TEINE MINEMINE!

Meist koju maha jäi kaunis valge maa. Karge sätendav aed täis tantsisklevaid lumehelbeid  ja lumemütsidega kaetud puud. Lausa patt oli lahkuda sellisel imelisel ajal, samas oli suur rõõm, et  saime veeta pühad pere keskel ja ka jõuluvanale patsu lüüa. Olime kodus täpselt kolm kuud ja kaks päeva. Siiski pitsitas hinges kerge igatsus sooja päikese ja helesinise vee järele..
Me startisime kell kolm öösel. Mu õde Laura, tema mees Andrus ning nende lapsed  Eliise ja Therese olid nõus meid autoga Lätti viima. Enne kella üheksat hommikul jõudsime kohale lellujaama. Mäletan, sel hetkel oli hinges väga suur kurbus. Öelda jälle head aega kallitele inimestele, teadmata päris täpselt, millal neid taas näha saab. Teadsin, kui väga ma jään igatsema meie väikseid mänge oma õelastega..
Nüüd oli meil tarvis oodata. Mäletan, et einestasime kaasa võetud merevaiku koos tortillakrõpsudega. Kaasa oli võetud veel igasugust söögikraami, millest osa plaanisime ära jagada lennujaamade vahel, mis meile teele jäävad, et mitte eriti raha raisata sealsetes kohvikutes. Teel Venemaa poole jäi meist jalge alla valge taust , mille lõi lumine maa ning värvilised  legoklotsid , mille kujutasid majad ja ehitised linnas, mis aina väiksemaks muutusid.  Esimesel lennul pakuti ka süüa, kuigi see kestis alla kahe tunni. Uus peatus oli Moskvas. Sealne lennujaam oli meile juba tuttav ning tubakahais, mis ninna kargas tegi selle veel tuttavamaks ning muidugi  keelekasutus. Kummalisel kombel võis taas jaama siseruumides näha lendlemas tuvisid, kes olid sinna lõksu jäänud.
Uue lennuni oli aega kaks tundi. Sättisime end ühe kohviku laua taha. Tellisime kaks kohvi, mis läksid meile maksma 240 rubla. Kõrval lauas einestasid Tartu Rocki korvpallipoisid. Istusime samas kohvikus, kus eelmine aasta samas jaamas. See on nii suur jaam, et ühest punktist teiseni jõudmiseks kulub ikka pool tundi või rohkemgi. Kella kuueks oli Moskva aja järgi õues juba pime ning jaam oli kuidagi inimtühi. Raadiost kõlamas venekeelsed tantsulood ning aeg andmas märku, et peagi saab edasi liikuda.  Lend Hong Kongi kestis kümme tundi. Saime korralikult kaks einet süüa. Lennuk oli väga mugav ja mõnus. Televiisorist saime ise valida filme ja seriaale või mänge. Maandudes oli saabunud juba 16 jaanuar, kuna aeg oli meie jaoks kuskil 5 tundi edasi liikunud teise ajatsooni tõttu. Ootamist oli meil jällegi tunde uue lennuni ning me käisime lennujaamast ka väljas. Õues oli 13 soojakraadi. Silmapiiril kõrgusid suured mäed  ning meil tekkis huvi siia ükskord tagasi tulla pikemaks ajaks , nt külastada kasvõi Disneylandi :)
Kui aeg sealmaal, pidime jaama siseselt lennuväravateni jõudmiseks sõitma nii rongi kui bussiga, kuna see jaam oli tohutu. Inimesed väga sõbralikud, lehvitasid ning väikesed lapsed tervitasid, kõnetasid  ja uudistasid kui neist möödusime.
Uuel lennul teel Singapuri üritasime magada, kuigi istmed olid väga ebamugavad ja oli kitsas. Ärgates oli saabumas juba õhtupimedus. Lennukiaknast avanes vaade päikeseloojangule, mis oli imeilus oranž- punakas triip silmapiiril, kiirtekuma laiali valge pilveteki peale üle kogu taeva mis meie silmale nähtavaks ulatus. Milles me lendlesime ja vähelhaaval udusse kadusime..
See lend kestis neli tundi ning plaanipäraselt pidi kohale jõudma kella kaheksaks õhtul uue aja järgi. Taaskord saime immigratsioonipabereid täita ning üüratult pikas järjekorras seista. Singapuri lennujaamas oli mõnus ootela seal, kus check in läbi. Tasuta kohvi-mahla, mugav puhkeruum.
Viimane lend ehk teekond Kuldse Rannikuni kestis kuskil 8 tundi. Viimases tollis võttis meid maha narkokoer ning Ainaril tuli ette veidi pikem vestlus tollitöötajatega. Ilmselt tema seljakott, mis koeraninale nii suurt huvi äratas , oli häid lõhnu täis. Arutlseime isekeskis, et imekombel minu kohver kellelegi huvi ei äratanud, sest ühel vahelennul oli selle sees lõhkenud üks klaasist likööripudel ning kohvri sisu kleepus ja lõhnas üsna tugevalt. Kahepeale kokku oli meil kaasas  viiskümmend pakki Kalevi komme, üle kahe kg šokolaadi, kuus karpi assortiikomme, seitse pakki küpsiseid, halvaad, müslibatoone, mitu pakki küüslauguleibu, tortillakrõpse, parankasid, peaaegu kaks kilo kohvi, õllevorstisnäkke, kolm pätsii leiba, pähkleid , juustu ja sulajuustu, 4 vanatallinnat, 1 pudel rummi, kaks pudelit likööri  ja kaks purki õlut ning kodused võileivad, mis Ainari ema meile kaasa tegi, mis sai ära söödud lennujaamades ja lennukis . See kõik kokku oli kodu maitse meie kotis , mis meiega koos nüüd Kuldsele Rannikule maandus. Astusime välja lennujaama uksest ja soe tuul puhus mööda põski, päike paistis õla peale jutkui koputades ja märku andes: Tere tulemast tagasi Austraaliasse!  See oli ilus! Me jõudsime tagasi Austraaliasse! Sukeldudes otse oma uutesse seiklustesse..

Tere jälle, Bangkok! Teekonna lõpp..

 Lennuk läks poole üheteistajal õhtul, mis jõudis tunniajaga Taisse. Olime tagasi Bangkokis. Kell oli üle südaöö. Möödusime kiirelt tüütutest taksojuhtidest ning võtsime Public taxo.  Tutvusime taksot oodates Hiinast pärit noormehega, kes uuris , et kuhu oleme teel. Kui ütlesime, et Khaosan Roadile, siis ta palus, et võtaksime ta endaga kaasa ning sõidutasu läheb kolmeks. Ta oli rahvuselt hiinlane kuid õpingutel Malaisias ning otsustas paar päeva  Bangkokis hängida. Soovitasime talle sama hotelli mille olime endale broneerinud, et saaks ka järgnevatel päevadel koos aega veeta, kuid hind ei olnud talle sobilik ning meie teed läksid seal lahku ja teda me enam kunagi ei näinud. Imelik oli olla jälle siin tagasi, kõik oli nii tuttavlik. Samad tänavad, samasugune melu, kuid millegipärast olime rõõmsad olles siin tagasi  ,arvestades seda hullumeelsust, samas vabadust ja muretust. Seda pöörasust , mis paneb sind lihtsalt sulama sinna mulli..

 Aeg oli juba küll üle südaöö kui hotelli jõudsime, kuid läksime ikkagi tänavale hulkuma, tegime mõned dringid ja üritasime ära tunda tuttavaid seike ning sõime peaaegu et tasuta kevadrulle. Magama saime alles kella nelja ajal varahommikul , mitte lastes end häirida sellest tänavakärast, mis lihtsalt läbi akna hotellituppa tungis, sest olime liialt väsinud, et lasta ennast sellest häirida. See sama hullus, sama jalutu mees kerjamas, samad tüütud tuk- tuki mehed, taksojuhid, pintsakumeistrid, naljakad harjamüüad, veidrikute pidu ja pillerkaar, teistmoodi tegelikkus..

Järgmine päev läksime hommikust sööma samasse tänavakohvikusse , kus me eelmisel aastal  käisime tihti hommikuti söömas ja head värsket apelsinimahla nautimas. Jalutasime tuttavatel tänavatel, nostalgitsesime. See oli paik, kust kogu meie teekond alguse sai ja kuidas me oleme nüüd oma teekonna lõpus ning tagasi siinsamas. Isegi kaupmehed olid samad. Jalutasime tolle koleda hotelli kohvikust mööda, kus me kunagi oma esimese kultuurišoki saime. Tuttav poisstüdruk ei olnud leti taga kuid maja oli sama. Ostsime tänavalt vana head puuvilja,  külmad joogid ning läksime oma hotelli katusele basseini äärde pikutama. Taevas kiskus kohati pilviseks aga mõnus oli. Õhtu saabudes läksime taas  hulkuma. Käisime Tai massaašis, lubasime kohalikel massööridel endid korralikult väänutada. Astusime baarist-baari ning jalutasime niisama kärarikkal tuledesäras uulitsal, kõrvu kajamas valju muusika erinevad rütmid ja kõla, ümberringi inimesed tantsisklemas nii vabad ja rõõmsad ja kummaliselt naljakad. Kes soovib sulle ülikonda õmmelda, kes pakub Pussy Ping Pong üritusele pileteid, kes tirib oma kohvikusse, kes müüb röstitud skorpione või mängib puidust konnapilli. See kõik ei häiri meid enam, viskame nalja nendega, lööme patsu.   Ühel tänavakunstnikul lasin endast pildi joonistada. Sel hetkel ,kui andekas tänavapoiss mind joonistas, tuli ligi erinevaid inimesi. Sealt sai alguse meie sõprus ühe saksa tüdruku ja šveitsi poisiga. Theresa ja Miko. Nad peatusid umbes 15 minutit jalateed eemal meie hotellist. Neil oli plaan reisida 8 kuud erinevates paikades üle kogu maa. Nende suur kirg oli sukeldumine. Ka nemad lasid tänavakunstnikul end maalida. Hiljem veetsime üheskoos aega bussibaaris ja tegime üksteisega tutvust.  Tagasiteel hotelli olime alles varahommikutundidel, mil melu veel täies hoos. Röstitud tarakanid ja putukad. Noor ema beebiga kerjamas, hulkurpoiss erkvärvides nooli taevapoole loopimas, mis pimeduses kui langevad tähed. Kuskil maja ees preigib noor tütarlaps..

Hommikusöögi valisime taas ühes meelepärases tänavakohvikus, kus kõik teenindajatest poisstüdrukud juba meie sõbrad. Üks neist saabus samal ajal mootorrattaga. Eilne punane pitspluus oli vahetunud  valge mikihiire piltidega pluusiga. Alati hästi sätitud. Ilusad tugevad pikad juuksed peapeale krunni seotud, lehvitab meid nähes ja naeratab sõbralikult nagu üks õige daam, millele annab kontrasti mehised käed ja suured jalalabad plätudes. Järgmisel hetkel juba kiikudes toolinajal kelmikalt kliente ligi meelitades. Peagi liitusid meiega Theresa ja Miko ning me veetsime nendega aega taas varahommikutundideni.

Uuel hommikul magasime keskpäevani, tegime kiire eine tänaval ning kuni õhtupimedani vedelesime basseini ääres. Sel õhtul plaanisime varakult magama minna, kuna järgmine hommik oli vaja väga vara ärgata, kuid kohtasime jälle Mikot ja Theresat ning aeg möödus lõbusalt ja kiirelt koos nendega . Tol öösel pidime ka hüvasti jätma. Nad olid toredad! Saime magama alles pärast südaööd.

13 oktoober oli äratus kell neli hommikul. Olime maganud vaid mõned tunnid. Tänavapillerkaar oli endiselt täies hoos kui lasime end tuk- tuki mehel lähimasse rongijaama sõidutada. Tundsime kaasa kahele valgele noormehele, kes olid nii purjus, et ei saanud üldse aru, et neiud, kes neid endaga kaasa meelitasid olid hoopiski üldse mitte neiud (:  Head aega Khaosan Road!

 Jaamas maha astudes avastasime end valest kohast, mis oli meie endi eksitus ning seal pimedas varahommikutunnil väsinuna jalutasime pika maa õigesse jaama, mille uksed olid veel suletud. Kõrgel terrassil  enne turvamehi ja väravaid jälgisime pingsalt trellide taga olevat kella, mille suur seier kohe kohe kaheteistkümne peale jõudmas ja meile märku andmas ,et kell saab kuus. Uueks üllatuseks avastasime, et meie kell oli tund aega vale ning väike seier suurel kellal oli hoopis viie peal.  Milline iroonia. Istusime jaamapõrandal veel tund aega, seltsiks turvamehed ja  kaugelt kajav tänavamüra. Väsinud meel oli ootuses ja mõtteis vaid üks siht- Kodu! Meie seiklus oli lõppemas..

Olen õnnelik, et Sain veeta selle teekonna koos Ainariga , kellega üheskoos jagasime kõiki rõõme ja muresid. Kes kannatas välja kõik mu head ja vead olles  iga päev ja öö mu kõrval. Ja niimoodi 389 päeva järjest. Olen tänulik selle kauni kogemuse ja seikluse eest ning võimaluse eest nii palju reisida. Ja mis kõige tähtsam- me  jõudsime koos tagasi koju!  J

Tere Malaisia- Langkawi Island, Penang Island, Kuala Lumpur!

See oli 26 september, see oli kell 04: 00 hommikul Malaisia aja järgi, kui jõudsime taas Kuala Lumpuri lennujaama. Endalegi  üllatuseks leidsime passe avades, et täpselt aasta tagasi, 26 september olime siin samas lennujaamas. Kõrvuti kaks täpselt samasugust templit passis, vaid erineva aasta-arvuga. Oli see nüüd juhus või mis, et oli möödunud täpselt üks aasta, kui jõudsime  jälle siia samasse paika. Lennujaam andis kohe mõista, et jõudsime Aasiasse.  Müüa haigutas näkku nii, et kõik hambaaugud olid näha ja wc tädi magas. Läksime kohvikusse kohvi jooma, mis tuletas meelde kui kehv kohv on Aasias. Me olime kohutavalt väsinud, kuid siiski põnevil, teadmata, mis homne toob.

 Oli möödunud juba kolm tundi , kui me ikka veel ei teadnud mis edasi saab. Lõpuks sõitsime bussiga teise lennujaama ning ostsime piletid Langawi saarele. Olime otsustanud! Lisaks pidime netist ka välja otsima mingi peatuspaiga, et kohale jõudes oleks kohe koht, kus välja puhata. Broneerisime kaks ööd džunglis ühes puhkekülas. Lennuk oli ilus kuid turbulents oli nii suur, et süda oli paha terve sõidu, mis õnneks kestis vaid tunnike. Ilm oli väga soe. Soojem kui Kuala Lumpuris.

Langkawi asub Malaisia poolsaare läänerannikul, Phuketist on see 200 km lõunapool. Langkawi saarestik koosneb peaaegu sajast pisikesest saarest ning on tuntud muidugi imekauni looduse pärast, kus troopiline rohelus vaheldub pikkade kaunite liivarandadega. Lisaks on siinsed köögid põimunud Aasia köökide eri maitsete ning traditsioonidega.  Šoppajate rõõmuks on Langawi üks ainukesi kohti kogu Malaisias, mis on tax free tsoon.

Lennujaamast võtsime takso, mis viis meid sihtpunktini. Vastuvõtt oli tore. Ees laiutasid suured puuhütid, millest üks meie majake. See oli veidi kõle ja veidi kopitushais. Hämar, vanaaegse mööbliga, päevi näinud toake, mille keskel suur voodi ja tegelikult oli see kõik, mida me tol hetkel vajasime. Niiskusest räsitud mustriline sohva akna all. Klaasi taga suured palmilehed tuules kiikumas.  Vana televiisor, mida me kordagi tööle ei pannud. Ruumi oli maa ja ilm aga tundus mahajäetud  ja veidi nukrake ehk. Kujundus meenutas veidike vana aja filmi ja võis ette kujutada, et hobusekaarik ootab akna all. Uinusime paariks tunniks..  Ärkasin vile peale. See oli väike keko ,kes vannitoas end koduselt tundis senikaua kuni mind silmitses ja peitu siblis. Võtsime plaani minna basseini ujuma, mis oli meie majakesest veidi eemal, kuid niipea kui toast välja astusime, silmasime ahviperet  troopilise metsa ääres meid jõllitamas. Emaahv oli kurjust täis, näitas hambaid  ja ajas meile niipalju hirmu nahka, et pidime minema teispoolt maja. Ise naersime, et kas tõesti ei saa  üle tee, sest ahv on ees. Kuid see muutus peagi harjumuspäraseks, et need ahvinäod igal pool teel virvendasid, palmidel kiikusid ja imelikke hääli tegid , mille kaja puude üleval seda võimendas ja pimedas isegi judinaid tekitas. Tee oli inimtühi, teisi külastajaid liikumas polnud, vaid toapoisid autoga koristusasju vedamas ja puhtaid rätikuid. Puudel hüplemas oarvapoisid, murul uimased varaanid ning troopilise metsa kohinas veider linnulaul ning müstiline ümin tundmatute elukate poolt. Bassein asus trepist ülesse mäenõlval. Suur ja sinine, kuid inimtühi. Vaid meie kaks. Värvilised lehed veepeal hõljumas. Nende koristamiseks mõeldud võrgud hüljatult majanurgas seismas. Päevinäinud bambuskatused lamamistoolide kohal. Päike udupilvede tagant meie kehasid paitamas niigi palavas õhus. Basseinibaari ääres toolid lauale tõstetud ning unustuse hõlma jäetud.  Selline mahajäetud muljega paigake siiski omamoodi müstiline , mõnus ja vaikne. Meie kaks liuglemas kaelakuti selles sinises vees keset džunglimetsa. Läksime restorani einestama. See asus vastuvõtumajast paremal eemal teeääres vana majakese laial terrassil.  Mõtlesime teha väiksed puhkusekokteilid, kuid selgus, et selles puhkekülas on kõik moslemid ning alkoholi seal ei serveerita üldse, vaid eemal linnapoole minnes saab poest osta. Kuid leppisime need paarpäeva maitsva jääteega . Nautisime õhtusööki vürtsika söögiga. Puuviljataldrik kaetud värske arbuusi, meloni ja papaya lõikudega. Kerge õhtutuul jahutas palavusest niisket keha. Väiksed sääsed püüdes seda meelelolu rikkuda. Pimedas läbi metsa jalutasime tagasi oma hütini. Valgustus teeääres oli väga hämar. Meid saatmas hääled rohust ja puude otsast. Hiiglaslikud palmioksad kriiksumas. Liaanid kõikumas alla peade kohale, milledest oleks võinud kohati kinni haarata ja nende küljes kiikuda.  Öösel kolistas keegi akna ääres. Oli see ahv või varaan, kes seda teab.

 Ärkasime koputuse peale ukse taga. Kolmeliikmeline koristusmeeskond oli juba harjade ja lappidega valmis, kuid me saatsime nad viisakalt ära. Poole kümne ajal läksime samasse restorani  hommikust sööma. Muidugi maja ees ootas meid juba ahvipere , esirinnas emane kurimuri hambad irevil. Täiega nõmedad ahvid, samas täiega nummarid kaa nagu. Läksime siis jälle maja tagant kaudu, et mitte väikseid karvapäid marru ajada. Juba olid nad seal teiselpool meil vastas mäenõlval piilumas. Ilm oli sombune, kuid palav ikkagi. Isegi talutavam pigem nii kui päikesega. Pärast hommikusööki istusime lobibaaris ja uurisime netis veidi maad. Hiljem karastasime end bassus ning hütti tagasi jõudes hakkas sadama paduvihma .  Oma terrassilt õue vaadates oli näha väga ilusat külge loodusest. Kogu vihmamets oli täis suuri sademeid. Hiiglaslikud palmilehed märjast rasked kõrgelt alla rippumas nagu tekid väiksematele puudele. Istusime oma hütis kuni saju vaibumiseni. Läksime lõunatama alles kella nelja ajal. Õhk oli sajust värske. Vihmalõhna oli täis kogu mets ja maa. Oli märgata väikest melu, oli saabunud juurde külalisi. Peamisteks olid läheneva rattasõidu ürituse osalejad. Magustoiduks võtsime mingi kummalise söögi. Lauale jõudes nägi see väga kahtlane välja, kuid maitse oli siiski huvitav. Seal oli vahustatud kookospiim kergelt soolakas, selle keskel oli väike hunnik kleepuvat riisi, millele  peale valatud lagritsasiirupit laiale valgumas, tipuks üksik kokteilikirss. Teel tagasi oma hütti saime kaela metsiku paduvihma, riided olid läbimärjad nagu oleks koos nendega otse ujumast tulnud. Vaatasime arvutist filme kuni sadu vaibus ning läksime lobibaari mõtisklema mis homme saab. Oli jäänud selles paigas vaid üks öö veel. Õhtul viis hotellipoiss meid korraks autoga lähedale linna poodi ning kuni südaööni istusime lobis. Öösel oli kuulda krõbinat ,kuid seekord meenutas see rotti..

Uus päev oli 28 september, kui ärkasime taas varakult. Ahvid puude otstes juba sahistasid ning naljakad linnuhääled andsid märku, et aeg on ärgata. Jalutasime restorani. Sel päeval paistis päike, kuid vihmapilved kaugel eemal silmapiiril olid juba teel meie poole. Restorani kõlaritest 80-90ndate diskolood. Tellisime kohaliku nuudli hommikusöögi, mis oli nii terav, et ma ei suutnud seda süüa. Lisaks võtsime helerohelised pannkoogid serveeritud vahtrasiirupiga. Restorani terrassi all eemal tänaval toimetas lehekoristaja kelle puhur undas puudekohinas ning lehed lendlesid asfaldil nagu tantsiskledes. Tegime bassus hommikusupluse ning asusime vähehaaval asju pakkima. Tellisime takso ning olime teel juba uude kohta. Uus tuba , mille olime valinud , asus ühes kodumajutuses. See oli väike ja tagasihoidlik, kuid just piisav niipalju kui meil vaja oli. Olime rohkem tsiviliseeritumas paigas nüüd. Lähedal rannale ja linnale. Jalutasime pikalt võõrastel tänavatel, uurisime inimesi ja tutvusime ümbrusega, kolasime tänavapoodides ning leidsime ka külmad õlled . Leidsime ka ühe tax free poe, kus oli naeruväärselt odav alkohol. Lõunastasime naljakas tänavakohvikus. Vihma kallas nagu oavarrest. Hiljem veetsime aega rannal. Tohutu lai valge liiv. Ujusime suurtes lainetes. Nii mõnna, nii soe. Merekarbikillud jalge all. Õhtul hulkusime hämaral tänaval, kuhu oli puulaudadest baar püsti pandud. Pruun poiss šeikis tohutus valikus kokteile. Ladina ja rege rütmid kõlamas. Hiljem jõudsime öisele rannale. Kohutavalt ilus. Lained loksumas igavikuliselt suures vees. Taevatähed vilgutamas, peegeldudes rannale. Ilus.Ilus.Ilus ja soe! Rannabaarid otse liival tuledesäras. Mõnus melu. Istusime maha ühes nendest, kus kohalik bänd regerütmis laulis. Noored Bob Marleyd paljajalu ja palja ülakehaga teenindasid. Mis elul viga. Lihtsalt oled ja naudid. Limpsid kõrreotsast magusat pinacoladat. Ei muretse mitte millegi pärast. Vesi endiselt loksub lainetes vastu kaldaäärt joonistades erinevaid kujundeid öisele rannale. Tähed taevas endiselt vilgutavad pilvede vahelt. Soe tuul jahutamas niisket keha mis palavusest  läikimas. Lainetest märgade jalgade küljes liivaterad kõditamas.. Hiljem jalutasime tagasi tänavabaarini, toosama, mis puulaudadest kokku klopsitud. Asus see otse ühe poe ees, et inimesi juurde meelitada. Tol õhtul seal istudes tutvusime New Yorgist pärit Nicoleiga ja inglasest Mary-ga. Nicole oli tagasihoidlik noor reisihimuline neiu, kes  eestlastest ei teadnud midagi. Mary oli juba 60ndates aastates, tugevalt päikesepõlenud kehaga jutukas Inglise proua, kes selles baaris oli juba tuttav kunde ilmselgelt. Ta oli väga nooruslik ja seltsiv. Ka tema ei teadnud eestlastest midagi, kuid naaberriikidest rääkides, mainis ta, et on kunagi lugenud raamatutest Läti ja Leedu kohta, seetõttu oskas ta ette kujutada kus Eesti vähemalt asuda võib. Mary oli nüüdseks juba pikemat aega Langawi saare elanik ja enda väitel enam kunagi Inglismaale tagasi ei kipu. Poeg käivat tal külas seal ja sellest piisab. Kogu oma vanaduspõlve kuni surmani plaanib veeta just sellel samal soojal saarel, kus tal oma päris majagi. Pärast südaööd mööda pimedat tuledesäras tänavat jalutasime käsikäes tagasi oma  peatuspaigani ja uinusime heade mõtetega.

