Elu Billabongis 1.osa

See oli pühapäev 30.september kui me kolisime Nõiamütsist Billabongi. See oli esimene päev, mil õhus oli tunda suve ja me olime nii rõõmsad selle pärast. Jõudsime pärale üsna varakult. Saime kohe oma tuppa. See oli kaheksane tuba. Ehk siis kaks ühendatud tuba, mõlemis kaks narivoodit, millest ühe saime enda valdusesse. See oli nö tagumine tuba, kus viis otse uks vannituppa. Väike eelis, et see ei asunud koridori peal. Ülemise voodi sättisime endale magamiseks. Alumisele paigutasime kohvrid. See paik oli parem paik, kui eelmine aga mitte eriti meeldiv ikkagi. Narid asetsesid väga lähestikku teineteisele. Nende läheduses sinised raudkapid, mida sai võimalusel lukustada, kui oli olemas enda tabalukk. Ruumiga ei olnud priisata. Toal oli rõduke.

Billabongi bassein

Korruseid oli majas mitu. Inimesi mahtus siia väga palju. Meie tuba asus kolmandal korrusel. Number 32. Tagahoovis oleles väike bassein, mille ääres omajagu päevitustoole. Seal kõrgusid ka mõned palmipuud, mis niimoodi mõnusasti õõtsusid, kui tuul neid lükata vaevus. Basseinis ujujaid kohtas harva. Veidi räämas oli teine. Ümbertringi  basseini äärt asetsesid lauad toolidega. Seal õhtuti rahvas istus õllepudelid nina ees. Ainult meie ei istunud seal nendega, sest meil ei olnud õlut, meie jõime teed  õhtuti. Ükskord me istusime, aga sellest ma räägin hiljem. Hilistel tundidel võis märgata siblimas mõnda prussakapoissi. Ka köögis aknalaudadel. Sealt oli vaade basseinile. Köök oli suur kõle ruum, alati saiapuru täis. Pliite oli seal umbes kaheksa äkki. Lisaks kaks mikrouuni, kaks veekeetjat, kaks rösterit ja vblla 10 hiigelsuurt plassmassist värvilist lõikelauda. Neli suurt kraanikaussi oli ka ja üks eraldi ruum, mis oli nagu üks suur külmutuskapp, kus elanikud oma söögipoolist säilitasid. Teisel korrusel on telekatuba, kus teisipäeviti toimuvad filmiõhtud. Ja mängutuba ja niisama olemise ja lugemise toad. Tubadesse viivate treppide ja vastuvõtu laua vahepeal asub arvutinurk, kus sa 2 taala eest saad 15 min internetis olla, kui sul oma netipulka ei ole. Selline see elu siin on kui sa ei tea veel päris täpselt kuhu sa oled teel või kus soovid peatuda .Siis sa eladki sellistes kohtades. See on lihtsalt üks võimalus. See on mööduv. Õnneks. Aga päev oli ikkagi kena ja rõõmustas meid oma suvise ilmaga. Me ei jäänud seda raiskama. Me küll tegime endale kontod ühte tööportaali kuid rohkem tööasju ajada ei saanud. Pühapäev on ikkagi puhkepäev, ka teiselpool maakera. Saime jälle tennised asendada plätudega ning dressipluusi sitskleidiga ja särgiga. Pilvitu taeva all asusime pikemale jalutuskäigule, nautides ilma ja tutvudes uue linnaga. Eesmärk oli jõuda Swan River’ini (edaspidi Luigejärv).

Swan River'i äärne

Nii soe, nii soe ja nii hea. Jõudsime kaini. Jalutasime mööda jõeäärt tundmatusse. Lihtsalt jalutasime. Inimesed möödusid meist jalgratastel, sörkides ja samuti jalutades. Erinevas vanuses ja erinevat naha värvi. Erineva kehaehitusega ja erinevast soost. Ja ikka need palmipuud. Nemad ei möödunud. Meie möödusime neist. Oma tugevate tüvedega seisid nad seal teeäärtes nii kindlameelselt ja kõigutasid oma laialehelisi päid justkui tervitades, justkui tutvustades. Olime jalutanud juba omajagu pikka maad, kui asetasime murule fliisteki, mis kotis kaasas seikles. Pikutasime seal muret tundmata aja pärast ja muretsemata homse pärast. Lihtsalt lebasime tunde ja vaatasime helesinist taevast. Nautisime sooja loodust, kes valvas meid oma murututil. Tagasiteel tegime väikse pikniku pargis.

Piknik Pargis

Hostelini jõudes oli õhtu juba saabumas ning hing oli tänulik toreda päeva eest. Järgmisel päeval olime väga valmis alustama oma tööotsinguid. Olime varakult teel ühte tööbüroosse kui teepeal märkasime , et kõik mööduvate poodide ja asutuste aknad on pimedad ja uksed suletud. Selgus, et on püha ja pole sel päeval võimalik tööasju ajada. Läksime sama teedpidi tagasi ja vahetasime riided. Pakkisime kotti rannateki ja päevitusriided ning võtsime ette teekonna randa. Lõpuks. Pidime sõitma rongiga päris mitu peatust et sihile jõuda. Peale seda veel väike jalutuskäik mõniteist minutit ja kaugelt eemalt hakkas vastu piiluma helesinine meri. Aina lähemale ja lähemale. Me jõudsime lõpuks sinna kuhu me olime soovinud jõuda juba oma kogu teekonna alguses. Sellest olime me unistanud juba siis kui meie jalad tallasid veel Eestimaa pinnal. Me jõudsime India ookeani äärde. Oeh. Kole palav oli aga me olime päral. Läksime õige vee lähedale liivale, panime teki maha ja hakkasime nautima seda olemist seal.

Cottesloe  Beach

Inimesi oli nii palju seal liival siblimas nagu sipelgad oma pesas. Lained vees olid nii jõulised ja nii soolased. Tegime muulil hiljem jalutuskäigu ja lasime soojal tuulel end paitada. Sama päeva õhtul tulid meile külla Kaarel ja Marge. See oli umbes kella seitsme ajal õhtul. Nad tõid kaasa meile külakostiks suure paberikotitäie apelsine, kuna nende tööpõld on olnud pikemat aega apelsinifarmis. Sellel õhtul me istusime basseiniääres laua taga ja jõime õlut. See oli see ainuke kord. Nad rääkisid meile põnevaid lugusid oma reisiteekonnast ja meie muljetasime omi tagasihoidlikke lugusi. Ööseks jäidki nad meie hostelisse meie narisse alumisele voodile.

Kaarli ja Marge toodud apelsinikott

Hommikusööki sõime kõik koos ja siis nad asusid oma teed jätkama. Nii hea meel oli, et nad tulid ja nii kahju kui nad ära läksid. Me jäime jälle kahekesi teineteise seltsi teadmata, mis päev tuua võib. Tol päeval käisime tööbüroodes, kuid targemaks väga ei saanud. Ja jõudsime liiga hilja, et jutule pääseda. Vahepeal oli mulle taas helistanud James ja teatas, et tõstab meie intervjuu hommikul kaheksa peale. Kolmapäeva hommikul tõusime vara, veidi pärast kella viite, et jõuda kaheksaks sadamasse. Ainar tuli minuga kaasa. Me pidime sõita nii rongi kui bussiga, teekond oli kuskil 30km, kuid jõudsin kohale õigeks ajaks. James ootas mind seal. Me vestlesime ei mäletagi täpselt kui kaua ja uus kokkulepe oli, et neljapäeval kella kuueks õhtul olen taas sadamas ja teen restoranis paar tundi proovi tööpostil. Ka neljapäeval tuli Ainar minuga kaasa, sõitsime taas sama teekonna, kuid rongiteedel oli rike ja teekond oli veidi keerulisem. Tol päeval ei saanud ma veel mingit vastust, kuna ma ei olnud ainuke kandidaat. Ta lubas mulle helistada pühapäeval ja palus, et ma helistaksin ise, kui ta seda ei tee aga ma otsustasin ise enam mitte helistada talle. Jätsin selle asja sinnapaika. Sain sealt oma kogemuse. Sõitsime tagasi, väike pettumus hinges. Järgmine päev käisime aussijobs’is ja jobshopis, kuid ei miskit. Esimeses kohas oleksime peaaegu saanud töökoha ühte farmi sisemaal, kuid see läks napilt käest ära ja meile öeldi, et esmaspäeval tuleksime kindlasti tagasi. Olime saatnud paari päevaga omajagu cv-si ka kohalikele tööportaalidele internetis, kuid meie palved jäid vastuseta. Ka Ainar oli jõudnud käia vahepeal ühel töövestlusel mingis autoremonditöökojas, mis ei vedanud vett paraku. Ühel hommikul leidis Ainar hosteliseinalt juhutöökuulutuse ja ta sai selle töö nädala viimaseks päevaks. See töö oli ühe lõbustuspargi kokkupanek, kus oli vaja kohati tõsta väga raskeid asju. Selleks oli vajalik töösaabaste olemasolu ja laupäeval võtsime ette taaskord pikema jalutuskäigu ühte suurde ostukeskusesse, kus me teadsime, et müüakse vajaminevaid saapaid hea hinnaga. Teekond sinna oli 8-9km. Ilmad olid taas kenaks ja soojaks muutunud ja oli lausa lust seda teekonda alustada. Poolel teel murdis palavus meid veidi.

