Majakene metsa sees

Meie maja asub 10km kaugusel Pembertonist. Keset kauget metsa. Meie maja nimi on Wattl’e. Igal metsamajakesel siin on oma nimi. Meie majas on kolm magamistuba, köök, elutuba ja vannituba ja väike terrass. Viimane on maja ees esimene asi, mida me läbime sisenedes. Seal on armas vana keraamiline pink, mille kõrval suur puukast täis küttepuid. Teiselpool terrassil on laud ja paar tooli. Kõige keskel asub uks, mis viib tuppa. Ukse kõrval pikutavad osad meie jalanõud, vahel ka kollane vihmavari avali, mis pärast vihmast päeva kuivama jäetud. Terrassi äärel võib-olla kuivamas mõned riided, mis töölt tulles sinna asetatud. Tuppa astudes ootab esimesena ees elutuba, mille põrandal lebab kaks vanamoodsat diivanit, millel padjad juba veidi päevi näinud. Otse nende vastas vaatab otsa televiisor, mis pole kõige uhkemat laadi aga vahel pärast tööd lõbustab ta meid oma saadetega ja meile on sellest küll. Selle kõrval laiutavad kaminakivid seinal, mis ümbritsevad kaminaahju oma tumeda müüriga. Tuld tehes on tuba soe ja hubane. Puude praksumine meenutab päris kodu ahju, isegi kaminauks kriiksub tuttavlikult. Veidi tossu ajab sisse aga hubane ikkagi. Kui paar päeva pole köetud siis õhk on üsna rõske. Seal me istume tavaliselt fliistekid üll. Diivanilaual seltsiks tee või veinitass. Esmaspäeva  ja teisipäeva õhtud on minu päralt selles toas, siis ma vaatan Austraalia x-factorit, mida vanasti sai neti vahendusel jälgitud, nüüd aga otse live’is sellel samal maal. Veider. Elutoast viib edasi kaks ust. Esimene on Ivo ja Triinu tuba. See on magamistubadest kõige suurem. Sealt edasi koridorist viib kööki. See on suur ruum, mida täidab keskelt suur köögilaud, ümber kuus tooli, mis algul jagusid kõigile kuid nüüd on meid majas kokku seitse.( Meiega on liitunud Manuel) Gaasipliiti kaitseb ümbert peaaegu samasugune müür nagu kaminatki. Kraanikausist mõlemal pool on tööpinda kõigi jaoks ning riiulid seintel hoiavad enda peal meie toidu asju ja sööginõusi, lisaks suur külmutuskapp, mille me oleme omavahel ära jaotanud. Pärast tööpäeva on köögis palju sagimist, kuna kõik tahavad kiirelt maitsvad road valmis saada, et tööst väsinud tühja kõhtu täita. Köögi kõrval on veel üks magamistuba, kus elavad Elo, Heidi ja Manuel. Tegelikult on selles toas lausa kuus voodikohta. Edasi viib väiksesse esikusse, milles seisavad valvel kaks valget riiulitega kappi. Ühes neist on erinevad majapidamisvahendid, teises voodipesud. Põrandat katab vana kandiline ja kulunud õlevaip. Selles majaosas on kolm ust. Üks viib vannituppa. Selle uks kriiksub kohutavalt nagu vana laudauks, mis õlitamata ja roostes. Vannitoas on väike duššinurk ja wc-pott. Hommikuti käib kõva võistlus selle ruumi pärast, vahel ka pärast tööpäeva. Põrandal on külmad kahhelkivid ja kraanikausi kohal väike aknake, mis lahti ei käi ja klaas on läbipaistmatu tuhm. Selle all seinal väike riiulike, millel püstipäi töövalmis alati meie hambaharjad. Nurgas väike kapike, kus kreemitopsid reas. Igivana peeglike seinapeal, kes pärast tööpäeva kunagi ei taha sulle öelda, et sa oled kõige kaunim maailmas. Selle ruumi vastas viib uks meie tuppa. See on pisike aga armas siiski meile. Kollased seinad siniste liistudega. Meie tuba on ainuke, kus on peegel, peale vannitoa. Voodi kõrval seisab vanaemanäoline nõukaaegne peeglikapp. Kokku seitse sahtlit, kus me hoiame osa tavaari oma segasumasuvilast. Voodi on meil tegelikult narivoodi, mis on veidi kummaline, sest alumine voodiosa on kahekohaline suur voodi ja ülal ühe inimese voodi, see on meil riidekapi eest. Ühes seinas on väike aknake, mis käib väga keeruliselt lahti-kinni, aga Ainar on juba ekspert sellel alal. Helesinised kardinad, mis öösiti kuuvalgust katavad , on üsna pleekinud juba. Akna all on väike tumbake, mille me soetasime ühest vanakraami poest 6$ eest. Saladuskatte all võib öelda, et see on tegelikult meie musta pesu panipaik. See on selline puust tumbake, mida katab värviline kate ja see sobib siia väga hästi. Selle kõrval nõjatub end vastu seina kitarr, mille ma omandasin endale packerist. See on majake kus elavad meie farmi töötajad, kellel pole kuskil mujal elada ja see kitarr oli sinna jäänud ilmselt kellegist kunagi ammu ja ma laenasin selle määramata ajaks endale.  