29. september ärkasime hoovihma peale, mis oli nii tugev , et tundus nagu lagi kukkuks alla. Jalutasime hommikusöögile ühte tänavakohvikusse ning pidasime päevaplaani. Ühest kioskist rentisime rolleri ning läksime saart avastama.  Meie tee viis meid seitsme kaevu juurde.  Kohaliku nimega Telaga Tujuh, mis on seitsme kaevu juga, sest juga, mis voolab eritasanditel mägedest alla, on moodustanud enda alla tasasemal pinnal kokku seitse looduslikku basseini, mille vesi on kalju sisse uuristanud. See on tohutult maaliline paik ja väidetavalt parim juga kogu saarel. Kogu vertikaalne langus on kokku 91 meetrit. See asub Pantai Kok piirkonnas, selle lähedal on rand ja küla, kus toimub ka köisraudtee sõit mägede orgudes. Kaevudes võis ka ujuda. Ühes on moodustunud nö liumägi, kust joaga koos alla voolates saab teise kaevu libiseda. See teine kaev, kuhu liumägi viib, on ülepea sügav ja umbes sama lai kui täpselt ühe inimese keha ning siis sa kukud sinna nagu põhjatusse tünni, mis kõlab hirmuäratavalt, kuid kogemus on väga põnev ja hirmu, et ennast kuidagi ära lõhkuda,  pole, sest kivim on libe ja veepoolt ära lihvitud. Esmalt küll kartsin, kuid teiste eeskujul pidin ikka ka selle elamuse saama ning kui ühe korra proovitud võidki proovima jääda ,sest see on lihtsalt nii nii äge. Vesi mõnusalt külm selles palavuses, mis on jahutav karastus kogu kehale ja hingele. Kristallselge ja peegelsile. Kõige kõrgemal kalju äärel , kust kõrgelt pikk juga alla voolab, on samuti kaevuke, kus istudes näeb kõrgele mägedesse köisraudtee sõitu.  Nendes looduse basseinides on kivi väga libe ja samas peab olema väga ettevaatlik. Teadaolevalt on seal mitmeid surmaga lõppevaid õnnetusi juhtunud, sest kui vooluga joast alla libised siis seal ellu jääda on võimatu.  Seal sulistades oli kohati hirmus, justkui voolaks alla  sealt kaljult , samas oli see nii tohutu elamus ja imeline vaade nii kaunile loodusele ja olla ise selle looduse poolt tekitatud ime sees. Ilmselt kirjeldada seda kõike ongi võimatu. Seitsme kaevu tippu jõudmiseks viib 638 trepisammu. Kogu juga pikkus esimestest treppidest alates on kokku umbes 480 meetrit. Kogu see teekond läbib vihmametsa, kus võib märgata lindude elu, hiiglaslikke oravaid ja hea õnne kohal ka sarvlinde oma hiiglaslike pruunide nokkadega saja aasta vanuste puude kohal, millede lehestik on väga metsik ja troopiline. Selle teekonna tippu jõudmiseks läheb aega kuskil tunnike, peab arvestama ka puhkamist ja looduse nautimist. All parklas on ostlemiseks ka mõned tänavakauplused kust saab osta suveniire ja suveriideid. Sellel teekonnal muidugi ei jää märkamata ka ahve, kes väga loomulikult külastajaid kiusavad. Sinna sõites nägime maanteeääres ühte peatuvat turistide autot, mida ahvid ahistasid. Auto oli peatunud teeäärde ning ahvid olid auto katusel ja kapotil ning sees istuvad noormees ja neiu pildistasid neid läbi autoakna. Tegime ka väikse peatuse ja jälgisime mängu kuid kui ahvid meid märkasid sõitsime tuhatnelja. Külastasime veel ühte imelist koske, kus hoopis valgete kulmudega ahvid meid teepeal teretasid ja liaanidel kiikusid. Kohalikud lapsed ujusid seal allikaveel kuid puudeküljes olid sildid hoiatamaks haiguste eest kui vesi peaks sattuma haavale või suhu.  Sinna ujuma me ei kippunud vaid lihtsalt imetlesime seda kaunist vaadet ning hulljulgeid poisse kes mööda libedat kaljuseina mitmeid meetreid üles ronisid, et alla vette hüpata. 

Taas hakkas vihma kallama. Panime selga kaasavõetud keebid ning andsime rollerile gaasi. Sõitsime ühele söögiturule, kus sõime hullumoodi igasugu imelikke kuid maitsvaid asju. Külastasime suurt kaubanduskeskust, ostsime papayat ja draakonivilja kaasa, ka minilaime ja kirsstomateid. Hilja pimedas jõudsime teekonnalt tagasi oma tuppa ning jäime nautima magusa puuvilja maitset.

30 september sõime hommikut vikerkaare terrassil. See oli ööbimispaik meie omast vaid mõne sammu kaugusel. Sealne omanik andis meile kasulikku infot teiste saarte kohta. Sõitsime vaatama ühte teist ööbimispaika, mis asus rohkem ranna lähedal ning hind oli veelgi soodsam. Otsustasime sinna kolida. Nüüd saime toa ja rolleri sama hinnaga , mis oli enne pelgalt toa rent. Pikendasime kaheks päevaks rolleri, pakkisime kohvrid. Mina läksin takso ja kohvritega , Ainar rollerige. Uus koht oli isegi puhtam kuna see oli üsna uus. Tuba asus ühe maja teisel korrusel. Number 6. Tegelikult oli oluline vaid see, et oli olemas voodi ja dušš. Kohale jõudes sättisime end tuppa sisse ning hüppasime taas rolleri selga saart avastama. Leidsime veel ühe joa, kuhuni jõudes saime taas paduvihma kaela. Sõitsime ühele rannale, kust kena vaade kaugetele saartele. Möödusime ka sadamakaist, kus tegime peatuse, sealt oleks saanud osta päevase tripi koobastesse, kuid me loobusime sellest. Käisime exootiliste puuviljade istanduses ning koduteele asusime enne pimedat , et puhata. Õhtustasime lähedal tänavabaaris muljetades päevasündmusi.

