Tere jälle, Austraalia!

Maandusime Perthis. Kella nelja ajal hommikul. Maganud vblla tunnike. Selline väsimus oli peal, oli ju ikkagi öö veel. Lennujaamast saime kohe takso suunaga sinna tänavale, kuhu me auto viimati jätsime. Nii rõõmus meel oli teda näha, autot siis. Nii armas oli ta seal meid ootamas ja nii kodune oli sinna sisse istuda, meie asjad, meie lõhn. Jällenägemisrõõm oli suur. Meie auto on meie sõber, pelgupaik, kodu. Kõige omam asi. Päris meie oma paik ja kõik meie asjad olid ilusti alles ja jalgrattaid oli ka nii hea meel näha ja oma kohvikruusi ja oma tekki. Aga polnud meil aega puhkama jääda, pidime edasi liikuma, nimelt oli kella 12-ks meil Pembertonis autoremonditöökojas aeg ja mõni aeg tagasi sai Ainar teada, et vanasse farmi oli kaks pakki saabunud, millele me pidime järgi minema ja ka Wattle’isse viis meid tagasitee, et Adami käest võtta üks ümbrik. Niisiis oli meil vaja sõita 300km, et jõuda pembertoni.  Mc-ist võtsime kohvid, et ärkvel püsida ja asusime teele. Stuart teadis, et me tuleme. Ja ma olin nii elevil , et saan veelkord Siscot näha. Soe tunne oli seal tagasi olla, vanad mälestused olid silme ees. Stuarti saime kätte otse põllult, vestlesime veidi ja  Sisco ootas meid oma kodu trepi ees ja nii alandlikult nagu ta alati seda tegi, roomas meie juurde ja niutsus, saba lehvis kõigest väest. Sisco on nii armas ikka, aga minu õnneks või minu kahjuks valmistas ta väikse pettumuse meile. Nagu tal ikka kombeks, oli ta taas kuskil raipe sees püherdamas käinud ja haises nii hullusti kui üldse haiseda saab, seljakarvad rokased ja pulstunud. Me ikka paitasime teda niimoodi väga delikaatselt, sest tema rõõm oli nii suur. Halb oli see hais sellepärast, et ma ei saanud teda korralikult kaisutada aga hea sellepärast, et lahkumine polnud nii raske. Aints sai kätte oma pakid, need olid nimelt ühed autoosad, ning võtsime suuna Wattle’i poole. Adamit ei olnud kodus ja ka tema naist mitte. Läksin tere ütlema vanadele sõpradele hobustele pesumaja juures ja kitsedele. Matildat aga ei olnud kusagil. Läksime lõpuks Pembertoni. Kella 12-ni oli veel aega ja me külastasime pesumaja. Pesime kõik oma mustad riided ning senikaua , kuni auto töökojas oli, istusime vanas tuttavas Millhouse Coffee’s. Umbes 3h pärst saime kätte auto ning sõitsime Manjimupi, et lasta lisaks veel rehvid ära vahetada. Sõitsime tagasi Pembertoni .Söögipoes ostlemas olles tabas meid meeldiv üllatus, kohtasime Simonit ja Clementine’i. Tore oli näha vanu tuttavaid inimesi. Lõpetasime oma ostud ning ööseks oli plaan minna Big Brook Dam’i äärde. Hea oli lõpuks jõuda kuskile pärale ja peatuda ja puhata . Lõpuks ometi, selleks ajaks olime ärkvel juba pea terve öö ja päeva ja enam ei olnud jaksu mitte millekski. Tammi ääres oli kena ja rahulik. Kuu oli juba päikesega kohad vahetanud ja viimased autod lahkumas ning me jäime omapead, vaid meie kaks ja tamm.  Vesi oli peegelsile , vaid kuuvalgus helendas selle kohal. Metsast kostus hiliste lindude laulu ja puud kohisesid vaikse tuule käes. Meil piisas vaid silmad sulgeda, et vajuda sügavasse unne..

Ärkasime vara, et pesta enda tammivees. Keetsime kohvi ja sõime helbeid piimaga. Vaatasime, kuidas esimesed pardid veele laskusid ja kuidas loodus ärkas koos meiega. Olime puhanud ja valmis. Valmis oma rännakuks. Alustada teekonda idakaldale!