Nurgas elektriradiaator, mida meil varsti enam vaja ei lähe. Peeglikapi kõrval seinal on maal, mille ma tegin ühel päeval kui ma ostsin endale postkontorist kunstitarbeid. Sellel on elupuu. Põrandal on veel üks pilt, aga see on maalitud šokolaadikarbi kaanele ja seal on känguru ja see pole üldse ilus. Peeglikapil on igasugu asju. Keset kõike puukorvis kuivatatud lilleõied ja alustassil juba sulanud lõhnaküünal ning viirukialus. Ka Mircy on meiega kaasas. Enamuse oma ajast on ta veetnud just peeglikapil ja ta ajab koguaeg tuba sassi. Põrand on meil selline huvitav. Nimelt päevavalgusel on näha põrandavahedest maja alla murule. Aga meile ikkagi meeldib meie tuba. Vannitoa ukse ja meie toa ukse vahel on uks mis viib samuti õue. Meie majal on kaks õue ust, aga sellest uksest väljudes on vaid väike kolmeastmeline trepp. See uks on väga loomasõbralik. Selle alumine äär on niipalju maast kõrgemal, et meid külastavad iga päev kekod. Tegelikult on nad ju armsad tegelased, aga vahel ehmatavad meid kui nad salaja hiilivad kapi all või pliidi ääres. Mõned neist kellel pole saba on selle ilmselt kuskile kapi alla jätnud. Koduloomi on meil veel. Üks mikihiir, kes on tegelikult päris hiir ja nii osav, et lõksust pistab vabalt juustu nahka, ilma et varvaski alla jääks. Mõned kurjad prussakad on ka liikvel vahel. Õues on meie kasutada ka barbecue katusealune, kus saab head liha küpsetada. Õues kohtame me alatihti Matildat. Matilda on maailma armas väike kutsutüdruk, kes on ülisõbralik nihveridis ja tal on kaks sõpra , kelle nimesid ma ei mäleta enam. Veidi suuremad kutsud, kes on sama sõbralikud ja vahvad ja alati meid tervitamas. Nad kõik elavad siin lähedal majades. Enamasti kohtab neid pesumaja juures. Pesumaja on siit mõned sammud eemal. See on väike puust majake, kus on kaks suurt pesumasinat ja üks kuivatusmasin. See on kasutamiseks kõikide majade vahel. Meie majaga kokku on siin kuus samasugust majakest, kuid kõikides nendes ei ela alaliselt inimesed. Pesumaja ääres õues on õlgedest punutud tugitool, mille Ainar sinna viis ja me käime seal vahel internetis , mille ühenduse me smuugeldasime majaomanikult salaja. Siinpool pesumaja on liivaplats kus saab võrku mängida. Pesumaja ümbruses niidavad muru oma suurte hammastega kaks muhedat ja tugevat hobusepoissi. Nad on nii sõbralikud ja ägedad. Siis kui me lähme sinna, kappavad nad eemalt juba vastu ja paluvad patsutust ning midagi hamba alla. Ükskord me andsime neile kartulikrõpsu. Hobustel on kolm sõpra, kellega nad öösiti ühes aias uinuvad. Need on kolm kitsekest, kes on nagu truud koerad. Juba eemalt nad liputavad saba ja isegi rohtu mäludes nende suud jäävad paigale ning nad ootavad sügamist ja lihtsalt seltsi. Muidugi ei ütle nad ära ühest suurest peotäiest rohelisest murust. Ühel neist on peas ainult üks sarv ja me panime talle nimeks Ükssarv. Ta on nagu muinasjututegelane. Need kitsed on tegelikult natuke totunäoga aga nad on nii toredad ja teevad meele rõõmsaks oma tobenaljaka ilmega, millega nad sulle otsa vaatavad. Nii muretud ja vahvad. Just selline see eluke siin olla saabki, kui see on keset metsa. Tegelikult väga lihtne. Linnud teavad ja puud teavad..