Perthi Papakoid

Enamus teekonnast oli selline omamajade piirkond ja arutasime endamisi, et miks ei võiks kuskil aias kasvada mõni banaanipuu, mille viljad üle aiaääre ripuvad ja meie edasine teekond möödus aiasolevaid puid uudistades. Suur avastus oli ka tänavaääres murul paarikaupa papakoid. Nad olid tavalised tänavapapakoid. Siin siis tavalised, meie jaoks ikka väga erilised. Tallinnas ju nägi enamjaolt tuvisi ja kajakaid. Need papakoid olid nii kenad oma roosade kaeladega. Suurem osa sulestikust aga valge. Ja kui nad õhku tõusid siis nende tiivaalused olid sama tooni roosad nagu kaelad. Nad oleks olnud nagu mängult aga tegelikult ikka päriselt. Nende õrna välimust täiendasid kaarjad nokad, mis muru seest putukaid kogusid.  Ei möödunudki kaua kui meie üllatuseks sirgus lähedal aias sidrunipuu.

Sidrunipuu

See oli nii äge avastus. Ainar kummardus veidi aiateibast sissepoole hoovi ja noppis sealt kolm ilusat kollast vilja ning pistis kiiruga kotti. Ainuüksi puuläheduses seistes õhkus ninna tugevvärske sidrunilõhn. Ja terve teekonna nad kolmekesi lõhnasid seal kotipimeduses. Ülejäänud teekond läks ruttu, kuna me teadsime nüüd, et sellised avastused ongi üsna loogilised, kuid kuni keskuseni nägimegi vaid sidrunipuid, ei miskit muud söödava viljaga puud. Lahe ikkagi. Mõelda vaid, istud õdusal õhtul koduterrassil, valmistad sooja tee ja nopid oma aiast puu otsast värske sidruni ning lõikad selle mõned viilud tee sisse. Sellised asjad ju juhtusid vanasti ainult filmides. Me saime Ainarile töösaapad, aga tagasitee läbisime me osaliselt ikkagi bussiga.

Samal õhtul saime teada, et Swen jõuab lõpuks oma teekonnalt Taist meieni. See juhtus kell viis varahommikul, kui hädavaevu said nad vastuvõtu valvurilt loa, et ta võib meie tuppa tulla. Sama päeva hommikul läks Ainar esimest korda tööle. Meie Sweniga käisime linnapeal, et ta saaks endale kohaliku telefoninumbri. Praegu on 7. Oktoober, pühapäev. See sama päev. Kell on saamas pool viis õhtul. Ma istun hostelis ülemisel narivoodil ja kirjutan.  Swen läks lähedale poodi. Ootan Ainarit, millal ta naaseb, et me saaksime siis koos õhtustada...