga.

Lõpuks leidsime koha, kus müüdi viirukeid. See ost oli meil plaanis kohe, kui esmakordselt astusime oma pahalõhnalisse hotellituppa. Soetasmie endale suure karbi viirukeid ja väikse lehekujulise aluse nendele. Jalutanud juba mõnda aega , silmasime eemalt üht parki ning suundusime sinna. Enne parki jõudmist kõnetas meid kohalik noormees, kellel olid sügavrohelised siiruviirulised ufo silmad, mille värvuse tekitasid kontaktläätsed. Ta oli sõbralik ja andis nõu kõiksugu asjade kohta. Parki valvasid mustades rüüdes turvamehed, kes istusid pinkidel üsna kindla moe ja pilguga. Kogu ala oli väga ilus ja suur oma roheluses. Park paiknes täpselt kanali ääres, millel triivisid erinevad veesõidukid.

Tundmatu veesõiduk

Kanal oli väga lai ja võimas. Oma tuhmi ja sogase välimuse tõttu meenutab see hiigelsuurt voolavat-tolmust porilompi. Oma olemuselt on ta unine ja hägune ning võib olla koduks väga kumalistele tegelaste. Eelneval päeval linnas jalutades voolas sama kanal meist mööda ning selle teiselpool kallast silmasin üht suure sabaga olendit, mille peale esmalt kostsin: „Vaata, Ainar, krokodill!“ Tegelikult oli neid tegelasi seal kolm ja need võisid olla nt iguaanid.

Kanaliääres kohtasime ühte valge peaga vanemat härrat, kes viibis koos eksootilise näoga naisega. Nad istusid pargipingil suunaga kanalile ning nautisid vaadet. Kõnetasime neid ja palusime pilti teha meist. See mees oli esimene, kes teadis midagi Eestist. Oleks ka imelik kui mitte, sest oma päritolult oli ta rootslane ja temaga tutvumine tekitas sooja tunde.

Rootsi Härra tehtud fotojäädvustus

Tegelikult esmalt Eestit mainides, küsis ta, et kas sellenimeline laev läks põhja kunagi. Ta oli nii sõbralik ja muhe nagu vana hea naabrionu, kellel varnast mõni huvitav  lugu võtta. Oma olemuselt ja ka välimuselt meenutas ta mulle minu isa. Ta rääkis loo sellest, et eelmine aasta u samal ajal soovisid nad siin kanalil ühe sõidu teha , kuid vesi oli nii kõrgele tõusnud, et selle all oli pool pargist ja tänavad ning isegi autod liikusid vaevu või üldse mitte. Ja veel mitu muud põnevat lugu. Pargis võis kohata ka kohalike lapsi mängimas, kes oma eksootilise välimusega nägid nii armsad välja.

Pargis mänginud tüdruk.

Tänavale tagasi jõudes oli taevas muutunud mustjas- siniseks ja me teadsime, et peagi saabub sadu.Varsti sadasid meie peale esimesed piisad. Jätkasime teekonda mööda tänavat, mille ääres kõrgusid puud, mis oma lopsakate lehtedega varjasid meid vihma eest.  Leidsime kohaliku postkontori, kuhu me saju eest põgenesime lõpuks. Saatsime oma esimesed postkaardid kodustele. Korraga sai osta neli kaarti, mis kokku maksid 40bahti. Lisamark kaardile maksis 10 bahti, see on 0,25€ Me ei kiirustanud sealt lahkumisega, sest sadu oli korralikud tuurid võtnud ja ootasime selle vaibumist.

Edasi suundusime tagasi oma hotelli poole. Kuna olime juba väga pika maa käinud, siis kirjud tänavad olid meid eksitanud ja me olime korraks kaotanud õige suuna. Kohalikelt saime teejuhiseid. Tänavatel võis näha ehmatavaid hetki kerjustest ja nälginud inimestest, kes käed palvel inimeste poole palusid. Hotelli lähedalt turult ostsime mulle kolm särki ja kleidi, mis kokku läksid maksma eurodes 3.50. Tõime oma asjad tuppa ning läksime süüa otsima. Enne panime tuppa viiruki põlema, et toaõhku veidi parandada. 

Riidepood tänaval

Istusime maha lähedalasuvasse tänavasöögikohta. Seal maitsesime ära ka esimese kohaliku õlle. Pudel oli suurem kui 1 pint ning maksis 60 bahti. Meiega liitus üks veider härra. Pika halli habeme, üle õlgade pikkade hallide juustega ning krussvuntsidega. Ta oli rahvuselt ingalne ja elanud siin juba 12 aastat. Ta oli inglisekeele õpetaja kohalikele 2-3 aastastele lastele. Ka temal oli nii mõnigi huvitav lugu varnast võtta. Tagasi tulime hotelli lobibaari ning istusime paariks tunniks aega maha võtma oma läpakate taga.

Kohalik õlu

 Ainar leidis häid pakkumisi uutele paremate hotellidele ning mina jätkasin blogijuttu. Enne keskööd läksime tutvuma kohaliku ööeluga. Jalutasime sihitult erinevatel tänavatel. Öösel on siin kõik tänavad kokku nagu üks suur diskoteek või ööklubi. Kõik baarid ja kohvikud on täitunud rahvaga ning erinevates kohtades laulavad kohalikud tuntud kavereid kitarrisaatel või ragisevad kõlarid laulavad vanu ja uusi hitte.

Inimesed on muretud ja napsised. Kuna kõik hooned on siin avatud, ilma seinte ja usteta, siis kogu heli kisab üksteise võidu. Keset piduliste summa võib maas pikutamas näha käed palveasendis kerjuseid, kes on kartmatud inimeste jalgade ja autode suhtes. Kõrvaltänavates näeb mõnda ema maas magava lapsega, kes samuti loodavad, et keegi mõne müdi annetab. Sellised pildid on väga rõhuvad ja talletuvad mällu ka uuel päeval. Mõnes tänavarentslis siiberdab hiigelrott või sisalik, kes vedelema jäetud prügikottidest leiavad söögipoolist. Ühes lokaalis sõime kevadrulle ning tegime juttu kohalike neidudega, kes meie kõrvallauas õlut rüüpasid.Suundudes tagasi tuppa, ostsime teeäärest ananassi, mis oli ülihea ja magus. Kampades võis näha erivanuses transvestiite.

Kohalike neidude tehtud pilt.

Tuppa jõudes oli kell saamas kaks öösel kohaliku aja järgi. Pesime end puhtaks linnatolmust ja palavusest, reguleerisime konditsioneeri endale sobivaks ning jäime uut päeva ootama . Ainar on väga sügava unega ja ma kadestan teda alati sellepärast. Mina taaskord olin ärkvel suurema osa ööst, kuna pidulised kes tubadesse kopardasid olid väga häälekad ja kohati tundus, et nad tulevad läbi seina meile külla. Aga ikkagi olime me õnnelikud ja rahulolevad, sest meie oleme üksteise jaoks olemas, hetkel muu ei loe.

Tallinn-Moskva-Bangkok, 19-20 september 2012

Tallinnast startis lennuk pärast lõunat Moskva suunas. Üsna väike teine, teenindus oli viisakas. Õnneks sõit kestis kokku kuskil poolteist tundi ainult.

Tallinna Lennujaam

Moskva lennujaam oli hiigelsuur, kuid inimesi ei liikunud ülemäära palju, enamus rahvast olid asiaadid. Õhkkond, mille lõid lennujaama töötajad, ei olnud meeldiv. Teenindustase oli tunduvalt alla heale teenindusele, näod olid mornid ja ülbed- Personal suitsetas avalikult klienditsoonis ja õhk oli raske. Hoone ise oli võimas- suur. Meie jaoks uus keskkond. Kui soovisime pilti teha ühest putkast kus müüdi hulgi matrjoskasi, siis müüa sõimas vene keeles, et teda ei pildista siin keegi, teadmata, mis keelt me üldse kõneleme. See hetk tõi meid teadmisele, et igal pool pole turist käed avali oodatud ja teretulnud, pigem peegeldus nende nägudes lihtsalt kohustus ning väsimus oodates tööpäeva lõppu. Ilmselt oli tõehetk ka selles, et meie olemegi nüüd edaspidi "turistid". Meie muidugi tegime näo nagu me ei saa midagi aru ja kõndisime rõõmsalt edasi.

Mammi, kes pärast pildi tegemist lõugama hakkas.

Aega oli meil seal umbes kolm tundi uue lennukini, hängisime veidi ringi, päris keeruline oli orienteeruda selles hiigelsuures hoones. Ilmselgelt poleks ma üksi sellega hakkama saanud, teades minu orienteerumisvõimekust.. Leidsime Burger Kingi ning istusime sinna burksi einestama, kaks einet läks kokku maksma 785 rubla. Proovisime ühtlasi internetti saada, et uurida ühtteist meie tulevase teekonna kohta. Internet oli üliaeglane. Nii lihtsalt ja kiirelt nagu Eestis, ei ole vist kuskil mujal maal internet kättesaadav. Eestimaa on ikka hea paik.. Järgmisele lennule viis meid mitu bussi, kuna rahvast oli palju. See lennuk oli u kolm korda suurem eelmisest. Mõlemad sõitsime esimest korda nii massiivse masinaga. Istekohti oli kolm rida, need olid tohutult pikad mis omakorda jagunesid eraldi kaheks osaks, kus igas ühes olid omad teenindajad. Äriklass ja meie. Teenindajad nägid välja nagu koopiad vene matrjoskadest, vanus kõikus kuni 60 eluaastani, sellised roosapõsksed tugeva meigiga korpulentsed tädikesed, kes lihtsalt tegid oma tööd. Meie osas oli neli teenindajat, kelle tegevus kulges üsna pikaks sööki-jooki vedades, arvestades seda rahvamassi, kes istusid nendel sinistel istmetel. See sõit tundus igavikuline, kuigi meie teada 12h kestis hoopis kuskil 9 tundi või veidi kauem. Iga istuja jaoks oli padi ja fliistekk. Lennuki aken meist vasakul logises kohutavalt, mis häiris meie olemist. Õhku tõustes oli väljas saabunud pime. Moskvale vaade ülevalt oli ilus ja tuledesäras, mis meenutas jõulutuledesära ning tekitas äreva ja igatseva meeleolu teadmises, et tulevased jõulud saabuvad kaugel eemal.. Toppisime koliseva akna vahesse mu niiske salvrätiku ning häiriv heli vaibus.

Moskva-Bangkoki lennul

Mõne tunni pärast pakuti reisijatele karastavaid jooke ja õhtusööki, mis kordus enne maandumist Bangkokis. Mingi aeg hämardusid lennukituled ja enamus inimesi üritas uinuda. Kokku oli see meil võimalik u paartunnikest või veidi rohkem, kuna kogu keha muutus kangeks lõpuks, esmakordselt kogesin mina seda, et kingad ei mahtunud jalga. Kui tuled taas valgenesid, olime jõudmas Taimaale, aknast paistis kaugelt päikesetõusu kuma ja me mõtlesime, et seal taga vist ongi siis Taimaa. Ilmselgelt oli ärevus suur selle tundmatu-võõra paiga ees. Põnev teadmatus mis meid ees ootab.. Tai lennujaam võis olla suuruselt sama nagu Moskvas, kuigi meie väikesed silmad ei osanud ilmselgelt seda täielikult mõõta.

Tai lennujaam

Viisa järjekord polnud väga pikk, kuid see-eest liikus nagu tigu. Ka siin ei kohanud väga palju valgeid inimesi. Orienteerumine edasi oli sama keeruline nagu Moskvas, kuid siin oli õhkkond juba teine, inimesed sõbralikumad, suuri koridore kaunistasid seintel erinevad maalid ja monumendid. Liikumist lihtsustasid tasapinnalised eskalaatorid, mis kohvritega liiklejatel ilmselgelt kulgemise lihtsamaks tegi. Iga eskalaatori lõpus olid kirevad pildid mis tegid häält kohalikus keeles. See võis olla mõni informatsioon või tervitus mis meile kõlas väga naljakalt. Tai lennujaamas ei jäänud meile silma ühtegi kohvikut, kiirsöögikohta ega putkat kust oleks saanud kohvi juua enne teele asumist. Seal oli vaid turistiinfoletid, kust sai osta erinevaid ekskursioone , broneerida hotelle jms. ja mõned ostlemise kohad, mis meile huvi ei pakkunud. Otsustasime kohe, et meie kulgeme ning otsime paiku omal käel. Kuid sealt möödudes tuli ligi esimene mees leti tagant, kes viitas oma pakkumistele. Need hinnad olid ilmselgelt kordi suuremad sellest mis meie eelarve oli arvestanud. Üritasime viisakalt ei öelda ning edasi liikuda. Teenindus oli sõbralik ning mitte pealetükkiv, saime kaasa Bangkoki linnakaardi, mis hiljem osutus suhteliselt pealiskaudseks kuid oli abiks siiski. Leidsime mingi infotahvli, mis viitas linna ühistranspordile. Rong tundus esmalt hea mõte, kuid rongipeatuse leidmine lennujaama hoones oli esmalt veidi keeruline. Otsustasime korraks maha istuda ja proovida interneti ühendust leida, mis osutus võimatuks. Isegi tasulise neti puhul oleks olnud vajalik kohalik telefoni nr vms, mis meie võimuses ei olnud. Võibolla olime ka liialt kannatamatud, et selle asjaga edasi jamada. Tegime esimese põike lennujaama ustest väljapoole, kuna aknast silmasime õues pinke kus inimesed igaüks tegeles oma asjadega. Kes ootas midagi, kes luges lehte jne. Esimene samm õue oli meie jaoks ikka väga põnev kogemus. See hetk sarnanes sisenemisele kasvuhoonesse ja me algselt ei saanud aru, et kas me oleme ikka õues. Lennujaama konditsioneer oli ikka kordades jahedam .Kui avastasime et katust pole pea kohal jõudsime arusaamisele siinsest kliimast. Ilmselgelt oli meil seljas ülemäära palju riideid. Võiks öelda, et riided olid üldse üleliigsed. Seal oli nii soe. Kohe ikka väga väga palav ja nii erinev, võõras ja harjumatu, kuid nii väga lahe oli see hetk. Polnud vaid üks kord kui ma sikutasin Ainarit käevarrest öeldes: "Ainar, me oleme Tais. Me olemegi Bangkokis! Kas tõesti.." Sirvisime oma algelist linnakaarti üritades mõelda, et mis edasi. Varsti läksime tagasi lennujaama sisse, kus oli nüüd nii külm. Leidsime siltide järgi paar korrust allpool rongile jõudmise koha. Seal olid aparaadid seintel , kus sai rongipileteid osta. Üks pilet maksis 40 bahti, see teeb 1€. Masin lasi meile oma väiksesse sahtlisse pileti, mis oli punane plastmassist žetoon, sellega saime läbi väravatest mis viisid rongipeatuseni. Ootasime seal veidi vaid. Silmasime seal teisigi turiste. Rongi sõit oli väga tore kogemus. Vagunid olid väga puhtad, kus koristaja samaaegselt põrandaid üle pühkis. Ka politsei oli vagunis kes korda jälgis. Istusime rongipõrandal maas, kuna kohad olid kõik täis ja olime väga väsinud. Esimene kokkupuude siinse kliimaga ja mööduv reis olid oma töö teinud, kuid emotsioon oli ikkagi väga mõnus ja olime põnevil.

Tai (MRT) Rong

Rongiteekonna valisime ühte kohta, kust oleksime saanud edasi sõita skytrain'iga ( õhus liikuv rong ehk taevarong), millelt oleks olnud ülevaade linnast. Rong sõitis u viis kuni kuus peatust sihtkohani. Aknast oli põnev vaade võõrale linnale. Jõudes sihtkohta, mõtlesime leida mõne kohviku kust saaksime internetile ligipääsu, et teada teekonda kuhu me skytrain'iga suunduksime. Astusime linna. Möödudes ühest kohalikust ärist, kõndis meile lähedal üks triiksärgis viisakas kohalik härra. Ta ilmselt kuulis, et me mainisime sõna skytrain ning ta viitas ülal asuvale platvormile, kust me just alla tulime, kuna sealt samast oleksime saanud edasi liikuda õhurongiga. Väga viisakalt abistas meid, küsides, et kuhu me soovime minna jne. Taid ju nimetatakse "vabade inimeste " maaks ja "naeratuste maaks" Inimesed pidavat olema muretud ja rahulolevad ning hästi suhtuma turistidesse. Selline oli ka meie esmane kogemus. Silmates meie kaarti, hakkas sellel näitama erinevatele paikadele ja kohtadele, kuhu me võiksime minna, kui me olime maininud, et me oleme esimest korda, esimest päeva jne. Ta andis meile asukoha, kust me saaksime informatsiooni kohalike hotellide kohta ja ühtlasi viipas juba lähedal olevale tuk-tuk'i (kolmerattaline mootorratas) juhile, et too meid mainitud paika viiks. See sõit oli üsna põnev ekskursioon läbi linna, samas väga lärmakas, sest see masin teeb kohutavat häält. Saime esimese ülevaate Bangkoki tänavatest. Kokku maksime selle eest 25 bahti, see on 0,63€ Liiklus on siin vastupidine Eestis olevale. Roolid on autodel paremal pool ja koguaeg on tunne, et sõit toimub vastassuunas. Sõit oli üsna pikk ja põnev meie jaoks, juht sõbralik. Jõudsime sihtkohta. See oli üks kohalik turismibüroo, kus võttis vastu meid üks kohalik tädike, kes oli üsna kummalise näoga. Vaidlesime mis me vaidlesime, jäi tema sõna siiski peale ja me broneerisime ühe külalistemaja, kuigi olime ise üsna kahtleval kohal, sest ülevaade oli vaid piltide järgi. Samas ei olnud võimalik võtta vaid ühte ööd. Korraga kolm, see olevat miinimumaeg. Ise mõtlesime küll, et oleks olnud hea vaid üks öö võtta, et näeme koha üle ja siis vaatame edasi. Eesti rahas kuskil 10€ öö nägu. Pakkus ka odavamaid, kuid nendes oleks puudunud konditsioneer ning wc oleks olnud ühine teiste ööbijatega, mis kõlas mitte hästi. Piltide järgi tundus enam-vähem ja kuna me mõlemad oleme üsna leplikud igasugustele tingimustele ning laristada ka väga ei tahtnud, siis mõtlesime, et mis seal ikka hullu olla saab. Ootasime juba seda hetke, et saaks oma suured-rasked kohvrid kuskile maha panna ja vabalt ringi seigelda. Kuna meil ei olnud aimugi kus me täpselt eksisteerime, siis olime nõus võtma sealt lähedalt uue tuk-tuki mehe oma teejuhiks.