1 september siras varakult päike aknast sisse. Õue vaadates võis näha all murul kanakarja, kes sõid mahakukkunud mangosid. Läksime Starbuxi õiget kohvi jooma, mis on hinnapoolest kallim kui korralik praad, kuid maitselt ikka kohvi  moodi. Siis juba tuttavale tänavale hommikusöögile, kus pisike keko meile laual seltsi pakkus ja me kostitasime teda väikse praemuna tükikesega, millega ta kohe ära kadus. Panime lauale singitükikese, mille peale ta tagasi  tuli, võttis oma noosi ning kadus jällegi. Veetsime päeva rannas. Jälgisime paraseilingu ja jetide sõite. Nii palav oli. Jõime kookospiima ja suplesime soojades lainetes. Õhtuhakul läksime taas rolleriga tiirutama, kolasime tänavaturgudel . Hulkusime niikaua kui jaksasime. Ilmselt uinusime varakult teadmisega, et juba hommikul ootab meid ees laevareis Marine Parki.

Hommikust sõime juba poole kaheksa ajal, kuna kella kaheksaks pidime tagastama rolleri laenutuskioskisse. Ainar viskas mind rolleriga paika, kust buss meid peale pidi võtma , et sadamasse viia. Ise aga läks rollerit viima ja bussijuhiga oli kokkulepe, et tolle kioski juures teeb peatuse, et Ainar saaks bussile hüpata. Bussis sõites jälgisin koguaeg teed, kartuses, et äkki Ainar ei märka õiget bussi ja ma sõidan üksi tundmatusse, kuid tema ja buss kohtusid õigel hetkel. Kohtudes selgus tõde, et rollerikiosk oli suletud ja ühtegi hingelist seal ei olnud. Seetõttu jäi masin sinna ukse kõrvale, kiivrid sadulal ja võti ees, tuli vaid pöialt hoida, et keegi seda ära ei varasta ning lisaks kõigele jäi meie tagatisraha ka saamata seetõttu.  Buss viis meid sadamasse, kust ujusime praamil Marine Parki. See oli piiratud ala kaunis helesinises vees, kus sai sukelduda ja snorgeldada. See paik asus ühel teisel saarel. Sealne veealune maailm oli imeline muidugi, kuid kaldad rannas olid väga räpased ja prahti täis ning natuke jama , et veeala oli piiretega, kuid see oli ju ikkagi ohutuse tõttu nii. Miljonid kalad ja mustuimhaid tervitasid juba kalda madalas vees. Inimesed söötsid neid ja võisime ujuda nende tuhandete kalade sees. Sügavamas vees väikesed Nemod tiirutasid su ümber nagu vanad sõbrad, ja kõditades sind igalt poolt. See oli nii imeline, olla koos nendega seal sinises sinises vees, tunda end ühena neist, hõljuda nagu kala vees justkui see olekski su enda kodu ja meelispaik. Nii ilus. Suure silla all sukeldudes silmasid tohutuid parvesid suurte kaladega, kuidas nad tantsisklevad ühes rütmis. Kuidas erinevad värvid parvedes kohtuvad või mööduvad teineteisest või kokku põrkavad. Väikesed mustuimhaid muidugi haruldused meie jaoks, seetõttu jälitasime neid , silmale justkui uskumatu, nagu peaks kartma kuid siiski mitte. Kaunis veealune elu, mis ülalt sillalt sama selgena paistis kui ise vees olles. Sa lihtsalt vaatad ja vaatad ja mõtled kui ilus! Seal sillal pakuti ka lõunasööki, mis oli laevasõidu hinna sees. Toiduks oli tagasihoidlik riis väikeste lisanditega ja vesi. Kella viieks olime tagasi Langkawil. Hüppasie läbi rollerikioskist ning selgus, et naine oli ise kellaajaga eksinud, ta vabandas. Rolleri oli kätte saanud ning ka meile tagastas meie raha. Kõndisime jala tagasi oma hotellini, mis oli päris pikk maa osaliselt mööda maanteed. Kohalikud imestasid valgeid inimesi nõnda jala liikumas nähes sellises piirkonnas. Lehvitasid ja tervitasid möödudes ja uudistasid. Meie vaid naeratasime ja unistasime voodist ja padjast.

3. septembril magasime lõunani. Ootasime päris kaua all lobibaaris, et tuleks keegi kellele võti üle anda. Oli plaan edasi rännata järgmisele saarele.  Saime taksoga Kuahi sadamasse, kus ostsime praami piletid  Penangi saarele. Praamisõit kestis väga kaua, esimene peatus oli Marine Park, kus eelmine päev snorgeldamas käisime. Kumaline oli see, et praami telekast näidati sõidu ajal õudusfilmi Final Destination. Väike India tüdruk meie kõrval istmetel jälgis hoolega kuidas inimesi tapeti ja verd lendas. Sellel sõidul istusime eraldi kohtades, kuna piletid sattusid nii . Mina mängisid mängukonsoolis pärsia printsi ja Aints vaatas arvutist seriaali.  Saarele jõudes esimese asjana taaskord taksojuhid käisid pinda . Juba laevalt paistsid silma kõrged hooned nagu läheneks suurlinnale. Hoopis erinev paik Langkawi saarest. Istusime tunde ühes esimeses kohvikus, mis teele jäi. Mekkisime kohalikku rooga ning uurisime mis edasi.