Väike tagasipöördumine Bali saarele.

Me pidime tagasi pöörduma Balile seetõttu, et sealt siis lennukiga tagasi Austraaliasse sõita, kuid meie lend läks alles järgmisel päeval. Jõudsime sadamasse enne keskpäeva, rahvast oli seal liiga palju ja õhutemperatuur polnud grammigi jahedam. Olime omajagu väsinud ja igatsesime rahu ja vaikuse kätte. Peagi saime shuttle bussile, mis viis meid otse lennujaamani, sealt pidime siis ise vaatama, mis edasi. Selleks ööks oli meil juba ette broneeritud tuba Denpasaris, Uno Bali hotellis. See juba enne Gili Menole jõudmist, sest me arvestasime, et ilmselt oleme surmväsinud tagasi jõudes ja siis hotelli hakata otsim.. Oli hea teada, et meil on koht juba olemas kuhu öövarjule jääda, iseasi oli nüüd kuidas sinna saada.  Taksojuhid lennujaamas suutsid meid niimoodi ära tüüdata, et me otsustasime neid igal võimalikul viisil ignoreerida. Olime nii väsinud ja nii kuum oli, aga samas  nii kanged, et võtsime oma seljakotid ja asusime jala teele, 3km läbi palavat tolmust linna, aga ikkagi oma aja peremehed, sõltumatud. See hullus ajas meid ennast ka naerma ja ilmselt kogu see vestlus sellel teel oli täiesti ebaloogiline udujutt, silme ees oli koguaeg kujutelm külmast dušist ja jahedast ruumist pehme suure voodiga. Üsna teekonna lõpus sai telefonil aku tühjaks, meie ainuke teejuht. Ülejäänud teekonna pidime läbima mälu järgi, niipalju kui sinna talletunud oli. Paar korda panime ikka nii puusse, et hakka või nutma, aga kohale jõudsime. Suur Uno Bali silt kõrgel mitmete akende kohal, silm ikka säras selle peale päris heledalt. See hotell oli avatud üsna äsja, seega täitsa uus koht, mistõttu me ka broneerimise hetkel selle kasuks otsustasime.  Maja oli uus ja puhas, teenindus oli tõeliselt tore ja sõbralik, meie tuba oli armas pisike konditsioneeri  ja väikse vannitoaga. Milline nauding, jahe ruum, külm dušš, pehme voodi puhaste jahedate linadega . See oli üks väheseid kordi üldse, ilmselt ka ainuke  meie rännaku jooksul, kus me vaatasime televiisorit, isegi natuke lahe oli kuigi midagi aru ei saanud. Varsti oli uksele koputus ja vastuvõtudaam ulatas meile jääjoogid, mis oli veel kirsiks sellele tordile. See jahedus oli meid juba üsna reipaks teinud ja otsustasime liikvele minna. Naine vastuvõtust juhtis korraks meie tähelepanu hotelli naaberuksele ja juhatas meid sinna sisse. Hotelliomanik ajas seal kohviäri ja järgmisel hetkel istusime me ühe onu vastas laua taga ja degusteerisime erinevat Bali kohvi ja teed ja mingeid maiuseid. Selline kogus kohvi ei lubanud meil mitte mingil juhul enam paigal istuda ja läksime linnapeale poodidesse ja sööma. Õhtu veetsime hotelli lobibaaris, tegime juttu töötajatega ja kasutasime kohalikku internetti, et veidi maad uurida. Nimelt oli külastajaid sel hetkel väga vähe, kuna tegelikult mõned remonditööd veel käisid ja personalil oli vabalt aega meie jaoks kulutada.

Hommikusöök oli hotelli poolt, pärast seda jäime veel tunde lobibaari istuma. Kirjutasime valmis postkaardid Eesti ja probleemiks oli nüüd postkontori leidmine. Personal ütles, et postkontor asub liiga kaugel jala minna, et nad käivad ise ära rolleriga ja panevad posti kaa, hiljem andsime vaid margiraha. Uskumatult abivalmid oldi seal. Lisaks saime veel hotellipoolt kingituseks Bali kohvi komme.  Nimelt oli meie broneering juba ammu läbi, kuid kuna meie lennuk sellel päeval läks 5min enne südaööd, siis personal lubas meil aega veeta seal lobibaaris niikaua kui meil vaja ja oma asju seal hoida. See oli väga tore nende poolt, kuna plaanisime veel väikse šopingu teha ja oli palju lihtsam seigelda seal kärarikkal tänaval ilma seljakottideta.  Linnapeale minnes avastasime, et  postkontor asus tegelikult vaid mõned majad edasi sealt.. J Hiljem veetsimegi oma aja kuni lennujaama minekuni seal lobibaaris ja olime tõeliselt  tänulikud sooja ja abivalmi vastuvõtu eest.  Hilisõhtul jätsime hüvasti hotelli personaliga ja lasime taksol end lennujaama sõidutada, et saaks peagi uuesti öelda: Tere,Austaalia!

Tere tulemast paradiisisaarele. Gili Meno

Gili saared on kolmest väiksest saarest koosnev saarestik, Gili Meno, Gili Air ja Gili Tarawangan. Gili tegelikult tõlkes tähendabki „väike saar“.  Kõik kolm asuvad Lomboki saare väinas, suunaga loodes. Bali saar asub nendest 35 km lääne poole. Selge ilmaga on kõigilt kolmelt saarelt näha nii Bali kui ka Lombok….

Me ei teadnud midagi laevade ja paatide aegadest. Sadamasse jõudsime enne keskpäeva. Ka ei teadnud me veel täpselt sel hetkel millisele saarele me lähme. Olime välistanud Tarawangani, mis on saartest kõige suurem, kõige arenenum ja turistiderohke. Nii palav, olime läbimärjad, päike aina lõõmas ja põletas. Väike räpane tänavaturg oli avatud sadama ääres. Inimesed nõutud nägudega seljakottide ja kohvritega. Tolmu lendas ja ümber kõlas võõrkeelset juttu. Mõned kohalikud mehed tulid ligi pileteid pakkuma, küsimusega kuhu saarele soovime minna. Eirasime neid , olles varem eeltööd teinud, et ainuõige valik pilet osta on sadamamajast. Kole maja, tädike leti ääres ulatas meile ajad. Kõige lähim laev läks kella kahe ajal suunaga Gili Menole. Olime otsustanud. Ostsime piletid ning seadsime sammud ühe suure kiviamja katuse alla päikesevarju ning lubasime endale istet kivitrepil, et lasta korra käest seljakotid ja puhata päiksest räsitud keha. Meil oli aega paar tunnikest. Peagi lähenesid meile saksa tüdrukud, kellega kohtusime eelnevalt teel siia einestades ühes tänavakohvikus. Vestlesime veidi aega parajaks tehes. Üks tüdrukutest oli üksi rännanud Aasias juba viis kuud. Kuid peagi jätsid meiega head aega minnes laevale suunaga Tarawangani saarele. Seadsime ka endid kaldalähedale pingile, et mitte õigest paadist maha jääda. Väiksed paadid ja kalalaevad loksusid vaikse lainega kristallselges kaldavees, millelt peegeldus vastu kogu taevas ja päiksekiired sillerdasid.  Peagi istus mu kõrvale kohalik poiss kohvriga, kes alustas juttu. Me vestlesime enam ei mäletagi millest. Ostsime temalt kaks kaelapaela lihtsalt sellepärast, et ta oli väga viisakas ja sõbralik, erinevalt teistest kaupmeestest, kes on kohati väga tüütud ja ebameeldivad. Oli aeg. Võtsime oma seljakotid ja astusime pardale. Väikse kalalaeva pardale.  See väike teekond peatas korraks aja. Sinine sinine vesi jättes valge vahutava raja laeva taha selle  liikudes. Siis sa kiigud seal veepeal loksudes ja imetled ümbritsevat ning lased mõttel rännata. Ümbritsevate saarte mäetipud silmapiiril. Selline uimastav joove puhtast looduse ilust. Siis sa jõuad rannani ja võib-olla korraks kahtled, kas see pole mitte üks lõputult kaua kestev kaunis unenägu ja sa lihtsalt upud sellesse helesinisesse . Siis sa ärkad seljakotti kaldale vedades, mõistes , et sa pole veel tegelikult uinunud. Saarel on liiklusvahendiks vaid jalad, jalgrattad ja hobused. Selle läbimõõt on 2km x1km. Imekaunis väike paradiisisaar. Meie seiklus seal algaski sellega, et me matkasime jala ümber saare ringi peale. See võttis kokku kuskil paar tunnikest. Väike katsumus omaette kuigi teekond pole ju pikk, aga see palavus ja seljakotid.. Selle raskuse seljas unustad peagi märgates kõike enda ümber. Läbides metsiku loodusega metsaradu ning külastades bungalo majakesi, teadmata veel millise kasuks ise otsustame. Peatusime ühes rannavillas  ja lubasime endale jääkülma kohaliku õlle. Seal liival istudes kohtasime ühte norra poissi, kes meiega sõbralikku vestlust alustas. Me rääkisime seiklustest  nii nende kui ka meie teekonnal ning ta rääkis kuidas ta kavatseb kõik ülejäänud päevad veeta snorgeldades ja ta rääkis kilpkonnadest.. Olime teinud ringi peale tervele saarele, ometigi jäime öömaja leidmisega hiljapeale. Esimesest paigast, mille me välja valisime, lahkusime, avastades, et kraanist ei tulnud vett.  Meie lõplik valik oli Balenta Bungalows. Ühest majakesest seal sai meie kodu mõneks päevaks. Meie oma rannaäärne bungalo. Väike trepp, mis viis terrassile, sellelt uks majja väikse toa ja duširuumiga. Ideaalne, armas, hubane, looduslik. Heitsime suurele voodile, ääristatud õrna pitskardinaga. Ja lihtsalt puhkasime. Nii väsinud aga nii õnnelikud..

Esimese  hommiku veetsime rannal lebades.  Hiljem tegime jalutuskäigu külla, et osta puuvilju. Kohalikud lapsed müüsid külateid jalutades kala, suurt vaagnat peapeal kandes. Millegipärast eksisime veidi teel ja külapoodi me üles ei leidnud, esimesed puuviljad soetasime sadamast. Jõudsime tagasi oma rannale pikutasime seal palava tuule sees. Vesi oli nii soe. Karastamiseks ainus võimalus oli külm dušš, mis oli ka abiks vaid mõned minutid. Kaldaäär oli nagu kõrge korrallimägi, väikestest kildudest kuhjunud, mis kõlisesid nagu kristallid üksteise vastu kui laine neid liigutas ja endasse haaras. Nagu imeõrn muusika, mis helises kõrvus nii öil kui päevil. Eemal laintes hõljusid värvilised torud, snorgeldusmaskid. Läksime lõunat sööme mõnisada meetrit eemale rannakohvikusse. Värskelt suitsetatud kanaliha, kui hea see oli. Eemal lauast kõlas kitarrimäng ja naer. Meile seltsiks kaks kassikest, kes oma kõhnasi kehasid meie jalgade vastu hõõrusid ja meie toidujäänuseid ootasid. Tagasi jalutasime mööda kaldaäärt, vesi oli nii palju langenud, et kõik kaunid teokarbid olid liival pikutamas ja sädelesid päikese käes. Õhtu veetsime oma hubasel rannatoolil pehmetel patjadel. Teiste saarte tuled sätendasid kaugel silmapiiril, ja kuu peegeldas veepinnal. Sellel õhtul müristas. Sa lihtsalt oled ja hingad seda ilu endasse..