Meid sõidutanud Tuk-Tuk

See sõit sai üsna pikaks, kuna tüüp viis meid erinevatesse poodidesse, kus me saime siis 10 min sisse põigata. Nimelt on seal selline süsteem, et kui tuk-tuki mees viib turisti teatud poodi, saab ta selle eest endale lisakütet. Poed olid siis järgmised: Kangapood, mis valmistas kohapeal vaid paari päevaga kliendile elegantse kvaliteetse kostüümi-kleidi, mis omakorda on kümne aastase garantiiga. Hind kusjuures oli väga odav. Need olid tõesti kenad ja elegantsed mis meile kataloogidest näidati ja kangad, mida me seal siluma pidime olid ka kvaliteetsed ja mittekortsuvad aga kokkuvõttes oli see väga naljakas, sest ilmselgelt kui me oleme teel Austraaliasse farmi tööle, ei vaja me Hugo Bossi ülikonda ega siidist õhtukleiti. See pood oli ülielegantne. Pintsakutes ja triiksärkides üles vuhvitud härrased punasel sametvaibal olid teenindajateks. Meie oma higiste nägudega sortsides kõhu-kaelakottidega plätudes, ootasime hetke, et sealt pääseda. Kuid siiski oli teenindus väga meeldiv ja kui seletasime, et me ei vaja hetkel selliseid rõivaid siis nad leppisid viisakalt ja tänasid, et külastasime. Muidugi küsiti, et kust me pärit oleme, kuhu minek jms. Järgmine kuhu meid viidi kohustuslikus korras oli sama elegantne ehete pood kuld-hõbe ning muude vääriskristallidega. Teenindajaks vanemas eas elegantne daam, kes meile igasugu sõrmuseid ja väärisehteid demonstreeris ja pakkus, tema oli veelgi tagasihoidlikum ning leppis üsna ruttu sellega, et briljantidega kõrvarõngad on ilmselgelt liiast meie outfit-ile. Lõpuks tuk -tuki mees siiski säästis meid ja viis meid meie sihtpaika. Jõudsime külalistemajani, kus meie koht järgmiseks kolmeks ööks. Külalistemaja eesruumiks on avatud terrassiga lobibaar, mille nurkades on keerlevad õhuventilaatorid. Laes on näha laike, kust on vesi lekkinud. Pragunenud seinad. Katuseäärtes ripuvad tulukesed-lambikesed mis sädelevad erivärvides, juhtmed on kokku sõlmitud puntrateis ja kohati võib märgata mustaks põlenud otsi, mis on taaskasutusse sõlmitud uute juhtmetega. Mõne laua taga märkab erinevaid turiste õlut rüüpamas. Põrandal asetsevad suured savipotid erinevate taimede-lilledega. Baariletist veidi eemal vana piljardilaud. Veidi eemal teine lett, mis tegeleb ööbijatega ja tubade broneerimisega. Leti vastas paar tugitooli ja diivan, mille kõrval kaks lauaarvutit, mis on ühiskasutatavad möödakäijatele ja külalistele. Ime kombel on siin ka kaal, kus saab pagasit kaaluda, selle eest peab maksma 10 bahti. Kohalikud teenindajad lillades t-särkides toimetavad ringi. Saame toavõtme leti taga istuvalt kohalikult vinnilise näoga noormehelt, kes pole sellisest kohast nagu Eesti midagi kuulnud. Me olevat esimesed eestlased siin, kolme aasta jooksul, mil tema siin töötanud on. Õhus on tunda toidulõhna, mis tuleb igalt poolt tänavalt, see lõhn meenutab natuke Eestis olevaid hiina kiirtoidukohti. Poiss mainib ära, et me saame tasuta suurema toa (superior room), sest Ainar on nii pikk. Sobib. Paremalt viib koridor treppideni, kust pääseme oma tuppa. Imelik lõhn on seal. Trepid on vigased, laes ripub krohvitükke. Üleval on nagu risttee kohutavalt kitsastest koridoridest, kus kõrvuti kõndima ei mahu. Ühe toa uks on avatud, kus koristaja oma tööd teeb. Jõuame oma toa ukseni. Number 124. Uks on avatud, kuna koristaja on sealt just väljunud. Sisse astudes avaneb meile vaade, mida me ei osanud oodata. Ninna hõngub suitsuhaisu, mis on kardinasse ja seintesse ilmselt sisse imbunud eelmistest ööbijatest, kes on tavatsenud toas sigareti tõmmata. See"suur" tuba, mis me saime on väga väike. Peale voodi sinna suurt rohkem ei mahugi. Uksest paremal on vana televiisorilogu, mis võimalik, et ei töötagi. Väike aken suunaga tänavale, mille vaadet piirab katuseäär.. Selle ees lookleb tumepunane kardin Otse ees maas lamab räsitud vana kuubikukujuline külmik, mille peal on tuhatoos ja kaks sinist rätti.

Meie toanurk

Selle kohal ülal seinal asetseb õhukonditsioneer, mis on algselt olnud valge kuid ajaga värvunud pruunkollaseks. Paremale viib uks WC-sse. Ukselinki ei ole, üks metallist jubin vaid, millega vajadusel ust koomale tõmmata. Ruum pole WC-potist eriti suurem, selle vastas seinakohal paikneb dušš, mille ülal boilerilaadne asjandus. Põrandal nurgas on äravooluauk. Uksepiidad on veest räsitud, pehkinud äärtega. Panime oma kohvrid maha ja istusime voodile ning mõtlesime korraks selle elu üle järele (: Veidi õudusttekitav tunne oli korraks. No mis seal ikka. Ühe öö kannatab ära. Maiustasime lohutuseks natuke koduste kaasa pandud komme. Vahetasime riided õhemate vastu ning läksime alla. Baarist sai osta 90 bahti eest tabalukk, mille sai panna oma ukse ette turvalisuse mõttes. All letis olid ka seifi laadsed kapikesed, kuhu meie läpakad kindlasti sisse ei oleks mahtunud.