Penangi saar asub Malaisia poolsaare loodekalda ligidal. Mõned nimetavad seda Idamaa pärliks. Öeldakse, et sellel saarel on ühinenud muinasaeg ja tänapäev. Tänaval liiguvad rikšad, kellest kihutavad mööda viimase mudeli autod. Tagasihoidlikud koloniaalaja pereelamud ja vanad kirikud moodsate villade ja pilvelõhkujatega lähimas naabruses.  Penangi pealinn on Georg Town. Lisaks on seal veel Väike India ja Hiinalinn. Nii mitmete erinevate kultuuride ja rahvaste segunemise tõttu  on võimalus näha uskumatult kaunist ja omanäolist arhidektuuri ning kunsti.  Lisaks kutsutakse Penangi ka toidugurmaanide paradiisiks ja üleüldse kogu Malaisia toidupealinnaks ning sealsed suured kaubanduskeskused on poodlejate meelispaikadeks. Üks tõsiselt kirjumirju koht.

Selles kohvikus broneerisime endale ka elamispaiga saarel. Shuttle bussiga sõitsime rohkem linna keskele ning sealt kõmpisime edasi jala, kuni leidsime oma hotelli. Selle asukoht oli suht ghetto piirkond, kuid hea ligipääs igalepoole. Enne südaööd tegime jalutuskäigu tänavatel. Hilised kaupmehed veel puu ja juurvilju müümas. Hotelli tagasi jõudes avastasime, et lagi tilgub ja nett on olematu. Kuid meid see ei murjendanud . Ainus mis me tol hetkel vajasime oli hea uni.

Hommikul varakult läksime lähedalasuvasse Food Gallerysse, mis oli hiljuti avatud uues suures kaubanduskeskuses. Huvitav söögiala erinevate rahvaste toitudega. Seal oli tuhandeid poode. Õhtul  toimus keskuse tagahoovis suurel laval saatesarja Voice of Penang kontsert, mida me kuulamas käisime. Naljakas oli selles keeles kontserti kuulata aga oli elamus ikkagi. Istusime platsil rahvaseas kuni algas sadu ja me jätkasime kuulamist ülevalt Food Gallery terrassilt

Järgmisel päeval läksime hommikusööki otsima. Kõhud olid nii hellad kõiksugu imelikest toitudest, seetõttu otsustasime einestada Subways ning võtsime jällegi Starbuksist korraliku kohvi. Järgmiseks otsisime rollerirenti. Sõitsime taksoga Hiinalinna, kust saime hea hinnaga rolleri. Võtsime ette teekonna mööda rannikuäärt, veidi kivilinnast eemale , kus meid saatmas kaunid vaated ilusa loodusega , läbi vihmametsa kuni liblikafarmini. See oli üks armsamaid paiku . Need imeõrnatiivulised hiiglaslikud ja vähem hiiglaslikud lendlesid seal justkui viibiks muinasjutus ja riivasid sind oma tiibadega. Nende kookonid ja siidiussid, sajajalgsed ja naljakad konnad, hiiglaslik ja iidvana kilpkonn hämaras akvaariumis, lihasööjataimed ja ilusad sisalikud, kes einestasid neid kauneid tiivulisi jahti pidades oma pikkade keeltega. See oli nagu päris muinasjutu aed kõige kauni ja veidike pahade kuid siiski ilusate tegelastega sealhulgas. Lisaks olid seal videoruumid väga huvitavate loodusfilmidega  ning suveniiripood . Tagasiteel Georgtowni jõudsime väiksesse külla, kust tee edasi viis kõrgele mäkke, kus meie roller lihtsalt välja suri. Libisesime mäest alla tagasi bussijaama läheduses oleva majakese juurde. Jätsime sõiduki sinna, võtsime kaasa isiklikud asjad ja läksime bussijaamast abi paluma. Visiitkaart, mille olime saanud rollerilaenutusputkast, oli vihma tõttu tuhmunud ning kontaktandmeid oli raske tuvastada . Palusime abi bussijaama poistelt , et nad internetiteel meile visiitkaardil märgitud rendimaja telefoninumbri leiaksid. Samal ajal läks Aints üle tee tagasi rolleri juurde mingit asja täpsustama ning veidi aja pärast sõitis ta hoopis rolleriga tagasi . Misasja? Nii naljakas oli, mehed jaamas olid igasugu abi pakkumas ning siis nagu me oleks nalja teinud nendega. Naersime kõik seal peatäie. Tänasime abistajaid ning kimasime edasi. Üritasime uuesti teekonda mäest üles, kui  roller taas välja suri. Mõistsime, et masin lihtsalt kuumeneb üles sellise pingutuse peale.  Olles poole mäe peal hakkasime lükkama seda siis seniks, kuni maha jahtus ja jälle liikuma saime. Edasi minnes ületasime kõik tõusud sõites vaid kiirusel 20 ja niimoodi saime ilma lükkamata edasi. Oli pime ja aeg hiline. Olime seda rollerit üksjagu vedinud ja jamanud sellega kui kõige tipuks oh üllatust, olime eksinud. Olime omadega kiirsillale sattunud, mis viis maismaale ja tagasiteed polnud. Kihutavad autod vihmas , märjal teel meist möödumas, ümberringi aukartust äratav tume sügav vesi. Nii hirmus oli, samas oli täiega äge seiklus. Silmapiiril linnatuled . Nimelt tagasi sai pöörata alles maismaale jõudes, bensiiniga polnud kindel kas jõuame üldse kohale, lisaks oli vaja veel tollist läbi sõita tagasiteel. Täiega naljakas ikka kuhu me sattunud olime. Läbimärjad keset eimiskit suurel kiirusel rolleriseljas kimamas. Kehad vihmast läbimärjad. Lõpuks siis ei teagi päris täpselt kui kaua aega oli möödunud kui viimaks läbi seiklusrikka ekslemise olime tagasi jõudnud Georgtowni.  Ostsime poest suure arbuusi. Jõudsime alles südaööks hotelli. Naersime tagantjärgi oma uskumatut seiklust. Vaatasime arvutist filme ja lubasime endile klaasikese viskit (:

Järgmisel hommikul läksime sööma India restorani. Päeva veetsime Georg Townis tänavakunsti pilte läbi sõites, otsides aadresside järgi. Neid joonistusi oli majaseintel , ustel, sildadel ja sadamates ja katustel. Väga väga lahe! Õhtul sõitsime linnavahel. Külastasime Väikest Indiat ja Hiinalinna. Kirev ööelu. Rahvas söömas tänavakohvikutes, baarides, turgudel, muusika, esinejad. Tohutu melu. Otsisime turgudelt arbuusi, kuid ei leidnud kusagilt, mis oli ülaltus meie jaoks, seetõttu võtsime ette teekonna saare teise otsa . Vaid üheainsa arbuusi pärast, sest me teadsime, et seal poes peaks kindlasti olema. Tagasiteel olime juba keskööpaiku, mööda promenaadi, kaunis tuledes linn õhtuhämaruses, peegeldumas vaiksele veele, soe tuul vastu puhumas. See oli meie viimane öö Penangis.

