pühapäev, 30. september 2012

Esimesed päevad Austraalias ja elu Nõiamütsis 27-30 september


Witch’s Hat hostel (edaspidi Nõiamüts) on oma välimuselt natuke nagu nõiamajake oma pika torniga, mis meenutab väikse nõia mütsi. Korruseid oli seal 1. Maja seest oli veidi iidse moega oma kõrge koridoriga ja raamaturiiulitega.  Vastuvõtu ruum oli samuti avar  ja kõrge laega. Mõningate värviliste kujundustega ning põrand laia vaibaga.
Nõiamüts
Nurgas olid ootamas oma peremehi erineva värvi ja kujuga kotid ja kohvrid. Ka meie asetasime sinna endi omad neile seltsi. Vastuvõtu lauas tervitas meid naisterahvas, kes meenutas veidi tegelasi Kodus ja võõrsil seriaalist. Tegelikult sellised hostelid sarnanevadki natuke elule seal, kuidas mitu inimest jagavad oma elu ühes majas, ühes köögis ja ühes elutoas. Kohe alguses saime väikse üllatuse osaliseks. Nimelt tuli välja, et telefonikõnes oli väike eksitus. Ei olnud ühtegi tuba kus oleks olnud kaks vaba kohta ja neljaks päevaks, nagu me esmalt soovisime, ei olnud üldse vabu kohti. Aga meil ei olnud enam valikuid ja viitsimist ning me nõustusime sellega, mis meile pakkuda oli. Me saime endale voodikohad erinevatesse tubadesse. Ainar sai kahesesse segatuppa, mina kolmesesse tüdrukute tuppa. Olin pikka aega üsna õnnetu selle pärast, kuna me ei osanud seda oodata, aga leppisime siiski, lohutades end sellega, et see on mööduv nähtus. Kuna me jõudsime üsna vara sinna ja tubadesse pääses alles keskpäevast, siis jätsime oma kohvrid sinna ootama. Öö selles paigas maksis 34 taala nägu pluss 20 taala tagatisraha ühe võtme eest, juhuks kui see peaks kaduma. Toad broneerisime kolmeks ööks. Saime vastuvõtust endale nõudekotid ja läksime kööki. Ema oli mulle kaasa pannud paki Pauligi kohvi ja see oli nüüd koht, kus kohv kulus marjaks ära, arvestades, et olime tegelikult täiesti magamata. Me tegime endile pätikohvid ja jäime ootama, millal tubadesse pääseb. Kui aeg käes, viisime kohvrid oma ruumidesse ära. Minu toas oli üks blondi peaga tüdruk, kes nimetas end Pam’iks. Rahvuselt võis olla ta inglane.
Karvane puu
Ta uuris mu käest ühtteist ja rääkis ise veidi endast. Ta ütles, et temal ei oleks selle vastu midagi kui ma oma noormehe enda kõrvale magama võtan, et võiksin seda vabalt teha. Läksime linnapeale. Tänavad on siin sellised üsna normaalse linna tänavad. Erinevus on muidugi puudes ja taimedes. Palmid kõrguvad siin iga tänava nurgas ja aias. Teeääres võib kohata punaste tuustidega põõsaid, mis on meile väga võõrad aga nad näevad välja väga ilusad oma karvaste oksatippudega. Inimesed poodides ja asutustes on väga avatud ja head suhtlejad. Sõbralikud ja naeratavad. Esimesel päeval ajasime nii palju asju, et saime endale kohalikud mobiiltelefoninumbrid ja pangakaardid. Kui me astusime sisse esimesse toidupoodi, mis teepeale jäi, olime üsna hämmingus hindadest kaupadel. Avastus missugune. Ei olekski raatsinud kohe midagi osta sealt. Bangkok oli meid selle koha pealt ikka ära hellitanud. Aga see ei olnud mingi suur poekett vaid hiina kirjadega toidukauplus. Nt laimi ja tomatikilo oli kuskil 17 taala. Oma õhtud veetsime suuremalt jaolt telekatoas või köögis oma läpakate taga tuhnides internetis kasulikel saitidel, mis võiksid meie ellu siin häid nõuandeid tuua. Üsna esimesel päeval leidsin ühe töökuulutuse ühte restorani, kuhu saatsin ka cv. See oli siis kui me olime Vilmari antud netipulga lõpuks tööle saanud ja sinna netti laadinud. Ilmad olid sel ajal veel jahedad ja õue ei kippunudki väga niisama uitama.