Uuel päeval sõime hommikust taas rannal. Vaikne vesi loksus. Eemalt külast kostus kukehääl. Laevad silmapiiril igaüks teel kuhugi. Me jälgisime suurt rannakarpi, mis peitis endas ühte asukat, kes salamisi üritas välja hiilida ja minema jalutada, kuid vaid pärast paari sammu, nabisime ta kinni ja siis uuesti ja uuesti, see oli naljaks olend. Lõpuks lasime tal minna oma teed.  Lõunasöögile jalutades kohtasime mitut sakslast. Sõime juba tuttavas paigas seltsiks sõbrad kassid, me panime neile nimed, Mev ja Mev’i vanaema, võib-olla sellepärast tahtsid nad meie söögi ära süüa, kättemaksuks. Mev oli tegelikult nii armas, väike kõhna kiisuke, kes piiksus koguaeg, veel üsna beebi.  Tegime uue jalutuskäigu külla ja leidsime selle otsitud poe. Tutvusime külaeluga, uudistasime teel veidraid inimesi ja veel veidramaid katusealuseid. Külatee viis meid kokku suurte mitmevärviliste ämblikutega ja  lehmadega, kes nägid välja nagu kitsed. Vedasime terve tee suurt papayat ja kookospähklit, millest viimane ei olnud üldsegi mitte ostetud, vaid otse küla  palmi otsast. Hea kui sul on üks pikk poiss J Tagasi jõudes tegime väikse uinaku, sest sellises kuumuses nõuab iga liigutus päris suurt pingutust, kuid sellega harjub. Õhtul vaatasime rannal filmi ja sõime papayat, mugisime, sest nii hea oli, kuni sääsed kõik ilusa ära rikkusid ja me pidime ütlema head ööd kuule ja veele..

Kolmandal päeval läksime varakult snorgeldama. Me ujusime päris kaugele, võiks öelda, et me hõljusime käest kinni selles imelises maailmas, kuni jõudsime veealuse kaljuseinani. See üleminek sealt kaugele sügavasse sügavasse sügavikku. Ühelpool imeline värvidemaailm korallide ja kaladega ja teisel hetkel järsk sügavik ja sa vaatad ja vaatad nii sügavale kui saad ja ootad, et miski tuleb sealt äkki. Kilpkonn. Ma järgnesin talle, ta oli suurem kui mina ja ühel hetkel me ujusime paralleelselt, mina tema kohal, ta vaatas mind silmanurgast. See oli lihtsalt uskumatu. Ta oli minust suurem, nii ilus oli ta. Nagu suur ja sõbralik lame kivimürakas. Ja ma järgnesin talle ja järgnesin, vesi mu all oli nii sügav, et enam polnud midagi näha, vaid mina ja kilpkonn. Ta suundus veepinnale ja pistis pea veest välja ja mina pistsin pea veest välja ja ma nägin kuidas ta hingas sõõmu õhku ja laskus alla tagasi vette, aina sügavamale ja kaugemale, kuni ma kaotasin ta silmapiirilt ja ma ujusin tagasi Aintsi juurde ja me tulime veepinnale ja me rääkisime kilpkonnadest ja päike paistis ja sinine vesi sillerdas. Me snorgeladasime veel tunde, vahepeal käisime lõunastamas ja snorgeldasime veel tunde. Me nägime nelja kilpkonna. Ja sa soovid jäädagi sinna, igaveseks, sest nii ilus on…

Neljandal päeval oli raske ärgata, sest me olime päikesepõlenud. Kreemitasime ennast paksult sisse ja jalutasime sadamasse ja jalutasime külla, kohtasime tuttavaid ämblikke, einestasime rannakohvikus maitsvat kala ja läksime tagasi. Lebasime oma bungalos ja tundsime rõõmu sellest saarest. See oli viimane õhtu. Pimedas võtsime ette uue jalutuskäigu sadamasse, kohalikud valmistasid kalagrilli, istusime mitmes rannabaaris. Õhtul pimedas jalutasime mööda küla ja metsateed. Hääled pimedusest olid veidi hirmsad, kõik metsaelukad olid ärkvel ja liikvel ja ma pelgasin veidi ja hoidsin Aintsi lähedusse. Ees ootas kaunis tuledes rand, silmapiiril  imeilus vaade naabersaartele, vesi loksus vaikselt.. Võtsime kohad oma rannal , oma rannatoolil ja sõime papayat ja kuulasime korallide kõlinat..

Viimane hommik oli nostalgia ja igatsus minna ajas tagasi. Nautisime puuviljade mahlast maitset. Bungalopoiss valmistas meile omletisaia ja kohvi. Salvestasime viimse pildi meie rannalt oma mällu, pakkisime asjad ja jalutasime sadamasse. Kiirpaat viis meid otse Bali saarele tagasi. Väike peatus oli Tarawangani saarel ja sealt edasi kaugenesid saared silmapiiril, tuul tormas ja lasi laintel möllata. See on vabadus . Olla teel. Seiklus ja muinasjutt..