Järgmine päev ehk 7 oktoober sõime hommikut jälle Subways ja võtsime kohvi Starbuksist.  Jõudsime lennujaama mõned tunnid enne  väljumist ning tegime aega parajaks  otsides hotelli mida broneerida meile järgnevaks kaheks ööks Kuala Lumpuris. Enne kella üheksat õhtul maandusimegi sinna lennujaama. Et kesklinna saada, oli vaja leida variant, kuidas seda teha. Võtsime Shuttle bussi, mis oli kõige odavam variant, kuid hiljem selgus et kõige kehvem variant kuna selle sõiduga läks kolm tundi. Kesklinnas paigutati meid ümber minibussi, kus kõik pilusilmsed mehed juba ees istumas. Meid pressiti neile lisaks sinna väiksesse bussi istuma. Viimaks, kui kõik reisijad olid juba hotellidesse paigutatud, sõitsime meie ikka ringi, kuna bussijuht ei leidnud üles aadressi, kus meie hotell asus. Südaööks siis lõpuks jõudsime rampväsinud.  Tuba oli suitsuhaisuline ja müra tänavalt oli nii tugev nagu asuks magama nende laternate äärde. Siiski magasime nagu kotid ja uni oli hea!

 See oli ainuke meie Malaisia ööbimispaikadest, kus oli hinnas ka hommikusöök. Sõime, läksime linnapeale,  ilm päikseline ja palav  Selle päeva veetsime Time Squer kaubanduskeskuses, kus oli kolmteist  korrust pelgalt ostukeskuse osas, kus kuni tuhat kauplust pluss söögikohad, lisaks hotelliosa, mis teeb kokku kuni 50 korrust, lisaks ka lõbustuspark ning bowlingusaal. Ja seal oli kõige armasm trepp, kus mu jalad astunud on, välja arvatud kodutrepp muidugi. Astmed olid klahvid ja iga samm oli noot ning astudes helises klaver. See oli nii armas astumine. Keskus asus paar kilomeetrit meie hotellist.  Einestasime sealses Sakae Sushis, kus saime parima maitseelamuse. Tõenäoliselt oli see parim söök Malaisisa reisi jooksul. See viis tõesti keele alla. Veetsime terve päeva seal keskuses ja jalad olid väsinud nagu oleks maratonil jooksnud. Teekond, mis me maha kõndisime nö poes käies, oli kokku kümneid kilomeetreid. Uskumatu aga tõsi. Meie viimastel öötundidel Malaisias  hotelli tagasi jalutades oli linn melu täis. Söögiplatsid üle rahvastatud. Keegi laulis kuskil nii, et hääl kajas üle linna, tuled sirasid, liiklus karjus ja tolmu lendas ning üks väike valge tüdruk ja pikk valge poiss jalutasid käsikäes mööda selle suure ja kummalise linna tänavat..
9 oktoobri hommikul pakkisime asjad ning pärast hommikusööki jätsime oma kohvrid veel hotelli hoiule ning läksime taas linnapeale kolama. Külastasime erinevaid keskuseid, jälgisime kummalisi inimesi ja kombeid tänaval ja poodides. Sõime lõunat taaskord Sakae Sushis, kus taaskord saime imelise maitseelamuse ning rüüpasime pruuni riisi teed..  Kolasime veel kus jalg viis ning lõpuks oli aeg sealmaal, et võtta oma kohvrid ja liikuda lennujaama poole. Jalutasime oma kodinatega kuni 500 m rongipeatuseni, sõitsime sealt metroojaama, sealt bussijaama ning edasi lennujaama. Seal oli meil aega mõned tunnid, et leida ööbimiskoht järgnevateks päevadeks juba uues riigis..

Nägemiseni, Austraalia!

24.september vannitasin Banditit. Selle karvase sõbrakesega tuli nüüd peagi hüvasti jätta.. Tol õhtul lebas ta meie voodil. Panin pea ta pehmele seljale ja kuulatasin nurrumist. Se oli vist tema viis öelda head aega. (Alles oli, kui töölt tulles autoga aeda sõitsime ja Bandit meile majatrepilt vastu jooksis, väike  kelluke kaelas kõlisemas. Murule astudes surus oma väikse pea su jala vastu ja hõõrus oma vurrusid nii kuis jaksas. See oli tema viis tervitada. )

Sel päeval oli ka Will kolimas. Ainar aitas mööblit vedada tema uude majja ning vastutasuks sai kasti õlut, mida me kõik koos limpsisime hiljem. Oli ka teada, et Sarah ja Jameson lahkuvad ning Rachel oli üsna muserdunud teadmisega, et peagi on maja täis tühjust ja vaikust.

25. september ärkasime varakult, pakkisime oma viimased asjad, jätsime head aega majaga Stuarti tänaval ja oma autoga, mis meid sinna aeda ootama jäi, koos kõigi asjadega. Iiripoiss Will , kellel oli ees sõit oma tüdruku juurde, oli nõus meile küüti pakkuma kuna ka tema teekond viis Brisbane’i.  Jõudsime veel külastada tema uut maja. Tol päeval pidime ka Williga head aega jätma, samuti Toowoombaga.  Kuid me teadsime , et ühel päeval toob tee meid siia tagasi…

 Brisbane’ist sõitsime metrooga Gold Coasti linnaäärde, sealt edasi bussiga kesklinna , kus istusime ümber järgmisele bussile, mis viis meid otse lennujaama ning peagi tuli meil pikemaks ajaks seljataha jätta kaunis kaunis Austraalia. Sealt alates hakkasime tibusammuhaaval jõudma lähemale kodule. Läbi väikeste vaheseiklustega Aasias!