Läksime linnapeale. Kuna viimasest tuk-tuki sõidust saime kogemuse, et need kipuvad mööda mittevajalike poode meid viima, siis me otsustasime nendest eemale hoida ja lihtsalt jalutada. Seda paika siin nimetavad kohalikud vanalinnaks. Hästi kitsad tänavad, meeletult palju sigimist sagimist, tohutu inimmeri ja selle kõige keskel liiguvad autod, mootorrattad ja muud sõidukid just täpselt nii kiirelt kui ise soovivad. Tohutu liikluse tõttu on õhk siin üsna saastatud, kohtab inimesi, kellel on hingamisteede ees valged maskid. Kärudel liikuv turg, tohutult sööki tänaval müügil, kõiksugu kummalised road ja näksid, lisaks erinevatele puuviljadele, millest suur osa on meile täiesti tundmatud.

Liikuv puuviljapood

Kohtab kerjuseid kes magavad tänavanurkadel ,ka hulkuvaid koeri-kasse, kelle kodudeks on siinsed tänavasöögikohtade esised. Nad on kõhna moega ja hoolitsemata, aga sõbralikud valvurid.

Bangkoki tänavakutsud

 Kogu tegevus on siin meeletu ja kirev. Esmalt oli see kõik üsna šokeeriv, ikkagi heas mõttes , sest selline ju ongi seiklus. Kirev kogemuste tulv tundmatuses ja see ongi ehe, sest see on tõelisus. Siit eemal on tänavad veidi suuremad. Kohtab kõrgeid hooneid ja erinevaid monumente, mis püstitatud siin olulistele tegelastele. Teepeale jäi üks tempel, kuhu me saime tasuta sisse põigata.Väljudes pöördus meie poole üks mees , kes tegutses selle sama templi hoovis, küsis, et kuhu me lähme, kust pärit jne. Ta andis meile head nõu, et on antud päeval teatud tuk-tukid, mis on riigi poolt ja teised on piraadid, viimased on need kes ennast peale suruvad ja eemalt sind sõitma hõikavad ja on ka hindades kallimad, kuid need esimesed võtavad vaid 20 bahti kogu sõidu eest. Üldse andis mees meile sõbralikku nõu ja juhatas teed. Liikusime edasi ja ühe suure viadukti alla taas üks kohalik kõnetas meid. Ruudulises triiksärgis ja lumivalgetes tossudes kohalik, kellel bacardy breezer näpus. Positiivne tähelepanek on see, et suur osa siinsetest elanikest , kes teevad tööd ja pole kerjused ega kodutud, neil on küünealused väga puhtad ja riided triigitud-korralikud, ei haise, juuksed sätitud, hambad korralikud. Kui võrrelda Egiptuse kaupmeestega, kes on täiesti vastandid. Härra vestles meiega pikalt ja andis taas igasugust nõu. Samas kuuldes, et me oleme Eestist, mida ta tõenäoliselt ei teadnud, vastas ta: „oo, very good football, yes?“ . Veidike ajas naerma ja jäi üle ainult nõustuda. Ta rebis oma käes olevast ajalehe nurgast riba ning kirjutas sinna peale mingid tingmärgid ja punktid. Ta pidas kinni ühe tuk-tuki mehe, kellel palus meid sõidutada märgitud teedpidi ning me ulatasime juhile paberitüki märkmetega. Kuna vihma oli juba sadanud mõnda aega ning see aina tugevnes, otsustasime asjaga kaasa minna. Nimelt on praegu, septembris Tais mussooniaeg, st et sajab keskmiselt 24 päeva 30nest. Sadu kestab küll kokku kuni 2h vaid, kuid on väga tugev. Mees sõidutas meid ainult paari kohta, mis paberil märgitud, kuna vihmahoog oli niivõrd tugev ja tänavatele tunginud vesi hakkas segama tuk-tukki liikumist. Sellegi poolest nägime ära 45m kõrguse buda kuju, ühe buda munkade tseremoonia ning loomulikult ei jäänud välja kangapood.