Esimene kohalik ... 
Telekatuba oli selline suur tuba, kus oli suur televiisor, kaks suurt diivanit, kaks suurt tugitooli, suur telekalaud ning akna ääres suur laud mille ümber palju toole. Seina kaunistas vanaaegne kamin, mis oli rohkem selline dekoratiivese. See ruum oli alati rahvast täis, kes vaatasid mõnd filmi või seriaali. Köök oli samuti hästi suur aga selles tegid süüa kogu hosteli elanikud ja lõunatundidel oli seal ikka päris raske toimetada. Esimese öö veetsimegi minu toas koos, keegi selle peale kulmu viltu ei ajanud. Vähemalt näha ei olnud ja ega meid ei huvitanudki eriti. Teise öö veetsime Ainari toas, sest tema esimene toakaaslane oli välja kolinud ja me lootsime, et ehk sinna ei tulegi kedagi võõrast. Aga nii see muidugi ei jäänud. Asemele tuli üks filipiinlane mees. Olime tol hetkel kahekesi toas kui ta sisse astus ja me saime üsna kohe temaga jutule. Ta võis olla vanuselt kuskil 35. Ametilt oli ta kokk. Tal olid hästi väikesed ümmargused mustjaspruunid silmad, mis asetsesid hästi lähestikku. Kasvult kuskil 180. Kuna tema tuli sinna tuppa pärast meid siis me tegime oma olemise seal nii loogiliseks nagu me olekski sinna kahekesi sisse kirjutatud ja me ei hakanud isegi küsima kas tal on selle vastu midagi, et me ööbime koos seal toas. Päeviti oli ta väga tore, oleksime võinud teda lausa oma sõbraks pidada, aga öösiti ei meeldinud ta mulle üldse. Ta norskas hirmsal häälel ja kohati sonis oma emakeeles miskit, mistõttu ei saanud ma taas magada ja kui ma öösiti wc-s käisin, mis asus koridori peal, siis tagasi tulles avanes kottpimedas tema voodilt selline pilt, kus üks suur must kogu põriseb ja ma pugesin siis ruttu Ainarile kaissu. Me ei saanud kunagi teada ta päris nime ja me hakkasime omavahel teda nimetama Phill’iks.
Vaade pargile
Teised hosteli elanikud armastasid pidutseda pea iga õhtu ja vahel öötundidel ärkas isegi Phill üles ja hakkas arvutis mingit mängu mängima, see oli häiriv aga meeldivam kui ta norskamine. Nõiamütsis elasime me kolm päeva. Viimane päev läksime me tööbüroodesse uudistama aga kuna oli laupäev, siis olid need kõik kinni. Üllatuseks sain telefonikõne kelleltki James’ilt. See kõne oli seoses cv-ga mille ma saatnud olin ja mind kutsuti tööintervjuule kolmapäevaks. See oli hea uudis meie mõlemi jaoks. Kui kasvõi üks meist leiaks töö, oleks väga tore. Meil oli jäänud üks öö veel ja teadsime et homseks peame otsima uue elukoha. Kuna asjaajamised jäid toppama nagunii nädalavahetuse tõttu, siis kolasime niisama ringi käies läbi erinevatest hostelitest lootuses leida uus elukoht. Viimaks leidsime endale toa Billabongis. Saime teha broneeringu kolmeks ööks . Tol päeval saime me kõne Kaarlilt. Ta teatas, et nad on tulemas koos Margega Perthi lähipäevil ja tegime plaani, et võiksime siis kõik kokku saada. See oli tore uudis, kuna me endiselt ei olnud veel kohanud ühtegi eestlast. Viimasel hommikul tõin varakult oma toast viimased asjad ära Ainari tuppa, sest olime lahkumas. Philli me enam ei näinud, kuna ta läks varahommikul kirikusse, kui me alles teki sees olime aga ta kõnetas meid ja ütles meile head aega, kuna ta teadis, et lahkume enne tema tagasitulekut. Valmistasime oma viimase hommikusöögi Nõiamütsis ja asusime teele …

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar