7 päev Bali saarel

Monkey Forest street algab ahvidega nagu ikka. . Ärkasime kaheksa ajal kukkede kisa peale. Sellel hommikul käisime ahvimetsas. See oli nii naljakas ja tore.No ahvid on ju päris toredad ja ka päris tüütud tegelikult. Kogu see tänava algus on täis ahve, kes üritavad inimeste tähelepanu endale tõmmata ja neid ninapidi vedada.  Seetõttu, et selle tänava alguses asuv  troopiline vihmamets oligi nende ahvide päris kodu, kus nad elasid nõnda vabas looduses , millega kohalikud raha teenisid turistide külastuste pealt. Seal oli nii palju ahve kui palju ahve me pole nagu ka arvata võib kunagi elus ühe korraga näinud ja niimoodi vabalt liikumas. Alates beebiahvidest kuni vanaisa-ahvideni välja. Oli armsaid ja kavalpäid ja kurje ja muhedaid, nii pisikesi ja pikemaid kui ka suuri ja paksemaid. Tegelikult on nad kõik väga kavalad, nimelt kui sul on kotis kaasas midagi söödavat siis põhimõtteliselt ei jäta nad ennem järgi kui saavad kätte kas su koti või söögipoolise selle seest, nii et oma asju tuli hoolsalt hoida. Mets on suur ja ilus, väikeste allikate ja koskede ja sildadega  ja tohutult pikalt väljarippuvate liaanidega ja pühade templitega. Ahvid on iga nurga peal sul kannul kui sa vähegi vaevud nende tähelepanu köita. Paari väikse ahviga üritasime sõbrustada, üks pärdik, kes mulle sülle hüppas ja õlale, hammustas mind puusast, sasis mu juukseid ja näris kleidipaelu, see oli päris naljakas. Ja see kuidas nad omavahel mängivad ja üksteist taga ajavad. Mitte kõvasti muidugi nad ei hammusta, aga nad on veidi ettearvamatud, need väiksed õnneks ei küünista tugevalt ja muidugi kõiksugu paelad ja ehted, mis vähegi nähtaval, saavad peagi nende omaks,  kui sa piisavalt tähelepanelik ei ole. See oli nii tore ja põnev hommik nende kavalpeade seltsis, seal võiks lõputult aega veeta juba ainuüksi selle kauni looduse pärast. Lõunastasime veidi eemal tänavakohvikus ning edasine tee viis meid mitmeid kilomeetreid kaugele kaunitele hiiglaslikele riisipõldudele. Need sügavrohelised astmelised riisiväljad üleujutatud märjal maastikul on nagu üks suur kunstiteos. Lihtsalt vaatad ja imestad ja upud sellesse tohutult suurde rohelisse põldu. Nii tohutu ,et tundub uskumatu, lõputu rohelus mägedes ja nende orgudes nagu hiiglaslik trepp, millel pole otsa ega äärt ja mis on nii ilus nagu voolitud. Ja see on ühe lihtsa teravilja kodu.. Ja kui palju käsitööd tehakse nendest õlgedest, igasugu korve , sandaale ja köisi ja kübaraid. Ja muidugi riisipudru üksi on ju kaa hea kraam.Moosiga ikka!  Üheaegselt nii lihtne ja nii eriline lugu selle taga peidus. Heade mõtetega veetsime oma viimase õhtu Ubudis külastades tänavakohvikuid. Õdusa muusika seltsis mekkisime kohaliku õlut ja meenutasime toredaid hetki meie seiklustest. Inimesed ümber olid rõõmsad selles jumalikus pühademelus. Selle naeru, laulu ja tantsu , värvikirevuse ja tuledesära keskel oli hing täis siiski omamoodi rahu..