45m kõrgune buda kuju

Jumal tänatud, et see oli üks teine kangapood. Kuid selles olime me juba konkreetsemad ja meie külastus kestis tunduvalt vähem aega. Saabunud oli juba pime aeg ja sadu muutus aina võimsamaks. Saime tuk-tuki mehelt laenuks küll vihmavarjud, kui põikasime erinevatesse kohtadesse, kuid lõppkokkuvõttes seda vett lausa kallas taevast alla. Katus, mis tuk-tuki peal on, ei aidanud enam, kuna ääred on avatud ning vihma sadas sisse igalt poolt, me olime läbimärjad ja esimest korda tundus , et õues on jahe, kuna tuul mis kiire sõiduga vastu puhus, muutis märjad riided külmaks. Juht ei kasutanud kordagi kojameest ja me ei olnud kindel kas ta ikka leiab tee meie hotellini, mida me üritasime talle tema kaardil seletada, kuna oma kaart oli jäänud hotelli. Lõpuks jõudsime kohale. Tegelikult oli siinse aja järgi kell kuskil seitse saamas alles, aga meie seiklus on nii kirev, et tundus nagu oleks möödas juba palju aega. Kogu see eluolu on siin nii pöörane, et kui sa suunad silmad vaid ühte kohta, siis sa tegelikult silmad juba väga palju ja kui sa vaatad kahele poole, siis tundub, et oled näinud juba liiga palju. Jõudsime tuppa. Otsustasime esmalt käia duši all. Astusin meie luksvannituppa, kust kohe ka sama teedpidi kisaga tagasi tulin, sest mulle otsustas seltsi pakkuda VÄGA suurt kasvu musta värvi putukmees. Ma eeldan, et see oli prussakas või tarakan aga kindel pole, kuna ma pole varem säärast suurt tegelast kohanud ja loomulikult ei jäänud ma temaga sinna tõtt vaatama. See oli niiiii õudne. Aga vist oli hea, et see juhtus, sest on hea kui kõik halvemad asjad juhtuvad enne ära, siis saab öelda, et enam hullemaks minna ei saa. Aints vaatas üle selle ruumi, kui tegelane oli ilmselt pugenud uksepiida ääres olavasse auku, sest ka tema ehmatas ma arvan. Palusin Ainstil voodialuse ja kõik nurgad üle vaadata. Ta lubas, et tapab ära kui näeb. Toppisime kõik võimalikud augud paberit täis, sest muud meil sinna toppida polnud ning läksime kahekesi duši alla, sest üksi ma sinna siseneda enam ei julgenud. Võib arvata kui palju ruumi meil seal kahekesi oli. Sellest jahmatusest saime ka üle ja oli hea tunne, et pestud-kasitud. Väsimus oli nii suur, sest maganud olime nii palju, kui lennukis see võimalik oli. Vedelesime lihtsalt oma luksvoodil. Toaga kaasnes ka netiparool, surfasime seal veidi ja Ainar vaatas lõpuni oma sarja, mis lennukis pooleli jäi ja mina alustasin blogi kirjutamisega. Uni oli küll suur, kuid me siiski otsustasime veel õue minna. Jalutasime siinsamas meie tänaval. Pimedas on siin kõik teistmoodi. Meenutab veidi Tallinna jõuluturgu, kuid siiski teistmoodi. Igal pool tuled säravad, lambikesed ja laternad, elu käib. Võiks öelda, et pimedas on siin isegi päris hubane ja mõnus.

WV T2 Buss-baar

Avastasime ka seda, et tegelikult on siin iga nurga peal hotellid ja külaliste majad, mida valges üldse tähele ei pannud. Pimedas on kõik putkad ja majad oma erinevate tulukeste ja laternatega hästi eristatavad. Tegime väikse tiiru ja läksime tagasi oma tuppa. Lobibaaris oli melu suuremaks muutunud . Joodi õlut ja lobiseti. Meie aga läksime üles tuppa ning püüdsime magama jääda. Öösel ärkasin sooviga minna wc-sse ja äratasin Ainari üles. Kuigi me jätsime ööseks seal tule põlema, teades et putuk tegelased valges väga ei liigu, ei julgenud ma ikkagi üksi tegutseda. Loomulikult pärast esimest kogemust sisenesin edaspidi sinna ruumi alati suure kolinaga, juhuks kui seal keegi sees mind ootab. Voodisse tagasi minnes tuli koduigatsus. Siis ma igatsesin oma patja ja tekki ja ema ja isa. Aga pugesin Ainarile kaissu ja hakkas parem . Lisaks kõigele hakkas konditsioneer lekkima. Varahommikul oli kuulda, hiliseid lobis istujaid , kes olid otsustanud oma tubadesse minna, olid teised üsna lärmakad. kuid peagi hakkas päike tõusma juba ja tundus , et uus päev tuleb parem :)